Rabanduse äärel

Kuradi kass! Või siis kuradi Boheemi poeg! Või siis kuradi Boheemi poja külalised!

Grillisime eile õhtul N.-iga ning nautisime sooja sumedat suveõhtut. Leidsin ühe lilleklumbi seest metsmaasikaid ja käisin redeliga mureleid korjamas. Nood puud on nii suured, et isegi redelist pole suurt abi. Viljad on väga kõrgel.

Franz luusis ringi ja Boheemi poeg istus oma neidisega basseini ääres (ja ilmselt tõmbas kanepit). Me läksime tuppa, kass sai veidi süüa, saabusid Boheemi poja külalised (või sugulased) Zürichist ning sel ajal kui me Twin Peaksi vaatasime (vanad osad), läks kass läbi akna uuesti välja. Ühel hetkel läksin kassi tuppa kutsuma. Ei midagi. Kordasime protsessi paar korda. Ei midagi. Hinge hakkas siginema mure, sest Franzul pole kombeks nii ära kaduda.

Ma üritasin uinuda, aga meie magamistoasein, mille taga on külalistetuba, on ilmselt tehtud papist, sest ma kuulsin väga selgelt külaliste jutuvada (seal oli kaks eelteismelist pundis). N. käis iga natukese aja tagant kassi kutsumas. Ei midagi.

Pool üks mina vihastasin ja lõin rusikaga vastu seina, sest ma tahtsin magada, aga kogu aeg oli tunne, nagu keegi laterdaks mu voodi ääres. Ei aidanud, seega kolisin külalistetuppa. N. käis jätkuvat kassi otsimas ja tukastas vahel esimese korruse diivanil.

Ülivarahommikul, kui ma jälle korraks virgusin, sest muret täis hing ei lase ju magada, kuulsin, kuidas N. autovõtmed võttis ja minema sõitis. Ta tegi küla peal tiiru ja sõitis ka maanteejupi läbi, et vaadata, kas midagi jääb silma. Õhtu ja öö oli tormine, seega ehk kaotas kass lihtsalt kodutee. Ei midagi.

Umbes kuue paiku kolisin esimese korruse diivanile, kus ma tukastasin, sel ajal kui N. iga natukese aja tagant õues käis. Meil tekkis kaks teooriat – kass on kuhugi luku taha jäänud või siis on juhtunud midagi väga halba. Mina ahastasin, sest no kuulge, ma alles aasta eest tõmbasin selle kassi surmasuust välja ning eelmine kass elas minuga ka vaid viis aastat. Nii ei saa!

Otsustasin, et kohe, kui naabrid ärkavad, palun Boheemi pojal maja läbi otsida ja kassi kutsuda. Mulle meenus, et ühel hetkel kassi kutsudes, olin näinud üht külalist majja minemas ja tema jalge juures sibas üks loom. Kuna külalistel on kaasas koer ja Boheemi eksnaise kass on koos pojaga siin, siis ma arvasin, et tegu oli ühega kahest. Aga äkki ei olnud.

Kell üheksa, kui N. otsustas uuele autotiirule minna ja ma kaasa minna tahtsin, hüüatas maja ees seisev N. ootamatult: “Franz!” Franz vaatas meile Boheemi majaosa esimese korruse aknast vastu. Ma vandusin kergendusest kui vana karastanud meremees. Et Boheem oma maja üldiselt ei lukusta (ta ise on haagissuvilaga kusagil ära) ning poeg on sama kombe pärinud, siis koputasin moepärast korra uksele ja tegin selle lahti. Kass jooksis mulle rõõmsalt vastu. Haarasin ta kaissu ja viisin koju.

Vana tõbras arvab nüüd muidugi, et ma peaks ta välja laskma, aga ei. Täna tuleb palav päev, meie läheme kohe matkama ja kass istub ilusasti oma vaibakesel ja võib välisilma läbi selle vaadata. Ptüi, kurat, nii võib rabanduse saada.

Läti keel

Vaatasin ERRi uudisteportaalist Rail Balticu uudist, mida kaunistas lätikeelne kaart. Seda, et meite maa lätakate jaoks Igaunija on, teadsin ma ennegi. Seda, et Venemaa Krievija ning Rootsi Zviedrija on, tuli mulle täieliku jalustrabava üllatusena.

Kui Swedbank oleks oma nime riigiti kohandanud, kas siis Eestis oleks tegu Roopanga või Rootspanga ning Lätis Zviebankaga?

Tahaks täitsa läti keelt õppida. Ma peale Igaunija, iela ja saldējumsi suurt midagi ei tea.

Loeme peale

Mind hakkas täna hommikul ärgates üks isemoodi küsimus vaevama. Mäletate neid seebikaid, mida üks inimene alati peale luges? Neid on praegugi telekas. “Kirgede torm” ja muud taolised. Üks episood ilmselt igal tööpäeval ja muudkui tehakse juurde.

Mis siis saab kui pealelugejal hääl ära läheb? Vaatajad lähevad ju pööraseks kui kõik tegelased äkki teise häälega rääkima hakkavad.

