Napikas

Lõpetasin just haiglale e-kirja kirjutamist, et uurida, miks me lapse sünnitunnistus ikka veel valmis pole. Me andsime dokumendid 8. või 9. septembril haigla administraatorile ning eeldasime, et nagu eelminegi kord, saame nädalaga kätte. Olgu, vahepeal oli ka üks riigipüha, aga nii kaua ei tohiks siiski minna. Olin juba kirja lõpetamas, isegi cordialement (ehk “lugupidamisega”) oli juba ära trükitud ning pidin veel lisama oma nime, et seejärel kiirelt tekst veel läbi lugeda ja teele saata, kui uksekell helises. Postiljon. Ulatas mulle tähitud kirja La Touri haiglast. Sünnitunnistus ja dokumentide originaalid. Nüüd tuleb sünnitunnistus sisse skännida, üks dokument printida, täita ja skännida (väljamaalasest isa luba lapsele Eesti kodakondsuse andmiseks), avaldus PDFis ära täita ja titest foto teha. Siis see kõik digikonteinerisse panna, allkirjastada ja PPAsse saata ning usutavasti on dokumendid jälle paari nädalaga aukonsuli juures olemas. Mul on kohutav kiusatus saata PPAsse sama foto, mis Sipsiku puhulgi, sest lapsed on täitsa ühte nägu, aga äkki nad vaatavad foto andmeid või midagi. Samas võiks tite samamoodi riide panna, sest see body on mul täitsa kasutuses ja siis foto teha. Vaene lapsuke peab selle titepildiga 10 aastat reisima, sest pass on nüüd 10 aastaks. Sipsik küll enam selline välja ei näe nagu oma dokumendifotol :D

Alibaba

Loen Sipsikule raamatut ette ning seal on koht, kus väike hiir näeb haneparve. Laps kordab minu järel: “Alibaba!” Linnuparv või röövlipealik, mis seal ikka vahet on.

Solidaarsus

Tegin täna õhtul Valgevene rahvustoitu dranikuid ehk kartulipannkooke. Sel retseptil on nii palju erinevaid versioone, et ilmselt poleks vale väita, et mõningatel perekondlikel kokkusaamistel minnakse karvupidi kokku, sest kellegi vaarema hakkas kunagi dranikuid natuke teisiti tegema ja see on ometigi pühaduse teotus.

Mina vaatasin esmalt külmkapi küljes olevat postkaarti, mille N. Minskist kaasa tõi ja kus retsept peal, aga et see retsept ei täpsustanud kartulite hulka (muid aineid küll), otsustasin igaks juhuks guugeldada ning võtsin aluseks selle retsepti (inglise keel on seal väheke kummaline, aga kõik on arusaadav). Kartulite riivmine oli veidi tüütu, aga ma ei saanud kahjuks Kitchen Aidi kasutada, sest selle väikseim riiv oli selleks tööks liiga suur.

Panin panni tulele ja mõtlesin, et oot, ma olen midagi sellist ju söönud kunagi. Saksamaal. Kuramus! Kartoffelpuffer!

Tulid head. Sõime 40%-lise rasvasisaldusega crème fraîche’iga. Imeline hapukoorekontsentraat. Absoluutselt minu Prantsusmaa toiduainete TOP 10 esiotsas.

Ja kukkugu see Lukašenko juba oma troonikeselt! Hullumeelsete diktaatorite aeg võiks Euroopas tõesti juba mööda saada.

Segregatsioon

Sipsikul on viimasel ajal kombeks oma pehmeid mänguloomi toast tuppa kanda. Toob neid mulle voodisse, võtab kõik uinakusse minnes kaasa ja diivanil raamatut lugedes peavad muidugi kõik loomad ka diivanil olema. Loomad, aga mitte muumid. Meil on nimelt Muumitroll ja Muumipapa, mis me Bulgaariast kaasa napsasime, sest seal polnud neid enam kellelgi vaja. Panen mina õhtul loomad-muumid ära riiulisse ja päeva jooksul avastan, et loomad on mööda maja laiali, aga muumid on Pikleri kolmnurga all. Ja nii iga päev. Ma üritasin lapselt küsida, et miks ta muumid sinna viib ja miks muumid loomadega koos olla ei või, aga tema vastus oli küll väga ilmekalt esitatud, kuid mulle täiesti mõistmatu.

Just seda kirjutades lohistas Sipsik N.-i susse kandes end koos muumidega Pikleri kolmnurga juurde ja suskas muumid läbi redeli kolmnurga alla. Loomad ja muumid ei tohi koos olla!

