Muumiliha

Kui piisavalt kaua otsida, leiab seoseid kõige vahel. Saadud siit.

Nimetu

Ja kas te ikka riskite Soomes mozzarella söömisega?

Advertisements

Väike eestlane

Sipsik on nüüd ametlikult eestlane. Õigemini on ta seda olnud juba üle kahe nädala, aga täna sain ma Genfist kätte tema dokumendid. Olgu õnnistet Eesti hämmastav e-riik ja bürokraatia kiirus!

Enne Sipsiku sündi olin ma enam-vähem kindel, et ma pean dokumentide saamiseks minema Pariisi saatkonda ja see mõte ei vaimustanud mind. Reisida vastsündinuga 600 km (TGV-ga on see muidugi alla kolme tunni) tundus veidi liiast, aga et huvitaval kombel Bulgaaria Berni saatkonnas dokumente teha ei saa (saad teha volituse, millega keegi Bulgaarias viibiv isik taotlema läheb ja siis dokumendid kuidagi sinuni toimetab) ja Genfi konsulaadis ammugi mitte, tuli meil Sipsikule esimesena Eesti kodakondsust taotleda. Kirjutasin juunis saatkonda, et täpsustada üle vajalikud dokumendid ja et kas sünnitunnistuse CIECist piisab või tuleb sellega mingeid lisasamme ette võtta. Saatkond vastas kohe järgmisel hommikul ja teavitas mind muuhulgas, et ma ei peagi saatkonda minema. Ma võin ju otse Eestisse oma taotluse saata. Wunderbar!

Sipsik sündis ära ja augusti alguses helistasin ma Politsei- ja Piirivaveametisse, et küsida, kas ma pean postiga saatma CIECi originaali. Ametnik üllatus mu küsimuse peale ja ütles, et originaali ei taha nad kohe kindlasti mitte ning seepeale küsisin ma kõige ilmselgema küsimus – kas e-postiga ja digiallkirjastud taotlust võib ka saata. Bien sûr!

Kui me olime pärast mitmeid ponnistusi suutnud Sipsikust talutava foto teha, panin paki kokku, allkirjastasin ja saatsin 22. augustil teele. Kümmekond päeva hiljem helistasin jälle PPAsse, et uurida, kas taotlusega on kõik hästi (mul polnud ju Sipsiku isikukoodi, et seda kodulehelt ise uurida). Ametnik klõbistas veidi ja teatas, et dokumendid on valmis ja juba Välisministeeriumisse saadetud, et need diplomaatilise postiga Genfi toimetataks. Genfis pole saatkonda, aga on aukonsul.

Eelmisel neljapäeval sain aukonsulilt e-kirja, mis mind dokumentide saabumisest teavitas. Järgi läksime neile täna. Kõik koos, sest Genfi kesklinnas mina autoga sõita ei suuda ja parkida pole seal nii kui nii kuhugi. Meil vedas, et konsuli kontori ees oli remont ja mõned parkimiskohad olid tähistatud “mitte parkida” tähisega. Jätsin N.-i ja Sipsiku sinna parkima ja lippasin ise aukonsuli juurde. Kohtusin küll vaid ta sekretäriga, kes mulle allkirja vastu dokumendid ulatas ja lisaks raamatu “Pisike puu” pihku pistis. Raamatu vahel olevast infolehest selgus, et Eesti 100 puhul saavad selle raamatu ka kõik välismaal sündinud eestlased. Muidu on see vist vaid Eestis sündinud laste privileeg.

Läksin tagasi autosse ja näitasin N.-ile saaki.

N.: Su riik ikka tõesti hoolib oma inimestest.
Mina: Muidugi! Vaata kui vähe meid on.
N.: See selgitab, kuidas see riik püsima on jäänud.
Mina: Sest ta hoolib?
N.: Jah.
Mina: Noh, inimesed üldiselt hoolivad oma riigist ka.

Veidi hiljem:
N.: Palju see dokumentide tegemine maksma läks?
Mina: 25 eurot.
N.: Aga saatmine?
Mina: Tasuta.
N.: Mõistlik, teil on ju vaid umbes kaks saatkonda maailmas…

Ennetades küsimust, mida minult juba paar korda päritud on – Sipsik saab kaks kodakondsust. Mingit õigust saada Prantsusmaa või Šveitsi kodakondsust tal pole, sest vaid USA on vist selline riik, kus sündimine automaatselt kodakondsuse annab ning see, et su vanemad kusagil riigis elavad, ei anna sulle samuti mingit eriõigust. Loeb vaid vanemate kodakondsus.

