Ahvid ei andnud internetti!

Maja ostmisega kaasnes ka vajadus teha meie nimele kõik lepingud, mis oli uus kogemus, sest me oleme senini suutnud Prantsusmaal elada nii, et meil on vaja olnud vaid kodukindlustust (kohustuslik). Kui raske see ikka olla võib? Haa…

Prügifirmaga oli lihtne. Neil on kodulehel formular, täitsin selle ära, sain e-kirja, et palun saatke kohe pärast ostutehingut ostuakt (ja vist ka dokumentide koopiad) ning aktiveerime te lepingu. Ainus tüütus nendega on see, et nad saadavad oma arveid paberil (nojah, prügi vaja ju toota…) ja ma ei ole suutnud veel välja mõelda, kuidas neile otsekorraldust teha. No ja see ka, et nad vastasid kirjadele alati viibega. Õigemini näis mulle, et nad vastavad e-kirjadele ainult kolmapäeviti, mis on juhtumisi meie küla prügipäev. Kokkusattumus?

Veefirmaga oli enam-vähem sama seis. Kui jätta kõrvale see, et nende kodulehel puudus igasugune info selle kohta, kuidas nendega lepingut sõlmida saaks ja kui ma infotelefonile helistasin, teatas mahedahäälne salvestis, et mingu ma kodulehele ja tehku oma leping seal. Läksin siis tagasi kodulehele ja saatsin mingi vormi kaudu neile päringu. Vajutasin saatmisnuppu ja leht kuvas kohe pärast teate teele saatmist mulle lehte, kus sai enda lepingut vormistama hakata. Pealehele minnes seda lehte leida polnud võimalik. Nemadki tahtsid ostukinnitust ja et me veemõõtja on kusagil kanalisatsiooniluugi all, pidid nemad kohale tulema ja mõõdu fikseerima. Siiski lihtne.

Elektrifirma kodulehel maadlesin ma pikalt, sest mul oli vaja kahte lepingut (meil on kaks arvestit, mõlemale korterile oma, peaks ühe eemaldada laskma) ja leht ei lasknud mul teist lepingut alustada, sest “selle e-posti aadressiga on juba klient olemas”. On jah, mina! Lõpuks kõik siiski laabus ehkki nad spämmisid mind pidevalt rõõmsate e-kirjadega. Kurioosumid tulid alles pärast lepingute sõlmimist. Esimene saabus kaks päeva pärast lepingu aktiveerumist, milleks ma mingil põhjusel arvestitele restardi tegema pidin ning see oli e-kiri, mis teatas, et nad kohendasid oma hinnakirja ja mu uus baashind on nüüd kõrgem. Hea ajastus. Teine hetk tabas mind nädalake hiljem, kui mulle teatati, et nad on nüüd arvutanud varasema tarbimise põhjal välja me hinnangulise igakuise kulu ning järgnevad kuus kuud maksame iga kuu sellise summa, siis tasaarveldatakse vastavalt tegelikule tarbimisele. See kõik on mõningates riikides vägagi tavaline praktika, sest inimesi ei saa ometigi ju sundida iga kuu oma näite teatama, aga… meil on digiarvestid. Keegi ei pea midagi tegema. Miks ma oma tarbimise järgi maksta ei võiks? Huvitaval kombel on nad selle arvestuse vaid ühe arvesti kohta teinud. Teise kohta pole kirja tulnud.

Väike vahepala.

Euroopa Liit tegi reformi ja kõikide liikmesriikide pangad muutsid oma kontonumbreid. Välja arvatud Prantsusmaal. Ei, siin saab IBANi küll, aga suurem osa ettevõtteid küsib sult hoopiski RIBi, mis on Prantsusmaa pangakonto formaat. IBAN on “välismaksete jaoks”. E-pangast saab ilusasti alla laadida PDFi, kus on kirjas RIB, IBAN ja pangakontori aadress, sest ka viimane on siin jätkuvalt oluline. Soovitasin eelmisele omanikule Wise’i, et suurtest tasudest pääseda, kui ta müügist saadud raha USAsse ümber kannab ja notar oli väga segaduses, sest ei suutnud esmapilgul aadressi tuvastada.

Seiklused jätkuvad.

Gaasifirma on olnud… keeruline. Saatsin neile enne majaostu päringu, mille vastus saadeti maja eelmisele omanikule, mitte mulle. Kummaline, aga hääkene küll. Põhimõtteliselt öeldi sellega, et ostke maja ära, siis räägime. Olgu siis. Ostsime maja ära, helistasin neile. “Kui soovite seda, vajutage üks, kui seda, vajutage kaks” ja nii umbes viis korda. Üritad aru saada, millisele numbrile sa vajutama peaks, et jumala eest keegi sinuga räägiks. Lõpuks istusin pikalt ootel ja siis minuga räägiti. Pikalt ja sõbralikult. Saadame oma partnerfirma vaatama, kas teile ikka saab paaki maa alla paigaldada. Ootame, kuniks paak tühjaks saab, tühjaks pumpamine on ohtlik. Ma saadan teile e-kirja ja te saatke need ja need dokumendid vastu. Kontrollisime täht-tähe haaval mu e-posti aadressi üle. Ja siis telefoninumbri. Möödunud on kolm nädalat. Ma pole neist midagi kuulnud. Kogun jõudu, et järjekordne telefonikõne üle elada. Kiiret muidugi pole. Paak on gaasi täis.

