Korraks jälle titeblogi

Ma lubasin esmaspäeval, et kirjutan veidi sellest esimesest aastast koos Sipsikuga ning mul oli mõttes paar postitust, aga ausalt öeldes jookseb aeg muudkui käest ning mis ma siin ikka pikalt heietan. Pressime aga kõik ühte informatiivsesse teksti kokku!

Elu Sipsikuga on olnud üldjoontes tunduvalt lihtsam, kui ma endale seda ette kujutasin. Võimalik, et ma olin ette väga pessimistlik, aga pigem on vist asi selles, et meil on väga rahumeelne ja leplik laps. Head Bulgaaria geenid, nagu ma alati ütlen. Meist läksid suure kaarega mööda unetud ööd, gaasivalus lapse lohutamine ja suvalised nutuhood. Nutt oli asja pärast ning ise olime lollid, et kohe asjale pihta ei saanud, seega esimesed kaks kuud olid veidi rängad. Hetke pärast sellestki lähemalt.

Kas mind tabas esimest korda Sipsikut nähes enneolematu õnnetunne ja veendumus, et meie pere on nüüd täiuslik? Mm, ei. Ma vaatasin titte ja mõtlesin: “Nojah siis, väljas.” Tõelise kiindumuse tekkimiseni läks kaks kuud, sest just nii kaua läheb umbes aega, et tited naeratama hakkaks. Muide, kummutagem siin veel üks müüt. Mulle väideti, et pärast lapse saamist hakkavad mulle ka teiste inimeste lapsed huvitavad tunduma. Ei, ei hakanud. Ma ehk mõistan mingeid asju paremini (näiteks ei pöörita lennukis karjuva lapse pärast silmi), aga see ei tähenda, et mind kõik muud maailma lapsed kohutavalt huvitaksid.

Mul oli plaanis Sipsikut aastake imetada ja et see pidi “kõige loomulikum asi maailmas” olema, ei arvanud ma eales, et seal võiks mingit probleemi tekkida. Haiglas anti lapsele veidi RPAd juurde, kuid muidu tunnistati igasugused imetamisvõtted täiesti pädevaks. Sipsik oli kogu aeg kaanina mu küljes, mis tekitas lõpuks meeletut valu (mõned kehaosad ei ole nii intensiivseks töötlemiseks loodud ja blondid on muide ses osas tundlikumad) ja isegi hirmu ning viha. Miks sa jälle tahad? Sa ju alles pool tundi tagasi lõpetasid! Kaal kasvas visalt ning esimesel kuul võttis Sipsik RPA toel kaalust juurde vaid lubatud miinimumi. Mina otsustasin, et aitab, jätame RPA ära ning vaatame, kuidas läheb. Järgnesid kolm piinarikast nädalat, mille lõpuks oli kaaluiive nii väike, et arst kohe RPAd anda käskis. 

Mina kukkusin sel hetkel vaimselt kokku. Sest “kõige loomulikum asi maailmas” ja “iga naine suudab” ja “rinnapiim on lapsele parim” jne. See positiivne propaganda on tore, kuniks sa selle teise otsa jääd ning see su tumedasse auku lükkab, sest ilmselgelt oled sa saamatu ema, kehv abikaasa (sic!) ja mõttetu naine, kelle laps nüüd kannatab.  RPA on ju solk, nagu nii mõnigi kõva häälega kuulutab.

Lisaks hüsteerilisele nutmisele (tänan küsimast, igal õhtul, kui N. koju oli tulnud ja lapse minult üle võtnud) üritasin ma järgneval kahel nädalal teha kõik, et olukord muutuks. Guugeldasin end lolliks ja proovisin kõike. Lühikokkuvõte: midagi ei aidanud. Tsiteerides mu ema: kõik ei ole lüpsilehmad. Ei aita ükski toit või ravimtaim, ei aita intensiivne pumpamine (tekitab vaid alaväärsustunnet) ega nõelravi (jah, ma proovisin isegi seda. Häda ja härjad ja kaevud, eks).

