Ennelõunal või pärastlõunal

Meil saabus vahepeal väga soe kevad, mis pani mõtlema, et olekski viimane aeg see grill ära osta. Tegime lõpliku valiku ning N. tellis teisipäeval ära. Jättis minu kontaktandmed, sest ma olen pigem kodus ja tolle prantsuse keelega saan ma ka veidi paremini hakkama. Eile hommikul saabus sõnum: “Teie saadetis on saabunud meie logistikafirmasse, palun helistage, et kättetoimetamiseaeg kokku leppida!” Unustasin selle eile sootuks ära ja hakkasin siis täna helistama. Hommikul istusin tükk aega ootel ja ei edenenud kuhugi, sest seda funktsiooni, et “helistage mulle tagasi”, neil muidugi polnud. Helistasin veel paar korda, aga sama lugu, Proovisin pärastlõunal uuesti. Sain kohe ühenduse.

Mina: Tere, mu saadetis on teie käes.
Firma: Andke palun saatenumber.
Mina annan numbri.
Firma: Esmaspäeval saame ära tuua.
Mina: Kuna täpsemalt?
Firma: No ennelõunal või pärastlõunal.
Mina: Nojah, eks ma siis olen kodus.

Grill kaalub 87 kilo ja see tuleb ise kokku panna ehk et see keraamiline muna jalgadele tõsta. Komandanditund hakkab kell 18.00. Vist ei saa kohe kedagi külla grilli kokku panema ja grillima kutsuda.

Ja enne kui hakkate virisema, et teil seal külm ja kole ning meil siin nisuke kliima on, siis ma mainiks, et mul oli au oma tütrelt 19. veebruaril puuk eemaldada. Nondel hetkedel tundub see -20 päris tore asi…

Uus moetrend

Kuulen, kuidas Sipsik oma toas millegagi heitleb. Lähen vaatan ja avastan lapse, kes üritab sukkpükse jalga tõmmata. Pikkade pükste peale. Pakun, et ehk pole hea mõte, aga laps röögatab, seega ma löön käega ja lähen tagasi elutuppa. Mõned minutid hiljem saabub enesega jubedal kombel rahulolev Sipsik, kes ongi suutnud sukkpüksid jalga sikutada. Õiget pidi ja puha. Aga pikkade pükste peale. Superman kannab alukaid pükste peal, miks mitte siis sukkpükse…

Kevadekuulutajad

Sõitsin hommikul lastega Crozet mänguväljakule. Sipsik pidanuks tegelikult hoidja juures olema, aga et tal oli nina tatine ja teisipäev on just see päev, kus ka hoidja lapselaps (bulgaarlane-prantslane, Sipsikust kuu noorem) seal on, otsustasime Sipsiku koju jätta. Hoidja arvas, et võib tulla küll, aga et mu meelest sai Sipsik oma tati itaallaste käest, on tegu ilmselt nakkava tatiga.

Sõitsin muidugi Sellest Majast mööda. Ohkasin, aga samas nentisin, et tee on ikkagi ehk tiheda liiklusega ja kogu tagaaed (ehk köögiviljaaed) oleks varjus ja see, et naabrid oma tagaaeda maja ehitavad, on ka veidi nõme. Jah, hapud viinamarjad.

Maakler helistas mulle muidu eile. Korraks süda jõnksatas, et kas tõesti!? Aga ei. “Madame, meil on Echenevex’s teile kaks maja pakkuda, kohe teie kodu lähedal!” Maakler elab meiega samas külas ja me mainisime, kus me täpsemalt elame. “Need valged kuubikud või?” küsisin mina. Meie kõrvaltänavas on müügil kolm maja (või no hetkel on kaks), mis kuuluvad ühele perele ja on kõik samas ülimodernses stiilis (ehk valged kuubikud). Aed on kõigil mingi naeruväärne 100 ruutu muru. Kui sedagi. Ei, meile moodsad majad ei meeldi, kostsin ma, aga muide, me sõbrad ostsid just selle keskmise ja kõige suurema. Maaklerid olid kokkusattumuse üle üllatunud. Lubasin neile saata kirja meie unistustemaja kirjeldusega (õigus, peaks selle kirja nüüd ära kirjutama). Jah, me Genfi sõbrad kolivad oktoobri lõpus meist viieminutilise jalutuskäigu kaugusele. Oktoobris seetõttu, et omanikud tahavad nii kaua sees elada. Päris nii kaua see ostuprotsess ka ei võta. Ma kergitan nende valiku peale veidi kulmu, sest valitud kuubiku eest maksavad nad veidi üle miljoni ja kui mul oleks miljon võtta, ostaks ma endale midagi ilusamat. Aga noh, maitsed ja nende üle kaklemine. Vähemalt saavad basseini. Ujumiseks liiga väikese. Rohkem nagu suure vanni.

