Nõelusin eile õhtul poisi pükstele põlve peale paiga, sest head püksid on ja suvelgi oleks mõnus kanda. Täna pärastlõunal hüüatab laps, et oi, mul on pükstes auk! Teise põlve peal… Selle põlve peal, mida ma juba mõnda aega tagasi nõelusin. See ronimishobi kulutab meil siin palju pükse läbi. Neile, kes pole eales ronimishalli sattunud, pole see ehk ilmselge, miks ronimine pükse kulutab, seega las ma selgitan. Ronimisseinad on kaetud liivapaberilaadse materjaliga (ja nukid on ka karedad), seega kui ronides muuhulgas oma põlvi kasutada, on augud kerged tulema.

Samal ajal ootan ma poisile tellitud sandaale. Tellisin juba ammu, aga mingil põhjusel näitab jälgimine juba viimased kaks nädalat, et “pakk on antud kullerile”. Üritasin siis asja uurida ja sain täna hommikul lõpuks ka vastuse, et nad väga siiralt ja südamest kahjatsevad ning mu pakk on nende prioriteet, aga asja uurimine võib võtta kuni 21 kalendripäeva. Noh, vähemalt vastasid e-kirjale, asi seegi. Ei pidanud helistama ja kõnerobotitega vaidlema.

Muide, mul on teooria. On mingi hulk vanemaid, kes hakkavad oma lastele ühel hetkel rääkima, et tuleks ikka varsti lapselapsi saada jne jne. Teate, miks nad seda teevad? Te olite ise väljakannatamatult vastikud jõnglased ja see on puhas kättemaks! Nagu need sõbrad, kes udulooris silmeil räägivad, milline õnn nende õuele tuli, kui lapseke saadi. Ei! Nad ei taha lihtsalt ainsad olla, kes kannatama peavad! Kui teil ka laps on, ei saa te ka pooli asju teha, seega nad ei jää millestki ilma. Kõik kannatavad!

Kui see kohutav kolmene kavatseb jätkata nõmeda neljasena, prahvatab siin mõningane vimm, mis kogunend salaja.

Ja miks on kolmeaastase puhul vastuvõetav, et ta pistab kriiskama, sest tema tahtis ust lahti teha, aga et ta seda piisavalt varakult öelda ei suutnud, tegid sa ise ukse lahti ja seega nüüd ta kriiskab? Kui ma nii teeks, tuleks mingi ilus vilkuritega auto ja viiks mu pehmesse tuppa rahunema. Äkki saaks isegi ilusa pikkade varrukatega särgi. Ja värvilisi tabletikesi. Hmm… Kõlab nagu mõnus puhkus…

Mul on igasuguste projektidega alati see häda, et kõigepealt ma vaimustun ja mõtlen välja kümme erinevat varianti, siis ostan sageli materjali ära ning seejärel… jääb kõik toppama. Näiteks istub mul garaažis üks sekretärikapp, millelt peaks laki maha võtma, ühte kohta veidi parandama, uuesti lakkima ja mul oleks hoobilt mitu muret lahendatud (suured sahtlid, kuhu laste fliise, kingaviksi jmt panna ja ülemine peiduosa, kuhu läheks kõik see kraam, mis kogu aeg kaminasimsil lõpetab ja mu silma riivab), aga ehkki ma olen juurde ostnud lihvimistaldu ja isegi sobivas toonis laki, ei ole ma ikka veel kappi lõpuni lihvinud. Nii väike asi tegelikult, aga no lihtsalt ei viitsi kuidagi EHKKI ma ise tean, et selle kapi paika saamine lahendaks hoobilt ühe mu esiku kolmest probleemist. Teised kaks on puuduvad garderoobiuksed (pood ei too neid koju kätte ja ise järele minemine eeldab kaubiku rentimist ning N.-i osalust, mis on natuke logistiline peavalu) ja tühi valge sein. Tühja seina peale otsustasin mõnda aega tagasi panna me USAst toodud postkaardid, aga mul polnud ühtegi head ideed, kuidas seda teha. Lihtsalt seinale teipimine ei tundunud piisavalt stiilsena. Õnneks juhtus vahepeal see, et mu kunstiõpetaja mainis, kuidas tal on kodus n-ö galeriisiinid ehk pildid ripuvad tamiilidega lae alla kinnitatud siini küljes. Kogu aeg saab asju ümber tõsta ja pole vaja auke juurde teha või kinni pahteldada. Geniaalne! Tellisin kohe mitu, ühe musta ja kaks valget. Kui kohale jõudsid, selgus, et valged on ilgemad nikerdised, aga must oli korralik. Ühe valge kruvis N. lastetuppa (aga ma ilmselt vahetan selle välja, sest see läks kruvides kõveraks ja mulle ei meeldi visuaalselt need nähtavad kruvid):

Ülemise vasakpoolse tegi Sipsik kunstiteraapias, kollaaži tegin mina laste tehtud kollaažidest ja selle all on Sipsiku äge plastiliini, värvilise paberi ja vesivärvidega tehtud ookeanipõhi. Täitsa ise mõtles välja ja minu eest salatsedes tegi, seega ma olen ta loovuse osas kohati koledal kombel uhke :) Natu ruumi on veel, seega pean veidi ta loodus tuhnima ja seinale riputama.

Musta siini kruvis N. enne puhkust elutuppa ning ma otsustasin sinna kirju-mirju galerii teha, kus vahelduksid laste, minu ja mujalt saadud kunstitööd. Täna lõpuks riputasin esimesed asjad üles.

Tolle kahe musta kassiga joonistuse ostsin kunagi Sipsikut oodates kirbuturult ja kas sa näe, nüüd on meil kaks musta kassi ka :) Ma pean veel me kolikambris olevaid raame sortima ja ehk isegi teiseringipoest juurde tooma, sest meil olevad raamid on kohutavalt rumala kujuga. Ei ole A4 või A3, mida mul kõige rohkem vaja oleks. Work in progress, aga vähemalt on progressi.

Ja lõpuks need postkaardid. Mõõtsin, arvutasin, mõtlesin, sättisin ning ma arvan, et ma ostan kaks 70×80 raami:

Kaarte on 59, seega ma peidan sinna ühe sarnases stiilis Prantsusmaalt ostetud postkaardi ka. Vaatame, kas inimesed märkavad :D Nii, Amazon jälle lahti ja tuleb osta kaks musta raami (IKEAs sellist suurust pole), üks must siin ja kotitäis või kaks noid tamiilide külge käivaid riputuskonkse.

Hakkab looma! Äkki saan isegi kunagi nii kaugele, et tunnen kodu piisavalt valmis olevat, et selleest pilte teha ja siingi näidata. Või ei juhtu see enne, kui me siin jälle remonti tegema hakkame :D

Ronimishalli sissepääsu kõrval on suitsukonide prügikast (sest no muidugi, Prantsusmaa ju). Prügikasti kõrvale on pandud paber kirjaga: “Ärge kasutage, sees on varblase pesa!” Kaval strateegia inimeste suitsetamisest loobumisele sundimiseks?

