Passiivagressiivne lõvi

Franz võttis täna õhtul pähe, et ta on võimas Aafrika lõvi ning üritas hoogsalt maha murda Sipsiku sebra. Sebra, tõsi küll, on väga loomutruu, sest Schleich on loomade tegemises osav, aga kas oli just vaja vaesele sebrale hambad pähe lüüa…

passivagressiiv

Enamasti väljendab Franz oma söögisoovi passiivagressiivselt oma kausi ees istudes ning iga rakuga väljendades, kuidas teda juba vähemalt kolm päeva söödetud pole.

Hirved teel

Teate, mis on hea suhte saladus? Pisiasjad. Igapäevased pisiasjad. Näiteks see, kui su kallis kaasa nii muuseas ja palumata su auto jääst puhtaks kraabib, sest ta teab, et sa lähed ka peagi kodust välja. See, et sa seejärel täiesti lollist peast suvist aknapesuvedelikku aknale pihustad ja seetõttu teeserva tõmbama pead, sest too vedelik külmub koheselt akna külge, on hoopis teine teema muidugi.

Sõitsin härmatanud põldude vahel ja mu ees olev auto pidurdas. Hetke pärast nägin miks. Meist vasakul oli kaheksapäine hirvekari, kes ei suutnud mitte otsustada, kas peaks teed ületama või mitte. Nii me siis mõnda aega aeglaselt liikusime. Hirved ees ja meie järel, kuniks nad lõpuks teed ületada otsustasid. Imeilus. Naeratus tuleb huulile, kui neile mõtlen. Hea on “maal” elada :)

Olla parem

Ritsik kirjutas just hiljuti sellest, kuidas me kõik siin tahaks nagu maailma päästa, aga samas, näed, tahame neid 8-euroseid kampsuneid ka. Mul on hooajalise ja üldse toiduga umbes sama häda. Mõistus ütleb, et osta ikka hooajalist (ja no ega see jaanuaritomat maitseb mõttetult ka), aga siis ütleb Jamie Oliver, et pane supi sisse sparglit ning hopsat-hopsat ostan ma jaanuaris Peruust kohale lennutatud sparglit. Mitte et ma ei võinuks sinna panna mingit muud köögivilja, sest isegi Jamie ütleb retsepti juures, et kasutage hooajalisi saadusi. Vaatan seda poolikut sparglipunti seal külmikus ja tunnen teatavaid süümepiinu.

Teine asi on kohaliku toiduga ja selles, kuidas sa kohalikku defineerid. Minu jaoks on “kohalik” Euroopa ja Põhja-Aafrika (mulle on osa Aafrikat geograafiliselt lähemal, kui osa Euroopat,  eks) ning ma üldiselt ilmselt hoian seda joont päris hästi. Aga siis tuleb see spargel või mõni muu asi ja… Aga eesmärk ei olegi olla ideaalne. Eesmärk on olla parem. Või vähemalt see, mida ma paremana ette kujutan. Muudab see lõpuks midagi? Ilmselt mitte, sest see, kui  osa rikaste riikide kodanikest üritavad paremad või mõistlikumad olla, ei ole piisav, aga oma südametunnistust tuleb ju kuidagi vaigistada. Ütleb inimene, kelle peres on kaks autot ja kes lendab sageli.

N. olevat lugenud, et Rootsis on lendamine vähenenud, sest toimub teatav lennuhäbistamine – ah et lendad? Raudselt vihkad jääkarusid! Ma arvan ka, et lennata nädalavahetuseks kuhugi on ülimalt mõttetu (eriti kui lennatakse Londonisse-Berliini, et Primarkist odavaid sokke ja trussikuid osta) ning et lendamine peaks olema kordades kallim, aga ma ütlen seda priviligeeritud positsioonilt. Mul ei jääks Eestis käimata, kui ma ka piletite eest neli korda rohkem maksma peaks (ehkki valus oleks see küll), aga paljudel võõrsil elajatel jääks. Ehkki samas võiks ka viidata, et veel saja aasta eest nii oligi, et välismaale läinu oligi läinud ning hea, kui vahel kirja said. Nüüd on ju internet, seega näost-näkku suhtluski on tegelikult põhimõtteliselt distantsilt võimalik. Samas, see ehk tingibki selle tugevama vajaduse “koju” minna, sest kui sa inimestega tihedalt kontakti hoida saad, tahaks neid inimesi ju näha ka. Kui kord aastas kiri tuleb, kaob mälestus kiiremini.

