Matk, kindlus, linn, matk

Jäta veel paari päeva emotsioonid kirja panemata ja äkitselt avastad, et sul on kaustatäis pilte ja kohutavalt palju asju, mida kirja panna, aga mis kirja panemise hetkel kindlasti meelest lähevad.

Kolmapäeval sõitsin Sipsikuga Štrbské Plesosse, et paar tundi matkata. Inimesi oli jällegi lademetes ning ühel hetkel nägin isegi “tuttavaid” – päev varem jäi mulle silma üks pere, kellel Sipsikust tillem titt seljakotis ja umbes kolmeaastane käekõrval tatsumas ning kas sa näed, nad olid ka siin matkal. Ses mõttes on slovakid ikka täiesti imelised. Ma pole kusagil nii palju nii pisikesi lapsi matkamas näinud (nii kandekottides kui omal jalal) ning need ei ole siledal maal toimuvad jalutuskäigud vaid ikkagi mägimatkad.

sp01.jpg

Hoolimata sellest, et lastega matkamine on tavaline, sain ma nii eelneval päeval kui ka nüüd mitmeid tunnustavaid kommentaare, et ma ikka lapsega midagi sellist teen. Ma ei saanudki aru, et kas see oli seetõttu, et ma matkasin lapsega üksi või nägin ma jälle nii ilmselgelt välismaalane välja. Üks vanahärra heldis kohe nii palju, et palus luba meist kahest pilti teha.

sp02.jpg

Minu matkasihiks oli chata pri Popradskom plese ehk Popradi mägijärve ääres asuv onn. Sinna saab vist tegelikult ka autoga ja tegu olevat Kõrg-Tatra kõige rohkem külastatava onniga. Matk allpool asuvast külast võttis vist veidi üle tunni (ma unustasin kella käele panemata) ning kohale jõudes tegin ka tiiru ümber järve, sest esiteks oli lõunaks liiga vara, teiseks oli järv ilus ja kolmandaks oli teisel pool järve midagi põnevat.

sp03.jpg

Tegelikult on järve ääres kaks onni ning neil on vist isegi erinevad nimed, aga noh… detailid-detailid. Järv oli kristalselt puhta veega nagu nad mägedes tavaliselt olema kipuvad ning sel ajal, kui ma parasjagu järve uudistasin, ilmus välja kass. Matsakas ja sõbralik.

sp04.jpg

Sealt onni tagant ja vasakult ma tulin ning seal on ka matkaristtee, kust saab suunduda Poola kõrgeimasse tippu (Rysy). Ahvatlev, aga kui ma õigesti mäletan, on eeldatav matkaaeg (onni juurest) 3,5 tundi ning slovakkide ajahinnang on pigem heas vormis inimeste järgi tehtud. Lisaks tuleb tagasi ka tulla ja ehkki laskumine läheb nobedamalt, ei arvaks Sipsik 7+ tunnisest matkast vist suurt midagi. N., tõsi küll, plaanib selle mäe pühapäeval ära vallutada. Kui ilma hoiab.

sp05.jpg

Mina võtsin aga järve vastaskaldal suuna järvest eemale, et käia ära surnuaial. Õigemini küll sümboolsel surnuaial.

sp06.jpg

Tegemist on alaga, kuhu on kokku toodud mälestustahvlid Tatrates hukkunud inimestele, siia on pandud püsti mitmeid traditsioonilistes maalingutes riste ning lisaks kõigele on siin ka kabel.

sp07.jpg

Mäed võivad olla ohtlikud ning mägesid ei tohi alahinnata. Ma soovitaks vaadata koomik John Oliveri klippi Everestist, kus ta võtab päris hästi kokku mägiturismi ühe suurima probleemi – raha eest saab kõike ehk oskuste ja suutlikkuseta inimesed ronivad sinna, kuhu neil tegelikult asja pole. Ühtlasi on see video põhjuseks, miks N. me kallist last vahel fecal time bombiks kutsub…

sp08.jpg

Surnuaialt naastes oli kell 12 saamas ning sobiv aeg lõunat süüa. Vaatasin teatava kadedusega onni sauna ja selle vaadet (parem, kui meie sauana vaade) ning läksin süüa ostma.

