Äriidee

N. tegi eile Sipsikule maniküüri ning nentis, et Franzu puhul on selle näol kergema tööga tegemist. Vastsündinul küünte lõikamine olevat selline täpistöö nagu kõige tillemate komponentide jootmine, aga oluliseks vaheks on see, et elektroonilised komponendid üldiselt ei liiguta.

Maniküür õnnestus ja ma pakkusin välja, et see võiks olla meie 379. tagavaraplaan tulevikuks (kui praegune elu ja töö ära tüütab) – avame vastsündinute maniküürisalongi. Mõtleks, kena meesmaniküür ja tited! Kõik noored emad hulluvad. Tea kas EAS toetaks me äriideed?

Ühtlasi on lapsele maniküüri tegemine nüüd ametlikult N.-i ülesanne. Tööjaotus hakkab välja kujunema.

Advertisements

Saiapuru

Ilmselge esimese maailma mure on see, kuidas süüa oma sarvesaia nii, et sa oma rinnal olevat vastsündinut saiapuruga täis ei pudistaks. Samas, tema puristab mind mõningate kuude möödudes kindlasti mingi põneva püreega üle, seega vaadakem seda kui kättemaksu enne kätte makstava teo toimumist.

Maailm on imeline

sipsik

Kutsugem teda siin blogis Sipsikuks, sest esiteks oli “Sipsik” lapsena üks mu lemmikraamatutest ja teiseks on sellega seotud ka üks teine ja täitsa N.-iga seotud lugu. Nimelt oli N. just siis, kui ma esimest korda Bulgaariasse läksin, oma juuksed maha lõiganud ja kandis valge-sinise triibulist t-särki. Mina pahvatasin selle peale muidugi: “Sa oled nagu Sipsik!” Sellele järgnes vajadus selgitada, mis on Sipsik ning päris pikalt oli N.-i Skype’i pildiks just nimelt Sipsik. Inglisekeelse “Sipsiku” leidsin talle Raamatukoist ka, seega ta on tegelasega kursis.

Sipsik sündis eile õhtul, kui prantslased hullunult juba tähistasid (aitäh, Sipsik, et meid lärmakast Collongesist vaiksesse La Touri haiglasse tõid), on tüdruk, 2770 grammi ja 48 sentimeetrit. Mida Franz asjast arvab, on paari päeva pärast näha.

Agar-agar

Meil käisid eile Genfi sõbrad külas ning õhtu mõõdus suuresti nende kallal nokkimise tähe all. Nad mõlemad nimelt töötavad WTOs ehk Maailma Kaubandusorganisatsioonis, mis tänu teatava suurriigi kummalise presidendi tegevusele on kaotamas oma rolli maailmas. Nagu ma neile lohutavalt ütlesin: “Nii suure organisatsiooni lammutamine võtab veel aastaid, seega töötuks te nii pea veel ei jää.”

Grillisime õues kala, liha ja köögivilju ning magustoiduks üritasin panna cottat teha, mida ahjus küpsetatud viigimarjadega süüa. Maitse oli teisel väga mõnus, aga et ma poest želatiini asemel vaid agar-agarit leidsin ning seda valesti doseerisin, jäi magustoit äärmisel vedel. Tuleb uuesti teha proovida, sest just nagu või- või keedukreem, kõlab panna cotta hoopis keerulisemalt, kui ta tegelikult on.

Tuhksuhkur?

Käisin eile Genfis kõndimas ja lobisemas ning ma pean nentima, et kesklinnast välja jääv Genf on hoopis huvitavam kui see järveäärne. Kõndisin näiteks Bel-Airi trammipeatusest mõõda Rhône’i kallast järvest eemale ning sattusin piirkonda, kus vanasse tehasesse on kontserdimaja tehtud ning kõik kohad pisikesi baarikesi ja muid lokaale täis. Veidi kui Telliskivi, aga Telliskivi on lahedam :)

Kohtusin oma tandemlasega Palladiumi trammipeatuses, läksime sealt üle silla ning kõndisime jõe ääres ja mõnusasti puude varjus. Rhône’i vool on väga tugev ning tegelikult oli seal pikalt ujumine keelatud, aga et võimud seda ka kuidagi otseselt piirata ei saa, on see nüüd põhimõtteliselt lubatud, aga mitte soovitatav. Igal aasta pidi inimene või paar jõkke ka uppuma, mis inimeste sealset tegevust vaadates mind suurt ei üllata. Vette hüpatakse kõrgetelt sildadelt, hulbitakse suurte täispuhutavate elukatega ning tarbitakse kõikvõimalikke aineid. Kanep on Genfis legaalne, seega silmini pilves keskealiste hipide nägemine mind ei üllatanud, küll aga pani kulmu kergitama neidis, kes vägagi avalikult kokaiini ninna tõmbas. Olgu, ega ma tea, kas ikka oli kokaiin. Võib-olla talle lihtsalt meeldib jõe ääres istudes väikesest minigripkotist tuhksuhkrut peeglikesele raputada ja seda triibuks kokku lükata. Inimestel on igasuguseid hobisid.

Selle kõnnaku ajal näeb muideks ka Rhône’i ja Arve’i jõgede ühinemiskohta (sellest ka linnajao Jonction nimi), mis näeb lahe välja, sest Rhône on imeilusat sinakasrohelist värvi ja Arve on hall ning mudane.

Vägivaldselt liha vastu

Hmm, ma arvasin kogu aeg, et veganlus on ühtlasi igasuguse vägivalla vastu, aga kas sa näed… Tõsi tema muidugi on, et prantslaste (enamasti nende endi poolt) ülistatud kokakunst on kohutavalt lihakeskne ja poes müüdavaid eelpakendatud portse vaadates tekib õigustatud küsimus, et kas kõik pered on vähemalt 7-liikmelised.

Mõneti teemaga haakuv mõte, et miks ei võiks Eestis näiteks lasteaedades rohkem taimetoite pakkuda? Suurem osa peresid ilmselt ei söö piisavalt köögivilju, aga liha-kartulit küll. Mitte et ma teaks, mida tegelikult Eestis lasteaedades süüa antakse. Targutan siin niisama, nagu ikka.