Muide, kui ma alguses kirusin kohalikku küllaltki olematut prügisorteerimisvõimalust, siis nüüd hakkan ma selles enda jaoks teatavat eelist nägema. Eestis ja Saksamaal oli hea end petta – ma panen selle ju pakendikonteinerisse, seega ma olen tubli ja hea. Ei ole tubli ja hea. Enesepettus puha. Ei saa su jogurtitopsist uus topsik. Hea, kui üldse midagi saab. Pigem lõpetab kusagil kolmanda maailma prügilas.

Ühe sõbraga nentisime, et tegelikult võib kõigi nende teemadega kiiresti tupikusse joosta ja segaduses näoga ahastusse langeda. Nüansse on liiga palju, aga ehk polegi need nüansid olulised? Ei pea olema ideaalne, tuleb olla parem. Tuletagem seda endale meelde, kui 8-eurone kampsun või Peruu spargel koju kaasa tuleb. Ja järgmisel korral ostame spargli asemel midagi muud. Kohalikku. Hooajalist.

Zdravstvui, Kolja!

Ööl vastu esmaspäeva helises mu telefon. See oli kummaline tervelt kahel põhjusel. Esiteks helistatakse mulle nii kui nii väga harva ning teiseks ei helistata mulle tavaliselt kell kaks öösel. Telefon, vaadake, ei ole mul suurema osa öödest magamistoas. Ma eelistan tehnikavaba magamistuba ning lisaks pole ma suurem asi telefoniinimene nii kui nii. Veidral kombel vaatan ma öösel kella (kui selleks mingil põhjusel vajadus peaks tekkima) öölaual olevalt käekellalt (helendavad seierid!) ning kui väga vaja, panen tule põlema ja tudeerin sihverplaati lähemalt. See häirib mind vähem, kui telefoni sisse lülitamine, sest telefon helendab pimedas toas kuidagi eriti võikalt ja eredalt. Mu telefon on magamistoas vaid siis, kui mul äratuskella vaja on (peaks mingi ilusa äratuskella ostma).

Tol ööl oli telefon mitte harjumuspäraselt maja teises otsas elutoas (kõlab nagu meil oleks hiigelhäärber :)) vaid kohe magamistoa kõrval olevas kontoris laadimas. Lohistasin end sinna, vaatasin telefoni pealt kellaaega ja tundmatut numbrit. Ohkasin. Kaks võimalust. Juhtunud on midagi erakordselt halba või keegi on numbriga eksinud. Vastasin kõnele, kähistades sellesse: “Hallo?”. Vastu kostus vanema härrasmehe aeglaselt, aga vaat et pioneeriliku püüdlikusega öeldud: “Zdravstvui, Kolja!”. Ma ohkasin ja panin telefoni ära. Koljat on viimastel aastatel aeg-ajalt mu numbrilt otsitud küll ning see häälgi oli veidi tuttav. Ma olen talle selgitanud, et tal on vale number, aga no ilmselt läheb meelest või näpp jommis peaga jälle valesse kohta või… Korra helistas mulle ka üks bravuurikas vene daam, kes hiljem vaesele Koljale ilmselt koslepi andis, sest miks mingi Eesti vuhva tema telefoni vastu võtab!?

Hüpates aga hoopis teistsugusele teemale, siis olgu siin üles tähendatud, et Sipsiku maitsemeel üha areneb ning kui mu sünnipäeval sõi ta mu kaheksajalasalatist ära suurema osa kaheksajaga (väga pehmeks mooritud oli), siis täna hommikul, kui ma istusin laua taha võileibadega, mis koosnesid Eesti mustast leivast (mulle meenus, et sügavkülmas on veel üks pakk), mahedast sinepist ja keeletarrendist (tegelikult vist küll igasuguste lehmast üle jäänud juppide tarrendist), vaatas ta põlgusega oma putru ja nõudis mu võikut. Olgu, tirisin talle väikse tarrenditüki. Hetke pärast järgmise. N. tõi mulle noa, lõikasin lapsele võikust tüki ning kuniks ta seda mugis, sõin kiiresti ülejäänud võiku ära. Jää siin või ise nälga nii. Homme saab pudru asemel tarrendivõikut.

