Jätkates keelepärlitega. Sipsik teatas, kui olin autoukse avanud, et tema ei saa kõndida, sest käed ja jalad valutavad.

Mina. Ma ei saa sind sülle võtta, mul on joogamatt käes.
Sipsik: Aga ma võtan selle enda kätte.
Mina: Ja mina võtan siis sinu?

Itso-san eile õhtul multikaid vaadates: “Miks Muumisid olemas ei ole?”
Itso-san täna hommikul pärast riiete vahetust: “Miks ma paljas ei ole?”

Poiss tegi täna hommikul kunsti:

Lillast joonistusest alates kellasuunas minnes: hiired, lepatriinu, putukas. Mina pole putukaekspert, seega ma täpselt ei saa aru, mis lepatriinu just lepatriinuks teeb, aga kui mulle nii väidetakse…

Itaallased tulevad pärastlõunal külla mängima ja siis õhtusöögile, seega valmistan kaheksajalagrilli ette. Ilm on kõle, aga eks siis N. peab lihtsalt paksema jope selga panema grillimise ajaks. Kui sai padurasedale (tähtaeg järgmisel nädalal) sõpsile mereannigrilli lubatud, ei peata meid veidi jahe ilm! Sööme, tõsi küll, toas. Ega me maniakid ei ole.

Kui me oma maja ära ostsime ja kõik lepingud üle võtsime, jätsin esialgu prügilepingu muutmata ehk et meile jäi väga suur prügikast (340 liitrit, umbes pool tavapärasest kortermaja kastist vist). Ma ei muutnud suurust, sest mõtlesin algavale remondile, kuhu jah, esialgu tuleb lammutusjääkide konteiner, aga küllap tekib tavapärasest rohkem jäätmeid, seega las ta olla.

Septembris tuli viimane prügiveoarve, mis siin koosneb järgneva kuue kuu abonemendist, kastirendist ja viimase kuue kuu tühjenduskordade tasust. Kasti tühjendatakse vaid siis, kui oled ta tee äärde jätnud, miinimumkordi pole, kasti kaas peab kinni olema ehk et prügi peab täielikult kastis olema. Mis juhtub kui pole? Tõmbavad teibi üle ja jätavad tühjendamata. Mõneti vist distsiplineerib rohkem, kui topelttasu küsimine, sest siis tuleb õnnetul kastiomanikul nädal aega oma prügihunniku otsas istuda. Selle hiigelkastiga oli meil kastitühjendust keskmiselt iga kuue nädala tagant, mis tähendas seda, et soojemal ajal kippus kast haisema minema ja tuli teist ka pooltühjana tee äärde vedada.

Septembris või oktoobris, kui ma kastivahetust palusin, võtsin esimese hooga 240-liitrise. Ei teagi miks. Alati saab ju veel väiksemaks vahetada, mõtlesin ma ilmselt. Tellisin, sain tagasisidet, aga seda va kasti ei tulnud ega tulnud. Mõtlesin, et äkki nad vahetavad ta siis, kui kuus kuud mööda saab (ehk on nii paberimajanduses neile vajalik). Jaanuaris käisin paberit ja pudeleid ära viimas ning vaatasin üllatusega plastikpudelite konteineril olevat kleepsu. Meie piirkondlikud prügisorteerimisreeglid on muutunud ning nüüd läheb kõik pakend taaskasutusse! Imeline! Aga ühtlasi pole mul nüüd sinna kodusesse prügikasti suurt midagi panna. Üks öömähe veel on, aga sellegi osas on vägagi lootust ning ilmselt ostsin sel esmaspäeval viimase mähkmepaki. Pakendid moodustavad prügist väga suure osa, mis paneb mind mõtlema, et küll oleks hea, kui nad nüüd looks siia-sinna olmeprügi maa-alused konteinerid ja lõpetaks eramajade prügikastinduse ära. Ma võiks vabalt oma prügikotiga kasvõi kilomeetri kaugusele kõndida, kui see tähendaks, et prügiauto ei pea iga nädal kõiki tänavaid läbi vuristama.

