Jõhvikad

Sõin hommikuks kodujuustu. Mitte seda õiget, mida Migros’st saab, vaid mingit Danone’i uusimat toodet – neilt on viimase aasta-kahe jooksul igasuguseid maailma piimatooteid välja tulnud ning nüüd jõudis järg cottage cheese’i ehk põhimõtteliselt kodujuustulaadse kohupiima juurde. Oli hea. Panin  pähklisegu peale ja siis kuivatatud jõhvikaid ka. Sõin ära ja jäin pakki vaatama. Pakk väitis rõõmsalt, et canneberge ehk cranberry kasvab vaid Põhja-Ameerikas elik USAs ja Kanadas. Või nii siis. Ja mida ma sealt Eesti rabast siis korjanud olen?

N. mainis muide, et bulgaaria keeles puudub jõhvika kohta sõna (kasutavad inglisekeelset), sest neil neid ju ei kasva. Ma kergitasin kulmu ja nentisin, et meil ei kasva Eestis päris paljusid asju ega leidu suurt hulka maailma loomadest, aga näe, nimed suudame neile ikka tekitada. Olgu, osa on siiski otsesed laenud nagu “banaan”, “känguru” või tegelikult ka “jõehobu”. Aga siiski! Me ütleme jõehobu ja mitte hipopotaamus või midagi sellist.

Teine jõhvikate pakilt tehtud avastus pani mind vanduma. Koostisosad: jõhvikad, suhkur, õli. See siis selgitab, miks viimatised ricotta-pannkoogid mu veresuhkru lakke viskasid. Ma panin taignasse nimelt jõhvikaid ka (ja hulga nisujahu). Mul pole mõtet seda veresuhkrut nüüd mõõtagi, teadagi, et on kõvasti üle piiri. Tegelikult võikski vaid hommikuti (või aeg-ajalt) mõõta ja söögiga jätkuvalt ettevaatlik olla. Endokrinoloog mind rohkem näha ei soovi, hullemaks enam minna ei saa (rasedusdiabeet stabiliseerub 35.-36. nädala paiku) ja titt on pigem nõks allapoole keskmist, seega see iga päev neli korda mõõtmine ei too mingit silmnähtavat kasu. Välja arvatud ehk see, et tuletab meelde, et süüa tasub vaid ise valmistatud asju, sest iga kord, kui ma olen söönud kodust väljas, on isegi pealtnäha süsivesikutevaese toidu peale veresuhkur laes. Ja igasugused valmis kastmed tasub ka ära unustada. Teate, mis on ketšupi esimesed kaks koostisosa? Tomatid ja suhkur. Õnneks tomateid ikka rohkem kui suhkrut. Mul ootab kapis üks Korea vürtsikas marinaad-kokkamissegu sealihale ning ma ei saa seda veel avada, sest seegi on suhkrut täis.

Tuleb olla rõõmus, et tegu on ajutise nähtusega. Olgu, ühel hetkel saab ilmselt päris 2. tüübi diabeedi üle “rõõmustada”, aga esialgu mõelgem lootusrikkalt sügise ja saabuva viinamarjahooaja peale. Kõigest muust jäin ma sisuliselt ilma, seega viinamarju, õunu ja pirne kavatsen ma nüüd kohe eriti palju süüa. Kohe kui saab…

Koduigatsus

YouTube viskas mulle just “Teneti” treileri reklaamina ette ning ma siis vaatasin selle lõpuks ära. Vaatasin ja heldisin. Näe, Laagna kanal! Neid paekiviseinu muuga segamini ei aja. Huvitav kas mõnes kaadris on Kumu sissepääs ka näha? Seda saaks vabalt mingi salaorganisatsiooni peidukana esitleda. Näituseplakatid tuleks lihtsalt ära korjata.

Juustumaa

Gruyères’i tilluke linnake asub La Gruyère’i piikonnas, mis on ennekõike tuntud samanimelise juustu ja ilusa looduse poolest. Mina otsustasin oma olematut võhma ja lõõskavat päikest arvestades matkamisest loobuda ning vurasin ühel hommikul autoga Gruyères’i ääres asuvasse parklasse. Autoga linnakesse (pigem küla, ütleks ma) siseneda ei saa ning kui mu saabudes oli parkla meeldivalt tühi, siis mu lahkudes juba triiki täis.

gruyeres01

Gruyères asub künkal ning esmalt tuleb parklast veidi ülesmäge lonkida, et siis keskaegsest linnaväravast sisse astuda.

gruyeres02

Mina otsustasin masside vältimiseks esimese asjana kindluses ära käia. Võib ju küsida, et mis massid, sest tegu oli kolmapäevaga ja turismiga on hetkel teadupärast nagu on, aga ärgem alahinnake kohalike reisihimu ega ka frankofoonide harjumust juuli viimasest nädalast kuni augusti lõpuni puhata.

gruyeres04

Ostsin kindlusest endale topeltpileti ehk et sain lisaks kindlusele soodsamalt ka H. R. Gigeri muuseumisse sisse. Ah et kes too oli? Jõuame selleni, jõuame. Esmalt tasub imetleda kindluse seinale pandud kaunistusi, millest vähemalt üks kindlasti ka tollele Gigerile inspiratsiooni andis. Või noh, eeldusel, et Giger seal kunagi käis, aga küllap ta käis.

Olgu, olgu, olgu. Giger oli see kunstnik, et “Tulnuka” sarja filmide tulnukad lõi ja koos teiste asjaosalistega eriefektide Oscari sai. Ühtlasi hämmastab mind, et see film 1979. aastal juba välja tuli. See film on vanem kui mina! Jeerum…

gruyeres07

Gruyères’i kindlus on kena, aga kui te olete Euroopas palju ringi reisinud ja näinud seestpoolt kümneid ja kümneid kindlusi, ei ole selles üldiselt midagi väga erakordset. Kui siin juba olla, tasub ära käia, aga ekstra ei tasuks tulla. Ja kui saba juhtub pikk olema, võib ka vahele jätta.

gruyeres08

Too “lõvi” meenutab mulle mõnd Prantsusmaa kuningat. Näiteks Louis XIV. Lõvi lakk meenutab selle ajastu parukast ja no kuldne kui Päikesekuningas on ta ka.

gruyeres09

Huvitav kas tänapäeval saaks kusagilt tellida sellist n-ö vanamoodsat klaasi, mis vaadet moonutaks? See võiks näiteks vannitoaaknale hea lahendus olla, sest midagi annab aimata, aga täpselt ei näe. Hmm, detail mu tulevase vannitoa juurde. See, kus vann on suure akna all, mille laial aknalaual on palju küünlaid ja lopsakaid lilli.

