Hull lõgismadu

Kohtusin täna ühe uue tuttavaga, kellest loodetavasti lähikuudel ehk isegi sõber välja kujuneb. Väga tore ja naljakas sakslanna, kellega peaaegu viis tundi koos aega veetsime ja suuresti saksa keeles lobisesime. Oh kuidas ma sellest puudust olen tundnud! Hämmastavalt ladusalt läks ka. Ennastki üllatas.

Sakslanna (ühel hetkel mõtlen talle ka bloginime välja) mainis, et talle teeb alati nalja, et Prantsusmaal on kiirusepiirangut näitavate märkide all väiksem märk, millel kirjas rappel, mis tähendab “meeldetuletus”. Selgus, et sõnal on ka tähendus saksa keeles, aga ta ei suutnud seda mulle täpselt selgitada, seega ma võtsin koju jõudes sõnaraamatu ette. Rappeln on tegusõna, mis tähendab lõgistamist, aga nimisõnana on see kasutusel väljendites, mis ennekõike hulluks minemisele või ajamisele viitavad:

seinen Rappel kriegen ehk täiesti segi keerama
dabei kriegt man noch den Rappel ehk see ajab täiesti hulluks

Nimisõnal endal kusjuures sõnaraamatus otsest tõlget polegi. Lõgin ehk?

Lõgismadu pole aga Rappelschlange vaid hoopis Klapperschlange. Juhuks kui keegi lisaks minule selle üle juurdlema jäi.

Advertisements

Virsik või kook?

N. tuli eile koju, väike kotike näpu otsas. Selgus, et üks kolleeg oli talle tänutäheks küpsetisi toonud. Tänutäheks selle eest, et N. tema poolt korraldatud heategevuslikest korjandustest, mille abil raskelt haigelt bulgaarlasi välisriikidesse operatsioonidele viiakse, osa oli võtnud. Too naine, kes korjandusi korraldab, teeb lisatööna kõikvõimalike küpsetisi ning nood, mis meile toodi, olid imelised.

virsikud

N. sõnas, et ta vanaema tavatses neid teha, aga ta ema pole neid eales küpsetanud ning mina nägin selliseid asjandusi esimest korda. Kutsutakse neid praskovkiteks ehk virsikuteks, sest nad meenutavad oma välimuselt virsikuid. Tegu on pehme ja mahlaka biskviidilaadse küpsetisega, mille kaks poolt on kokku kleebitud kreeka pähklitest, moosist, piimast, suhkrust ja võist tehtud seguga. Omapärane värv tuleb toiduvärviga segatud piimast, mille sisse valminud küpsetis kastetakse ja seejärel suhkrus rullitakse.

Meieni jõudnud olid transpordi käigus veidi lömmi läinud, aga maitse sellest ei kannatanud. Mul on tunne, et ma pean ehk tolle naise käest noid virsikuid juurde tellima. Või ise nikerdama hakkama. Retsept on muideks selline.

Tihti tähti taevas nähti

Vaatasime seda ilmateadet ja too tähevaatlusidee ei andnud rahu, seega otsustasime asja nädala sees ette võtta. Täpsemalt eile. N. tuli ilusasti viieks koju, mul olid asjad juba pakitud ja sõitsime Le Tiocani. Sealt oli onnini tubli tund aega väga järsku kõndi, sest kõrguste vahe on ligi 500 meetrit. Keel oli vestil ja iga natukese aja tagant tuli hingeldades peatuda (mul, N. näitas jälle eesrindlikku vormi) ning tagatipuks tahtis üks ülijutukas prantslane meiega matkarajal lobiseda. Saime temalt teada, et keegi ööbib seal ristiga mäetipul ning et tollel onnil on lukustatud osa ka, mis hoopis mugavam on ning mille võtit saab Thoiry ametnike käest nõutada. Pool jutust oli muidugi selline, et me ei saanud midagi aru ja meie poolt väljutatud keel oli ka nii vigane, et endalgi oli äärmiselt piinlik.

vaatlu01

Jõudsime üles veidi pärast seitset ning kohe saabus ka päikeseloojang. Päike ise oli muidugi juba ammu Juura taha kadunud, aga noh, põhimõtteliselt oli ta seal veel olemas. Me otsustasime oma laagri mitte onni ega ka selle ette püsti seada, vaid läksime nõlval oleva infotahvli juurde, mis lehmade eest aiaga kaitstud, ning laotasime oma matid sinna maha. Veidi kalde alla jäid ning see tekitas öösel veidi probleeme, aga see-eest oli meil vaade öisele Genfile.

