Suleiman

Olen Suleiman! Mulle kuulub impeerium ja haarem! Kes ütles, et ma olen hull?! Kes!? Kes!? Pea maha neil!

suleiman.jpg

Jah, need on sokid. Ei, Franz suurt ei pahandanud. Nurrus kogu aja ning keeras pärast sokkide eemaldamist N.-i sülle magama.

Advertisements

Naan

Lugesin just ERMi blogist, et handi keeles on leib нянь ja läksin kohe internetti vaatama, et kui kaugel handid Indiast on, sest see kõlab kahtlaselt naani moodi. Kaugel on. Väga kaugel on. Aga nüüd tahaks naani. Naani kodus pole, on vaid eilset kõrvitsasuppi ja üleeilset kõrvitsalasanjet. Kohe näha, et sügis.

Huberts

Meid külastas just lätlane. Huberts oli nimeks ja kasvu nii palju, et me N.-iga olime ta kõrval kui päkapikud. Noh, me pole just väga suurt kasvu muidugi ka. Huberts pakub kolimisteenust ning tema jutu järgi töötab ta muidu kolimisfirmas, aga teeb õhtuti ja nädalavahetustel lisatöid.

Huberts vaatas meie elamise üle ning teatas, et 200 euri eest teeb ära. Kõlab hästi, sest muidu peaks me ise auto rentima ning meil poleks abiks üht hiiglaslikku ja musklis Hubertsit, kes haarab ilmselt mängeldes kaenlasse kasti, mida tõstes mina songa saaks.

Kui veab, siis saan Hubertsi venelasest sõbrale maha müüdud meie magamistoamööbli. Peaks talle muid asju ka pakkuma, mis meil üle on. Äkki tal on näiteks sõpru, kes kummutit või kuivatit tahaks.

Muide, keelehuumorit. Tegin nimekirja asjadest, mida maha müüa ja et mul aju lühisesse jooksis, küsisin N.-ilt, kas kuivati kirjutatakse inglise keeles kui dryer või drier. N. jäi mõttesse ja ei osanudki vastust anda. Kirjutasin nimekirja Trockner. Multi-kulti on vahel ajule kurnav.

Vandumisanne

N. mainis, et ta oli Suurele Metalisõbrale saatnud foto, kus Sipsik ebatsensuurset žesti teeb ning lubanud, et õpetab lapse bulgaaria keeles vanduma, sest ta ise on liialt väärikas kodanik ja ei saa seda kõike ometigi enam ise teha, seega tuleb keegi seda enda eest tegema panna. Seepeale tuli meil muidugi serblaste erakordne vandumisanne jutuks ja N. saatis mulle pildi:

sloveen-serblane

Pärit siit.

Maksud ja surm

Prantsusmaal on üks maks, millel nimeks taxe d’habitation ehk eluasememaks. Sellest saadud raha läheb, kui ma õigesti aru sain, kohalikule omavalitsusele ja moodustab küllaltki suure osa omavalitsuste eelarvest. Mida nad selle raha eest teevad, ma ei tea, aga ilmselt rahastavad oma tegevust ja ehk ehitavad teid või midagi. Maksuteatise saab iga leibkond ning see saadetakse välja sügisel, kui tuludeklaratsioonid on ametnike poolt läbihekseldatud. Kuidas seda arvutatakse ma ei tea, aga meie maks 2017. aasta eest oli 530 eurot.

Maksu tasumiseks on neli võimalust. Esmalt võib kasutada teatisega kaasa tulnud pangalipikut, teiseks võib saata tšeki (jah, siin riigis on inimestel tšekiraamatud), kolmandaks võib minna kohalikku maksubüroosse ja summa seal tasuda ning neljandaks eksisteerib mingi portaal, kus seda ka vist teha saab. Portaal on Prantsusmaa maksunduse samm 21. sajandisse ning suured plakatid maksubüroo seintel teatavad, et uuest aastast peavad kõik oma deklaratsiooni portaalis esitama. Portaali sissepääsu saamiseks pead sa (vist) olema esitanud vähemalt ühe tuludeklaratsiooni, saama sellega seoses isikliku tunnusnumbri ja siis selle numbri (või oma nime) abil helistama kuhugi ja sisse logimiseks koodi paluma.

