Hirmunud Franz

Kuulsin pärastlõunal äkitselt aiast raevunud koerte lõrisemist ja haukumist. Tormasin, Tervel süles, terrassile ja nägin, kuidas kaks buldogi hauguvad, lõrisevad ja hüplevad pirnipuu all. Pirnipuu otsas istub aga Franz. Liikusin veidi lähemal ja karjusin koerte peale, samal ajal hüüdis naaber mulle oma aiast, et ma ettevaatlik oleks, sest kes teab, mida need kaks teha võivad. Taandusin igaks juhuks tuppa ja jälgisin murelikult olukorda. Jätsin siis lapsed tuppa ja läksin uuesti koeri peletama. Näis, et nad inimesi ei karda ja suhtuvad neisse sõbralikult, aga ma siiski ei tahtnud kahele koerale nii lähedale minna. Koerad olid hästi söödetud, aga kaelarihmadeta. Üks lonkas.

Helistasin N.-ile ja teatasin, et meil on KOHE aeda vaja. Nii ei saa. Täna hommikul andis pank meile rohelise tule (peame küll veel elukindlustuste jaoks vereanalüüse tegema, sest me oleme 35+), seega maja on sisuliselt meie ja mina ei taha enam kauem oodata selle aiaga. Ma saan aru, et kõik ehitusmehed on hõivatud, aga me peame mingi lahenduse leidma. Täna aetakse kass puu otsa, homme hammustab mingi elukas Sipsikut jalast.

Läksin uuesti õue ja naaber hüüdis, et ta helistas külanõukokku (ma ei tea, mida mairie täpselt tähendama peaks, linnas oleks linnavalitsus, aga külas on ju külanõukogu?) ja kurtis muret, aga seal koerapüüdjaid pole ja kui väga ikka vaja, tuleb mingi asutus kohale kutsuda.

N. hakkas pärast mu kõnet koju sõitma ja tema tulles jooksid koerad talle vastu nagu oleks peremees koju tulnud. Ülisõbralikud. Ainult mitte kasside vastu. Ja ära minna ei taha. N. suutis nad tänavale peletada ja hetk hiljem sain tõsise ehmatuse osaliseks, sest tänaval jalutas üks vana ja põdur proua oma kahe pisikese koerakesega. Olen temaga vahel lobisenud. Hakkasin juba, luud käes, tänava poole jooksma, aga buldogidel oli tema koerakestest täiesti ükskõik. Õnneks. Ja siis tulid need koerad tagasi meie aeda.

Ma vandusin.

Kuidagi õnnestus N.-il lõpuks nad aiast peletada ja siis tõi ta pika redeli ning tõi kassi puu otsast alla. Ei, kass oleks sealt ise ka alla saanud, aga me arvasime, et parem on, kui ta tuppa ära tuleb, sest äkki tulevad need koerad tagasi ja siis ta jääbki sinna. Kaisutasin teda pikalt ja panin ta siis söögikausi kõrvale, aga ta lippas sealt, kõht vastu maad, minema. Lasin ta kontoris akna peale istuma. Sealt sai ta aeda turvalisest kohast jälgida.

On veider, kuidas väidetakse, et kasside näoilme ei muutu. Franz oli, parema sõna puudumisel, näost kaame ja väga teistsugune. Alles tunni möödudes hakkas ta jälle oma nägu minema. Istub seal aknalaual veel praegugi, Ainult aken on kinni, sest Tervel magab, aga ta saab sealt alla aeda hüpata, kui tahab.

Nädalavahetusel katsume krundi piire tähistavad nurgakivid üles leida ehkki ma kahtlustan, et meil tuleb siiski maamõõtja tellida. Ei mäleta mina, et ma siin eales mingeid märke näinud oleks ja kahjuks ei ole krundi piirid nii ilmselged, et mõõtmata või märkideta hakkama saaks.

Anarhistide föderatsioon

Turul käies pisteti mulle pihku valimisreklaam. Peagi toimuvad siin märtsist juba kaks korda edasi lükatud regionaalsed (ei, mitte kohalikud vaid regionaalsed) valimised. Reklaam oli roheliste heaks. Turul kõndides möödusin ka üles pandud plakatiseinast, kus muid kandidaate ka näha oli. Kõõksatasin, kui Lutte Ouvrière plakatit nägin. Teate, mis nende logoks on? Punane sirp ja vasar.

Minus tärkas raev ja otsustasin, et lähen ka valima ja vot valingi rohelisi! Ongi aeg kohalikku ellu sukelduda, sest meist saavad ometigi kinnisvara omanikud! (kes küll teab kuna…) Autoga kodu poole sõites taipasin muidugi kohe peamist probleemkohta. Ma saan residendina (vist) hääletada vaid kohalikel valimistel, aga regionaalsetel enam mitte. Selleks peab kodanik olema. Mitte et sel vahet oleks. Nood sirbi ja vasaraga trotskistid said viimati 0,64%, seega mis seal’s ikka.

