Noa laev

Õues sajab. Ma ei tea enam, mitmendat päeva. Oot, pühapäeval oli soe ja ilus, kõrvetasin turja ära. Esmaspäevast saadik siis, aga enne eelmist nädalavahetust sadas ka suht lakkamatult. Vahel korraks selgineb, paar korda on isegi viimaste päevade jooksul päikest näha olnud, aga vaid loetud minutiteks. Mu terrass sobiks väikemutukatele ujumisbasseiniks, mu maasikad ilmselt mädanevad ära, mureleid ei saa pritsida (veidi roosteplekke on lehtedel näha) ja pidev toas passimine hakkab vaikselt ajudele. Ilmateade järgnevaks seitsmeks päevaks lubab keskmiselt 12 kraadi ja vihma. Hakka või laeva ehitama ja loomi koguma…

Pärsiapärane baklažaan

Tegin just baklažaani ja oh sa mu meie! Nii hea! Lugesin hiljuti üht pärsia retsepti, kus oli ka tahiinikaste, aga ma ei leidnud retsepti enam üles, seega tegin kastmeta. Kasutasin pikki peenikesi n-ö hiina või jaapani baklažaane. Lõikasin need pikuti pooleks ja lihasse lisaks sisselõike, määrisin oliiviõli, pressitud küüslaugu ja sumaki seguga kokku ning küpsetasin ahjus. Me pole veel õhtust sööma hakanud (kõrvitsasupp on valmis, sai küpseb ahjus), aga ma olen juba päris mitu baklažaaniampsu söönud. Maitseb ka jahtunult imeline. Blenderda või mingiks möginaks kokku… Hmm…

Kui noid pikki peenikesi baklažaane ei leia, saaks ilmselt kas tavalisest baklažaanist paksemad viilud lõigata või baklažaanipoolikutesse võrestiku lõigata, kuhu seda maitsesegu sisse hõõruda.

Mul on baklažaani juurde vaja!

Saba ja sarved

N. tuli poole neljaks koju. Ma andsin lapsed talle üle, võtsin koti ja jooksin autosse. Paduvihm. Panin GPS-i aadressi ja hakkasin sõitma.

GPS pani pada ja käskis mul suunduda Ferney-Voltaire’i suunas. No ei! Läksin Meyrini ja seal kiirtee suunas. Esimene ummik. Sain kiirteele ja GPS arvas, et ma peaks Bernex’s kiirteelt väljuma. Mingil põhjusel ma kuulasin teda, kuid taipasin peagi, et tegu oli üüratu vea ja absoluutselt ebaloogilise soovitusega, sest miks minna Annemasse’i läbi tipptunnist umbes väiketänavate, kui sinna saab mööda maanteed. Kaalusin plaani katki jätmist ja koju tagasi minemist. Otsustasin siiski mitte jonni jätta. Ukerdasin kuidagi ja sain tagasi kiirtee peale. Paar kilomeetrit hiljem algas ummik. Šveitsi-Prantsusmaa piir. Seisin ja vaatasin GPSi, mis vilkus “pole enam võimalik maksustatud teid vältida!” Ah selles siis oli kala! Ma olin ühel hetkel gepsul keelanud tasulised teed, sest mul polnud Šveitsi teekleepsu ja mul oli juhtumisi vaja kuhugi minna, kuhu otsetee oleks olnud läbi kiirtee. Kleeps on nüüd olemas, aga seadetest jäi see väike asi muutmata. Sellest siis need veidrad soovitused! Muutsin seaded ära ja mühatasin tunnustavalt. Mu saabumisaeg muutus hoopis paremaks. Ühtlasi mõtlesin ma, et geps on ikka veidi loll. Esiteks on Šveitsi kiirtee ka maksuline ja teiseks on see Prantsusmaa kiirteejupp, mida mul vaja, juhtumisi tasuta.

Sain ummikust läbi ja piirist üle. Keerasin kiirteel Annemasse’i suunas ja siis tuli ummik. Kolmas, juhuks kui keegi on järje kaotanud. Sain ka sealt läbi, sõitsin linnakeses, sihtpunkt oli käega katsuda ja geps sõnas: “võta ringteelt teine väljasõidutee!” Aga siin pole ringteed! On võimalus keerata vasakule ja paremale. Keerasin valesti ja sattusin tänavaremondile. Katsusin ümber pöörata, aga tänav oli ajutiselt ühesuunaline. Läksin suvalt, aga umbes sinna, kuhu arvasin, et võiks minna. Kõikide ummikute esiema. Röökisin mõttes ja väga serbohorvaatselt. Ühel hetkel oli mul ummikus valik, kas minna otse, kust saaks ühel hetkel kiirteele ja tagasi koju või keerata vasakule ja jätkata oma heitlust. Otsustasin olla jonnakas ja jätkata.