Esmaspäev pidi olema meie viimane kena päev rannikul, sest teisipäevaks lubas vihma ja jahedamat ilma ning kolmapäeval pidime juba tagasiteele asuma. Tagasiteega oli üldse keeruline teema, sest me olime jätnud lahtiseks, mitmeks ööks me Grenoble’i läheme ja seega polnud meil majutust. Ma olin juba pakkunud, et teeme ainult ühe öö, sest ausalt öeldes oli mul puhkuseväsimus. Saatsin ühel hetkel sõbrale sõnumi: “Jaa, reisige lastega, see on neile nii arendav ja kõigile vahva!” Ta vastas umbes sama sarkastiliselt. Naljakal kombel vaatan ma nüüd reisile tagasi ja mõtlen, et ei, oligi ju tore, aga kui ma seda N.-ile mainisin, arvas ta, et tegemist on mingi äraspidise Stockholmi sündroomiga, sest see oli raudselt ta elu kõige jubedam reis.

Oli esmaspäev ja Itso-sanil oli see kohe erakordselt sinine, sest ta käitus talumatult juba ärgates ning lõpuks ma lihtsalt käratasin, et mingit saarele minekut siin ei tule, sest me N.-iga oleme surmväsinud teie kahe tassimisest ja kui Itso-san kavatseb selliselt käituda, ei jõua me ealeski sinna saarele kohale, sest rongijaama tuleb kõndida ja rongijaamast sadamasse tuleb kõndida ja saare peal tuleb kõndida. Sipsik sai selle peale muidugi Itso-sani peale vihaseks, sest tema tahtis saarele minna, aga meie N.-iga keeldusime. Kui emotsioonid lõpuks lahtusid, kõndisime autoparklasse ja sõitsime Eze külla.

Eze asub rannikul ja samas ka mäe otsas ehk et sinna sõit on silmale kena ja kohale jõudes läheb asi ainult paremaks. Itso-san oli hommikust emotsioonidetulva ja Sipsiku viha veidi analüüsinud ning minu suureks üllatuseks kõndis ta väga leplikult ja entusiastlikult mäest üles. Tõele au andes kõndis ta terve küla läbi ja see üllatas mind. Suudab, sunnik, kõndida küll! Peaks vist iga kord talle mingi suure süütunde tekitama, et ta end liigutama hakkaks. Mnjaa, lapsekasvatusnõuandeid ei tasu minult vist küsida :D

Me ostsime esimese asjana piletiautomaadist botaanikaaia piletid ning seejärel polnud muud, kui tuli mööda käänulisi teid küla kõrgeimasse ossa vantsida. See küla tekitas küll kohe soovi sinna kolida, aga arvestades, et seal oli juba tol päeval päris soe ja omajagu turiste ka, ei kujuta ma hästi ette, mis tunne seal juulis olla võiks. Ilmselt erakordselt higine. Hmm, äkki seepärast ongi seal parfüümitehas? Hea müügitaktika tegelikult. Turist on külakese läbi käinud, pidanud taluma kaasturistide vänget higihaisu (enda higi osas pidavat inimene veidi tundetu olema) ja siis, ohhoo, lillelõhnad! Muidugi paneb ostma!

Botaanikaaed või pigem “eksootiliste taimede aed” on kahtlemata külastamist väärt, sest see on väga ilusasti ülesehitatud, täis imelisi taimi ja vaade on samuti hunnitu. Ma tahaks sinna kunagi tagasi minna ja rahulikumalt ringi vaadata, aga jällegi tekkis mul küsimus, et kui juba nüüd oli aias päris palju inimesi, siis kas juulis on seal turiste rohkem kui taimi?

Pride of Madeira on imeilus taim, aga kahjuks minu aias ta ellu ei jääks, sest vähem kui 5 plusskraadi teeb talle juba halba.

Lugesin infotahvlilt, et veel 1930ndatel pidi küla kogu oma vee kas mäejalamil asuvast külast üles tassima või kogutud vihmavett kasutama, aga siis maksis üks ameeriklasest miljonär, kes küla väga armastas, veetorustiku eest, mis külla avaliku kaevu lõi ning mis viiekümnendateni toimis, seejärel ühendati küla suurema veevärgiga.

Mulle meeldisid väga need skulptuurid, mida erinevas vormis aia erinevates nurkades leida võis. Sobisid sinna kaktuste vahele kuidagi eriti hästi.

Kõrgeimal vaateplatvormil oli näha, et lastel hakkab jõud raugema ja ega see päike just väga armu ei andnud, seega viimased klõpsud ja jäätist (st ka süüa üldisemalt) otsima.

Eze on selline tore labürint, et kui ma natuke salakavalalt pakkusin, et näe, kõnnime sinnapoole (et mitte minna otse sama teed pidi tagasi alla), vantsisime pisikestel tänavatel lõpuks pika maa maha ja jõudsime lõpuks ikka umbes samasse kohta tagas kui enne, aga see oligi vahva, sest lapsed jooksid kilgates (kus nüüd väsimus on, ah?!) mööda tänavaid ja meie saime natuke ringi vaadata.

Alla me jõudsime ning veel enne, kui jõudsime söögikohtade juurde, küsis Sipsik, et oi, kas see on parfüümipood ja kas me võiksime sinna minna? No ikka võime. Lapsed nuusutasid kõikvõimalikke asju ning lõpuks ostsin ma endale pärnaõie- ja sandlipuulõhnalise tualettvee, sirelilõhnalise toalõhnastaja, lapsed valisid kaks seepi ja N. võttis mingil põhjusel munakarpi pakendatud munakujulisi seepe. Neil on muide väga ilusad pakendid. Ja seal poes lõhnas nii hästi! Kõik parfüümid on neil vist pigem õrnad ja lillelõhnalised, seega sealne lõhnakombo ei lämmatanud (erinevalt näiteks Kaubamaja lõhnaosakonnast, kust läbi kõndimine mulle vahel raske on ja ei, ma pole astmaatik, lihtsalt veidi lõhnatundlik).

Restorani jõudes oli veidi DRAAMAT (oeh), aga siis sai süüa ja juua ning autosse tagasi minna. Lasime lastel autos uinuda ning et nad supermarketi juurde jõudes jätkuvat magasid, hiilisin ma poodi, et kohalikku veini ja oliivi kaasa osta. Ja veidi süüa ka veel järgnevateks päevadeks. Kõndisime pärast veel ringi Antibes’is, kus Sipsik vaimustunult nii klaasipuhujat kui keraamikut jälgis ning randagi jõudsime, sest ikkagi viimane päev.

Teisipäeval ärkasin valusa kurgu ja erakordselt räbala enesetundega, seega N. käis turult maasikaid ja muud toomas ning hüppas läbi ka apteegist. Mina magasin lõunani ning lõpuks pärastlõunal otsustasime välja minna, sest tegelikult oli ilm soe ja vihmasadu oli juba ammu lõppenud. Kõndisime mööda promenaadi arheoloogiamuuseumisse ning pärast seda tegime kavala vahetuse, kus ma võtsin Sipsiku, et minna Picasso muuseumisse ja N. Itso-sani, et too uinaku teeks, sest näis, et talle kuluks see ära.

