Memm

Sipsikul tõusis eile õhtul palavik ning nii sain ma veeta küllaltki ebamugava öö, katsudes tema kõrval magada. Ühtlasi sain ma talle kell kaks öösel “Grühvlit” ette lugeda, sest ta ärkas ja oli pahas tujus, seega kuniks palavikualandaja mõjuma hakkas, veetsime aega raamatu seltsis. Mul silm vaevu lahti püsimas, sest ma läksin hilja magama. Hilja, sest avastasin Telia filmilaenutusest “Kevade” ning see tuli inglisekeelsete supakatega. Muidugi pidime selle kohe ära vaatama! Ilusasti taastatud, ma nii terava pildiga “Kevadet” ei mäletagi :) Nurisema võtab aga see, et muudel vanadel filmidel ei ole inglisekeelseid supakaid. Tahtsin “Suve” ka lähipäevil ära vaadata ja no ma võin seda üksi teha, aga N.-iga koos mitte. N.-iga vaatame peagi “Tõde ja õigust”, sel on supakad ka, aga et ta on ligi kolm tundi, peame me õhtut ettevaatlikult valima.

Hommikul ärgates tervitas meid kohev lumevaip. Imeline! Küsisin Sipsikult, et mida ta õue minemisest arvab ja sealt tuli vastuseks “Ei…” Olemine on ilmselgelt ikka veel räbal. Mina vaatasin aga seda langevat laia lund ning hiilisin ühel hetkel sõiduteed rookima ja Sipsiku uneajal veel aeda asjatama. Muuhulgas ehitasin lumememme, sest ega laps (või siis lapsevanem) saa haigusest hoolimata sellisest rõõmust ilma jääda! Toon talle pärast paar lumepalli tuppa, las ehitab laua peal ka ühe, kui tahab.

Korruptsioon

Rääkisime N.-iga Porto Francost ja Repsi autojuhist ning N. vangutas pead ja ütles, et eestlastel on see korruptsiooni valulävi ikka õite madal. Ainult miljon! Kõigest mingi autojuht! No ja “nõunikud”. Muidugi oli tal pakkuda mahlakas näide Bulgaaria lähiajaloost.

Oli jälle üks selline olukord, kus riiki valitses ajutine valitsus, mille ainsaks tööülesandeks on korraldada uued valimised, sest eelmine valitsus on enneaegselt tagasiastunud ja nurjunud on kolm katset uut koalitsiooni moodustada. Tuleb Bulgaarias küllaltki sageli ette. Sellise valitsuse määrab ainuisikuliselt president. President valis peaministri, kes kandis samal ajal ka välisministri tiitlit, sest kuna tegemist on lühiajalise valitsusega, pole mõtet igale ametipostile eraldi inimest panna. Peaminister-välisminister otsustas Itaaliasse uue suursaadiku määrata. Välisminister tegi peaministrile isiku osas ettepaneku ja peaminister nõustus sellega. Ega enda soovitustega ongi raske mitte nõustuda. Kes oli see isik? Väga pädev tegelane. Ta nimel kandis suursaadikuks määramise hetkel ka peaministri ja välisministri ametitega kaasnevat koormat.

Ajutine valitsus ju. Tuleb oma tulevikku kindlustada.

Ta peaks vist praegu veel Itaalias suursaadikuks olema.

Elupõline optimist

Mina eile Skyp’is õele: “Wohooo! Valitsus astub tagasi! Sitemaks ikka enam minna ei saa.
Õde, elupõline optimist, kostis selle peale: Ei või iial teada.

On põnev, et põhimõtteliselt on Eestis, kus pole eales olnud naispeaministrit, olukord, kus nii üht- kui teistpidi minnes saaks Eesti endale suure tõenäosusega naispeaministri. Jürka võib ju peaministriks enam mitte saada, aga kui sama koalitsioon jätkaks, ei annaks Keskerakond seda positsiooni ju käest ja kes oleks siis kõige tõenäolisem kandidaat? Reps, ikka Reps.

Muidugi on alati mingi hägune EKRE võimalus, sest seda “EKREga me küll kunagi koostööd ei tee” juttu oli enne valimisi piisavalt kuulda, aga läks ikka nagu läks. Helme peaministrina… Võeh! Gilead poleks enam kaugel…

Aga poliitikast eemale minnes. Meil tuleb ikka kohe kindlasti hea aasta, sest Sipsik lõhkus eile oma Muumidega tassi ära. Õnneks mitte selle sinise ja nüüdseks roppkalli :D Nojah, oma viga, ei tohiks lasta kivipõrandatega ruumis lapsel kruusiga ringi jalutada. See, et ta on oma senise elu jooksul teinud katki umbes viis nõud, on mind ilmselgelt hooletuks muutnud. Tuleb poest paar purunemiskindlat topsi osta, et ta joogiga ringi kõndida saaks. Muumikruusi saab vaid laua taga istudes nüüd. Me ei kasutanud Sipsikuga n-ö lastenõusid (need, mis on, on siiski keraamikast – Pipi taldrik ja kauss ning Muumide tassid), sest ta ei näidanud üles erilist soovi taldrikuid-kausse laualt lennutada ja mõneti on see ka õpetlik – kui maha kukub, läheb katki. Aga noh, oleks mul tormakam laps, olnuks mul ka taldrikud iminappadega laua küljes kinni. Lisaks ei meeldi mulle plastist/melamiinist/bambusest nõud. Papptaldrikud ja need vahtplastist kausid, mida väliüritustel ja vahel aiapidudel kasutatakse, on eriti vastikud. Snoobirajakas, ma ütlen.