Kindluse järel liikusin Gigeri muuseumi juurde ja kirusin end veidi, sest massid (ilmsesti küll tunduvat vähendatud mahus kui tavaliselt) olid hakanud saabuma ning et muuseumis oli koroonaga seotult külastajatele seatud arvuline piirang, tuli mul üpriski pikalt õues seista ja oodata.

gruyeres13

Muuseum ise valmistas mulle natuke pettumuse. Seal oli omapäraseid teoseid ja ma ei kahetse seal käimist, aga mul on tunne, et viieteist-kahekümne aasta eest oleks see kunst mind mõnevõrra rohkem huvitanud. Nüüd tekkis lihtsalt soov vahel lapsmehe erootiliste fantaasiate kohta paar märkust teha. Muuseumist üle tänava asub aga selle kohvik-baar ja ma soovitaks pigem, kui teil õnnestub sinna sisse pressida, seal üks joogike manustada ja interjööri vaadata. Ma ootasin muuseumist vist rohkem midagi sellist.

Lõuna oli käes ja nälg näpistas, seega lugesin restoranide menüüsid ja vigisesin vaikselt omaette. Olgu, fondüüks oli nii kui nii liiga kuum ja seda ühele enamasti ei serveerita, aga vaadake, Gruyères on küll veel prantsusekeelne, aga juba tugeva saksa mõjuga ning see kajastus menüüs. Rösti ehk riivitud kartulist suur pannkook. Imeline, aga mitte veresuhkrule. Salatite puhul võis juba nimest kahtlustada, et sealt tuleb mingi Austria* vääriline etteaste ning etteruttavalt võib öelda, et ega ma ka eksinud, sest kui ma lõpuks ühes restoranis istet võtsin ja resigneerunult röstbiifi ja friikad tellisin, saabus selle kõrvale salat, mis koosnes rebitud salatilehtedest, riivitud porgandist ja majoneesikastmest. Teise etteruttava asjana võib öelda, et friikartulid olid loomulikult väga halb mõte (aga muud valikus polnud), aga noh, vahel võib veresuhkru ka üles lasta, mis seal ikka.

gruyeres17

Gruyères on piltilus, kuid väga tilluke. Ma ausalt öeldes hästi ei mõistagi, kuidas tal linnastaatus on, sest see künka otsas olev asula on Toompeast väiksem. Üks tänav põhimõtteliselt ja kõik.

gruyeres18

Tolles kabelilaadses majas oli kohalike kunstnike galerii. Astusin sisse ja üritasin naeru tagasi hoida. Kui tegu on juustupiirkonnaga, kus lehm on püha, siis mida kunstnik ikka muud maalib kui lehmi. Ilusad lehmad olid samas.

gruyeres19

Põhimõtteliselt on ülemise ja alumise pildi peal pea kogu Gruyères :) Too suur mütsakas, mis sealt taamalt paistab ja veidi pilve varjus on, on Moleson. Ma tahtnuks selle otsa matkata, aga noh…

gruyeres20

Too mägi aga meeldis mulle kõige rohkem. No te vaid vaadake seda ebatavalist kuju ning kui lähemalt uurida, siis paistab sealt ka üks karjatalu. Ilmselt tuleb sealt see kallim Gruyère’i juust, mida toodetakse piimast, mida lüpstakse suvel mägiaasadel mäletsenud lehmadelt.

gruyeres21

Lisaks meeldis mulle see puur. Ma täpselt ei tea, miks see inimene oma taimed puuri kinni pani, aga väga kena on.

gruyeres23

Linnamüüri ääres vaatas mulle vastu aga hoopis omapärane kari. Kõrvade küljes olid kollased klõpsud, seega metsikud loomad nad ei olnud. Loodetavasti ka mitte kohaliku restorani praekari.

gruyeres24

Koduteel tegin veel peatuse La Maison du Gruyère’i juures, mis on Gruyère’i tootev juustuvabrik, kuhu saab soovi korral ekskursioonile minna. Ma seda teha ei viitsinud, aga tegin tiiru nende poes ja ostsin muuhulgas fondüü teed. Ei, mitte fondüümaitselist, aga mingit, mis pidi fondüü kõrvale väga hästi sobima. No vaatame… Ostsin N.-ile kohaliku õllevaliku (nende sildidisain on imeline) ning endale tulevikuks maiustusi. Tuleb ikka valmistuda.

* Minge tellige Austrias gemischte Salat ja vaadake, mis teile tuuakse. Klagenfurtis tähendas see salatilehti, konservmaisi, marineeritud peeti, riivitud porgandit ja mingit kastet.

Hästi lõhnastatud

Ma käisin esmaspäeval toidupoes ja noppisin titeosakonnast ühe imetamisrinnahoidja. Viimaseid ei ole siin riigis just kõige lihtsam leida. H&M, ütlete te? E-poes vahel on, aga tavapoes pole neid ei meie maakonna ainsas ega ka Genfi omas (või vähemalt selles, kus ma käisin ja see on üks väga pirakas H&M) näinud. Carrefouris naljakal kombel neid müüakse ja ehk mõnes spetspoes ka, aga meitepool piiri pole ühtegi ja Genfis käin ma harva. Tegelikult, kui nüüd mõtlema hakata, siis Bébé 9 pood on Thoiry’s olemas küll. Pole seal küll kunagi käinud ja kodulehelt ma esimese hooga imetamisrinnahoidjaid ka ei leidnud. Pole ka ime, sest kui 4-kuuse lapse kõrvalt tuleb tööle minna, hakatakse kas kohe pumpama või piimasegu andma, sest teisiti pole lihtsalt eriti võimalik.

Rinnahoidjate suurused on hoomamatud, sest Prantsusmaa kasutab teistsugust süsteemi ja proovida ka ei saa, aga ma mälu järgi umbes mäletasin, mida ma viimati ostsin. Vaatame siis, kuidas sel korral läheb. Ma olen eelnevalt kogemust arvestades pessimistlik, aga noh, ärgem ideed kohe maha matkem ja andkem endast parim.

Lükkasin käru mööda riiulivahet edasi. Seisatasin ja astusin paar sammu tagasi. Riiulilt vaatas vastu imikutele mõeldud parfüüm. Alkoholivaba, sest imikute nahk on ju hellake. Ma nuusutama ei hakanud, aga silmi pööritasin küll. Parfüüm imikutele… Samas on sellele kindlasti ostjaid. Nagu on ostjaid ka suuruses 0-3 kuud Nike’i tossudele jmt. Ma olen ühes WhatsAppi titeasjade müügigrupis ja sealt tuleb vahel selliseid põnevusi. Miks peaks keegi vaevuma vastsündinule jalanõude jalga toppimisega, jääb mulle mõistetamatuks. Aga noh, ma ei vurtsutaks oma lastele parfüümi ka peale, seega ma ehk olen lihtsalt mats ja ajast maha jäänud.