Unemustrid

Kui N. Franzuga jaanuaris Prantsusmaale kolis, toimus muudatus kassi magamisharjumustes. Ilmselt on nendes muutustes veidi süüdi ka N., aga mis me ikka sõrmega näitame. Nimelt puges Franz, nagu tal kombeks on saanud, ka siin N.-ile kaissu ning kui ta rahutum oli, võttis N. ta teki alla kaissu. Varem Franzule teki all olla ei meeldinud ja ta muutus jubedal kombel närviliseks, keegi tal teki üle pea tõmbas. Nüüd aga norises rõõmsalt magada.

Minu saabudes oli ta esmalt mõnda aega mõistlik, aga siis hakkas ta näiteks öösiti meie peade ümber tiirutama, kuniks üks meist tekinurga üles tõstis ja kassi meie vahele magama lasi. Juhtus enam kui üks kord, et ma virgudes üllatusin, sest selja taga oli midagi pehmet, sooja ja üldse mitte N.-i kujulist.

Põnevate muudatuste järgmine faas saabus aprillis, kui Franz ilmselt kusagilt kuulis, et kui raamat padja alla panna, saab sealt kõik tarkuse kätte. Milleks aga panna pea raamatule, kust saab vaid ühte sorti tarkust, kui on võimalik N.-ile pähe magama minna. Ühel hommikul pidin naeru pärast voodist maha kukkuma, sest Franz oli end elegantse küsimärgina ümber N.-i pea keeranud. Tagajalad ühe kõrva juures, kõht vastu lagipead ning esikäpad mugavalt rangluule toetatud. N. ei olnud vaimustatud. Tema vastumeede on kass peast ära noppida. Vahel peab seda viis korda järjest tegema, sest meie kass on hämmastavalt järjekindel. Vahel võidab N. ja vahel kass.

Eile hommikul kurtis N. jälle, et tal on kael kange, sest Franz kasutas teda padjana. Olevat varahommikul (ta ronib pähe alati varahommikul) märkamatult padjale hiilinud ja siis oma pea tema pea peale asetanud. Huvitaval kombel minu pähe Franz ei tiku ning kui N. ärkab, sätib Franz end tema padjale magama. Me oleme isegi proovinud patju vahetada ehk kui Franz pähe kipub, võtab N. uue padja ja liigub temast eemale. Umbes 15 minuti pärast liigub kass järele. Ootame põnevusega, mis järgmine areng olla võiks.

Lõpetuseks näide sellest, kuidas kass saab, mida kass tahab. Sul on arvuti süles, aga kass tahab sülle? Pole kassi jaoks probleem!

lesikass

Kes kardab klaustrofoobikut?

N. avastas eelmisel nädalal, et talle on määratud paar puhkusepäeva, mis mais ära kasutada tuleb, seega me otsustasime korraks vihma eest põgeneda ning Itaalias käia. Ma polnudki varem Mont Blanci tunnelist läbi sõitnud, seega oli jälle võimalus midagi uut ja huvitavat teha. Läksime kaheks päevaks ja ööbisime Aosta nime kandvas linnakeses.

Mont Blanci tunnel on meist umbes tunnikene sõita, aga see aeg muidugi pikeneb, kui sa juhtud kodust lahkuma sel ajal, kui Genfi lähedalt mööda sõitev kiirtee tööle minevaid inimesi täis on. Tunnel on 10 kilomeetrit pikk ja läheb tõesti otse Euroopa kõrgeima mäe (kui Elbrust mitte arvestada) alt läbi. Klaustrofoobikutele vist ei sobiks teadmine, et selline kaljulahmakas nende peade kohal kõrgub. Kallis on see tunnel ka. Edasi-tagasi sõit on üle 50 euro (rekadele üüratult kallim), aga samas tuleb tõdeda, et see hoiab väga palju aega kokku ning suurtele kaubaautodele on see ilmselt ka turvalisem.

Meie keerasime tunnelist väljudes nina Veny oru poole, et seal matkata ning saime tünga osaliseks. Orgu viiv tee oli suletud. Läksime siis Sapini orgu ja kõndisime esmalt männiokaste järele lõhnavas metsas ja siis juba kõrgemal, kus seda va Mont Blanci jõllitada võis.

Mina vahtisin muidugi ka hoogsalt maha, sest seal võis näha nii krookuseid, orhideesid kui ka muid kenasid õisi.

Ühte madu nägime ka.

MB07

Pärast pikka matka vurasime Aostasse ning olles hotellis veidi hinge tõmmanud, läksime linna avastama ning õhtusööki jahtima. Aostasse tahaks ma ausalt öeldes tagasi minna, sest see näib ajalugu pilgeni täis olevat. Ma ei osanud temast midagi oodata ja seda suurem oli minu üllatus.