Nii, veel veidi otse ja siis paremale ja ma olengi kohal! Otse ei saa. Teeremont. Midagi siin linnas ei vasta mu gepsule! Ausalt, Google Maps on edaspidi mu eelistatud valik. Keerasin parema, mujale minna poleks saanudki, ja nägin maa-aluse parkla silti. Keerasin sinna, parkisin, haarasin vihmavarju ja jooksin.

Jõudsin hingetuna vaktsineerimiskeskuse juurde, kõndisin sisse ja astusin turvamehe juurde: “Tere, mul ei ole vastuvõtuaega, aga kas elavas järjekorras saaks ehk vaktsiini?” Turvamees silmitses mind hetke ja sõnas: “Istuge sinna ootama, aga ma ei luba midagi.” Kell oli 17.20. Olin tahtnud siia jõuda enne viite. Ooteruum oli täis.

Istusin ja üritasin lugeda kaasa pakitud Der Spiegelit, aga ma ei suutnud. Süda tagus. Nii sõidustressist kui ka ärevusest. Kas kogu see jant oli seda väärt?

Kümmekond minutit hiljem saabus veel minusuguseid. Nad saadeti ukselt tagasi: “Meil juba seitse inimest ootab, proovige homme.” Mu süda vajus saapasäärde. Ma olen ju viimane. Ehk ei jagugi. Enne kuute lasti paar minusugust veel sisse ja mu hing rahunes. Järelikult neil jagub.

Pärast kuute tuldi meid kutsuma. Minu üllatuseks kutsuti mind esimeste hulgas ehkki mu kõrval istuv noormees oli seal enne mind (ta sai ka süsti, kõigile jagus). Kaalusin korraks protestimist, aga siis tundsin, et ma ei suuda ja astusin vastuvõttu. Andmed, selgitus selle kohta, miks mul Prantsusmaa tervisekindlustust pole, teise süsti aeg kirja, medõde viib mu Pfizeri sildiga telgikesse, küsib üle ja trükib sisse kõik need samad andmed, mis vastuvõtuski just tehti ning teeb süsti ära. Istun veerand tundi ootealal ja lähen siis pagariärisse ekleere ostma. Tagasisõit oli hoopis rahulikum.

Nüüd siis tuleb neid sarvi ootama jääda, mis vaktsineeritutele kasvama pidid. Või 5G antenne. Või kaks ühes? Saba pole vaja. Saba mul juba on. Sipsik ütles nii. Paar päeva tagasi: “Emmel on saba!” Lapsesuu ei pidavat valetama.

Franzu pildid

Õues sajab juba päevi ja kass aina magab ja mina aina pildistan.

Kass on täiesti veendunud, et turvahäll on tema pesa ja vaatab mind mõneti põlglikult, kui ma ta sealt välja kallutan, et Tervel sisse pista.

Mierda!

No muidugi pidi esimene tagasilöök tulema kohe päev pärast compromis sõlmimist. Liiga palju najatav notar mainis, et kui me soovime maja renoveerimise jaoks laenu võtta, siis tahab pank hinnapakkumisi. Ma kergitasin kulmu. Loogiline jah, aga kui me veebruaris pangas käisime ja ma küsisin, et mis siis saaks, kui me ostaks maja, mis oleks nt n-100 000 (n on me laenuvõimekus), aga me sooviks võtta laenu kogu n-i peale, et maja renoveerida. Teller vastas, et see on täiesti vastuvõetav ja tavapärane lahendus. Ta ei maininud, et nad tõepoolest tahavad hinnapakkumisi näha. Täna teatas ta, et nad soovivad hinnapakkumisi näha. Kas mul on akende-, küttesüsteemi-, köögi- ja muude tööde hinnapakkumised? Ei. Küttesüsteeme ehitav firma tuleb 25.05 maja vaatama. Vandusin ja vandusin veel (tänu Marjule kasutan ma järjekindlalt nüüd mierdat ja mitte merde’i). Siis hakkasin mõtlema. Mis siis, kui me teeks hoopis 10%-lise sissemakse (Prantsusmaal võib see ka null olla, aga intress läheb siis kõrgemaks) ja kasutaks ülejääki osaliseks remondiks. Aknad-uksed ja aia saaks kindlasti tehtud. Jääks ülegi. Olgu, ma peaks veel ühe talve külmade põranda ja kipaka köögiga üle elama, aga samas oleks meil väiksem laen. Ehk on see kaela sadanud hunnik si**a tõesti pigem tuleviku väetis kui lihtsalt haisev kuhi?