Tänu nende tulekule sai see maja siin just ühe rasvase plussi juurde muidugi. Kuniks nad oma lapsed saavad, oleks lapsehoidja lähedalt võtta, aga ilmselt on peagi ka rasedusuudiseid kuulda, seega ma ei panusta sellele nii väga.

Käisin mänguväljakul ka pärastlõunal ning nägin kevadekuulutajaid. Ma täpselt ei tea, mis see rolleri ja krossiratta vanusepiirang siin on, aga ma pakuks 14-16. Noored mehehakatised, kellel vaja kõike tõestada. Üks krossirattur tõmbas igavese lörinaga otse mänguväljaku kõrvalt minema ning ma näitasin talle vihaselt keskmist sõrme. Oleks hea meelega ka prantsuse keeles röögatanud: “Oma väikest M.-i rattaga ei kompenseeri!”, aga mu keelevõimekus paraku ei võimalda sellist sõimupuhangut. Tervel õnneks siiski ei virgunud. Seejärel vaatasin irvitades, kuidas mingi poisu, kel krossiratta asemel tavaline roller (selline matsaka kere ja väikeste ratastega), lahe olla üritas ja oma rollerit sõites tagarattale püsti ajas. Nägi välja nagu keegi üritaks vana Mossega kiirendusvõistlusest osa võtta :D

Oh see tänapäeva noorus!

Astronaudi naine

Lugesin, et üks eestlanna kandideerib Euroopa Kosmoseagentuuri astronaudiks ja see meenutas mulle mõnda aega tagasi N.-iga peetud vestlust.

N.: ESA hakkab astronaute otsima ja ma mõtlesin, et kandideerin ka. Mitte et ma ilmselt saaks, aga ehk saab vähemalt teise vooru, sest mul on päris head võimalused – insener, olen ESAga koostööd teinud, üpriski terve.
Mina: Lapsed on ka olemas.
N.: Just. Kui ma peaks ka saama, siis treeninglaagrid toimuvad Venemaa pärapõrgus.

Mina mõtisklesin järgneva nädala-kahe jooksul, kui vahva oleks kolida mõneks ajaks Venemaa pärapõrgu, õppida ära vene keel ja tea kuidas seal kandis ka koolisüsteem on, kui N. mu hiilgavad unistused põrmustas.

N.: Tead, selgus, et ma ei saagi astronaudiks kandideerida.
Mina: Miks?!
N.: Bulgaaria polegi ESA täisliige. Ma nagu mäletasin, et on, aga nad ei allkirjastanudki seda viimast liitumislepet. Eesti on liige. Läti on. Rumeenia on. Aga meie pole.
Mina: Kuradi-kurat! Lahutame ja ma abiellun mõne lätlasega! Mis mõttes minust EI SAA astronaudi naist!?

Kuidas me maja ei ostnud

Ma lubasin mõnda aega tagasi, et kirjutan veidi kinnisvarast ja ausalt öeldes oli mul mõttes ennekõike kirjutada sellest, miks me siia jääda otsustasime (sellest hetkepärast) ja siis mingil hilisemal hetkel veidi kohaliku turu veidrusi tutvustada. Selle asemel räägin ma teile hetke pärast loo sellest, kuidas ma 10 päevaga terve emotsioonide ralli läbi elasin, minnes lausahastusest eufooriasse ja siis tagasi sinna ahastusse.

