Tagasi Lõvilinnas

Veidike veider on Braunschweigis tagasi olla. Just nagu kodune ja samas võõras. Mõned asjad on muutunud, paljud asjad ei ole. Tagasivaatavalt oli Braunschweig elukeskkonnana väga mõnus (kui kliima ja asukohast tingitud niiskus välja arvata) ning ma vaatasin kadedusega neid rattateid, millest meie Prantsusmaa nurgas vaid und näha võib. Naljakal kombel vaatasin ka poode kadeda pilguga. Õigemini ühte. Mu vana lemmikut Ideed, kus kõikvõimalikku kunsti- ja käsitöökraami müüakse. See pood on hukutavalt imeline! Otsin Sipsiku sünnipäevakingi tarbeks asju ning ehkki on ebatõenäoline, et ma selle õigeks ajaks vamis saan, sest kohe pärast Saksamaalt naasmist lendan ma kaheks nädalaks Eestisse ning kui me lapsega naaseme, lendab N. umbes nädala pärast nädalaks USAsse, mis vähendab hüppeliselt mu lapsevaba aega, mille vältel midagi asjalikku ära teha saab (ärgem unustagem, et mul jätkuvalt vaja pühendada teatav hulk päevast õppimisele ja tööle). Aga õnneks pole lapsel sünnipäevade kontseptsioonist sooja ega külma, seega kui ka jõuluks valmis peaks saama, siis pole ka vahet. Kui see miski valmis saab, siis näitan, mis ma enne ikka hakkan. Äkki ei saa hakkamagi.

Tüüpilisi Saksamaa hetki on muidugi ka olnud. Näiteks läksime esimesel õhtul kusagil Šveitsi piiri lähedal ööbides sööma, tellisime erinevad söögid ja saime ette täpselt samasugused portsud. Visuaalselt. Minu Cordon Bleu sees oli siiski asju, N.-i sealihašnitsel oli lihtsalt šnitsel. Samas peatusime järgmisel päeval suvalises linnakeses lõunaks ja seal oli esiteks šnitslimenüü (umbes 30 šnitslit ja ei, ma ei tea, kas seda rooga saab tõesti nii mitmel erineval viisil teha) ja teiseks nii üüratud portsud, et mulle oleks enda söögist (ei olnud šnitsel) vähemalt kaheks eineks piisanud.

No ja siis need kuulsad kiirteed, eks. Kiiruspiirangut pole! Sõida nii kiiresti, kui torust tuleb! Ei sõida sa midagi, iga natukese aja tagant on teeremont või lihtsalt ummik.

Keeled läksid ka alguses segamini. Tahtsin öelda “nein“, ütlesin “non“. Teed tellides läks aju lühisesse, kui mult küsiti, millist teed ma sooviks, sest keel tahtis öelda thè noir, aga aju käratas, et see ei sobi, aga õiget varianti ka kohe ei pakkunud. Tänaseks on asi hüppeliselt paranenud. Ma veetsin sisuliselt terve päeva erinevate tuttavate ja ka võõrastega saksa keelt rääkides ning minu suureks üllatuseks tuli see väga ladusalt välja. Jah, vahel ei tulnud mõni väga lihtne sõna meelde ja vigu oli paraja seakarja jagu, aga on hea näha, et ma ei ole nii palju ära unustanud, kui ma kartsin.

Muide, ma ei tea, kas see on Baunschweigi omapära, aga mulle on täna nii palju helgelt naeratatud (sest Sipsik). Prantsusmaal, kus ometigi inimesed lapsesõbralikumad olema peaks, ma nii palju heldinud pilke küll ei saa. Ühtlasi olen täna erinevatelt tuttavatelt kuulnud, et meite lapsel on “nii suured ja omapärast värvi silmad!” See silmavärv paneb jah pead kratsima, sest see on segu hallist, rohelisest ja kuldpruunist. Oleks päris vahva, kui värv selliseks jääks, aga ilmsesti see muutub veel.

Homme, kui N. täna endiste kolleegidega pubis liialt hoogu ei lähe, tähistame N.-i sünnipäeva tema valitud viisil. Tema valitud viis hõlmab endas aururongiga Brockeni otsa sõitmist, sest “ma tahtsin seda alati teha, aga ei jõudnud kunagi”. Brockenbahnile saab astuda Wernigerodest ning pooleteisttunniga peaksime tšuhh-tšuhh mäe otsas olema.

Advertisements

Ostunimekiri

Mina pühapäeval N.-ile: Nii, ma pean homme ostma kohvi, kassiliiva, kulda, mustikaid, lapsele sukkpüksid.
N.: Omapärane ostunimekiri.