vaatlus02

Pakkisime lahti ka oma pikniku, mis osutus väga prantsusepäraseks – pikk pehme sai, juust, veidi vinnutatud vorsti, oma aia tomatid (viimased veel), oliivid, vein. Ma vedasin isegi veiniklaasid mäkke, sest kes siis plasttopsidega romantikat teeb. Ausalt öeldes olid mul küünlad ka kaasas, aga et pidevalt puhus tuul, jäid need kotist välja võtmata. Sõime, jõime ja ootasime tähti.

vaatlus03

Ma olin kodus eeltööd teinud ja välja uurinud, mida mu kaamera tähtede pildistamise osas teha suudab. Selgus, et suudab paljutki. Eriti kui kolmjalg ehk statiiv olemas on ning N.-il õnneks üks pisike oli, mille me endaga kaasa võtsime. Katsetasin ka pika säriajaga võtet ning sain ilmselt kõige ägedama pildi, mis ma eales teinud olen. Mitu lennukit ja meteoori teie pildilt leida suudate?

vaatlus04

See pilt sai vist umbes üheksa ajal tehtud. Seejärel jäime me mõneks ajaks magama, et vahel ärgata ja taevasse piiluda. Näiteks Orioni vööd, Siiriust ja Orioni udukogu, mis N.-i sõnade kohaselt ainus palja silmaga nähtav udukogu on (see vertikaalne kogumik vöö all; vöö on need kolm säravat diagonaali moodustavat tähte).

vaatlus05

Umbes viie ajal äratas mind N., et näidata, mis Genfi kohale tõusnud on. Õbluke kuusirp ja tema kõrval Veenus. Veenust näeb muide üldiselt ainult enne päikesetõusu ja vahetult pärast loojangut, sellest ka tema hüüdnimed Hommikutäht ja Õhtutäht. See foto sai vist küll kuue paiku tehtud, aga no las ta olla :)

vaatlus07

Mingil hetkel viie ja kuu vahel, tegin veel ühe pika säriajaga võtte. Lasin kaameral suisa pool tundi tiksuda (minu kaamera maksimum on kaks tundi) ning nagu näha, on enne kuute lennuliiklus hoopis harvem, sest poole tunni jooksul lendas vaid üks kaamera eest mööda.

vaatlus06

Muide, kui foto keskpunkti jätta Põhjanael, siis tiirutaks kõik need tähekriipsud ümber selle. Mulle endale meeldib too lühema säriajaga pilt rohkem, seega nüüd ma tean, kui palju aega umbes kaamerale jätta. Peaks novembris uuesti proovima, kui leoniidide kõrghetk on. Tõsi, siis vist enam niisama õues magada ei tahaks, seega tuleb midagi muud välja mõelda.

vaatlus08

Kui silm juba rohkem seletama hakkas, pakkisime oma laagri kokku ja läksime alla tagasi. Koju jõudsime vist poole üheksa paiku ning pärast pesu ja hommikusööki läks mõni meist tööle ja mõni asju ajama.

Moosivaip

N. rääkis mulle talvel või kevadel, et ta vanematel seisab kusagil üks 50 aastat vana ilus käsitöövaip, mille N.-i vanaema kusagilt saanud oli, aga mida keegi vist eales kasutanud polnud. Kutsutakse neid vaipu Чипровски килим, sest Tšiprovtsi on linn Bulgaaria edelaosas, kus neid ajalooliselt tehtud on. 17. sajandil oli tegu ka väga rikka ja haritud piirkonnaga, mille elanikud muideks suuresti katoliiklased olid. Tänapäeval on see aga üks vaeseimaid kohti Bulgaarias, mis näitab, et ehk peaks nad oma vaipu hoogsamalt turundama. Ühe vaiba tegemine võtab paar kuud ja kui seda poodi uskuda, maksavad need üpriski palju. Samas, kas me ise tahaks oma paari kuu tööd võileivahinna eest müüa?

N. mainis vanematele, et me tahaks selle vaiba ehk endale võtta, sest meil oleks köök-söögituppa vaipa vaja ning pealegi mulle meeldivad sellised vanad asjad. Lugupeetud Ämm otsustas selle peale vaipa pesta ja et vaibas kasutatud lõng on värvitud looduslike vahenditega, läks värv veidi laiali. Ei, ega ma teda milleskis süüdistada saa, ma oleks ise ka seda ilmselt külma veega pesema hakanud. Vaeval ma selle peale oleks tulnud, et vaip esmalt äädikasse likku panna.