Esmalt aga see peamine küsimus, miks me üldse maja ostame, kui ma alles kevadel ütlesin, et 2024 lõpp on meie siin olemine piir. Lühike vastus oleks, et elu teeb omad korrektuurid, aga ilmselt huvitab nii mõndagi teist see pikem vastus.

Kui me siia kolisime, oli meil kohe plaan paar aastat raha säästa ja siis ehk maja osta, sest meie mõtetes oli umbes 10-15 aastaks siia jäämine. Ja siis me natuke pettusime. Me ootasime mõlemad midagi muud ja ehk olid ka me ootused mõneti vildakad, seega me mõtlesime, et oleme lepingu ja selle pikenduse ära (5+3 aastat) ning siis laseme jalga. Mida me siis ootasime? N. eeldas, et CERN on täis vahvaid inimesi, kellega on põnev intellektuaalseid vestlusi pidada (nagu oli Saksamaa instituudis), aga ta sai hoopiski tiimi, kus suurema osa meeste (naisi on kogu suure osakonna peale üks) lemmikteemadeks oli golf, mäesuusatamine ja sportautod. Lisaks oli ta suuremas osas oma tiimis veidi pettunud, kuid ülemus oli lahe ning taipas esimese aasta jooksul, et N.-il tuleb tiimi luuslanki löövatest itaallastest (nüüdseks kõik ka lahkunud) eemale hoida ning eriti hea on, kui talle osakonnaväliseid lisaprojekte tekitada, mis arenemisvõimalusi pakuvad. Mina lootsin, et leian ka lahedaid inimesi, aga kõik esimesel aastal leitud tuttavad kolisid järgneva aasta jooksul ära. See inimeste pidev vahetumine oli ja on nii väsitav ning kui Sipsiku sündides sai titegrupiga liitutud, siis ma pean nentima, et need inimesed suuresti väsitasid mind. Tahaks millestki muust ka vahel rääkida, kui sellest, kui mitu korda kellegi laps ärkab või mitu hammast tal on. Olin liitunud küll Genfi naisteklubiga, kuid peale matkamise ei teinud ma nendega koos midagi, sest klubihoone asub Genfi kaugemas otsas.

N.-i ülemus ütles augustis, et kui N. nõus on, uurib ta, kas tal oleks võimalik lepingupikenduse järel N.-ile tähtajatut lepingut pakkuda. See on see Püha Graal, mida suurem osa inimesi siin soovivad, sest tähtajatuid lepinguid ei anta enam nii kergekäeliselt ning selle lepingu saamine tähendab sisuliselt seda, et sa võid muutuda kohe pärast lepingu allkirjastamist maailma halvimaks töötajaks, aga lahti nad sinust enam ei saa ning palka ka vähendada ei tohi. Oo need töötajaid kaitsvad seadused! Küllaltki räigelt töötaja poole kaldus siin riigis, ütleks ma. Minu esimene reaktsioon oli kindel ei. Nii kõigi eelpool öeldu pärast kui ka seetõttu, et N. oli ise mulle öelnud, et kui ta kauaks CERNi ühele kohale paigale jääb (osakondade vahel väga inimesi ei vahetata), spetsialiseerub ta liialt ja ei saagi enam mujal tööd ning lisaks muutuks ta arendustöö pigem hooldustööks. N. aga esitas omapoolsed argumendid. Esiteks koroona. Me ei tea, mis seisus majandus paari aasta pärast on ja kes teab, kuidas asi areneb, seega raha ja töö osas on CERN turvaline valik. Kui asi väga hapuks läheb, ei pruugi muud instituudid ja ka suured ettevõtted tema profiiliga inimesi palgata. Teiseks ei muutuks ta töö nii monotoonseks, kui ta kartis ja arenguvõimalusi on edaspidigi. Kolmandaks oleks ehk hea juured kuhugi kinnitada. Isegi kui see pole terveks eluks. Viimase osas on tal muidugi õigus. On vist aeg stabiilsuseks.

