Sokid

N. pikutab diivanil, Sipsik tema peal ja Franz tahtis ka seltskonnaga liituda, aga Sipsik teda endale sülle ei lubanud. Kass liikus veidi edasi ja lösutab nüüd N.-i pahkluudel.

Imeilusad villased sokid kudus mu soomlasest kirjasõber. Ta on meie ametlik villasokidiiler.

Arutage siis abikaasaga

Täna käis aknamees mõõtmas, mis oli kohutavalt kummaline, sest ma olin temast aru saanud (me suhtleme inglise keeles), et ta teeb tellimuse ära ja siis mõõdame-täpsustame hiljem, aga ta helistas mulle reedel, et ta nüüd esmaspäeval tuleks, et jõuaks enne esimest detsembrit tellimuse ära teha. See, et ma ei tea me lõplikku põrandakõrgust polevat siiski oluline, sest me ikkagi täpsustame detaile hiljem, mis on kummaline, sest ta ometigi juba ju mõõtis neid aknaid juba korra. Aga no olgu.

Saabus, mõõtis, arutasime. Läksin oma otsuses tagasi ja võtame ikkagi klaasiga välisukse, mis meile valust juurde toob, nunnum välja näeb ja lisaboonusena ka märkimisväärselt vähem maksab. Üldiselt selgus aga, et me oleme vist kõige hooletumad renoveerijad (või pigem pole aega kõike uurida), sest ta küsis, kas meil on plaan kunagi ka maja soojustada ja ma kostsin, et vist küll, aga kunagi kauges tulevikus ja me pole sellele eriti mõelnud. Selgus (ja see on täiesti loogiline), et siis tuleb uute akende raam veidi teisiti ehitada. “Arutage siis abikaasaga ja andke mulle teada, kui suure varu jätame” kostis ta. Ta kordas seda abikaasaga arutamist veel kahel korral ja siis ma enam ei pidanud vastu ning sõnasin sõbralikult, kuid resoluutselt, et tegelikult otsustan remondiga seotud asju mina, mitte abikaasa. Oi, kasvatate lapsi ja teete remonti! Inglise keeles ütles ta tegelikult “You make babies and renovate the house!” mis kõlab kuidagi eriti… ma ei tea… seksistlikult? Et mu mehel on suutlikust täisajaga täit pühendumust vajavat tööd teha, mille eest remont kinni maksta, ning samal ajal seda kõike läbi mõelda ja orgunnida, aga mina, vaene habras naisuke, jõuan vaid lapsukesi sünnitada-kasvatada? Ei, ma ei solvunud tegelikult, lihtsalt kergitasin veidi kulmu. Väsinult, sest Itso-san on haige ja ma magasin eelmisel ööl väga vähe.

Aknamees läks ära ja me klatšisime seepeale mu koristajaga, kes vist uuest aastast enam ei korista, sest ta selg ei pea tööle vastu ja mul on sellest ütlemata kurb. Mitte vaid seepärast, et mulle meeldib puhas kodu, mis samas ei nõua minult küürimist, vaid seepärast, et temaga on tore lobiseda. Ühesõnaga. Nentisin, et ma ei harju iialgi ära sellega, et kohalike meelest on okei tulla oma lumiste-poriste saabastega (olgu, ta pühkis neid hoolikalt) lihtsalt tuppa, kõndida kõikjal (sh suurel kummivaibal, mis on ilmselgelt laste mänguala ning ka magamistubade vaipkatetel) ja isegi mitte viisakusest küsida, kas ikka võib. Olgu, Antargazi naine küsis, aga ta on senini ka ainus olnud. Ehk seepärast, et ta on naine ja on seega koristamisega rohkem kursis? Seksism! Koristaja nentis, et ta prantslasest elukaaslane teeb seda ka ehkki ta on siin juba kaks aastat teda ümber õpetada üritanud.

Aa, koomiline hetk oli ka. Aknamees küürutas laua kohal ja tegi märkmeid, kui Frand tugitoolis ärkas, ringutas ja siis lauale hüppas (ta söök on seal), et oma tagumik täpselt aknamehe paberitele istutada. Mees oli nii hämmeldunud, et ei osanud esimese hooga isegi mitte reageerida. Ma muigasin ja tõstsin kassi laualt ära.

O nagu omikron :)

Madame’ile meeldivad värvid

Mul oli täna köögifirmas kokkusaamine ning mu plaan oli nende kööke veidi näppida ja konsultandi abiga disain teha, mille otsas siis natuke kügeleda ja mõtiskleda. Inimene teeb plaani…

Kõndisin köögifirmasse ja pärast teretamist teatasin, et mul on randevuu siin kell 10.30. Ja kellega? Ee, oodake, ma otsin nime. Öelge parem, mis teie nimi on või olete te ehk madame see ja see? Nentisin, et olen tõesti, mille peale kerge gei-vaibiga konsultant rõõmsalt teatas, et järelikult on mu randevuu temaga ja kas ma tahan kõigepealt veidi ringi vaadata või asume kohe rääkima. Ma valisin ringi vaatamise. Ma läksin sinna salongi ühe kindla mõttega, mida nende kataloog toetas. Tumeroheline köök. Vaatasin ringi ja imetlesin kööke. Vaatasin põnevaid lahendusi. Üks eriti vahva oli mõeldud tasapindade nurkade jaoks, kuhu muidu kappi teha raske. Saab teha liftikese ja näiteks oma Kitchen Aidi peitu panna. Mitte et ma näeks väga mõtet millegi nii ilusa peitu panemises. Ruumi, tõsi küll, hoiaks see kokku. Raha eriti mitte, sest kui ma seda lahendust hiljem mainisin, nentis konsultant, et lahe jah, aga maksab üle 1000 euro. Ta oli üldse vahva, sest ma küsisin näiteks (ammu enne, kui me me eelarveni jõudsime), et kas neil kenasid noahoiustamismagnetribasid on. On, aga need on jube kallis, nentis ta. Amazonist leiate hoopis soodsama ja sama hea.