Kirjutasin neile siis veebruari alguses uuesti, et terekest, ma pole seda va uut kasti saanud ja muutunud sorteerimisreegleid arvesse võttes tahaks ma nüüd kõige väiksemat ehk 140-liitrit kasti. Vabandati ette ja taha, sest kuidagi oli mu soov kahe silma vahele jäänud. Lubati uuel nädalal ära vahetada. Ei juhtunud muidugi midagi. Kirjutasin siis eile uuesti. Sain kohe järjekordse kahjatseva vastuse ja lubaduse, et neljapäeval vahetatakse ära, pangu me vaid kast tee äärde. Ma vedasin kasti täna targu tühjendamiseks välja ehkki seal e-kirjas mulle keegi ei öelnud, kas kast peaks tühi olema või ei. Pärastlõunal vaatasin telefoni. Keegi oli helistanud ja kõneposti teate jätnud. Prügifirma. Ütlesid, et homme tuleb uus kast, palun pange vana tühjana välja. See kõik on jube tore, aga… Kolmapäev on prügipäev ja prügi viiakse umbes lõunapaiku. Kui ma poleks omast tarkusest kasti tühjendamiseks välja pannud ja sedagi vaid tänu sellele, et ma teadsin, et neljapäeval tuleb uus kast (vana kast polnud täis), siis kuhu ma selle kasti siis tühjendama pidanuks? Kas poleks nagu mõistlik natuke varem ette helistada?

Oh Prantsusmaa, sa ikka ei lakka mind hämmastamast!

Mul oli plaan täna puid istutada. Reedel tõin poest koju kaks pihlakat ja ühe lepalehise toompihlaka, millest ma varem miskit kuulnud polnud, aga guugeldamine tõi esimese asjana imeliselt õisi täis hiigelpõõsa pildi ja lisaks pidid marjad imemaitsvad olema, seega mis seal’s ikka mõelda. Eile tõin aprikoosi (Peche de Nancy ehk Nancy’st pärit sort, mis külmale ja tuulele vastu peab), mirabelli (ka Nancy’st) ja ploomi (oli vist Reine Claude d’Althan, ma ei taha õue minna ja puu küljes olevalt sildilt järele vaadata).

Ilmateade lubas täna tuult ja ma mõtlesin, et tühja temaga, mis see ikka segab. Haa! Edaspidi tean, et kui ilmateade tuule eraldi rõhutades välja toob, tuleb tubane päev, sest täna on meil terve päeva puhunud Bise ehk piikonnale tüüpiline maru, mis kogub Kesk-Šveitsis hoogu, põrkab siis vastu Jura mäestikku ja lajatab täie raevuga Lémani järve (ehk Genfi järve) piikonna pihta. Lapsed olid hommikul veerand tundi isegi õues. Ilm oli muidu imeliselt päikseline, aga jäiselt külm ja tuuline. Ja järjest hullemaks läks. Ma ei tea, mis nende hullude peas on, keda ma sörkimas olen näinud. Siin lööb tuul kohati jalust. Me kasti külge kinnitamata meeter korda meeter puidust kompostikastikaas lendas päris kaugele taluniku koplisse. Naabrite ploomipuu lõhenes kaheks, sest üks peamine oks murdus küljest. Mina olen lihtsalt rõõmus, et mul uued aknad on. Huvitav kas me vana pirn oleks selle maruga ka pooleks läinud?

Oi, kuidas vilistab ja undab see tuul! Kass pole vist terve päeva majast lahkunud. Või ehk on korra pissil käinud. Magab voodis ja ignoreerib maailma.

