Tursapallike

Täna turul käies jäin ma mõtlema, et huvitav kuidas räägitakse Lääne-Euroopa turukultuurist kui millestki nii erilisest ning ma nendin, et mõneti see seda ka on, sest turg on pigem gurmee kui midagi nii igapäevast. Samas aga, ja ilmselt seetõttu, et see on pigem gurmee, on turud lahti kord nädalas, mis on ausalt öeldes mõneti tüütu, sest ma ostsin täna imehäid mureleid ja suurepäraseid maasikaid ning kui ma just homme ühele teisele turule ei lähe, pole mul neid enne järgmist nädalavahetust osta võimalik. No poest on, aga poemaasikad pole üldse nii head ja murelid nägid viimati ka nirud välja. Mulle meeldib see Ida-Euroopa lähenemine rohkem, kus turg on olemas kogu aeg. Seda kirjutades tuli mulle meie Plovdivi n-ö koduturg silme ette. Väike, aga imelisi puu- ja köögivilju täis. Seda ma sel aastal ei näe…

Turgudel on Prantsusmaal nüüd muidugi reeglid. Paika on pandud liikumistrajektoor ja mõned letid on veel lisaks lindiga eraldatud, et sa liiga lähedale ei läheks. Teoreetiliselt ei tohi sa vist enam ise vilju võtta ka. Muidu kehtis see reegel, et ise valisid korvi kokku ja siis andsid müügiinimesele (kui sa just ei tahtnud midagi, mis käeulatusest väljas oli). Ma suutsin muidugi reeglite vastu eksida, sest otsustasin lisaks söögile soetada juurde ühe mesilasvahakanga. Ma asusin seda valima ja katsusin pakendeid, mille peale madame’i informeeriti, et seda kahjuks teha ei tohi. See lett müüb mesilasvaha ka, seega ehk peaks järgmisel korral veidi ostma ja oma vanad vahakangad uuesti ära vahatama. Muide, kusagil kirjutati, et sel aastal pidavat Prantsusmaal olema erakordselt hea meeaasta (pluss eriti vähe õhusaastet), seega ilmselt tuleb ühel hetkel endale kohalikku mett soetada. Meil veel purk Bulgaariast toodut on, aga sügisel võiks ehk kohalikku osta.

No ja mask on ka kohustuslik. Oi kuidas ma vihkan maski kandmist, eriti kui see on rohkem vormi täiteks, mitte reaalse ohuhinnangu pärast ette nähtud. Meie piirkonnas on nimelt sisuliselt olematu nakatumisoht ja Genfis polevat vist juba mitu päeva ühtegi positiivset diagnoosi pandud. Aga see selleks. tagasi toidu juurde.

Turule oli ilmunud Brasiilia söökide müüja ning ostsime erinevaid friteeritud pallikesi ja pirukaid. Imeline! Neilt saab asju tellida ka ja nende koduleht on täis lademetes sööke, mida ma eales söönud pole, seega ma vist leidsin endale just uue lemmiku. Väidetavalt toovad tasuta koju ka, aga kui ka ei too, pole hullu, sest Gex on ju kohe me kõrval. Mm, see tursapallike oli ikka eriti hea. Kodulehelt vaatasin, et ilmselt on pallikese nimi bolinho de bacalhau. Mm, neil on teisipäeviti Cessys (ka meie lähedal) lett, peaks vist ostma minema…

Vabandage, ma mõtlen ilmselt liialt palju toidust.

Olgu teilegi soovitatud, et Jamie Oliveri veggie al forno (Jamie Cooks Italy, lk 34, netis retsepti kahjuks üleval pole) on imeline ehkki ma soovitaks teha nii nagu mina tegin ja köögiviljade paneeritult frittimise asemel need õliga pintseldatult ahjus ära küpsetada. Ma puistasin kihtide vahele lisaks mingist varasemast toidust jäänud kuskussi ja suitsumozzarella asemel, mida mul kodus  küll oli, sest see on Sipsiku lemmikjuust, panin tavalist, sest sel kukkus parim enne tähtaeg juba mõne päeva eest. Väga mõnus roog. Veidi nikerdamist, aga seda kõike absoluutselt väärt.

