Temperatuurivahe

Õues sajab lörtsi ja tuul lõgistab aknaluuke, ilmateade lubab läga jätkumist veel mõneks ajaks.

echenevexilm

Tuleb nentida, et otsus märtsis Hispaaniasse minna oli erakordselt õige. Seal saab isegi lahtisi kingi kanda, aga samas pole ebanormaalselt palav.

sevillailm

Kohver on peaaegu pakitud, paar asja tuleb veel üles kirjutada, naabrile tuleb Franzu söötmist meelde tuletada ning homme õhtul naudime juba tapaseid ja suvist temperatuuri

Advertisements

Kevad tulekul

Avasin täna kapiukse, et võtta kott kartulitega, kui märkasin sibulakausis midagi rohelist. Selge, kevad on tulemas, seega tuleb tärkav elu vette panna. Meil on plaan Hispaaniast naastes seemned maha panna ning nendeks seemneteks on ennekõike tšillid. Lisaks ostan ma mõned tomatid ja maasikad, ka tolle mustika (neid tõesti müüakse siin) ning hunnikute kaupa ürte (osa on mul seemnetena olemas). Mind rõõmustab eriti just see ürtide osa, sest masendav on osta plastikusse pakendatud plastkarp, et saada karri peale paar rootsu koriandrit. Kohalikus ehituspoes on ka tööriistalaenutus, seega N. ei pea püramiidaia ehitamisel laudu käsisaega lõikama vaid saab mingi kobedama tööriista võtta. Lihavõtteks võiks ehk püramiidi püsti panna, arvan ma. Kahjuks peame me selle jaoks hulganisti mulda ostma, sest meie kaks kompostikasti seda anda ei suuda. Segasin neid just hiljuti ja see üks, mis pea triiki täis on, on täiesti kuiv ning suuresti lehti täis. Võtsin tal kaane maha ja loodan, et ehk aitab segamine ja vihm mingit elutegevust tekitada. Muidugi võiks selle püramiidi keskele lehti panna küll, sest nii komposteeruks lehed ja samas ei peaks me nii palju mulda ostma.kevad

Minu praegune “aiake” koosneb kahest eelmise aasta tšillist (üks ajab õisi välja), kunagi N.-i poolt naljana kingitud potitaimest, mis otsi andma hakkab, kahte potti istutatud mingist toataimest, mille N. viimati Bulgaariast kaasa tõi (ka kahtlaselt kollased, ilmselt igatsevad päikest) ning eelmiste üürnike poolt maha jäetud, aga minu poolt elule turgutatud ja paljundatud pelargoonid (eesti keeles vist geraanium enam ei öelda?). No ja sibul on ka. Noid pelargoone võiks veel paljundada, aga samas pole vist väga mõtet, sest magamistoa ja minu kontori aknale pannes kõrbeks need ära, Sipsiku toa ja N.-i kontori akendesse ei paista aga kunagi päike. Samas pelargoonile vist meeldibki varjulisem koht?

Ning jah, Franz vahel veedab sellele laual oma vaibakese peal aega. Kamina ees olevad tugitoolid on siiski lemmikumad kohad.

Mul õnnestus CERNi foorumist skoorida puidust õuetoolid ja oleks lauagi saanud, aga see ei mahtunud autosse ja N.-i sõnutsi nägi see ka erakordselt kole välja. Selgitab, miks seda ilma rahata pakuti. Toolid (4 eurot tükk) tuleks üle lihvida ja uuesti värvida ning et ma tahaks sama teha ka Sipsiku söögitooli (CERNi foorumist saadud Stokke puust tool) ning lastele mõeldud laua ja toolide komplektiga (eelmiste üürnike pärandus), saab selleks tarbeks ehituspoest lihvimismasina rentida. Kohe, kui kena nädalavahetust lubab, võtan asja käsile.

salvrätik

Viimati meie realiseerimiskeskuses käies hõiskasin rõõmust, sest nägin müügil riidest salvrätikuid. Või nii ma arvasin. Kodus selgus muidugi, et tegu on lihtsalt sobivas mõõdus kangatükkidega, seega mul tuleks ääred kuidagi ära palistada ning kaheksa imeilusat salvrätikut olekski olemas. Ainus häda on, et ma ei oska õmmelda ja õmblusmasinat ka pole. Olgu, palistamisega saaks ma hakkama, aga masinat oleks ikka vaja. Eesti suvekodus on muidugi kadunud vanaema tallaga Singeri masin. Täiesti töökorras. Kas ma seda ka kasutada suudaks, on muidugi iseasi…