Kusagil aastavahetuse paiku selgus, et tähtajatu leping on 95% kindel, seega me otsustasime kinnisvara vaatama hakata. Õigemini mina tegin kinnisvaraportaalile tiiru peale ning lõin meie kriteeriumitele vastavale kinnisvarale teavituse, lisaks kontakteerusin ühel hetkel pangaga, et meile konsultatsiooniaeg kinni panna. Kaks huvitavat maja leidsin ka. Üks asub kõrgemal mägedes ja vajavat kapitaalremonti (aga milline potentsiaal!), teine asub meist paarisaja meetri kaugusel (ka remonti vajav). Viimane on tänaseks müüdud.

Eelmise nädala kolmapäeval tuli müüki üks maja Crozet’s. Vaatasin ja halasin, et oi kui ilus. Pildid olid vaid väljast. Järgmisel päeval tulid ka siseruumide pildid. Halasin veel. Selline maja! Sellise hinnaga! Ei mingit vajadust renoveerida! Põrandaküttega! Vaatega! Rõduga! Vannitoas on jalgadega vann! Ja me pole veel pangaski käinud ning pealegi arvas N., et enne juunit, kui ta lepingupikenduse allkirjastab, ei annaks pank meile laenu (üldiselt tahetakse, et leping kehtiks veel vähemalt aasta)… Itaallane utsitas mind tagant, et ma ikka vaatama läheks. Kontakteerusin neljapäeval maakleriga ja sain teada, et selleks nädalaks küll enam ei saa, aga ehk esmaspäeval. Närveldasin terve nädalavahetuse. Aadress oli mul olemas ja asukoht oli korraga nii väga hea kui ka veidi kehv. Hea ses mõttes, et rattaga saaks poodi minna (ja ka tagasi tulla, sest ma võin põhimõtteliselt siitki Gexi rattaga poodi minna, aga tagasi ülesmäge ma vändata ei suuda). Halb ses mõttes, et maja tagant läks kahte küla ühendav tee ehkki tõele au andes on seal umbes sama palju liiklust kui meie tänaval. Me teame seda hästi, sest me kasutame seda teed regulaarselt.

Läksime esmaspäeval vaatama. Sõitsime hoovi ja ma kiunatasin. See maja on kohaliku stiilis talumaja vähendatud koopia ning ehitatud 20 aasta eest, aga näeb välja nagu oleks seal umbes 100 aastat seisnud. Googeldasin just “ferme gessienne” ehk Pays de Gexi farm ning leidsin sellest samast majast fotod. Kinnisvara portaalis neid enam pole. Nood fassaadi äärtes olevad ääred olevat selle piirkonna tüüpiline arhitektuur. Kui ma õigesti aru sain, on see tuulekaitse, sest piki Jura nõlva puhub kohati tugev tuul ja need ääred hoiavad tuule akendest-ustest eemal. Tavaliselt on need majad kaks-kolm korda suuremad.

Selle ees olev hoov oli lahe ja seal oleks lastele palju mänguruumi. Maja kõrval oli garaaž ja selle kõrval tall. Jah, tall. Õigemini kolme hobuse jaoks latrid. Minu peas võttis võimust idee luua sinna väliköök ja söömisala. Paneks suure lühtri lakke ja milline rustikaalselt šikk värk! Puhas Pinterest! Suitsusauna annaks ka ehk kuhugi tekitada (ja naabrid kutsuks iga kord tuletõrje, kui seda kütta….) .Tubade paigutus ülihästi läbimõeldud, kõik nägi kena välja. Olgu, suur tükk aeda oli varjus ja seal oli paar asja veel, aga 95% ideaalne. Ütlesin seda ka maakleritele ja sõnasin, et ma pole mu kõrval seisva abikaasaga seda küll arutanud, aga ma ostaks selle kohe ja täishinnaga. Me olime maakleritega ka algusest peale ausad, rääkides ära, et ehkki meie hinnangul on maja me eelarves, pole me pangas käinud ja põhimõtteliselt võib pank meile ka enne juunit mitte laenu anda. Maaklerid soovitasid siiski pakkumise teha. Prantsusmaal teevad huvilised ametliku pakkumise, mida omanikul on aega 15 päeva vaagida. Kui pakkumine vastu võetakse (allkirjastatud paber), tuleb 45 päeva jooksul notaris eelleping teha ja siis on kaks kuud aega rahastust otsida.