Lisaks napile kogusele oli Sipsikul ka võimas tagasiheide ehk et söödust pool lendas ilmselt tagasi. Õnneks ilma maohappeta. Paksendusega piima toel hakkas laps kosuma ning viiendaks elukuuks oli meil laps, kes öösiti ei söönud, mis oli pagana mõnus. Kuuendal elukuul keeldus Sipsik rinnast lõplikult ja see oli ka arusaadav. Jäi vaid pudel, mis tänaseks sisaldab suuresti lehmapiima. Viimane pulbripakk on peaaegu tühi.

Sipsik on oma esimesel eluaastal olnud erakordselt vahva reisisell ning käinud kaheksas riigis (kui arvestada sisse ka Varssavi lennujaam). Ta on uudishimulik ja parim viis ta paha tuju leevendada, on temaga uksest välja astuda. Jorin lakkab hetkega.

Ta on ka hea magaja, uinudes iseseisvalt (lutt ja kaisujänes on truud kaaslased) ja tehes enamasti kaks uinakut. Enne 9. elukuud jätsime ta tema enda tuppa ööseks magama, mis parandas hüppeliselt meie unekvaliteeti, sest Echenevex’sse kolimisest saadik magas üks meist temaga ühes toas ja see isik ei maganud alati kõige paremini. Viimased poolteist kuud magab ta ärkamata hommikuni. Tõsi, varsti läheme me Bulgaariasse ja mul on kuri plaan lutt maha jätta, seega mõned unetud ööd ja raskemad uinumised ootavad meid ehk ees. Enne kui keegi küsib, siis jah, me tegime alates 6. elukuust leebet unekooli, kus laps pannakse voodisse, kõnnitakse toast välja ja minnakse nutu peale kohe tagasi. Esimesed nädalad tuli naasta üle kümne korra, kuid neid kordi jäi ajapikku järjest vähemaks ning ühel hetkel avastasime, et ei tulegi tagasi minna. Laliseb jänesega juttu rääkida ja jääb ise magama.

On see magamine kuidagi meie teene? Oleme me mingid imelised lapsevanemad? Ei. Meil on lihtsalt selline laps, keda oli lihtne suunata. See on üks tõdemus, mis mulle aasta jooksul kohale on jõudnud. Inimesed on erinevad ja tited on inimesed, järelikult on täiesti loogiline, et tited on erinevad. See, kui kellelgi laps ei maga või söö, pole enamasti  kehv kasvatus vaid lapse eripära.

Muide, kas laps on rahulik, sest et vanemad on rahulikud või on vanemad rahulikud, sest et laps on rahulik?

Lõpetuseks mõned asjad, mis ma ostsin ja mis mulle kasulikuks osutusid:

Amby kiik, kuhu võib lapse teoreetiliselt juba sünnist magama panna, aga me kasutasime seda alates umbes kolmandast elukuust. Sipsik tegi seal oma uinakud ja sageli uinutasime ta seal ööunne, kui ta rahuneda ei tahtnud. Ööseks me ei julgenud teda miskipärast kiike jätta ehkki tegelikult võib. Kui laps hoogsalt pöörama hakkas, tuli kiik kahjuks kokku pakkida.

Oscha Cairis kandekott, mis on kõhukoti ja kandelina hübriid. Lihtsam kasutada kui kandelina ning Raadiohääl, kes seda mult korra laenas, pidas seda enda kõhukotist mugavamaks (ma ei tea, milline tal oli). Ma ostsin ka lina, aga ausalt öeldes olen ma seda kaks korda kasutanud. Mul oli vaja laps enamasti kusagil kodust väljas enda külge siduda ja pika linaga kusagil parklas mässamine tundus liiast. Lisaks on mul ka K’tani “kandelina”, mis oli kasutuses alguses, kui Sipsik kandekoti jaoks liiga tillu oli ja linasse ma teda mässida ei osanud (ei oska siiani).

Imse Vimse mässimislina, mida ma küll lapse pambuks mässimiseks ei kasutanud, kuid mis on ikka veel tekina kasutuses. See võtab vähe ruumi, aga on mõõtudelt suur, seega see on meiega kõikidel reisidel kaasas käinud.

Riidest mähkmetest ma juba kirjutasin. Tänaseks oleme mähkmepaberist suuresti loobunud (ilmselt juba karastunud) ning pesutsükkel on kord kolme päeva tagant, mis on tekitanud väikese lõhnaprobleemi vannitoas, aga õnneks meil on aknaga vannituba.