Tervel käis täna kaalumises-mõõtmises ning on jätkuvalt vägilasemõõtu. Tuleb jälle ühed riided ära pakkida ja järgmine suurus välja võtta, sest pitsitab juba. Arst sõnas mu küsimise peale, kas me võiks katsuda last öisest söömisest võõrutada, et kuna laps on vanem kui kolm kuud ja enam kui kuus kilo, siis muidugi. Ta sööb tegelikult nii kui nii vaid korra öösel. Pudelilastel on ka teatavad eelised :)

Schrödingeri kaka

N. lapsele: On kaka(häda)?
Sipsik leelotab vastu: On, ei ole, on, ei ole.

Schrödingeril oli kord kass, kes oli korraga nii surnud kui elus. Ma näen siin tulevase teadlase algeid!

Magustoit on lühike, alustage elamisest

Leidsin postkastist paki Saksamaalt. N.-i kunagiselt kolleegilt, tollelt, kelle pulmas me käisime. Pakist tuli välja Tervelile mõeldud asi, mis läks aga hoopiski Sipsiku tuppa rippuma, sest no kuulge:

Kusjuures ta kohe päris kindlasti ei teadnud Sipsiku planeedivaimustusest, mistõttu see kokkusattumus on veel eriti vahva.

Eile õhtul banitsat tehes võtsin külmkapist filotainast, kui mu käsi külmkapi tagumist seina riivas. Miks see soe on!? Oli soe veel ka täna hommikul, aga nüüd on jälle külm. Eksisteerib kaks võimalust: see sein ongi vahel soe, et eemaldada seinale tekkivat jääkirmet või külmkapp hakkab tuksi minema. Lisagem siia see, et meil läks vist pliidil süütemehhanism katki. Ühel aval ei töötanud see nii kui nii, aga nüüd tuleb vist teisi ka tikkudega süüdata. Tartu-Maardu-Elva-Valga küll!

Täna avastas Sipsik, et Franz näeb hoopis kenam välja, kui tal veidi vetsupaberit peal on. Kass ignoreeris last. Vabandan koleda tausta pärast, diivanikate oli pesus.

Ostsin turult paellat ja tursapallikesi. Galette des rois ostsin ka, sest on ometigi ju see aeg aastas, kus seda müüa ja süüa tohib. Võtsime Sipsikuga pärastlõunal mõlemad tüki ja mina olengi nüüd Prantsusmaa kuningas! Või noh, kuninganna. Ärge, palun, pead maha võtke… (Kiire selgitus: kooki on peidetud väike nipsasi, kes selle leiab, on tolleks päevaks kuningas). Tassi teisel küljel tekst jätkub: commencez par le dessert. (Elu on lühike, alustage magustoidust).

N. vaatas tassi ja muigas, et näe, midagi sobivat sinna lapse mängukööki. Mina ühmasin, et mis mängukööki, nukumajja ikka! Ma hakkasin täna mängukööki tegema. N. ostis enne jõulu taldlihvija (ja tikksae), seega ma lihvisin kapikese ära ning vaimustusin. Lihvimisest. Käisin pärast, silmad peas kilamas, mööda maja ringi ja mõtlesin, mida kõike võiks veel ära lihvida. Homme mõõdan ja mõtisklen ning siis saab N. suurest puuplaadist vajalikud tükid välja lõigata. Ma pole nimelt kunagi tikksaagi kasutanud, seega jäägu see rõõm talle. Ilmselt tuleb üks plaat juurde osta… Lihvimistaldu ka. See kõige krobelisem kulus juba ära.

Lisaks veetsin ma viimasel nädalal palju aega nukumaja otsides, sest hakkasin mõtlema, et ma ilmselt ikka ei jõua selle ehitamiseni ehkki mul oli üks lihtsakoelisem mõte selles osas olemas. Lihtsakoeline mõte oli osta sealt heategevuspoest, kus ma mänguköögi jaoks kapikese sain, riiul või ustega kapike ning seda lihvida (hehehee) ja tuunida. Grandioosne mõte oleks osta üks puidust tünn, see poolitada, lisada hinged ja rattad ning sellest Muumimaja teha, aga noh, olgem ikka realistlikud. Lisaks otsisin majja mööblit. Tehakse maailmas ikka koledaid asju… Uudistasin Etsys ka ringi, leidsin põneva mööbli- ja muu kraami poe ning siis nägin seda:

340 euri ja tuleb Ukrainast. Ei, ma ei kaalunud selle tellimist, aga see avas mu silmad. Ma saan ise Muumimaja ehitada ja selleks pole vaja tünni poolitada! Kaheksanurkseks lõigatud põrandapaadid, millele saab vertikaalselt liistud kinnitada, ehk sealt eelpool viidatud poest mõned filigraansed aknad ja mööblit (ehkki tea kas need stiililt sobituks…). Trepid… Tuleb veidi mõelda, aga ma olen nüüd vaimustuses. Ei, ma ei taha päris Muumimaja koopiat teha, aga tornikujuline veidi kiiksuga maja meeldiks mulle.