Kartuli- ja kalapirukas oli ka väga mõnus (ma ei pannud maisi ja juustu, aga kastmesse lisasin muskaatpähklit ja loorberit). Tõstsin selle lauale ja teatasin N.-ile, et näe, puhtalt sinu pärast ei pannud juustu, sest teil, bulgaarlastel, on mingi imelik arusaam, et piimatooted ja kala ei käi kokku. Siis ma vakatasin ja nentisin, et nojah, see kalakaste on tegelikult piima ja võiga, seega unusta ära, vahet pole. Sõi küll ja ära ei surnud.

Ja seda kanarooga olen ma vist juba soovitanud? Muigasin seda süües N.-ile, et esiteks on me lapsel jube kallis maitse – nokib aina piiniamänni seemneid kõigi taldrikutest välja ja sööb ära – ning teiseks on Sipsik oma esimese kahe eluaasta jooksul söönud hoopis enamaid asju kui ma esimese 20 jooksul. Mis pagana kapparid, päikesekuivatatud tomatid või kaheksajalg?! N. nentis, et ega ta sõi ka avokaadot esimest korda siis, kui ta juba 20. eluaastast möödas oli.

Varsti lubatud!

Lugesin just nimekirja asjadest, mis Genfis 6. juunist lubatud on (piir avaneb meil 15. juunist): mägiliftid, teatrid, botaanikaaiad, suured restoranigrupid, kolmekümnepealised kogunemised, prostituutide teenused ja muud sellised elunautlemist soodustavad asjad.

Kiirelt keetja

Keetsin eile musti ube, mida öö läbi leotanud olime. Muidugi kees pott üle ja lajatas lillaka vedeliku mu äsjapestud pliidile. Oad keevad alati üle ja ubade keetmine on tüütult pikk protsess, aga mulle ei maitse purgioad. Need on nii lägased ja tekstuuritud. Vaid kikerherneid ostan ma konserveeritult. Oad on aga meie peres kõigi suured lemmikud. Muide, bulgaaria keeles on uba “bob” ning minu üllatuseks ei saa öelda “üks uba”, sest nende jaoks on uba kui riis ehk et tuleb loendamatus hulgas. Saab öelda “üks oatera” (või mis sel oal on?) nagu me ütleme “üks riisitera”, aga “üks uba” on nende jaoks nonsens. Õigemini saab öelda küll. Saab öelda “oake” ehk “bobtše”, mis kõlab kuidagi erakordselt armsalt.

Pliiti küürides mõtlesin, et peaks kiirkeetja ostma ning kiire guugel näitas, et müüakse ka neid n-ö vanakoolikaid, mille lihtsalt pliidile panna saab, sest ma nimelt olin arvamusel, et tänapäeval saab vaid elektrilisi. Nüüd ma siis mõtlen, et kas osta veel üks pott juurde või siiski mitte. On kellelgi kodus selline?

Täna viisin esmalt Franzu arsti juurde ja pidin maski ette panema, sest nüüdsest saab kliinikusse isegi sisse, aga maski kandmine on seal kohustuslik. Jätsin kassi sinna ja läksin sisseoste tegema. Poes näis, et inimesed on vaikselt paanikafaasist väljumas ehk et maske oli vähem kui tavaliselt ja keegi ei karanud minust kui katkuhaigest eemale, kui ma neist lähedamalt möödusin (no ei saa riiulite vahel kahemeetrist distantsi kuidagi ju hoida!).