Internetifirma… ui blin! Helistasin neile ka enne majaostu. Rääkisime, panime paketi paika, kõik sujus. Siis aga jäi toppama. Kliendilehel istus mu lepingu staatus pikalt paigal. Täpsemalt oli seal kirjas, et käib “liini aktiveerimine”. Kirjutasin ja küsisin, et mida te aktiveerite, majas on juba te nett, vahetame modemi ära ja elu lill! Nad ei vastanud. Paar päeva tagasi avastasin, et nad olid mulle helistanud ja kõneposti sõnumi jätnud. Ma olin selleks ajaks neile juba ka helistanud ja teada saanud, et ma pean laskma 14-päevasel lepingust taandumise perioodil mööduda ning siis saab kohe tehniku kutsuda. Tegime nii. Esimene vaba aeg nädal aega hiljem. No olgu. Saabus eelmine neljapäev, saabus tehnik, kes, hakates sammuma garaaži poole, küsis igaks juhuks üle, et kas ma ikka olen teadlik, et umbes 24 tunniks meil ühendust pole? Vandusin, ohkasin ja leppisin. Vahetas modemi ära ja ütles, et homme siis nett. Ega ikka ei olnud küll. Helistasin ja mulle öeldi kahjatseval häälel, et no vahel lähebki kauem, aga olge kannatlik, hiljemalt esmaspäevaks ikka on. Laupäeval polnud. Pühapäeva pärastlõunal saabus e-kiri, et me modem on aktiveeritud. Hurraa! Ei. Netti ikka pole. Kirjutasin kurja kirja. Esmaspäeval hakkasin neid kõnedega pommitama. Istusin nii kaua ootel, et mu telefon tegi “piiks!” ja teatas, et mu kõnekaart on tühi. Läksin oma Eesti numbrile üle. Sain nad lõpuks kätte. Tükk aega klõbistati ja suunati mind siis admin osakonda, et äkki on mingi maksmata arve teema (mis arve?! ma pole ühtki saanudki veel!) ja siis too admin inimene teatas, et oodake, modem installiti, aga ruuterit pole veel ju installimas käidud? Mina olin hetke vait ja siis küsisin, et misasja?! Teil on vaja, et tehnik tuleks nüüd uuesti ja ruuteri paigaldaks. Mida!? Miks ta neid korraga ei paigaldanud? (meil olid vanad ruuterid paigas, eeldasin, et need sobivad) Olgu, millal saaks? Klõbistab pikalt, paneb mind ootele ja siis teatab umbes sellise häälega nagu inimesi maja maha põlemisest teavitatakse: “Esimene vaba aeg on 5. oktoobril…” Ma hakkasin naerma. Ja siis pakkusin, et ma lähen toon nende kontorist selle õnnetu ruuteri ära ja paigaldan selle ise. Ta arvas, et see on suurepärane idee ja et nad siis muidugi ei esita ka tehniku töö eest arvet (no loodame!).

Tõin ruuteri ja telekaboksi ära. Ühendasin ruuteri ära. Internetti ei ole. Hingasin sügavalt sisse ja välja. Siis meenus mulle, et modemi kõrval ripub üks katkilõigatud juhe. Tea kas see topski lõikas ühe kaabli läbi või? Modemist peaks minema kaks juhet. Üks esimesele ja teine teisele korrusele. Viisin ruuteri üles, ühendasin ära ja toimis. Vandusin veidi, aga levib piisavalt hästi. Pärast vaatasin modemit ja märkasin, et seal kõrval ripub veel üks võrgukaabel. Tundub, et vist sain ka meie korrusele neti tagasi, aga pole veel viitsinud ruuterit alla tuua.

Telekaboksi seadistasin ka ära ehkki see läks ka korraks lolliks. Logisin end Google’i kontoga sisse, siis tegi massin uuenduse, pidin uuesti logima ja mu telefon ei suvatsenud logimist kinnitada. Õnneks on N.-il ka Google’i konto. Meil on nüüd palju telekanaleid. Prantsusmaiseid, šveitsi omi, itaaliakeelseid ja saksakeelseid, terve pinu araabiakeelseid ning mõned inglisekeelsed. N. juba rõõmustas, et näe ZDFinfo on olemas, tere, Hitleri dokud! Mina rõõmustasin Arte ja Sat3 peale. Arte on muidugi prantsuse keeles. Mulle pole raadio-telekas keeleõppeliselt kunagi abiks olnud, aga ehk aitab vähemalt olemasolevat hoida. Eriti saksa keele osas. Mitte et mul oleks mahti telkut vaadata.

Postituse pealkiri on viitab, kui keegi mõtlema jäi, mingile vanale naljale, kus (vist) Juku räägib, et elekter tuleb loomaaiast, sest isa olevat kirunud, et pagana ahvid võtsid jälle elektri ära.

Matkareisi viimane jupp tuleb lähipäevil. Pidanuks juba nädalavahetusel ilmuma, aga no ahvid ei andnud internetti!

Vanaisa matkasaapad

/reisikiri jätkub/

Ma ärkasin järgneval hommikul ja üllatusin. Mu jalad polnud absoluutselt väsinud ega lihased valusad. Läksin rongifirma kodulehele ja ostsin endale rongipileti Schynige Plattele, mis tähendas umbes 2-minutilist sõitu Interlakenist Wilderswili ja sealt ühe eriti aeglase ja iidvana rongiga platoole roomamist. Muide, Šveitsi rongipiletitega on see tore asi, et nad kehtivad terve päeva. Ostad ära, aga ei pea määratlema, millal täpselt sõita kavatsed. Väga mumm!

Rongijaamas nägin kaht inimest selle plakati ees naermas. Vaatasin ja hakkasin ka naerma. Õnneks tegin ka pilti, sest õhtul tagasi tulles oli reklaam juba välja vahetatud. Tõlge: Lõhnab kui vanaema kokakunst vanaisa matkasaapad.

Wilderswilist üles minev rong on tõeline uunikum ja venib mööda järsku nõlva üliaeglaselt, aga samas ei saa väga kurta, sest esiteks on ilus ja teiseks säästab see su jalavaeva. Lisaks näeb alpilehmi. Ma pole lehmi kunagi väga mägironimissuutlikeks pidanud, aga nood seal kepsutavad ringi kui Islandi lambad.