Ostetud sain vaid kulla, sest see va kullaost venis pikaks ja mul tuli lapsega koju tulla, et ta süüa saaks. Esmalt tahate muidugi teada, et miks ma üldse kulda ostsin, eks? Me läheme pulma ja ehkki pruutpaar meilt kingituse tegemist ei eelda, sest me tuleme küllaltki kaugelt ja nad on üliliigutatud, et me üldse kohale tuleme, arvas N.,  et ilma ikkagi ei saa ja pakkus minu hinnangul välja täiesti ulmesummasid. Vaidlesime sel teemal veidi ja siis mul plahvatas – kingiks neile killukese kulda. Kulda müüakse erinevas koguses ja väiksemad kogused ei maksa ulmehinda. Kust kulda osta? Genfist muidugi.

Sõitsin CERNi, jätsin auto sinna, läksin trammiga kesklinna ja kõndisin müügikoha poole, kui tuul (siin on juba nädalaid erakordselt tuuline) mulle liiva silma paiskas. Seisin pikalt tänavanurgal ja üritasin silmanägemist taastada, aga poodi sisenedes nägin ilmselt ikka välja, nagu ma oleks tund aega südamest nutnud.

Esitasin soovi, andsin pangakaardi ja makse ei läinud läbi. Kaks korda järjest. Vandusin ja pakkusin teist kaarti. Müüja vaatas kaarti ja küsis: “On see Šveitsi kaart, me aktsepteerime vaid Šveitsi deebetkaarte.” Ilmselgelt LHV ei ole Šveitsi pank, sest kui oleks, maksaks nende kaardi omamine ka ulmesummasid ning internetipank oleks nii ebaloogiline, et iga kord tuleb 10 minutit mõelda, kus midagi teha saab. Kui üldse saab. N. pole siiani suutnud välja mõelda, kuidas püsikorraldust teha saaks.  Jah, Šveits võib olla tuntud kui šokolaadi, kellade ja panganduse maa ning kui esimesed kaks on täitsa head, siis see viimane on ilmselt tore vaid siis, kui oled miljardär ja sul on assistent, kes sinu eest pangaasju ajab. Ja sind ei aja närvi näiteks pisiasi, et kui sul on eurokonto, siis saad sa sellega automaatselt kaasa aastatasuga krediitkaardi, mida ei saa sulgeda ilma tervet kontot sulgemata.

Aga tagasi kullapoodi.

Ohkasin ja küsisin, kus lähim UBS-i automaat on. Rongijaamas. Võeh. Kõndisin rongijaama, võtsin raha välja (oo, siin saab ka automaadist eurosid, tuleb meelde jätta), kõndisin tagasi, ostsin killukese ära ja kõndisin tagasi rongijaama, sest sealt läheb tramm.

Vähemalt on kingitus olemas. Voltisin ilusa ümbriku ka ning N. tõi poest peaaegu kõik muud vajalikud asjad. Sukkpükse pole veel, aga need ostan neljapäeval Braunschweigist. Muidu ei saa laps pulmas kleiti kanda. Lapsel jälle mitu esimest – esimest korda Saksamaale, esimest korda pulma, esimest korda kleiti kanda, esimest korda sukkpükse kanda. No ja esimest korda pikalt-pikalt autos sõita. Panin mõned mänguasjad kotti, et neid sealt järjest lapse suunas visata, kui virisema peaks hakkama. Täna pärastlõunal sõidame Šveitsist läbi, homme õhtuks jõuame Braunschweigi.

Muide, see N.-i kolleeg, kes meie vana korteri endale üüris, elab ikka veel seal ning et me tahtsime temaga ka kokku saada, läheme me talle ilmselt külla ja ütleme Majahaldjalegi tere. Vahva :)

Saun

Tulin just saunast. Ei, mitte mingist spaa-keskusest vaid täitsa enda saunast, mis meil juba aprilli esimesest nädalast saadik aias seisab.

saun03

Mõte meile haagisel olev saun osta tuli mul ühel sügisesel pärastlõunal, kui ma Collongesis Sipsikuga jalutasin ja mingil põhjusel saunast mõtlema hakkasin. Ma jõudsin jalutuskäigu ajal isegi valmis sepistada plaani, kuidas ma sauna ära tellin, mõne inimese leian, kes selle Saksamaale toimetaks ja siis, kui me Braunschweigist tagasi sõitma hakkame (meil on järgmisel laupäeval vaja seal pulmas olla), teeks nii muuseas kusagil Lidli parklas peatuse ja annaks N.-ile ta sünnipäevakingi üle. Ta näoilme oleks ilmselt imeline olnud, aga ma jõudsin ka kiiresti järeldusele, et nii seda teha ei saa.

saun01

Aga saab teisiti. Jagasin oma geniaalset mõtet N.-iga ning otsustasime asja uurida. Käisime Tartus olles üht vaatamas ja pärast transpordihinnapakkumiste saamist tellisime sauna ära. Esmalt uurisime majaomanikult ka, et oleks tal midagi selle vastu, kui me murule haagise pargiks. Ta veidi kõhkles, aga siis nõustus.

saun04

Olime Sevillas, kui N. hajameelselt küsis, et tea mis kinnitus sellel haagisel on, et kas ikka saab Susi külge kinnitada, sest konksu ju pole. Mina sain pisikese südamerabanduse ja röögatasin, et mis mõttes Susil pole haagisekonksu? Maasturil ja pole konksu!? Selgus, et pole. Kibekiirelt broneeris N. Suzukisse aja, et konks paigaldada ning läks suisa nii hästi, et saun jõudis Lyoni kaubaterminali neljapäeval, konks paigaldati reedel ja esmaspäeval läks N. saunale järgi.