Laupäeval ilmusid mulle aga ukse taha kaks inimest, kes jaotasid maske. Meie departemang annab igale täiskasvanule ühe pestava maski (näed, võinuks Etsyst tellimata jätta!) ning nad käisid neid üle andmas. Endil neil samas maske ees polnud ehkki nad seisid mulle väga lähedal ja soovisid allkirjagi saada. Huvitav kas kunagi vaidlevad terviseeksperdid selle paika ka, et kas see mask on ikka kasuks või pigem mitte. Ma ikka muigan, kui ma poes neid maskitatud inimesi näen, kellel mask ilusasti nina alla tõmmatud on. Ei, ma saan aru, jube vastik on hingata selle maskiga, aga nina alla tõmmatud maskist on umbes samapalju kasu kui katkisest kondoomist.

Linnupesasupp

Meil on õues käimas sajandi torm ning juba on kaugele põllule lennanud üks plastikämber, mille me kompostihunniku kõrvalt ära tuua unustasime ning keset muruplatsi on linnupesa (pojad küll ilmselt juba ammu lennuvõimelised).

N.: Oo, teeks linnupesasuppi?
Mina: Koroona teine tulemine?

Kass, keda me paar päeva toas hoidsime, et linnupojad lendamise käppa tiiba saaks, põgenes neljapäeva õhtul toast (me lasime ta enamasti pärast üheksat välja, et ta veidi lindude uneajal luusida saaks) ja naasis alles reedel kella ühe paiku. N. nägi teda hommikul kauguses, aga kodu lähedale ei tulnud. Oli terve reede veidi äraolev, sest tea, mis neil lollidel inimtolgustel jälle plaanis. Panevad tuppa kinni või midagi. N. ehmatas ta eile õhtul jälle korraks ära, sest kass tuli kapakuga hobutalli poolt, endal tuust heina ja suur matsakas hiir hambus. Me sõime parasjagu õues õhtust. N. peletas kassi harjaga eemale. Ei tule meie juurde hiirt närima! Ebaviisakas meist muidugi, teine tahtis ka õhtusöögiga liituda.

kassjarebane

Mina vandusin aga eile, et see aasta on nüüd viimane, kus ma seemnetest tšillisid-tomateid ette kasvatan ning ma olen nõus seda uuesti tegema alles siis, kui mul on selleks tegevuseks normaalsed tingimused. Näiteks väike (kasvõi tubane) kasvuhoone ja oma aed. Ma kipun arvama, et need suurtes pottides istuvad tomatid on osaliselt ka tormi ohvriks langenud. Et mulle ka õigeaegselt meelde ei tulnud paluda N.-il need kuhugi varju tõsta…

Igavene ikaldus on mul siin kogu aeg selle aiandusega. Vähemalt on mägisibulate kompositsioon kena ja näib et ka täie tervise juures, sest taimed on paljunema hakanud. Nüüd tuleks teine pott ka valmis teha, aga ma veidi kardan, sest kui nood mägisibulad on vintsked vennad, siis nood tubased sukulendid on veidi pirtsakamad. Homme ehk vaatan ja mõtlen, lisaks peaks mõned tšillid ümber istutama ja õue ühe riiuli püsti panema, kuhu ma taimi panna saaks. Mingi lina tuleb ilmselt ka ette panna, sest päike kõrvetab kohutavalt ja ma ei tahaks neid suure hädaga enam-vähem elujõuliseks saadud taimi kohe ära tappa. Kusagil juuni keskel taluvad ehk otsest päikesepaistet ka.

Operatsioon Lind

Laps ärkas, nagu enamasti ikka, kella seitsme ajal ja ma olin ebaviisakas inimene ning lasin N.-il sellega tegeleda. Ebaviisakas seetõttu, et N.-il on täna sünnipäev, mis mulle ja seeläbi ka talle alles reede õhtul meelde tuli (kohupiimakorbid on hetkel ahjus, neist saab sünnipäevakook). Mina magasin umbes poole üheksani, siis tuli kass magamistoaust kaapima ja ajas mu üles. Lasin kassi tuppa, panin riidesse ja leidsin oma pere õuest. N.-il oli käes suur plastkast, mille sees udusulis linnupoeg. Üritasime välja mõelda, kust ta tulla võis ning avastasime selle käigus oma õunapuu otsast teise veel (ei, pesa pole seal). lind1