Oluline samm

Olgu dokumenteerimise huvides siia kirja pandud, et täna, 3. mail, allkirjastasime me eellepingu. Kui maksimumtähtaegu ja augustikuist “ma olen kahjuks puhkusel, sest kõik prantslased puhkavad augustis” tüütust arvesse võtta, võib täitsa juhtuda, et meist saavad majaomanikud alles novembris. Ma loodan, et asjad liiguvad siiski mõnevõrra kiiremini, sest me pank lubas oma pakkumist nädalatega ja loodetavasti ei kavatse Echenevex kaks kuud mõelda, kas nad sooviks maja ise ära osta.

Notar oli tore, aga üritas natuke liiga palju nalja teha. Prantsusmaa bürokraatia pani ohkama, aga üllatas positiivselt sellega, et omanik ei pea allkirjastamise päeval Prantsusmaal olema (ta küll tuleb suvel, et oma isiklikud asjad ära viia ja igasugused kontod sulgeda). Lisaks allkirjastasime dokumendi “digitaalselt” ehk mitte paberil vaid mingis keskkonnas ja puutetundlikul ekraanil. Kuidas Eestis tänapäeval ostutehingute puhul on? ID-kaart või pastakas?

Notar, kui vajalik keskkond ikka laeb ja laeb ja laeb: “Vabandust, see on šveitslaste ehitatud süsteem ja ei toimi eriti hästi.”

Notar: “Ja siin on kirjas, et ostjad kinnitavad, et ei ole pankrotis.”
Mina pomisen: “No veel ei ole jah…”

Ma tahtsin tegelikult maja- ja krundiplaane jagada ning ideedest rääkida, aga ma olen hetkel selleks liiga väsinud. Ehk lähipäevil. No ja need ideed muutuvad kogu aeg. Täna mõtlesin köögi osas jälle ringi. Kogu algupärane asjade paigutus on peapeale keeratud. N. ohkab iga kord, kui ma ütlen: “Tead, mul tuli seoses majaga selline mõte!”

Jänkupüha

Lihavõtted on nüüd meiegi peres peetud ning süda veidi läigib sellest pasha üledoosist, aga noh, hea pasha oli :) Külas käinud poola-saksa pere ka kiitis.

Kulitši sain vene poest ja see oli kohutavalt kuiv, mis pole ka ime, sest ma ostsin selle teisipäeval. Oli plastikusse mässitud küll, aga see ei päästnud midagi. Last vaimustasid need saiale puistatud värvilised pallikesed, seega vähemalt keegi rõõmustas. Bulgaarlaste kozunakki asendas mouna, mis, nagu ma nüüd lugesin, on Alžeeria juudikogukonna ja sefaradi juutide traditsiooniline paasapühade sai. Oli hea, aga ka veidi kuiv. Sain teise Intermarchést. Pasha tegin ise vene poest saadud kohupiimast. Kondenspiima, pistaatsiapähklite, aprikoositükkide ja kuivatatud apelsinikoorega. Viimase ostsin uitmõtte ajel hiljuti supermarketist. Ei, see pole sukaad vaid tõesti pisikesteks tükkideks purustatud kuivatatud koor, mis niiskuse mõjul paisus ja imehea maitses. Kaalun seda täitsa tulevikus kringlitesse jmt asjadesse panna. Võib teist näiteks enne veidi leotada. Põhimõtteliselt võiks neid koori ise ka kuivatada. Tuleb vaid apelsine õhukeselt koorida ja koored radika juurde jätta. Haa, meil loodetavasti pole järgmisel talvel enam radikaid! Oi, kuidas ma ei jõua remonti ära oodata! Ja samas ma kohutavalt kardan, et ma teen mõne väga vale otsuse, mida hiljem kahetsen.

Olgu siia aga kirja pandud ka paar viimast rooga ja toodud mõned tähelepanekud.

