Paralleelreaalsus

Ma hakkasin üht vandenõuteooriat uskuma. Nimelt seda, et maailm lõppes 2012. aastal (nagu maiad ennustasid) ning me elame nüüd mingis eriti äraspidises paralleelreaalsuses, sest no kuulge:

Muu hulgas propageeriti meeleavaldusel mürgise kloordioksiidi, ehk MMS-i kasutamist Covid-19 raviks. Ainet kasutatakse enamjaolt tööstusliku pleegitus- või desinfitseerimisvahendina ning selle tarvitamine võib põhjustada pöördumatuid tervisekahjustusi.

Allikas: ERR

Udusse mattunud org

Käisin laupäeval matkamas ja täna suudan juba valugrimasse tegemata trepist käia. Kere muutub masendavalt kiiresti lodevaks. Käisin siin samas küla kohal ja tõusin Branveau matkaonni juurde, vaatlesin seal mägikitsi, rüüpasin oma teed, nosisin martsipanibatooni  ning kui ma ümber pöörasin, et tagasi minema hakata, ahhetasin.

Kogu allpool (ka meie külast allpool) olev org oli mattunud uttu või madalatesse pilvedesse. Kirusin end, et ma polnud kaasa võtnud kaamerat ja mõtlesin, et ehk tuleks tõesti uus telefon osta. Kaamera pärast. Telefon saab varsti kolmeseks ja on aeglaseks muutunud küll, aga see ei sega mind ausaltöeldes. Osta tõesti uus telefon vaid kasmera pärast? See tundub nii tobe ja võõras mõte, aga… vist on vaja. Liiatigi kuna mu kaamera N.-i telefonile alla jääma hakkab.

Siidine karv

Lisaks sellele, et kass poole päevast radikal veedab, viitab talve saabumisele ka see, et kassi karv on kuidagi eriti pehmeks ja kohevaks muutunud.

Nurruv siidpehme kass, kes sulle sülle poeb, on kahtlemata üks maailma parimaid asju.

Olfaktoorne bränding

Sinna Genfi piirkonna lapsevanemaid koondavasse WhatsAppi gruppi, kuhu ma kuulun, postitas üks just reklaami “Covidi ajal alustatud väikesele firmale, mis ühe ema poolt loodud”. Muigasin, sest no kõik me oleme kellegi lapsed ja paljud ettevõtjad on emad või isad, mis pagana müügiargument see nüüd on. Väike firma ise pani aga kulmu kergitama. Tegemist olevat olfaktoorset brändingut pakkuva ettevõttega. “Loome lõhnaidentiteedi teie firmale või üritusele (pulmad, ristimised ja muud peod).”

Möh?

Avasin kodulehe ja neil on pood. Poes on müügil üks 300-grammine küünal. Küünal maksab 68 eurot.

Genf on ikka mingi täiesti teine maailm.

Kreeka kana

Kiire retseptisoovitus: see täidetud kanafilee on i-me-li-ne! Ma panin oliivide asemel artišokisüdameid, sest mul ei olnud oliive.

Piparkoogitaignad (üks Nami-Nami klassika, teine miski apelsinimaitseline) tegin neljapäeval valmis ning peaks piparkoogivormid ära pesema ja Sipsikuga koogiteo ette võtma. Vorme on vaja pesta seetõttu, et need on plastiliiniga mängimisel kasutusel ja ehk oleks hea need korra üle küürida ehkki see “plastiliin” on vist suuresti soolataigen.

Vähemalt üks piparkoogimaja tuleb ka teha. Ma kahtlustan, et ma proovin teha hoopiski kasvuhoonet, sest see on lihtsalt nii vahva. Tuleb LED-teeküünal osta, et valguse ka sisse saaks. See “klaas” on tehtud želatiinilehtedest, mis on lihtsalt geniaalne lahendus. Pärast saab need maja küljest lahti kangutada ja tarretises ära kasutada.