Picasso muuseumis oli saba uksest välja ja saba ei liikunud absoluutselt. Vaatasin seda mõnda aega ja pakkusin Sipsikule, et lähme vaatame parem siin kõrvalmajas olevat galeriid ja siis lähme ostame jäätist. Ta nõustus ehkki tahtis siiski muuseumisse ka, sest ma olin talle Picasso maale näidanud, et selgitada, et ilu on subjektiivne ja kunst võib olla ka veider. Kiire galeriitiir ja jäätis. Itso-sanile ostsime ka, aga siis järgnes muidugi DRAAMA, et ta üksi ei saa süüa, ikka vennaga vaja, aga vend magab jne jne jne. Hämmastav, millest kõigest võib tulla DRAAMA.

Õhtust sõime oma korteris ja selleks ajaks olime juba ka kokku leppinud, et sõidame kolmapäeval otse koju, sest N. ei suutnud Grenoble’ist meile sobivat majutust leida (kesklinn, parkimine, hommikusöök), et asi end ajaliselt ära tasuks ning lisaks oli mul jätkuvalt räbal olla. Kõigil teistel oli õnneks kõik hästi.

Kolmapäeva hommikul asusime koduteele ja peagi läks ilm veidi tuuliseks. Ja siis veelgi tuulisemaks. Ja veelgi. Oot, siin on see mistraal, eks? Tsiteerides Wikit (järgnev on ka kõik, mis seal eesti keeles kirjas on):  “tugev ja külm loodetuul Prantsusmaal, mis puhub kevadel Sevennidelt Vahemere rannikule ja Rhône’i orgu. Mistraal tekitab suurt kahju Provence’i ja Rhône’i oru põllumajandusele, rebides sageli puid koos juurtega maast välja. Tuule püsiv mõju on nähtav üksikute puude kujul, mis on tavaliselt kaldus lõuna suunas.” Meitekandi Bise on selle kõrval ikka poisike… Auto vappus tuule käes ja meie mõte, et lõunasöök on piknik muutus iga keskpäevale lähemale tiksuva tunniga võimatumaks, seega Avignonile lähenedes hakkasin vaatama, kuhu võimalikult valutult minna saaks. Nii, IKEA, lähme sööme lihapalle? Tegelikult selgus, et seal on suur ostukeskus ja kohe meie parkimiskoha juures oli sissepääs restorani Le Vieux Marché, mida ma igati ja kõvahäälselt kiidaks. Mina mekkisin kohalikku veini (Luberon, imeline), Sipsik pommis N.-ilt kaheksajalga, jäätist sai ka, rahu maa peal.

Lahkudes küsisin ettekandjalt, et kas see on ikka mistraal, mis seal õues puhub. Ta ütles, ring uhkusest puhevil, et muidugi, puhub vägevalt, eks? Mulle meenus selle peale kohe Peter Mayle’i Aasta Provence’is, kus ta kirjeldab, kuidas kohalikel mistraalist rääkides seguneb uhkus kerge unistava silmavaatega.

Tegime veel kiire osturetke, sest Luberon, eks, ja siis edasi kodu poole. Mida lähemale, seda väiksemad olid puudel lehed ja Jura juurde jõudes vaatasime üllatusega, et sellel on isegi lund (on veel tänagi, mul tuli eile aias lörtsi, mis on pärast eelmise nädalavahetuse +26 veidi kummaline). Kõndisin kodus aeda ja ahhetasin. Mu kasvuhoonel oli kaks paneeli läinud! Kandsime kõik taimed tuppa ehkki hiljem selgus, et poleks pidanudki, sest paneelid olid ära lennanud juba paari päeva eest, aga taimed jäid kõik õnneks ellu, sest öösel oli siis keskmiselt 6 kraadi sooja.

Järgmisel päeval tõin kassid tagasi, kes suurest sõõmust kohe neli hiirt kinni püüdsid. Tõepoolest, kaelarihmakelluke hiirte püüdmist ei sega, aga linde ja jäneseid pole õnneks rohkem meile vaatamiseks toodud.

Ja kokkuvõtteks tuleb öelda, et oli tore Prantsusmaad avastada ning ma tahan naasta nii Ardèche’i kui ka rannikule (sh tagasi sinna, kus just käisime, sest enamus asju jäi avastamata). Ma mõtlen isegi, et kevadine rannik võiks olla heaks reisiks ka järgmisel aastal, aga siis võiks minna avastama Camargue’i piirkonda, mis on sisuliselt suur jõedelta, kus kasvatatakse ka riisi (jaa!) ning kus on suured linnuvaatlusalad ehkki ma ei ole kindel, kas see lastele veel huvi pakuks. Järgmise kevadeni on õnneks palju aega ja ehk muutub ka see poeglaps lõpuks vähe mõistlikumaks ehkki üks N.-i kolleeg, kel kolm last, nentis, et esimene hea reis oli siis, kui noorem laps oli 12…

Laupäevase päeva olin plaaninud Monacole ja, juhuks kui jõudu on, mõtlesin ehk ka Nizzast läbi hüpata, aga no nende mudilastega oli see muidugi juba ette hukule määratud plaan. Kõndisime rongijaama, hüppasime rongile ning Nizzani oli kõik suurepärane, aga siis valgus rong äkitselt inimesi triiki täis. Seisti kui silgud pütis.

Monaco rongijaam on maa all või vähemalt see rong saabub justkui metroopeatusesse, mis pani mind mõtlema, et huvitav, kas see rongijaam on ehk nominaalselt hoopiski Prantsusmaal, sest ta asub täpselt piiril ja väike guugeldamine tõi vastuseks, et tõepoolest asub see rongijaam osaliselt Prantsusmaal ja kogu Monacos olev rongitee on maa all. Ega seal kahel ruutkilomeetril pole seda maad raisata jah. Rongijaamast välja saamine on päris pikk jalutuskäik ning seejärel tuli meil laskuda tunnelisse, et teed ületada ja sadamasse saada. Tunnel oli kummaliselt kombel üleni peeglitega kaetud. Tekkis selline peegellabürindi tunne ausalt öeldes.

Kohe sadamas on näha F1 tarbeks ehitatud tribüüne, mis ausalt öeldes kohalikule õhustikule just palju juurde ei anna. Et mitte öelda, et need on õudkoledad… Ma ei viitsi guugel-šmuugelit teha, aga toimub seal midagi muud ka peale F1 või ongi see kõik vaid selle ühe etapi pärast või? Tundub nagu ilgem raiskamine (no mitte et vürst sellest hooliks) ja linnapildirikkumine (ehkki siin võiks ehitustiheduse ja ilu üle muidugi diskuteerida). Taamal paistab Monaco ainus mitte nii nii tihedalt täis ehitatud piirkond, sest seal elab vürst ja kõiksekõigemad, teiselt poolt avaneb vähe teine vaade.