Kui ma Bulgaariasse jõudsin, vaatasin kahjud üle ja leidsin, et selle kõige roosama osa paneme diivani alla ning kärab küll. Ehk õnnestub isegi mõnest kohast värvi ettevaatlikult eemaldada. Et meie reis tagasi Prantsusmaale oli plaanitud käsipagasiga, tuli meil leida vaiba transportimiseks mingi muu moodus ning nii otsustasimegi panna kokku paar kasti head ja paremat ning see kõik mingi firmaga Prantsusmaale saata. Kõlas nagu hea plaan.

Pakkisime asjad korralikult ära (meie kolimisajaloo juures oleme me väga head pakkijad) ning lisaks vaibale sai kastidesse topitud keraamikat, kuivatatud ube ja taimeteed, moose, akaatsiamett ning muud taolist. Kokku kolm kasti, iga kast veidi alla 20 kilo. N. urises veidi, sest ta oli raskusi firma leidmisega ning nood ei tahtnud kuidagi meile sobival ajal kaste peale korjama tulla, aga me lootsime parimat. Jätsime kastid Plovdivisse ja paar päeva pärast meie lahkumist korjati need auto peale.

Esimene üllatus tabas meid siis, kui N. avastas, et kastid on saadetud Saksamaale. Nojah, selle firma peamine tegevusala on transport Saksamaa ja Austria suunal, sest seal elab bulgaarlasi ja türklasi ilmselt rohkem. Saksamaalt liikusid kastikesed DPDga Prantsusmaale ja jäid siis seisma. Kastid pidid saabuma meist 10 kilomeetri kaugusele, kust me need ise ära tooma pidime, aga mingil põhjusel istusid nad meist 70 kilomeetri kaugusel ja ei suvatsenudki liikuda. N. sai iga päev DPD-lt kirja, et kahjuks pole meil selle distantsi jaoks juhte ning eeldatav kohaletoimetamisaeg on homme. Seda hommet ootasime kaks nädalat, siis sai N.-il hing lõplikult täis ja ta sõitis sinna ise kohale. Hea, et tema läks (algselt oli plaan, et mina lähen), sest oleks mina läinud, loeks te praegu lehest, kuidas hullunud eestlane mõrvas Prantsusmaal transporditöötajaid.

01

Vasakpoolses kastis oli vaip, mesi, moos, savist grillimisalus ja selle hoidik. Parandus, vasakpoolses kastis oli vaip, grillimisaluse tükid, aluse hoidik ja palju klaasipurust moosi ning mett. Ma olen nõus nentima, et purki võib transpordi ajal tekkida mõra, aga ma tahaks teada, kuidas on võimalik vaiba voltide vahele pistetud ning paksult ajalehtede sisse mässitud purk lapikuks vajutada. Ja mitte ainult üks! Või kuidas saab juhtuda selline asi:

07

Teises kastis oli N.-i seljakott ja veel hulk moose. Ka omakorda mullikilesse või ajalehte mässitud ning mitu korda kontrollitud, et ega midagi kusagil loksu või kõlksu. Lägast klaasipuru tuli sealt päris paju välja ning kott rändas esimese asjana pesumasinasse. Nagu elevant oleks kastide peale istunud!

04

Kolmandas kastis õnneks moose ei olnud, aga osa sinna pakitud keraamikast saabus muidugi kildudena. Näiteks see imeilus koogivorm-vaagen, mis mulle Lovetšis silma jäi ja mille ma hoole ja armastusega nii laualina kui muude pehmete asjade sisse pakkisin:

09

Vaiba osas katsusin nõu küsida meie küla keemilisest puhastusest ning veidi seda ka sain. Tarisin neljapäeval vaiba aeda, ehitasin aiamööblist aluse ning küürisin vaipa. Mu käed haisesid hiljem äädika ja pesuvahendi järele (mingi vahend, mis eemaldab verd ja taimeplekke), aga asi edenes. Vedasin vaiba tuppa, et see hommikukastes märjaks ei saaks ning järgmisel päeval lähenesin asjale loovamalt. Hõõrusin plekkidele nõudepesuvahendit ja loputasin seda ettevaatlikult külma veega välja, ise kogu aeg vaipa ka kuivatades, et värv rohkem laiali ei läheks. Lõpptulemus on üllatavalt hea.

vaip

Suurem osa seda laiali valgunud punast oli seal juba enne ning ma katsun jõudumööda seda vähemalt nähtavatest kohtadest eemaldada (näiteks see alumine parem nurk!), aga üldjoontes võib täitsa rahule jääda. Kui transpordifirma meie kaebuse peale kompensatsiooni ka maksaks, võiks veelgi enam rahul olla. Ootame-vaatame ja kui vaja, kaebame Bulgaaria tarbijakaitsesse ning edaspidi moosi pakiga ei saada.