Ühtlasi on mul kiusatus proovida sülti teha. Seajalgu ja muid subprodukte on poes vabalt saada. Selle kõige juures on kaks häda. Esiteks pole ma kordagi elus sülti teinud, aga no ehk ongi aeg õppida, eks. Teine häda on suurem. Nimelt pole mu meelest võimalik sülti väheses koguses teha ja no kui palju me siin N.-iga seda sülti ära süüa suudame? Bulgaarias muide süüakse seakõrvu keedetuna ja soojalt ehk et just nagu vedel soe sült (võeh!). Minu nostalgiline mõmin, et küll need suitsuseakõrvad olid head pani N.-i silmi pööritama. “Teil seal põhjas pole pool aega ikka midagi süüa olnud!” Ütleb mees, kes tuleb riigist, kus peamine pohmakaravim on lehmamaosupp ja kus ma olen võis praetud erinevaid subprodukte küllaltki sageli menüüdes näinud.

Aga ikkagi, teeks sülti?

Cthulhu!

Üks mu lapsukese uusi lemmiklaule on laul kääbusplaneetidest, mille lõpus Pluuto oma Tombaugh Regio kaudu sooje tervitusi saadab.

Mina: Pluuto ümber ei tiirle ju mingit satelliiti või kosmoselaeva? Mis see Tombaugh Regio on?
N. nendib, et tal pole õrna aimugi.

Möödub paar nädalat ja laul mängib jälle, mina üritan kiiresti midagi arvutist lugeda.

N.: Uurisid sa välja, mis Tombaugh Regio on?
Mina: Ei, aga ma nüüd kohe guugeldan.

Tombaugh Regio on Pluutol olev suurim hele ala, mis kujult veidi südant meenutab ning see asub kahe tumeda ala lähedal ning ühe tumeda ala nimeks on Cthulhu Macula. Cthulhu! Ma peaks vist ikkagi selle Lovecrafti kogumiku ette võtma, mis minuga juba aastaid riigist-riiki kaasa kolib.

Pluuto “südame” juurde aga tagasi tulles… Kas pareidoolia pole mitte vahva? Süda Pluutol, nägu Marsil ja Jeesuse nägu röstsaial. Inimajule meeldib igal pool mustreid näha.

Nõid-ämm

Ma olen jõudnud järeldusele, et mu ämm on nõid. Või no selgeltnägija, aga nõid kõlab kuidagi ägedamalt. Pole tuleproovi vaja ega midagi.

Nädala alguses saabus Bulgaariast pakk, mille puhul ma olen jätkuvalt kindel, et need asjad seal olid jõuluks mõeldud, aga N. jagas need kohe laiali, seega…. Sipsik sai ühe muumide raamatu ja särgi, mille disaini osas saab vaid viisakalt öelda, et see on huvitav ja eks inimeste maitsed olegi erinevad. Ei, ei ole roosa ja sätendav, ämm teab, et mul on printsessiallergia. Mina sain kleidi. Väga ilusast kangast kleit, mille ma pakist välja võtsin, lahti sopsutasin, hetkeks vaatasin, siis lipikut kontrollisin ja N.-il küsisin: “Kas su ema ei mäleta enam, milline ma välja näen?” Kleit on L-suuruses ehk lipikukohaselt 44-46 suurus. Olgu öeldud, et ma kannan tavaolukorras suurust 38. Hetkel on see 38 küll nõksa kitsas. N. kehitas õlgu ja pakkus, et ehk see oli raseduse ajaks mõeldud, mille peale ma kulmu kergitasin, sest ega see pakk seal Bulgaariast nüüd nii kaua ka tule ja ärgu ämm lootkugi, et siin veel lapselapsi tulemas on. N. ulatas jutu lõpetuseks mulle pakis olnud halvaa ja ütles, et ehk peaks see kleidiga kokku minema. Nojah, Bulgaariat valitsenud türklastel olevat olnud see lähenemine, et kui (kõrgema klassi) naine tanu alla sai, siis keskendus varasemalt nõtke ja hirvesilmne neidis baklavaa ja muude suhkruste asjade söömisele ning meenutas mõne aasta pärast kõike muud kui toda nõtket neidist, kellega abiellutud sai.