Lugesin kusagilt (ilmselt Wikist), et aastal 2018 oli keskmine kinnisvararuutmeetrihind 100 000 eurot ning kinnisvara omamine on kodakondsuse saamiseks vajalik ja kodakondsust on vaja, sest seal pole tulumaksu. Muide, viimane ei kehti inimestele, kellel on Prantsusmaa kodakondsus! Ilmselt on tegu mingi Prantsusmaa-poolse nõudmisega, millele Monaco vastu vaielda ei saa, sest nad sõltuvad tegelikult enam-vähem kõigest Prantsusmaast, kes on andnud lubaduse neid sõjaliselt kaitsta ja läbi kelle käib nende välispoliitika. No ja lisaks ma kahtlen, kas Monacos on reoveekäitlusjaama või prügilat. Ilmselt voolab kõik kõnts otse La France’i. Kui nad seda just õkva Vahemerre ei pumpa.

Me võtsime sadamast ehk kõige madalamast punktist suuna okeonograafiamuuseumile, mis asus kõvasti kõrgemal. Õnneks lapsed olid isegi koostöövalmis ja lippasid suuresti ise mäest üles.

Mida suurem laev, seda väiksem…? Seal, kus rohelus paistab (välja arvatud seal sildade taga), on juba Prantsusmaa. Monaco on väga väike :) Wiki artikkel väidab küll, et nad on hoogsalt merelt maad juurde võtnud ja suisa 20% võrra oma territooriumi suurendanud, mis kõlab vägevalt, kuniks sulle meenub, et me räägime kaheruutkilomeetrisest riigist.

Mu lapsed veidi pelgasid seda skulptuuri :)

See on aga kajakas Alberto. Või vähemalt meie kõrval oleva pingi juures oma võileiba süüa üritav itaallane karjatas korduvalt ta pihta: “Alberto, no mida sa teed!?”, kui too ilmselge toiduvargushuviga talle väga lähedale keksis. Vaene mees otsustas oma võikut hõlma alt nosida :) Nutikas temast. Mu õel napsas pirakas kajakas Suomenlinnas pikniku pidades saiatüki või piruka käest. Oleksime pidanud muidugi aimama, et kui kõrgendikul asuv pink on tühi ehkki mujal on kõik kohad inimesi täis, on seal ehk midagi kahtlast toimumas.

Okeonograafiamuusuemi alumine korrus on akvaarium ja ma pean nentima, et me kallis Aquatis kahvatub selle kõrval kindlasti. Või no ei. Aquatis on väga äge koht ja külastamist väärt, eriti kui sul on mahti akvaariumitele lisaks toodud materjalidega tutvuda ning see on maailma vesistuid mõeldes ülesehitatud. Monaco akvaarium keskendub rohkem massile ja värvile ning no see mõjus. Mu lapsed jooksid ühe akvaariumi juurest teise juurde ning kui ma üritasin meditatiivselt ringlevaid meduuse filmida, jäi väga meditatiivse klipi taustaks kahehäälne “Emme! Emme! Tule vaata! EMMEEEE!”

Ma tahaks endale sellist illuminaator-akvaariumit kuhugi seina sisse…

Lisaks kõigele muule ahhetama panevale on neil ka suur merekilpkonn ja ehkki tema nägemine oli võimas kogemus, sest ma polnud eales ühtegi oma silmaga näinud, tundsin ma samas ka suurt kurbust. Nii suur loom ja liiga väike akvaarium. No tegelikult ei olegi võimalik kunagi teha piisavalt suurt akvaariumi, aga väiksemate kalade puhul ei tundu see nii hull kui suurte loomade või mereelukate puhul. Ma olen vist tõesti loomaaiandusest välja kasvamas… Ja samas ma vaatan oma lapsi ja ka ennast, kuidas mind need värvid ja vormid elevile viivad ning ei ole mõeldav, et igaüks sõidab Aafrikasse elevantsi ja Austraaliasse korallrahu vaatama, kuid need elamused ja loomade nägemised on ehk maailmatunnetuseks vajalikud ja ehk aitavad ka mõista, mida ja miks on vaja kaitsta? Või äkki ikka piisaks hea kvaliteediga videost? Peaks lastele Planet Earthi näitama hakkama.

Et me olime teinud strateegilise vea ja läinud esmalt akvaariumi, mis emotsioonid lakke viis ja lapsed pööraseks tegi, polnud meil muidugi suurt lootust muuseumiosas palju vaadata. Mõnda asja siiski õnnestus ja suutsin Sipsiku isegi paar korda keskenduma panna, aga siis nägime, et on vaja pausi ning muuseumimaja katusel on kena mänguväljak, kilpkonnad ja resto. Viimane oli küll triiki täis, seega tegime mänguväljaku kõrval idaeurooplast ja tõmbasime seljakotist oma mandi välja. Nägime pealt ka mõnevõrra humoorikat seika, kus pisaraid valav tüdruk emale kurtis, et tal ei ole enam kinga. Ema ei saa aru, et kuhu see siis kadus, kas keegi võttis ära? Tüdruk suudab lõpuks välja öelda, et ta vihastas ühe mängukaaslase peale, tõmbas endal kinga jalast ja viskas teda sellega, aga king lendas üle katuse ääre. Seal all aga pole teps mitte tänav vaid Vahemeri :D Ütle veel, et tüdrukud visata ei oska!

Lonkisime vaikselt allapoole ning ma motiveerisin lapsi lubadusega, et kohe, kui jõuame sadamasse, lähme kohvikusse ja nad saavad jäätist. Jõudsimegi alla, kõndisime ägedasse kaikohvikusse, toodi menüü ja ma ütlesin veel enne, kui menüüdki vaatasin, et mul on üks oluline küsimus. Oui ? Kas teil jäätist on? Ettekandja raputas kahjatsevalt pead. Leppisime lastega kokku, et jääme ikka siia ja sööme-joome midagi ning ostame jäätist pärast ja ärgu kartku, jäätist kindlasti on siin riigis, sest rongijaama lähedal oli üks gelato koht. Petite friture lepitas lapsed ja suur külm õlu kosutas meid. Asuurirannik või Taevasinarannik tõepoolest.

Muide, me ettekandja mainis meie kõrval olevat lauda teenindades, et ta elab Montpellier’s ja kui ta meie juurde tagasi jõudis, küsisin ma, et oot, mis mõttes, see on ikka väga kaugel ja siis selgus, et ta on hooajaline töötaja, kel kusagil väike pesa ja talveks läheb kodulinna tagasi. Ilmselt siis on seda raha väärt ja kindlasti ei üüri ta endale tuba Monacos vaid ikka Prantsusmaal. Huvitav küll, kuidas nad seal talve defineerivad… No ja see oli ka ilmselge, et tööd teevad Monacos ainult võõrtöölised kas Itaaliast või Prantsusmaalt. Äärmisel juhul võiks monacolane ehk restoraniomanik olla, aga ettekandja või bussijuht nüüd küll mitte. Seda ma ei usu. Isegi sünnijärgsed kohalikud on ilmselt kõrgklass ja ega neid sünnijärgseid seal väga palju ole.

Laste energiatase tõusis ja liikusime nii tagasi rongijaama poole, sest gelato ootas ja mu meelest oli see ootamist väärt. Ma isegi sõin ja oli imeline.