Platoole jõudes tasub teha pikem tiir sealses botaanikaaias. Mina, va rumal, muretsesin viimase Firstist ehk matka sihtpunktist Grindelwaldi mineva gondli pärast ja vaatasin vaid veidi, aga nüüd mõtlen, et oleks võinud seal tunnikese ringi luusida. Tõsi ta on, et augusti keskel pole õieilu enam päris see, aga ikka oleks vahva olnud. Vähemalt nägin kahte metsist. Ma pole teisi vist kunagi looduses oma silmaga näinud.

Suundusin kohe Brienzensee vaateid pakkuva nõlva poole, sest just sealt pidi ühest küljest olema parim vaade (mul jäi pool olemata – Jungfrau ja co olid pilvedesse mattunud) ja lisaks viib sealt rada selle alumise pildi kaljumürakani, mille otsas võimsaid vaated pakkuv vaateplatvorm on.

Vaateplatvormiga läks küll halvasti, sest raja hargnemiskohta jõudes tervitas mind raja ette tõmmatud lint ja keeld edasi minna. Ilmselt oli mõni redel purunenud. Ohkasin kahetsevalt ja lonkisin edasi.

Ülemisel pildil on jupike Interlakenit ja Brienzensee ning taamal olevat mäeahelikku mööda jookseb Šveitsi raskeim matkarada, mille ma kohutavalt läbi teha tahaks. Raja nimeks on Hardergrat ja ma kohutavalt tahaks selle ühel päeval läbi matkata. Jah, ma kardan kõrgust. Jah, see oleks teatav eneseületus.

Lumised ja kõrgemad tipud püsisid jonnakalt pilvedes, seega ei mingit Eigerit, Mönchi ega Jungfraud, aga samas ei saanud ilu puudumise üle just ülemäära kurta. Inimesi oli ka väga vähe, seega enamasti kõndisin ma mõnusas vaikses üksilduses.

Ühel hetkel kadusid lopsakad aasad ja lehmad ning mäestik näitas oma kivisemat külge. Geoloogia oma täies hiilguses. No vaadake neid väändunud kivimikihte! Täiesti hämmastav!

Tegin kiire einepausi, istudes hiiglaslikul kivirahnul ja ahmides endasse seda ebamaist keskkonda. Rada läks siit edasi mööda seda rohelist nõlva ja siis kaljurünkast vasakult mööda.

Seal järve ääres paistis üks matkaonn, aga minu rada sinna ei viinud. Ma vaatasin aga mõnevõrra kahtlustavalt seda kõrget mäge ja mõtlesin, et tea kas see ongi siis selle mäestiku kõrgeim ehk Faulhorn, aga võin etteruttavat öelda, et seda polnud ta mitte.

Schynige Plattelt Firsti minev matk olevat üks selle piirkonna n-ö klassikuid. Üks neid ikoonilisi matku ja ma mõistan seda täielikult. Ma oleks iga kell valmis sinna uuesti minema. Eriti kui siis veel mõlema püüle vaateid näeks.

Siin ma arvasin veel, et rada keerab kohe-kohe vasakule, aga tegelikult keeras hoopis paremale ja tõusis pärast matkaonn hoopiski sellele kivisele nõlvale.

Minu suureks üllatuseks oli rajal ka rattureid. Mitte palju. Ühte küllaltki vana meest (no 70+ ütleks ma), nägin ma vahetult enne matkaonni. Jäin seisma, et teda mööda lasta, aga ta viipas, et ma edasi kõnniks. Jõudsin temani ja nentisin: “Te olete ikka täiesti hull!” Mees muigas ja küsis: “Peast täitsa segi jah?” Mina: “Nojah, see siin on ju täitsa võimatu ja ohtlik!” Tema: “Ma sellistes kohtades lähengi hästi aeglaselt.” Kas teile tundub nagu siin alumisel pildil oleks kusagil mõistlik rattatee?

Potsatasin onni terrassile maha, tellisin õlle ja mugisin oma snäkke. Ilmselt oleks pidanud midagi enamat neilt tellima, sest tegelikult oli oma toidu tarbimise keeld, aga no vana hea ida-euroopa hing lõi välja.

Keha kinnitatud, tuli ülesmäge minna.

Mida kõrgem, seda kivisem, on üldiselt mägede moto.

Ja jällegi üllatasid mind lehmad. Lugesin just oma lemmiktoidupoe ajakirja, kus oli kirjas, et kõrgel mägedes toitunud loomade piim on napp, kuid parim ja sellest tehtud juust imeline. Ma lihtsalt kadestasin lehmakesi nende imetabase elukoha pärast.

Lehmakeste juurest paistis aga kohe ka Faulhorn. Vaatasin ja ohkasin. Jube järsk. Viitsin ikka minna või?

Silt, mis kohe nõlva all, väitis, et 15 minutit ja tipp on käes. Tundus uskumatu.

Tegelikult läks 10 minutit, aga järsk oli ta küll. Heitsin puidust platele pikali ja sõin šoksi. Minu lähedal lebav mees sõnas optimistlikult oma perele: “Hex, hex, Wolken weg!” Kahjuks polnud ta suurem asi nõid ja pilved ei kadunud kuhugi.

Küll aga ilmus helikopter, mis pendeldas hüti ja allpool oleva teega ühendatud koha vahel, et vajaliku kraami kohale tuua. Eelmises onnis oli vetsus silt, et üks veetõmme vetsus maksab neli franki, sest veis tuleb kohale tuua ja saast minema viia, mis tekitas minus tõsise küsimuse, et miks nad komposteeruvat vetsu ei kasuta – vett poleks vaja!