Ühel kenal esmaspäeval sõitsin ma Bellegarde’i, kus asub meile lähim büroo, et sealt seda numbrit küsida. Meie vankumatu loogika ütles, et nii oleks lihtsam, kui üritada telefoni teel asja selgitada. Vurasin kohale, parkisin auto Carrefouri juurde, lonkisin büroosse, sõitsin liftiga üles ja vaatasin seejärel teenindussaalis olevat järjekorda. Vaatasin järjekorda, siis vaatasin Sipsikut, vaatasin uuesti järjekorda ja keerasin otsa ringi. Käisin poes ja andsin N.-ile teada, et ma parem üritan helistada. Mingil põhjusel number ei vastanud. Jõudsin juba kahtlustada, et ehk on asi selles, et tegu peaks olema tasulise numbriga ja ehk toimib see vaid prantsuse numbritega, aga põhjus oli hoopis lihtlabasem – ma poleks pidanud numbri ees olevat nulli telefoni sisestama.

Nullita numbriga proovisin järgmisel päeval. Kuulasin lindistatud naishääle pikka juttu selle kohta, millal nad ikka avatud on ja kui vägev portaal neil on ja kas ma nüüd ehk valiks, mis teema mind huvitab. Tegin oma valikud ning telefon hakkas kutsuma. Hingasin sügavalt sisse ja valmistusin oma palvet esitama, aga telefon vaid kutsus ja kutsus. Proovisin päeva jooksul veel ning jõudsin juba kahtlustama hakata, et kui teisipäeviti neil vastuvõttu pole, siis ehk ei võta nad telefoni ka. Proovisin kolmapäeva hommikul uuesti ja telefon vaid kutsus ja kutsus ja kutsus…

Pakkisin Sipsiku jälle autosse, vurasin Bellegarde’i, parkisin auto Carrefouri juurde, lonkisin büroosse, sõitsin liftiga üles ja vaatasin seejärel teenindussaalis olevat järjekorda. Veidi väiksem kui eelmisel korral vist. Ja järjekorranumbreid andev masin töötas. Võtsin numbri ja kui ma masinast eemale astusin, kõnetas mind üks mees. Madame, seal nurga taga on toolidega ooteala ja seal oleks teil ehk lapsega mugavam. Madame läks ümber nurga ja tahtis ropendama kukkuda. Nojah, kusagil pidid ju need 30 inimest istuma, kelle järjekorranumber minu omast eespool oli. Õnneks oli päris mitu neist juba alla andnud ja lahkunud, seega järjekord oli sellevõrra lühem.

Ootasin kokku tund aega ning sain siis lõpuks teenindaja juurde. Esitasin oma soovi ning ta küsis mu dokumenti. Esitasin selle ja siis ka oma prantsuse dokumendi, kus on kirjas, et ma N.-iga abielus olen ning selgitasin, et meile koju saadetud maksuteatisel on viga, sest ma ei ole teps mitte nime vahetanud. Ta muutis mu nime nende süsteemis ära ja ma kordasin oma soovi. Tahaks ligipääsu, et maksu maksta. Ei saa. Aga kuidas me maksu maksta siis saame? Tšekiga. Mul pole tšekiraamatut. Siis lipikuga. Mul oli selleks hetkeks juhe nii koos, et ma ei suutnud talle enam selgitada, et meil pole kohalikku panka ja seega me ei saa lipikuga maksta. Liiatigi, kus me siis järgmise aasta deklaratsiooni esitame, kui seda peab tegema portaalis, mille ligipääsu ma ei saa? Kõndisin sealt büroost välja ja tegin N.-ile ühe emotsionaalse kõne.

Kodus üritasin maksuteatiselt tuvastada kontonumbrit. Pole. On viitenumber (vist), aga kontot pole. Vandusin veidi ja lubasin N.-ile, et ajan asja järgmise (ehk selle) nädala jooksul korda (maksetähtaeg on 15.11). Eile pakkisin Sipsiku autosse, sõitsin Gexi, kus asub ka üks büroo ja ma lootsin, et seal on ehk vähem inimesi. Mu lootus oli õigustatud ning väga kaua ootama ei pidanud.

