Category: Uncategorized

Veider maja

Meie majal on oma kiiksud, mis tulenevad eelmiste omanike muudatustest ja uuendustest. Üks neist on meie elektrisüsteem, mille me osaliselt ringi ehitasime, sest põrandat üles võttes selgus, et meil on seal täielik segapudru-spagetihunnik ning see kõik poleks a) uue põranda alla mahtunud ja b) ei tekitanud meis erilist kindlust. Kui elektrik asju ümber ehitas, avastas ta veelgi põnevusi. Näiteks ei tea me täpselt siiani, kust saab voolu see pump, mis meil õues teisest sademekaevust vett välja pumpab.

Ma toimetasin eile ülemisel korrusel ja kuulsin veidrat pininat (mõned valgustid ja lülitid pinisevad seal, seegi on üks töö, mis kunagi ette võtta tuleb), seega ma hakkasin kapist lüliteid välja plõksima, et aru saada, mis see on. Lülitid on märgistatud, aga nii mõnegi puhul pole ma päris kindel, mida need tähistavad. L. V. on ilmselt nõudepesumasin (lave-vaisselle), aga plaques? Eeldaks, et pliidiplaat aga seal on gaasipliit. Selle välja klõpsamine külmkapi ja ahju tagant tuleva pinina lõpetas (ei, nonde oma ei tohiks olla ehkki tõsi, frigo lülitit ma ei näinud seal ja kapp oli mul juba välja lülitatud…). Vaatasin ka teatava üllatusega lülitit chaudière ja klõpsasin ta välja, sest no küllap ta selle kunagise katla oma oli, kui meil veel kaks katelt oli.

Õhtul tulin koju, N. oli juba kaminasse tule teinud ja mina mõtlesin, et pagana külm on toas. Meil peaks 20 kraadi olema, aga no ei tundu küll nii ja põrand on külm. Termostaat teatas, et on 18 kraadi ja vilgutas errorit. Läksin siis keldrisse katla juurde vaatama ning see oli väljas. Võttis vaid hetke, et mulle meenuks me elektriku avastus, et me katel on mingil põhjusel ülemise korruse kappi ühendatud. Ilmselt seetõttu, et uus katel pandi sinna, kus oli enne ülemise korruse katel ja seega oli loogiline neid eraldada. Eks me võiks pikendusjuhtmega ta teise pistikusse panna, aga tühja temaga. Tuleb lihtsalt meeles pidada, et kogemata jälle välja ei lülita.

Võtsin eile ette ja uurisin lähemalt me gaasitarbimist. Gaasifirma helistas mulle sügise alguses, et arutada me igakuist makset. Prantsusmaal on nimelt see tobe komme, kus sa maksad paljude teenuste eest iga kuu eeldatava tarbimise eest ja siis aasta lõpus (või iga kuue kuu jooksul) nad tasaarveldavad. Minu jaoks on see süsteem ogar, eriti elektri puhul, sest meil on nutiarvestid ja kui ma saan netist oma hetketarbimist vaadata (tõsi, vaid ühe arvesti kohta, sest süsteem ei saa aru, et mul on neid kaks), ei peaks olema ju nii keeruline mulle igakuist arvet saata. Aasta eest, kui me lepingu sõlmisime, pandi me igakuine makse vastavalt maja eelmiste aastate keskmise tarbimise põhjal ehk et iga kuu maksime 201 eurot (pluss kord aastas lepingutasu, mis 2021 oli alla 300 ja nüüd üle 300 euro) ning nemad ennustasid umbes kuna me tsistern täitmist vajab. Sügisel pidin neile ütlema, palju gaasi alles on ja nad nentisid, et me tarbimine on meeletult kukkunud, mida oli meeldiv kuulda, sest selles ei kajastunud isegi veel me remondiga saavutatud energiaefektiivsus. Pani aga samas mõtlema ka, kui palju gaasi siin majas lekete ja korra ka torumeeste lolluse pärast raisatud on. Torumeeste lollus oli see, et kui uut katelt paigaldati, jätsid nad katla kraanivett maksimumtemperatuuril tootma, seega gaasitünn tühjenes põhimõtteliselt kuuga. See, kui palju gaasi sealt tsisternist tänu väga lekkivale kraanile välja vuhises, ei ole eales võimalik teada saada. See see on, kui tsistern on kohas, kus sa kunagi ei käi ja seega gaasilõhna ei tunne ehkki see tekitab teatavaid küsimusi gaasifirma kontrollide osas, mida nad iga paari aasta tagant teevad.