Vestluse esimeses osas liitus meiega üks teine konsultant (vist alles õppis ametit) ja too rääkis ka veidi inglise keelt, seega paaril korral ma läksin lihtsama vastupanu teed ja selgitasin talle inglise keeles oma mõtte lahti. Vaatasime uste tüüpe ja värve, ma välistasin kohe valge ja igatsesin ikka seda rohelist. Sain selle, vaatasin ja nentisin, et meie väikeses köögis (ka pärast remonti pole see just teab mis avar ruum) oleks see rusuv. Arutasime edasi ja too inglise keelt tönkav ütles ühel hetkel, et madame’ile meeldivad ilmsesti siis värvid (ehk värvilised köögid). Ma tegin käega žesti, et tõmmata tähelepanu oma riietusele, muigasin ja sõnasin: “Evidemment!” Mul oli seljas kollane kleit, mustad sukkpüksid ja helerohelised saapad. Mantel, mille toolileenile jätnud olin, oli punane nagu ka tikandiga kindad. Müts oli tagasihoidlikult hall, kuid väga ilusa koega.

Valisin välja värvi, ukse tüübi tööpinna ja käepidemed ning siis istusime maha detaile arutama. Eelarve punkti juures ma ohkasin ja ütlesin, et kuna ma ei tea palju Prantsusmaal köögid keskmiselt maksavad ja et me remont läheb juba kallimaks, kui ma olin algselt arvanud, siis ütleme näiteks, et maksimaalselt 20 000 ja see peab sisaldama tehnikat, aga ma tahan siiski kõrgema hinnaklassi tehnikat, sest Candy ja Beko pole end minu kogemuse põhjal just eriti positiivselt tõestanud.

Hästi, asusime joonistama. Vahel käisime salongis mingit lahendust vaatamas. Tüüp läks väga elevile, et oi, kus sellest tuleb alles ilus köök! Mingi asja illustreerimiseks tõmbas välja oma enda kodu pildid, mis oli täpselt vastand minu maitsele, aga temale sobitus. Selline Aasia kitšilik ülimoderne kodu, kus oli palju taimi (eriti hiiglaslikke orhideesid ja aed oli ka eksootiline ning väga sätitud) ja lillat valgust (võimalik, et äkki lilledele meeldib?). Ühe sõnaga me sõbrunesime ja viskasime aina nalja. Täitsa selline tüüp, et kutsu või baari koksile, et koos kenasid noori mehi vahtida.

Lõpuks saime joonise paika ja ta küsis, et kas monsieur tuleb ehk ka salongi mingil hetkel, aga ma pakkusin, et pigem ei tule, sest tal on kogu aeg tööl kiire (N. lisas hiljem, kui talle sellest rääkisin, et lisaks on tal ka täiesti ükskõik) ning siis küsis ta, et kaua meil umbes otsustamisega aega võiks minna. Vastasin täiesti ausalt, et ma olen köögiga nii rahul, et ma võiks vabalt prinditud pildi kaasa võtta, pühapäeval seda imetleda ja esmaspäeval lepingut sõlmima tulla. Tüüp sõnas vastu, et tead, eile oli see must reede, ma teen su projekti eilse kuupäevaga ja mööbel on -30%. Olin vaimustuses. Ja siis küsisin, et kaua neil see kodutehnikapakkumine veel kestab. Täna saab otsa. Mõtlesin hetke ja ütlesin, et tead, valime tehnika välja ja ma tellin selle köögi kohe ära. Valida ei saanud kogu pakutavast kollektsioonist, neil oli mingi hulk mudeleid, enamasti Beko, Siemens, Indesit ja Rosières, mis oli minu jaoks täiesti tundmatu firma, kuid tüüp ülistas seda pikalt. Prantsuse firma. Lõpuks valisingi vist lisaks pliidile (induktsioon, võtame gaasi välja) ja kubule vist ka nende ahju (liiga laisk, et riiulist paber tuua) ning külmikuks on musta värvi Indesit (kubu on ka must ja pliidiplaat ka, seega sobitub hästi). Nõudepesumasina puhul tegin otsuse vana alles jätta, sest see Bosch töötab suurepäraselt ja ma ei näe põhjust töötavat kvaliteetset masinat välja visata. Meil on keldris Boschi kuivati, mis on ilmselt enam kui 10 aastat vana ja töötab kõvasti paremini kui too Beko, mis meil Saksamaal ja Collonges’is oli.