Ennetades järgmist küsimust – jah, Eesti ei luba topeltkodakondsust (Bulgaaria lubab), aga alaealistele on see erandina lubatud ning ma loodan, et 18 aastaga jõuab Eesti valitsus ka arusaamisele, et maailm on kohutavalt multi-kulti ja selline suhtumine ei ole väga mõistlik. Ja kui ka ei jõua, pole sellestki midagi, sest sünnijärgset kodakondsust riik ära võtta ei saa ning ma tean praegugi inimesi, kel lisaks Eesti passile teinegi pass taskus on.

Sissetungija

N. tuli päeval aiast tuppa ja hakkas äkitselt garderoobikapi juures ringi tuuseldama. Veidi toimetas ja siis tuli ülemisele korrusele. Uurisin, mis juhtus.

N.: Sisalik pääses majja ja peidab end kingariiulis!
Mina esmalt naersin veidi ja siis: Pane Franz teda jahtima.
N.: Ei! Franzu kupatasin juba majast välja. See on ju sisalik!

N.-il õnnestus sisalik karpi püüda ja ma tundsin sügavat kurbust selle üle, et meil terraariumit ei ole. Oleks sissetungijast kodulooma teinud.

Tööohutus

Ma jõudsin siin just rõõmustada, et tänu alanud koolile vähenes meie akna alt läbi vuravate krossirataste hulk hüppeliselt (samas tõi see tagasi hüaanina naervad neiud, kes kell 7 bussi ootavad ja üllatavalt hea äratuskellana toimivad) ning siis pandi vastasmaja külge tellingud. Hetkel töötavad kolmekorruselise maja katusel kolm meest (rakiste ja köiteta muidugi), kes katusekive eemaldavad. Üks nopib suure kiviplaadi üles, viskab teisele, kes viskab selle kolmandale, kes viskab selle maja ees seisva auto kasti. Nüüd, kus kast on rohkem täis, ei kosta iga viskega metallist kõmakat, aga teravaid kivikilde lendab see-eest tänavale hulgim.

Noh, vähemalt on nad oma neljanda kamraadi tänavale valvesse pannud, et ta hoiataks, kui mõni auto läheneb.

Pingviinikarkass

Lugesin BBCst uudiseid ja mulle jäi ette üks fotokajastus Tšiili Antarktika baasist, kus ilutses säherdune kaunis lause:

Ice sloshes against the stony beaches amid white seaweed and penguin carcasses.

Ma muide mõtisklesin täna kell pool kuus hommikul, et miks Antarktikat just nii kutsutakse. Arktika ja Antarktika. Küsisin hommikul N.-ilt ja ta muidugi teadis. Anti-Arktika ehk Antarktika.

Viis minutit

Eile toimus sünnitusjärgne kontroll. Võtsin N.-i endaga kaasa, et ta Sipsikut hoiaks, sest kuhu ma selle lapse ikka panen, kui mul läbivaatust tehakse, mõtlesin ma. Saime CERNis kokku (N. tegi ajaloolisest hetkest pilti – Sipsik esimest korda CERNis) ja läksime siis kõik koos arsti juurde.

Ei ole vist enam isegi mitte üllatav, et me ootasime 40 minutit üle aja ning kui ma sisse sain, lehitses arst veidi mu kausta, küsis mõned küsimused ja teatas siis, et kohtume umbes kolme kuu pärast. Minu esimene reaktsioon oli: “Veel üks kontroll või? Ma pean siia veel tulema?!” Siis sõnas ta aga: “Teie iga-aastaseks läbivaatuseks.” Ma pidin end kokku võtma, et mitte laginal naerma hakata. On alles optimist.

Kõndisime auto suunas ja ma kirjeldasin seda umbes viieminutilist visiiti. N. küsis kõige ilmselgema küsimuse: “Ja kui suure arve me selle eest saame?” Seda ma veel ei tea.

Õde kirjeldas Eesti sünnitusjärgset kontrolli ja minu arvamus Eesti meditsiinist kasvas veelgi. Oma iga-aastast läbivaatust lähen Eestis oma tavapärase arsti juurde tegema. Maksab vähem, ei pea nii kaua ootama ja tunduvalt meeldivam on see arst ka.