Igatahes jäi meil kokkulepe, et nad helistavad paari kuu pärast uuesti. Helistasidki, aga ma ei saanud vastu võtta, seega nad jätsid sõnumi, et helistage ja öelge oma tsisternis oleva gaasi kogus. Ma helistada ei viitsinud (jube raske on robotist mööda saada), aga seda pisiasja sai ka kodulehel teha. Tegin ära ja unustasin. N. mainis eile, et Antargaz on meile üle 900 euro tagasi maksnud, seega ma pidin kohe uudistama minema, et neile järgmisel nädalal helistada ja me igakuisest maksest rääkida. Uudistamise käigus selgus, et eelmise sügise jooksul (st 3 kuu jooksul) toodi meile 0,6 tonni gaasi ja selle aasta jooksul on toodud 0,7 (tsistern on 60% täis). Nad peaks enne jõule juurde tooma ja ma vist ei lükka seda edasi, sest siis saab uude aastasse täispaagiga minna ja tarbimist on minu jaoks nii loogilisem jälgida. Edasine uudistamine näitas, et me igakuine makse on juba muudetud ja on nüüd 107 eurot. Optimistlik mina loodab, et me kukutame selle järgmisel sügisel veelgi allapoole. Gaasihind on meil kolmeks aastaks fikseeritud, seega ses osas mingit muutust tulemas veel ei ole.

Ahjaa, elektrifirma paugutab siin ka. Nad hakkasid mulle suve alguses paanilisi kirju saatma, et te tarbimine on hoopis teine, kui me oleme hinnanud, helistage meile! No oli jah. Meil on kaks lepingut (kaks korterit, kaks arvestit) ja me elasime alates veebruari lõpust korteris, kus tavaliselt kedagi püsivalt ei ela. Pesime seal pesu ja kasutasime ahju. Helistada ma muidugi ei viitsinud, sest robotid, seega ma ignoreerisin neid. Ülemise korteri igakuine makse oli vist 23 eurot (sisaldab ka võrgutasusid jmt mudru) ning nüüd sügisel ampsati meilt üle 250 euro ületarbimise eest ära ning duubeldati igakuist makset. Nüüd, kus me enam üleval ei ela :D Alumise korteri eest saime kevadel 80 eurot tagasi, aga siiski läks igakuine makse 62-lt 70 peale. Veider loogika. Ma ei viitsi helistada, sest ma tahan me elektrilepinguid natuke vaadata ja erinevaid lahendusi uurida, seega mis ma enne torgin. Äkki vahetame pakette hoopiski. Ja tegelikult peaks ka talvisel ajal katsuma maksimaalselt pesu õues kuivatada, et me vana (kuid väga hästi töötavat!) kuivatit vähem kasutada, sest energiasäästlik pole ükski kuivati. Toas restil saaks ka mingi piirini kuivatada, aga kogu masinatäis ei mahu hästi restile. Seevastu õues on mul suur vihmavarjukujuline kuivatusrest, kuhu mahub väga palju.

Aga siiski. Päikesepaneelid ja soojuspump? Ma tahaks leida kellegi, kes oskaks mulle minule arusaadavas keeles ja kohalikku geoloogiat teades rääkida, kas ühe sügava augu puurimine oleks mõeldav ja rentaabel.

Järgmisel talvel võiks termofotosid ka teha, et soojustamise osas otsus vastu võtta. Iseenesest võiks soojustada, aga samas ei ole siin ka nüüd märkimisväärselt külm ja mida aeg edasi, seda vähem siin külm on. Pigem vastupidi.

Oi, ma tahaks tolle tüübi tagasi kutsuda, kes siin maja inspekteerimas käis, et näha, mis tähe me majake nüüd saaks. Ehk kahe aasta pärast tellin lihtsalt huvi pärast energiaefektiivsuse hindamise.