Vaatasin Wikipediast Prantsusmaa parteide nimistut ja kõõksusin veel natuke. Olgu, prantslastel on selle kommunismiga veidi teine ajalugu kui meil, kuid no kui mitut sellist parteid teil vaja on? Lisaks veel uus antikapitalistlik partei, anarhistide föderatsioon, kaks kuningavõimu taastamise nimel võitlevat parteid… Nojah, mida suurem riik, seda rohkem veidrikke, kes oma rakukesi loovad.

Esimene kook

Sain eile üle pika aja ühe sõbraga kokku. Ja kui ma ütlen üle pika aja, siis ma mõtlen tõesti, et üle pika aja, sest suht esimese asjana hakkasime me arutama, et millal me siis viimati kohtusime. Ma pakkusin et umbes aasta tuleb ära, sest viimati olin ma rase ja oli suvi. Nüüd ma pole enam rase ja nende koer pole enam nii kutsikalik lontu kui toona. Ta elab minust kusjuures 30-minutilise autosõidu kaugusel, aga teisel pool piiri ning piirangud ja muud põnevused pole varem kohtumist võimaldanud. Me oleme “kohtunud” vaid Zoomi koosolekutel ja Skype’is lobisenud. Uskumatu…

Astusime ta erakordselt nunnusse majja, mis on täis põnevaid asju (ta on palju reisinud* ja pärinud hulga põnevaid esemeid oma kreeklannast emalt), et siis kohe tagasi õue astuda ning Confignoni külakese keskusesse kooki sööma minna. Millal ma viimati kohvikus kööki söömas käisin? Millal ma üldse viimati väljas söömas käisin? Gruyère’is. See pidi olema eelmise aasta augusti reis Gruyère’i. La Touri haiglat ei arvesta, eks :) Istusime, mugisime, lobisesime, lasime Sipsikul platsil ringiratast joosta ja teisi kohvitajaid võluda. Mõnus.

Viisin talle kingiks purgi kodust jogurtit ning ta pakkus mulle ka üht-teist vastu. Näiteks suure mätta kuumaasikaid, mis nüüd kodus potti ja peenrasse maha istutatud said. Marjad sõi Sipsik juba tema aias küljest ära. Nii sellelt mättalt kui ka teistelt. Rabarberit sain ka. Ta oma mees oli rabarberi clafoutis’d teinud ning see jäi mind kummitama. Siis ma lugesin Frieda blogi, naersin veidi kokkusattumuse üle ja otsisin seejärel clafoutis retsepti. Mitte küll Frieda blogist.

Clafoutis on imeline ja kui sul on käsimikser, siis põhimõtteliselt võid n-ö taina samas nõus, millega sa ta ära küpsetad, valmis vuristada ja saad eriti väheste määritud nõudega hakkama. Ma täitsa mõtlen, et seda võiks nädalavahetustel vahel hommikusöögiks teha. Tainas võtab mingi 5 minutit, 40-45 minti ahjus ja veel umbes 15 jahtumiseks. Täitsa tehtav. Ja munad ei pea tegelikult toatemperatuuril olema. Tuleb ka külmkapikülmadega välja. Ning jah, see tainas on ülivedel.

* Silmitsesin ta riiulil olevaid fotosid (ma olen tal enne ka külas käinud) ja jäin siis üht raamitud postkaardisuurust joonistust või maalikest vaatama. “Miks sul Tallinna pilt siin on?!” “Sest ma käisin kunagi ammu kruiisiga Tallinnas.” Nunnu, et see paljude muude riikide ja träna juures nii prominentsel kohal on :)

Ühelapsepoliitika

Väikelaste vanemate elus on mitmeid meeldejäävaid hetki. On häid, tobedaid, nunnusid… Ja on hetki, kus sa, olles just hetkeks lepitanud Iisraeli ja Palestiina, seisad köögis, vaatad tühjusesse, sööd otse purgist lusikaga Nutella-laadset toodet ja mõtled, et sellel Hiina ühelapsepoliitikal oli ikka iva sees.

Jah, ma tahtsin jõuluks oma kleitidesse mahtuda, aga ma olen päris kindel, et ma ei täpsustanud, millise aasta jõule ma silmas pidasin. Ja kui ka täpsustasin, siis olge kuss! Meil on alati aasta 2022. Ja 2023. Ja 2024. Ükskord me võidame nii kui nii.