Tüüp klõbistas kõik kokku, ümardas hinna allapoole ja kokku tuli 13 000. Märkigem siia juurde, et ilma musta reede alekata oleks mööbel üksi üle 15 000 tulnud, aga nüüd sain mööbli ja tehnika erakordselt hea hinnaga. Isegi kui see mööbli allahindlus on mingi petukas (tõstsid ehk vahetult enne hindu), siis ei ole mina veel Indesiti suurt külmikut 117 euroga müügis näinud. Nüüd tuleb vaid loota, et see Rosières tõesti hea on, aga hinnaklass oli tal Siemensiga (mis on vist Boschi harufirma) enam-vähem sama, seega loodame. Vaatasin hiljem oma koondhinnapakkumist ka ja muigasin, sest mu valamu maksab umbes 60% vähem kui segisti, aga noh, ilus segisti on ja segisti ei olnud alla hinnatud. Win some, lose some.

Sissemakse tuli osaliselt teha kohe ning valikus oli tšekk või kaardimakse. Tšekke meil pole. Ja ma olin kaarti täna juba kasutanud, seega ma olin kindel, et 1000-eurost makset ma teha ei saaks. Mõtlesin juba skeemi välja, kuidas saadan N.-i maksma, kui mulle meenus, et mul on ju LHV kaart ka. Kasutan seda vaid vahel netimakseteks ja seetõttu kipub mul ta olemasolu ununema. Hoidsin pöidlad pihus, et limiit poleks madalam ja läks õnneks.

Tüüp küsis kavala naeratusega, et kas mu arvates monsieur on mu valikuga rahul ehkki muidugi saab veel uste värve muuta. Võib näiteks punase võtta. Ma kostsin vastu, et kui ma olen rahul, on ka monsieur rahul ning punast värvi ei salli ta kohe üldse. Kui olin kõik paberid allkirjastanud, sain ühe paki omale ning juhtumisi punaste kaante vahel, mille peale tüüp irvitas, et ma vabandan, aga näe, punane. Ma muigasin vastu, et näe, mul mantel ka punane ja mees elab täitsa üle selle. Me olime selleks hetkeks juba eesnimede peale üle läinud ning ma teadsin juba seda, et ta on algupäraselt Normandiast, elab piirkonnas juba ligi 10 aastat ja ehitas endale Annecysse maja, tuues töömehi kaugematest Prantsusmaa nurkadest, sest ka seal on ehitushinnad kohutavad. Ta oli juba valmis mulle Annecy plaadipoode soovitama ja sõnas, et kui ma tahan, võin ma tulla ning ukse ja tööpinna näidiseid laenata, et plaadipoes parem valida oleks. Ma hakkan vist seda “saa töömeeste ja konsultantidega sõbraks” asja käppa saama (Antargazi naine on ka juba vaat ei sõbranje) ja ma ausalt öeldes nautisin temaga lobisemist. Lõpetuseks vabandas ta, et ta inglise keelt ei oska ja ma vabandasin vastu, et mu prantsuse keel nii närune on, millele ta muidugi klassikalise “Madame, te räägite suurepäraselt!” hüüatusega vastas. Jajah. Ära aja mulle kägu.

Oot, miks me üldse nii ütleme? Ära aja kägu. Kuhu seda kägu aetakse ja miks?

Mul polnud plaanis sel nädalavahetusel kööki tellida, aga no läks nii. Ja hea, et läks, sest esmaspäeval tuleb aknamees aknaid mõõtma (selgus, et siiski tuleb kõik enne 1. detsembrit teele panna, seega ustega tuleb veidi improviseerida, sest torumeestega kohtun reedel) ja ma pean tal laskma köögi akna kõrgust muuta. Tööpind on 91 cm kõrge, uus põrand on olemasolevast 3 cm kõrgem, seega uus aken võiks alata kusagilt meetri pealt. Kui tuleks samas mõõdus aken kui kõik teised, ei saaks akent enam avada. Hea, et ma ikka täna kööki tellimas käisin. Napilt oleks rämeda vea teinud. Rämedalt kalli vea. Üks aken maksab rohkem kui kogu mu alekaga saadud köögitehnika! Kui mõtlema hakata, siis suisa kaks korda rohkem…

Ei, pilte ei näe. Mul on vaid prinditud leht ja kuniks tüüp mulle PDFi saadab, ei hakka ma siia midagi panema. Panen siis, kui lõpuks täpsemalt räägin, mis juhtuma hakkan. No ehk jõuluvaheajal on aega. Mul on praegu nii hull tamp peal, et ma ei jõua isegi jõulukaarte teha. Esimest korda vist viimase kuue, kui mitte seitsme aasta jooksul :( Mul on ideid, aga mul lihtsalt pole aega. Remondiasjad võtavad aja, mõned muud projektid ka (ehitan lastele midagi lahedat jõuludeks, kui välja tuleb, siis näitan) ja neid vabu tunde lihtsalt pole. Mul on mitu kirjasõpra, kes ootavad juba kuid oma kirjadele vastust ja ma lihtsalt ei jõua selleni. Ja kell on juba kolmveerand 11. Magama peaks minema. Homme lähme kõrgemale mägedesse kelgutama.

Ahjaa, paar Duolingo tundi võiks enne ära teha. Ma ikka üritan. Tigusammudega. Ehkki teod ei sammu.

Sipsik loopis padjad põrandale ja kass läks ühe peale magama. Hoolitsev laps pani kassikesele teki peale.