Eile saabus pakk Eestist. Ma olin vanemate jutu peale, et pakk on 13 kilo kulmu kergitanud, sest ma ei palunud ju nii palju lapsele tellitud raamatuid sinna pista. Ja minu omi oli ka ainult kaks (mh Atwoodi “Testamendid”). Ning palju need Sipsikuga klotsid ja Sipsiku nukk ikka kaaluvad (oi, kuidas laps huilgab, kui ta selle jõululaupäeval kätte saab!). Olgu, veidi kommi pidi ka olema, sest näiteks martsipani siinkandis ei müüda eriti ja poolakate või venelaste linnupiim pole eriti värske (vähemalt neil kahel korral, kui ma ostnud olen, ei olnud).

Avasin kasti, võtsin paar raamatut pealt ära ja… mulle vaatas vastu karpide kaupa komme. Mul on nüüd 35 31 linnupiimabatooni. 35 31 seetõttu, et ma sõin sealt ühe juba ära. Mm, värske linnupiim. No ja siis 4×16 martsipanibatooni. Ja Maiuspala komme. Ja veel mingeid komme.

Saate nüüd aru, miks mu ämm selgeltnägija on? Siin pole lootustki talve lõpuks raseduseelsesse kaalu saada. Pigem tuleb neid L-suuruses riideid ostma hakata.

Ahjaa, rasedusdiabeedijärgsesse kontrolli peaks ka aja kinni panema.

Neli ja pool tärni

Tellisin hiljuti fotoraamatuid ja nood tulid Hollandist UPSiga, mis tähendas, et minu e-kirjakasti hakkas sadama kirju. UPS kuulub nende kullerfirmade hulka, kellele meeldib igast oma sammust sulle teada anda. Teie pakk anti meile üle! Teie pakk on teie poole teel! Teie pakk saabub homme! (saabus tegelikult samal päeval) Teie pakk on teile üle antud! Nagu, no shit, Sherlock, su kuller ulatas mulle kahe minuti eest paki üle ukse. Mul nii kohutavaid mäluprobleeme veel pole, et ma midagi sellist koheselt ära unustaks.

Mingi kullerifirma palus kord pärast seda, kui olid mu paki postkasti kohale toimetanud, oma tööle hinnang anda. Noh, ma ei tea. Pakk jõudis ühes tükis kohale seega hea töö? Neli ja pool tärni ehk? Sest viite ei saa anda, lähevad veel ülbeks kätte.

Õeh. Astusin ka 21. sajandisse ja tõmbasin arvutisse Spotify (esialgu tasuta versiooni) ning et ma tegin seda Prantsusmaal, on mu asukohaks igavesest ajast igavesti määratud Prantsusmaa. Vähemalt seadetes seda muuta ei saa. Nojah. Mul on tegelikult suva, mis keeles need reklaamid mulle tulevad, aga see, et podcaste’ide (mis on selle eestikeelne vaste?) lehel lihtsalt sirvimise peale vaid prantsusekeelsed vasted tulevad, ajab mind veidi vihale. Mitte et ma ilmtingimata viitsiks podcaste kuulata, aga no nii põhimõtteliselt. Samas ehk üritab Spotify mulle vihjata, et tuleks selle va keeleõppega aktiivsemalt tegeleda? Ma tegin selle sammu ennekõike seepärast, et ma ei viitsi arvutile välist kõvaketast külge panna, kui ma muusikat kuulata tahan ning YouTube’ist muusika kuulamine hakkas mind erinevatel põhjustel vihale ajama.