Kassi vastu ei saa

Mainisin hiljuti, et õpetan kassi söögitoa akna taga mitte tuppa saamist lunima, et ta akent oma kraapimisega ära ei määriks. Kass otsustas selle peale, et mis see ligi kaks meetrit ikka hüpata on ja on nüüd paar korda mu kontori akna taha ilmunud. Vaid kolmel aknal ei ole kassi käpajälgi ja neile need tõesti tulla ka ei saa. Kui kass just redelit kohale ei vea ja sedapidi üles ei jookse.

Mis teil kotis on?

Käisin eile süüa ostmas ning otsustasin vaadata, kui suur ja vägev see Segnys asuv Carrefour siis on. Väga suur on. Mul läks kõvasti kauem aega, et vajalik kraam üles leida, aga oma osa mängib siin kindlasti ka see, et ma enamasi käin teistes poekettides.

Pakkisin oste kotti, kui mulle lähenes turvamees. Oi, ta tahab aidata mul suure raske ostukoti kärru tõsta, mõtlesin ma. Mõte ei olnud läbinisti naiivne, sest seda on korra ette tulnud. Mitte küll Carrefouris vaid Migros’s, mis šveitslastele kuulub. Sipsik oli siis väga tillu ja kuidagi juhtus nii, et kassiir pakkis mu oste, mu taga seisev mees ladus mu oste lindile ja kas tema või lähedal olev turvamees tõstis kotid kärru. Nad  olid kõik omavahel tuttavad, seega see andis neile ka võimaluse minu teenindamise ajal lobiseda. Oli nunnu, aga ma olengi märganud, et Migros töötajad on väga sõbralikud. Kassiirid olid ennegi mulle appi tulnud ja sealne kalaleti töötaja on lihtsalt imearmas. Carrefouri omad… meenutavad mulle Maximat. Kassiiridel on enamasti näol ilme, et iga toote läbi piiksutamine teeb neile füüsilist valu ja iga klient röövib aasta nende oodatud elueast.

Aga tagasi turvamehe juurde. Ta jõudis minuni ja küsis siis kassiirilt, et kas ta mu koti vaatas läbi. Kassiir kehitas passiivselt õlgu ja ütles ei. Turvamees käskis mul selle peale avada oma seljakott, vaatas sisse ja soovis mulle head päeva. Ma soovisin vastu ja sikutasin raske ostukoti kärru.

Carrefour on aga võtnud ühe keskkonnasõbraliku sammu (mööndustega). Prantsusmaal müüakse palju lahtist juustu ja osa sellest pakendatakse letile valmis. Kõik ketid kasutavad selleks vahtplastist suuri taldrikuid, mis on veidi tobe, sest enamasti pakendatakse sinna peale tugevamaid juuste, mille võiks lihtsalt kilesse mässida. Carrefour  kasutab nüüd bambusest taldrikuid. Vahtplastist ehk kröömikese võrra parem. Hiljuti kadus usk maailma, kui ma oma lemmikketis Intermarchés nägin, kuidas vahtplastist suurele taldrikule oli pakendatud kaks sea sisefileed, mis kumbki korralikus kilepakendis. Nagu milleks?

Kõik pole aga nii hull. Sain näiteks hiljuti teada, et väidetavalt on Prantsusmaal seadus, mille kohaselt on poodidel keelatud ära visata ja hävitada toitu. Kõik, mis vähegi kasutatav, tuleb toidupankadele annetada või maksta väga kopsakat trahvi. Itaalias olevat sama teema. Ma ei tea, kui hästi seda seadust täidetakse, aga kõlab hästi.

Lase sisse!

Kass vaatab vasakule,

vasak

seejärel paremale.

parem.jpg

Õu, lase sisse!

sisse2.jpg

SISSE!!!

sisse3.jpg

Üritan kassi treenida selle akna taga sisse mitte paluma ning osa strateegiast on tema ignoreerimine, kui ta selle akna taga nägusid teeb või koputab.