sp09.jpg

Tahtsin suppi, aga sain jällegi kneedlitega guljašši, sest supivalikus oli kapsasupp ja küüslaugusupp. Võimalik, et väga head, aga pigem võimalik, et Sipsik ei sööks neid. Mitte et ta seda guljaššigi väga tahtis. Söödud, jalad puhatud, alla tagasi. Seal matkaristteel nägin “head” pakkumist – aita järgmisesse onni viia 5-10 kilo träna ja saad tasuta teed. Sellise töö eest võiks ikka piruka või tüki kneedlit anda, mis sest teest! Kneedlid on mul ikka hinge peal.

sp10.jpg

Järgmisel päeval otsustasin teha matkavabapäeva, sest mu õlad tulitasid lapse kandmisest. Ma olen nimelt küllaltki lühike, seega see kott ei istu mul päris ideaalselt seljas (st puusal) ning liialt raskust kandub õlgadele. Mitte et mul õnnestus sel päeval last mitte kanda, sest käru me ju ei võtnud ja kõhukott oleks ebamugavam olnud.

sp11.jpg

Meie esimene peatuspunkt oli Spiši kindlus, mida hoogsalt kõpitseti, seega mitmed alad (sh torn) olid suletud, aga võimas vaatepilt oli see sellegi poolest.

sp14.jpg

Mul üldiselt igasuguseid keskajaunistusi ei ole, aga selliseid lehvivaid rõivaid kannaks ma küll hea meelega.

sp12.jpg

No ja sellise kindluseköögi võtaks ma ka. Ma tahan tegelikult ühel päeval pigem pisikest kodu, aga samas tahaks ma avarat ja hubast kööki, kus võiks isegi tulease olla ja ravimtaimedekimbud laest alla rippuda. Põhimõtteliselt on mul Kunksmoori maja vaja (aga suurema köögiga). Kunksmoor on mu hingeloom. Koos Iiahi ja ehk ka Nuuskmõmmikuga. Aga ennekõike olen ma hingelt Kunksmoor. Andke mulle mu saar keset tormist merd!

sp15.jpg

Ma oleks sinna suurele rohealale peaaegu et minemata jätnud, sest sinna ei suunanud otseselt ühtegi viita. Märkasin üht inimest kangialusest väljumas ja arvasin, et seal on vaateplatvorm. Ei olnud, oli hoopis trepp :)

sp16.jpg

Kui kindlusele tiir peale tehtud sai, vurasin autoga minema ja pidasin veel korraks eemal kinni, et üks parem foto saada.

sp17.jpg

Järgmine peatus: Košice. Miks? Tundus selle piirkonna kõige huvitavam linn olevat ning ehkki ma sain seal kesklinnas sõites minirabanduse, olin ma oma otsusega üldiselt rahul. Kui vaid mu õlad tuld välja löönud poleks…

Košice vanalinn on kompaktne ja armas ning kui teele ette jääb, tasub kinni pidada küll. Saate näiteks kindralita ratsaskulptuuri imetleda.

sp23

Ja kas sa näed, olemegi nüüd tänase päeva juurde jõudnud. N.-il oli hommikupoolik vaba, seega me mõtlesime Lomnický štíti otsa minna. Sinna saab gondliga ja sealt pidanuks avanema hunnitud vaated. Kui me autoga parklasse jõudsime, avanes meile väga hunnitu vaade hiigelpilve mattunud mäest. Kui ma per inimene (olgu, täiskasvanu) 39 eurot välja käin, tahan ma ikka midagi näha ka, seega me keerasime auto ringi ja sõitsime Štrbské Plesosse, et matkata Skoki kose juurde.

sp25.jpg

Üldiselt näis, et sama mõte on tulnud umbes pooltel Slovakkias viibivatel isikutel, sest kohati meenutas matkarada ummikut. Ühel hetkel üritasime umbes 30-pealisest grupist mööda saada ja kui see peaaegu õnnestunud oli, hakkas Sipsik jaurama.