Natuke veel ja varsti tuunin puhvetikappe nagu mõni Pinteresti-äss!

Uuem ja parem

Kui esimese jaanuari põhjal järeldusi teha, siis on see aasta täis nurjunud/muudetud plaane, jonnihooge ja väsimust, aga ärgem tehkem esimese jaanuari põhjal mingeid järeldusi. Liiatigi lõhkusime me N.-iga mõlemad viimase kahe nädala jooksul ära klaasist eseme ning killud pidi ometigi õnne tooma. Eriti kui see juhtub peres, kus nõud pigem katki ei lähe. N. lõhkus ära ühe mu kuumaõhupallidega klaasi ja ma olin veidi kuri, sest no ei võinud siis kõige koledamat lõhkuda! Vähemalt ei lõhkunud ka kõige ilusamat. Mina võtsin aga kõrgelt kapist tühja purki ja see libises mul käest. Üritasin teist veel püüda, aga lendas kõmakaga kivipõrandale. Laps seisis seal kõrval, aga õnneks olid tal paksud püksid ja kummikud jalas. Sest kummikuid tuleb toas igaks juhuks ju kanda. Ei või iial teada, millal klaasikillud lendama hakkavad.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

Ma olen vist elus vaid korra mingeid uusaastalubadusi kirja pannud, need unustanud ja aasta lõpus avastanud, et suurem osa sai tehtud, mis oli iseenesest üllatav. Ma ei kavatse ka nüüd otseselt mingeid lubadusi anda, aga ma olen endale seadnud paar eesmärki. Kõiki neid ei anna ehk kvantitatiivselt mõõta, aga osasid ikka. Eesmärgid kukuvad kolme kategooriasse: keha, pea ja teised inimesed.

Kehaga seonduvalt. Ma kaalusin end hommikul ja ehmusin ehkki ma teadsin, et sealt vaatab ilmselt vastu väga kõrge number. Nii on. See on see nõiaring, kus kerge ülekaal (ja lapsed) panevad sind end pidevalt väsinult tundma ning selmet minna ja end liigutada, mis, veidral kombel, hiljem energiat juurde annaks, kallad endale veel teed ja õngitsed paar martsipanibatooni. Mul ei ole kavas päevapealt karmile dieedile minna (need üldiselt ei toimi) või loobuda suhkrust/jahust/võist/juustust või muust taolisest asjast, sest see oleks minu jaoks enda mõttetu piiramine ja tekitaks vaid trotsi. Võti on läbimõeldud toitumises, tervislikumates vahepalades, väiksemates portsudes (mul on kombeks üle süüa) ja rohkemas vedelikus. Ma joon liiga vähe vedelikku ja sageli, kui käsi haarab magusat, võiks ehk hoopis tassikese teed juua. Janu oskab end muideks näljaks maskeerida. Sporti tuleb ka teha ning kui jõusaalis avanevad, teen kaardi kõrvalküla klubisse, mis kell kuus hommikul juba uksed avab sest varahommik on ainus mõeldav trenniaeg. Lisaks jalutan nii palju kui võimalik ja katsun rattaga sõitma hakata, aga see eeldab, et keegi vaatab samal ajal lapsi, seega need tunnid on piiratud. Kuniks valgemaks läheb.

Ma ei hakka mingit kaalunumbrit siia panema ega kavatse end ka iganädalaselt kaaluda, seega ma mõõdan oma edusamme hoopis nii. Mul on paar 38 suuruses Fjällräveni matkapükse. Need peavad mugavalt ja pigistamata hiljemalt talvise matkahooaja alguses mulle jalga mahtuma. Lisaks peavad mulle aasta lõpus selga mahtuma kõik kapis olevad kleidid. Ainsa mööndusena luban ehk kitsaks jääda ühel ammu-ammu Tartu kaltsukast ostetud kleidil, millel suurust küljes pole, aga mis vist pigem 36 suurus on. Kui kleidid selga mahtuma hakkavad, näitan ehk oma kleidikapi sisu ka :)

Lisaks tuleb enda keha eest ka hoolitseda, seega ma võtan eesmärgiks end iga nädal poputada. Ma olen maininud, et olen kohutav laisk kreemitaja-maskitaja, kuid siinne ilmastik mu nahale ja juustele ei meeldi ja ma peaks end tegelikult rohkem kreemitama, seega katsun kord nädalas end korralikult üleni sisse võida ning otsin ka juuste jaoks midagi. Või õpin õlimaske tegema.