Kirju maailm

Sain tuttavaks ühe Malaisiast pärit naisega, kes mulle igasuguseid põnevaid asju rääkis. Näiteks seda, et ta lahkus Malaisiast 16-aastasena, et minna Ühendkuningriikidesse õppima ja läks täitsa ihuüksi, mitte koos perega. Või seda, et ta kasvas üles nelikeelsena (nagu minugi põngerjad), rääkides inglise, malai ja indoneesia keelt ning hiina keele taiwani murret (seda kasutas üks tema vanaemadest). Ta nentis, et ta oli elu esimesed 7 aastat väga vaikne, sest ta oli keeleliselt täielikus segaduses. Oih… Lisaks ütles ta jutu sees, et ah, see malai keel on suht mõttetu, seda räägib mingi 40 miljonit. Mina ja leedukas hakkasime selle peale hüsteeriliselt naerma ning sakslane palus mul uuesti rääkida seda “nalja”, mida ma eelmisel kohtumisel, kus malailannat polnud, rääkisin. Nali on järgmine. Balti riigid teevad kõike koos, sest nii on meil rohkem mõjuvõimu. Eesti on alla 1,3 miljoni, Läti kahe miljoni ringis, Leedu alla kolme miljoni. Eraldi oleme me mutukad, aga koos anname vaat et Berliini mõõdu välja.

Malailannal on laps ka. Pisike alla aastane mutukas, kelle isa on serblane (N. nentis selle peale, et see on vist kõige kummalisem segu, millest ta kuulnud on) ja lapsukese sünniga selgus, et Malaisia on üks ülišovinistlik paik. Mutukale ei anta Malaisia kodakondsust, sest sellest, et emal see on, ei piisa. Isal peaks olema! (Vastupidine olukord ehk malaist isa ja välkarist ema pole probleem, sest isa on ometigi malai!). Üks variant sellistel naistel küll on, nimelt tuleb Malaisias sünnitada, siis pole isa kodakondsus probleemiks. Mu tuttav läks riigi vastu kohtusse, võitis ja seejärel tehti kohtuotsus ringi. Lapsel on Serbia kodakondsus, aga et tal on ema perekonnanimi, mis algab W-ga ja Serbia kasutab kirillitsat, on ta nimi dokumentidel valesti. St serbia keeles õigesti, aga kui serblased nime tagasi ladina tähestikku panid, kirjutasid nad perekonnanime V-ga. Perel on plaan järgmisel aastal Saksamaa kodakondsus võtta ja nende juhtumiga tegeleval ametnikul olevat juba juhe koos :)

Lisaampsuna mainis tuttav kreeklanna, et nad ei lähe jõuluks koju, sest nende ka alla aasta (aga palju aastast puudu pole) mutukas ei oma jätkuvalt Kreeka passi, sest no Kreeka, eks. Asjad võtavad aega.

Napikas!

Mäletate, ma mainisin kunagi, et N. kaalus ESA astronaudiks kandideerimist, aga siis selgus, et Bulgaaria pole ESA täisliige ja ta ei saa? Ma lingiks oma postitusele, aga ei leia seda. Vahet pole. Täna avaldas ESA oma astronautide nimekirja ja sealt leib poolaka nimega Sławosz Uznański, kes töötab CERNis N.-iga ühes grupis (grupp on ca 50-60 inimest) ja ta on temaga korduvalt koostööd teinud. Aaah! See võinuks olla N.!

Kaks küsimust

Loen uudiseid:

1. Kui palju Saudi-Araabia Argentinale maksis, et mäng võita?

2. Sõda algas 9 kuu eest, aga Ukrainat läbivast gaasijuhtmest voolab vene gaas Euroopasse. Kui Ukraina ei taha, et Venemaa gaasiraha saaks, siis miks nad seda infrat juba õhku lasknud pole?

Vaade

Segan tüünelt pannkoogitainast ja vaatan õue.

Gaasitsistern (no tegelt ka see ületee maja) võiks kaduda. Elektripost ka. Aga kõike ei saa.

Kui tainas oli tüünelt segatud, viiplesin kubu ees, et saada aru, kuidas see tööle läheb. Viipega ei lähe, tuleb ikka läikival pinnal (sõrmejäljed!) olevaid “nuppe” vajutada. Kubu koostöös aktiveeritud sundventilatsiooniga võrdub praadimislõhnavaba maja. Jess!

Homme

Homme kolime alla korrusele. Ei ole täitsa valmis. Esmaspäeval nt pean uksepiitu värvima veel. Esikus pole garderoobi. Koridorikapil pole sisu. Kunst pole seintel. Elutoa kardinapuudki istuvad nukralt diivanil. Aga. Vetsuuks on ees, elektrik lõpetab viimaseid juppe ja õues on imeline.