sp26.jpg

Veidi viimaseid tee ääres kasvavaid vaarikaid ja omal jalal seismist ning laps taltus. Hiigelgrupp oli selleks ajaks õnneks juba kuhugi kaugele ära kõndinud.

sp27.jpg

Tatrad on väga ilusad, aga ma vist pean siiski nõustuma N.-iga, kes nentis, et Bulgaaria Pirini mäestik on olemuselt väga sarnane ja umbes sada korda vähemkülastatud. Mulle meeldib looduses pigem üksi (või väikese valitud seltskonnaga) olla ning massid mulle ei istu.

sp28.jpg

Mul on soov homme tolle gondlisõiduga uuesti õnne proovida, aga ilmateade lubab vahelduvpilvisust, seega ilmselt on tipud jälle pilvedes. Peaks mingi alternatiivi igaks juhuks välja mõtlema, aga ma tahaks pigem nüüd arvuti sulgeda ja raamatut edasi lugeda. Veel 100 lehte on jäänud. Ma loen saksa keeles ikka jubeaeglaselt.

sp29.jpg

Lõpetuseks üks linnuke, kes väga julgelt mööduvaid matkajaid oma oksakeselt uudistas.

sp30.jpg

Advertisements

Murukelk

Kõikide tormide esiema õnneks vaibus ja hommikul vaatas mulle aknast vastu päikene. Milline rõõm, sest siis saab ju järelikult matkama minna! Toppisin Sipsiku putru täis ning suundusin funikulööri otsima, et Hrebienoki sõita.

matk01

Hrebienok asub Stary Smocoveci kohal ning funikulöör aitab veidi jalavaeva säästa, sest siis jääb matkamiseks rohkem võhma. Minu plaan oli minna ühe kose juurde ja ehk veidi veel piirkonnas ringi luusida.

matk02.jpg

Inimesi oli üllatavalt palju. Ikkagi teisipäev ja sügis ka juba, aga slovakid on matkarahvas ning käimas on viimased matkahooajanädalad. Talvisel ajal saab ka muidugi matkata, aga erinevatel kodulehtedel jäi mulle silma, et paljud piirkonnad ja rajad on talvisel ajal suletud.

matk03.jpg

Ma ei tea, kas seal ongi tavapäraselt nii palju vett või mängis siin rolli eilne vihm, aga ma tänasin oma ettenägelikkust matkale siiski saabaste, mitte tennistega tulla. Tõsi, ka kuivemal ajal on Tatrad pigem matkasaapamäed.

matk04.jpg

Ümbritsevad mäed olid suurema osa ajast osaliselt või täielikult pilvede varjus, aga mäslev vetevoog oli ilusasti nähtav.

matk05.jpg

Kosk, milleni ma jõudsin, kallas mu üleveepiiskadega ning head fotot ma sellest ei saanudki. Vetemühin oli aga vaat et kõrvulukustav.

matk06.jpg

Kui kedagi aga huvitab, kuidas nendesse mägionnidesse söök ja jook kohale saab, kuhu auto, eesli, hobuse või helikopteriga ei pääse, siis siin on teile stiilinäide:

matk07.jpg

Ei tohiks vist mägionnide kõrgete hindade üle enam kunagi viriseda…

matk08.jpg

Kivi taga mitte si**uda?

matk09.jpg

Kui pilved korraks eemale tõmbasid, oli Tatra ilu täies hiilguses näha. Mäed. Neis lihtsalt on midagi maagilist.

matk10.jpg

Matkaonni juurde jõudes oli Sipsik juba unne suikunud, aga kui ma ta hellalt onnis maha asetasin, et endale teed osta, ärkas ta muidugi üles. Teed ostes sain Sipsikule väikese postkaardi, mida seal lastele jagatakse – diplom onni jõudmise eest. Onnis oli isegi lastenurk ja mänguväljak, mis polnudki nii üllatav, kui rajal nähtud laste arvu peale mõelda.

matk11.jpg

Tagasiteel kõndisin osa maast täpselt samal rajal, aga seejärel võtsin tee, mis veel paari koseni viima pidi. Seda otsust ma kahetsema ei pidanud. Kui ma ei eksi, on allpool olevatel piltidel Studeného Potoka kosk. See oli veelgi vägevam, kui fotodelt paistab.

