Veganvein

Käisin eile oma lemmikpoes ning nägin riiulil vegan proseccot. Irvitasin ja ostsin ära, sest ikka tore näiteks jõuluõhtul mekutada. Siis aga hakkas mind painama, et kui jätta kõrvale lihtlabane turundusnipp (Kaalujälgijate vesi jmt), siis kas on võimalik, et vein ei olegi vegantoit. Internet teab kõike ja kas sa näed, vein polegi enamasti vegan, sest selle selitusprotsessis kasutatakse sageli kas piimast, munavalgetest, loomaluudest või kaladest saadud ainet. Samas, kui juustu süüa ei saa (isegi suurem osa veganeid nendivad, et veganjuust pole ikka päris see), siis polegi ju veini vaja :D

Täna tõin poest sojajogurtit. Mõtlesin, et võiks lõpuks ära proovida, sest taimset “piima” olen ma tarbinud küll ja olenevalt piima tüübist see mulle isegi meeldib. Tõsi, sojapiim üldiselt mitte, aga jogurt on mandlimaitseline, seega ma loodan parimat. Homme söön seda hommikusöögiks ja vaatan, kuidas maitseb. Äkki leian veel uue lemmiku. Hmm, N. on nüüd paar päeva ära, seega ma võiks tofut osta. N.-ile tofu ei maitse, aga ma olen paar korda väljas söömas käies isegi sellist mõnusat varianti saanud, seega võiks ju kodus katsetada. Ja tegelikult ehk maitseks see ka N.-ile, lihtsalt ma korra proovisin midagi tofuga teha ja see konkreetne söök ei tulnud just eriti hea välja. Ehk oli asi retseptis :)

Kapp on mul hetkel täis veganpasteeti (ehk lisandiga hummust), sest retsept ütles “võta purk kikerherneid” ja need purgid, mida ma ostan on kaks korda suuremad kui need tavalised, seega mul tuli enam kui kilo “pasteeti”. Tuleb vist osast “pasteedist” kotlette teha, et hapuks ei läheks. Lisaks on kapis erakordselt suures koguses kõrvitsat, sest me lõikasime tolle Bulgaariast saadu lahti ning too polnudki seest nii tühi, kui ma arvasin. Guugeldasin kõrvitsakoogiretsepti (ikka vegan, eks, sest paastume) ning üks muidu paljulubav retsept sisaldas endas kikerhernekonservi vedelikku. Ma nagu ei tea… Tundub kuidagi väga vale.

Olgu öeldud, et minu paast kestab 24. detsembrini ja N.-i oma 25. detsembrini, sest tema järgib traditsiooni, aga mina tahan jõululaupäeval piparkooki ja ehk ka mingit muud maiust süüa. Paastu ajal oleme veganid ja ei tarbi alkoholi, ainsaks erandiks on 6. detsember ehk Püha Nikolai päev, kui tuleks kala süüa (ja veini võib ka juua). No ja mul on terve hulk ebaküdooniat mee sisse purki pandud, seega ma tarbin natuke mett ka. Laps ei paastu, sest lastele pole paast ette nähtud (nagu ka rasedatele ja väga haigetele).

Elusuuruses muumitroll

Arst, kellega N. Tamperes koos töötas (algselt oma magistritööga seoses ja pärast lõpetamist sama töö jätkuprojektina), sai oma teadustööga lõpuks ühele poole ja kaitseb sel reedel oma doktorikraadi. Kunagi oktoobris N. mainis, et ta sai kutse töö kaitsmisele, aga et ta vist ei viitsi minna. Niigi palju sel aastal reisitud. Ma olin Eestis, kui ta küsis, kas mul oleks midagi selle vastu, kui ta siiski paariks päevaks Soome läheks. Lase aga käia, sõnasin ma. Miks ta meelt muutis? “Südamekirurgidega tasub ikka hästi läbi saada. Ei või iial teada, kuna üht vaja võib minna.”