Eksitus

Tulin koju ja avasin postkasti. Oo, üks pakk. Aga kuidas ometi on postiljon suutnud suruda paki, mis on mõõtudelt postkastist suurem, diagonaalselt mulle postkasti? Tähendab, mul on üldiselt hea meel, et ma ei pea postkontorisse asjadele järele minema, aga… kuidas ma selle kätte saan? Sikutasin. Mudisin nurki lömmi. Lõpuks avasin kasti osaliselt ja pressisin selle kuidagi nii kokku, et see suure tirimise peale kastist väljus. Napilt oleks puu küljest eemaldunud ka postkast.

Kodus avasin kasti ja vaatasin üllatusega kahte identset raamatut. Suur kogumik. Illustreeritud ja puha. Aga miks kaks? Book Depository koduleht väidab, et ma tellisingi kaks. Kuidas küll? (Ehkki see selgitab mu tellimuse kõrget maksumust – ma tellisin päris mitu asja, seega ei osanud esimese hooga mingit apsakat kahtlustada). Vaatasin seda lisaraamatut mõnda aega ja saatsin siis sõbrannale sõnumi, et kas ta raamatut tahaks. Mis raamatut, küsis ta vastu. Vastasin fotoga. Tal lõid silmad särama ja leppisime kokku, et raamat maksab kaks džinnikokteili mõnes meeldivas Tallinna lokaalis. Tuleb vaikselt oma Eesti kalendrit täitma hakata. Peaks vaatama, mida muuseumites näidatakse. Teatrisse pole vist küll lootust saada….

Lähis-Ida lepitamine

Terve pärastlõuna käis lakkamatu jaur. Tervelil tulevad hambad ja ta viriseb. Sipsikul on armukadedushood ja ta vingub (ja teeb tuhandeid muid ärritavaid asju).

Mina: Miks inimesed lapsi saavad? Miks me lapsed saime?
N.: Ma ei tea. Mulle meeldis mu laste-eelne elu vägagi.
Mina: Aga sina olid alati see, kes pigem lapsi saada tahtis.
N.: Ma ilmselgelt ei teadnud, mida see tegelikult tähendab.

Õhtul pärast söömist, kui on ving, jaur, väikevennalt asjade ära võtmine ja muu meelelahutus.

Mina: Lähis-Ida lepitamine on selle kõrval käkitegu…

Aga päeva esimene pool oli tore. Käisin matkamas. Üksi! Kõndisin mööda külavaheteed Crozet’sse, siis mägilifti alt mäkke (jeerum, kui igav ja tuim tampimine!) ja siis sealt Réculet tippu ning alla Tiocani parklasse. Oli väsitav, aga mu kere nurrub. Nüüd tuleb veel Réculet’st Bizot onnini kõndida (Collonges’i kohal) ning mu meitekandi Jura traavers on tehtud. Ehk jõuab enne Eestisse minekut veel ära teha? Ilmselt vajab see küll kahte matka. Minu praeguse vormi juures veel eriti, sest Réculet tippu viiv matk on järsk ja sildi järgi 2 ja pool tundi (tegelikult läheb vähem), aga sealt Bizot’sse läheb veel kuni viis tundi ilmselt.

N.: Uskumatu, mul tuleb kuus nädalat rahu ja vaikust! Ma võin kuus nädalat teha, mida ma tahan! Ma saan matkama minna! Asjade kallal nokiseda.
Mina: Just. Ja siis naaseb su naine, kellel on sellest n-ö puhkusest närvid täiesti läbi.

Kanarünnak

Läksin lähedalasuvasse talupoodi, et kaubavalikuga tutvuda ja kohe, kui talusse viivale teele keerasin, veendusin, et neil on eriti vabapidamisel kanad. Jooksid mööda teed ringi. Jooksid auto suunas. Jätsin poolel teel auto seisma ja katsusin neid ära ajada, aga andsin siis alla, võtsin Sipsiku ja kõndisime poe poole. Siis tuli veel üks auto. Kõndisin selle juurde ja sõnasin, et näe, kanadele meeldib mu auto, aga äkki te ajate nad eest ära ja ma saan siis auto eest ära liigutada. Mees rehmas käega ja ütles, et pole vaja ning sõitis läbi kanade. Avanes samasugune pilt kui Moosese jüngritele Punase mere ääres.

Käisin poes ära ja küsisin müüjannalt, et kuidas ma minema saaks. Kanad on ees. Too rehmas käega ja ütles, et sõitke aga rahulikult edasi, nad lähevad eest ära. Viisin lapse ja kauba autosse, peletasin paar kana auto eest ära, aga mind nähes hakkas suurem kari oma kuudi juurest auto poole tulema. Nagu mingi zombirünnak!