Parfüümist rääkides. Märkasin viimati Vene-Poola poes käies, et nad müüvad Troinod. Teadmiseks neile, kes pole Lasnamäel üles kasvanud, et see on rämedalt haisev vene tualettvesi, mida allakäinud alkohoolikud putkadest joogiks ostavad, sest see on üliodav ja sisaldab alkoholi. Ilmselt annab ka imelise hingeõhu.

Osastav lammas

N. mainis mingil hetkel, et eesti keel on ikka täiesti ogar (oh seda üllatust!) ja mille pagana pärast meil eituseks eraldi kääne on? Mina vaatasin talle üllatunud näoga otsa ja küsisin, et kuidas palun? Me ei kasuta osastavat käänet vaid eituseks, see on paljudes muudes olukordades ka vajalik ja ärgu ta tulgu oma käänetevaba keelega siin hüppama! Jah, bulgaaria keeles pole käändeid, need kaotati ühe keelereformi käigus ära, sest eessõnadest täitsa piisab ja käänamine oleks duubeldamine. Vahel on bulgaarlased isegi ratsionaalsed olevused.

Täna kõndisin lapsega me tavapärast tiiru ja jäin mõtlema, et eesti keel on ikka täitsa ogar (oh seda üllatust!). Ainsus: lammas, mitmus: lambad. AGA! Üks lammas, kaks lammast! Jälle osastav! Ja miks? Muidugi, “kaks lambad” kõlaks lihtsalt enneolematult veidralt, aga siiski, miks loendamine nimisõna osastavasse paneb? Või kui osastav, siis miks ainsuse ja mitte mitmuse osastav? Kaks lambaid? Haa! Kaks paari lambaid!

“Kes sul seal väljal rohtu söövad?”
“Lambad” (nimetav)
“Küll sul on palju lambaid!” (osastav)
“Jah, nende villast saab kududa tosin kampsunit ja veidi sokke.”

Pange tähele, viimases lauses on kampsun ainsuse osastavas, aga sokid mitmuse osastavas.

Kuidas on üldse võimalik seda keelt täiskasvanuna ära õppida? Selles puudub igasugune loogika! Ühtlasi ma peaks prantsuse keele üle vist vähem virisema. See on eesti keelega võrreldes ikka labaselt lihtne. Hääldus kaasa arvatud, sest meil on palatalisatsioon ja häälikute erinev häälduspikkus, mis sõnade tähendust muudab.

Ja kas pole hämmastav, et meie kõigi jaoks tuleb see nii loomulikult? Sokid ja lambad, kaks korda neljateistkümnes käändes ja rohkema arvu eranditega, kui üles lugeda jõuaks. Haa, viimane lause on ka imehea näide selle kohta, kuidas koolis pähe raiutud algtõed valed on. Mis sõnade ette kunagi koma ei panda? “Ja, ning, ega, ehk, või, kui, ka, kui ka nii … kui ka*” See kulus pähe kui viimne suvine Code One’i hitt. Siis aga tutvustati keerukamaid lausekonstruktsioone ja selgus, et koma võib minna sealt nimistust nii mõnegi sõna ette. Ausalt, kuidas me seda keelt rääkida ja kirjutada suudame? See on ju täiesti ebaloogiline!

* Tänud kommenteerija r-ile ja Krisile mind parandamast! Nüüd on ehk õigesti :)

Põhjuseid rõõmustamiseks

Ma kirjutan peagi ka oma Gruyères’i reisist, mis eelmisel kolmapäeval aset leidis, aga täna mitte. Täna rõõmustan ma kolme asja üle. Esiteks on ilm jahedam, sest eile õhtust saadik on sadanud ning kui laupäeva pärastlõunal näitas mu akna tagaolev kraadiklaas 39 kraadi, siis täna on mõnus. Ilmselt heal juhul 20 kraadi. Küll on mul väga kahju sellest Eesti reisiseltskonnast, kellega ma täna hommikul Chamonix lähedal kohtusin, et oma kast kätte saada, sest neil tuli täna vihmas matkata ja hommegi ei luba ilmateade midagi suurepärast. Mitte et see jahedus ka kaua kestaks. Nädala lõpus on jälle üle 30 kraadi, mis mind suurt ei rõõmusta. Mul on vautšerid ühte minirongiparki, kuhu ma perekondlikult minna tahaks, aga nii palava ilmaga nagu väga ei tahaks päikese käes olla. Vautšerid kehtivad muidugi vist oktoobri lõpuni, seega kui meil augustis minna ei õnnestu, võib N. sinna lapsega koos minna.

Kast on mu teine põhjus rõõmustamiseks. Ma ärkasin selle kätte saamiseks kell kuus üles ning sõitsin veerand seitse välja. Mõnus oli sõita, sest teed olid meeldivalt tühjad ning tore oli ka eestlastega lobiseda. Polegi näost-näkku vist veebruarist või märtsist saadik eesti keelt rääkinud. Reisiseltskonna mõned mehed norisid mu parkimise kallal ja noh, õigusega, sest ega ma väga vaeva ei näinud vaid tõmbasin auto lihtsalt kõnniteele ja bussi taha seisma, et kasti lihtsam liigutada oleks. Natuke liialt tee peal, aga Les Houches’i külake pole ka just väga tiheda liiklusega. Eriti praegu ja enne kella kaheksat hommikul. See norimine tuli mulle pärastlõunal uuesti meelde ja pani muigama, kui ma poest tulles oma kotte tuppa vedasin ning me sissesõidutee juures peatunud kaubikut märkasin. Kaubik tõi ära selle madratsi, mis pidi nädala pärast alles saabuma ning kaubiku juht oli… omapärane. Kui ma kaubiku juurde kõndisin, oli ta autos mu pakki otsimas, seega mul avanes vaade juhikabiini, kus topsihoidjast vaatas vastu õllepurk. Ma nüüd maailma kõige suurem alkoholivabade õllede ekspert pole, aga üldjoontes ma Prantsusmaa valikut tean ning too firma mu teada alkoholivaba õlut ei tee. Juhil oli hambus ise keeratud pläru (ma loodan, et tubakas, mitte midagi põnevamat) ning ehkki ta oleks mahtunud ilusasti me sissesõiduteele parkima, oli ta auto lihtsalt keset teed seisma jätnud. Sõna otseses mõttes keset teed ehk et ta blokeeris ära mitte ainult oma sõiduraja vaid ka vastassuunavööndi. Ta oli ka väga lustlik ja olles paki üles leidnud ning veendunud, et see on mulle, tahtis ta selle mulle üle anda. Mina: “Ee, on see väga raske?” Tema: “Ei, mitte eriti.” Möödus hetk ja ta ilmselt märkas mu märkimisväärset ümarat keskkohta. “Tahate, et aitan teid?” “Oleks teist väga kena.” Juht asis madratsikastist kinni ja viskas selle õlale (auto jäi jätkuvalt teed blokeerima), ma võtsin oma auto kõrvalt mineraalvee kuuspakid ning kõndisime maja juurde. Soovis mulle veel pere suurenemise üle entusiastlikult õnne ja pani minema. Muid tänavaid blokeerima :)

