Kirka põlve!

Järgnev blogipostitus sisaldab ebanormaalses koguses pilte mägedest. Teid on hoiatatud.

Pakkisime laupäeval asjad autosse, patsutasime kassikest ja vurasime Itaaliasse. Mont Blanci tunnelisse pääsemiseks tuli veidi sabas seista, aga õnneks mitte eriti kaua. Meie esimeseks sihtpunktiks oli Mont Perronis asuv kämping, kuhu me oma telgi püsti panime, et seejärel Valtournenche’is üks via ferrata ära ronida. Too meie kodu juures olev on märgistusega “lihtne”, aga seda nimetati “raskeks”. Ootasin põnevuse ja pisikese hirmuga, et mida see raske siis täpsemalt tähendab.

breithorn01

Tuleb tunnistada, et oli kaks rasket hetke ning rasked olid need vaid mu enda ebaloogilise hirmu tõttu. Ühes kohas tuli astuda eelnevate ronijate poolt väga siledaks lihvitud ja kaldus kiviäärele ning trossist kinni hoides seda mööda edasi liikuda. Vigisesin seal mõnda aega, kuni N. mind julgustama tuli ja üle aitas. Hiljem mõtlesin ise ka, et oli see vast tobe koht, kus põnnama lüüa. Liiatigi on seal ju tross, mille küljes ma kahe karabiiniga kinni olin, seega isegi kui ma oleks libisenud, poleks midagi juhtunud.

breithorn02

Teine tibakene hirmus hetk saabus siis, kui meil tuli ületada üpriski pikk sild. Kui kahe seina vahele tõmmatud trossi just sillaks nimetada saab.

breithorn03

Üldiselt oli aga ülimalt lahe ning et ma endale hiljuti spetsiaalsed kindad muretsesin, ei valutanud mu peopesad pärast ka. Muidu kipub see trossidest hoidmine ja metallpostidest haaramine kätele veidi liiga tegema. Sõime külakeses õhtust ja pugesime põhku, sest järgmisel hommikul tuli meil sõita Breuil-Cerviniasse ehk põhimõtteliselt oru lõppu.

breithorn04

Muide, kämpingus oli isegi wifi ning seda sai kasutada spetsiaalses wifi-majakeses.

breithorn05

Pakkisime hommikul laagri kokku ja sõitsime minutikest 20 Breuil-Cerviniasse, kus meil tuli kolme erineva mägiliftiga üles sõita, et võimalikult kõrgele saada. Tolles külas käisime me muide viimane kord ka, et ma saaks Matterhorni näha. N. rääkis mulle oma toonasest ronimisretkest toredaid lugusid ja mina kasutasin võimalust pilte teha. Lõppeks lubas pärastlõunal pilvi.

breithorn06

Kolmas mägilift viis meid Plateau Rosà suusaradadele, mis avatud aastaringselt, sest need asuvad juhtumisi liustikul. Minu tagasihoidlikul hinnangul rikuvad kõik need mäesuusarajad ja nendeks vajalikud ehitised kenasid loodusvaateid, aga kui miski raha sisse toob, siis sellest ilmselgesti ei hoolita.

breithorn07

Liiatigi peaks ilmselt mõõdukalt tänulik olema, et need rajad seal on, sest muidu võtaks Breithornile ronimine paar päeva aega.

breithorn08

Too keskmine kivijurakas on Klein Matterhorn ning sealt saab mägiliftiga Šveitsis asuvasse Zermattisse. Muidugi võib sinna ka Šveitsi kaudu sõita. Õigemini küll tolle oru algusesse, sest Zermattisse autosid ei lasta ning külastajad saabuvad rongiga ja kohalikud masinad on peamiselt elektriautod. Lisaks on tegu üüratult kalli kohaga ehk nagu üks mäel kohatud britt mainis: “Ime et nad hingamise eest raha ei küsi!”

breithorn09

Meie matka esimene osa jooksis mööda suusaradu ehk et kõmpisime masinate poolt kinni tambitud lumel ja katsusime mitte suusatajate alla jääda. Nii kassid kui kiivrid olid igati asjakohased. Õhk oli hõredavõitu (platoo on 3480 meetri kõrgusel) ja kiiremad sammud võtsid hingeldama.

breithorn10

N. oli mulle eelneval õhtul väitnud, et seal saab külm olema ja seega ma peaks end sisse pakkima. Olgu öeldud, et jope võtsin suht kohe seljast ära, fliis oli ka pool aega kotis ning suurema osa ajast kirusin ma end, et ma lasin end ära veenda ja pika sooja pesu selga panin. Oi, kuidas päike kõrvetas!

breithorn11

Veel lugematutest suusaradadest üle ning lõpuks jõudsime kohta, kus sai oma sihtpunkti imetleda – Breithorn, 4164 meetrit kõrge ning Alpide kõige lihtsam kõrgem (st enam kui 4000 meetrit) tipp. Kui N. oli alguses muretsenud, et tea, kas meil tuleb ehk ise lumme rada sisse käia (väga väsitav tegevus), siis nagu pildiltki näha, polnud see vajalik, sest rada oli juba kaugelt väga hästi näha.