Mis polnud imeline, oli meie tagasisõit Antibes’i. Rong oli täis ja nüüd saime meie seista, aga noh, meie meetrised olid väsinud ja virisesid. Lõpuks sain ühe lapse kuhugi trepile istuma ning kui Nizzas massid maha läksid, õnnestus istuma ka saada. Enne Antibes’i jõudmist magasid mõlemad meil süles, seega esimese jupi raudteejaamast majutusse pidime neid tassima.

Pühapäevaga oli mul kaks varianti. Kas lähme Marinelandi või Cannes juures olevale saarele ning otsustasime Marinelandi kasuks, hoides saarekülastuse järgmiseks päevaks. Marineland on mereelukate loomaaed-tsirkus, mille eetiline pool mu hinge närib, aga olgu, ma üleval juba kirjutasin sellest. Marinelandis lisanduvad sellele lihtsalt trikid, mis delfiinide (väga mängulise olendid) puhul tundub veel ok, aga tapjavaalade puhul… No ja see, et kaks vaala ikkagi vägagi väikeses basseinis. Ja… Ei, aitab! See pole hetkel oluline!

Me otsustasime Marinelandi rongiga minna ja rongijaamast sissepääsu juurde lonkides (ja Itso-sani virinat kuulates) tundus, et jalgsi (st rongiga) sinna parki vist tavaliselt ei minda. Ikka auto või bussiga. Saime piletid, mingi väga kulunud delfiinikostüümis tüüp üritas meid veenda temaga koos fotot tegema (ee, ei) ja läksime kohe pingviine vaatama.

Ootasime sealse tutvustuse/loengukese algust, kuid seda ei tulnud ega tulnud. Liikusime välja ja siis selgus, et pingviine on kahes kohas ja too loenguke ja söötmine toimub hoopis teises alas. No mis seal’s ikka. Vaatasime ka hülgeliste söötmist (ja avantüristlikke kajakaid, sest kus on toitu seal on kajakaid), saime merelõvi poolt märjaks kastetud (kui tonnine kere kukutab end kivilt vette, järgneb sellele PLÄRTS), kõndisime haitunnelis, nägime tapjavaalade etendust, jalutasime koos paabulindudega, naersime hüljeste üle, uudistasime väikest akvaariumit (pärast Monacot ikka erakordselt mannetu) ja lõpuks vaatasime delfiinietendust. Ei, kõik etendused olid muidugi ägedad ning mul on hea meel, et lapsed seda näha said ehkki ma kahtlen, kas ma ise enam kunagi tahaks, sest see eetiline pool…

Me ei arvanud, et me seal terve päeva veedame, aga nad on päevakava päris hästi läbi mõelnud ehk et iga natukese aja tagant (välja arvatud muidugi püha lõunatund) toimus midagi ja kui me alguses olime täiesti veendunud, et delfiine me ei näe, sest nende etendus oli enam-vähem enne sulgemist, me neid siiski lõpuks nägime. Lisasime lastele veidi kütust (jäätis), lasime neil mänguväljakul auru välja lasta ning täiesti õnneliku juhuse läbi avastasin meile mugavama väljapääsu. Me nimelt mõtlesime juba ohates, et neid lapsi tuleb rongijaama seda pikka teed pidi tagasi tassida, aga siis ma nägin üht Marinelandi peenemat restorani ja mulle tundus, et sel võiks olla ka uks teisel pool. Üks turvatöötaja tuli parasjagu õue, seega ma keksisin ligi ja küsisin, et kas siit saab välja. Jah, ikka. Kergendusohe.

Muide, üks häda selle hooajavälise reisimisega on. Toidukohad on sageli kinni. Kui Ardèche’is kehitas me külalistemajaomanik õlgu ja nentis, et ega parimad kohad ongi need, mis aastaläbi lahti on, seega me ei jää millestki ilma, siis näiteks piiratud alaga või eraldatud külastuskohtades nagu Chauvet, Aven d’Orgnac või Marineland oli see tegelikult veidi ebamugav, et nende toiduvalik oli nii napp (kel pole jäätist, kelle juures saab vaid pannkooki või Subway võikut), aga et meil on enamasti ettenägelikult midagi söödavat kotis, polnud see muidugi ülisuur probleem. St lapsed nälga ei jäänud, ise oleks midagi mõistlikumat süüa tahtnud.

Tarisime väsinud loomakesed rongile ning varisesime majutuskohas kõik magama. Või äkki käisime restoranis ka. Kes see seda enam mäletab.

Järgmisel hommikul panime laisalt asjad kokku ning pärast järjekordset mõnusat hommikusööki võtsime suuna rannikule. Mingil hetkel, oli vist siis, kui me olime Aix-en-Provence’ist möödunud, nägime taevas trikke tegevaid hävituslennukeid. Ilmselt harjutavad 14. juuli tarbeks, arvasin ma, sest nad lasid ka lipuvärvides tossu välja. Sipsik muidugi vaimustus ja teatas ülima entusiasmiga, et kui ta suureks kasvab, tahab ta endale ka sellist lennukit, aga tema lennukil peaks tagant rohelist tossu tulema. Nojah, eks me hakka siis raha kõrvale panema :D

Antibes’i kohale jõudes lasin Google’il meid majutuse juurde viia ning taipasin viimasel ja liiga hilisel hetkel oma viga. Sinna tänavale ei saa tegelikult autoga ligi. Või vähemalt tavainimene ei saa. Õnneks polnud parkla sellest teab mis kaugel ehk et ainus kahju oli seal väikestel tänavatel nikerdamisele kulutatud aeg. Parklas keeldus muidugi automaatne numbrimärgituvastus me numbrimärki tuvastamast, sest see pole meil teadupärast standardne, seega pidin telefonisügavustest QR-koodi välja otsima, et me sisse saaks. Haarasime autost kaasa vaid paar asja ning suundusime korterisse. Meil pidi linnavaade olema (merevaatega korterid olid kahjuks kõik võetud). Noh, eks see naabermajasein ole põhimõtteliselt linna osa jah, seega ega nad valetanudki. Kui pool keret aknast välja pista, nägi isegi paar maja edasi olevat kirikut. Magamistoaaknast nägi aga vaid mingit väikest seintega piiratud katusejuppi ja umbes viite kliimaseadet. Ei, ma ei virise, meri oli teiselpool maja ja turuplats ühe tänavavahe kaugusel, seega asukoht oli imeline.

N. läks ja tõi kohvri ära ning siis läksime randa, sest Sipsik ei kannatanud enam oodata. Ma muidugi olin kaval ja läksime lähimasse randa väikese tiiruga, et vaadata liiga rikaste inimeste laevukesi.

Lisaks on sinna kai lõppu pandud üles väga äge kirjatähtedest tehtud skulptuur, mis kail istuvat ja kaugusesse silmitsevat inimest kujutab. Guugeldage Antibes Le Nomad, mul mingil põhjusel tervest kujust fotot polegi. Üldse tegin sel reisil väga vähe fotosid.

Gravette’i rand on kohe selle kõrval. Inimesi oli küllaltki palju juba ehkki oli näha, et hooaeg pole veel alanud – ajupuit oli veel rannast koristamata ja vaid üks mees müütas seal rannarätte. Lapsed said oma esimese mereelamuse kätte ning isegi paar pisikest merekarbikildu ja ilusat mereklaasitükki leidsime. Seejärel oli aeg õhtust süüa ning läksime turistikasse kohta kohe seal lähedal, kus selgus, et Sipsikule (ja mõnevõrra ka Itso-sanile) maitseb väga petite friture, mis tähistab pisikesi tervelt friteeritud kalu või muid mereande (või nende tükke). Seejärel oli aeg kurnatuna voodisse variseda.