Mis siis kastis oli? Riideid, raamatuid, mänguasju, hõrgutisi.

kast2

Tellisin Eesti väiketootjate asju nii endale kui ka lastele. Vasakpoolsed on Oliver Martini asjad, sealt edasi Dadamora, siis Freya (see suur asi on mu dresskleit) ja Lulukids. Mul on tegelikult isiklik kokkupuude vaid Lulukidsiga, sest sõbranna laenas meile ühe nende ilusa kleidi, seega nende kvaliteeti võin ma usaldada. Dadamorat olen ma poes sõrmitsenud ning nii Oliver Martini kui Freyaga mul senini kokkupuude puudus. Võite paari kuu pärast küsida, mida ma kvaliteedist arvan. Mustrid on vähemalt ilusad ja nood Oliver Martini lukuga pidžaamad on küllaltki paksud, seega ilmselt pole Nimetul esialgu magamiskotti vajagi. Lulukidsi kleidid on muidugi mõlemad hiigelsuured, sest seda põrnikatega varianti lihtsalt polnud väiksemat ja mu varasem kogemus ütles, et pigem on need kleidid lühemapoolsed ning ma eelistan, kui lapsel kummardades tagumik siiski paljaks ei lähe, seega ma võtsin jänkudega kleidi veidi suurema kui ehk pidanuks. Talveks ehk on paras. Lisaks saatis sõbranna tagasi mõned asjad, mis ma talle laenanud olin ning lisas sellele veel vahvaid asju, mis tema noorimast väikseks jäänud.

kast1

Mänguasjad ehk MiaPuPe kaisuloom Nimetule, Kadri Võsumäe korduvkasutatavad tähestikukleepsud ja Madeby Noora tegelusraamat. Lisaks vanavanemate sünnipäevakink ehk nukk ja kaks täringutega lauamängu, mis mu ema enam-vähem Sipsiku sündides ostis ja mille jaoks Sipsik jätkuvalt liiga väike on.

Hõrgutiste kategooriasse kuulub karp Maiuspala komme ja sinep (no kuidas siis muidu). Lisaks pistis helde kastitooja mulle veel veidi maiustusi pihku ning ma võtan need haiglasse minnes kaasa. Kohe, kui laps väljas, pistan Kalevi martsipanibatooni nahka!

No ja siis on raamatud.

kast3

Kiviräha raamatud ostsin mingi suure allahindluse ajal nagu ka Eva Roosi sarja ning tegelikult vist suurema osa neist muudest raamatutest ka :) Avastasin vaid paar päeva enne kasti lahkumist, et esimene Dr Seussi raamat on eesti keelde tõlgitud, seega ma muidugi saatsin vanemad kohe seda ostma. Ma ei tea Seussist midagi peale selle, et kõik inglisekeelsed inimesed on nende raamatutega üles kasvanud ja üldiselt ollakse temast vaimustuses. Vaatame siis. Pildilt on üks raamat puudu, ma panin selle juba Sipsiku riiulisse ära ja ei viitsinud pildistamiseks tagasi tuua. See on see krokodilli raamat, millest ma mingi hetk kirjutasin.

No ja raamatutest rääkides… Ma pidin sel aastal endale pigem mitte raamatuid ostma, aga nagu ülevalt näha, siis mõned on ikka ostetud (ehkki ehk on mõned eelmisest aastast…) ning eelmisel nädalal käisin oma realiseerimiskeskuses ja lahkusin sellise portsuga:

kast4

13 maailma kirjandusklassikal põhinevat graafilist romaani (olgu, koomiksit). Kõiki pakutavaid ma ei võtnud, vaid need, mis mulle huvi pakkusid. Vaadakem seda kui võimalust oma keelt arendada ja samas tutvuda frankofoonse kultuuriruumi ühe fenomeniga. Prantslased (ja ka belglased-šveitslased) on väga koomiksilembesed ehkki me kipume koomikseid kohe pigem USA ja ehk ka millegi lapsikuga seostama. Mulle on koomiksid alati meeldinud ehkki ma pole neid üleliiapalju lugenud. Reegel muidugi on, et need peavad olema ilusasti joonistatud, sest visuaalne pool on siin väga oluline. Mul on tegelikult väike nimekiri koomiksitest, mida ma endale muretseda tahaks, aga ma pole selleni ikka veel jõudnud. Neal Gaimani “Sandman” on üks neist. Lugesin neid kunagi poolakast kirjasõbral külas käies ja tahaks neid nüüd uuesti lugeda, et näha, kas see emotsioon oleks sama nagu siis. No ja Tin Tini seiklused võiks ka prantsuse keeles ette võtta.

Tänane kolmas rõõmustamise põhjus (unustasite juba, et räägime siin rõõmustamisest, eks?) maandub neljakümne minuti pärast Genfi lennujaamas. Arvestades, et pere naaseb väljaspoolt Schengenit ja tuleb pagasiga, pole mul vist enne kolmveerand nelja lennujaama mõtet minna. Jõuabki veel Susi enne ära tankida.

Mitmekeelsusest

Ma käisin mõne nädala eest välja lubaduse kirjutada mitmekeelsusest ja ma olen sellest ajast saadik selle üle aeg-ajalt mõtisklenud. Ennekõike selle üle, kui palju ma sellest, mida ma mõelnud, kogenud ja teiste inimestega arutanud olen, siia kirja panna. Mitmekeelsus on lahe, arvan ma, aga mitmekeelsus, eriti kui me räägime enamast kui kahest keelest, on ka keeruline. Aga hakkame otsast harutama ning vaatame, kuhu me välja jõuame.