N. ostis piletid ära. Nädala eest tuli arstilt kiri, mis sisaldas endas informatsiooni, mis N.-i sügavalt ohkama pani. Selgus, et kaitsmisejärgne õhtusöök on kordades formaalsem, kui N. arvanud oli. Sinna on kutsutud vaid 12 kõige tähtsamat isikut (tema siis ka) ning kanda tuleb kas musta ülikonda või smokingut. Seal on kindel tänukõnede reeglistik ning kui see kõik on möödas, liitub seltskonnaga veel umbes 40 inimest ja metsik pidu kestab kaheni öösel. Seda, kas pidu metsik on, polnud küll kirjas, aga no võiks ju olla.

N. virises veidi, põlgas ära mu plaani lennusaatjale mesimagusalt naeratada ja paluda oma ülikonda sisaldav kott kuhugi äriklassi riputada ning ostis oma ülikonnale pagasi. Nojah. Toogu siis lapsele mõni elusuuruses muumitroll ja naisele Karlfazerit. Muide, kui suur on õieti üks elusuuruses muumitroll? Kui nad meie maailmas elavad, võiks piltide järgi otsustades neid väiksemat kasvu inimese suuruseks pidada, aga kes see öelnud on, et nende maailma puud sama suured on kui meie omad? Äkki on üks elusuuruses muumitroll 10 meetrit pikk. Mm, mul tuli just õudusfilmimõte. Ma lähen otsin Tove Janssoni pärijate kontaktid üles. Äkki saame kaubale…

Klotsihullus

Lapsel on juba jõulud :)

duplo.jpg

Nägin umbes kümne päeva eest CERNi ostu-müügi foorumis kuulutust, et keegi müüb suurt hulka Duplosid. Kirjutasin talle, aga kahjuks olin hiljaks jäänud. Mõtlesin, et peaks ühel hetkel ise kuulutuse üles panema, et sooviks osta, aga ei jõudnud selleni. Üleeile kirjutas see algne müüja mulle ja küsis, et kas ma oleks veel huvitatud, sest too, kes algselt ostma pidi, kadus ära. 75 euro eest rõõmu kui palju. Võib vist eeldada, et juurde pole meil neid osta vaja. Tuleks vaid ühel hetkel ära sortida ning osa hilisemat aega ootama panna (nt raudtee ja maja tükid).

Uus Atlantis

Veneetsiast tulevaid uudiseid vaadates tekib tahes-tahtmata tunne, et ehk nood vanad legendid Atlantisest olid hoopiski tulevikuennustused, mis nüüd tõeks saamas on.

Kolm väikest orhideed

Mul on kodus kolm väikest orhideed, mis on kõik pärit me realiseerimiskeskusest. Esimese ostsin enam kui aasta eest ning too on korra juba uue õieoksa kasvatanud, teised kaks tulid minuga kaasa sel suvel. Huvitaval kombel üks neist õitseb ikka veel, sest ta otsustas oma õitsvale oksale äkitselt lisaharu kasvatada.

Tulin Eestist tagasi ning otsustasin lõpuks ometi oma orhideesid väetada. Tänu Tšehhist saadud sukulentidele on mul nüüd ka orhideeväetis, sest sukulentidele on soovitatav väetist anda ja kui ma juba üht väetist ostma läksin, ostsin teise ka. Hiljem lugesin pudeli pealt, et tegelikult sobib sama väetis mõlemale. Miks nad siis erinevas pudelis olid? Ilmselt et minusugustele rohkem müüa, aga küll need mõlema pudelid ära kuluvad.

Väetamise käigus vaatasin taimed ka niisama üle ning nentisin, et mu esimene orhidee näeb veidi närb välja. Siis vaatasin aga lähemalt ja nägin, et ta kasvatab uut õieoksa. Milline rõõm! Nädal hiljem avastasin punga ka teiselt orhideelt ning täna taimi kastes (või noh, orhideede puhul on tegu pigem leotamisega) märkasin, et kolmandal orhideel, millel veel kolm närtsimata õieoksa püsti, on oksi toestava pulga taga samuti midagi pungitamas. Ma veel ei saa aru, kas tegu on juure või oksaga, aga pigem vist on õis. Kolmekordne rõõm! Saab ehk jõuluks õieilu :)

Tea kas taimedega kehtib sama loogika nagu loomadega, et kui sa nad halvast olukorrast (varjupaik või realiseerimiskeskus, kus neist ehk suurt ei hoolita) ära tood, on nad kohe kuidagi eriti tänulikud? Või siis olen ma emalt tema rohelised näpud pärinud, mis on tegelikult küllaltki tõenäoline. Üldiselt näin ma taimedele meeldivat. 