Järgmisel hommikul oli meil plaan varusid täiendada, seega sammusime majast välja ning koperdasime kohe turu otsa (saabudes ma ju ei teadnud, et see pea igapäevane turg on), seega tuli osta maasikaid, tomateid, põldmarju ja paar melonit. Põldmarjad tarbisid lapsed kohe ära, muu viis N. ära külmkappi ning suundusime kergelt siksakitades lähima toidupoe juurde. Kohe postkontori kõrval oli pisike Carrefour ning seal oli ka nii mänguväljak kui ka väikese turismirongi peatus, seega pakkusin, et üks meist viib toidu kiiresti koju tagasi kuniks teine lastega mänguväljakul aega parajaks teeb. Aega oli palju, seega jõudsime ka väikesesse mänguasjapoodi minna, et lastele rannamänguasju osta, sest need olin ma muidugi kaasa pakkida unustanud.

Turismirong oli tõele au andes ilgem pettumus, sest see loksus mööda ummistunud tänavaid ja ei näidanud märkimisväärselt ilusaid kohti, kuid muidugi viis meid Antibes’i teise otsa Juan Les Pinsi. Etteruttavalt tuleb öelda, et hoopis odavamalt ja mitte just palju suurema jalavaevaga võiks sama vahemaa läbida tavarongiga. Lisaks on tavarong palju kiirem.

Me kõndisime lähimasse randa ja ma hõikasin juba eemalt, et Sipsik, vaata, kus siin on merekarpe!

Siis jõudsin lähemale, kükitasin maha ja…

Kui mu guugeldusoskused ei eksi, on tegu velella ehk purimeduusiga (nimed tõlkisin ise, kui keegi siin on meduusiteadlane, siis palun parandage mind). Neid oli seal kümneid tuhandeid ilmselt. Enamasti hõljuvad nad avamerel, aga tormid paiskavad neid vahel randa ja seal nad muidugi hukkuvad, sest meduusid maal ellu ei jää.

Rannas oli ka muid veidrusi. Vaatasin pikalt neid karvaseid palle ja mõtlesin, et mis need küll on. Mingid kookoskiust pallid, mis laevalt maha kukkunud ja randa uhutud?

Siis aga märkasin seda ja mõistsin, et tegu on ilmselt palmidelt pärineva “viljaga”. Või ehk hoopis õiepungaga?

Lisaks leidsime sellise kogumiku ja nad on ilmselt ka hukule määratud, sest me viskasime nad küll täiest jõust tagasi merre, aga ilmselt uhuti nad peagi uuesti randa.

Sipsik korjas merekarpe ja -klaasi ja kivikesi. Merekarpe polnud siingi lademetes, aga siiski rohkem ja huvitavamaid, kui eelmises rannas, seega ta sai selle vajaduse oma kerest välja, sest aardejaht oli vägev ja ma isegi luusisin ringi, nina maas. Kohtusime ka selles suht inimtühjas rannas agressiivse päikeseprillimüüjaga, kelle good price meid ei huvitanud, sest me kandsime sel hetkel mõlemad päikeseprille.

Pidasime pärast Itso-sani jonnihoogu (korduv muster siin, väga tüüpiline kolmene) kiire pikniku, et tagasi rongile jõuda ning pangaautomaadisabas oodates muigasin omaette. Meie ees kasutas automaati närvilise olekuga neidis, kelle riided, kui need olid originaalid, maksid rohkem, kui kõigi meie omad kokku – Balenciaga koletossud, Vuitton üle õla ja mingi ükstükk, mille lipik polnud nähtaval, aga vaevalt see H&M oli.

Ootasime aga seda rongi ja kui ta ei saabunud, läksin postrit uurima. Ahjaa, eks see oligi naiivne arvata, et muidu iga tund käiv rong lõunatunni ajal sõidab. Jalutuskäik olnuks pikk, seega läksime tavalise rongi peale. Rongijaamast oli majutusse veidi pikem kõnd, aga no eks neid lapsi on ennegi seljas kantud…

Ma jäin korteris veel pesu kuivama panema (nende kuivati oli ilgem igerik) ja saatsin N.-i ees ära, et mingu juba promenaadile ja lähme teise randa. Jõuan mina promenaadile, peret pole. Kõnnin hoogsalt ranna poole ja neid ei ole ega ole. Olgu, lastel olid tõuksid, aga nii kiired nad ka olla ei saanud. Helistan. Nad läksid eilsesse randa. Oeh. Longivad tagasi ja promeneerime Ponteil ranna suunas.

Sipsik küsis minult ühel hetkel, et miks ma mingist taimest pilti teen ja ma sõnasin, et äkki ma tahan teda kunagi joonistada või maalida. Sellest hetkest peale tärkas temas kunstnikuhing ja ma pidin KÕIKE pildistama, sest “me saame siis seda pärast kodus vesivärvidega maalida!”

Selle ülemise foto tahaks küll maaliks teha.

Ja need imelised sukulendid. Lugesin hiljem kohalikust infoajakirjast, mis mulle näppu jäi, et Antibes on viimastel aastatel oma parke ja rohealasid ümber teinud, et vett säästa. Keskendutakse Vahemere ja kõrbetaimedele, mitte ei üritata üheaastaseid võõrtaimi kasvatada.

Vesi oli, nagu ma eelnevalt juba öelnud olen, umbes 16 kraadi ilmselt. Ma polnud ainus, kes ujus, aga koomiline oli see küll, et ühel pool on rannas inimesi, kellel on seljas jope ja kaelas sall ning siis teisel pool olen mina trikoos. Vees käisin korduvalt. Täitsa ujutav oli, kindlasti mitte nii külm, et peaks krampi kartma.

Tagasiteel nägin müürile kinnitatud pisikest skulptuuri :) Õhtust sõime vist majutuses. Meile tõi N. mingi sooja võiku-wrapi ja lapsed sõid ilmselt pastat, sest no mida muud, eks.

Et siis reisikiri.

Pärast mitmeid aastaid, kus me oleme reisinud vaid selleks, et peredele külla minna, nõudsin ma, et me oma reisiloogika ümber korraldaks ja rohkem perereise tegema hakkaks. Alguses pidime tegema nii lihavõttepuhkusereisi kui ka suvepuhkuse alguse reisi, aga viimasele tõmbas üks konverents suure kaarega vee peale, millest pole ka midagi, sest N. tuleb sel suvel umbes kaheks nädalaks Eestisse ja me teeme siis ilmselt ka kiire sutsaka Soome sõpradele ja Muumidele külla.