Ilmselt inimesed, kes seda blogi natukenegi lugenud on, teavad, et meil on kodus kasutusel kolm keelt ning see ei muutu ilmselt kunagi, sest isegi kui N. peaks saavutama eesti keele kõrgtaseme (väga ebatõenäoline) või mina bulgaaria keele oma (veidi tõenäolisem, aga mitte lähitulevikus), jätkaks me omavahel siiski inglisekeelset suhtlust, sest me oleme kogu oma tutvuse vältel (ehk enam kui 15 aastat) inglise keeles suhelnud, see keel on meile mõlemale vaat et teine emakeel ning see on meile harjumuspärane ja loomulik. Samas on mulle olnud alati oluline, et mu lapsed oskaks eesti keelt ning pigem hästi, seega ei tekkinud mul ühelgi hetkel küsimust, kas ma hakkan lapsega eesti keeles rääkima või ei. Enne Sipsiku sündi sai põhimõtteliselt kokku lepitud, et lapsega räägib emb-kumb oma keeles ning inglise keelt me lapsele otseselt ei õpeta ehk et see, mida ta me jutuajamistest kinni püüab ja passiivselt meelde jätab, on kõik, mida ta sellest keelest esialgu saab, sest mõistlikum on keskenduda n-ö vähemuskeeltele. Tol hetkel olime me ka enam-vähem kindlad, et me kolime Prantsusmaalt 2021. aasta lõpus ära, sest siis pidi lõppema N.-i leping, seega meil ei olnud mingit kavatsustki last prantsuse keelega tuttavaks teha.

Muide, see „üks vanem, üks keel” on kõige tavapärasem lähenemine, kuid ma olen oma tutvusringkonnas näinud ka peresid, kus lapsega räägitakse lisaks ka võõrkeeles. Sageli kasutatakse inglise keelt olukordades, kus ümberringi on inimesi, kellega vestlus inglise keeles käib. Ühe tuttava loogika (saksa, poola ja inglise keel) on see, et laps võiks aru saada, millest ümberringi räägitakse, teises peres (itaalia, inglise, prantsuse keel) on itaallastel vanematel (ja lapsel) ka Suurbritannia kodakondsus, seega nende jaoks on loogiline, et laps õpib ära ka selle keele. Viimasel juhul on muidugi läinud nii, et laps eelistab inglise keelt, sest nad on sotsiaalselt väga aktiivsed ning see sotsiaalne suhtlus on pigem inglise keeles. Lisaks vaatab laps vaid inglisekeelseid multikaid.

Mitmekeelsuseks ei pea muidugi olema multikulti pere või välismaal elama. N.-i õde otsustas oma kahe noorema lapsega vahel inglise keelt rääkida (pluss multikad) ja kaks lasteaiaealist tüdrukut suudavad minuga inglise keeles täiesti pädevalt suhelda. Olgu lisatud, et N.-i õel, nagu ka N.-il, on laitmatu inglise keel, rikkama sõnavaraga kui nii mõnelgi, kes seda emakeelena räägivad. Mitte et vaid siis võib midagi sellist ette võtta, sest mul on tunne, et vahel jäädakse liialt kinni „õige” aktsendi ja „veatu” keele juurde kinni, unustades, et sellist asja ei ole tegelikult otseselt olemas. Mis on „õige” briti aktsent? Klassikaline BBC? Kuninganna? Aga miks see parem on, kui kõik need sajad inglise keele aktsendid ja murded, mida maailmas leida võib? Ameeriklane ütleb „math”, britt ütleb „maths”, on ühel rohkem õigus kui teisel? Kas te kasutate sõnu „õigesti” ja „õieti” õigesti? Tõsi, kui vanem pursib keelt vaevaliselt ja teeb väga palju vigu, tuleks selle keele edasi andmisest pigem hoiduda, aga hea keeleoskuse juures ei peaks aktsendi või mõne vea pärast nii kohutavalt põdema. Ma olen muide inglise keelt ilmselt umbes 15. eluaastast aktiivselt kasutanud ja mul on ikkagi tüüpiline eesti-soome aktsent ning ma teen vahel väga lolle vigu ehkki ma läbiks C2 eksami ilmselt lõdva randmega. Aga me kaldume teemast kõrvale :)

Detsembris leidsin ma Sipsikule hoidja. Noore bulgaarlanna, kes meist kahjuks ogaralt kaugel elas, aga ma mõtlesin, et esiteks oleks hoidja tore ja teiseks oleks hea keelte osakaalu tasakaalustada. Toona oli Sipsik ligi 17-kuune ja ei öelnud veel sõnagi (aru sai mõlemast keelest). Olin ma mures? Natuke, aga see vana hea äraleierdatud tõde, et laste areng on väga erinev, vastab absoluutselt tõele. Muide, mis tõele ei vasta, on see, et mitmekeelsed hakkavad hiljem rääkima või et neil on esialgu väiksem sõnavara. See on absoluutne müüt. Sõnavara võib näida väiksem, sest inimesed kipuvad lugema kokku sõnu, mida laps ühes keeles ütleb ja unustavad ära, et ta oskab neid ka teises (või ka kolmandas) keeles ning uuringud väidavad, et hilist kõnet tuleb mono- ja mitmekeelsetel suht võrdselt ette. Viimaste puhul kiputakse seda lihtsalt kohe mitmekeelsuse kraesse ajama.

Hoidjaga läksid meil teed küllaltki kiiresti lahku, sest see logistika polnud lihtsalt eriti mõistlik. Lisaks muutus Sipsik kuidagi kartlikuks ja klammerduvaks ning ma ei tea siiani, kas see oli hoidjaga seotud või lihtsalt mingi arenguetapp. Mitte et siin enam vahet oleks.

Jaanuaris arstiga kõnest ja mitmekeelsusest rääkides soovitas ta keskenduda maksimaalselt kolmele keelele, sest kolm pidi olema see võlunumber, mis toimib ja sellest enam oleks keelearengu algusetapis lapsele liialt segadusttekitav. Õigemini kasutas ta väljendit „aktiivsed keeled” ja „passiivsed keeled” ehk et kui on neljas-viies keel, siis need peaksid olema pigem taustal (nagu inglise keel meil hetkel on) ja kui sealt midagi külge jääb, on see pigem juhuslik kui tahtlik. Arusaamine võib muidugi tekkida. Nagu Sipsikulgi on mingi hulk sõnu, mida ta inglise keeles mõistab ehkki ta neid (vist) ei kasuta.