Kereväänaja

Läksin Saksamaale kolinud sõpsi soovituse peale osteopaadi juurde. Mitte küll sama juurde, kus tema käis, see too on ilmselgelt seal Frankfurt am Mainis, seega ma leidsin ühe Genfi oma, kes mulle ühes WhatsApp grupis silma oli jäänud. Osteopaat nentis, et tema jaoks olen ma veidi harjumatu patsient, sest ta on juba nii harjunud šveitslastega (ta ise on kanadalanna), kes lapsest saati osteopaatide juures käivat ja seega ta ei pea neile eriti midagi seletama ega ette hoiatama, kui ta midagi teeb. Mis ta siis tegi? Kuulas mu tervisemured ära, tegi läbivaatuse ja siis asus erinevaid punkte suruma, sikutas vahel jäsemeid, väänas siit ja sealt, korra raksatas isegi veidi selga ja siis toimetas mu randme kallal. Tolle randme, millel too tsüst oli, mille ma matkates kukkudes katki lõin ja mis siiski jätkuvalt valu teeb. Randmes pidi päris tugev põletik olema, ütles ta, ning mu pärimise peale nentis, et jah, sageli saab osteopaatia abil neid tsüste ka tühjendada. Näe, oleks pidanud N.-ile Saksamaal hoopis osteopaadi otsima.

On mul parem? Natu küll. Täisefekt saabub umbes 24 tunni möödudes, seega eks homme vaatame lähedalt. Ta soovitas küll täna palju kõndida ja mitte raskeid asju tõsta, aga kaaslapsevanemana ta nentis, et ilmselt ei oleks see viimane mul võimalik. Ma lähen ta juurde kaks korda veel, sellest peaks tema hinnangul piisama, et mu kere tagasi õigesse suunda lükata ja ehk ka mu ranne paremaks saada. Ühte asja märkasin ma küll juba õhtul. Ma nimelt kurtsin, et juba kevadel ütles ämmaemand, et ma kipun end seistes tahapoole kallutama ning ma ütlesin vastu, et selles pole ju midagi imelikku, sest mul on raske laps süles, seega ma kallutangi, et raskuskeset mugavas kohas hoida. Möödunud on päris mitu kuud ja ma märkasin hiljuti, et ma kipun tahapoole kaldus asendis seisma ka siis, kui mul last süles pole ja pealegi on lapsed nüüd mõlemad puusal, seega poleks vaja end üldse kallutada. Õhtul seisin mõtlikult elutoas ja äkitselt taipasin, et ma seisan sirgemalt. Võimalik, et ma kujutan seda endale ette, et 175-frangist visiiti õigustada (olgu, minu osalus sellest on 20%), aga mul on tunne, et ehk ikka ei kujuta.

Osteopaadi juurest läksin Sipsikule lasteaeda järele, et ta siis kohvikusse aega parajaks tegema viia. Õues oli nimelt lõikavalt külm ja niiske ilm, seega kusagil mänguväljakul või niisama pargis poleks eriti mõnus passida olnud. Sipsikul on teatav Pavlovi refleks kohvikutega ehk et kohvik tähendab automaatselt kooki. Mõneti täiesti normaalne eeldus muidugi, aga ta kipub nüüd ka arvama, et iga kord, kui me linna läheme, läheme me ka kohvikusse kooki sööma. Tõele au andes pole mul otseselt selle vastu ju ka midagi, sest ta käitub kohvikutes eesrindlikult ja mulle meeldib kohvikutes käia.

Kohvik-resto oli väga hubane ja mõnus ning lisaboonusena lasteaiast umbes 200 meetri kaugusel, sest meil tuli lasteaeda lapse arenguvestluseks tagasi minna. Selline mõnus kerge boheemlasliku hõnguga koht, kus söök oli hea (koogi asemel pidi laps küll šokolaadivahuga leppima, oh seda vaesekest!), hõõgveini pakuti ka ning hinnad olid…. No see on ikkagi Genf, eks. Või no Meyrin. Täiesti mitte üldse Genf nagu ka Espoo pole Helsinki, aga tegelikult üks värk kõik.

Õhtul kodus olles hakkas lund sadama. Maas on selline õrn kirme, aga kogu järgneva nädala peaks aiva juurde tulema. Ma arvan küll, et kui ka tuleb, siis kohe sulab, aga kõrgemal saaks samas ilmselt juba sel nädalavahetusel kelgutada. Tuleb ilmselt pühapäevaks plaani võtta. Homme ei saa, ma lähen hommikul endale kööki disainima. Tahaks öelda unistuste kööki, aga mu unistustes oleks köögis rohkem põrandapinda, seega jätame selle unistuse sinna tulevasse majja, mille me kunagi ehk endale kuhugi Bulgaaria mägedesse ehitame. Eesmärke peab olema! Too firma, kuhu ma homme lähen, tuli soovitusena N.-i kolleegilt, kes paari aasta eest maja remontis. Ta nentis, et see on üks väheseid firmasid, kus sind välja ei naerda, kui su eelarve vähemalt 30 000 pole. Ma vaatasin nende kataloogi ja nägin seal tumerohelist kööki ning kirjet “toodetud Saksamaal”, seega mis siin enam üldse mõelda! Lisaks on neil sel kuul pakkumine, et köögitehnika kuni -80%. Seal on kindlasti mingi tärnike kusagil, et kehtib vaid paarile mudelile, mida ma ei tahaks ja ega ma sel kuul ära tellida ka ei jõuaks, aga ehk annab midagi nihverdada. Tuleb olla erakordselt armastusväärne või loota heale õnnele. Nagu kolmapäeval juhtus.

