Kaks kuud

Hämmastav, täpselt kaks kuud pärast Hundu kätte saamist saabusid ka need kaua oodatud autodokumendid. Enam ei pea ma sõites politseid nähes muretsema, et mis ma siis teen, kui nad mu peatavad, sest katsu sa oma vigases prantsuse keeles monsieur le policier‘le selgitada, et sa kaamel pole. Samas, ilmselt on selline aeglus siin riigis norm ja nad ei kergita selle peale kulmugi…

Tegelikult on politsei mind korra isegi peatanud. Tulin Bellegarde’ist ujumast ja nad viipasid, et ma seisma jääks. Tegin seda, kerisin akna alla, hingasin sügavalt sisse, ütlesin: “Bonjour!“, politseinik heitis pilgu autosse ja ja sõnas: “Allez-y” (sõitke edasi). Ju ma siis ei näinudki välja, nagu ma oleks oma pisikesse Hundusse kolm terroristi ja viis vanglast põgenenud retsi ära peitnud.

Advertisements

Punane vesi

Käisin väikesel jalutuskäigul ning kõndisin mööda meie küla purskkaevust, kust tuli punakat tooni vett. Mu esimene mõte oli, et mõned lustlikud noored on vee öösel ära värvinud, siis aga meenus, et täna on ju nelipüha, et küllap see kuidagi sellega seotud on. Wikipedia kinnitas mu kahtlust, öeldes, et protestantidele ja katoliiklastele on punane nelipühade värv (õigeusklikud kasutavad rohelist).

Meil õitsevad aga põlluäärtel moonid ja eile noppisin aiast kaks metsmaasikat. Lisaks noppisin Franzu küljest surnud puugi – too oli end talle põske sisse söönud ja kass oli ta katki kraapinud. Veider, et eelmisel aastal ei kohanud ma vist ühtegi puuki ei endal ega kassil ja nüüd hakkab see juba vaat et iganädalaseks sündmuseks saama. Õigus, peaks oma vaktsineerimispassi välja otsima ja vaatama, kas mu viimasest vaktsiinist on ka juba 5 aastat mööda tiksunud.

Ussidega suhkruvatti?

Läksin pärast hommikusööki meie kindluse juurde ja avastasin oma suureks rõõmuks, et kas torm või mingite inimeste eriti tugevad käed on tunduvalt madalamale kukutanud ühe tee peal ees oleva puu, millest iga kord üle ronida tuleb. Tunduvalt vähem rõõmustas mind see, et metsas ripuvad puudelt jätkuvad need väikesed ussikesed, kes esiteks on ilgelt tüütud, sest nende niidid on kui ämblikuvõrk ja teiseks hävitavad nad hoogsalt puid. Jõudsin järele lastegrupile ja nende ees matkavale vanemale paarile, kellel oli ussikeste vastu võitlemiseks täiesti geniaalne lahendus – haruline oksake, millega kõndides enda ees vehkida. Läksin neist mööda ja leidsin endalegi sobiva oksakese. Veidi naljakas oli keset metsa kõndida ja oksakest viibutada, aga vähemalt ei saanud ma nii palju ussikesi endale kaela. Oksake nägi lõpuks välja kui sootrolli unelm. Mäletate ju küll Shreki esimesest filmist seda, kui Fiona kahe ämblikuvõrke täis oksakesega putukaid püüdis ja sellest “suhkruvatti” tegi?

Puugi leidsin oma jalalt tuterdamas ka. Me oleme N.-iga kahepeale sel aastal rohkemate puukidega kohtunud kui kogu oma elude jooksul. Ausalt öeldes nägin ma Eestis puuki vist kahel korral – üks kord kõndis minu peal ja kord N.-i peal. Olgu, lemmikute küljes olen ma neid ka näinud, aga siis juba end jämmeks söönutena. Lugesin (ERRist vist?) et Eesti on puugihaiguste esikolmikus, aga mind pani see selle peale mõtisklema, et ehk on meil lihtsalt teadlikkus ja diagnoosimine paremal tasemel? Esikolmikusse kuulusid mu mälu järgi veel Slovakkia ja ehk Ungari? Kui meitekandi puugid nii pahad on, siis miks lätlased ei nakatu? Nad käivad ka metsas seeni-marju korjamas.

Muide, minu tillipeenart oli kaevamas käinud veel üks kass. Ma panen tilli nüüd kuhugi mujale maha ja katan selle koha näiteks suure plastmassist kastiga kuniks taimed väljas ja loomadel ehk vähem huvi seda maad üles kaevata.

Kassid…

Lõunasöögijärgset aiatiiru tehes kõndisin oma eile maha külvatud tillipeenrast mööda ja keegi sigudik (ilmselt mõni kass, võib-olla mu enda oma) on seal õndsalt kaapimas ja teadagi mida tegemas käinud. No on paskaagid!

Tulin tuppa tagasi ja lasin kassi õue. Toimetasin toas ja kuulsin siis meelehetlikku kräunumist. Läksin alla ja avasin ukse, kus mind ootas erutunud Franz, surnud linnupoeg hambus. Ohkasin ja lajatasin kassil ukse nina all kinni. Kass vaatas mulle läbi ukses oleva akna hämmeldunult otsa ja jätkas kräunumist. Peaks kassi paar nädalat toas hoidma, kuniks linnupojad lendama õpivad. Mitte et see ümbruskonna kassipopulatsiooni suurust arvestades erilist vahet teeks…

Kohtumine legendiga

N.-i Houstoni seiklused jätkuvad ning eile õnnestus tal muuhulgas kohtuda tõelise legendiga nimega David Allen, kes hoolimata nädala eest saadud miniinsuldist siiski konverentsile oma ettekannet pidama tuli. Pole paha ühe 81-aastase kohta.

N. arvas eelnevalt, et ilmselt on vanake jõudnud juba Newtoni tasemele ehk veidi juba peast kummaliseks läinud, aga võta näpust. Kui N. pärast enda ettekannet saalist välja lipsas, nägi ta vanakest koos oma tütrega ühes vaiksemas nurgas lõunastamas ning astus ligi, et Alleniga veidi juttu puhuda. Kui ma N.-ilt küsisin, et millest nad ka rääkisid, kostis ta: “I asked him a bit about time-keeping, changing the SI second and optical frequency standards. He’s up to date.” Allen on nimelt aatomkelladega tegelev füüsik ja Braunschweigis tegeles N. natuke sama teemaga.

Houstoni kuum ja niiske kliima, mis kombineeritud ameeriklaste jäistele temperatuuridele timmitud siseruumidega, tekitas kahjuks ka olukorra, kus N. eile teatas, et ta jätab pärastlõunase programmi ja õhtuse dinee vahele, sest olemine on enam kui räbal. Lubas hiigelkoguse Theraflud sisse juua ja end loodetavasti paremini tunda. Hetkel ta ilmselt veel magab (ajavahe 7 tundi), seega ma võin vaid loota, et ta ei pea oma sünnipäeva hotellis tõbisena veetma. Kaval saadanas, kas pole, põgenes Houstonisse, et 7 tundi (või kui Bulgaaria järgi võtta siis 8 tundi) kauem 32 olla.

Kõnelusi

Õde: Telekas on laste rasvumise teema. Sõna võtab lastehaigla spetsialist, et ai-ai, lapsed ei söö hommikust. Spetsialist ise on rasvunud.
Mina: :D
Õde: No ei ole ju usutav.
Mina: Ega ole jah.
Õde: Kui ta muidugi lastehaigla sööki sööb, siis ma usun. See oli õudne.