Hakkasin onni juurest laskuma, kui helikopter jälle naasis. Hakkasin teda filmima, sest Sipsik jumaldab helikoptereid, ja mind oleks ühes mu telefoniga (kõik mu reisifotod on tehtud telefoniga!) rajalt minema puhutud. Nii tugevat tuult poleks ma oodata osanud. Jõudsin end napilt koguda, kui helikopter mulle vaat et pisitraktori kaela kukutas.

Ja mida lehmad helikopteritest arvasid? Ei midagi. Nad on nendega ilmselgelt täiesti harjunud.

Faulhorni hütt ja tipp on koht, kuhu osad Grindelwald-Firsti gondliga tulnud jõuavad. Suurem osa jääb järvede juurde, kust Faulhornini veel tükk maad ülesmäge rühkida on.

Mul oli valida, kas minna otse järvedeni või väikse tiiruga, aga too tiir ei tundunud mõistlik, sest ennekõike oleks see olnud äge vaadete pärast, aga mäed olid jätkuvalt pilvedesse mattunud ehkki väikeseid selginemisi siin-seal isegi oli.

Mind tabas mingi kummaline energiasööst, seega ma sisuliselt jooksin järvedeni. Mina, kes ma vihkan jooksmist! Lippasin ja vaatasin matkaviitu. Vaatasin ja mõtlesin. Grosse Scheidegg. Pole üldse kaugel. Äkki läheks? Kuidas sealt alla saab? Üritasin N.-ile helistada, aga no levi…

Järvede ääres oli juba päris palju rahvast ja ma ei jäänud pikalt peatuma vaid rühkisin edasi.

Jäin seisma vaid selleks, et vaadata mägesid. Kordagi ei avanenud võimalust vaadata kogu panoraami, seega ma ei saanud mitte aru, mida ma vaatan. Ilmselt poleks ka siis tegelikult aru saanud, sest ma ei tunne mägesid nii hoobilt ära.

Ühtlasi tegin ma kümneid enam-vähem samasuguseid fotosid. Kogu aeg oli tunne, et oi, see vaade läks nüüd hoopis paremaks!

Ja veel paremaks.

Muide, ülemisel fotol teeb üks mees lehmaga selfit. Ma vaatasin seda ja naersin kõva häälega. Samas. Ilusad lehmad on.

Firsti jaamale lähenedes hakkas paistma ka Tissot rada, mis on ümber kalju ehitatud rippsild-rada. Vaatasin seda ja vaidlesin iseendaga.

Vaidlesin ja otsustasin, et tuleb ära teha. Parim viis oma foobiatest vabanemiseks on end järk-järgult hirmudega vastamisi panna.

Kõndisin ja korrutasin mantrana: “Šveitslased on head insenerid ja neil on palju raha, see ei kuku praegu alla.”

Nautisin Firsti jaama vaadet, kasutasin nende wifit ja oleks peaaegu et Grosse Scheideggi suunas minema hakanud, aga õnneks vaatasin, mida see tärn seal viimase (ja ainsa sobiliku) bussiaja taga tähendab. Töötab vaid nädalavahetustel ja riigipühadel. Ma matkan küll kiiresti, kui neljakümne minutiga ma ligi kahte tundi ära ei tee. Mõtlesin, mida teha, sest energiat oli absurdselt palju ning otsustasin gondli raha kokku hoida ja Grindelwaldi kõndida. Pidi olema kahetunnine laskumine.

Laskumine võttis siiski vähem kui kaks tundi ehkki ma pean nentima, et see oli kohati ikka päris järsk, aga samas sai nautida pastoraalset Šveitsi.

See lehm oli ülisõbralik. Ja jällegi. Sellises kohas elada! Hakka või ise lehmi kasvatama! Šveitsis on mitmes kohas n-ö aususletid ehk talunikud panevad oma toodangu külmiku või käruga tee äärde ning rahakarbi ka. Asjadel on hind peal ning kui soovi, võid end ise teenindada. Ma ostsin järgmisel päeval kamaka kitsejuustu, mis oli lihtsalt imeline. Läks tolle 1995. aasta Mavrudiga väga hästi kokku.

Minu veendumus, et järgmisel korral tuleb peatuda Grindelwaldis sai aluse just selle laskumise ajal. Ma ei taha teada, palju seal ühe chalet rent on, aga ma tahan sinna minna ja ühe rentida!

Lisaks on Grindelwaldist hea matku alustada. Interlakenist saab omal jalal vaid Harder Kulmile, aga Grindelwaldist saab mitmeid põnevaid radu võtta, lisaks on rongid ja gondlid ning kõrvalorgu saab ka kenasti. Interlakenist oleks ehk jah kiirem, aga iga päev Grindelwaldi sõita on teatav kulu. Nii ajaliselt kui rahaliselt. Lisaks on Grindelwald lihtsalt armas.

Lohistasin oma kere rongile, käisin pesus ja läksin hotellist üle tee asuvasse restosse sööma. Sõin ja kaalusin veel viimast korda, et kas ehk tasuks oma viimase päeva matka asemel teha midagi täiesti hullu ja hoopis lendama minna. Seal pakuti nimelt võimalust tandemina paraplaaniga sõita, aga hind oli muidugi krõbe ja lennuaeg väga napp, seega ma ei suutnud end ära veenda. Maksta ligi 200 franki 10 lennuminuti eest tundus mõneti ogar.

