Linnavaade
Järgmisel hommikul panime laisalt asjad kokku ning pärast järjekordset mõnusat hommikusööki võtsime suuna rannikule. Mingil hetkel, oli vist siis, kui me olime Aix-en-Provence’ist möödunud, nägime taevas trikke tegevaid hävituslennukeid. Ilmselt harjutavad 14. juuli tarbeks, arvasin ma, sest nad lasid ka lipuvärvides tossu välja. Sipsik muidugi vaimustus ja teatas ülima entusiasmiga, et kui ta suureks kasvab, tahab ta endale ka sellist lennukit, aga tema lennukil peaks tagant rohelist tossu tulema. Nojah, eks me hakka siis raha kõrvale panema :D
Antibes’i kohale jõudes lasin Google’il meid majutuse juurde viia ning taipasin viimasel ja liiga hilisel hetkel oma viga. Sinna tänavale ei saa tegelikult autoga ligi. Või vähemalt tavainimene ei saa. Õnneks polnud parkla sellest teab mis kaugel ehk et ainus kahju oli seal väikestel tänavatel nikerdamisele kulutatud aeg. Parklas keeldus muidugi automaatne numbrimärgituvastus me numbrimärki tuvastamast, sest see pole meil teadupärast standardne, seega pidin telefonisügavustest QR-koodi välja otsima, et me sisse saaks. Haarasime autost kaasa vaid paar asja ning suundusime korterisse. Meil pidi linnavaade olema (merevaatega korterid olid kahjuks kõik võetud). Noh, eks see naabermajasein ole põhimõtteliselt linna osa jah, seega ega nad valetanudki. Kui pool keret aknast välja pista, nägi isegi paar maja edasi olevat kirikut. Magamistoaaknast nägi aga vaid mingit väikest seintega piiratud katusejuppi ja umbes viite kliimaseadet. Ei, ma ei virise, meri oli teiselpool maja ja turuplats ühe tänavavahe kaugusel, seega asukoht oli imeline.
N. läks ja tõi kohvri ära ning siis läksime randa, sest Sipsik ei kannatanud enam oodata. Ma muidugi olin kaval ja läksime lähimasse randa väikese tiiruga, et vaadata liiga rikaste inimeste laevukesi.
Lisaks on sinna kai lõppu pandud üles väga äge kirjatähtedest tehtud skulptuur, mis kail istuvat ja kaugusesse silmitsevat inimest kujutab. Guugeldage Antibes Le Nomad, mul mingil põhjusel tervest kujust fotot polegi. Üldse tegin sel reisil väga vähe fotosid.
Gravette’i rand on kohe selle kõrval. Inimesi oli küllaltki palju juba ehkki oli näha, et hooaeg pole veel alanud – ajupuit oli veel rannast koristamata ja vaid üks mees müütas seal rannarätte. Lapsed said oma esimese mereelamuse kätte ning isegi paar pisikest merekarbikildu ja ilusat mereklaasitükki leidsime. Seejärel oli aeg õhtust süüa ning läksime turistikasse kohta kohe seal lähedal, kus selgus, et Sipsikule (ja mõnevõrra ka Itso-sanile) maitseb väga petite friture, mis tähistab pisikesi tervelt friteeritud kalu või muid mereande (või nende tükke). Seejärel oli aeg kurnatuna voodisse variseda.
Järgmisel hommikul oli meil plaan varusid täiendada, seega sammusime majast välja ning koperdasime kohe turu otsa (saabudes ma ju ei teadnud, et see pea igapäevane turg on), seega tuli osta maasikaid, tomateid, põldmarju ja paar melonit. Põldmarjad tarbisid lapsed kohe ära, muu viis N. ära külmkappi ning suundusime kergelt siksakitades lähima toidupoe juurde. Kohe postkontori kõrval oli pisike Carrefour ning seal oli ka nii mänguväljak kui ka väikese turismirongi peatus, seega pakkusin, et üks meist viib toidu kiiresti koju tagasi kuniks teine lastega mänguväljakul aega parajaks teeb. Aega oli palju, seega jõudsime ka väikesesse mänguasjapoodi minna, et lastele rannamänguasju osta, sest need olin ma muidugi kaasa pakkida unustanud.
Turismirong oli tõele au andes ilgem pettumus, sest see loksus mööda ummistunud tänavaid ja ei näidanud märkimisväärselt ilusaid kohti, kuid muidugi viis meid Antibes’i teise otsa Juan Les Pinsi. Etteruttavalt tuleb öelda, et hoopis odavamalt ja mitte just palju suurema jalavaevaga võiks sama vahemaa läbida tavarongiga. Lisaks on tavarong palju kiirem.