Parklaromatika

Käisime täna IKEAs. Perekondlikult. Plaan oli, et mina lähen koos Sipsikuga veidi varem ja vaatan üle selle laua, mida me õue osta soovisime ning N. tuleb 12 paiku, et seejärel IKEA kohvikus süüa ja siis laud ehk ära osta, sest laud Hundusse ei mahuks ning mul oleks seda Sipsikuga koos raske vedida ka.

Laud oli erakordselt kipakas, seega ma nüüd mõistan, miks ta neli korda vähem maksis, kui muude poodide lauad. Ei läinud kaubaks. Söömise jätsime ka vahele, sest selleks ajaks, kui  N. kohale jõudis, oli seal hiigelsaba. Ei teagi, kas tegu oli eripakkumisega viis lihapalli kolme hinnaga või käibki kogu naabruskond IKEAs lõunastamas. Haarasin paki pistikukaitsmeid (N. on veendunud, et tema laps üritab sõrmi ja muid asju pistikusse pista, sest tema seda lapsena ometigi tegi), suure lõikelaua, teeküünlaid ja N. leidis endale kontorisse laelambi ning lasime jalga. Parklas leppisime kokku, et N. läheb ostab saia ja siis sööme kodus lõunat. N. kõndis seejärel kärmelt autode vahele, sest ta olevat kusagile sinna parkinud. Mina kõndisin enda auto juurde ja vaatasin siis selle kõrval parkivat autot. Muigasin ja heitsin pilgu sinna suunas, kuhu N. kadunud oli. Peagi ilmus ta välja, sest kas sa näed, ta oli täiesti juhuslikult täpselt minu kõrvale parkinud. Ise seda märkamata, aga see pole ka üllatav, sest Hundu on väike ja valge ning see iseloomustab umbes pooli siinseid autosid.

Meil pole jätkuvalt õues lauda. Esialgu pole sellest midagi, sest erakordselt soe ilm on nüüd möödanik ja taevast sajab alla külma vihma, aga märtsi lõpuks võiks söömisega vaikselt õue kolima hakata. Tuleb leida laud ja toolid (või keldrist need eriti koledad ja ebamugavad valgest plastikust isendid üles tuua). Ma näen oma tulevikus paljude aianduspoodide külastamist. Mis on tore, sest aianduspoed meeldivad mulle. Mõtlesin aia äärde, kuhu eelmised üürnikud edutult vaarikaid istutanud olid, kultuurmustikad kasvama panna. Kui ma poest selliseid leian. Lisaks tuleb kompostihunnikusse istutada kõrvits või kaks (sellesse, mis täis on, teist me kasutame) ning N. lubas püramiidaia ehitada, seega rõõm-rõõm. Saab ürte ja tšillisid ja maasikaid ja midagi veel kasvatada. Räästa all on mingid konksud ka, sinna võiks tomatid rippuma panna… Rohenäpud sügelevad!

Magus seen

Meeldetuletuseks iseendale: kui poest pirukapõhja ostad, siis veendu, et tegu poleks magusa põhjaga, sest muidu saab su seene-peekonipirukas õite omapärase meki.

Praegu podiseb pliidil okra karri ning mõne päeva eest tegin datlitega veist. See käib nii:

Võta vasikaõlga (retsept ütleb 1,5 kilo ja on mõeldud kuuele) ja haki see suupärasteks tükkideks, haki ka kolm punast sibulat. Pese apelsin ja riivi sellelt koor, sega riivitud koor teelusikatäie jahvatatud vürtsköömnete, teelusikatäie kaneeli ja kahe supilusikatäie apelsiniõie veega (võib ka välja jätta). Prae ahjupotis liha kõrgel kuumusel pruuniks ja eemalda siis. Prae madalamal temperatuuril sibulaid. Nii veerand tundi. Pane tagasi liha, lisa vürtsisegu ja kolm supilusikatäit vedelat mett, lase karamelliseeruda, lisa külma vett, lase keema tõsta ja suska siis 160-kraadisesse ahju. Tunni pärast pane pott tagasi pliidile, lisa 300 grammi datleid ja lase veel kuni tund podiseda. Söö saia, kuskussi või millega tahes.