Mida Sipsik ei söö? N.-i suureks meelehärmiks jogurtit (ega üldse igasuguseid kreemjaid piimatooteid) ja minu mõningaseks meelehärmiks kreemjaid suppe. Kookospiimaga tehtud toidud on senini ära põlatud. Ilmselt ei meeldi talle kreemjad toidud. Hmm, kui ma ta jogurti sisse banaani püreestaks, siis kas peale jääks jogurtipõlgus või banaaniarmastus? 

Diivanipadjake

Käisin täna üle pika aja oma Genfi klubiga matkamas. Ma pidin tegelikult juba eelmisel nädalal minema, aga muidu nii usaldusväärne äratuskell (Sipsik) ärkas ebatavaliselt hilja. Täna ma seda viga ei korranud ja panin endale äratuse. Minema tuli meil sõita mõnevõrra varem, kui vaja oleks olnud, sest enne, kui me Nyonis teistega kohtusime, oli mul vaja käia Glandis (10 minutit Nyonist), sest ostsin ühe inimese käest Sipsikule asju. Järgmise ja vist ka ülejärgmise talve jaoks on kombekad olemas, lisaks mõned huvitava disainiga Austraalia lasterõivad. Tegime diili ära, ma pakkisin asju kokku ja hakkasin Sipsikut selga hiivama, kui miski kodutu välimusega mees riideid täis kotist haaras ja sellega minema minna üritas. “Madame, te ei vaja neid, eks?” Ma enam-vähem röögatasin ta peale, rabasin tal koti käest ning marssisin minema. No kurat!

Matk oli vahva. Veidi üle kahe tunni ja küll vaid asfaldil, aga samas kõndisime läbi nunnude külade ja oli muidu vahva. Täitsa lõpus hakkas tibutama, aga me olime siis juba õnneks Nyonis tagasi ja kõndida oli veel ehk 15 minutit. Sipsikust on grupi maskott saamas ning inimesed üha imestavad, et kuidas ma küll tassida jõuan, aga Sipsik on sulgkaallane. Just oli pooleteise aasta mõõtmine-kaalumine ning kaal näitas üheksa kilo. Nagu me arstiga nentisime, et sel lapsel pole ei korvpalluri ega sumomaadleja karjäärist vist mõtet unistada, sest vanemad on lühikesed ja saleda kehaehitusega. Või no N. on, minu kehatüüp on diivanipadjake – ilus ja mõõdukalt pehme :). Lisaks sobitun ma diivanile väga ilusasti.

Teine asi, mille üle imestatakse, on see, et laps nii rahulik on. No ma ei tea, värske õhk ja põnevaid asju näidatakse, mis seal ikka viriseda! Ma ei tea, kas asi on selles, et me teda esimesed üheksa kuud ainult kandsime, aga talle meeldib seljakotis olla. Ma olen mitme lapsevanema käest kuulnud, kuidas nende lapsed pärast kõndima hakkamist keelduvad igasugustes kandmisvahendites olema. Sipsik üldiselt pigem rõõmustab selle üle, sest nii näeb ju kõrgemalt. Võta nüüd kinni, kas iseloomuline eripärasus või sisse õpetatud harjumus…

Süüa ainult mädarõigast

Mulle ei meeldi teosed, mis on tervenisti filosoofiale pühendunud. Minu meelest peab filosoofia olema kunsti ja elu kasin vürts. Tegeleda ainuüksi filosoofiaga on niisama kummaline nagu süüa ainult mädarõigast.

Pasternaki “Doktor Živago” oli hea raamat. Luuletused oleks võinud olla tegevusliini sees, mitte lõpus (jäi Pasternakil lihtsalt peotäis luulet üle ja ta viskas need sinna?), sest siis oleks ma neid ilmselt ka süvenenult lugenud. Nüüd viskasin pilgu peale, ei kõnetanud ja jätsin suuresti lugemata. Võimalik et need on vene keeles hoopis tummisemad, aga ma pole samas ka suurem asi luulesõber.

Filosoofia osas pean aga eelpool toodud Lara mõttega nõustuma. Vähem mädarõigast ja rohkem elu!