Veensin N.-i ära, et teeme pakkumise. Me saame selle ju kohe tagasi võtta, kui pank ei ütleb. Vähemalt on meil mingigi šanss, sest huvilisi olevat nagu murdu.

Saatsin esmaspäeva õhtul e-kirja, et meie pakkumine on selline. Vastu sain paberi, mis täita ja allkirjastada. Sinna läks kirja nii me pakutud hind kui ka lisaandmed, mille abil omanikku veenda. Näiteks palju sul omaosalust on jne. Kui on palju huvilisi, pidid sellised detailid aitama. Väideti meile. Kolmapäeva hommikul saatsin skännitud papri teele ja palusin neil seda võimaluse korral omanike eest reedeni peidus hoida, sest äkki tuleb meil see tagasi võtta ja milleks neile liigset stressi põhjustada (naispool olevat põduravõitu). Maaklerid vastasid, et seda nad teha ei saa, sest saabunud on konkureeriv pakkumine. Samas summas. Ka täissummas. Pagan…

N. oli õhtul pessimismi maskotiks. Tema oli kindel, et pank ütleb nii kui nii ei ja mida me üldse siin tõmbleme. Mina vastasin igati täiskasvanulikult ja mossitasin.

Läksime panka. Rääkisime oma loo ära, lugesime sissetulekud ette ning konsultant arvutas veidi ja printis välja paar paberit. Minu üllatuseks selgus, et me eelarve saab olla mõnevõrra kõrgem, kui ma arvanud olin ja lisaks saaks me võtta laenu ka Šveitsi frankides, mille puhul oleks intress veel eriti madal, sest on teatav kursirisk. See ei ole muide standard, et laenu frankides antakse, aga see konkreetne pank tegutseb (küll vaid privaatpanganduse alal) ka Šveitsis ja mõneti on nad vist siin maakonnas meiesugustele Šveitsist palka saavatele inimestele keskendunud. N.-i lepinguline olukord ei pannud teda ka kulmu kergitama. Ütles vaid, et tema meelest on ok, aga ta kontrollib kontori direktorilt üle. Õhtul tuli e-kiri, et nende poolest on ok. Saatsin maakleritele kirja. Vastu tuli: “Saaks te ehk pangast mõne kinnituse?” Saatsin foto meile laenulimiidist. Vastu tuli: “Midagi ametlikumat sooviks, küsige accord de principe’i nime kandvat dokumenti.” Saatsin jälle panka kirja ja hommikul vastas ta, et ehkki mõned maaklerid seda dokumenti küsivad (kinnitus laenu saamise kohta), ei tohiks nad seda tegelikult teha ja pangad ei tohiks seda enne eellepingu sõlmimist ja reaalset laenu taotlemist anda. Maaklerid jõudsid mulle enne helistada, kui ma neile kirja saata jõudsin. Õigemini saatsid nad mulle esmalt sõnumi, kas tohivad mulle sellel ja sellel kellaajal helistada. Ma tammusin pool tundi toas edasi ja tagasi ning mõtlesin, et huvitav mida nad öelda tahavad. Teised loobusid? Teised valiti? Ei. Teisel perel olevat see paber, seega selle puudumine nõrgestab meie positsiooni. Saate ehk vähemalt e-kirjaga kinnitusegi? Ohkasin ja kirjutasin uuesti panka. Paar tundi hiljem helistasin ka. Konsultant pidas parajasti direktoriga nõu ja lubas tagasi helistada. Tagasi ta ei helistanud, aga saatis mulle e-kirja, mille ma maakleritele edastada sain.