Tähevaatlus lehmadega

Eile oli järjekordne imeline soe sügisilm ning et ma olen oma tapvast külmetusest üldiselt paranenud, läksime matkama. Ei hakanud Chamonix’sse minema, sest ma polnud oma võimetes kindel, seega sõitsime siia lähedale Thoirysse ning parkisime auto Le Tiocani parklasse.

tiocan01

Le Tiocan on Thoiry asula kohal olev parkla, kus kena vaade ning tegutseb ka väike joogikoht. Ilmselt on see kunagi suurem restoran olnud, aga nüüd saab sealt vaid karastusjooke ja heal juhul ka kooki. Lisaks saab Le Tiocanist matkata Narderani matkaonni, sealt Croix du Reculet mäe tippu ning soovi korral isegi Juura mäestiku kõrgeimasse tippu, millel nimeks Crêt de la Neige. Viimane oli meie jaoks muideks suur üllatus, sest eilseni olime kindlad, et Juura kõrgeim tipp on kusagil meie küla kohal. Asja teeb veelgi koomilisemaks see, et me oleme selle kõrgeima tipu otsas juba käinud, sest tegime kevadel Le Tiocanist ühe matka ning sattusime ka Crêt de la Neige’i otsa. Mõtlesingi toona, et miks meie ees sinna jõudnud grupp hoogsalt grupipilti tegema hakkas.

tiocan02

Matkaraja metsas oleval osal oli paks kiht langenud kuivi lehti, mis lõhnasid nii mõnusalt, et tekkis vaat et kiusatus end sinna pikali heita ja lehtedes ringi rullida. Päikene siras, taevas oli imeliselt sinine ja tuju hea. Kahju vaid, et org uduvinesse mattunud oli, mistõttu vaade veidi mannetumaks jäi.

tiocan03

Narderani onnike on kõigile soovijatele tasuta ning seal saab soovi korral magada (oma matid-kotid peavad kaasas olema), grillida (puid ja sütt tuleb ise leida), olemas on veepump ja ka kuivkäimla. N.-il tuli selle kõige peale hea idee, mida ma kohe edasi arendama hakkasin ja meeletult elevile läksin, et siis täna ilmateadet vaadates mõista, et ideest ei saa asja. Tahtsime nimelt järgmise reede õhtul sinna matkata ja tähti vaadata ning ehk isegi seejärel hommikul sealt meie külla kõndida (võtaks kuni 8 tundi), aga vihmaga ei tule tähevaatlusest vist midagi välja.

tiocan04

Tol hetkel ei teadnud me vihmast aga midagi, seega me otsustasime vaadata, kas meil õnnestuks saada mäeharjal jooksvale matkarajale ilma Croix du Reculet otsa ronimata saada.

tiocan05

Leidsime ühe vähekasutatud rajariisme, mida mööda me läksime, ise vahel rada luues ja leiutades. Ei midagi ületamatut, lihtsalt lehmakooke oli kohati palju.

tiocan06

Kui me olime orust välja jõudnud, avanes Juura kurrutatud kivimitele eriti hea vaade.
N.: “Jumal ise surus kunagi oma kätega need kivimassid kokku ja seetõttu on need sellised.”
Mina: “Ma ei teadnudki, et laamtektoonika religioon on.”
N.: “Ja Dolomiite ja Alpe luues võttis ta suure noa ja lõikas need tipud nii teravaks.
Mina: “Et siis tegu oli tema teravike perioodiga?”

Croix du Reculet paistab muide ülemiselt pildilt täitsa ära. See kõrgem tornikesega nukk. Olgu, tegelikult on see suur ja ilus rist, aga eemalt vaadates meenutab noid elektrimaste. Me matkasime sellest hiljem mööda, et saada rajale, mis tagasi Tiocani viiks. Otsa ei viitsinud ronida, me oleme seal juba käinud.

tiocan07

Lehmi leidus igal pool, aga erinevalt kevadest ei näinud me mitte ühtegi kitse. Toona kakerdas neid iga nurga peal ning inimesi nad suurt kartvat ei tundunud.