Ja mänguasjad? Neid on täpselt nii palju (pildilt puudu kaks sünnipäevakingitust ja raamatud):

m2nguasjad.jpg

Jah, Franz kuulub mänguasjade kategooriasse. Jah, mu meelest on tal juba liiga palju mänguasju. Vähemalt pooled neist on kingiks saadud.

Advertisements

Kass pallimeres

Kirjutasin majaomanikule kirja ja kui ma ümber pöörasin, oli Sipsik parasjagu Franzu pallimere pallidega üle kallamas. Kass talus kannatusi stoiliselt.

pallimeres

Arengud

Diivaniparandaja kirjutas ja ütles, et tuleb täna, sest unustas eile ära. Nojah. Olgu siis. Vaatame, kas jõuab kohale.

Kingapood saatis mulle skaneeritud lipiku, kus peal nende pangaandmed. Ohkasin, võtsin paberi ja pastaka, kirjutasin lohiseva IBANi paberile, trükkisin selle panka sisse ja tegin ülekande ära. Loodetavasti saan lapse kollased sandaalikesed ka peagi kätte.

Lisatud hetk hiljem: Haa, saatsin neile maksekinnituse ja nüüd sain vastu poe tellimuskinnituse, milles oli kirjas “valisite makseviisiks pangaülekande, siin on meie kontonumber”. Oleks nad selle enne saatnud, poleks pidanud paberiga mässama ja numbreid 10 korda üle kontrollima.

Ägin. Vigin. Hala.

Teate, ropendama võtab. Ma kirjutasin neljapäeval tollele diivaniparandajale, kes mulle vastanud ei olnud ning ta vastas mulle. Vabandas, et ta varem ei vastanud, sest ta olevat ära olnud. Pakkus, et võib reedel või esmaspäeval läbi tulla. Leppisime esmaspäeva õhtu kella kuueks aja kokku ja ma olin elevil. See mõjutas isegi mu motivatsiooni keelt õppida. Kujutasin juba ette, kuidas ma tööd temaga arutan ja nalja viskan.

Tutkit, Fedja. Kell sai 6. Siis pool 7 ja lõpuks 7. Ei kippu ega kõppu. Ega ta mulle kirjutanud ega helistanud ka pole, et “vabandust, vanaema lemmikkana suri ära ja ma ei saanud tulla” vmt. Ma vist nüüd annan alla. Leidsin küll ühe teenusepakkuja veel, aga mu suutlikkus sellise pasaga (vabandust, aga mida muud siin öelda on) tegeleda on kahanenud olematuks.

Samas on ka positiivseid noote. Eile üritasin lapsele neid rämedalt kalleid jalatseid tellida ning mu makse ei läinud läbi. Proovisin veel korra ja siis õhtul veel N.-i kaardiga. Vihastasin ja kirjutasin poele e-kirja. Prantsuse keeles ja ega ma eriti vastust oodanud. Täna hommikul kell 9.17 saabus vastus, kus pakuti võimalust pangaülekandega maksta. Ma pole kontonumbrit veel saanud (pärastlõunal pidid saatma), aga ma olen üllatavalt optimistlikult häälestatud. Hakka või arvama, et vastupidiselt stereotüübile on pariislased (pood on Pariisis) kuidagi meeldivamad.

Viimast kinnitab ka paari nädala eest toimunu, kui me majaomanik siin oli ja puudelt kuivi oksi lõikas. Tema juurde astus mees, kes pakkus, et ta lõikaks tee ääres oleval küpressil ladva maha, sest see on liiga pikaks kasvanud. Hind olevat hea olnud. Kaksasid ladva maha (üks mees ronis igasuguse turvavarustuseta ja mootorsaega kõrgele puu otsa) ja siis saagisid maha paar kuivanud puud. Seejärel üritasid omanikku veenda, et võtaks selle suure pärna maha, mis tee ääres kasvab. Õnneks ei võetud, küll aga asuti maja fassaadi pesema, et see ära värvida. Teepoolne fassaad tehtud ning tööga pidi kõik olema, aga kuidagi suutsid mehed omaniku ära rääkida, et peseks ja värviks ikka teised seinad ka ning lisaks puitosad. Ameeriklasest majaomanik tunnustas tüüpide osavat läbirääkimisoskust ja töökvaliteet oli ka hea (maja ümber loobitud suitsukonid on teine teema…). Üllatuslikult selgus, et töömehed on Pariisist. Käivat suvehooajal siin kandis tööd tegemas, sest tänu Genfi lähedusele on siin rahakamaid inimesi, kes oma maju kõpitseda lasevad.