Läksin täna hommikul Sipsikuga itaallaste juurde mängima. Rääkisin neile sellest majast ja mida me seal teeks, kui me selle saaks. Itaallane arvas, et kui tuleb väliköök ja pitsaahi (ma olin just öelnud, et nende ekspertiis kuluks valimisel ära), siis tahab ta sinna ligipääsu saada. Vabalt! Ja siis helistas maakler. “Bonjour, madame. Malheuresement…” Blin! Rääkisime lõpuni, panin telefoni ära, kõndisin tagasi seltskonda ja sõnasin: “Korgime kanged joogid lahti, me jäime just majast ilma.” Kollektiivne ohe. Ei, tegelikult ei korkinud me midagi lahti. Nad pakkusin küll, et kui tahan, võin õhtul kurbust uputama tulla, aga no komandanditund hakkab kella kuuest… Mugin siin Lindti šokolaadi ja uputan oma hingevalu suhkrusse (ja keskkohal vohavasse pekki).

Olin kodus umbes tunnikese endast väljas, siis vaatasin kinnisvaraportaali ja seda maja, kus me elame ning elu läheb edasi. No ma võin ju loota, et äkki see müük ei õnnestu (ebatõenäoline küll), sest meie külas müüdi üks maja kahe päevaga maha, aga see on nüüd uuesti müügis, seega midagi läks valesti. Aga pigem tuleb jätkata otsimist ja ühel hetkel ka selle maja omanikuga rääkida. See maja pole SEE, aga no ehk käib kah, kui hinnas kokkuleppele saame. Või siis lähme seda kapitaalremonti vajavat vaatama. Põhimõtteliselt oleks seegi eelarves ehkki kas me tahaks sellist asja ette võtta… Pealegi läheb renoveerimine alati kallimaks, kui planeeritud ja meie peaks firma palkama. Me ei suuda isegi lapse mängukööki siin valmis ehitada, seega mingist maja renoveerimisest pole vaja rääkima hakatagi. Rääkimata sellest, et me kumbki ei räägi head prantsuse keelt. Ajada ise töömeeste mansa kokku ja hakata tegema? Ma nüsin endal ilmselt enne nüri noaga veenid läbi. Tõsi, eelmised üürnikud just seda tegidki. Seda töömeeste asja, mitte veenide nüsimist. Renoveerimine oli kolmandiku võrra odavam, kui üht firmat kasutades oleks olnud. Ahvatlev. Palkaks tolle naise projektijuhiks? Hmm…

Ma lähen võtan nüüd veel veidi šoksi ja homme on juba parem. Aga pagan küll, ma pean nüüd iga kord, kui ma Crozet kaudu sõidan, sellest majast mööda sõitma. See on nagu su eks, kes su Nobeli füüsikapreemia võitnud supermodelli pärast maha jättis, oleks kõrvalmajja kolinud. Supermodelliga koos muidugi.

Oivikuhakatis

Vaatasin hommikul Tervelit, kes oli end kõhuli keeranud ja selmet end tagasi selili keerata, hoopis roomata üritas, ning mühatasin: “Kohe näha, et N.-i laps, vastik overachiever selline!” Pidin eelmisel nädalal kuulama N.-i kurtmist, kuidas tal on sel nädalal arenguvestlus, aga eelmine aasta oli töises plaanis täielik ikaldus, sest esiteks koroona ja siis lapse sünd. Ja siis vahetult pärast arenguvestlust selgus, et tegelikult oli N. jälle teinud ära rohkem, kui planeeritud oli. Keelasin tal edaspidi “mul on vaja rohkem tööd teha” jutud ära.

Ootasin õhtul N.-i ja Sipsikut koju ning mõtlesin kolmveerand kuue paiku, et tea kus nad küll on. Komandanditund ju kohe algamas. Hetk hiljem tuli N.-ilt foto ja sõnum. Väike ummik, sest külavahelisel teel oleval sillal oli kaks autot kokku põrganud. Meil nimelt sajab lund ja no ei mõista need inimesed siin, et sel juhul tõepoolest tuleb pikivahet hoida, sest pidurdusmaa on pikem. Ja kui ma ütlen “need inimesed”, siis ei mõtle ma ilmtingimata kohalikke. Kohalikud on ehk lumega isegi veidi harjunud, sest seda tuleb ikka ette. Pigem võib siin ehk sõrme sisserännanute suunas viibutada. N. nägi koju sõites kokku kolme või nelja õnnetust ja hulganisti jobusid, kes tegid autoroolis kõiki neid asju, mida libedaga teha ei tohiks.