Klassikalise “koolivaheaeg Kanaaridel” oleks pidanud umbes kaks aastat tagasi ära broneerima ning kusagilt mujalt lendama, sest Easyjet võib tore olla küll, aga kui Kanaaridele koolivaheajaks pileteid osta tahad ja seda tõesti ülivara ei tee, on see rõlgelt kallis. Muidugi õnneks mõningad koolivaheajad ei ole igas riigis samal ajal, seega alati võib ka lennata näiteks Prantsusmaalt või Itaaliast ehkki viimane lisab mu meelest nii palju sõidutunde, et ma parem maksan siis juba rohkem. Või ei lenda. Lisaks on mul siiski suur soov meie oma koduriiki rohkem avastada, sest Prantsusmaa on suur ja väga erinäoline. Sipsik tahtis merekarpe ja üks tuttav väitis, et Prantsuse Rivieral koledat aastaaega pole (st vaid jaanuaris natuke ehk), seega mu valik oli eriti lihtne. Pärast otsuse tegemist ja lastele rääkimist kuulsin järgnevad kuud lakkamatult Sipsikult küsimust, et millal me nüüd ikkagi lähme ja kas ma ikka olen kindel, et seal merekarpe on. Kerge kinnisidee, ütleks ma.

Pärast mõningast kaardi uurimist ja head nõuannet ühelt tuttavalt, otsustasin, et me ei sõida rannikule ühe hooga ära (6-7 tundi) vaid keerame poolel teel kiirteelt kõrvale ja uudistame veidi Ardèche’i mäestikus ringi. Kaks ööd seal, seejärel Antibes nädalaks ja siis läbi Grenoble’i koju (ka kaks ööd). Või vähemalt oli selline plaan. Antibes’i majutuse ja parkla broneerisin targu juba ammu ära, aga kõik ülejäänu jäi kuidagi venima ja nii ma leidsingi meile Ardèche’i majutuse pühapäeval ehk kaks päeva enne reisi. Grenoble’i osas leppisime kokku, et vaatame jooksvalt, sest kes teab, kas ikka lähme kaheks ööks j mis väsimusaste kõigil on.

Teisipäeva hommikul pakkisime end autosse ja kõige peale pakkisime veel ka kassid, sest me esimene peatus oli kassihotell. Kassid ära antud, keerasime autonina lõunasse ning algas pikk ja mitte märkimisväärselt seiklusrohke sõit. Lyoni ümber hakkas visuaalse vaatluse põhjal tunduma, et me liigume tõesti lõunasse, sest arhitektuur hakkas vaikselt muutuma ja muutuma just selliseks, mis tuleb mõttesse, kui Lõuna-Prantsusmaa öelda. Lapsed joonistasid autos ja varajasel pärastlõunal hakkasime turistitama, sest jõudsime Chauvet koopa juurde. Õigemini küll Chauvet 2 juurde, sest päris Chauvet koopasse tavainimesi ei lasta, seega on kõigile huvilistele ehitatud koopa koopia. Oot, seda peab vist veidi selgitama. 1994. aastal avastatud Chauvet koopas leiduvad koopamaalingud, millest vanimad on tehtud 34 000 aasta eest ning huvitaval kombel on seda koobast maalingute tegemiseks kasutatud erinevatel ajastutel ehk 10 000 aastat hiljem tuli uus inimgrupp ja tegi sinna oma maalingud.

Chauvet 2 on suur temaatiline külastusala, kus lisaks koopa koopiale ka muuseum, eelajalooline külake (hetkel küll kinni, sest polnud ei koolivaheaeg ega hooaeg), restoran, vaateplatvormid ja kenad rajad ringi jalutamiseks. Koopasse lastakse mingil põhjusel vaid kindlatel kellaaegadel ja gruppidena, seega meil tuli poolteist tundi aega parajaks teha. Õnneks oli muuseum küllaltki huvitav ja Sipsik oli koopamaalitehnikatest vaimustuses. Ta pakkus hiljem, et me võiks ka kuhugi koopamaale teha, seega me peame ehk garaaži kuhugi mingi sobiva seina tekitama.

Aega oli ikka veel üle, seega pakkusin, et lähme sööme kohvikus jäätist. Jaaa! Kohvikus ei olnud jäätist… Itso-san leppis mingi šokolaadisõõrikuga, aga Sipsikul oli DRAAMA. Arvestades, et Itso-sanil oli olnud DRAAMA saabudes, oli minu DRAAMAtaluvuselimiit selleks päevaks suuresti täis.

Koopasuus ootas grupp inimesi ja et reaalselt on seal vaid audiogiidid, jäi mulle jätkuvalt arusaamatuks, miks ei võiks inimesed lihtsalt igal ajal sisse kõndida. Koobas oli vahva ehkki jah, kui sa oled käinud paaris koopas, siis sa saad siiski aru, et see on kunstlikult loodud, aga kui teisiti koopamaalinguid “ehedas” keskkonnas ei näe, siis mis meil muud üle jääb. Siin võiks muidugi arutleda koopiate ja originaalide üle, et kas meil on ikka väga vahet, kas me vaatame originaali või väga ideaalset koopiat. Ma olen ise alati arvanud, et pole vahet, aga nüüd ma mõistsin, et on. Ühe väikese nüansiga. Koopia on igati hea variant, kui sa ei tea, et see on koopia. Ma näiteks nägin traakialaste kuldaaret Plovdivis, arvates, et see on originaal ning sain alles hiljem teada, et see ei saanud teps mitte originaal olla, sest originaalid olid esiteks parasjagu laenuks kusagil ja teiseks ei hoitagi neid tavaliselt selles muuseumis. Kõike seda aga kõrvale jättes, on need maalingud vaatamist väärt, sest on hämmastav, kuidas inimesed, kelle elu meie loogika järgi oli lakkamatu võitlus ellujäämise nimel, pühendasid nii palju aega kunstile ja tegid kunsti väga kõrgel tasemel. Joonistada vaid söetükiga koopaseinale hobuseid, kes näivad justkui kohe-kohe seinalt minema galopeerivat… Võimas!

Õhtu oli kohe-kohe käes, seega pakkisime end tagasi autosse ja suundusime oma majutuskohta otsima. Selleks tuli sõita Grospierres’i ja korraks oli meil suur segadus, sest Google Maps viis meid kuhugi veidrasse tagahoovi, kuid peagi selgus, et me olime lihtsalt kogemata õigest väravast mööda sõitnud.

Imeline vana talumaja, mille on La Flor Azuli nimeliseks külalistemajaks kohandanud kaks hollandlast (naispoolega lobisesime mõlemal hommikul veidi ja prantsuse keeles, ta on väga huvitava eluga inimene) ning kus me ilmselt hooaja esimesed külastajad olime. Lisaks mõnusatele tubadele on seal ka neli kassi, äge söögiala, köök ja ka minipood, kust moose, lavendlit ja veini osta sai. Meie soovisime aga õhtust süüa, seega sõitsime nende soovituse peale ühte restorani, mis muidugi just sel päeval kinni oli, aga seal lähedal oli üks teine, seega läksime hoopis sinna. Uksel päris ettekandja, et kas meil ikka on broneering. Ei. Ai, ai, ai! Neil olevat vaid üks kahene laud vaba. Ma arvasin, et kui ta kaks tooli leiab, siis me mahume vabalt ära ning lisaks lubasin, et me sööme kiirelt ja ei jää ette :)

Sai süüa, sai juua (kohalik vein!) ning sai kohalikust eluolust aimu. Me taga lobiseti saksa keeles, me ees hollandi keeles. Hiljem rääkis külalistemaja naispool, et see kant on belglaste ja hollandlaste hulgas väga populaarne ning paljud kolivad ka siia elama. Mina sain aga naeru kõkutada, kui poole kõrvaga N.-i ja restoraniomaniku vestlust pealt kuulsin. Too uuris, et kust me tuleme ja N. ütles, et elame Genfi lähedal. Aa, šveitslased! Ei, Bulgaariast ja naine Eestist. Oo, Eestist, kui lahe! Hüüatas mees. Ma nentisin hiljem, et kuna vestlus käis inglise keeles, oli see raudselt klassikaline Estonia-Australia teema.