Uurisin ka arstilt, et mis siis saab, kui lapsel kõne viibib või mingi keelega seotud probleem tekkima peaks, sest me oleme võõras keelekeskkonnas, seega kuidas me siin abi peaks saama, kui seda vaja peaks minema. Selgus, et esiteks pole vaja veel muretseda, sest peamine keeleareng toimub 2. ja 3. eluaasta vahel ning Šveitsis enne 3. eluaastat üldiselt midagi ette ka ei võeta, mis kõlas Eesti lähenemisest väga erinev, sest ma olen aru saanud, et logopeedide ja terapeutide juurde minnakse juba küllaltki väikestega. Ma ei oska öelda kumb lähenemine õigem on, aga üldjoontes on Šveits nii mõneski asjas vanamoodne, seega ma kipun arvama, et ehk on varasem sekkumine õigem ehkki teisalt tekitab see nii vanematele kui lastele liigset stressi, sest oskab siis terapeut alla 2-aastase puhul öelda, kas on tõesti probleem või lihtsalt arenguline eripära. Ma muidugi mõistan, miks varakult abi otsitakse, sest sotsiaalne surve, mure lapse arengu pärast ja teistega võrdlemine on paratamatu. Me kõik teeme seda tahtlikult või tahtmatult ja hullemal juhul lähme „heatahtlikult” nõu andma. Olen seda isegi teinud ja saanud ning võin siin kohal öelda, et kui sa pole just valdkonnas pädev või sinult pole ekstra küsitud, siis jäta oma nõu endale ja pane sahvrisse hoiule. See ei käi vaid laste arengu ja kasvatuse vaid enam-vähem kõigi eluaspektide kohta ning see on miski, mida ma endalegi aeg-ajalt meenutama pean.

Kevad-talvel selgus, et ilmselt jääme me Prantsusmaale 2024. aasta lõpuni, sest N.-ile pakuti lepingupikendust ja ehkki seda pole veel ära vormistatud (koroona tuli peale), oleme me otsustanud selle ilmselt vastu võtta ja kauemaks jääda. See tähendab, et Sipsik läheb järgmisel sügisel lasteaeda, sest see on siin põhimõtteliselt kohustuslik ja meie valikutes on kas ainult prantsusekeelne (omas külas, koht garanteeritud, hea mainega), prantsuse-inglisekeelne (hulk eralasteaedu, mh CERNi oma, CERN maksaks suurema osa kinni), prantsuse-saksa/rootsi/jne (eralasteaiad Šveitsis, CERN maksaks suurema osa kinni, logistiline peavalu). Vaid inglisekeelset lasteaeda meie lähikonnas vist pole (võib-olla Genfis isegi kusagil on, aga jällegi logistiline peavalu), seega ma pidin meie esialgse keelestrateegia ümber mõtlema. Õnneks sattus mu teele üks inimene, kellega matkamise ajal peetud vestlus mu hinge rahustas ja silmad avas ning mõne kuu eest põrkasin kokku me maja eelmiste üürnikega, kellega peetud samateemaline vestlus samuti häid mõtteid andis.

Too vestluspartner oli itaallanna, kes pärit Põhja-Itaalia sellest nurgakesest, kus inimesed emakeelena saksa keelt räägivad. Õigemini üht väga kummalist saksa keele murrakut. Kui ta lapsed väikesed olid, kolisid nad Milanosse, kus lapsed itaalia keele selgeks said (oma kodukandis rääkisid nad vaid oma murret) ning pärast seda kolisid nad mehe töö tõttu erinevatesse riikidesse. Täpsemalt USAsse, Poola, Hollandisse ja Šveitsi ning kõik kolm last kolisid muidugi kaasa ja läksid alati kohalikku tavakooli, mitte mingisse rahvusvahelisse (ehk enamasti inglisekeelsesse). Nagu tuttav ütles: „Meie eesmärk oli kohalikku ellu sulanduda ja lasta lastel selle kultuurist osa saada. Me ei sundinud neid eales keelt õppima või tallel hoidma ehk et kui me ühest riigist lahkusime ja laps selle keelega enam tegemist teha ei tahtnud, oli see tema valik.” Kõik ta kolm last on nüüd täisealised ning olenevalt sellest, mis vanuses nad kusagil riigis elasid või mis huvid neil on, räägivad nad kõik vähemalt nelja keelt, mõni isegi viite või kuute. Tõsi, nende elu tegi lihtsamaks tõsiasi, et neil oli üks kodune keel, aga tema kogemusest osa saamine pani mind seda keeltepaabelit teisiti nägema.

Esiteks olen ma leppinud tõsiasjaga, et nii Sipsik kui ka Nimetu ei hakka ilmselt kunagi rääkima veatut eesti keelt, sest sellise pisikeele puhul on väga raske luua keskkonda, kus nad oleks keeles pidevalt sees, sest isegi kui ma leiaks lastele eestlastest mängukaaslased, kipuvad lapsed kasutama lasteaia/kooli keelt, sest see on nende mängimise keel. Olukord on lihtsam peredes, kus kodus on üks keel, sest kodu ongi siis see ükskeelne keskkond, aga tunduvalt keerulisem, kui kodus miniatuurne paabel valitseb. Selle fakti adumine ja sellest üle saamine ei ole olnud ilmtingimata kerge, kuid selle üle põdemine ei vii ka kuhugi. Peamine on, et mõlemal lapsel oleks piisav keelebaas, et suhelda oma Eesti sugulaste ja sõpradega ning muidugi ka minuga. Sama kehtib muide bulgaaria keele kohta ehkki tõele au andes on tõenäoline, et me loome oma püsiva kodu lõpuks Bulgaariasse, mistõttu neil oleks selle keelega tugevam side. Teisalt puudub meil konkreetne plaan ja ilmselt jõuame me omadega nii kaugele siis, kui lapsed juba küllaltki suured on. Lisaks ei ole ma päris maha matnud mõtet paariks aastaks Eestisse kolida, aga see sõltub muidugi paljudest faktoritest, mida pole mõtet siin veel arutama hakata.

Teiseks tuleb meil võib-olla ühel hetkel hakata ühisvestlustes kasutama inglise keelt, sest söögilauavestlust on raske pidada, kui keegi pidevalt tõlkima peab ehkki samas oleks see hea keeleharjutus. Minu bulgaaria keele sõnavara (ma pole seda kunagi õppinud, kuid mulle on veidi külge jäänud) on tänu Sipsikule kasvama hakanud ja N.-ile tuleb eesti keel tasapisi tagasi meelde, sest me mõlemad kuuleme nüüd üksteise keeli hoopis rohkem kui varasema kuue aasta jooksul. Olgu öeldud, et N. pole ka eesti keelt kunagi õppinud (veidi küll soome keelt), kuid ta viibis Eestis nii palju, et ta sai rahulikust ja lihtsast kõnest rahuldavalt aru.