Esiteks märkasin ma, et too veganpannkoogi retsept, mida ma kiitsin, vist originaalis nii hea ehk ei maitsegi. Ma olin nimelt reedel täiesti magamata, aga tahtsin pannkooke. Võtsin igaks juhuks retsepti lahti ning märkasin, et soodat tuleks panna hoopis supilusikatäis. Ma olin varem teelusikatäie pannud. Saadud pannkoogid olid jäledad. Ma ei tea, kas ma tegin väsinudpeast mõne vea veel, aga need koogikesed lendasid otsejoones kompostiämbrisse, sest maitsesid mõrud.

Teiseks proovisin teha vegan rollmopsi. “See kõik oli välimuselt ja maitselt lausa hirmuäratavalt identne,” väidab Sandra Vungi. Mina väidaks, et see oli kõike muud kui seda. Ühe tüki sundisin end ära sööma (ja ma jumaldan baklažaani!), aga ülejäänu lendas kompostiämbrisse. Võimalik, et ma tegin kusagil mingi vea ehkki ma järgisin retsepti vägagi täpselt. Ma ei arvanudki, et see võiks maitsta kui heeringas, aga ma lootsin, et see ehk maitseb vähemalt hea. Ei. Ei-ei.

Suvaline esmaspäevane kapijäägikarri. Kes see enam mäletab, mis sinna pandud sai. Noh, ilmselt pisikesi suvikõrvitsaid, baklažaane, kikerherneid, porgandit ja mulle tundub et ka sparglit. Kõike, mida kapis oli.

Ezogelini supist ei eeldanud ma suurt midagi. Asendasin või õliga ning podistasin ta valmis, aga see supp üllatas mind, sest maitses väga hea. Kindlasti vajab see supp münti! Selleta oleks see lihtsalt mingi riisi-läätse plöga.

Õigus, ma tahtsin veel mainida, et tegin noid hirsi-peedikotlette uuesti ja ma siiski väga ei soovita neid, sest need ei hakka ikkagi väga hästi kokku (ilmselt peaks kuidagi tuunima veidi) ja ahjus küpsetades kuivab hirss ikkagi ära. Oli jälle veidi krõmps.

Järgmisel kevadel jälle!

Bulgaariat vabastamas

ERR on avaldanud ajakirja Sõdur artikli Vene-Türgi sõjast, õigemini sellest, kuidas “eestlased Bulgaariat vabastamas käisid”. Ma tahtsin siia panna mõne foto Šipka monumendist, aga tolle reisi pildid on kusagil välisel kõvakettal ja ma ei viitsi otsida. Minge vaadake Sõduri ajakirjast, seal on rohkem pildimaterjali kui ERRi artiklis.

Tamperes on muide selle sõja järelmõjuna Plevna nime kandev resto-õllekas ning Metsatöllil on laul nimega “Türgi sõja laul”, mis, tõsi küll, on tegelikult hoopis Veljo Tormise looming:

Tibinurk

Mu ämm saadab meile vahel pakke ja enamasti on seal mingi väike kingitus ka mulle. Vahel panevad ta valikud mind kulmu kergitama (nt üldse mitte minu stiiliga haakuvad ehted) ja vahel ma vaimustun. Viimane kingitus mind vaimustas. Ma ei osanud temast esialgu midagi arvata, aga juba esimene kasutuskord tõi naeratuse suule.

Järgneb reklaamtekst :) Avoni Absolute Nourishment Argan Serum on imeline! Ma olen kogu aeg tahtnud juukseid palsami asemel pigem õlitada, aga mu üks-kaks katset kukkusid kunagi armetult läbi, seega ma pole rohkem julgenud proovida. See seerum või õli või mis ta ka on lõhnab mõnusalt ja ma enamasti ei salli lõhnavaid kosmeetikatooteid, aga mis peamine, mu juuksed ei ei jää sellega õliseks ja olid tõesti juba pärast esimest kasutuskorda nii siidised nagu nad juba ammu (no vähemalt Prantsusmaale kolimisest saadik, sest siin on nii kuiv õhk) olnud pole. Vahel taban end endale pai tegemast, sest juuksed on nii mõnusad :)

Ja et ma pidin seda guugeldama, et linki saada, siis nägin ka hinda. Ma pole Avoni toodetega tuttav (kunagi olen Oriflame’i ostnud, sest sõps oli selle müügiagent ja no kuidagi läks nii), aga hind on üllatav. Ma eeldasin tunduvalt kõrgemat hinda. Ma vist ei pea süümekaid tundma, kui ämm suure kiitmise peale mulle seda järgmisel korral paar pudelit juurde saadab :)