On vist märgiline, et põhimõtteliselt võin ma tänasega oma remondi lõppenuks kuulutada, sest torumeeste firma käis ja pani vannitoas paika liistu, mis sealt puudu oli. Aasta tagasi tassisime N.-iga asju ülemisele korrusele ja garaaži, vahele lugesime õõvastavaid sõjauudiseid. Mu remont sai valmis, ehk saab sõda siis ka nüüd läbi? Oleks ju kena. Või peab sõda nii kaua ootama, kuni ma need garderoobiuksed ära tellin ja ette saan, trepiastmed ära lihvin ja välja vahetan, koridorikapi seest ära remondin?

See liistuteema oli muidugi saaga omaette, mis päädis sellega, et ma vaidlesin täna tuliselt telefonis prantsuse keeles. Jube vigaselt ilmselt, aga vaidlesin. Osaliselt on see liistu asi meie “süü”. Mul on vannitoas nurk, kus ühel seinal on plaat ja teisel värv, aga me tegime asju väidetavalt vales järjekorras ehk et esmalt tulnuks panna plaadid ja siis pahteldada värvida, seega plaatija pani plaadid seina ja äärmised sellise liist-jupstükiga, mille tulemusena jäi värvitud seina ja jupstüki vahele kole pragu. Virisesin selle üle mu meelest juba suve lõpus, kui ma Eestist tagasi tulin, aga see aina venis ja venis. Käidi siin muid asju lõpetamas ja see ikka venis. Lõpuks tuldi vist 22. detsembril ja torumees vahetas välja kõik keldris olevad käterätikuradika torud ning ütles, et oi, ega see lähegi soojaks, kui sul vaid põrandaküte sees. Pane ülemine korrus ka kütte, tasakaalustab siin süsteemi. Ei, ma ei küta tühja ülemist korrust, käi kukele! Mul on nüüd vannitoas ilus “nagi” oma rätikutele. Oeh. Oleks pidanud ikka komboka ostma, aga noh, oleks-oleks. Miks nad mulle seda kõike enne ei rääkinud, olles valdkonna spetsialistid, jääb mulle veidi arusaamatuks.

Nurgaga polnud tal aega tegeleda. Tuldi jaanuaris tagasi. Pani sinna silikooni, nägi kole välja, lubas pärastlõunal tagasi tulla ja uue kihi panna. Ei ilmunud välja. Mina kurjustasin. Tükk aega oli vaikus ja ligi kuu hiljem vabandati-sabandati ja saadeti keegi kohale. Boss käis ka asju vaatamas ning põrandakütte osas paari asja kontrollimas. Töömees proovis silikooni lisada, tuli jube. Otsus – võtame kõik ära ja teeme uuesti. Andsid aja. Tühistasid viimasel hetkel (viimasel hetkel aja edasi lükkamist ja siiski mitte kohale ilmumist juhtus korduvalt selle kuu aja jooksul). Lõpuks jõudis ta kohale, tegi uuesti, kole nagu öö. Tuleb liist panna. Olgu, aga miks oli vaja kolm korda üritada siia silikooni toppida, kui liistuga asja lahendada saab? Lubas liistu osta ja tulla. Eile pidi tulema pärastlõunal. Siis sain sekretärilt kõne, et ta natu hilineb. Hilines nii natu, et ei jõudnud kohalegi. Kui nad mulle täna enne 12 helistasid, olin ma parasjagu aianduspoes puid ostmas ja nende numbrit nähes väga sõjakas tujus. Ütlesin, et ma olen olnud erakordselt kannatlik, aga minu mõõt on täis, sest te olete nii mitu korda tühistanud või mitte kohale ilmunud ja minu aeg on ka midagi väärt. Me teeme selle ise ära, teie tühistage oma viimane arve (1200 eurot :D). Sellega nad nõus polnud, sest tegu on väikese odava tööga ja ega meiegi olevat neile probleeme põhjustanud, sest parketti ei saadud ühes jorus maha panna, kuna meil polnud uksi. Tõsi, aga kes, kurat, teil seda teha palus? Oodanud mu uksed ära! Oleks kõigi elu lihtsam olnud! Olgu, seda viimast ei tulnud mul pähe öelda. Kemplesime veidi ja siis ma ütlesin, et olgu, ma annan viimase võimaluse. Teete täna ära ja kõik.