Välisest ainult ei piisa, tuleb ka kere sisse vaadata, seega ma tahaks kevadel lasta teha vereproovi, mis mu vitamiinitasemeid vaataks. Ma olen alati arvanud, et mu mitmekesine toitumine on piisav, kuid eelmise aasta jooksul diagnoositi mul kaks korda D-vitamiini puudus. Viimane kord nüüd detsembris ja seda hoolimata sellest, et tegin kevadel kuuri, võtsin sügiseni raseda vitamiine, ja alustasin siis igapäevaselt D-vitamiini võtmisega. Kui D-vitamiin nii all on, siis mis veel puudu olla võiks?

  • Mahun matkapükstesse ja kõikidesse kleitidesse;
  • Kreemitan-maskitan igal nädalal;
  • Kontrollin vitamiinitasemeid.

Peaga seonduvalt. Siia kuuluvad kõik mõistust ja enesearengut puudutavad asjad.

Esmalt muidugi raamatud. Ma tahan võtta lugemiseks rohkem aega, mis tähendab, et kuna meil on päevas 24 tundi, tuleb seda aega leida millegi muu arvelt. Une arvelt ei saa, aga ma raiskan piisavalt aega internetiavaruses. Ei, kõik internetis veedetud aeg ei ole mõttetu, sest uudiseid tuleb ikka lugeda, toredaid blogisid ka ning YouTube’is on palju põnevat ja kasulikku (oi, kuidas ma olen sel aastal aiandusvideosid vaadanud!), aga… On kohad, kus võiks mitte käia, sest ma tean, et ma käin seal lihtsalt aega surnuks löömas. Seda aega, mida ma võiks lugemisega sisustada, sest ma käin seal sülearvutiga, seega ma võiks samahästi ka riiulilt raamatu võtta. Ma olen endale enam-vähem paika pannud mõned lehed, mida ma sel aastal vältida võiks. Ma ei kavatse seda nimekirja siin jagada.

Ma tahan teha rohkem loovaid asju. See on nii hägune eesmärk, eks. Pangem siia kirja kaks mõõdetavat lubadust – õpin iseseisvalt ära ühe kalligraafiastiili (ma pole kaks aastat vist kalligraafiat teinud…) ja hakkan uuesti joonistama. Ei midagi suurt ja grandioosset, lihtsalt võtan oma skitseerimisvihiku välja ja sirgeldan näiteks aias kasvavat puud või magavat Franzu ehkki ma olen loomade ja inimkehade joonistamises alati koba olnud. Portreed tulid mul kunagi hästi välja. Ei sunni end, aga proovin. Kui midagi ilusat välja tuleb, teen aasta lõpus blogis näituse.

Saksa keel. Ma kardan tõsiselt, et mu saksa keel hääbub, seega mul tuleb selles osas midagi ette võtta. Mul on lugemata Vladimir Zarevi triloogia kaks raamatut. Parajad tellised. Võtan need sel aastal ette. Lisaks katsun leida kellegi, kellega vahel saksa keeles rääkida (kaks võimalikku kandidaati on silmapiiril) ning ehk leian ka mõne saksakeelse kirjasõbra. Mul on kirjasõpru ja muidu sõpru, kelle emakeel on saksa keel, aga me oleme kuidagi kõigiga inglise keele peale jäänud ja seda harjumust on raske muuta.

Prantsuse keel. Neli aastat Prantsusmaal saab kohe varsti täis ja mu keeletase on mannetu. Mu saksa keel on raudselt parem. Hoolimata selle vaiksest hääbumisest. Seega: loen läbi vähemalt viis prantsusekeelset raamatut (näiteks neid Christie omi, mida mul on palju), teen lõpuks ometi lõpuni DuoLingo (nad pidevalt muudavad seda kursust), leian kellegi, kellega prantsuse keelt rääkida (üks kandidaat on silmapiiril) ja teen eraõpetaja abil läbi B1 taseme. Mul on ilmselt enam-vähem B1 tase (kuniks keegi ei eelda, et ma subjonctifi kasutan), aga ma tahaks grammatika ja muud selle taseme oskused kellegagi koos läbi käia, et siis aasta lõpus või 2022. aastal B2 ette võtta. Me jääme siia nüüd ju vist kauemaks ning minu jaoks on mõeldamatu, et ma siin umbkeelsena elaks.

  • Väldin teatavaid veebilehti ja kasutan leitud aega lugemiseks;
  • Õpin ära ühe uue kalligraafiastiili;
  • Hakkan uuesti joonistama (vähemalt 12 lõpetatud visandust);
  • Loen lõpuni Zarevi triloogia;
  • Leian lobisemiseks saksakeelse sõbra;
  • Leian saksakeelse kirjasõbra;
  • Loen läbi 5 prantsusekeelset raamatut;
  • Lõpetan DuoLingo prantsuse keele kursuse;
  • Leian lobisemiseks prantsusekeelse sõbra;
  • Teen eraõpetajaga läbi B1 taseme.