Järgmisel hommikul tegime kohustusliku osturetke, sest kuidas sa ometi Itaaliast pasta ja oliiviõlita lahkud ning olles poes hindu vaadanud, lahkusime me sealt hoopis enama kui pasta ja oliiviõliga. Kui too Mont Blanci tunnel nii kallis poleks, võiks Itaalias regulaarselt osturetkel käia, sest 13-eurose kilohinnaga parmesani ostaks ma iga kell. Lisaks oli selle poe köögiviljalett hoopis kenam kui Prantsusmaal nähtu. Muide, tolles poes oli Eesti õlut müügil. Pidin hämmastusest käpuli kukkuma ning muidugi me ostsime ühe pudeli seda põnevat Viru nime kandvat õlut. Proovinud veel pole. Loodetavasti on parem kui Saku Originaal.

N. pakkus, et me võiks Matterhorni vaatama minna. Tegu on mäega, mida šokolaadisõbrad Tobrelone’i pakendi pealt tunnevad ning mille otsa on üpriski raske ronida. N. käis seal 10 aasta eest ning neid tabas veidi halb õnn, seega nad pidid mõneti plaaniväliselt mäel ööbima ning lisaks sai N. peaaegu et pikselöögiga pihta. Oleks väheke teise koha peal olnud, ei loeks teie siin seda blogi.

matterhorn

Toblerone’i pakendil on muidugi Šveitsist nähtav vaade, mis mõneti dramaatilisem välja näeb, aga hirmuäratav on see mürakas ka Itaaliast vaadatuna. Mina sinna otsa ei roniks.

Matterhorni alla me matkama minna ei soovinud, sest ilm kippus kehvaks minema, aga kui me olime mõnest külast läbi sõitnud ja orust väljuma hakkasime, sattus me teele üks küla, kus oli see gondlitega mägilift. Nelja euroga sai üles ja alla ning üleval asus väike küla, mis talviti suusakuurotiks moondub. Kõndisime seal ühe järveni, kõrbesime lootusetult päikese käes ära ning vurasime siis liftiga tagasi alla.  Päev igati korda läinud.

Teel koju arutasime, et mida Franz esimese asjana tahab, kas süüa või õue. Olime talle süüa jätnud, aga tema õgardlust teades oli enam kui kindel, et söök oli umbes kaks tundi pärast meie lahkumist otsas. Ta on meil lootusetu juhtum ses osas. Jõudsime kohale ja kas sa näed, kass tahtis õue. Mina olin ausalt öeldes üllatunud. Kassil on prioriteedid paigast ära.

Amazonase seiklused jätkuvad

TNT kuller tuli eile õhtul uuesti ukse taha ja andis mulle mu paki üle. Oi rõõmu! Miks ta pidi aga mulle selle lipiku jätma, kui ta nii kui nii tagasi tulla plaanis, jääb mulle mõistetamatuks, aga peamine on see, et pakk on kohal.

Täna hommikul lasi naaber uksekella ja ütles kavala näoga, et tal on mulle kingitus ja oodaku ma üks hetk. Käis oma ukse juures ära ja naasis suure pakiga, mis veidi vettinud (meil sajab täna). Selgus, et kuller oli selle lihtsalt tema ukse ette pingile jätnud. Veider. Pakis olev kraam maksis tegelikult päris kena summa ning Amazon väitis, et see saabub 30. mail. Samas väitis ta selle eelmise paki kohta, et orienteeruv kohaletoimetamisaeg on 2-4 nädalat ja tegelikult jõudis nädalaga.

Näe. Fedex saatis just kirja, et esmaspäeval saabub miski, mis lubati umbes 26. mail USAs posti panna. Küll on tore pakke saada.

Ei, ma tegelikult ei ole hullunud netiostleja. Lihtsalt hetkel on selline põnev hetk.

 

Õuduslugusid Amazonasest

Muidugi tuleb TNT seda suurt Amazoni pakki, mille saab kätte vaid allkirja vastu, mulle ära tooma sel päeval kui ma päikesepõletusest ja matkaväsimusest tingituna kauem magan ning seega hilisemal tunnil duši all olen ja uksekella ei kuule.

Muidugi ei tule nad seda automaatselt järgmisel päeval uuesti tooma või ei vii seda kuhugi kogumispunkti, kus ma selle kätte saaks. Ma pean ise ühendust võtma.

Muidugi nõuab TNT süsteem, et ma sisestaks muude andmete hulgas telefoninumbri ning selleks kõlbab vaid Prantsusmaa oma.

Muidugi ei lepi see suvalise numbrijadaga ning keeldub järjekindlalt mu kirja ära saatmast.

Ma tahan oma pakki kätte saada! Tuleb vist prantsuse keele varud kokku võtta ja klienditeenindusse helistada. Oi, see saab õudne olema…

Lisatud hiljem: MUIDUGI ei ole see number, mis siin lipiku peal on, tegelikult kasutuses, sest klient võiks omi asju internetis teha. Kiiduväärt arusaam, aga kui too süsteem ei lepi isegi kohaliku kohviku, mis on ametlik pakkide kätte saamise jaam, telefoninumbriga, siis mida ma veel teha saan?