Pilt tuletab kohe meelde, et vari ja laud tuleks sisse viia (ja majaesine ära kraamida), sest teisipäeval tulevat lörtsi, aga mul on garaaž umbes asjadest. Varju ja toolid viin siis sisse. Laualt koorub nii kui nii juba värvi ja kevadel tuleb teda tuunida, seega tühja temaga.

Šokolaadivorst

Tagasi Saksamaale.

Oli kolmapäev ja mu sõbranna ainus täiesti vaba päev, et minuga ringi jõlkuda, seega me hüppasime rongile ja loksusime Frankfurti. Algselt mõtlesime, et lähme Schirni kunstisaalidesse luusima, aga et ilmateade lubas järgnevateks päevadeks udu ja hallust, otsustasime lihtsalt ringi lonkida.

Frankfurdi “vanalinna” Römerberg on hea näide täiesti padu-uuest fachwerkist. Need majakesed väga vanad ei ole… Kunagi olid, aga siis juhtus see va II MS ja noh, mis sest enam… Selle väljaku lähedal asub aga Handwerkskunst am Römer pood, kus müüakse igasugust toredat (ja märkimisväärselt kallist) käsitööd. On käokelli, on Räuchermanne, on jõulupüramiide ja pähklipurejaid. Ma ostsin kaminasimsile väikese jõulukaunistus-karuselli, mida ma Sipsiku kätesse ehk usaldaks, aga Itso-san peab veel enda vastutustunnet minu silmis tõestama. Tänane jonnihoog, mille käigus ta riiulilt mänguasju (sh muusikatoosi) asju põrandale loopis, mulle lähitulevikuks väga suurt kindlust ses osas ei anna.

Frankfurter Römer ehk raekoda, mis ilmsesti ka aastast 1405 ei ole, sest no jällegi see II MS, aga selline ta enne pommitamist oli ja sellisena on ta ka taastatud. Vähemalt ma eeldan, sest ma ei viitsi täpselt järgi vaadata, aga Frankfurt tehti mu mälu järgi ka suht maatasa. Ah, läksin ikka lugema. Fassaadid mingi piirini säilisid, aga nende taga olev sisu on uus.

Frankfurdis on muidugi jõgi, sest täispikk nimi on linnal ometigi Frankfurt am Main ehk eestikeeli Maini-äärne Frankfurt ning kui keegi juhuslikult ei tea, siis Saksamaal on teine Frankfurt veel. Asub teine Poola piiri ääres ning Oderi jõe kaldal. Ei ole Saksamaa finantskeskus. Suurt lennujaama ka pole. Väga teistsugune Frankfurt.

Frankfurdis elab umbes 785 000 elanikku, kuid muidugi ei arvestata sinna sisse neid lähikonna linnakesi, kust Frankfurti sageli tööl käiakse. Samas ei tundu Frankfurt mulle üüratult suure linnana, aga ega ma üritanudki ühest otsast teise lonkida. On kõrghooned, on taastatud vana, on romantiline jõekallas ja on natuke meh. Kõrghoonetest paremal paistab toomkirik ja esimesel katsel me päris sisse ei saanudki, sest käimas oli missa. Sain kõigest kiriku eesruumis olevast sildist foto teha. O tempora, o mores

Tiirutasime seal toomkiriku lähedal ringi ja piilusime Kaffehaus Goldene Waage lette. Selline tugev Maiasmoka fiiling oli seal. Frankfurdis on, nagu ma avastasin, paar täiesti korralikku kohvikut. Sellist, kus koogilett on hõrgutav, sisekujundus lummav ja mida muu Eurooma ilmselt Viini stiilis kohvikuks kutsuks, aga mulle kohe Tallinna mõtetesse toob. Tollest kohvikust üldse mitte kaugel asub muuseum, mille silti nähes ma naerma hakkasin. Seejärel käisime muuseumipoes.

“Kolumatsi” ainetel kirjutatud raamatuke natsidest ehk? Las ma täpsustan, tegu oli “Kolumatsi” muuseumiga ja kui te pole “Kolumatsi” lugenud, siis… Nojah… Seda on raske selgitada. See ning “Maks ja Moorits” on ilmselt saksa “õpetliku” lastekirjanduse kõige jubedamad näited. Liisa lutsutas on pöialt ja tal lõigati pöidlad ära. Keegi teine mängis keelust hoolimata tikkudega ja põles tuhaks. Nummi.