Teiste inimestega seonduvalt. Siia on vist kõige raskem midagi mõõdetavat kirja panna, seega ma ütlen lihtsalt, et võtan sihiks olla parem. Parem sõber, parem kaaskodanik, parem inimene. See on suuresti selline kõhutunde asi. Uurin sagedamini, kuidas sõpradel läheb ning olen aktiivsem kontakti võtma. Astun ise ligi, kui tundub, et keegi vajab abi, aga ei täi seda veel küsida. Märkan ja tunnustan teisi, olgu see kassapidaja kena soeng või ametniku kiire ja asjalik vastus. Kui hakkan ärrituma, hingan sügavalt sisse ja loen 20ni. Eriti kodus, sest kodurahu on oluline ja plärtsumine ääretult mürgine käitumine.

Ahjaa, märkamisest veel. Mul tuli seal lumes sahistades üks idee. Mulle meeldib kohutavalt kirju-kaarte saada ja saata. Kui sulle, kallis lugeja, ka meeldib, siis ma saadaks sulle hea meelega sel aastal sünnipäevakaardi. Postiga. Mark peal ja puha. Loodetavasti ise meisterdatud. Selleks tuleb sul kõigest mulle järgneva nädala lõpuks oma aadress ja sünnipäev saata (serverisirvija gmail com). Kui su sünnipäev on kohe-kohe (või oli täna), siis saabub kaart ilmsesti suure hilinemisega või lepime kokku, et see tuleb järgmiseks sünnipäevaks. Sinu valik!

Oot, ühe mõõdetava eesmärgi saan ma siiski panna:

  • Käin vähemalt korra verd andmas.

Ma peaks selle nimekirja vist kuhugi kirja panema. Miks mitte ilusas gooti kirjas – mu esimene kalligraafiaharjutus üle pika aja :)

54-27-22-2-3

On aeg teha iga-aastane kokkuvõte raamatutest. Kui mu matemaatika mind ei peta, lugesin sel aastal läbi 54 raamatut, millest 27 eesti keeles, 22 inglise keeles, kaks saksa keeles ja kolm prantsuse keeles. Tõsi, kirjutamise hetkel on n-ö ametlikult läbi loetud 53 raamatut, aga Cixin Liu “Death’s End” saab loetud enne, kui ma täna magama lähen, seega ma arvestan ta juba sinna hulka.

Eestikeelsete raamatute hulk on suur puhtalt tänu lasteraamatutele, aga ma tahaksin siinkohal ka viidata, et seal on raamatuid, mida ma olen lugenud ilmselt oma 100 korda. Näiteks sai Sipsik päkapikkudelt Julia Donaldsoni “Pulkmehe” ja seda on mõningatel päevadel kuni kümme korda loetud, sest vabalt võib juhtuda, et kui ma looga lõpule jõuan, tuleb seda otsast alustada. Ja siis veel üks kord. Ja ehk veel.

Saksa keeles lugesin läbi vaid kaks Dürrenmatti ning prantsuse keeles ühe Agatha Christie, ühe lasteraamatu ja ühe küllaltki kehva fantaasia valdkonda minema kirjutise. Mitu korda alustasin järgmist prantsusekeelset Christiet, aga ei jõudnud sellega kahjuks kuhugi. Võtan jaanuaris ette!

Ma lubasin endale küll, et ma sel aastal endale raamatuid ei soeta, aga no sellega läks nagu ta läks. Ärgem andkem lubadusi, mida nii kui nii pidada ei suuda.

Pierre Bayard “Kuidas rääkida raamatutest, mida me pole lugenud?”
Loomingu Raamatukogu varamust omapärane kirjutis, mis paljastab, et paljud pidevalt raamatutest rääkivad inimesed pole noid raamatuid ehk ilmtingimata lugenud ning annab nõu, kuidas saada enesekindlalt hakkama olukorras, kus tuleb ehk avaldada arvamust raamatu kohta, mida ühiskond justkui eeldab, et sa peaksid olema lugenud. Lõbus lugemine. Mõtlema panev ka.

Mary Beard “SPQR. Vana-Rooma ajalugu”
Kõik, mida te olete eales soovinud Vana-Rooma kohta teada saada. Või no ehk mitte kõik, aga küllaltki õhukesse raamatusse on pressitud palju infot, tegemata sellest väsitavat lugemiskogemust. Soovitan ka Beardi dokumentaalsarju Vana-Rooma kohta. Ta on hea jutuvestja.

Vladimir Orlov “Aldimängija Danilov”
Ma peaks seda raamatut tegelikult uuesti lugema, sest ma lugesin seda veidike kehval ajal ja väga hakitult. See on veidi nagu “Meister ja Margarita” ehkki mitte nii hea, aga ma olen Bulgakovi meistriteosest ka erakordselt heal arvamusel.