Üks asi, mis mu emal õnnestunud pole, on orhideede ümberistutamine. Mu närvum orhidee vajaks tegelikult istutamist, sest ta on väga upakil, aga ma ei julge seda teha, sest kõik ema katsetused on orhideedele saatuslikuks saanud. On kellelgi orhideede istutamine õnnestunud? On teil mõnd salanippi jagada? Ma ei tahakski teda suuremasse potti istutada, lihtsalt välja tõsta ja siis paremas asendis tagasi panna. Ma eeldan, et kui ma ta juuri lõikuma ei hakka, peaks see ju ometigi õnnestuma? Või tuleks lill rahule jätta?

Siilikosed

Täna lubas ilusat ilma, seega ma panin paika väikese reisiplaani, mis hõlmas endas teisele poole Jura mäestikku sõitmist, et seal veidi matkata ja siis loomi vaadata. Mina sain viimasega algust teha juba veidi pärast Gexist välja sõitmist, sest mäeküljel seisis mägikits ja mugis rohtu süüa.

Sõitsime umbes tund ja kolmveerand, et jõuda Les Cascades du Hérissoni ehk siilikoskede juurde. Tõsi, üks veebiallikas, mida ma enam ei leia, väitis, et siilidega pole siin tegelikult midagi pistmist ning kosed (või õigemini see jõgi) kandis kunagi “püha vee” nime ning vanemas kohalikud dialektis nimi on lihtsalt siiliks moondunud. See kõik ei takista muidugi igal teisel kohalikul äril oma logole siili paigutamast.

Mäestiku kõrgemad osad olid mõnusalt lumised, aga meie sihtpunkti lähedal oli rohi veel roheline ja puudel üksjagu lehti. Koskede juurde viib tupiktee ning suviti on seal ilmselt lademetes rahvast, sest seal asub ka kämping, külastuskeskus ja mõned söögikohad, aga hooajaväliselt olid kõik need muidugi kinni. Teisi matkajaid siiski oli, seega päris uhkes üksinduses me kõndida ei saanud.

herisson01.jpg

Hérissoni kosed asuvad Hérissoni jõel, mis voolab läbi kahest järvest ja suubub siis lõpuks Aini nime kandvasse jõkke. Viimane on ilmsesti ka andnud nime meie departemangule, sest seegi on Aini nimeline.

herisson02.jpg

Suuremaid koski on kokku seitse, aga koos väiksematega peaks jõel olema 31 kosekest/juga. Kõige võimsam neist on kohe parkla lähedal ning tekitas meis kohe soovi talvel tagasi tulla, sest see võiks jäätununa vägev välja näha, aga ilmselt jääb see idee teostamata, sest ülejäänud matk võiks talvel väga libe olla ja last seljas kandes pole see ilmselt kõige parem mõte.

hereisson03.jpg

Suure kose juurest tuleb kõndida järsult mäkke, et saada kose kohale. Valgus ja värvid olid imelised, aga valguse kontrast kahjuks nii tugev, et head pilti ma sellest kõigest ei saanudki.

herisson04.jpg

Jura on üks väga huvitav mäestik, sest meie külg on täiesti kuiv ja näib eemalt vaadates selline tavalisevõitu välja, aga kui veidi matkata, leiab siit väga omapäraseid paljandeid. Jura teine pool on aga veerohke ning mitmete orgudega, kus käimas hoopis teistsugune elu kui meie Pays de Gexis. Näiteks on igas suuremas asulas prille tootvad ettevõtted ning Morazis on lisaks kõigele muule isegi prillide muuseum.