Hяма бомбус

Kodus on hea olla. Tulin haiglast arstide nõusolekul kolmapäeva õhtul tulema ning pidin juba järgmisel päeval koduvisiiti tegema tulnud ämmaemandalt kuulma, kui ebatavaline ikka nii varakult koju tulemine on. Ma olin haiglas kolm päeva! Ma ei hakanud talle ütlema, et Eestis lähevad korduvsünnitajad vahel samal päeval ära koju, sest kui näitajad korras, siis milleks seal haiglas passida. Teisalt on Eestis isapuhkus, Šveits kuulub aga nende anomaaliate hulka, kus seda ikka veel ei ole, seega võib-olla tahetakse ka seepärast viis päeva haiglas olla. Šveitsis hääletas rahvas eelmisel aastal isapuhkuse kehtestamise poolt, kuid parlament lükkas selle lõpuks siiski tagasi. Septembris peaks toimuma uus referendum (neil on neid siin igal aastal, sest suurem osa asju pannakse rahvahääletusele) ning usutavasti hääletab rahvas jälle valdavalt isapuhkuse poolt. Loodetavasti läheb see sel korral siiski läbi ka.

CERN on muidugi eesrindlik. Sipsiku sündides oli isapuhkus kaks nädalat, nüüd on juba kolm ning N. võtab lisaks veel enam-vähem kõik alles oleva puhkuse välja, mis peaks lapsehoidjapäevadega kombineerides mulle päris palju tuge andma (plaan on, et oktoobris käib N. noil kahel päeval, kui Sipsik hoidja juures on, tööl, sest nii saame ta kodus olemist veel veidi pikendada).

Just nagu Bulgaarias olles, ei näinud Sipsikut mu äraolek suurt loksutavat. Kui N. talle ütles, et lähme nüüd haiglasse, kostis laps tavaliselt: “Kalad! Tita!” Kalad seetõttu, et sünnitus- ja pediaatriaosakonna peasissepääsu juures on suur akvaarium. Kodus on lugu aga hoopis teine. Mõned klammerduvad siin veidi, seega me peame osavalt kombineerima, et mul Sipsiku jaoks aega oleks. Ma olen talle kümneid kordi “Grühvlit” ette lugenud (vaieldamatu lemmik), eile läks kolmandik “Sipsikut” ühe jutiga ning täna lõunauinakusse jäädes kuulas “Horton kuuleb kessesid” ka esimest korda otsast lõpuni ära ja seda muude lugemiste järel. Positiivne iseenesest, sest mulle lugemishuviline laps sobib. Ta võiks lihtsalt mul lasta repertuaari raamatuid lisada. Need viis, mida me loeme, on mulle juba varsti pähe kulunud. Üritasin täna veenda, et äkki loeks “Grühvli” kõrvale “Lohe Zogi”, aga ei.

Ma pean tagasi võtma ka oma kriitika “Grühvli” tõlke osas. Võimalik, et ma olen seda lihtsalt nii palju lugenud, et miski ei tundu enam kohmakas või oli abi sellest, et ma mängisin veidi oma lugemisstiiliga, aga nüüd voolab Grühvlikese lugu mu huulilt väga ladusalt.

Keelenalja lõpetuseks ka. Laps söötis mängupandale barankat või midagi taolist ning ma sõnasin, et panda tahaks pigem ikka bambust süüa mille peale vaatas Sipsik toas ringi ja sõnas: “Hяма бомбус.” Tõlge: maamesilast pole. N. kasutab sõna бомбус, tõsi küll, kõigi suurte põrisevate putukate kohta.

Lilled

Palatisse toodi eile lilled ning kui olin selle küljes oleva kaardi läbi lugenud, muigasin ning saatsin N.-ile pildi ja sõnumi.

Mina: Mõtlesin korraks, et läksid härdaks ja saatsidki mulle lilli, aga ei, need on haigla poolt.
N.: Huvitav millena need arvel pärast kirjas on?
Mina: Külalislahkusena?

Nimetu, kes enam pole nimetu, aga kellele ma bloginime veel välja mõelda pole suutnud, sündis esmaspäeva varahommikul. Ta teeb oma õele sünnikaalus ära ligi poole kiloga ja pikkuses kahe sentimeetriga. Juuksed on ka tunduvalt tumedamad. Kunagi kirjutan sellest kõigest ka pikemalt, aga nüüd ootab mind tassike teed ja loodetavasti saab õhtuks koju.

Tegelik põhjus

Lugesin BBCst, kuidas 80-aastane prantsuse vanahärra kärbse peale vihastas, teda elektrilise piitsaga tappa üritas ja selle käigus lekkivale gaasiballoonile äsas, mis plahvatades pool maja minema viis.

Mina: Mis siis oleks olnud, kui ta vaablast tappa tahtnuks? Pool küla maatasa?
N.: Beirut.

