Parimad ja mitte nii head

Lugesin just kokku, et sel aastal langes minu lugemishimu ohvriks 90 raamatut. Oli pikemaid ja lühemaid, mõnda ehk isegi ei peaks raamatuna käsitlema vaid pigem essee või jutuna vaatlema, aga mul pole tahtmist siin pilli lõhki ajada. Panen “Anna Karenina” ja “I Have No Mouth and I Must Scream” ühele pulgale, nagu ka Edgar Valteri illustratsioonikogumiku ja “Complete Maus” koomiksi (või siis graafilise novelli, nagu tänapäeval moodne öelda on).

Kusjuures ma ei mäletagi, miks ma üldse hakkasin raamatuid üles kirjutama. Ilmselt mingi uitmõte eelmise aasta lõpust, et võiks, et äkki oleks põnev teada. Ja oligi, aga kõigele lisaks juhtus veel nii, et minu mõõdukalt võistlushimuline hing leidis siit lugemiseks lisainnustust (mitte et seda vaja oleks olnud). “Vaata, eelmisel kuul lugesid sa 6 raamatut ja nüüd on sul alles kolmas käsil!” ussitas minu väikene hing ja sundis järgmist raamatut haarama. Mitte et ma kurdaks, väga häid raamatuid sai loetud. Mitte nii häid ka. Ma nüüd võtan end kokku ja katsun allpool mõned soovitused kirja panna (ei ole edetabel, niisama loetelu).

Art Spiegelman “The Complete Maus”
Koomiks, aga vägagi tõsisel teemal. Autori isa on Holokausti koledustes ellu jäänud ning koomiks kirjeldab nii isa ja poja suhteid kui ka minevikku. Huvitava võttena on juute kujutatud hiirte, natse kasside ja poolakaid sigadena. Soovitan ka koomiksipelglikele.

Diana Wynne Jones “Howl’s Moving Castle”
Lasteraamat ja veel selline raamat, mille põhjal on tehtud tore animafilm “Howli lendav loss”. Kui oled lapsemeelne, siis soovitan soojalt. Kui ei ole, siis soovitan ikka, äkki meeldib :)

Tuomas Kyro “Kerjus ja jänes”
Soome autori omapärane teos immigratsioonist, võimalustest ja kuulsusest. Veidi kurblik, aga armas ja kohati muigama panev.

David Mitchell “Varikirjas”
Kel “Pilveatlas” loetud, see teab, mida oodata. Kes on aga vaid näinud samanimelist filmi, siis soovitan pigem raamat kätte võtta, sest “Pilveatlas” on vägev raamat, film oli aga… noh… oli midagi… “Varikirjas” jutustab, nagu tegelikult ka “Pilveatlas”, mitu omaette seisvat lugu, mis on kõik õrnalt ja kohati ootamatult üksteisega seotud. Üks tore raamat, mida lugedes on korraga nii “maailm on nii pisike” kui ka “iga asi on millegiga seotud” tunne.

Marina Stepova “Lazari naised”
Ma ei oska seda raamatut kirjeldada, aga Areenis ilmus kaks aastat tagasi arvustus, mis mu mõtteid päris hästi peegeldab

Khaled Hosseini “Lohejooksja”
Afganistan enne Nõukogude Liidu sissetungi ja kaks poissi, nii vastandlikud kui on võimalik olla ja samas nii sarnased. Hea sissevaade selle riigi tragöödiasse läbi aastakümnete ning väga paeluv lugu peresuhetest, reetmisest ja usaldusest, et mitte öelda armastusest.

Edgar Valter. Lasteraamatute illustratsioonid
See on üks väga ilus raamat. Punkt.

Gaston Rébuffat “Starlight and Storm. The Conquest of the Great North Faces of the Alps”
Mitte ainult mäehulludele. See raamat on pärit ajast kui mägironimine oli veel väheste hobi ning ronijate hulgas oli teatav vennaskonna ja rüütellikkuse tunne, mis tänapäeval on asendunud “iga hinna eest tippu” mentaliteediga. Imeilusad kirjeldused, prantslased teavad, kuidas inimhinge puudutada.