tiocan08

Tee alla on üpriski karm, sest see on järsk ja osaliselt betoneeritud. Põlved inisesid vaikselt, aga kuidagi tuli alla ju saada. Kodus määrisin põlved varemerohutinktuuriga kokku ning valutama pole teised hakanud. Tulin põlvi määrides ka selle peale, et ma võiks oma randme, mis neljapäevast saadik, kui ma sellele liiga tegin, valutanud on, varemerohutinktuuriga sisse määrida ning sellest on tõesti abi olnud. Ikka veel teeb veidi liiga, aga võrreldes varasemaga on edasiminek uskumatult olnud. Mul tuleb järgmine kord Eestisse tulles vanematelt veel mõni pudel seda head ravumit pihta panna. Selleks ajaks on ehk ka too ploomirasvast tehtav võie valmis.

tiocan09

Pruut kui juudi jõulupuu

Üks äge fotogalerii sellest, kuidas bulgaarlastest moslemid pruuti pulmaks ette valmistavad. Bulgaaria bulgaarlastest moslemid on väga omapärane rahvas, sest esiteks on neil hulganisti väga põnevaid kombeid (näiteks see pruudikaunistamine) ning teiseks tarbivad nad vägagi meelsasti alkoholi ja sealiha. N.-i emal on üks sõbranje, kes elab väikeses kauges mägikülas ning kord külas käies anti neile söögiks siga, mille kohta N. siiani ütleb, et tegu oli parima sealihaga, mida ta eales söönud on.

Selgituseks: bulgaarlastest moslemid on nende inimeste järeltulijad, kes Türgi võimu ajal usku vahetasid. Neist said teiste bulgaarlaste jaoks usureeturid ja nad elasid pigem teistest eraldi oma külades. Bulgaarias on ka türklastest koosnev moslemite kogukond ning samuti on islami usku pöördunud osa mustlasi.

N. palus lisada, et selline värvikirevus ja läikivad kangad ei ole Bulgaaria jaoks tüüpiline (noh, värvikirevus mingi piirini siiski on, ütleks ma) ning et seintel nähtavad kangad ja sokid on pruudi veimevakk.

Puugi kikkis kõrvad

Üks asi häirib mind prantslaste juures väga ja selleks on suutmatus kohanduda keelt kehvasti oskava välismaalasega. Sakslased ja austerlased said minu meelest sellega veidi paremini hakkama ja võtsid kohe nii kiiruses kui keerukuses alla, kui aru said, et ma tegelikult nende keelt ikka üldse ei oska. Prantslased enamasti vuristavad rahumeeli edasi. Mu kalligraafiaõpetaja on erand, aga ta on ka šveitslane (vist).

Näiteks käisin keemilises puhastuses, et üks jakk puhastada anda ning ühes asjas nõu küsida. Too naine seal teab mind küll, ma ei läinud sinna teps mitte esimest korda ja ta peaks teadma, et mu keeletase on väga kehv. No ta veidi üritas lihtsamalt rääkida, aga enamasti ta vuristas. Veidi sain ma õnneks siiski aru ja no ta on tegelikult väga kena daam. Ilmselt ka ületöötanud, sest iga kord, kui ma sinna millegagi lähen, ohkab ta esmalt ja siis küsib, kas asjaga on kiire. Äril näib hästi minevat.

Täna käisin apteegis N.-ile vaktsiine ostmas. Ta suunati nimelt tervisekontrolli ja CERNi arst arvas, et esiteks võiks teetanuse vaktsiini uuendada (kõik, kes on saanud 30 ja pole seda teinud, võiks selle tee ette võtta, sest see vaktsiin kehtib 10 aastat ja viimati saite oma sutsaka koolis) ja teiseks end ehk entsefaliidi vastu kaitsta. Apteeker teatas (vist), et saab vaid teetanust, sest teist Prantsusmaal ei müüda. Ma üritasin aru saada, kas seda tüüpi ei müüda või üldse sellist vaktsiini ei ole, aga ta vuristas sellise hooga, et ma ohkasin vaikselt: “Je ne comprends pas…” ja ostsin selle teetanuse oma ära. Muide, retsept on pelgalt arsti andmetega A5 leht, kuhu arst pastakaga peale kribab, mida vaja on. Minu saatekiri haiglas oli ka lihtsalt arsti blankett, kuhu ta mu nime ja vajaliku röntgeni peale märkis. Veidi naljakas tundus, aga nii on Šveitsis järelikult kombeks.

N.-i tervisekontrolli kohaselt on ta täiesti terve ja nagu ta ise teatas: “Mul on väga hea kuulmine!” Ma kostsin selle peale, et huvitav küll, minu hinnangul on tal minu kuulmisega küll vahel väga tõsiseid probleeme, aga selle peale teatati mulle, et üks on absoluutne kuulmine ja teine funktsionaalne ning kui esimene ka hea on, ei pruugi teine seda olla. Loll on see, kes vabandusi ei leia, eks.