/jätkub/

Der härtere Kulm muss verdient werden

Kui me oma suviseid plaane tegime, utsitasin ma N.-i takka, et ta oma emale Prantsusmaale tuleku välja pakuks. Kui meie perekondlikult sel aastal Bulgaariasse ei lähe, oleks siiski tore, kui lapsed vähemalt ühte vanavanemat näeks. Ämm haaras võimalusest kohe kinni ning N. pakkus, et ma võiks ju seda aega ära kasutada ning kuhugi üksi puhkama minna. Pidin Eestis olles plaani paika panema, aga mul polnud eriti aega sellega tegeleda, seega ohkasin ühel õhtul N.-ile, et leia mulle majutus ja matkarajad! Kusagil Interlakeni ja Grindelwaldi kandis. Ohkasin ja unustasin. Kuni jõudis kätte lennupäev, kus Tervel otsustas autos mitte magada ja ma halasin N.-ile, et see lend tapab mu, sest üliväsinud titt ei tõota head. Olgu etteruttavalt öeldud, et mu ema suutis ta siiski lõpuks uinutada (mina ei suutnud, Sipsik lendas pidevalt sisse ja ei lasknud vennal uinuda), seega lend läks normaalselt. Halamisele järgneva tunni jooksul sain ma e-kirja ühelt Interlakeni hotellilt. Kirja sisuks oli broneeringukinnitus. Kergitasin kulmu. Lisaks hinnale (hõkk!) oli näha ka lisateenus. Pudel veini hotellituppa. Muigasin ja saatsin N.-ile sõnumi, kes selle peale ohkas ja nentis, et nii palju siis üllatusest. Kui ma hõkk-hinda mainisin, nentis N., et Interlakenis ongi hullud hinnad. Ta oli kaalunud spaa-hotelli, aga tolle ühe öö hind oli 800 franki… Üllatuse nurjumine oli samas hea, sest hotell unustas selle veini mulle saata, seega ma sain selle sujuvalt tühistada, sest mis ma seal üksi oma toas ikka tinistan. Tinistan parem üksi kusagil restos :)

Jõudsin Prantsusmaale ja mul oi paar päeva aega, et mõelda välja, kuidas ma Interlakenisse lähen (rong või auto) ja mida ma seal teen, sest N. ei valinud mulle matku välja. Õnneks leidsin ma hea blogi, kus palju soovitusi ja valisin sealt paar varianti välja.

Interlakenisse otsustasin lõpuks minna rongiga. Šveitsi rongid on kiired ja ühendused hästi läbimõeldud, kuid hind on muidugi ka vastav. Edasi-tagasi Nyon-Interlaken pilet oli 130 franki, sest erinevalt paljudest kohalikest pole mul soetatud tasulist allahindluskaarti, millega poole hinnaga sõita saaks. Interlakenisse on autoga umbes 3 tundi, aga Šveits on sageli ummikus, seega pigem kauem. Jätsin auto Nyonis parklasse, mille hind mind tagasi tulles väga ebameeldivalt üllatas, aga noh, oma viga, et odavamat parklat välja ei otsinud. Samas oleks siis pidanud leidma mingi viisi, kuidas sealt odavamast rongijaama saada samas kui see kallim parkla oli rongijaamast lühikese jalutuskäigu kaugusel.

Rong oli kiire ja mõnus. Lugesin raamatut, istusin Bernis ümber ja olingi peagi kohal. Hotellituba polnud veel valmis, seega vahetasin vetsus reisiriided matkariiete vastu, jätsin pagasi hoiule ja läksin seiklema. Esimene eesmärk oli leida võiku. Kell oli 11. Sain ühest pagariärist šnitslivõiku, mis oli mõnus, ja muigasin veidi Interlakeni üle. Gucci siin ja Rolex seal. Matkajate keskus pole see mitte. Muigasin ja võtsin siis suuna Harderbahni funikulöörijaamale, kust algab rada Harder Kulmile. Matkaradade veebileht All Trails ütleb: “Der härtere Kulm muss verdient werden, da er plötzlich die 800 Meter vertikalen Gefälle aufnimmt.” Ehk et Harder Kulmile tõus tuleb välja teenida, sest järsu raja kõrgusevahe on 800 meetrit. Mägimatkajade mitte kursis olevatele inimestele olgu öeldud, et see on küllaltki karm kõrgusevahe.

Ma olin korraks kaalunud funikulööriga üles minemist, et oma põlvi säästa, aga matkavaim tuli peale ja nii ma üles rühkisin. Väga meeldiv matk oli. Kõrgusevahe oli suur, aga rada oli… no mitte lauge, aga kuidagi inimlik. Meie majast üles Colomby de Gexini võib umbes sama vahe olla, aga rada on hoopis järsem ja karmim. Ma olin raja ajahinnangust tublisti ees ja see üllatas mind. Ma pole just kõige suurepärasemas vormis.

Interlakeni nimi tähendab sõna-sõnalt “järvede vahel” ning seda küllaltki ilmselgel põhjusel. Thunsee ja Brienzensee on linnakese otstes, Aare jõgi vahepeal. Ülemisel pildil on näha mu järgmise päeva matkakoht Schynige Platte.

Harder Kulmil ehk kõrgemais kohas ehk seal, kuhu ka funikulööriga saab, oli resto ja kunagi ammu oli seal olnud ka hotell. Pidanuks olema ka hämmastavad vaated, aga mina nägin suuresti pilvi.

Harder Kulmil paistis juba välja koroona mõju turismile. Seal oli inimesi ja mitte vähe, aga mitte nii palju, kui ilmselt tavapäraselt. Laudadest olid võetud ehk kolmandik ja see on koht, kuhu funikulööriga vaadet nautima ja õllekest-söögikest tarbima tullakse.

Mina otsustasin funikulööriga mitte alla minna ehkki esialgu kaalusin põlvede säästmiseks just seda teha ning lonkisin tagasi alla. Hotellis käisin pesemas, panin viisakamad riided selga ja läksin hulkuma. Harder Kulmi restoran on see väike tornike, mis kasiino tornikesest otse üles ja veidi paremal näha on.