Sõime lõunat ja siis läks sõbranna tagasi koju, et laps lasteaiast ära tuua ning mina lonkisin mööda Berliner Straßet tagasi Römeri poole, kui äkitselt jäi mulle ette erakordselt silmatorkav vaateaken. Aeglustasin sammu. Siis veel. Ja astusin poodi sisse. Ohkasin ja vaimustusin ja proovisin selga ning sõnasin lõpuks poemüüjale oma kahte eset üle andes, et mul on neid kohe hädasti vaja. Ta muigas arusaadavalt. Blutgeschwister on saksamaine jätklik riidepood, mille mustrid ja värvid on väga ebasaksalikud. Nagu ma müüjannale nentisin, olen ma suisa šokeeritud, et see saksamaine bränd on, sest ma elasin ju Braunschweigis ja no seal kanti tõesti pruuni (braun) ja halli. Müüja naeris ja ütles, et no kuule, sa räägid ju Braunschweigist, meil on siin ikkagi Frankfurt! Aga ta möönis siiski, et jah, nende riidekraam ei ole tüüpiline saksa stiil ehk. Üks kahest ostetud asjast oli tõesti hädavajalik, sest ilm läks järgmisest päevast sombuseks ja ma olin mingil põhjusel vaid õhukese jaki kaasa võtnud, seega mu imeline roheline parka-jope-mantel oli nagu rusikas silmaauku. Mina olen modellist lühem ja mul ulatub see jupp põlvedeni. Väga mõnus jope on ja sobib nii metsarajale kui ka teatrisse (mõlemas on selle jopega käidud). Tagumik ei külmeta, vihm ligi ei pääse ja taskud on meeldivalt suured. Ja ärgu siin teatavad isikud nüüd virisegu, et nad klikkisid lingil ja nüüd on ikaldus. Te oleksite pidanud viimastest kogemustest õppima!

Kõrghooneid kerkib aga aina juurde. Jätkasin suvaliselt, aga siiski teatava sihiga lonkimist, et lõpuks teepoodi jõuda, sest mul oli ometigi oma Earl Grey’d vaja.

Ooperimaja ees juhtus minuga üks kummaline asi. Tegin fotot ja üks sikhist mees jäi korraks seisma, et ta mulle ette ei jääks. Tänasin teda ja ta sõnas minust möödudes inglise keeles (tänanud olin teda saksa keeles): “Te olete õnnelik inimene, teil on ilus karma.” Ahsoo. Tore teada. Tõsi, ta kandis, nagu sikhidel kombeks, turbanit, seega ma ei saa välistada, et tal polnud kõrvas noid juhtmeta klappe ja tegelikult oli tal käimas telefonivestlus, aga mulle meeldib mõelda, et see repliik oli siiski mulle mõeldud.

Teepoes vaatasin üht, vaatasin teist, siis napsasin ühe oolongi ning küsisin poemüüjalt, et mis suuruses need kõige suuremad pakid neil on. 500 grammi. Hmm, ma vist võtaks kaks. Tahate äkki kilost kotti siis? Nii on odavam, küsis ta. Öelnud siis kohe! No ikka tahan! Pistsin ostud kotti ja kõndisin mööda peamist ostutänavat edasi.

Zeil on suur ostukeskus, millele arhitekt augu sisse disainis. Muud ei oska ma tema kohta öelda, sest ma sisse ei läinud.

Järgmisel päeval oli tõepoolest rõske ja hall, seega tõmbasin jope selga ja suundusin kunstisaalidesse. Esmalt Städel Museumi, kus üleval nii vanemat kui uuemat kunsti.

Städelist kõndisin pika tiiruga tagasi Römerisse, et siis mööda erinevaid tänavaid luusides endalt sobivat söögikohta leida. Võin soojalt soovitada Bitter & Zart Chocolateried, millel on lisaks kohvikule ka pood, kust ma Sipsikule pisikese martsipanist tehtud õuna ostsin ning siis mõned nädalad hiljem teda sellega üllatades avastasin, et lapsele ei maitse martsipan. Mulle õnneks maitseb. Tolle kohviku ainus pettumus oli see, et nad ei pakkunudki tahvlil kirjas olevat päevapraadi, mis pidi olema kohalik vorst šokolaadikastmes (seal kastmes oli muid asju ka, aga see šokolaad intrigeeris mind).

Aega mul oli, seega käisin nüüd ka toomkirikus ära ning eks seegi on küllaltki hiljutine ehitis. Seintele ja sammastele maalitud vuugivahed petavad ehk kaugelt ära, aga lähedalt mitte, aga mis me viriseme, parajasti mängiti orelit ja see oli ilus.