Kolmandaks vajab keelte tallelhoidmine süsteemset lähenemist, kuid ei tohi samas muutuda lapsele sunniks. Näiteks kerkib siin kohe üles küsimus, mis saab Sipsiku prantsuse keelest, sest ilmselt me edaspidi prantsusekeelsesse keskkonda ei koli. Ma pakuks, et me üritame talle leida mõningaid prantsusekeelseid sõpru (ja loodame, et ta ei kasuta nendega rääkimiseks mõnd muud keelt) ja laseme tal näiteks prantsusekeelseid multikaid vaadata või raamatuid lugeda, kuid on siiski enam kui tõenäoline, et tema keeleoskus kaob või muutub väga passiivseks. Loodetavasti mingid elemendid ajju siiski talletuvad ja tal on hiljem võimalik soovi korral keeleõpet jätkata. Olgu mainitud, et 2024. aasta lõpuks on Sipsik kuus ja pool ehk et päris kooli ta Prantsusmaal ei lähe.

Võib ka juhtuda, et lapsel tekib trots emma-kumma vanema emakeele vastu. Kui tekib, siis tekib. Me jätkame siiski temaga nendes keeltes rääkimist, kuid me ei survesta last selles keeles vastama. Sundida ei saa, aga neid kahte keelt ära võtta ka ei tohi, sest need on tema identiteedi osaks ja see oleks meist alatu, kui me seda teeks. See ei ole muide kriitika nende pihta, kes on seda teed läinud, sest pered, nende elud ja põhjused on erinevad. Kes teab, ehk söön isegi paari aasta pärast oma sõnu.

Tulgem aga nüüd prantsuse keele juurde. Ilmselt läheb Sipsik kohalikku lasteaeda (pardon, école maternelle´i) ning selle üle mõtiskledes arvasin ma, et ehk peaks jaanuaris talle prantsusekeelse lapsehoidja otsima, sest kuidas ma kolmeaastase olematu keeleoskusega lasteaeda saadan. Kõndisin aga ükskord Sipsikuga külas ringi ja põrkasin kokku meie maja eelmiste üürnikega. Hollandlased, kelle noorim laps oli siia kolides nelja ja poole aastane ning läks kohe kohalikku lasteaeda oskamata sõnakestki prantsuse keelt. Ei, ta ei õppinud seda lenneldes paari kuuga ära, kuid vähem kui aastaga rääkis ta keelt soravalt. Nagu hollandlased nentisid, on see lasteaed siin selliste lastega harjunud (pool Echenevex’d on mu meelest välismaalased) ning esimestel nädalatel võttis üks õpetaja nende poja oma tiiva alla. Lihtsalt istuski temaga koos ja õpetas sõnu. Seda kõike kuuldes mõtlesin ma ümber ja otsustasin, et hoiame siis selle va prantsuse keele lasteaiani lapsest eemal ja keskendume meie emakeeltele.

Umbes kahe kuu eest avasin CERNi foorumis ehku peale ühe kuulutuse. Prantsusekeelse, kus keegi oma lapsehoidmise ja algklasside õppeabiteenust pakkus. Miks ma selle avasin, on mulle siiani mõistetamatu, aga ilmselt oli siin saatuse sõrm mängus, sest ma vaatasin kuulutaja nime (see pole enne kuulutuse avamist nähtav) ja saatsin selle siis N.-ile, sest nimi näis vägagi bulgaariapärane. Selgus, et mul oli õigus ja lisaks N. teadis seda inimest. Kuulutaja ise küll siiski oma teenusei ei pakkunud, aga too, kelle eest ta kuulutuse üles pani, oli muidugi ka bulgaarlane. Nii tuli me ellu vanem bulgaarlanna, kes on Sipsikuga nüüd kord nädalas pool päeva tegelemas käinud. Meie salakaval plaan on nad lähiajal tema juurde mängima suunata ning hiljemalt novembriks peaks Sipsik kaks täispäeva tema juures veetma, et mul Nimetuga rohkem aega oleks ja laps bulgaaria keelt rohkem kuuleks. Ilmselt jätkame me seda loogikat kuni lasteaeda minekuni ja siis hakkame Nimetuga sama lähenemist kasutama.

Hetkel on Sipsiku sõnavara mõlemas põhikeeles enam-vähem võrdne ja selles võib absoluutselt koroonat tänada, sest N. töötas kodus, seega ta sõi meiega koos lõunat ja oli üldse rohkem olemas. Sipsiku keeleplahvatus algaski tegelikult vahetult enne koroonat ehk umbes 19- või 20-kuuselt. Ma kahtlustan, et tänu hoidjale ja Nimetu peatsele saabumisele võib kaalukauss ajutiselt bulgaaria keele poole kalduda, sest N. jääb lapse sündides umbes kaheks kuuks koju, aga küllap see tasakaal ühel hetkel jälle paika loksub. Sipsik kombineerib vaikselt sõnu ning kui keegi peaks küsima, kui suur ta sõnavara on, siis ma ausalt ei oskaks öelda, sest neid sõnu on nii piisavalt palju, et loendada pole nagu eriti enam mõtet.

Mida tulevik toob, on mul raske ennustada. On tõenäoline, et me kolime lepingu lõppedes saksakeelsesse keskkonda, mis tähendaks, et Sipsik peaks sisuliselt päevapealt minema saksakeelsesse kooli, aga kasutades „suurepärast” anglitsismi: „Me ületame selle silla siis, kui selleni jõuame”. Selleks ajaks võib olla palju muutunud ja miski pole siin ilmas kindel. Minu suur soov on näiteks teha hoopis pausiaasta ja veeta kuus kuud USA läänerannikul või Austraalias ja Uus-Meremaal, mis tähendaks, et laps oleks hoopiski koduõppel. Ehk me muudame hoopiski meelt ja jääme siia (ebatõenäoline küll) või kolime kohe Bulgaariasse kanu ja virsikuid kasvatama (ilmselt ka mitte). Kes teab. Ma olen laste keelevõimekuse osas siiski küllaltki optimistlik, sest tegelikult ei ole sellises mitmekeelsuses maailma- ja ajaloomastaabis midagi nii ebatavalist. Indias võib näiteks olenevalt piirkonnast vabalt juhtuda, et lapsed kasvavad üles kolmkeelsena (kohalikud murrakud pluss inglise keel) ning Euroopa haritlas- ja aadelkond tavatses meie mõistes lasteaialastele ladina ja prantsuse keelt õpetada. Teisemelisena kõrgtasemel mitme keele rääkimine oli pigem norm kui erand. Seda kõike vaadates on mõneti kummaline, et mingil hetkel arvama hakati, et mitmekeelsus lapse aju ära rikub ja vaat et lolliks teeb. Õnneks on arusaamad vahepeal uuesti muutnud ja jõudsa globaliseerumisega saab mitmekeelsus ilmselt pigem normiks, sest piirid on lahti, multikulti perekondi tuleb aina juurde ja tänu internetile on mõnes mõttes mitmekeelsust lihtsam ka hoida.