N. üritas lindu puuoksale panna, aga too otsustas lendamist katsetada ning lendas esmalt vastu mind ja sibas siis sauna alla. Ma läksin ja sulgesin maja ukse ja magamistoa akna, sest eile ma juba nägin Franzu üht lindu söömas ja ma tahaks linnupoegadele mingigi võimaluse anda (kass kaabib hetkel ust ja kräunub). Ootasime, kuni lind sauna alt väljus ja püüdsime ta kasti kinni. Sel korral panime ta ühes kastiga puu otsa ja ühel hetkel vupsas ta sealt välja oksale.

lind2

Taandusime ja peagi nägime, kuidas linnupoegade lapsevanem nende juurde lendas. Jätsime kassi tuppa, käisime ära aianduspoes ning naastes olid linnupojad kadunud. Õigemini suurem linnupoeg on tõesti kadunud, see teine ja äbarikum, keda me puu otsa tagasi panime, oli jälle sauna all. N. püüdis ta uuesti kinni ja pani puu otsa. Ja siis uuesti. N. pakub siin, et paneme ta ülemise korruse vannituppa, et ta kosuks, aga mina kardan, et siis ta vanemad annavad ta osas alla ning vaevalt ta ise endale süüa leida oskab, kui ta ka ööga kosub ja lendamise selgeks saab. Hoiame aga Franzu toas ja loodame, et linnupoeg saab lendamise selgeks. Tal tuleb see peaaegu et välja.

Metsspargel

Eile nägin poes omapärast kimbukest, millele peale kirjutatud asperges des bois ehk metsspargel. Kõlas põnevalt, seega ma haarasin endale ühe neljaeurose kimbukese kaasa. Täna käisime Vuache’i otsas matkamas ning jäime korraks isegi mõtlema, et millal me viimane kord Haute-Savoie maakonnas käisime ning ilmsesti pidi see olema veebruari keskel, kui me Itaaliast tagasi tulime. Kummaline suisa. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

Rühkisime mäest üles, kui ma ühel hetkel raja ääres olevaid taimi vaatama jäin. Meenutasid teised koledal kombel toda poest toodud metssparglit. N. otsustas teha inimeksperimendi ning nosis ühe ära. Maitsevat muruselt. Ma krõmpsutasin ka ühe ära, üritasin seda oma äpi abil määrata, aga et äpp viskas mulle ette nime Pyrenees star of Bethlehem ning pildi, kus see taim õitseb, arvasin ma, et äpp eksib. Tegelikult ei eksinud. Just nii seda taime inglise keeles tõepoolest kutsutakse.

Otsustasime, et küllap ikka on sama taim ja korjasime väikese kimbu. Kodus võrdlesime:

metsspargel

Järgmine kevad on siis teada, kust metssparglit saab :)

Kasutasin metsast toodud kimbu kohe ära. Tegin polentat, kuhu uhasin sisse suure supilusikatäie Cancoillotte juustu, mis on põhimõtteliselt prantslaste Merevaik :) Polenta kõrvale serveerimiseks lasin pannilt läbi kamalutäie hakitud värsket spinatit, peotäie pruune šampinjone, paar rohelise sibula vart, mõned päikesekuivatatud tomatid ja metsspargli (hakkisin varred tükkideks). Lisasin veel veidi piima ja sulajuustu, sest lootsin kreemjat kastet, aga järgmisel korral panen ma selle juustu parem polentasse, sest too kaste jäi väga vedel ja mul polnud aega teda kuidagi paksemaks keeta, sest mõni allameetrine oli juba näljast õite kuri.

Nüüd tuleb välja mõelda, mida ma selle poest toodud kimbuga teen. Mõnusalt vedela  kollasega muna on alati hea variant muidugi. Spargel minutiks pannile, soola-pipart veidi peale. Krõbedat saia kõrvale. Kõlab hästi. Või prooviks esimest korda elus kooreta muna keeta. Oh neid valikuid!