Kolmapäeval käis mul nimelt kaks meistrimeest aias. Esimene kuulas mu projekt ära (müürike) ja nentis, et siin on vaja ikka betooni valada ja ta päris sellise asjaga ei tegele, et võta, siin on ühe mu kolleegi kontakt, ta teeb prostama müüri ära ja siis ma võin ilumüüri sellele ette teha, sest betoonlärakas näeks muidu päris jõle välja. Teine jäi pool tundi hiljaks ja ma jõudsin juba hakata meelt heitma, aga ta oli asjalik. Arutasime müüri, siis aeda, siis läksime teistpoole maja ja ta nägi me sauna. Vaimustus. Esimene prantslane, keda olen nii reageerimas näinud (kui kaubaks läheb, pakun talle pärast tööde tegemist sauna nädalavahetuseks laenuks). Ja kui olime aiajutud ära rääkinud, läksime tagasi gaasitsisterni juurde ja ta sõnas, et teate, see müür on lollus. See on ülikallis projekt ja te miks te ta üldse siia panna tahate? No ma ei tea, Antargaz ütles, et siia sobiks. Olgu, aga pange paar meetrit vasakule, seal poleks müüri vaja. Ma rääkisin siis Antargaziga. Vabalt võib panna, ütlesid nad, aga teie peate tellima siis torumehe, kes uue ühenduse ehitab ja pärast tuleb teil ka inspektsiooni eest maksta (viimane on umbes 200 euri). Ma kahtlustan, et see torumehekulu on siiski odavam ja lihtsam (hahahaaa!), kui see müüriehitusjura. Leppisime kokku, et nad kaevavad uue tünni ASAP maasse ja siis me tellime meile sobival ajal torumehe ühendama. Ainus jama on, et inspektsioon käib objekte vaatamas “kahe nädala jooksul pärast töö valmimist” ja ma ei tahaks jaanuaris kaks nädalat kütteta olla. Loodan, et leiame mingi lahenduse, kus me saaks olemasoleva gaasitoru kaheks jagada ja siis vastavalt ühe otsa lahti ühendada, kui vana tünn ära viiakse (sest täiesti uue toru panek oleks ilmselt kallis) või lasta torumehel inspektsiooni moosida, et nad paari päeva jooksul ära käiks. Viimati see toimis ja paar päeva saame me kamina ning elektriradikate najal hakkama.

Lõpetuseks. Kui teil on valida gaasipliidi ja induktsiooni vahel, siis kumba te eelistaks? Ma olen hetkel siin nende heinakuhjade vahel, kus mulle gaasi kiirus meeldib (aga induktsioon on sama), kuid samas ei saa gaasipliidil roal vaikselt podiseda lasta, sest kuumus on liialt suur (võimalik, et me pliit on lihtsalt vana ja logu). Samas on kõik induktsioonid, mida ma kasutanud olen (tõsi, suvakad odavad plaadid), tüütult pinisenud ja madalamal kuumusel end kogu aeg sisse-välja lülitanud. Potid-pannid peaks meil kõik induktsiooniga ühilduma, seega selles osas vahet poleks.

Ja ei, gaasiahi ei ole valikutes. Elektriahi. Soovitatavalt õhufritüürifunktsiooniga.

Suhkrust

Järgmine kord, kui keegi hakkab teile patuvabadest/tervislikest maiustustest rääkima või väidab, kuidas valge suhkur on nii kohutav, aga see või too siirup on ikka nii palju parem, siis mängige neile seda videot:

ONVQF

Kui ma laupäeval panka läksin, tänas me konsultant, et ma nii vara hommikul (kell üheksa) tulla sain. Ma muigasin ja nentisin, et mul on kaks väikelast, seega ega ma suurt magagi. Nali oli muidugi minu kulul, sest eilne öö oli absoluutselt meie lapsevanemndamiskarjääri hullim. Sipsikul oli kõht lahti, seega ma sain oma 4-5 korda temaga vetsus käia, mille järel tahtis ta suurde voodisse, kus ta mind unes tagus, seega ma põgenesin esimesel võimalusel tema voodisse magama, aga siis oli jälle vetsu vaja ja…. Itso-sanil tulevad korraga jälle umbes pooled hambad ja lisaks on ta tatine, seega ta oli pehmelt öeldes rahutu. Panime nii hambageeli kui andsime paratsetamooli ja kumbki eriti ei aidanud. Täna hommikul olime mõlemad zombid. Ma ajasin end üles 8.15 ehk napp veerand tundi enne seda, kui oli kokku lepitud kokkusaamine ühe aiaehitajaga.

Kohtumine oli samas meeldiv. Asjalik inimene, heade ideedega, pakkus häid lahendusi ja saatis juba hinna–

TÜNG!

Ta ei ilmunud kohale, sest ONVQF. Mis? Te ei tea, mis on ONVQF? YOLO! On ne vit qu’une fois.

Kahjuks see isegi ei ärrita mind enam. Assimileerun siin täiel rinnal. Tuleb vaid loota, et see laupäevane saadab oma hinnapakkumise ja et ehk nood kolmapäevased kohale ilmuvad. Selline cinquante-soixante võimalus, et ehk üks neist kahest ikka tuleb.