breithorn12

Inimesi oli palju ning ehkki see on tõesti n-ö lihtne tipp (kui hõredast õhust tulenevaid raskusi mitte arvestada), pani mind inimeste mõtlematus pead vangutama. Olgu, Breithornil ei juhtu just sageli õnnetusi, aga see on siiski liustik ja liustikus on lõhed. Kui suusaradade puhul, mida mööda esimene matka pool liikus, käiakse neid pidevalt kontrollimas, siis radadest väljapoole jääv ala on tundmatu maa. Liustikul tuleb end paarilisega köide panna ja kiivrit kanda, sest iial ei tea, mis juhtuda võib. Tuleb öelda, et köie ja kiivriga isendid olid rajal pigem vähemuses.

breithorn13

Tõus oli väsitav, sest kere pole kõrgusega harjunud ning kui end liiga kiirelt liigutad, võtab õhku ahmima, mis tekitab sinus umbes sellise tunde, nagu sa oleks just suure õhkmadratsi täis puhunud.

breithorn14

Mulle kohutavalt meeldib, kuidas pilve vari liustikul liigub. See nägi nii kummaline ja ilus välja. Viimased ponnistused veel ning saime tipus maha istuda. Pilved muidugi ei lasknud vaadet nii palju nautida, kui oleks tahtnud, aga mis siis ikka. Sõime veidi ja mina lõin jääkirka peaaegu et endale põlve. Ei, ma ei läinud hõredast õhust hulluks, ma lihtsalt tahtsin kirka vartpidi lumme lüüa, et selle külge söögikott riputada ning ma ei pannud tähele, kuhu poole too sakiline otsik parasjagu oli. Minu matkapüksid, mille puhul ma juba enne reisi ütlesin, et see jääb nende viimaseks, sest kulumisjäljed on juba nii suured, et mõnes kohas võib pükstest läbi vaadata, said põlve juurde kena augu. Mis seal’s ikka, lapin ära ja hea Eestis seenel käia ning. Amazonist sai juba uued ära tellitud.

breithorn15

Ülal oleva pildi pealkirjaks võiks olla “Sain teada, et Šveitsis on lesepension ja otsustasin abikaasale ‘õnnetuse’ korraldada”. Õnneks tuli õigel hetkel meelde, et lesepensioni saamiseks tuleb vähemalt aasta abielus olla. Vedas tal. Sel korral.

breithorn16

Alla läksime teist ja veidi hirmsamat teed mööda. N. kõndis ees ja mainis, et kui ta libastuma peaks, siis ma pean teisele poole mäge hüppama, sest muidu saame ilmselt mõlemad surma. See kaldenurk oli seal jah just nii terav, kui teile pildilt tundub… Õige pea sai hirmus osa otsa ning sahistasime mööda sügavamat lund mäeküljelt alla. Mäejalamile jõudes mässis üks pilv meid endasse, luues illusiooni, et kogu maailm on haihtunud.

breithorn17

Huvitaval kombel sai kinnitust Kilimanjarol kogetu. Nimelt selgus, et mina talun n-ö madalamaid kõrgeid kõrgusi (jajah, kummaline väljend) N.-ist paremini. Tema oli minust hoopis väsinum nii mäkketõusul kui laskumisel ning põhjus polnud kindlasti vaid selles, et tema kandis kotti. Lõppeks on ta minust paremas vormis. Toona Aafrikas mugisin mina kusagil 3000 ja 4500 vahel hommikuti rõõmsalt esmalt ära enda praevorstikesed ja siis N.-i omad, sel ajal kui tema isutult oma putru sonkis. Päris tipus oli aga mul nõrk olla ja pea käis ringi, aga ma kahtlustan, et oma rolli mängis see, et me ei söönud ega joonud tõusu ajal piisavalt.

breithorn18

Kui me tagasi suusaradade juurde jõudsime, olid nood juba suletud. Mingil põhjusel pannakse need üpriski vara kinni ning viimane gondel alla läheb vist 4 paiku. Me vist enam-vähem viimase peale jõudsimegi.

breithorn19

Sõitsime roidunult mäest alla ning N. leidis, et ma olen erakordselt ära põlenud. Määrisin end küll hoolikalt faktor 30 päevituskreemiga kokku, aga näib, et liustiku jaoks sellest ikkagi ei piisa. Hea, et lõpuks pool aega pilves oli, muidu oleks eriti kole olnud.

breithorn20

Sõitsime Aostasse, mina pidasin maha elu esimese prantsusekeelse telefonikõne, mis koosnes küll umbes kolmest lausest ehk: “Meil on broneeritud korter. Saabume kell kuus. Kohtume korteri juures.” Õhtust sõime jälle tolles meeldivad õllekojas, kus õlledele muusikažanrite järgi nimed pandud ning seejärel vajusime pilditusse unne.

aosta

Järgmisel hommikul avastasime, et ka itaallased söövad hommikuks saiakest ja kohvi, külastasime Rooma teatri varemeid (kena, aga 7 euro eest nagu nati vähe rõõmu), leidsime maailma lahedaima (aga tol hetkel suletud) T-särgi poe, millel õnneks ka veebipood ning ostsime supermarketist natuke liiga suure hulga raha eest süüa ja juua. Talvevarud on soetatud!