Interlaken on kena, kuid minu jaoks ei midagi nii erilist. Ilmselt seetõttu, et ma olen Šveitsi arhitektuuri ja imeliselt siniste veekogudega juba harjunud. Tollele vasakpoolsele hotellile võiks küll pommi alla panna. Erakordselt jõletu!

Sellist vana ja nunnut mägionnikeste kraami oli ka. Järgmisel päeval nägin Grindelwaldi ja otsustasin, et järgmisel korral tuleb seal peatuda. Mitte ainult seepärast, et seal on chalet chalet otsa või et seal on vägevamad vaated, aga sealt on ka mugavam matkama minna.

Mulle muide kohutavalt meeldib see šveitsilik saksa keel nende naljakate sõnadega. Stube on Stübli. Kuidagi nunnu :) Mul läks kohati aju errorisse ka ehkki ma üritasin vapralt ainult saksa keeles rääkida, sest sellist võimalust ei saa ju kasutamata jätta! Kummaline oli näiteks rääkida inimesega, kes oli ilmselgelt immigrant (korealane ilmselt), aga kes rääkis sellist paksu ja tummist šveitsi saksa keelt. Täielik dissonants, ma ütlen! Ma eeldasin… Ma ei tea mida isegi… Tegelikult on see täiesti normaalne, sest inimene, kes emigreerub teatavasse keelekeskkonda võtab selle keele eripära üle, aga ikkagi oli naljakas. Pilt ja heli ei lähe kokku :)

Interlaken on ka ilmselgelt rikaste araablaste reisisihtkoht, sest pole mina varem nii palju araabiakeelseid silte, reklaame ja halal menüüsid näinud. Kõndisin ühel tänaval, kus oli riburadapidi India ja Pakistani söögikohti, kes kõik ka end araabia keeles reklaamisid. Mina potsatasin aga Mehhiko restosse maha, mis uhkelt teatas, et neil on linna parim Margariita. Olles ainus Mehhiko resto linnas, pole see vast kõige keerulisem ülesanne :D Võtsin koksi, ceviche ja fajita. Kõik oli maitsev. Margariita kohta ei oska ma kosta. Oli mu meelest mu elu teine selline koks. Ma suurem asi tekiila sõber pole. Kui, siis puhtalt. Ehkki tudengiaja kogemused panevad mind ses osas ka veidi kahtlema.

Tagasi hotellis istusin voodis ja mõtlesin, mida teha. Mul oli kaks matkavarianti. Ühe puhul oli ajaline piirang ehk et kui õigeks ajaks gondli peale ei jõua, ootab ees kuni kaks tundi laskumist. Aga see tundus ägedam. Otsustasin hommikul vaadata, mis seisus mu jalad on, aga kui Šveitsi matkaviit väidab kuus tundi ja ma matkan tegelikult kiiremini ja ma läheks varajase rongiga… Hommikul otsustan!

/Jätkub/

Koogipaast

Eile oli Genfi kantonis püha nimega Jeûne genevois, mis sai alguse 16. sajandil ning mis oma olemuselt peaks olema paastu- ja patukahetsuspäev. Algne paastupäev olevat toimunud toetusaktsioonina Lyonis tagakiusatud protestantide toetuseks, kuid nüüdseks on see lihtsalt üks tore vaba päev, mil ploomikooki süüa. Miks ploomikooki? Keegi täpselt ei tea. Mõned allikad pakuvad, et see andis naisperele võimaluse hooajalist puuvilja ära kasutada ja päev varem koogid valmis teha, et neil tol päeval palvetamiseks ja patukahetsuseks rohkem aega jääks, sest midagi muud peale ploomikoogi ei söödudki.

Ei no kui kooki antasse, siis ma võin paastuda küll!

Agraarne ja metsik

Ärkasin hommikul kasside kakluskräunumise peale. Läksin uksele ja kutsusin Franzu. Keegi ei vastanud.

Hommikusöögi ajaks oli kass tagasi, mis oli hea, sest ma pidin ta arsti juurde viima. Pakkisin tite ja kassi autosse, sõitsin kohale, ootasin järtsus ja siis vaatas registratuuris töötav mees mulle üllatunud näoga otsa. Teil pole täna vastuvõttu! Ohkasin. N. ajas ilmselt midagi segi ja broneeris uue aja mitte kahe vaid kolme nädala pärast. Küsisin, et ehk saaks ikka täna ära teha (Franzule süstitakse regulaarselt naha alla soolalahust, et ta ainsa neeru tegevust toetada. Tavaliselt kord kuus, aga suvel jäi palju vahele ning näitajad on korrast ära, seega nüüd sagedamini). Mees klõbistas ja ütles, et ei, sest seda talle on ette nähtud protseduur iga kahe nädala tagant ja eelmisel nädalal ta juba käis. Hakksasin naerma ja nentisin, et mu abikaasa ajas siis kuupäevad ikka väga segi. Sõitsin koju tagasi ja lasin hämmeldunud kassi kastist välja.

Oli aeg titt uinutada, seega otsustasin jalutama minna. Vaatasime hobuseid ja lambaid, seejärel lehmi. Viimaseid paistab ka meie maja juurest. Šveitsi lehmad muideks. Genfi kanton koosneb suuresti Genfi linnast ja selle ümber olevatest asulatest, mis kokku moodustavad suure linna. Põllu- ja karjamaad napib, seega puhas Šveitsi lihaveis veedab oma elu ilusaimad (või ilusaima? ainsama?) aasta Prantsusmaa rohetavatel aasadel ja mäenõlvadel. Nunnud elukad on. Kaalun veiseliha söömise lõpetamist.

Veiste lähedal kõndis kolm haigrut. Golfiväljakul, mis on ühe karjamaa vastas, sulistas part tiigikeses. Vahel võib näha, kuidas terve pardipere täiesti segamatult mööda golfiväljakut ringi paterdab. Tea mis nende händikäp on ka?