Kassilaud!

Mähkimislaud? Mis see mähkimislaud on? Pole kuulnudki! See siin on minu rahulik zen-uinaku koht!

Kass pettub paari kuu pärast kohutavalt, sest siis me anname selle laua sõpradele. Ega me teda eriti muuks kui asjade hoidmiseks kasuta nii kui nii, sest Itso-san on väga aktiivne ning mulle ei meeldi jalaga rindu saada. Voodi peal ta seda vähemalt teha ei saa ehkki seal on jällegi umbluu moodi pöörlemise ja minema lippamise võimalused hoopis paremad.

Müürida, müürida, müürida jah!

“Müüme selle majarisu maha ja ostame uusarendusse suure korteri!” urisesin ma paari päeva eest, kui kohalikud eripärad olid mu niigi napi kannatuse korralikult proovile pannud. Aga oodake, ma lippan sündmustest ette. Mingem ajas tagasi ligi neli kuud. Sinna aega, kui me olime ametlikult majaomanikeks saanud.

Ma olen juba kirjutanud kõigist teistest lepingutest ja nende ülevõtmise kohatistest raskustest, kuid ma olen vaid vaid vihjanud me gaasifirmale. Oo, Antargaz… /vaikne ohe/ Ma saatsin neile päringu enne, kui olime maja ära ostnud, lootes, et saame nii asjad kiiremini tehtud. Nemad saatsid, ja sellestki ma vist kirjutasin, mulle mõeldud vastuse eelmisele omanikule ning selle sisu oli lühidalt kokku võttes “ostke maja ära, siis räägime teiega.” Ostsime siis maja ära ja ma asusin nendega rääkima. Esmalt tuli saada mööda kõnerobotist ehk “kui soovite seda, siis vajutage üks” ja iga valiku järel tuli järjekordne “kui soovite seda, siis vajutage üks”. Seejärel tuli istuda kaua ootel. Õnneks seejärel minuga siiski räägiti ja tekkiski korraks tunne, et vau, asjad hakkavad liikuma! Andsin lademetes infot ja mulle öeldi, et pean neile saatma ostukinnituse ning maja gaasidiagnostika akti. Kuhu see saata? Info tuleb mulle meiliga. Kontrollisime tähthaaval mu meiliaadressi üle.

Ootasin seda meili umbes kolm nädalat, sest muid asju oli ka vaja teha, paak oli gaasi täis ja ma ei viitsinud jälle helistada. Aga mis mul lõpuks üle jäi. Helistasin ja rääkisin oma loo ära, et pidi tulema meil, aga ei tulnud, et äkki ikka saadate, ma saadan PDFid vastu. “Dokumendid tuleb saata postiga!” Ah või nii. “Ma saadan teile aadressi meiliga.” Kerge déjà vu, aga no las olla. Meil siiski õnneks saabuski ja kohe. Panin dokumendid posti ja mõtlesin, et tea kas nad siis võtavad minuga ise ühendust või pean ma jälle ise helistama?

Lasin mõned nädalad mööduda ja siis helistasin, sest no kaua ma ootan. Rääkisin oma mure ära, andsin lisainfot ja siis üritati mu kõnet edasi suunata. See ei õnnestunud ning minuga rääkinud inimene vabandas ette ja taha, lubades, et keegi võtab minuga bientôt (ehk varsti) ühendust. Olgu siis nii. Kandsin terve päeva telefoni endaga kaasas ja võtsin isegi ühe spämmkõne vastu, sest ehk ongi nemad. Ei, ei olnud. Oli reede ja ma lõrisesin veidi omaette. Oma viga muidugi, ei tasu olla selline ogar põhjamaalane, kes eeldab, et “varsti” tähendab paari tundi. Varsti võib tähendada paljusid asju. See on määratlemata ajamõõde. Selline relatiivne asi. Küsige Einsteinilt, ta räägib lähemalt.

Oli kolmapäev ja ma juba kaalusin, et peab vist jälle helistama hakkama, aga ma ei viitsinud. Läksin hoopis kaugesse mägikülla tuttavale külla ja kui ma parajasti suverehvidega mäest alla sõitsin ning auto pinisema kukkus, et jäite oht on, helises mu telefon. Kell oli viis läbi, seega mõtlesin, et ehk on N., kes mõtleb, et kus ma olen. Pidasin auto esimesel võimalusel kinni ja võtsin kotist telefoni. Vastamata kõne tundmatult numbrilt. Sõitsin koju ära ja unustasin selle kõne (ilmselt spämm jälle), kui mu telefon kodus uuesti helises. 06 algusega on enamasti siiski mobiiltelefonid, mõtlesin ma, seega võtsin vastu. Lustlik naisolevus teavitas, et on tahtnud mulle juba mitu päeva helistada, aga nende andmebaasis on vist vale number. Ilmselt oli tal eelmise omaniku mobiil, mida juba ilmselt vähemalt kümme aastat ei kasutata ning lisaks veel majas olnud lauatelefon, mis pole ka juba kes teab mis ajast aktiivne olnud. See kõik on väga huvitav, sest ma olen pidanud korduvalt neile oma numbrit üle korrutama, seega ma ei saa hästi aru, miks nad eelmise omaniku numbrid mulle külge kleepisid. Igatahes leppisime kokku kokkusaamise ja kõik oli tore.