Halitoos

Teate, miks maskikandmine hea on? No lisaks sellele koroonale ja värgile? Kui kellelgi on halb hingeõhk, ei pea tema lähedal olevad inimesed seda taluma. Tõsi, seoses koroonaga ei tohiks nii kui nii väga teiste inimeste lähedal seista, seega…

Ahhaa! Koroona mõeldi välja mõne eriti mõjuvõimsa reptiil-illuminaat-vabamüürlase poolt, kes hoolimata igapäevasest Listeriniga kuristamisest oma halvast hingeõhust vabaneda ei suutnud. Kus häda kõige suurem, seal loll vandenõuteooria kõige lähem.

Muide, ma sõitsin kord Tallinnas väga armsa taksojuhiga, kelle hingeõhk (ta pöördus kerega tagaistme suunas, et minuga suhelda) oli nii jube, et ma kaalusin taksofirmasse kirjutada ning neil temaga sel teemal rääkida paluda. Ma ei teinud seda lõpuks, sest mõtlesin, et äkki lastakse sõbralik vanamees siis hoopis lahti, aga jah, kui ma taksost välja sain, ahmisin ma mõnda aega õhku.

Uus kodu?

Tallinnas Pallasti tänaval on üürile anda väike armas möbleeritud korter. Korter on 37 ruutmeetrit, asub kõrgel esimesel korrusel ning koosneb esikust, wc-vannitoast, köök-elutoast ja magamistoast. Lisaks mööblile on korteris pesumasin ja külmik, nõudepesumasinat ei ole. Magamistoas on suur garderoobikapp, kuhu mahub hulganisti riideid ja muud kasulikku. Terves majas on hiljuti vahetatud radikad ja küttesüsteem, seega korteris on mõnusalt soe ning parkida saab maja ees (kui mõni koht vaba on).

Kadrioru park on kilomeetrise jalutuskäigu lähedal, trammipeatusesse on paarsada meetrit (Viru keskuse juurde vähem kui 10 minutiga) ning ostukeskusi on lähikonnas rohkem, kui nädalavahetusega läbi käia jõuab.

Lapsed ja lemmikloomad on teretulnud, korteris suitsetamine ei ole lubatud.

Igakuine üür on 350 eurot, millele lisanduvad kommunaalkulud (sh remondifond), mis on suvisel ajal kuni 100 ning kütteperioodil kuni 200 eurot. Korter vabaneb 15. märtsil. Ühendust saab numbril 56 466 421. Palun teadet lahkelt tutvusringkondades levitada :)

Gurmaanijutud

Käisime eile tuttavatel horvaatidel külas. Nende meespool töötab N.-iga samas toas, seega me oleme n-ö ühes mullis. Muide, kas pole naljakas, et suurem osa meist tunneb kohutavalt vajadust rõhutada, kuidas me ikka ettevaatlikud ja korralikud oleme? Koroona osas.

Horvaadid pakkusid imelist veiselihahautist, mis pidavat korraliku horvaadi pulma lakmustest olema – kui on hea hautis, oli hea pulm ja kui ei, siis… no teadagi mis. Nad lugesid koostisosad ette ka ning nentisid, et neil võttis neli aastat katsetamist, enne kui vanaemade väärilise roaga hakkama said. Kõlab lihtsalt see roog, aga seal on nüansse.