Me kõndisime lähimasse randa ja ma hõikasin juba eemalt, et Sipsik, vaata, kus siin on merekarpe!
Siis jõudsin lähemale, kükitasin maha ja…
Kui mu guugeldusoskused ei eksi, on tegu velella ehk purimeduusiga (nimed tõlkisin ise, kui keegi siin on meduusiteadlane, siis palun parandage mind). Neid oli seal kümneid tuhandeid ilmselt. Enamasti hõljuvad nad avamerel, aga tormid paiskavad neid vahel randa ja seal nad muidugi hukkuvad, sest meduusid maal ellu ei jää.
Rannas oli ka muid veidrusi. Vaatasin pikalt neid karvaseid palle ja mõtlesin, et mis need küll on. Mingid kookoskiust pallid, mis laevalt maha kukkunud ja randa uhutud?
Siis aga märkasin seda ja mõistsin, et tegu on ilmselt palmidelt pärineva “viljaga”. Või ehk hoopis õiepungaga?
Lisaks leidsime sellise kogumiku ja nad on ilmselt ka hukule määratud, sest me viskasime nad küll täiest jõust tagasi merre, aga ilmselt uhuti nad peagi uuesti randa.
Sipsik korjas merekarpe ja -klaasi ja kivikesi. Merekarpe polnud siingi lademetes, aga siiski rohkem ja huvitavamaid, kui eelmises rannas, seega ta sai selle vajaduse oma kerest välja, sest aardejaht oli vägev ja ma isegi luusisin ringi, nina maas. Kohtusime ka selles suht inimtühjas rannas agressiivse päikeseprillimüüjaga, kelle good price meid ei huvitanud, sest me kandsime sel hetkel mõlemad päikeseprille.
Pidasime pärast Itso-sani jonnihoogu (korduv muster siin, väga tüüpiline kolmene) kiire pikniku, et tagasi rongile jõuda ning pangaautomaadisabas oodates muigasin omaette. Meie ees kasutas automaati närvilise olekuga neidis, kelle riided, kui need olid originaalid, maksid rohkem, kui kõigi meie omad kokku – Balenciaga koletossud, Vuitton üle õla ja mingi ükstükk, mille lipik polnud nähtaval, aga vaevalt see H&M oli.
Ootasime aga seda rongi ja kui ta ei saabunud, läksin postrit uurima. Ahjaa, eks see oligi naiivne arvata, et muidu iga tund käiv rong lõunatunni ajal sõidab. Jalutuskäik olnuks pikk, seega läksime tavalise rongi peale. Rongijaamast oli majutusse veidi pikem kõnd, aga no eks neid lapsi on ennegi seljas kantud…
Ma jäin korteris veel pesu kuivama panema (nende kuivati oli ilgem igerik) ja saatsin N.-i ees ära, et mingu juba promenaadile ja lähme teise randa. Jõuan mina promenaadile, peret pole. Kõnnin hoogsalt ranna poole ja neid ei ole ega ole. Olgu, lastel olid tõuksid, aga nii kiired nad ka olla ei saanud. Helistan. Nad läksid eilsesse randa. Oeh. Longivad tagasi ja promeneerime Ponteil ranna suunas.
Sipsik küsis minult ühel hetkel, et miks ma mingist taimest pilti teen ja ma sõnasin, et äkki ma tahan teda kunagi joonistada või maalida. Sellest hetkest peale tärkas temas kunstnikuhing ja ma pidin KÕIKE pildistama, sest “me saame siis seda pärast kodus vesivärvidega maalida!”
Selle ülemise foto tahaks küll maaliks teha.
Ja need imelised sukulendid. Lugesin hiljem kohalikust infoajakirjast, mis mulle näppu jäi, et Antibes on viimastel aastatel oma parke ja rohealasid ümber teinud, et vett säästa. Keskendutakse Vahemere ja kõrbetaimedele, mitte ei üritata üheaastaseid võõrtaimi kasvatada.
Vesi oli, nagu ma eelnevalt juba öelnud olen, umbes 16 kraadi ilmselt. Ma polnud ainus, kes ujus, aga koomiline oli see küll, et ühel pool on rannas inimesi, kellel on seljas jope ja kaelas sall ning siis teisel pool olen mina trikoos. Vees käisin korduvalt. Täitsa ujutav oli, kindlasti mitte nii külm, et peaks krampi kartma.
Tagasiteel nägin müürile kinnitatud pisikest skulptuuri :) Õhtust sõime vist majutuses. Meile tõi N. mingi sooja võiku-wrapi ja lapsed sõid ilmselt pastat, sest no mida muud, eks.
Serverisirvija 