Päev minu elus

Oli täna vast päev. Läksin kodust veidi enne kolmveerand üheksat välja, sulatasin esiklaasi lahti, vurasin rõõmsalt piiri poole ja jäin ootamatult kiiresti liiklusummikusse. Laps virises. Ühest ummikust välja ja enne piiri oleva ringtee peal teise. Kohe nii koledalt, et ma jäin kogemata paljudele ette ning suured kurjad veokid tuututasid mul selja taga, aga mul polnud kuhugi minna. Stress. Ja laps virises. Ei teinud olukorda kergemaks.

Sain kiirteele ja sõitsin lapsehoidja suunas, ise mõeldes, et pagan, see ei ole ikka jätkusuutlik. Ma kulutan sõitmisele nii palju aega ning ma ei saa vastu päeva, mida mõistlikult kasutada, sest ma olen karu sealsamuseski.

Jõudsin kohale, tavapärane parkimiskoht oli võetud, seega parkisin tolle inimese korraks kinni, haarasin lapse ja asjad, ulatasin nad üle ukse sisse ja lasin Sipsiku kriiskamise saatel jalga. Kriiskamine olevat minutiga lõppenud. Ma ei oska seda kommenteerida, ma ukse taha kuulama ei jäänud.

Sõitsin Annemasse’i, sest seal on veekeskus ning kui ma suunava sildi järgi parklasse keerasin, pilgutasin ma paar korda hämmeldusest silmi. Sissesõit oli suure betoonkamakaga blokeeritud. Väljasõit ei olnud, seega ma tegin nagu kohalikud ja sisenesin väljasõidust (ma ei musta kohalikke, ma nägin hiljem mitut autot nii saabumas). Väljasõidutee oli ka veidi kummaline, sest selle kõrval oleval muruplatsil olid kivirahnud, millest üks osaliselt tee peale ulatus. Susiga oleks ikka väga napiks läinud, ma hoidsin isegi Hunduga sealt läbi sõites hinge igaks juhuks kinni.

Tasuline parkla. Maadlesin parkimisautomaadiga, mis tahtis eriti uudishimulikult teada mu registrimärki. Ei mina mäleta. Tirisin dokumendid kotist välja ja vaatasin järele, märgates samas, et meil on seal vana aadress (siin pannakes autodokumentidele su aadress). Panin lipiku autoaknale ja läksin ujuma. Riideid vahetades kontrollisin ka kiirelt rahakotti, sest mulle meenus, et kapid käivad siin sageli müntidega. Oh minu üllatust, siin oli digitaalne koodisüsteem mis, kui sündmustest ette rutata, läks veidi umbe ja ei teinud mu kapiust lahti. Õnneks läks mööda üks töötaja, kes mind aitas. Ta isegi ei kontrollinud, kas kapis olid ikka minu asjad. Oleks võinud ju enne avamist küsida, et mis teil seal on? Tegi lahti ja kõndis minema. Hea teada.

Ujuda oli mõnus. Olin vees umbes tunnikese ja kui paari esimese otsa järel hakkasid käed korraks vigisema, oli seejärel kuidagi nii kerge olla. Ujumine on imeline.

Panin ujulast väljudes asjad autosse ja otsustasin veel kahe tunni eest parkimise eest maksta, et veidi kusagil süüa ja ehk veidi kirjutada. Kuniks ma kotist asju võtsin, saabus üks daam, kes maksta soovis. Lasin ta ette ja aitasin ka välja mõelda, palju tunnike parkimist maksab. Kui ta oli kõigega lõpuni jõudnud, langes mu pilk uuesti parkimisautomaadi küljel olevale kleebisele. 12 ja 14 vahel pole parkimise eest vaja maksta. Kell oli 11.55. Naine vandus veidi, mina panin aga rahakoti tagasi õlakotti ja kõndisin lõunat otsima. Leidsin aasiapärase söögikoha, kus üldse mitte asiaate meenutavad mustanahalised mulle ühe pad thai ja neemid valmis vorpisid. Oli hea. Lapsehoidja saatis sõnumi, et sai lapse magama. Ka see oli hea. Esimene katse ikkagi.