Tagurdasin ettevaatlikult (parkimiskaamera abil nägin, et ühtegi sulelist auto taga ei ole) ja kui olin kindel, et ühtegi kana ka otse ratta ees enam pole, hakkasin ettevaatlikult edasi sõitma. Auto andurid pinisesid, aga ühtegi kana minust maha lebama ei jäänud. Samas, oleks see vast värske liha olnud…

Ainus Crozetis

Titt hakkas uinakusse jääma. Silmalaud juba värelesid ja kohe-kohe oli saabumas uni. Ja siis lendas majast üle Mirage. Või no ma eeldan, et ta oli Mirage, sest mida muud see Prantsusmaa lennuvägi ikka kasutab. 2019. aastal kukkus üks neist Jura kohal alla ning kaks pilooti said intsidendis surma. Mitte küll meie lähedal vaid siit üpriski kaugel. Vaatasin just, et sealkandis on kenasid kohti Aini jõe alguskoht näiteks, mis päris muljetavaldav välja näeb.

Ainist rääkides. Guueldasin telefonis Crozet suusalifti, et aru saada, kas nad töötavad või ei, sest nädalavahetusel tuleb siiski ilus ilm ja ma tahaks oma pere hüljata ning matkama minna. Crozet’st võiks näiteks Thoirysse või isegi Peroni kõndida. Mööda mäeharja, mitte teid mööda. Telefonis on mul Googel eesti keeles ja no nad ikka üritavad seda eesti keelt töngata, aga noh… “Mägedes asuv köisraudtee Ainus Crozetis”. Tubli, üritate käänetest aru saada. Nüüd katsuge nii kaugele jõuda, et aru saada, kuidas võõrkeelseid nimesid käänatakse.

Kala

Valisin poes kala ja jäin pikemalt silmitsema ahvenafilee juures olevat silti. Kala pärinevat kohast nimega Lac Peipse ehk Peipse järvest. Lisagem see siis Peipsi järve paljude nimede hulka. Peipus, Peipsi, Tšutškoje ozero, Peipse.

Ma kusjuures käskisin notaril parandada lepingus Tallinn selliseks nagu eestlased seda kirjutavad, aga taipasin alles hiljem, et prantsuse keeles on ehk kasutusel teistsugune kirjapilt. Frankfurt on siin ka Francfort ja London Londres. Samas kui ma prantsuse keeles Tallinnat guugeldan, saan ikkagi õige kirjapildi. Pagan seda siis teab.

Ja ei, ma ei ostnud Eesti ahvenat. Ostsin mingit muud kala, mille puhul mul õrna aimu ka pole, mis ta on. /käib korra külmkapi juures/ Kleepsul pole kirjas, mis kala see on. Mingi valge kala. Küpsetan ta lähipäevil riivsaias ära.

On ei ole

Ma lendan juuli alguses Eestisse ja sedapuhku mitte Genfist vaid Zürichist, sest Swiss Air avab sealt otselennu Tallinnasse. Zürich ei ole meile just väga lähedal. Rongiga kolm tundi (saab otse lennujaama), autoga rohkem. Rongiga ma ei lähe, sest kaks väikelast pluss pagas käiks natuke üle jõu (eriti kuna mul on plaanis Eestist vähemalt üks kastitäis raamatuid kaasa tuua) ja ainus eelis oleks Saksamaa vältimine (et mitte teha PCR testi ehkki nad vist vabastasid või vabastavad ka vaktsineeritud sellest nõudest nüüd). N. otsustas, et kõigi vaimse tervise huvides toob ta end ohvriks ja viib meid ära. Ainus aga on see, et lend on 12.30 ja pühapäeva hommikul peaks kohutavalt vara startima. Lähme siis päev varem, saame Hiina Füüsikuga, kes nüüd seal resideerub, kokku ja vaatame linna ka. Ja kui me sinnakanti juba sõidame, siis lähme tegelikult veel varem ja käime reedel veel Bernis Bulgaaria saatkonnast läbi, sest ma pean seoses Terveli Bulgaaria kodakondsusega mingit paberit allkirjastama.

Leidsin Airbnb-st meile elupaiga ja selgus, et nood on vahepeal oma reegleid muutnud. Tuleb isikut tuvastada. Laadisin siis oma ID-kaardist pildid üles, tegin veebikaameraga endast veel ühe pildi ning läks läbi. Vist. Sest Airbnb saatis mulle neljaminutilise vahega kaks sõnumit:

Esimene: Teie Zürichi broneering on kinnitatud! Head reisi!
Teine: Teie Zürichi broneering pole kinnitatud, lisage ID!

Ah!?