Kusagil peetakse hanesid, kuulen ka nende… mis häält hani teeb?

N. tuli lõunaks koos Sipsikuga koju. Esimene lasteaiapäev (olgu, tunnid), olid möödunud mõnevõrra klammerdunult. Ma tegin süüa, üritades samas koristajat võimalikult vähe segada, ja kui ma õue naasin, ütles N., et nägi just rebast. Just seal selle suure palgihunniku kõrval, kus Franzul istuda meeldib. Franz ilmus hiljem välja. Täitsa omal jalal, mitte rebase kõhus.

Kirjutan seda siin õues istudes. Sipsik asjatab, Franz vehib sabaga (ta teeb seda, kui ta põnevil on ja saabuv öö on põnev) ja nahkhiired tiirutavad.

Oravaid ja kakke polegi täna näinud. Ega eesleid. Või kitsi. Siis oleks täiskomplekt.

Tõsi, kitse olen siin näinud kahel korral. Korra aias ja korra jooksis üks mul auto eest läbi, kui ma peateelt küla poole keeranud olin. See juhtus enam kui aasta eest ja iga kord, kui ma seda teed mööda tulen, võtan seal kurvis instinktiivselt jala gaasipedaalilt maha ja olen valmis äkkpidurduseks.

Käes!

Täna paar minutit pärast viite said meis ametlikult majaomanikud. Kui ma ligi 17 aasta eest Tallinna korteri ostsin, sain ma kaasa ilusa paberipaki. Aastal 2021 Prantsusmaal ei saa sa midagi, mis on mõneti üllatav, sest nad jumaldavad pabereid. Allkirja andsime ka “digitaalselt” ehk puutetundliku ekraani peal ning otse mingisse notarite andmebaasi.

Järgmisel nädalal üritan paari aiahooldusfirmaga aia ehitamisest rääkida. Neil võiks ehk maamõõtjate kontakte olla. Aknafirmasse peaks ka maad kuulama minema, aga see vajab ilmselt lapsevaba aega ja seda mul väga lähiajal näha pole. Või no Sipsiku võib kaasa võtta, ta on nõus rahulikult uudistama. Tervel on ettearvamatum. No ja see urrima internetifirma võiks meie modemit installeerima tulla. Istume siin eelmise omaniku ühenduse otsas, sest nad lihtsalt uimerdavad.

Kuidas saada torti

Ma teadsin seda ja ikkagi see ärritab mind. Inimesed, kes broneerivad endale mingi mööblitüki või asja ja siis ei ilmu kohale. Nädalavahetusel ehk saab lõpuks sellest kulunud diivanist lahti, mida kaks eelmist huvilist minema ei suutnud viia. Teine tüüp oli eriti nõme. Aga see selleks. Õnneks saame me suurest osas oma kraamist siiski lahti. Me bulgaarlastest sõbrad, need, kellest üks torte teeb, võtavad suurema osa mööblist ja osa nõudest, sest nende poeg läheb Lausanne’i ülikooli ka neil on vaja ta väike katusekambrike ära sisustada. Täiesti õnnelik juhus, sest N. käis nende juures neile Bulgaariast toodud grillalust ära viimas ning naine mainis, et otsivad mööblit. Mina, olles sellest kuulnud, käskisin kohe küsida, et ega nõusid ja potte-panne vaja ole. Muidugi on.

Tulevik on ilmselt tordine, sest selle grillaluse toomise eest saime sellise iluduse:

Ma kaalusin end 1. septembril. Noh, umbes sama number, kui vahetult pärast Terveli sünnitamist. Ma olen suve jooksul 2-3 kilo tagasi võtnud. Loodetavasti harjub Sipsik ühel hetkel lasteaiaga ja ma saan tite selga võtta ning hommikuti matkama minna. Eilne proovitund, kus soovitavalt vanemad olema ei peaks, möödus Sipsikul suuresti N.-i kõrval. Järgmisel nädalal läheb kahel päeval N. ja ühel päeval siis mina sinna paariks tunniks istuma. Lapsukesel on hetkel võõraste täiskasvanute hirm. Oeh… Rääkisin hommikul oma itaallasega, kes nentis, et neil oli sõimega nii, et poisil läks 2-3 kuud enne kui harjus, aga lasteaiaga oli sellevõrra lihtsam, sest ta sai siis juba keeltest aru (nad räägivad pool aega kodus inglise keelt). Tõsi, see, et Sipsik õpetajatest aru ei saa, ei aita eriti kaasa. Aga. Oeh, see keelte teema on keeruline. Üritasin seda itaallasele selgitada ka. Ta vist arvab, et ma olen mingi marurahvuslane, aga ei, meie eesmärk on tegelikult sama – et laps suudaks suhelda. Lihtsalt tema lastel on selleks “lisakeeleks” itaalia keel ning nende pered elavad Põhja-Itaalias, kust on lihtne külla tulla, seega nad ei pea ekstra võimlema, et laps keelega piisavalt kokku puutuks. Ma ei saa panna meie vähemuskeeli kümneks aastaks ootele, sest need keeled on vajalikud just nüüd ja praegu, kui vanavanemad veel olemas on ja lastega mürada jõuavad. Rääkimata sellest, et mu tagasihoidlikul arvamusel poleks hiljem lastel enam motivatsiooni ja vähemalt eesti keel on piisavalt keeruline ka.

Samas inglise keelt Sipsik siiski mingi piirini mõistab. N. küsis õhtul minult inglise keeles, et noh, kooki ka või? Ja laps läks seepeale majast välja ja trepist üles teise korruse ukse taha ning nõudis seal seistes eesti keeles kooki. (Panin tordi ülemise korruse külmkappi. Alla ei mahtunud.)