Koju jõudes oli kass meie peale veidi tige, aga ta soojenes õige pea uuesti üles. Eriti kui me talle head ja paremat süüa andsime.

Kompsud kokku ja mäkke

Sõidame homme kolmeks päevaks Itaaliasse mägesid nautima ning kui riietekott kõrvale jätta, on varustus vist koos.

MATKALE

Homme tahaks ühe veidi hirmsa via ferrata ära teha, laupäeval viib N. mind kuhugi mingit tippu vallutama (seal sajab juba lund!) ja esmaspäeval ostame head sööki kokku ning kruiisime kodu suunas tagasi. Ehk käime ka Passy järves jälle ujumas. Kui liiga külm pole. Tähendab, minu jaoks ilmselt pole, 18-kraadise ilmaga ennegi ujumas käidud :)

Meil on muide ka jahedam ilm. Hetkel kõigest 15 kraadi, aga esmaspäeval peaks +29 tulema, seega palavus ilmselt jätkub. Professor ja Raadiohääl ilmselt rõõmustavad, nad on kümne päeva pärast juba siin. Näe, mida tähendab, kui inimene sellisesse kohta kolib, kuhu inimesed tulla tahavad! Sõbrad, tulge Põhja-Saksamaale külla! … …. …. Sõbrad, tulge Prantsusmaale külla! JAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAA!

Pisike kõutsike

Mul on kombeks Franzuga eesti keeles rääkida ja ma räägin temaga üldiselt üpriski palju. N. räägib Franzuga üldiselt inglise keeles ja ma ei teagi miks. Peaks ju ometigi olema “üks lapsevanem, üks keel”, eks, aga mõni siin saboteerib! Franz reageerib kõikidele keeltele. Kui tal selleks huvi on. Kass ikkagi, mitte mõni koer.

Mul on kombeks Franzule aegajalt, öelda “Oh sa pisikene!” või “Vaene väike kass,” kui midagi kehvemat juhtub. N. kipub selle peale kulme kergitama ja küsima, et mis otsast see viiekilone kõuts nüüd pisike või väike on. Noh, elevandiga võrreldes ju on…

m6nuleja

Eesmärgid

Elus peab ikka eesmärke olema ning me jõudsime siin järeldusele, et meie üheks eesmärgiks oleks jõuda nii kaugele, et me võiks endale võtta mini-eesli (või mitu, sest nad armastavad seltskonda), ühe corgi ja ühe Bulgaaria lambakoera.

corgi

Corgy oleks intelligentne diivanikaunistus-toakoer, kes sõbruneks kõigiga ning eriti meie kassidega (jah, kassid kuuluvad ka siia nimistusse). Lubaks tal öösel voodi kõrval lambanahal magada ja kamina ees kõhutada.

karakachan-puppy_ph1

Karakatšan (pildil too parempoolne, juhuks kui küsimusi tekkis) elaks õues lumehanges ning käiks meiega matkamas. Tal on paks karv ja toas olla talle ei meeldi, pigem ajaks väljal lambaid kokku. Too Putini süles olev isend kingiti talle mõne aasta eest Bulgaaria peaministri poolt ning tegu on kutsikaga. See koer on üüratu. Muide, selle koera pildiga komme müüdi ühel hetkel Venemaal, sest Putin on ju ometigi jumal, eks.

minieesel

Eeslitega saaks osturetkel käia. Paned neile korvid selga, piiksutad skänneriga kauba läbi ja kõpsutad siis poest välja. Söödaks neile porgandeid ja arbuusikoori ning sügaks neid kõrvatagant.

Kujutaks te ette, kuidas keiser Franz mini-eesli seljas ringi ratsutaks? Mina küll kujutan.

Postkaardisein

USAs käies ostsin paki rahvusparkide postkaarte, mis sellises muhedas retrostiilis tehtud. Ostsin teadmisega, et panen need kuidagi Prantsusmaal seinale. Võttis aega mis ta võttis ning algselt n-ö söögituppa minevad kaardid leidsid lõpuks koha hoopis külalistetoas.

pildisein

Kaks õhtut nikerdamist, et igale kaardile raam teha ning kolmandik pakki postrinätsu, et kaardid seinale kinnitada. Neli tükki jäi üle ka, need kleepisin riiuli külge.

Kui ma nüüd leiaks raamimistöökoja, et üks kingiks saadud graafika ära raamida ning suudaks välja mõelda kuhu see ning N.-i õe tehtud maal panna, oleks seinakujunduslik pool selles kodus tehtud.