Boriss Pasternak “Doktor Živago”
Klassika, aga mul lugemata klassika (vt ka nimekirja esimest raamatut :)). Olin küll näinud 1965. aastal tehtud filmi Omar Sharifiga peaosas. Oi, kuidas mulle see näitleja meeldib! Ja oi, kuidas ma tahaks vene keelt osata, et kõiki neid raamatuid originaalis lugeda. Nojah, mul oli ju plaan Saksamaal endale mõni venekeelne sõbranje leida, kohe, kui saksa keel veel natuke kõrgemale tasemele jõuab, aga siis kolisime me Prantsusmaale ja tuli hoopis prantsuse keelt õppida. Raske elu mul.

Eva Roos “Teistmoodi mööblipood. Kastani 57” & “Teistmoodi mööblipood. Nähtamatu tüdruk”
Neid raamatuid ma siin juba kiitsin ja kiidan veel. Väga lustlikud ja hästi kirjutatud ning hiljuti ilmunud kolmas raamat on juba mu ostunimekirjas.

Endō Shūsaku “Vaikus”
Panen selle raamatu siia veidike kõheldes. See meeldis mulle ja isegi väga, aga ma tundsin, et ta jäi napiks. See kõneleb eurooplastest misjonäridest, kes keeldu ja surmaohtu trotsides Jaapanis kristluse sõnumit levitada üritasid. Peategelase isiklikud motiivid ja (vabandan, spoilerdan) märtriks saamise soov ning selle seondumine katoliikliku mõttemaailmaga, mis omakorda põrkus jaapanlaste maailmanägemusega võiks algatada nii mõningaidki diskussioone.

Margaret Atwood “The Blind Assassin”
See raamat on imeline. Mulle kohutavalt meeldivad raamatud, mis ei jookse mööda tavapärast Ast Bni narratiivijoont vaid lasevad paralleelselt erinevatel ajastutel ja lugudel voolata, tuues kõik lõpplahenduseks kokku. Huvitavalt kombel on mul taolise lähenemisega raamatuid selleaastases lugemisnimekirjas päris mitu. Kui lühidalt kokku võtta, siis vana naine räägib olevikusündmuste kõrval oma minevikust, mille vahele ilmuvad peatükid tema enesetapu sooritanud õe raamatust.

Paul Auster “4 3 2 1”
Olete kunagi mõelnud, et mis saanuks, kui teie elu oleks mingil hetkel läinud natuke teisiti? Kui te oleks kasvanud teistsugustes oludes? Teinud teistsuguseid valikuid? See raamat räägib neli korda ühe ja sama mehe loo, mis alates ühest lapsepõlvesündmusest erineva suuna võtab.

Tom Bissell “Apostle”
See on veidi kui reisiraamat, kuhu segatud veidi eneseotsinguid, Piibli ajalugu ja huumorit. Bissell võtab ette Jeesuse apostlid ning käib n-ö haualt-hauale ehkki nagu ta isegi nendib, pole tegelikult kellegi kohta täpselt teada, kuhu nad maetud on ning nii mõnelgi on, kui reliikviaid uskuda, olnud kolm pead ja seitse sääreluud.

Amal El-Mohtar & Max Gladstone “This Is How You Lose the Time War”
Ostsin selle raamatu lihtsalt selle pärast, et Book Depository soovitas seda mulle. Olin paki saabudes pettunud – nii õhuke! Hakkasin lugema ja kortsutasin esialgu veidi kulmu, aga siis imes lugu mu vaikselt endasse ja raamatu lõppedes tahtsin kisada, sest no kuulge, tahan veel! Ehkki samas tuleb nentida, et oleks see palju pikem olnud, oleks ilmselt venima hakanud. Sisust veidi ka. Kaks vaenujalal oleva poole sõdalast hakkavad teineteisele kirju jätma. Tegu on ajas peetava sõjaga ehk liigutakse nii maade kui ajastute vahel ning “kirjad” on peidetud kõige eriskummalistesse kohtadesse.

N. K. Jemisin “The Fifth Season”, “The Obelisk Gate” & “The Stone Sky”
On üks planeet, kus vahel ilmneb tappev viies aastaaeg ja kus on inimesi, kes suudavad maast jõudu võtta ning maad muuta. On müstilised taevas liikuvad obeliskid ja iidsed hüljatud linnad. On naine, kellel on minevik, millest ta kellelegi ei räägi. Esimene raamat hüpleb jällegi erinevate ajastute vahel ning ehkki nii mõnigi koht pani mind kas silmi pööritama või ohkama, oli üldjoontes see triloogia hea. Lõpp oli imal, aga noh, mis sa teed.

Cixin Liu “The Dark Forest” & “Death’s End”
Eelmisel aastal panin ma Liu triloogia esimese raamatu siia pika hambaga ning ma tellisin triloogia kaks viimast raamatut alles sellel sügisel. Need siin ei ole pika hambaga lisatud. Need on lisatud ülistuslaulu lauldes, sest tegu on tõelise pärliga. Ma arvan tegelikult, et kui ma oleks esimest raamatut lugedes teadnud, et tegu on esimese raamatuga kolmest, oleks ma seda teistmoodi lugenud ja sellest teistmoodi mõtelnud. Ma ei taha siia liiga palju kirja panna, et mitte lugemisrõõmu rikkuda, aga kui oled ulmesõber, siis soojalt soovitan. See on üks neid haruldusi, kus on koos nii teadus kui sotsioloogia ehk et arenev tehnoloogia ja inimloomus/ühiskondade muundumine erinevates olukordades.