Ilmselgelt olin ma esialgu vale raja valinud, sest see on see kõige vägevam kosk, mitte see teine, mida ma esimesel rajajupil nägin. Mitte et siin lõppeks vahet on, sest ma nägin ta siiski ära.

matk16.jpg

Mugisime Sipsikuga lõunaks kneedlitega hirveguljašši ja ma jätkuvalt ei mõista kneedleid. Suveniiripoest sain endale rebasega sokid ja lapsele sulgedega mütsi (st suled olid peale trükitud, mitte mütsi küljes) ning kui ma väsinult oma korteri juurde jõudsin, märkasin ühe koridorikapi otsas just sellist kelku, nagu ma Sipsikule tahaks.

matk17

Ma olen selle moodsamaid versioone Prantsusmaal ja Šveitsis müügil näinud küll. Tuleb talve saabudes jahtima minna, sest sel talvel tuleb kelgutama minna! Laps küll Bulgaariras juba veidi “kelgutas”:

kelgutamine.jpg

No mis sa teed, kui lund pole…

Kõikide tormide esiema

Guljašš jäi tegemata. Kaks ja pool tundi kulus meil lõpuks piiril ja sellest kaks Ungari omal. Uskumatu ning paljud ootajad lasid oma pahameele autosignaali kaudu kuuldavale. Mitte et see aidanud oleks.

Piiripunktis võis näha jäänuseid pagulaslaagrist, mida kõrge okastraadiga aed muust maailmast eraldas. Lisaks võis piiril käia eriti kallis ja samas eriti räpases peldikus. Kui mult pissimise eest euro küsitakse, võiks prilllaud ikka puhas olla ja ruum mitte haiseda, aga noh, vähemalt oli paberit, eks.

Ootasime oma korda (veel kaks autot!) ja arutasime sõjaplaani. Kas näidata oma Eesti ja Bulgaaria dokumente või ka Prantsusmaa omi, millel on prantsuse keeles kirjas, et meil on eristaatus (mitte päris diplomaatiline puutumatus, aga midagi sinna poole). Kas eeldada, et piirivalvur oskab prantsuse keelt või ajaks see neid lihtsalt rohkem segadusse? Vaatasime, kuidas meie ees olev triiki täis pagasiruumiga autot veidi tuuseldati, kuid mitte üle üleliia ning otsustasime piirivalvurit mitte segadusse ajada.

Tolliametnik: Alkohoholi või sigarette on?
N.: Ei.
Tolliametnik: Teil on seal kassipuur, on kass seal sees?
N.: Ei.

Esimese osas irvitasin ma hiljem, et mis ajast N. valetama hakanud on, aga nentigem, et meil oli lubatud kogus ja nii sügavale ära pakendatud (ütlesin ju, et olen ekspert), et kui nad seda näha soovinuks, istuks me ikka veel piiripunktis. Teise osas aga… Kui mul on kass, siis kas ma paneks ta puuriga pagarisuumi tagumisse nurka ja ümbritseks selle muu pagasiga? Mis pagana loomapiinajaid nad seal iga päev kohtavad?

Meie saime piiripunktist lõpuks minema kiiremini, kui meie ees olnu. Tema dokumentidega passis mees pikalt putkas, meie omad anti kiirelt tagasi. Ilmselt mängis siin rolli Sipsiku faktor – nunnu ja samas mitte eriti olukorraga rahul.

Pidime kohe muidugi peatuma, sest Ungaris on teemaks. Ma kasutasin aega tõhusalt ja vahetasin ära mähkme, ise samal ajal öökides,  sest kusagilt tuli eriti vänget peldikuhaisu (ei, mitte Sipsiku suunast). Hakkasime sõitma ja ma taipasin, et mul jäi turvahällist vöö üle tõmbamata (minu autos on isofix, seega ma unustan N.-i autos kogu aeg ära, et vöö tuleb üle tõmmata). Ei hakka kinni pidama, ma ulatan küll! Ulatan kleidi hinnaga. See ilus linane kleit on nüüd kõhul olevast õmblusest pikalt lahti kärisenud ning muidugi pidime me nüüd peatuma, et ma kleiti vahetada saaks. Kobisin tagaistmele ja tegin kiire vahetuse.