Kui tundus, et lõunaaeg hakkab lõppema ja sellega koos ka mu tasuta parkimine, otsisin Hundu üles ja sõitsin ostukeskusesse. See lühike jupp tuletas mulle meelde, kui väga ma Annemasse’is autoga sõitmist vihkan. Sealt välja saamine on tüütu. Täna oli tegelikult isegi okei, aga ma olen seal istunud sellises ummikus, kus eluisu juba väga otsakorral oli.

Ostsin paar vajalikku asja, istusin diivanil ja kirjutasin kirja, kuniks oli aeg end kokku pakkida ja laps ära tuua. Korjasin oma veidi klammerduva pudina peale ning sõitsin kodu poole. Kõik oli talutav. Sipsik kriiskas vahel, aga noh, zen ja värki. Jõudsime otsaga viimasesse kiirteetunnelisse, mille järel tuli meie mahasõit. Kõik pidurdavad, ohutuled vilguvad, venime. Venime ja siis siirdume kõike vasakpoolsele reale, sest nii käsib laes olev nooleke. Venime veel. Lõpuks paistab tunneli lõpust valgus ja politsei vilkurid. Kas tõesti õnnetus? Ei, mingil silmaga seletamatul põhjusel on nad lihtsalt sulgenud just selle mahasõidu, mida mul vaja on. Vannun vaikselt omaette. Olgu, sõidan lennujaama juures kiirteelt maha. Või siis mitte, sest James soovitab edasi sõita. Tõsi, piiri võib ju ka mujal ületada.

Ei või. Sest kiirtee on just selles kohas remondis ja mahasõit ajutiselt nii ümber tehtud, et ma ei pane õiget hetke tähele ja sõidan mööda. Vannun. Lõpuks saan kiirteelt maha ja nikerdan mingeid Jumalast mahajäetud šveitsi külakesi kodu poole. Päris piiri lähedal lasen ühes külas eesrindliku kodanikuna isa koos oma lapsega üle tee. Lähevad koolimaja juurde. Küla lõpusilt paistab, vajutan gaasi ja kiiruskaamera sähvatab. Mida kuradit? Ma sõitsin ju viiekümnega! Ahjaa, šveitslastele ei sobi meie harjumuspärased piirangud. Külas on kiirusepiirang 40. Mul hakkab pea valutama.

Nikerdan mööda mingeid tundmatuid teid edasi ja saan lõpuks koju. Laps, kes on suurema osa teest virisenud või kriisanud, naeratab mulle kõige ilusamat ja armsamat naeratust. Olgu, anname andeks.

Kotid näppu, laps kaenlasse, laps laseb uksekella (oluline rituaal), teen ukse lahti. Miks siin nii külm on? Riided vahetatud, saadan esimese asjana N.-ile sõnumi, et kuule, Tõnisson, hakka sajalisi luhvtitama, ma sain vist trahvi. Seejärel hakkan lahendama puuduva kütte müsteeriumit. Kõik radikad on külmad. Mu hinge hiilib kahtlus (ja pähe veelgi suurem valu). Pliit ka ei tööta. Haaran telefoni ja kurdan N.-ile, et nüüd ongi maailma suurim ikaldus käes ja ma ei taha jälle torumehele helistada, sest ma alles täna togisin teda, sest ta pole ikka veel gaasitöödeks hinnapakkumist teinud. N. lubab koju tulema hakata (on tegelikult juba aeg ka) ning ma lähen boileri juurde asja uurima. Surve null. Avan kraanid ja boiler hakkab tööle. Küte tuleb tagasi! Aga pliit! Miks pliit ei tööta?

Loll olen, vot mispärast. Ma kõigest vajutasin, mitte ei keeranud nuppu, aga gaas hakkab siiski voolama alles keerates. Kõik toimib! Hurraa!

Koju jõudnud N. ohkab ja jääb siis mõtlema, et huvitav kuhu see trahv saadetakse, sest tema oma, mis ta Lausanne’is sai, läheb ilmselt CERNi, sest tal on need udupeened numbrimärgid ning kui ta mõne aja jooksul rohkem kiirust ei ületa, see trahv kustub. Hundul on tavalised numbrimärgid, seega küll see trahv tuleb. Aga kas vanale aadressile? Mis saab, kui me seda kätte ei saa? Ja kuidas üldse muudetakse auto dokumentidel aadressi? Oo, need imelised välismaal elamise võlud. Igav ei hakka kunagi. Aga pea valutab mõni kord liiga sageli.