Neal Stephenson “Quicksilver”, “King of the Vagabonds” & “Odalisque”
See on mõnes mõttes väga veider triloogia, sest ehkki neis on korduvaid tegelasi, puudub seal otseselt läbiv narratiiv. Lisaks lõppeb see kõik kuidagi lihtsalt ära ning tekib tunne, et üks raamat peaks veel olema, aga kõik kolm on erakordselt nauditavad, sest esiteks on pooled tegelased ajaloos eksisteerinud isikud (mingi piirini on nende kohta käiv jutt ka õige), teiseks hoiab toimuv sind pidevalt põnevil ja kolmandaks on Stephensonil erakordselt muhe huumorimeel.

Colin Woodard ” American Nations”
Miks on Põhja-Ameerika ja eriti USA selline nagu ta on? Kust tulevad osariikide erinevused ja poliitilised eelistused? Ajaloost, sõbrakesed, ikka ajaloost. Kaugemast, kui te esialgu arvate. Kui Ameerika “avastati” ja seejärel “asustati”, läks Põhja-Ameerikasse igasugust rahvast ning tekkisid oma piirkonnad, mis kas üritasid hoida oma vana kodumaa väärtusi või hoopiski luua oma uut vaba nurgakest ning üllatuslikult mõjutab see sajandite tagune migratsioon USA presidendivalimisi aastal 2020. Muide, minu jaoks oli üllatav teadasaamine see, et vabariiklased olid kunagi liberaalid ja demokraadid konservatiivid.

Friedrich Dürrenmatt “Der Besuch der alten Dame” & “Die Physiker”
Kaks näidendit, millest esimene on eesti keeles “Vana daami visiit”, millest tehtud isegi film Ita Everiga nimiosas. Kui te olete paduvaene ja teile pakutaks enneolematu hulk raha, mille nimel peaks te kollektiivina tapma ühe kindla isiku enese hulgast, siis mida te teeks? “Füüsikud” on näidend, mida võib vaadata vaid kui komöödiat või kui mõtisklust teaduseetikast. Naerda saab. Juhul kui te huumorimeel on minu omaga sama.

Ja lõpetuseks mõni sõna ka lasteraamatutest. Mis Sipsikule meeldib? Absoluutselt kõik Julia Donaldsoni raamatud (meil on pea kõik eestikeelsed olemas) ning mul on nii “Grühvel” kui “Lohe Zog” juba peas, peagi võin une pealt ka “Pulkmeest” ja “Tigu ja vaala” tsiteerida. Eno Raua “Sipsikut” nõuti ühel hetkel lakkamatult ja Sipsiku siginemine meie majja on vaimustust vaid kasvatanud. Mauri Kunnase “12 kinki jõulutaadile” oli muidugi detsembrikuus hitiks ning Miriam Latimeri “Dear Panda” meeldis talle ilmselt seetõttu, et talle meeldivad pandad. Ei, ma ei lugenud seda inglise keeles, ma tõlkisin jooksvalt. Jens Sigsgaardi “Palle üksi maailmas” ja Rikka Jäntti “Väike hiir sõidab maale” olid ühel hetkel pidevalt lugemises. Pettson ja Findus meeldivad talle muidugi ka, aga need on suuresti pikemad lood ja ta ei pruugi neid hetkel alati lõpuni kuulata viitsida. Bulgaaria keeles loetakse talle Beatrix Potterit ja üht Muumitrolli juttu. Meil pole väga palju bulgaariakeelseid raamatuid :)

Häid lugemiselamusi uueks aastaks!

Kaks keedumuna ja baranka

N. viis hommikul Sipsiku hoidja juurde ja andis mulle siis auto, et ma mäkke sõita saaks, sest mida paremat võikski kahe väikelapsega inime endale sünnipäevaks tahta kui üksinda lumes sahistamist. Ma polnud teps mitte ainuke, kes sahistama minna tahtis ja parkla oli juba märkimisväärselt täis, aga leidsin koha, panin räätsad jalga ja lonkisin kelgutavatest lastest eemale. Lemmetas lund. Lemmetama on mu uus lemmiksõna nüüd. Nägin seda “Grühvli pojas” ja hoopis toredam viis end väljendada, kui öelda, et taevast langes lumehelbeid.

Oli mõnusalt vaikne, kostus vaid lumekriginat mu räätsade alt, langeva lume krõbinat ja vahel mõnda lindu. Tol hetkel oli tollel rajal inimesi vähe. Sahistasin mõnuga. Lumi oli puuderjas ja kohev ning puudel-postidel olid lumeokkad.

Jõudsin Grand Mont Rondi tippu, sõin ära kaks keedumuna ja baranka ning sahistasin üle puutumatu lume sinna suunas, kus lootsin rajaga hiljem uuesti kohtuda.