Tere, sooviks maksu maksta. Ikka saab. Kas sularahas saab maksta? Ei, ainult alla 300 euro jäävaid summasid. Sel hetkel saatsin vaikse palve pangandusjumala poole, et mu kaardi päevalimiit ei oleks 500 eurot. Sisestasin kaardi maksterminali, sisestasin PIN koodi, masin mõtles kaua ja mina kordasin samal ajal peas mantrana “tuhat euri, tuhat euri”. Makse läks läbi ja ma hingasin kergendunult.

Sooviks seda portaali ligipääsu ka. Ikka saab. Ametnik klõbistas veidi, sisestades mu andmeid ja teatas siis, et ikkagi ei saa. Ma ei küsinud enam ka, et miks, aga küsisin, et kuidas me siis toda deklaratsiooni tegema peaks. Paberil ja postiga, kostis ametnik, kelle kõrval seinal rippus poster, mis teatas, et 2019. aastast alates deklaratsioone paberil enam esitada ei saa. Ohkasin ja ütlesin, et viimase asjana sooviks ma oma aadressi andmebaasis ära muuta. See sai tehtud, kõndisin Sipsikuga tagasi auto juurde ja mõtlesin, et miks on vaja asju nii keeruliseks ajada.

Keelehuumorit ka. Veebileht on prantsuse keeles site web ja see hääldub enam-vähem kui “sitt veeb”.

Lelud ja kannid

Nonde detsembripühadeni on veel aega, aga ma lihtsalt tahaks soovitada, et kui keegi otsib kingitust, siis selline Itaalia firma nagu Milaniwood teeb lahedaid mänguasju. Lihtsalt tellida tasuks mitte nende lehelt, sest see konto loomine on seal nii võimatuks tehtud, et enne tuleb jõul kätte, kui sisse logida suudate. Ma tellisin just Põnnile säherduse asja.

Ma nägin nende seda ehituskomplekti Lugano kunstigalerii poes ja nii ma nad avastasingi. Tahaks juba Sipsikule selliseid asju pihku pista, aga ilmselgelt on selleks liiga vara.

Muide, lihtsalt vahemärkusena, et eesti keel on ikka kummaline ja keeruline iga nurga pealt. Jäin kord sõnade hääldamise peale mõtlema ja testisin jälle N.-i peal, et kas ta kuuleb erinevust. Kann ja kann. Üks kui kastekann ja teine kui mängukann. N. arvas, et mingit vahet pole. Meil on ikka üks võimatu keel. Saaks ma maailmavalitsejaks, sunniks ma kõiki prantslasi seda õppima, et oma keeleõppe hingetraumat leevendada. Teate kuidas prantsuse keeles “on vaid üks võimalus” öeldakse? Il n’y a qu’un seul moyen. Miks on vaja seda mõtet läbi eituse väljendada, on üks neid asju, mida ilmselt isegi prantslased selgitada ei oska. See keel ajab mu hulluks! Ja ilmselt ei tule mu ideest Duolingoga aasta lõpuks ühele poole saada midagi välja, aga no talve lõpuks ehk ikka. Õpin sealt uusi asju ja samal ajal unustan juba õpitut. Kahju oleks küll, kui meie Prantsusmaa peatüki lõppedes mul vähemalt B2 tasemel keel suus poleks, aga õnneks ei tea ma veel, kaua me nimetet peatükk kestab. Mõnda aega ilmselt veel. Veel on aega. Ja lootust.

Baklažaan

Meie tänane väga mõnus õhtusöök tuli Tuuli Mathiseni raamatust “Baklažaanitoidud“, mis on muideks üks igati väärt raamat. Soovitan sealt soojalt nii hakklihaga täidetud baklažaanirulle kui ka gruusiapärast baklažaanihautist (see oli meil täna laual).

Eile sõime ka baklažaani, aga karrina. Kasutasin põhjaks seda retsepti, aga herneste asemel läks pannile okra, mida Eestis suurt ei tunta, aga mis Bulgaarias (ja Türgis) au sees on. See on selline veider köögivili, mis toidus veidi limaseks läheb, aga samas laiali ei lagune ning mille seemned mõnusalt hamba all krõmpsuvad.

Üks baklažaan on meil veel, sest N. läks Itaalias neid ostes veidi hoogu. Mida me sellest küll teha võiks?