Anatoomia

Käisin täna titega vereproovi andmas. Või no temalt võeti, ma olin saatjana kaasas, sest titt ilmselgelt ise Šveitsi ei lähe. Mäletate, et Prantsusmaa labor teatas, et verd tuleb võtta peast, seega nemad seda ei tee? Teate, kust Šveitsis verd võeti? Näpust!

Aga no vaadakem positiivset poolt. Sipsik sai suures akvaariumis ujuvaid kalu ja merisiile vaadata, Tervel ei teinud kogu protseduuri jooksul piuksugi ning parkimine oli tasuta (La Touri haiglal on erinevaid parklaid, kus hind varieerub meeletult). Varsti tuleb N. koju, et Sipsik pärastlõunal lasteaia ja lastega tutvuma viia. Ma ennustan, et järgnevad kuu või nii kostab neljal hommikul nädalas meie juurest rämedat kisa ja nuttu. Peaks naabritele kõrvatroppe kinkima?

Tamptaratamp

Ma tõesti tahaks maha istuda ja kirjutada oma matkareisist enne, kui ma kõik säravamad hetked ära unustan, aga meil on siin hetkel selline tamp taga, et mul lihtsalt ei ole seda hetke. Mul on nimekiri asjadest, mis tuleb ära teha: lepingud, erinevad kokkusaamised (Sipsiku proovitund lasteaias, Franzu arst, Terveli vereproov ja arst jne jne), hinnapakkumised. Sinna kõrvale üritame igal vabal hetkel ülemisel korrusel asjatada, et asju sortida. Tegin eile nõudekapis esimese revisjoni ja leidsin hulganisti Villeroy & Bochi, millest osa oli isegi ilus. Ma nimelt pole selle nõudefirma suurim austaja. Huvitav kas neil nõudel on märkimisväärset järelturgu?

Panin ka üles ühe kuulutuste asjadest, mida ära anda/müüa tahame ja loodetavasti suurem osa läheb sel nädalal majast ära. Teeb koristamise lihtsamaks. Asju on veel. Nõud, tööriistad, keldris kastide kaupa keraamilisi plaate… Lisaks tuleb leida mingi vanakraamikaupmees, kellele müüa osa vanast mööblist, sest kõike me ei taha, aga enne tuleks välja mõelda, mida me kindlasti ei taha.

Sain lõpuks oma esimese hinnapakkumise ka. Selle, mida siin mais tegemas käidi. Võib vist öelda, et usaldusväärsust just ei tekita :) Hinnapakkumine, mis hõlmas põrandakütet, vannituba ja vetsu oli pirakas ning läheks veelgi pirakamaks, sest alati on ootamatusi ning meie soovitud vann näiteks on kallim, kui see, mis seal kirjas. No ja lisaks tahaks ma ilusad kraane. Ja mööbel hinnapakkumisse ei kuulu.

Keegi neeru ei taha ära osta?

Teine hinnapakkumine (samalt firmalt) oli soojusvaheti/salvestiga(?) sundventilatsiooni ehitamiseks. See oli umbes selline, nagu ma eeldasin.

Istusime laupäeval tuttava soomlasega meite juures ja jõime 1995. aasta veini (Mavrud, bulgaariast, oli hea. Kunagi jõime 1991. aasta oma. See oli suht paha, ju siis polnud toona hea aasta). Ta ohkas, kui me ütlesime, et ei tahtnud remondiks laenu võtta, et bürokraatiat vältida, sest see olevat nii lihtne ja panka eriti ei huvitagi, mis arvetel kirjas. Nojah siis. Samas ei oleks meil ikkagi vaimset suutlikkust järgneva kuue kuuga remont ära teha.

Lisaks nentis ta, et töömeestega on siin kehvasti ja üldiselt tuleb üritada nendega sõbraks saada, mis väga ei sobitu meie iseloomudega. Smalltalkerid ei ole me mitte. Samas hakkasin ma mõtlema, et kui küttefirma teeb ära põrandad (sh lammutamise), vetsu ja vannitoa, siis on mul sisuliselt vaja elektrikku ja kedagi, kes lammutaks maha seinad, ehitaks poolenisti kinni ühe terrassiukse, pahteldaks-värviks-kleebiks tapeeti. Aknad-uksed paigaldab aknafirma ja köök… Ilmselt tuleb ise IKEA kokku monteerida.

Eile üritasime leida krundi piirdekivi. N. mõõtis 30,68 meetrit välja ning selgus, et kivi pole mitte nüüdseks eemaldatud kompostihunniku all vaid ilmselt selle kõrval oleva sarapuu all. Sõna otseses mõttes. Õnneks tähendab see ka seda, et pigem läheb me aed arvatust suuremaks, sest see naljakas jupike liigub mu algsest hinnangust tunduvalt karjakopli poole. Loodetavasti saan peagi ühe maamõõtja kontakti, kes piirid paika paneb ja siis tuleb hakata helistama firmadesse, mis aedu ehitavad. See hinnapakkumine saab kirves olema, sest aeda saab 100 meetri ringis olema, meil on vaja mitut väravat ja maapind pole just sile. Halvemal juhul tuleb küllaltki palju toestavat seina ehitada. Ja uut terrassi tahaks. Sellist, mis oleks sile. Ja kõnniteed autodeni, sest mudahooaeg läheneb. Ja maa-alust suurt vihmaveetünni, sest järgmisel aastal tahaks põllumajandada.

Neeru kellelegi? Pakkumises on üks eestimaine ja üks bulgaariamaine.

Ma teen kunagi ülemisest korterist pilte ka, aga hetkel on seal täielik laga. Kunagi. Siis, kui ma majaplaane näitan ja räägin, mis meil plaanis on. Plaan on küllaltki paigas, aga sisekujunduslik pool vajab veel tööd. Õnneks on vähemalt kevadeni aega. Kui mitte kauem.

Tegelt ka. Neeru kellelegi?