Öö magatud, hommikusöök söödud, suund koopasse! Jah, me oleme koopahullud :) Aven d’Orgnac on saanud ainsa koopana endale Grand Site de France tunnustuse ning viimane tähistab Prantsusmaa kõige erilisemaid ja vägevamaid looduslikke kohti, mida samas hallatakse jätkusuutlikult. Lisaks koopale on territooriumil ka väike söögikoht, muuseum, pood ja ilus park. Meil õnnestus saabuda just õigel ajal ehk et pileteid ostes teatas müüja, et meil vedas, sest just algas üks ringkäik, seega kui me kiirelt sinna ukse juurde läheme, saame veel sisse, sest ringkäik algab filmiga.

Kui film lõppes ja grupis olevad vanemad inimesed olid heldinult me lapsi vaadanud, tuli trepist alla minna. Ma enam ei mäleta, mitu astet seal oli. 700 äkki? Sipsik läks vapralt ise, Itso-sani võtsin ma tempo huvides sülle, sest muidu oleks me sinna trepile jäänudki. Koobas avastati 1935. aastal ja külastajatele on avatud sellest vaid väga väike osa, sest ülejäänu vajaks ligipääsuks juba natuke erilisemaid oskusi kui suutlikkus trepist alla kõndida. Muide, seal koopas saab minna ka ronimisekskursioonile ehk et seal on (parema sõna puudumisel) via ferrata rada, mida giidiga läbida ja nii koopa kohta rohkem teada saab. See koobas on väga kõrge ja need suured saalid on väga avarad, seega see oleks kindlasti väga eriline kogemus. Vanusepiirang oli vist alates 10. eluaastast, seega kui Sipsik selleks ajaks jätkuvalt ronimis- ja koopahull on, teeme ära.

Ma tean alati juba ette, et koopaid on mõttetu pildistada, sest sa saad fotole ehk 30% sellest, mis seal tegelikult on ja säriaeg peaks pikem olema, aga ma ei suuda vastu panna.

Kasvab keskmiselt üks sentimeeter saja aastaga.

Koopast välja sai õnneks liftiga, sest me pidime siin-seal lapsi veel kandma ja kui ma oleks pidanud, Itso-san süles, 700 astet trepist üles minema, oleks see ikka väga kaua aega võtnud. Samas, hea trenn oleks olnud. Käisime kiirelt vaatamas kohta, kus näeb koopa laeavaust, mille kaudu koopasse esimest korda laskuti ja mida kohalikud suure põhjatu prügikastina kasutasid. Oi, kariloom suri mingisse tõppe! Viskame selle sinna auku!

Lapsed luusisid pärast seda võpsikus ringi ning Sipsik leidis oma esimesed merekarbid. See võttis mul korraks kulmu kergitama, aga siis taipasin, et tegu on austrikarpidega, seega ilmselt oli keegi siin mekutamas käinud ja karbid põõsasse visanud. Lapse suurt rõõmu see muidugi ei vähendanud. Seejärel passisime pikalt ühe ojakese ääres, kus sai konna vaadata ja mängida ning lõpuks õnnestus meil nad muuseumisse meelitada. Muuseum oleks olnud väga põnev (st Sipsikul oligi põnev), kui Itso-san poleks jälle kukkunud sinna klassikalisse “olen kolmene ja lesin siin põrandal, sest miks mitte” käitumismustrisse. N. tegi reisi jooksul päris mitu fotot, kus Itso-san suvalistes kohtades lesib ja ei ütleb.

Kohvikus oli kõik söök otsas. Või no lapsed said mõlemad ühe pannkoogi, sest “on a seulement des crèpes” hüüatati mulle, kui ma seinal rippuvat menüüd lugema läksin. Seejärel ostsin poekesest, mis kohalikku kraami müüs, paar veini (Ardèche, see on vein ja turism) ja siis pakkisime end jälle autosse ning sõitsime aeglaselt Ardèche’i kanjoni ja Pont d’Arci suunas. Aeglaselt seetõttu, et me tahtsime lapsed magama uinutada, mis ka õnnestus, seega me sõitsime peaaegu terve kanjoni ühtepidi läbi ning kui lapsed ärkasid, keerasime ühes parklas otsa ringi ja sõitsime tagasi. Sel korral sai ka peatusi teha.

Suviti on see kena kanjonitee ilmselt mägirattureid ja autosid täis. Jõgi ise on täis kanuutajaid. Nüüd olid ka mõned, aga vett on hetkel palju, seega algajad ja lapsed kevadeti sellele jõele ei lähe.

Kanjoni kõige kuulsam asi on muidugi see kivist sild, mille juurde on isegi üüratu tasuline parkla loodud, et kõik massid ära mahutada. Võimas on ta kohe kindlasti ja sealne rand on samuti mõnus. Lapsed kasutasid kohe võimalust ehkki vette minna me ei lubanud, sest esiteks oli see jääkülm ja teiseks voolas vesi väga kiiresti.

Suure veenmise peale saime lapsed uuesti autosse, ostsime ühest kohaliku kraami poest maasikaid, meloneid (väga kohalikud Maroko omad olid), vorsti ja veini ning tegime siis lakkamatu virina saatel Vallon-Pont-d’Arcis meloni- ja maasikasöömise. Tegelikult pidime seal linnakeses õhtust sööma, aga virin läks lõpuks väljakannatamatuks, seega sõitsime tagasi oma ööbimiskohta, N. tõi kõrvaltänaval asuvast kioskist kaks üllatavalt head pitsat, ma korkisin lahti külalistemaja minipoest leitud imehea naaberkülas tehtud veini, lapsed mängisid kassidega ja päike vaikselt loojus.

Noppisin täna aiast ühe kena suure vihmavarju. Huvitav, ma ei mäletanudki, et ma vihmavarjuseemneid maha pannud olin. Tähelepanek ka teistele aednikele, vihmavarjud kipuvad tuulisemat sorti ilmaga valmima.

Umbes 15-16 kraadi. Värskendav!

Majutuskohas on neli sõbralikku kassi. Muidugi paneb pliiatsi järele haarama!

Lisaks on majutuskoht 500 aasta eest ehitatud taluhoone, mis minu silmale ja hingele  kõvasti puhkust pakub. Homme liigume Ardèche’i mäestikust, mis on muide täiesti lummav ning jah, tuleb reisikiri ka, edasi rannikule. Riviera ootab!