Rumi “Päikesesõnad”
See on ainus luuleraamat, mille ma olen kunagi ostnud ja üks vähestest, mida ma olen oma elus lugenud. Doris Kareva valitud luuletused Afganistani luuletaja Rumilt (1207-1273). See oli üks neid ootamatuid kokkusattumusi, mis mind selle raamatuga kokku viis. Ma olin just lugenud Khaled Hosseini raamatuid ning vähemalt ühes viidati sageli Rumile. Olin Rahva Raamatus aega parajaks tegemas ning kondasin uudiskirjanduse väljapaneku juures kui see raamat mu tähelepanu köitis. Nimi ja fakt, et see raamat on imeilus. Lehitsesin seda veidi ja minu suureks üllatuseks see kõnetas mind. Mina, kes ma olen alati öelnud, et luule mulle ei meeldi. Hakkan vist vanaks jääma või küpseks saama :)

Niipea kui kuulsin esimest armastuslugu,
hakkasin otsima sind, oma pimedust teadmata.
Armastajad ei saa mitte lõpuks kusagil kokku.
Teineteises nad on terve elu, algusest peale.

Max Brooks “World War Z”
Sellest raamatust on ka film, aga ma pole seda näinud, kuid olen enamasti halba kuulnud. Unustage ära, et see räägib zombidest ja on, oh heldeke, ulme või midagi. Ei ole. See on väga hea raamat, kus kogu zombindus on tugevalt tagaplaanil ning keskmes on hoopiski inimloomus. Me kõik arvame, et me oleme kohutavalt tsiviliseeritud, aga tegelikult? Ma võtsin selle raamatu ette suure skepsisega ja lahkusin temast väga mõtlikuna. Kui inimloomus ja psühholoogia huvitab, võtke kindlasti ette.

Hunter S. Thompson “Hell’s Angels”
Põrguinglitega korraks sõbraks saanud (aja)kirjanik Thompson kirjutab vägagi ausa raamatu vägivallale kalduvast tsiklibandest (see ta toona oli) ja mõneti ka meedia suutlikkusest sääsest elevanti teha (ja katsu siis elevanti klaaspurgis hoida). Hästi kirjutatud, soovitan tsiklihuvilistele ja neile, keda hea dokumentaalkirjandus paelub.

Nikos Kazantzakis “Zorba the Greek”
Sai seda juba siin kiidetud.

Daniel Pennac “Nagu romaan”
Ja seda sai siin kiidetud.

Nikos Kazantzakis “Christ Recrucified”
No ja siis see ka siin kiidetud.

Patrick Süskind “Perfume”
Sünnib kord üks laps, kellel pole lõhna, aga kes on ise maailma kõige parema lõhnatajuga inimene. Ahjaa, ta on mõrvakalduvustega psühhopaat ka. Raamat, mis on kirjutatud sakslase poolt, mille tegevuspiirkonnaks on Prantsusmaa ning mille lõpp on piisavalt ebatavaline, et panna seda raamatut isegi jälestama. Kirjutatud on see kõik nii neetult hästi, et kadeduseuss ei lase lase pikka aega lahti. Jällegi eksisteerib film, aga ma pole seda näinud. Olevat hea või nii nad räägivad.

“The Science Fiction Hall of Fame. Volume One, 1929-1964″ (toim. Robert Silverberg)
Kui tunned ulme vastu huvi, aga ei oska kusagilt pihta hakata, siis võta näiteks see kogumik. Erinevad autorid, erinevad temaatikad, erinevad stiilid.

Ray Bradbury “Marsi kroonikad”
Põhimõtteliselt ulme, aga tegelikult rohkem vaade inimloomusesse. Kui mõtlema hakata, siis suurem osa head ulmet on selline. Kahjuks jäävad ulmetümitajad sageli sinna “oh need tulevikurelvad ja tulnukatejura” mustrisse kinni. N. muide ka, ma pole siiani suutnud teda veenda, et ulme ja fantaasia on head žanrid.

Hetkel on mul pooleli kaks raamatut, üks eesti- ja teine inglisekeelne. Austrias elamise auks otsustasin uuesti läbi lugeda Švejki (eesti keeles) ning paralleelselt loen ka Salman Rushdie “Satanic Verses” raamatut. Algus on viimasel paljutõotavalt veider.

Aga nüüd! Aga nüüd! Nüüd on aeg pista ahju pirukas ja hakata valmistuma Silvesteriks ehk uusaastaööks!

Jaga oma mõtteid

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s