Saabusime Starý Smokoveci tunduvalt hiljem, kui plaanitud. Peatusime veel enne Popradis Kauflandi juures, et lapsele piima ja mulle hommikusööki osta. N. viis meid me korteri juurde ja aitas lapse magama panna ning läks siis oma hotelli. CERNi asjaajamine oli nii keerukas, et meil on lihtsam (ja ka ilmselt odavam) elada eraldi. N. on hotellis, kus CERNi hindade kohaselt on ühene tuba umbes 200 euri öö (see on kolmetärniline hotell ja hinnas on õhtusöögid, mis te arvate, kas CERN maksab ehk rämedalt üle?) ja osa sellest maksab N., sest ta ei soovinud tuba suvalise võõraga jagada. CERN oli üldse veidi kummaline kogu selle asjaga. Nimelt ei tahetud kohe üldse, et N. siia autoga tuleks ehkki ta ei küsi sentigi bensiinikulu eest. Lähetustega tegelev osakond jauras pikalt, et ainus võimalus on Genfist Bratislavasse lennata ning sealt mingi renditud bussiga edasi. N. kostis vastu, et ta peab 5.09. kindlasti Bulgaarias olema ja ta ei kavatsegi kihutada autoga Prantsusmaale, et seejärel Slovakkiasse lennata. Lõpuks leiti kompromiss. N. vormistas endale kursuse ajaks puhkuse ja hiljem muudetakse see ringi, et kõik rahul oleks, sest muidu oleks kindlustuse ja pagan teab veel millega nii üüratult keeruline.

Täna oli sõidujärgne puhkepäev ja ühtlasi vihmapäev. N. tõi mulle auto lõuna paiku ära ja ma käisin Popradis poes. Ei olnud kerge käik. Bulgaarias saime juba aru (õnneks õigel hetkel), et suusaboksiga Susi vajab väheke rohkem vertikaalruumi, kui suusaboksita Susi. See vertikaalruum peaks soovitatavalt olema enam kui 2,2 meetrit. Mul oli vaja muuhulgas lapsele ilmastikukindlamat riietust ja ma leidsin Lindexiga ostukeskuse, seega suundusin sinna. Hakkasin juba parkimismajja keerama, kui nägin silti “2,1 meetrit”. Kurask! Keerasin kähku kõrvalrajale ja parkisin tänavale. Pakkisin Sipsiku kandekotti, võtsin asjad ja üritasin siis leida parkimisautomaati. Pole. On vaid makseautomaat parklale. Üritasin kohalikelt uurida ja pidin lõpuks lapse tagasi autosse parkima ning end ringiparkima.

Sain Lindexist lapsele kombinesooni (ja pidžaama ning endale sukkpüksid ja hommikumantli) ja läksin Tescosse. Vastupidiselt mu lootustele, oli tegu minipoega, kus polnud suurt midagi. Näiteks tahtsin matkapäevadele mõeldes lapsele tuubipüüresid, aga seal ei müüdud isegi mähkmeid, toidust rääkimata.

Tulin tulema, et avastada, et saabunud on padukas. Lippasin läbi vihma auto juurde, maksin parkimise eest (“Lahkuge pärast maksmist viie minuti jooksul!”, ähvardas masin), keerasin tänavale ja paar minutit hiljem saabus kõikide tormide esiema. Ma ei ole eales sellises vihmas (ja rahes) sõitnud ning ehkki ma väga soovisin, ei saanud ma ka kusagil kinni pidada, sest sobivat kohta lihtsalt polnud. Nähtavus oli kohati olematu ning venisin 20-30 km tunnis, ise kramplikult rooli pigistades. Lõpuks korterisse jõudes tuli pingelangus ja peavalu.

Et Tesco oli pettumusttekitav, palusin N.-il endale pitsat tuua. Ta saabus kaheksa paiku teatega, et hotelli kõrval olev pitsakoht on kinni, aga ta võib autoga kuhugi minna. Ohkasin ja koukisin külmikust välja paki kodujuustu. Homme tuleb vist jälle poodi minna, aga ehk saab homme ka mägesid vaadata. Ilmateade vähemalt lubas ennist vihma lõppu.