Lisaks rääkisid nad meile pekast. Peka on horvaatide põnev viis asju küpsetada. Esmalt tuleb teha tuli mõnele kivist pinnale või leivaahju või mõnda suuremasse ahju ning kui on tekkinud piisavalt hõõguvat sütt, asetatakse sellele metallist ümmargune pann (nagu bulgaarlaste tava-pann, ütleks ma), mis kaetakse kas terrakotast või metallist kupliga, millele omakorda kuhjatakse hõõguvat sütt (kuppel on äärtega, seega süsi ei kuku maha). Sütt tuleb ilmselt vahel juurde kühveldada (seepärast ongi hea, kui on suurem ahi, kus roa lähedal veel paar halgu põleda saavad) ning sealt saadav toit pidi keele alla viima. Ma asusin guugeldama ja sattusin suht kohe kaheksajala peka otsa. Oh sa mait! Ilanire voolas suunurgast särgile. Mul on pekat vaja! Ja ilmselt siis ka leiva- või pitsaahju :) Kaminas põhimõtteliselt ehk saaks ka, aga pikema küpsemisaja puhul oleks vaja kusagilt sütt juurde tuua, sest tund aega mu meelest need söed piisavalt kuumana ei püsi. Ma võin muidugi eksida…

Meil on N.-iga plaan neile Horvaatiasse külla minna kunagi. Nad elavad hetkel küll Zagrebis (mõlemad töötavad seal ülikoolis), kuid on pärit rannikult. Mees sõnas, et ta käis juba poisikesena üksi merel purjetamas ning kirjeldas mõningaid värvikamaid seiku. Näiteks kuidas nad sõbraga mingeid turiste kalale viisid ja siis kogemata hiiglasliku kaheksajala kinni püüdsid. Kaheksajalga on raske tappa (hakkab kõigi kaheksa kombitsaga vastu!), seega turistid olid veidi ehmunud, kui nad sõbraga koos (nad olid ehk 13-aastased) kaheksajalga pähe pussitada üritasid.

Lisaks oleme me nüüd horvaatia oliiviõli fännid. Detsembris tõid nad meile väikese pudeli kodust oliiviõli ja kui ma ütlen kodust, siis jah, ise tehtut. Mehel pidi isa nii hobi korras oliiviõli tegema ning rannikul tehakse seda hoopis omamoodi. Nimelt pannakse oliivid esmalt merevette likku (ma ei täpsustanud, et kas kottidega merre või valavad vaadid merevett täis) ning siis kuumpressitakse õli välja. Selle õli maitse on hoopis teistsugune ja väga mahe ning nagu nad ise nentisid, kasutavad nad seda kõikjal, sest maitse ei ole nii tugev, et näiteks valge hõrgu kala n-ö ära tapaks.

Meeldiva lõuna lõpetas kohv. Ma enamasti ei joo kohvi ehkki ma olen selle osas leebemaks muutunud ning et horvaatidel on udupeene espressomasin, mida N. igatseval pilgul vaatas, siis lasin endalegi piimavahuse kohvi teha. Kohv pidi meespoole spetsialiteet olema. Kaalub oad grammipealt välja ja toimetab. Ta rääkis meile, et erakordselt oluline on ube vaakumpakendada, sest oad rääsuvad vaid kahe nädalaga, seega tema pakib oma oad (pärast originaalpakendi avamist) veinipudelitesse, mis suletakse silikoonist korgiga, läbi mille seejärel pudelisse jäänud õhk pumbaga välja võetakse. Võimalik, et ta on ses osas veidi maniakaalne, aga kohv oli küll pagana hea. Osta või endalegi espressomasin. Selline ilus läikivast metallist ja puust käepidemetega. Mis ühtlasi väiksema auto hinna maksab. Enne peaks ostma kodu, kus oleks köök, kus sellise jupstüki jaoks ruumi on…

Kinnisvarast peagi ka, aga lihtsalt tahaks viiksatada, et nüüd, kus otsus kodu osta on vastu võetud, tahaks ma seda kodu nüüd ja kohe. Et saaks oma maitse ja vajaduste järgi sisustada. Et saaks aeda istutada maasikad, vaarikad, hortensiad, lavendli (Prantsusmaa ju!) ja mis veel kõik muu. Et saaks ehk eksootika jaoks kasvuhoone. Saaks nüüd ja kohe…

Tolmutorm

Hommikul oli taevas pilves ja pilved kumasid kollakalt. Väga ebatavaline vaatepilt, mille põhjus tunnike hiljem selgus.

Pole vaja Aafrikasse minna, kõrbeliiv tuleb ise koju kätte! Autopesulatel on järgnevatel päevadel aasta suurim käive.