Järgmisel päeval helistas jälle tundmatu number ja jättis kõneposti teate. Teine Antargazi inimene, kes minuga täpselt samast asjast rääkida tahtis kui see eelmine. Sügasin veidi hämmeldunult pead ja helistasin talle järgmisel hommikul tagasi, et öelda, et tema kolleeg juba tegeleb minuga.

Kohtusin lustliku naisolevusega, vaatasime me tsisterni, arutasime, ma allkirjastasin paberi ning leppisime kokku, et ma leian müürsepa, sest me tsistern on sellises kohas, kus seda ümbritsevale pinnasele tugimüüri vaja on. Õhtupoole sain veel ametlikuma papri ka, mille mobiiliga allkirjastasin. Just, mobiiliga, sest Prantsusmaal on ka digiallkiri ja see on SMS kood. Toimib täitsa hästi. Olles lepingu ära allkirjastanud, saabus e-kiri, mis mind rõõmsalt tervitas ja siis teavitas, et umbes 15 päeva jooksul tuleb mul ära allkirjastada ka otsekorralduseleping. Ilmselt on see 15 päeva seal seetõttu, et kõiki lepinguid saab esimese kahe nädala jooksul lisakuludeta tühistada. 15 päeva pole veel möödas.

Kust leida müürseppa? Kirjutasin ühele aiahooldusfirmale (kõik nad üldiselt ehitavad ka aedu ja teevad aiaga seonduvaid müürsepatöid), kust sain isegi vastuse ja leppisime kokkusaamise kokku. Kõik oli väga positiivne kuni hetkeni, kui ta kohale ei ilmunud ning mu kõnet ja SMSi ignoreeris. Pole temast siiani midagi kuulnud. Koroona teda võtku!

Kurtsin samal pärastlõunal oma muret tuttavale, kes mõtiskles ja mulle siis kaks kontakti andis. Üks müürsepp, teine aiaehitaja. Juhuslikult oli see viimane ka ühtlasi see korstnapühkija, keda ma nüüd natuke ei salli, sest ta tõmbas mul viimati natuke naha üle kõrvade. Üritasin müürseppa kätte saada. Helistasin. Helistasin uuesti. Jätsin kõneposti teate. Helistasin uuesti. Vaikus. Nägin autoga sõites ühe müürsepa reklaami. Helistasin. Helistasin. Helistasin. Otsisin veel paar aiahooldusfirmat välja. Helistasin, helistasin, helistasin. Mitte ükski ei võtnud vastu! Mitte ükski ei helistanud tagasi! Helistasin isegi tollele nõmedale korstnapühkijale, aga ka too ei reageerinud mu kõnedele ega kõneposti jäetud teatele ehkki olime temaga septembris üldjoontes aiaehitusest rääkinud.

Siis saabuski see hetk, kus ma lihtsalt plahvatasin ja maja müüki panna tahtsin. Oli jõetu ja ahastust tekitav tunne. Antargaz helistas mulle mingil hetkel kogu selle jura keskel ja teatas, et tore oleks, kui saaks tsisterni jaanuaris maa sisse kaevata, et umbes siis on see ehk gaasist piisavalt tühi. Leida kedagi on raske. Leida kedagi, kes kohe oleks valmis tööle asuma? /jõuetu ägin-hälin/

Halasin tollele tuttavale, et ma olen neetud vist või kas nii ongi siin normaalne või. Ta ohkas ja nentis, et kõlab kui tavapärane Prantsusmaa. Ma võtsin vastu otsuse, et kui teisiti ei saa, siis laseme lihtsalt paaki gaasi juurde tuua. Gaasita me olla ei saa. Küttesüsteem ja värki.

Halahetk möödas, kammisin uuesti internetti ja leidsin mingi udupeene renoveerimis- ja luksprojekte tegeva müürsepa, kelle portfoolios muuhulgas kohalikest kividest tehtud tugimüür. Ilus! Helistasin talle ja mu suureks hämmastuseks võttis ta vastu. Palus õhtul kell kaheksa (!) tagasi helistada, sest ta on parasjagu roolis ja ei saa kalendrit vaadata. Temaga kohtun kolmapäeval.

Otsustasin jätkata otsinguid, sest parem on omada varuvariante ja aia ehitamiseks oleks ka kedagi vaja. Tähendab, ta teeb ka aedu, aga ma kardan, et ta on natu kallis ja meil veidi liiga prosta töö. Leidsin mingi üldehitusfirma. Helistasin ja nad vastasid (!). Nemad tulevad esmaspäeval. Umbes samal ajal helistasin veel ühte kohta, kust ei vastatud ja saatsin kirja teise kohta. Mõlemad firmad baseeruvad kusjuures Collonges’is, kus me enne elasime. Kui ma õhtul hiljem telefoni kotist välja võtsin, oli mul kaks vastamata kõnet, mille numbrid klappisid nonde kahe firmaga. Oli hiline aeg, seega ma tagasi helistama ei hakanud, aga üks neist helistas mulle eile pool üheksa hommikul ja palus saata aadressi. Ta siis vaatavat, mis ajal ta läbi tulla saab. Mõtlesin, et mis seal’s ikka, helistame tollele teisele ka, sest see, et keegi tagasi helistab, on nii kummastav, et ma lihtsalt ei saa talle mitte tagasi helistada. Sain ta kohe kätte ja ta tuleb ka kolmapäeval. Too hommikune helistaja helistas pärastlõunal tagasi ja ütles, et võib kohe laupäeval tulla. “Hmm, mul on kell 9 pangas kokkusaamine,” kostsin ma. “Ma tuleks siis kell kaheksa,” vastas ta.