Muide, huvitaval kombel ei mängi YouTube mulle arvutis reklaame. Telekas on need kõikjal. Muumitrollide multika algustiitrid ei jõua lõpunigi joosta, kui teine reklaam juba prääksuma hakkab. Esimene reklaam mängib enne multika mängima hakkamist, eks. Kohe, kui see pikem HDMI-kaabel kohale tuleb ning ma oma praeguse ja endise arvuti vahele võrguühenduse loon (st N. teeb seda kõike tegelikult), tuleks see Telia lastenurk (ja sellega paratamatult kaasnev baaspakett) ära proovida. Olgu teistelegi kodumaareeturitele teada, et Euroopa Liidu sees on kodumaise telepaketi tellimine täiesti võimalik. Kõiki kanaleid juurde tellida ei saa (niuks, NatGeo, niuks) või noh, saab vist siis, kui Teliast digiboks ka võtta, aga põhilisi asju saab läbi äpi vaadata. Ei ole vaja isegi VPNiga kedagi ninapidi vedada. Või nii mulle rõõmus Telia müügimees suvel telefonis väitis. Loodetavasti ei valetanud.

Liisi Koikson leelotab riiulil, päike sirab läbi lehtedest paljaste puuvõrade, Tervel nohiseb magada ja mul on hiigelpaks Henry VIII rääkiv raamat pooleli. Hygge missugune!

Mida?!

Avan ERRi ja loen: “Esmaspäeval ametivande andnud keskkonnaminister Rain Epler (EKRE) ei ole kindel selles, et kliimamuutuste peamine põhjus on inimeste tegevus.”

Vabandage, aga see pole enam isegi mitte naljakas.

Bulgaarias oli ka üks selline. Lisaks sellele, et ta kliimamuutusi inimeste süüks ei pidanud, üritas ta legaliseerida Pirini mäestikku ehitatud suusakeskuse laiendust, mis oli hammustanud tüki rahvuspargist, anda lube ka muudele rahvusparkidesse plaanitud ehitistele ning läks lõpuks vangi, sest tänu tema juhitud asutuse ebakompetentsusele hallati halvasti üht tammi, mille tulemusena jäi mitmeks kuuks veeta Perniku linn (veidi üle 80 000 elaniku).

Kassist, lastest ja teest

Kass tuli mind hommikul poole seitsme ajal tüütama. Ta leiab mu alati üles. Vahet pole, kas ma magan meie magamistoas, oma kontoris või hoopis Sipsiku juures. Lisaks kõigele on ta nii nurjatu, et kui minu uks kinni on, siis selmet minna mõne lahtise ukse juurde ja seal kedagi teist tüüdata, hakkab ta mu ust kaapima.

Läksin siis kassi sabas elutuppa ning kirusin vaikselt looma, sest vaadake, tal on kombeks nüüd neil varahommikustel tüütamishetkedel peituda diivani taha. Ilmselt on see reaktsioon sellele, et ma tavatsesin teda paari kuu eest õue visata, kui ta öösiti tüütama ja süüa nõudma tuli. Kui sa kell neli öösel (või on kell neli juba hommik? Kus kohast see piir jookseb? On kella neljane palvus kloostris öine või hommikune?) süüa nõudma tuled, siis tuleb sellise võimlausega lihtsalt arvestada. Liiatigi kuna kassil oli kombeks süüa ja siis tulla õue nõudma. No ei. Veider on aga see, et ta tahab neil hommikutel nüüd õue, mitte süüa, aga ainus viis ta välja saada, on avada uks ja ise ära minna. Näiteks vetsu. Ja loota, et kui sa sealt väljud, on kass õue lidunud. Olgu mainitud, et muul ajal ta sellist veidrust ei harrasta, ainult hommikuti.

Kass läks õue ära, mina astusin tagasi oma magamiskoha poole ja siis kuulsin, kuidas Sipsik oma toas metšot otsib. Avasin ukse ja metšo muutus koheselt mõmmiks (näe, keelte eristamine täies hoos). Pugesin lapse juurde, leidsin mõmmi ja lasin tal lobiseda, sest võimalus, et ta uuesti magama jääb, oli olematu. Ühel hetkel hakkas pani laps lambi põlema ja hakkas asjatama. Muuhulgas toodi mulle kaissu kampsun ja särk, sest mingil põhjusel tuleb kõikvõimalikke asju kaissu tuua.

Teises toas virgus ka Tervel ning Sipsik ütles erakordselt rõõmsal häälel: “Tita nutab!” Empaatiavõimet vist veel väga ei ole. Paar päeva eest hüüatas Sipsik Tervelile sisuliselt kõrva: “Tita magab!”. Noh, kuni selle hetkeni magas titt tõepoolest jah.