Kummiga või kummita

Veider küsimus, aga kas te kasutate kummiga või kummita (st tavalisi) voodilinu? Ma tavatsesin kasutada tavalisi, sest ega neid teistsuguseid Eestis toona vist müüdudki, kuid ühel hetkel (ilmselt Saksamaal) oli mul vaja uut voodipesu ja läksin siis IKEAsse ning tõin kummiga lina. Oi kui mugav! Aga see siin pole mingi kummiga lina kiitmisjutt vaid hoopis pead kratsima panev avastus, et siin Euroopa nurgas kummita linu enam saada polegi.

Mul nimelt oleks vaja, sest mul on vaid üks ja küllaltki kulunud lina, mis Sipsiku voodisse sobib, aga Sipsiku voodis on eelmiste üürnike ostetud (uus) madrats, mis on üliõhuke. Selline alla 10 cm, seega ma kahtlustan, et pigem IKEA kattemadrats kui päris madrats. Lapsele sobib, täiskasvanule ebamugavavõitu. Ehkki ma kipun arvama, et kui meil ühel hetkel minu kontori voodit enam igapäevaselt vaja pole, siis vahetame madratsid ringi (tellisin sinna normaalse 20-sentimeetrise vahtmadratsi).

Ostsin IKEAst kaks kummiga lina, sest kontori voodisse on ka vaja ning avastasin kodus, et nii õhukesele madratsile sellist lina ilusasti ümber panna ei saa. Kirusin madratsit ja ennast, et ma sellele enne ei mõelnud ning käisin täna kahes kohalikus poes maad uurimas. Ei miskit. Avasin Amazoni. Ei miskit.

Käskisin just N.-il Bulgaariast lina või kaks osta või ämma kapist pihta panna ning ta läks muidugi lihtsama vastupanu teed ja küsis emalt, kes avas  triiki voodipesu täis kapi ja õngitses sealt kaks tükki välja. Mõistlikum variant ka tegelikult, sest ämmal on harjumus palju osta ja samas lõputult alles hoida, seega mis me ikka loodusressurssi raiskame. See tuletas mulle meelde, kuidas ma paari aasta eest Mägiküla majakese kraamimise ette võtsin ja kottide kaupa vanu linu, riideid jmt kottidesse pakkisin (kotid panime linnas prügikasti kõrvake ja need kadusid sealt kiirelt). Majas, kus on magamiskohti umbes kuuele, oli voodipesu vähemalt kahekümnele. Ilusasti naftaliinihaisused, seega tegelikult poleks neid ka hea tahtmise juures kohe kasutada saanud. Jätsin iga voodi jaoks ühe komplekti, mille linnas ära pesime ja siis kappi paigutasime. Ilmselt on ämm vahepeal sinna neid juurde toonud, sest nagu ma ennist viitasin, tal on kombeks osta. Ka siis, kui vaja pole.

Kaebelaul

Olgu öeldud, et koristaja lahkus just ja ma kahtlustan, et see maja oli nii puhas viimati siis, kui ta valmis sai. Või pärast viimast kapitaalremonti.

Aga ennekõike tahaks kurta. Näiteks kolmekümnest kraadist kõrgema temperatuuri üle või selle üle, et ma vist ikka ei tee matkareisi, sest erinevalt eelmisest korrast olen ma nüüd jõuetu ja ägisev rase, kellel umbes keskpäevaks gravitatsioon punduva ja pidevalt toonuses kõhu maadligi vedada tahab. Mul on veel aega mõelda muidugi. Homme sajab, aga järgnevad kolm päeva mitte, seega kuhugi võiks ikkagi minna. Ja kui kuhugi, siis peaks see olema kõrgemal, sest temperatuurid on kolmekümnest kõrgemal. Interlaken ja Grindelwald jäävad liiga kaugele, Chamonix’sse pean ma järgmisel nädalal kastile järele minema, seega Gruyère on vist kõige mõistlikum valik. Või sõidaks Saint-Bernard-Passile koeri vaatama? Või hoopiski mõnel varahommikul Montreaux’sse ja sealt järvekallast mööda tagasi? Väikeste muuseumipeatustega, sest muuseumis päike ei paista.

Kõige enam tahaks kurta aga selle neetud diabeedi üle. Ei, ma ei igatse kooki ja šokolaadi (ehkki ära ka ei ütleks), aga see, et mulle sobilik pastaports on võrdne Sipsiku omaga või et ma ei saa süüa lademetes puuvilju, ajab mind ahastusse. Täna tõin poest kahte sorti kitsejuustu. Panin need külmkappi ja siis mõtlesin, et pagan küll, ma ei saa neid ju süüa nii nagu ma tahaks – juustuviil värskel krõbedal baguette’i tüki ja juustul moosi või mett või vahtrasiirupit. Panin juustuviilu leivale (terviseletist leiab mingit igavesti säilivat ja suhruta varianti) ja niristasin hästi natukene agaavisiirupit peale. Käis kah, aga päris õige asi ka polnud.

Tuleks kokaraamatud tagasi söögitoa kummutile laduda. Mul on seal paar idamaiste maiustuste raamatut. Tuleks ehk läbi vaadata ja sügiseks mõned retseptid ära märgistada.

Tegelikult tahaks lihtsalt kausitäit viinamarju või melonit. Ägin…

Reaktsioon

Tuttavad bulgaarlased, kellele me hiljuti külla pidime minema, aga siis perekondliku laatsareti tõttu külastuse tühistama pidime, saatsid me lapsehoidjaga Sipsikule kingituse. Raamatu. Miki Hiirega. Ja patareidega. Vaatasin seda, ohkasin ja andsin Sipsikule kätte. Sipsik uudistas, vajutas nuppu, raamat tegi piiks ja hakkas siis tulede vilkudes viisikest pläristama. Laps hakkas ehmatusest karjuma ja jooksis minu juurde kööki.

Ma ütleks, et täiesti pädev reaktsioon. Raamatud ei peaks vilkuma ja heli tegema. Panin raamatu kõrgemale riiulile ära ja mõtlen veel, kas annan kunagi hiljem kätte (patarei kruvime sel juhul enne välja) või poetan kuhugi annetuskasti.