Tuligi! Hoolimata väga nappidest unetundidest suutsin endast täiesti pädevat prantsuse keelt väljutada (või nii mulle endale tundus) ja loodetavasti tuleb mulle peagi ka üks hinnapakkumine. Kui kõik need tüübid kohale ilmuvad ja ka pakkumised teevad, on mul neid pakkumisi küll liiga palju, aga noh, läks seekord nii. Pealegi on siis valikut ehkki ma kahtlustan, et suuresti on neil kõigil umbes sama hind.

Panin just Sipsikut magama, kui mu telefon helises. Kell oli peaaegu üheksa. Laps jäi magama ja tulin elutuppa, et telefoni vaadata. Korstnapühkija helistas. Olgu, ma ka ei ole suurem asi kõnepostikuulaja (ehkki ma olen ses osas nüüd arenenud), aga mille paganase pärast on vaja mulle laupäeva õhtul kell üheksa helistada? Oota, saadanas, vähemalt mingi inimlikuma kellaajani! Ja ei, temalt ma hinnapakkumist ei soovi. See rongike on nüüd läinud ja mul on selle üle üldiselt hea meel. Tuttav mainiski, et tüüp tegi head tööd, aga kasseeris iga liigutuse peale raha. Viimane ilmselt on muidugi tavaline lähenemine, aga ma lihtsalt nüüd tean omast käest, palju ta väikesed liigutused maksavad…

Avame ehk ennustusvõistluse, et kui palju halle juuksekarvu mul selle remondisaaga lõpuks on? Nali oleks muidugi teie kulul, sest mu blondidest juustest ei paista hall ilmselt välja.

Iidne riis ja ohtlik jahu

Segasin õhtul piparkoogitainast kokku ning loodan nüüd, et lootusetult untsu ei läinud, sest alustasin ühe retseptiga, siis natuke tegin omaloomingut ja lõpuks ei tea keegi, mis sealt välja tuleb. Mulle nimelt tegelikult piparkoogid eriti ei maitse, aga lõhn meeldib küll no ja majakest tahaks teha. Mulle mekivad veidi enam need piparkoogid, millel on tuntav apelsinimaitse ja mis on küllaltki vürtsikad (ei, mitte tšillised), seega kasutasin suhkrusiirupi asemel ingverisiirupit ning keetsin värskest apelsinimahlast ja suhkrust apelsinisiirupit. Vaatame, kas saab nii kõvema meki. Apelsinikoort on ka taignas. Võib-olla peaks hakkama apelsinikoori kuivatama ja neist pulbrit tegema, et seda siis taignasse uhada? Või läheks kibedaks? Mm, kas Vana Tallinnat võiks piparkoogitaignasse panna? Või mõnd apelsinilikööri?

Igatahes. Segasin tainast kokku ja mulle meenus hommikul loetud retsept. Jäi Pinterestis silma. Õigemini jäi silma üks teine ja too viis selleni. Silma jäi kõrvitsakujuliste trühvlite retsept ja et nood trühvlid olid põhimõtteliselt küpsisetaigen (cookie dough) valges šokolaadis, lugesin ka selle taigna retsepti. Noile, kes ameerikamaise kokakunstiga rohkem kodus pole, olgu teadmiseks, et neile meeldib küpsisetaigent magustoitudes kasutada. Mõistetav, tainas ongi maitsev ollus. Tagasi selle retsepti juurde. Autor rõhutas korduvalt, et kui küpsisetaigent on plaan tarbida “toorelt” ehk mitte küpsistena, tuleb selles kasutatav jahu kindlasti enne läbi röstida. Kergitasin kulmu. Ja siis teist. Röstimata jahuga taigna maitsemine olevat suisa eluohtlik tegevus, sest E. coli bakter varitsevat kõikjal! Ma tean, et on inimesi, kes ei maitse tainast, sest seal on toores muna ja seal on ehk salmonelloosioht ehkki tõele au andes on see tõenäosus ikka nii kaduvväike, et pole väga mõtet põdeda. Seda, et on inimesi, kes taignasegamiseks kasutatavat lusikat või spaatlit seetõttu puhtaks ei limpsi, et jahu surmavalt ohtlik aine on, polnud ma varem kuulnud.

Muide, ma olen maininud, et ülemist korrust tuli pärast majaostu kõvasti kraamida ja mu ämm tegi köögi suuresti puhtaks, visates ära aegunud toitu ja küürides kui hull. Ta oli jätnud alles paar avamata pakki riisi ja me tõime need alla korrusele. Ühel päeval hakkasin riisi keetma ja avasin ühe paki. Keetsin ära, maitsesin ja sülitasin välja. Uurisin pakki lähemalt. Paki tagaküljel oli tarbimismäng, mille osalemistähtaeg oli aastal 1998. Ärge sööge enam kui 20 aastat vana riisi. Ei ole hea. Tainast vitsutage aga rõõmuga, sest elu on liiga lühike, et end sellest rõõmust ilma jätta.