N. jäi titega, ma läksin Sipsikuga ära elutuppa, tegin endale köögis suure tassi teed ja sel ajal kui Sipsik kummikulaulu vaatas, imetlesin mina päikesetõusuvärve.

Kummikulaulu tõin ma muidugi ise endale kaela. Sipsik on riiete osas kohati väga konservatiivne ja kummikuid ostes ta lihtsalt kriiskas, sest mis mõttes topitakse mulle midagi sellist jalga!? Üritasin teda kodus veenda, et kummik on tore asi ja YouTube pakkus mulle seda laulukest. Laps vaimustus laulust ja ühel hetkel pani ka kummikud jalga. Õigupoolest kannab ta kummikuid väga sageli, aga ainult toas. Viimati üritas ta nonde laste kombel hüpata (seal videos hüppavad lapsed porilombis). Võin kinnitada, et on päris valus, kui sulle kummikutega varvaste peale hüpeldakse (hüppamise mehhaanika jääb lapsele veel veidi häguseks).

Riiete osas on lapse absoluutsed lemmikud planeetidega püksid (peagi väikesed) ja kassiga kleit-tuunika. Mul on vaja juurde kosmose- ja kassiteemalisi riideid. Õnneks on Eestist meie poole teel suur kast, kus on muuhulgas Dadamora kleit, millel on peal kass-astronaut. Kaks ühes. Sedapuhku tuleb kast postiga, sest tõenäosus, et keegi hetkel siiakanti reisiks oli olematu. Suusarajad pole veel avatud ja karta on, et kui epideemia edasi õilmitseb, ei avane need sel aastal üldse. Mul on isiklikult ükskõik, sest ma ei suusata, aga Prantsusmaa mõningad piirkonnad sõltuvad sellest turismirahast päris tugevalt, seega saab karm talv olema.

Ahjaa, teegurmaanidele. Mariage Frères on hea teepood ehkki ma veidi uriseks nende pihta ses osas, et tasuta tarnet saab alates 60-eurosest ostust. Minu tänahommikune tee oli Black Leopard ja see on Teegschwendneri Earl Grey Nr. 69 kõrval mu teine lemmik (mustade teede osas). Roheliste teede osas hoiab esikohta Hiina Füüsiku poolt kingitud roheline tee, mida mul siin Euroopas kusagilt võtta pole. Peaks laskma N.-il uurida, et käib too ehk vahel näiteks Hiinas või kas saaks kuidagi sealt saata lasta. Tegelikult peaks me talle ehk kevadel külla minema. Ta oli mõnda aega ühes Rootsi instituudis, aga kolis mõned kuud enne koroonat Zürichisse ja Zürich on ju vaat et ümber nurga. Me ei ole seal nurga taga kunagi käinud, seega ehk oleks varsti aeg. Aga mitte enne kui epideemia vaibub ehkki esimene epideemia vaibumise järgne reis on Eestisse. Kohe, kui olukord stabiliseerub (ehk et mai-juuli?), pakime end kokku ja lendame pikemaks ajaks kohale. Või no N. tuleb ilmselt lühemaks ajaks, aga mina kaalun isegi ehk kuni kaks kuud Eestis veeta.

Aga ma rääkisin teest. Must, roheline ja punane ehk oolong. Rooibos on taimetee, eks. Lemmikoolong on mul ka. Ah sa vana seesamunegi! Läksin Teegschwendneri lehele oma lemmiktee linki võtma ja neil on seal kirjas, et eemaldasid selle tee oma sortimendist. Warum!? Ma vajan oma Bossa Novat! Nojah, tuleb teekapp tühjemaks juua ja Mariage Frères’i poes ringi vaadata. Ehk on neil midagi sarnast. Ma suhtun Teegschwendneri soovitusse proovida Bossa Nova asemel sarapuupähkli- ja šokolaadimaitselist teed mõnevõrra skeptiliselt.