Küll on hea, et ma teadsin, kuhu ma minema pean, sest suunaviidad olid kõik jääs.

Mingil hetkel sahistasin mööda suusamatkaja jäetud jälgi ning pärast selle foto tegemist oli korraks selline fifty-sixty võimalus, et väänan jala välja ning tuleb abi järele roomata.

Tagasiteel tõin kondiitriärist kooki ning kodus sain teada, et meie aias oli ühel hetkel tegutsenud kaks koera. Üks, kes kuulub me lähedal elavale vanamehele, kes olevat kunagi külavanem olnud, oli kuidagi roninud me kompostikasti (ju seal siis lõhnas huvitavalt) ja ta kaapis seal entusiastlikult (palju õnne omanikule, sest seda koerakest pidi ta hiljem ilmselt kõvasti küürima) ning teine, keda me ei tea, aga kes olevat märkimisväärselt agressiivne olnud. See ei meeldi mulle. Ja mitte vaid seetõttu, et leidsin postkasti hoidva puu kõrvalt, mis, tõsi küll, jääb põhimõtteliselt me aiast välja, nii piraka julgahunniku, et see pidi küll otse Kerberose tagumikust välja lupsama, sest nii suure hulga väljutamiseks peab küll kolme suuga sööma. Mulle ei meeldi mõte, et mu aias, mis peaks olema turvaline koht, võib mingi tige peni näiteks mu lapsi rünnata. Aga noh, omanikule ei meeldi aiad ja pügatud puud. See on kõik väga tore ja toimis kolmekümne aasta eest, kui ta selle maja ostis, ilmselt suurepäraselt, aga nüüd on siin hoopis enam asustust ja nood kärpimata viljapuud kasutud, sest neilt ei saa suuremat osa saaki kätte.

Järgmine aasta toob ses osas küll ilmselt muudatuse, sest me plaanid on veidi muutunud ning võin väikese õrritusena välja öelda, et järgneval aastal saate siit loodetavasti lugeda, kuidas eestlane ja bulgaarlane Prantsusmaal maja ostavad. Mul silm juba tõmbleb vaikselt sellele kõigele mõeldes, sest meie soove arvestades tuleb meil ilmselt osta maja, mis vajab remonti ja noh… uuh… Muide, välistatud pole ka see, et me ostame selle sama maja, milles me elame, aga ma olen ses osas veidi kõhkleval seisukohal. Nii seetõttu, et sel majal on teatavad miinused (ehkki on ka märkimisväärsed plussid), kui ka seetõttu, et ma sattusin lobisema eelmiste üürnikega ning nad mainisid, et nad olid seda kolme aasta eest üritanud. Omaniku arusaam kinnisvara väärtusest lahknes sõltumatu eksperdi hinnangust 150 000 euro võrra ja ikka sinna ülespoole. Aga ma ei taha sellest kõigest praegu rääkida. Kunagi uuel aastal, kui asjad selgemad on. Me pole isegi veel pangas käinud ehkki tänu laenukalkulaatoritele ja itaallaste nõuannetele (nad ostsid kevadel maja), on meil üpriski hea ettekujutus, kus meie piirid paiknevad.

Nüüd on aeg kallata endale klaasike šampanjat, süüa tükike kooki ning nautida kaminatulevalgel oma uut eluaastat. Head uut teilegi ja homme räägime juba raamatutest, sest on kokkuvõtte aeg!

Hommikusöögikala

Sipsik sööb hommikust putru või õigemini pigem sellel olevat moosi, kui ma ka lauda istun ja oma külmsuitsulõhega võikust ampsu võtan. Kala! Hüüab laps. Annan talle siis proovida, arvates, et ta ehk pigem ei tahaks seda, sest ehkki talle kala väga maitseb, on külmsuitsulõhe tekstuur veidi teistsugune. Veel! Toon kapist viimase lõheviilaka ja lõikan lapsele tükkideks.

Mina: Vahi aga, lapsele maitseb külmsuitsulõhe!
N. (teisest toast): Sa annad talle hommikusöögiks kala?!
Mina: Jah.
N.: Hommikul ei sööda kala!
Mina: Ja seda ütleb inimene, kes segab hommikusöögiks kokku kuivanud saiakuubikud, paprikapulbri, feta ja kuuma vee?
N.: Popara on täiesti normaalne hommikusöök!
Mina: Koertele ehk küll.

Tuleb poest lõhet juurde tuua. Sipsik on nii kui nii pigem soolaste hommikusöökide klubis, sest ta ei taha juba pikemat aega klassikalist putru. Sööb enamasti tatart rohke või ja ljutenitsaga, pastat (jah, pastat!) või ja juustuga, omletti ja no pannkookidest ei ütle ta ka ära, olgu need siis klassikalised või ricottast tehtud. Peaks talle ehk soolaste pannkookide kontseptsiooni tutvustama…

Kui me lõpuks Eestisse tulla saame, peaks lapsele õrnsoolalõhet ka pakkuma. N. ilmselt minestab selle peale :)