Madjariguljašš

Me saabusime Serbia-Ungari piirile 9.50. Üliaeglane saba, aga 30 minutiga saime läbi ehkki ma tahtnuks piirivalvurile nähvata, et ta peaks meid ID-kaardiga läbi laskma. Kell saab kohe 12 ja me pole ikka veel Ungaris. Ma olen valmis neist madjaritest guljašši keetma!

Kõrvits ja viis immigranti

Pakkisime eile hoogsalt. Õigemini ma pakkisin osa asju ära juba neljapäeval, aga peamine pakkimine toimus reedel. Osaliselt hommikul ja pärast lapse ristivanematega veedetud kvaliteetaega jätkus pakkimine õhtul. Ma arvan, et ma võiks oma teenuseid Kolumbia narkoparunitele pakkuma hakata. “Ah teil on vaja Smarti mahutada 20 kilo kokaiini, kolm automaatrelva ja viis immigranti? Vabalt, ruumigi jääb üle!”

Mina pakkisin pagasiruumi ja N. suusaboksi ning ma arvan, et sinna suusaboksi mahuks veel palju-palju, aga keegi siin kardab kilode pärast. Ma kipun arvama, et sellest 75st lubatud kilost oleme me veel kaugel.

Loomulikult tuli ette üllatusi. Esmalt pakuti lapsele pissipotti. No olgu, läheb ilmselt vaja ehkki ma naiivselt loodan lapse kohe suurele potile harjutada, aga see on üks neid “lapsevanem plaanib, aga laps otsustab asju” ilmselgelt. Siis ilmus välja kelk. Kelku oleks talvel muidugi vaja, aga too konkreetne oli kipakas ja sellise suure asja jaoks poleks seal katuseboksis ka ruumi. Tuleb järelhaagis osta… Siis tuli Meteroloog ja tal oli kaenlas kõrvits. Teil ju suur auto ja lapsele ikka head sööki vaja. Mm… Nojah… Lühidalt kokku võttes on meil nüüd autos üks suur kõrvits.

Meie mõte osta Slovakkiast ja Tšehhist head õlut ning teha Itaalias üks õli, pesto, ja tomatipasta peatus on ilmselt nüüd kindlalt plaanist maas, sest siis on tõesti juba järelhaagist vaja.

Ärkasime 6.30. Mina eriti magada ei saanud, sest Sipsikul olid hambad või midagi (tittede puhul on ikka “lihtne”, kui midagi on, siis on ilmselt hambad), seega ma võtsin ta endale kaissu ja see tähendas, et ma ei saanud magada. Ausalt, kuidas inimesed oma lastega voodeid jagada suudavad? Või teie lapsed ei anna teile maksahaake, ei löö jalaga ribidesse ja peaga vastu hambaid?

Kell 7.30 olime Plodivis, et süüa hommikust, kaisutada Franzu (eile tegime kassivahetust) ja pidada maha lahkumistseremoonia. Lapse korterist väljumisel viskas ämm põrandale tassi vett ja kõndis lapsega sealt üle. Toob reisiõnne ja koju tagasi.

Sofia ringtee on valmis ja peaaegu kuni piirini on suurepärane. Siis tuleb veeta umbes pool tundi munakiviteel, mida on betooniga parandatud ning et see on peamine ühendustee Serbiaga, on seal liiklust palju. Maantee ehitus käib, seega aasta-kahe pärast on see ehk möödanik.