Läksin koju, sõber, kellega koos poes kondasime, tuli ka, sõime kolmekesi (st Sipsik ka) lõunat (õues!) sel ajal kui tema koer Franzu olemasolu pärast erutus ja siis tuligi töömees lubatud ajal. See neetud liist võttis tal mingi 15 minutit aega! Milleks oli vaja niimoodi aega raisata!?

Me vahetasime sõbraga seemneid. Mul on nüüd veel rohkem seemneid… Mul on ka kolm tonni värsket kompostmulda, kuupmeeter puiduhaket ja kohe, kui ma naabrimehel hõlmast kinni saan, tuleb ehk sõnnikut ka. Homme tulevad austerservikutüüblid (aga vaha mul pole…) ja sparglikroonid, kahe nädala pärast loodetavasti ka tomatite ja tšillide seemned (tellisin Kanaaridel asuvast kohast ja neil on ogarad tarneajad, ikkagi Hispaania). Homme peaks puid ka juurde ostma. Aiahooaeg alaku!

Kuu aega tagasi ostsin kaks kärbatanud lillesibulakest. Sibulakesed polnudki nii kärbatanud vaid hoopis elujõudu täis!

Ma kahtlustan, et minust võib saada kergekujuline ratsuritähesõltlane… Sellised õied ja keset talve! Punasel on kolm avatud õit ja üks kinnine pung, valgel tuleb ilmselt, punga suurust vaadates, vaid üks õis. Nii põnev!

Ühtlasi sain kätte kastitäie seemneid, mis ma pärast pikka ja vaevalist kaalumist tellisin. Katsusin mitte liiga hoogu minna, aga nojah… Tomatite ja tšillide seemned ootavad ostmist. Ma olen kevadeks valmis! Ühtlasi on mul plaan minimaalselt toas asju ette kasvatada ning loodan leebele kliimale ja kattelooridele, aga tomatid, tšillid, okra, artišokk ja muud kuumema kliima taimed tuleb muidugi kuidagi tuppa mahutada ning naaber tuleb lihavõttevaheajaks kastma paluda.

Mul oleks vaja nii palju asju läbi mõelda ja valmis ehitada (kattelooride raamid, vaarikate toestus, kupli alus, kastpeenar-kasvuhoone) ja märtsis peab hakkama aeda püsti panema. Tea kas talunikul võiks olla mingit massinat, millega postide tarbeks auke maasse teha saaks… Usutavasti ägisen ja kaevan lõpuks ise. Mõni käib jõusaalis, mõni kaevab auke.

N. räägib lastega vahel inglise keeles ning sealt tulebki tänane keelepärl.

Sipsik: What is this?
N.: This is a sweet bread.
Sipsik: I like sweet bread.
Itso-san: What is this?
N.: This is a printed circuitboard.
Itso-san: This is… ?? …

Ärgem hüpakem keelevõimekuselt üle oma varju, eks. Mitte et see oleks N.-i takistanud (bulgaaria keeles) lapsele rääkimast, kuidas neid plaate toodetakse. Võin surmausalt öelda, et tollel kahepoolesel oli täiesti ükskõik ja ilmselt ei saanud ta millestki aru.

Nägin kohalikus uuskasutuskeskuses järgmisi iludusi. Vajan mõisa! Lossi! Suuuuuurt maja!

Ma vist pean homme ikka tagasi minema. Need massiivsed asjakesed jäävad poodi, aga ma vist vajan seda karplauda.

Peidan pooleli olevad raamatud ja parimad kommid ära! Või siis oleks hea asi kruvide ja naelte hoiustamiseks.

Ma ei tohi seal poes käia…