herisson05

Meie tõuseme aga järgmise kose kohale ja kõnnime aga üha mööda jõekallast edasi. Veidi libe ja mudane ju on, aga muidu igati imeline. Absoluutselt seda sõitmist väärt.

herisson06

Kas olete kunagi mõelnud, kui külm ja paha võib olla sellel loodusfotograafil, kes teeb koskedest fotosid? Mida kõike kunsti nimel ei tehta…

herisson09.jpg

Et jõe ääres on märkimisväärselt niiske, on sealsed puud samblased ja imetabast rohelist värvi. Sammal on üks põnev asi. Muidu ei pane teist tähelegi, aga kui saabub sügis ja muu rohelus kaduma hakkab ning ilm on niiske, lööb sammal end uhkelt puhvi ja näitab ilusaid rohelisi värvitoone.

herisson08

Meie keerasime selle kose juurest tagasi ehkki oleks võinud võtta alternatiivse tagasitee (eeldatava kõnniaeg kokku kolm tundi), mis tunduvalt pikem oleks olnud või siis võinuks ka matka jätkata, sest üks kosk oli tegelikult veel, aga et ma unustasin õigel ajal kaarti vaadata, sain ma oma veast alles kodus aru. Järelikult ongi põhjust tagasi minna. Siis kui vetsud näiteks talvitumas pole.

herisson10.jpg

Kolm forelli päevas ja ei konnakullestki rohkem! Huvitav kas keegi hoiab kalameestel seal silma ka peal, et keegi tõesti suure hooga rohkem ei kalastaks?

herisson07.jpg

Meie jõudsime parklasse tagasi umbes poolteist tundi pärast matka algust ning olles veidi keha kinnitanud (tänasest algas jõulupaast, seega nosisime viinamarju, mandleid, tomateid ja kamapalle; viimaseid nosis ennekõike laps), sõitsime tuldud teed pidi paar kilomeetrit tagasi ja läksime loomaparki. Seal sai lammast ja kitse patsutada, känguruid ja piisoneid vaadata, lasta hundil enda peale lõriseda, eeslit õrnalt kõrvast sikutada, siga norskamas kuulata ja alpaka müstilistesse sinistesse silmadesse vaadata.

herisson11.jpg

Alpaka võiks vabalt ükssarvik olla. See konkreetne isend nägi väga noobel välja ja võinuks vabalt muinasjuturaamatust pärit olla.

Sidrunine limukas

Täna poes käies sattusin kalaleti ette ning parasjagu degusteerisid kalaleti töötajad austreid ja jagasid neid lahkelt ka möödujatele. Ma keeldusin, aga oodates, et mind lõpuks teenindataks, pakuti mulle seda elukat väga tungivalt uuesti. “Madame, see on teile, ekstra valisin!” Madame naeratas hädiselt ja võttis pakutu vastu. Kogu kalaleti seltskond vaatas mind huviga, seega ma võtsin end kokku ning neelasin (olles siiski veidi uudishimulik) pakutu alla. Võeh. Kogu ülejäänud poes oldud aja suutsin mõelda vaid autos olevale nätsupurgile ning mul oli tunne, et kui ma peaks luksuma hakkama, lupsab see ligane elukas mul hooga kurgust välja.

Teismelisena pidasin ma sinihallitusjuustu vastikuks, kuid nüüd söön küllaltki vängeid juuste ehkki koju ma neid väga osta ei saa, sest N. kipub vigisema, kui külmkapist räme juustulebra näkku hüppab. Ma ei söönud veel mõne aasta eest oliive, kuid nüüd on meil kapis oliive küll. Need lihtsalt peavad olema mustad kividega oliivid ja mitte soolvette pakendatud. Veel aasta eest ei meeldinud mulle kapparid, sest sain ilmselt Tartu Creppist traumaatilise kogemuse, kui mu toidul hiigelkapparid olid. Tänu ühele Jamie Oliveri retseptile (ei, ma ei mäleta millisele) proovisin neid uuesti ja mõnes olukorras nad mulle täitsa meeldivad. Kas see tähendab, et mulle võiks kunagi ka austrid meeldima hakata? Mm… Ei. Võeh. Brr. Ei.