Piiriületus… Tüüpiline Balkan. Mingeid radu maha märgitud pole, seega esmalt on üks rivi, mis äkitselt muutub kaheks ja siis kuueks. See, et putka kohal põleb punane lamp, ei tähenda midagi. Bulgaaria poolel läheb veidi üle poole tunni. Sipsiku kohta küsitakse vaid, et ega tal Bulgaaria dokumente pole, sest siis peaks need esitama. Serbia piiril on saba veelgi kaootilisem. Raske uskuda, et see võimalik on, aga on. Meie saba venib ja venib ja venib. Lõpuks saame leti juurde, N. annab dokumendid, tüüp sulgeb luugi ja asub siis ülima aeglusega oma just saabunud kohvisse suhkut lisama. Seejärel segab ta oma kohvi taskunoaga, mis tuleb muidugi ära puhastada ja siis on vaja oma istumiskohta kohendada. Meie muidugi ootame kogu selle aja. Mees avab luugi uuesti, vaatab dokumente ja kõnnib siin kolleegi juurde. Arutavad. Tuleb tagasi ja lehitseb mingeid pabereid. Lõpuks küsib N.-i käest: “Estonia?”. N. vastab jah. Tõepoolest, see ID-kaardile märgitud Republic of Estonia on tõepoolest see sama riik, mis serbia keeles ilmselt Estonija on.

Piir on ainus tõrvatilk, sest Serbia avaldab muljet. Võrreldes viimase korraga on teeehitus kiirerelt edenenud ja sõita on imeline. Veerand viieks oleme Novi Sadis ning me hotell on imeline. Otse Doonau kaldal, siin on bassein (õues ja Doonau kaldal), mullivann (vt eelmist sulgu), tuba on suur ja kena, teenindus laitmatu ja me maksame selle lõbu eest naeruväärsed 62 eurot. Ma arvan, et me hakkame siin edaspidigi peatume, kui Plovdivist autoga Kesk-Euroopa poole suunduma. Olenevalt piiril kuluvast ajast umbes 8 tundi sõitmist, mis on titega vastuvõetav aeg. Endale ka. Kannikas jääb kangeks ja ausalt öeldes ma selliseid reise pigem ei teeks. Kui autoga n-ö roadtrippi teha, peaks seal olema iga natukese aja tagant vaatamisväärsusi. Selline punktist A punkti B uhamine on tüütu.

Homme Slovakkia, aga loodetavasti saab enne seda Ungaris guljašši süüa.

Ainus pagan

Ma olen nüüd jälle pere ainus pagan, sest Sipsik sai täna edukalt ära ristitud. Sellest kõigest räägin ma lähemalt mõne nädala pärast, kui fotograafilt pilte ka on. Lapse ristivanemad ehk Arheoloog ja Šokohoolik naersid, et nende esimene Bulgaaria nädal on karm – maandusid teisipäeva õhtul ja Arheoloog jäi haigeks, saime kolmapäeval korraks kokku ja saime kollektiivselt peaaegu infarkti, kui end kehvasti tundev Arheoloog meie nähes restoranis kokku kukkus (ei midagi hullu, kõigest kurnatus), täna oli Sipsiku ristimine, laupäeval tuleb neil pulma minna ja pühapäeval ristitakse (samas kirikus) Šokohooliku vennatütart (nad on jälle ristivanemad).

Meie peaks pakkima hakkama. Üldse ei viitsi… Seega las ma räägin hoopis muul teemal.

Mul lagunesid Prantsusmaal tennised ära ja ma mõtlesin, et ostan Bulgaariast uued. Käisin ühes ja teises poes ning kui mul ka õnnestus leida tavalised tennised, mitte mingid sädelusega kaetud platvormjubedikud, selgus, et ma olen siin riigis ebastandardne. Vaadake, Bulgaaria neiud kannavad üldiselt suurust 34 ning nende jalad on kitsa liistuga. Mul on nendega võrreldes pardijalg ilmselt, sest ma peaks, nagu Tuhkatriinu kuri kasuõde, endal lihtsalt ühe varba maha nüsima, et jalg kinga mahuks.

Ostsin viimases hädas H&M-ist paari mingeid tenniselaadseid tooteid. Olid ka kitsad, aga lootsin parimat. Käisin nendega seal kloostrimatkal ja liipasin hiljem vaprat nägu tehes autoni. Neid jalatseid ma enam jalga ei pane. Et Slovakkia mägedes on hetkel 12 kraadi sooja, on mul siiski tenniseid vaja, seega läksime ühte suurde ostukeskusesse ning olles paarist kingapoest läbi jooksund, jäi ette spordipood. Mul on nüüd veidralt kallid Converse tennised, sest need lähevad minusugusele pardijalale jalga. Ma pean, tõsi küll, Prantsusmaa odavpoest ühed odavamad juurde ostma, sest kallite tennistega ma muru küll niita ei kavatse.