meiemaja.jpg

Maja näeb meil selline välja (värskelt värvitud). Me esiuks on aia poole ja tänav seal, kus kraana paistab (kahjuks käib üle tee suur ehitustöö, mis tekitab tolmu, lärmi ja ilmselt peagi hulga uusi naabreid). Meie elame alumisel korrusel, vahel siin käivad füüsikud ülemisel.

Aastane

Sipsikul on esimene eluaasta täis. Ilmselt võiks ohata, et oi kuis aeg küll lendab ja kuhu küll on kadunud minu väike beebi, aga ausalt öeldes meeldib Sipsik mulle suurema lapsena hoopis enam kui vastsündinuna. Suuremad lapsed on ägedad! Vastsündinud on… pambud…

Ostsin peenest patisserie’st kooki ning teisest poest küünlaid. Söötsin lapsele esmalt sisse koogi peal olnud marjad ja siis andsin amspu kooki ka. Lapsel olid silmad kui tõllarattad. Mis maitse see veel on?! Ega jah, kui senini on ainult maitselt pappi meenutavaid banaanikrõbuskeid söödud, võib kihiline rullbiskviiti meenutav kook hämmingut tekitada küll. Järgmine kord saab kooki aasta pärast :D

Mul on plaan selle nädala jooksul sellest aastast veidi enam kirjutada, aga vaatab, kas jõuab. Vabandan juba ette kõigi lastest mittehuvituvate inimeste ees. Siin on teile üks Franz:

kasskaminal

Eestlase õudusunenägu

Lobisesin tšehhist kirjasõbraga (hmm, kutsugem teda Filoloogiks) eile Whatsappis ning kuidagi läks jutt Viplalale.

Filoloog: Viplala kõlab kui mõni Teletups.
Mina: Ma olen muide Teletupse tõlkinud. Elu kõige lihtsamalt teenitud raha ilmselt.
Filoloog: Tõesti? Ma nägin netis Teletupsude meemi, kus keegi pani üles Teletupsude must-valge pildi ja lisas, et neil vedas, et Teletupse nende lapsepõlves ei eksisteerinud. Nad näevad must-valgena päris hirmuäratavad välja.
Mina: Nad on värvilisena ka hirmuäratavad. Hea õudusunenäoaines. Ja lisaks tahavad nad alati kallistada.
Filoloog: See on eestlase jaoks tõeline õudusunenägu!

Inimene mõistab eestlasi ilmselgelt väga hästi. Järelikult me septembris Tšehhis siis ei kallista, eks? (Jah, ta loeb seda blogi. Ei, ta ei kasuta selleks Google Translate’i. )

Appi!

Kas keegi palun selgitaks lollile, et kui mu lapse jalg on 11,5 cm pikk, siis mis suurus see siis on? Üks leht väidab, et 19, teine et 18, mis mind väga ei aita, sest ma otsustasin olla hull /sisesta mingi sobiv sõna siia/ ja osta lapsele tema esimesteks jalanõudeks need n-ö paljajalajalanõud (või mis see barefoots täpselt eestikeeli ongi?) ning muidugi ei saa neid kusagilt tavalisest poest osta. Minu kandis polegi väga poode (Genfis äkki on ja veelgi kallimalt kui muidu). Osta netist jalanõusid on niigi keeruline, aga kui siia lisandub veel arusaamatus, et mis suuruses see jalg on ja fakt, et “sellel ja sellel firmal tasuks osta suurus suurem või väiksem ja ärge unustage ka kasvuruumi”, hakkab mulle tekkima tunne, et tegu on senise aasta kõige keerulisema otsusega.

Käigugi ainult paljajalu. Barefoots missugune.

Lisatud hiljem. No ja siis sattusin ühe tootja kodulehele, kus 11,5 cm vastab hoopis suurus 17. Argh!