Naabrid ja hobuste juures käivad inimesed (me talunikust naaber pakub hobusehooldamisteenust ehk söödab-kasib ja annab ulualuse) vaatasid saabunud majakest mõningase üllatusega, aga tänaseks on siin regulaarselt käivad inimesed saunaga juba harjunud. Naaber on neile ilmselt ka rääkinud, et tegu on saunaga (ma mainisin talle, et see on tulekul, kui viimati küttepuid ostsin).

saun02

Akendest paistavad mäed (ja naabrimehe tall) ja leil on hää. Tellisin ühest prantsuse netipoest kibu, kulbi ja paar aroomi, millel pildi peal eestikeelsed kirjad olevat näisid. Paki saabudes lahenes seegi müsteerium – pakk tuli Tallinna Saunamaailmast :) Selgitaski, miks tarneaeg nii pikk oli.

Britt, kui Bruno jätkuvalt sauna headusest aru ei saa, siis tulge meitekanti mingile spordivõistlusele (või las läheb N.-iga pikemale matkale). Pärast rasket füüsilist pingutust lihtsalt peab saun meeldima. Kosutav jook kõrvale ning peagi räägib ta sulle juba ise, kuidas te oma uue maja juurde sauna muretsema peate.

Ma lähen võtan nüüd veel ühe sahmaka leili.

Stress ajab jooma!

Ma küsin teilt, mis elu see on? Pidevalt solgutatakse ühest riigist teise, ühest majast teise. Vaevalt jõuad mingi asjaga ära harjuda ja vaevalt jõuab elu mingi rütmi leida, kui majja tuuakse mingi vääks. Esmalt on nagu rahulik. Ta püsib paigal. Aga siis! Siis hakkab see pamp liikuma! Järjest kiiremini! Vähemalt said ennist rahus tugitoolis või diivanil peesitada, aga no muidugi õppis see pamp ennast nende najale püsti tõmbama ja minust krabama. Ptüi, kurat! Teha talle ka midagi ei tohi, sest need toidu ette kühveldajad kipuvad selle peale kohutavalt kurjaks saama. No mis elu see on?! Jooma ajab!

stresskass.jpg

Paksmagu

Franz. Franz, kes on suuteline ronima puude otsa ja hüppama ligi kahe meetri kõrgusel asuvale aknalauale, istub kööki viiva ukseava ees ja vaatab mulle nõudliku näoga otsa. Olgu see teed tõkestav värav lahti tehtud! Kass, see titetõkkevärav on mingi 80 sentimeetri kõrgune! Hüppa!

paksmagu.jpg

Ei viitsi…

Kaks äratuskella

Igal hommikul täpselt kell kuus hakkab Franz kaapima kas magamistoa seina, kummutit või N.-i kontori seina, sest ta tahab süüa ja/või õue.

Enam-vähem igal hommikul kell seitse ärkab Sipsik. Tema ärkamist ei saada seinte kaapimine, seda on kuulda tema toast tulevast rõõmsast lalinast.

Ma kaalun varianti hakata nüüd valgemal ajal kell kuus tõusma, sest ega see viimane tund enam mingi korralik uni ole ning see annaks mulle hommikul ühe tunnikese, mille ajal tööd teha. Ilmselt uinutaks see mu ka õhtul varem, sest süsteem peab tasakaalus olema, aga hommikuti pidid inimesed ometigi produktiivsemad olema.

Karastamine

Hiljuti tuli Malluka blogis jutuks, et mis mehed need küll on, kes põhimõtteliselt lastel mähkmeid ei vaheta. Ma sel teemal pikemalt peatuda ei soovi, sest minu meelest on see normaalne, et mõlemad lapsevanemad tegelevad kõigi lapsekasvatusaspektidega, aga mis mind kulmu kergitama võttis, oli kommentaarides loetud “ajab oksele, aga ikka teen ära”.

Küsisin N.-ilt, et kas teda ajab oksele, sest mind ei aja. Mähkmevahetus pole midagi, mida ma suure entusiasmiga ootan, aga see on vajalik tegevus. Umbes nagu varbaküünte lõikamine või prügi välja viimine. N. nentis, et tal on ka suhteliselt ükskõik, aga et võib-olla me oleme tänu pikale kassiomanikeks olemisele teiste olendite väljaheidete osas lihtsalt karastunud.

See kinnitab minu teooriat, et enne, kui inimene lapse saada võib, tuleks tal läbida muude elusolendite eest hoolitsemise etapid. Esmalt kaktus, siis mõni keerulisem taim, siis kala, siis väike näriline, seejärel kass või koer ja alles siis laps (kui kõik eelnevad on elu jäänud).

Hmm, küüsi peaks lõikama.