Kassikesed

Eile aias toimetades märkasin me puude all ringi vantsimas kassipoega. Arvatavasti siit lähikonnast ja kes teab, ehk on isegi tegu naabrite uue kassiga, sest mõnda aega tagasi nende naispoolega rääkides mainis ta, et ilmselt tuleb neil oma vana kassidaam magama panna, sest tollel on tõsised tervisehädad.

Laps oli vaimustuses, sest kassipoeg oli väga sõbralik ja mänguhimuline. Meie vana paks kõuts vedeles toas ja ilmus välja alles kõvasti hiljem, et noorukesele rivaalile hirm naha vahele ajada.

Öösel luusis Franz, nagu alati, õues ja ei tulnud korrakski koju. Tavaliselt ta ikka mingil hetkel tuleb, et siis umbes kell kuus uuesti välja nõuda. Ma jõudsin hommikul juba murelikuks muutuda, et kus see kass nüüd siis on. Kell juba üheksa ja ikka pole kodus. Mure oli asjatu. N. seisis pärast hommikusööki kohvitassika terrassiukse juures ja nägi, kuidas Franz üle aasa kodu poole lonkis. “No vaata seda laiska paksmagu, kas nagu veel aeglasemalt ei annaks tulla või?” ohkas N. Laisk paksmagu või siis väärikas härrasmees tuli koju, sõi veidi ja heitis siis magama, sest öösel oli ilmselt tähtsaid kassiasju aetud ja kellel siis kusagil metsas aega tukastada on.

Hilisemal hommikutunnil käis mauk edukalt jahil, mistõttu sai N. terrassilt hiirejäänuseid kokku korjata. Vana ja paks, aga jätkuvalt väga vitaalne loomake.

Tševoo?

Te ehk mäletate, et mulle kippus vahel hilisõhtuti-öösiti miski mõneti purjus keskealine vene mees helistama ja Koljat otsima? Ma blokeerisin ta numbri lõpuks ühel hetkel ära, sest no kui inimene ei saa pärast ma ei tea mitmendat korda aru, et tal on vale number, siis ei ole mõtet temaga enam sel teemal rääkida.

Eile helises mu telefon pool kaksteist öösel (ehk siis Eestis pool üks). Ma magasin. Telefon oli, nagu pea alati, elutoas, sest ma ei hoia telefoni vaat et kunagi magamistoas. Kui ma virgusin, mõtlesin kõnet ignoreerida, aga telefon aina plärises ja nii ma end püsti ajasin. Tundmatu number. Vajutasin selle kinni ja kohe helistati uuesti. Ma sisuliselt röögatasin telefoni, et mida te mõtlete, et te mulle keset ööd helistate, kas te ei saa aru, et teil on vale number!? Mida mulle vastati? Tuttav hääl venitas vastu: “Tševoo?” Blokeerisin siis selle numbri ka ära.

Kuidas inimene ei saa aru, et kui tema telefonis olevalt numbrilt ei vasta Kolja kunagi ja ühel hetkel ta numbrile isegi helistada ei saa, siis ehk ei peaks seda numbrit oma teise telefoni ümber tõstma? Ja miks tal, kurat küll, seda Koljat alati öösel vaja on. On too ta viinadiiler või?

Huvitav kas telefonis saaks kuidagi seadistada nii, et näiteks õhtul kella kümnest kuni hommikul seitsme-kaheksani läheb telefon ise automaatselt hääletu peale? Tuleb guugeldada…

Vaid virin

Me tervisekindlustus läks kevadel popiks ja noortepäraseks kätte ning laseb nüüd dokumente (loe: retsepte, arveid ja maksekinnitusi) netis esitada. Ei peagi enam pabereid paksult täis hiigelümbrikuid CERNi sisepostiga teele saatma. Hurraa! Väga meeldiv neist ning üldiselt toimib süsteem hästi. Välja arvatud täna, kui ma olin üles laadinud paar PDFi ja fotot, nende juurde selgitused lisanud, kõik vajalikud linnukesed kirja pannud ja siis jooksis süsteem kokku. Grrr! Ja uuesti sisse ta mind ka ei lase, sest mu veebilehitseja on veendunud, et leht üritab mind ninapidi tõmmata ja andmeid varastada.

Ühtlasi tahaks ma öelda, et WordPress võik lõpetada nende “geniaalsete” uuenduste tegemise, sest mu meelest läheb see keskkond siin hoogsalt vaid allamäge. Statistikaleht pool aega ei tööta ja nüüd on tekstide lisamise leht puhta kasutajavaenulikuks tehtud. If it ain’t broke, don’t fix it!