Kassipere

Mul on kohati tunne, et meie aiast on saanud mingi kohalike kasside kogunemispaik ja muidugi pole siin ka midagi üllatavat, sest N.-i pere söödab kõiki kasse meeleldi ning nood külavolaskidkribud söövad põhimõtteliselt kõike.

Puhhi viisid N.-i vanemad peagi pärast me saabumist tagasi linna, sest ta põhjustas Franzule liialt stressi. Nüüd pidavat Puhh peamiselt riidekapis magavat ning huvitaval kombel on ta ase sellise koha peal, kuhu ta ise sisse ega välja ei pääse, kui keegi ust lahti ei tee. Nagu N.-i ema nentis: “Nagu mingi juut, kes end natside eest kapis peidab.”

Aljoša ehk Arhitekti mürakas on siin siis, kui nad ise siin viibivad ehk pool ajast, aga see-eest on siin väike elukas, kes nagu on ja pole ka nende kass. Väga sõbralik, väga varmas tuppa jooksma ja Franzu toitu mekkima, vägagi territoriaalne ja kipub Franzu pihta käpaga äsama ning tal on Arhitekti kuuris kuus kassipoega. Ma valetaks, kui ma ütleks, et mul ei tekkinud kiusatust meile nende hulgast veel üks kass valida, aga õnneks on nad veel liiga tillud.

noorema

Rižo on ilmselt kellegi kass, sest ta on väga väärikas ja sõbralik kõuts ning temagi pistaks ma suurima hea meelega endale kotti ja võtaks kaasa. Franzuga on neil läbisaamine pigem hea ehkki Franz on viimasel ajal teda taga ajama hakanud. Meite kassi kohanemine on umbes nagu mul oma töökohtades – esialgu jälgib ettevaatlikult mängu ja siis kukub lammutama. Rižo istub muide hästi naljakalt, üks tagakäpp ette sirutatud, seega ma arvan, et tal on see ehk veidi vigane ning ehkki ta sellel fotol veidi kuri ehk välja näeb, on ta sageli pigem täieliku zen-näo ja olekuga.

riizo.jpg

Musti kasse on siin mitu, aga uue ja minu üllatuseks sõbraliku isendina ilmub vahel välja Vasko (N.-i vanemate pandud nimi), kes olevat tolle pisikese noore emase kassi onu. Need kaks hõõruvad alati oma päid teineteise vastu ja on erakordselt nunnud.

vasko

Lisaks nondele isenditele näen ma siin umbes 3-4 suurema kassipojamõõtu elukat, kes N.-i hinnangul täiskasvanud kassid pidid olema, aga mu meelest ikka veidi tillud selleks on ning teine Rižo on siin veel. Too on pelglik ja temaga olen ma Franzu kaklemas näinud. Või no pigem teineteise pihta urisemas ja muid koledaid hääli tegemas. Sigudikud valisid selleks kohaks muidugi teise korruse ukseesise, mille kõrval oli lahtine aken, mille all Sipsik magas. Laps ärkas, mina vihastasin ja Rižo sai endale klaasitäie vett kaela. Veerand tundi hiljem kordus sama stsenaarium.

No ja siis on meil Franz, kes on stressid üle saanud ja luusib suurema osa ajast kes teab kus ringi. Lisaks on ta avastanud, et majakese kõrvale kerkinud juurdeehitise katusel on jube hea lesida.

katusekass

Muide, ehkki ükski teine kass peale Franzu (no ja Puhhi) tuppa tulla ei tohi, ei takista see neil akendel kõõlumast. Vahel kuulen mäud ja avastan köögiakna tagant kassi või kaks. Ühel õhtul istus ühe akna taga noor emane ja teise taga Rižo (see sõbralik). Franz oli diivanil ja veidi häiritud.

ergaskass

Laupäeval sõidame me Bulgaariast minema ja siis kolib Franz linna ning Puhh tuleb tagasi maale. Oktoobri alguses lendab väike seikluskass tagasi koju.