Otsustasin õhtu lõpetuseks Schirni minna. Schirn on kunstigalerii, mida palju kiidetakse ja kui Google’ist teda otsida, saab esimese vastena uhke katuseakna, mis imeline välja näeb. Läksin siis ehkki nende pakutav ainus näitus (Chagalli näitus avati loetud päevad pärast mu lahkumist!) mind üldse ei huvitanud. Läksin, maksin üüratu piletiraha ja pettusin kohe väga. Näitus oligi absoluutselt mitte minu maitse ning uhkest kuppelaknast polnud kippu ega kõppu. Pigem oli tegu väga väsinud ja ligadi-logadi hoonega, kuhu keegi otsekui juhuslikult ja jalust ära ühe näituse oli susanud.

Loksusin tagasi Oberurselisse ja mõtlesin, et mida ma küll reedel teha võiks. Veel mõned Frankfurti muuseumid? Bad Homburgi spaatama? Sõidaks rongiga kuhugi? Karlsruhe? Heidelberg? Valikud-valikud…

Tähestikud

Sipsik õpib hoolega tähti ning ma pakuks, et suurtähtedest on tal enam-vähem kõik selged. Montessori lähenemine (me erakool/lasteaed on Montessori) on, et esmalt õpid kirjutama ja siis lugema. Ilmselt mingi loogika seal on.

N. otsustas nädala eest lapse pea lootusetult segi ajada ning tutvustas talle kirillitsat.

Sipsik kirjutab c-tähe ja küsib: Mis selle tähega hakkab?
Mina: Eesti keeles mitte midagi.
Sipsik: Ei, minu nimi ju hakkab!
Mina: Sinu nimi hakkab s-tähega, mida bulgaaria keeles kirjutatakse kui c.

Sama häda on meil nüüd ka x-tähega ning muidugi ka h-tähega, sest on ta siis nüüd h või n või iks või…

Reedel õpetajatega üks-ühele vestlust pidades mainisin, et kogemata tuli meil kirillitsa majja ning nad soovitasid hoogu maha tõmmata, sest lapsel on niigi nelja keelega keeruline ning rääkisid, kuidas neil on olnud lapsi, kel kodus lisaks araabia keel ning noil läks mingitel hetkedel veidi segi, kas tuleb lugeda vasakult paremale või paremalt vasakule. Džinni aga pudelisse enam tagasi ei vala topi ja nüüd näen ma selliseid veidrusi:

Jah, ta kirjutab s-tähte enamasti tagurpidi. Keegi võiks välja selgitada, miks lapsed teatud tähti alguses peegelpildis kirjutavad. Too teine täht pole e vaid ш, aga Sipsik kirjutab järjekindlalt talle katuse peale, sest kui susiseb, siis järelikult on ju katust vaja.

Raudne vesi

Tagasi Saksamaale.

Oma esimesel täispäeval lonkisin esmalt veidi Oberurselis ringi, sest sõbrannal oli arstiaeg ja ma tahtsin ta ära oodata, et koos Bad Homburgi minna. Oberursel on küllaltki nunnu. Vanem osa on vana hea fachwerk ja uuem osa on… no selline tüüpiline Saksamaa minu jaoks. Meenutab mõnes aspektis Soomet. Poodide sildid just ja muu taoline. Seda on keeruline selgitada, aga mõlemas riigis on selline veidi kulunud ja mitte eriti eputav stiil.

Mis nad siis panevad sellise ronitava skulptuuri parki! Mis mõttes pole mänguasi? Teinud oma jurakas tugevamast metallist!

Üks väga hea viis originaalse ja sõjajärgselt “taastatud” fachwerki eristada, on vaadata, kas maja on kõver või mitte. Kui jooned on kõverad ja maja veidi lööbakil, on raudselt originaal, aga kui kõik nurgad täpsed ja kõik palgid ühe läbimõõduga on, on kindlasti uusehitis.

Keegi oberurslane pani Viinist koerajulgasildi pihta…

Ilm oli muide ka täiesti imeline tol päeval. Mõnusalt soe ja taevas on nii vapustavat sinist värvi. Suvel ei ole taevas mu meelest kunagi nii ilus, aga ilmselt on siin mingi seos päikese intensiivsuse ja nurgaga. Päikeseloojangud ja -tõusud on talvisel ajal alati vägevamad. Vaatan vahel hommikuti Alpide tagant tõusvat päikest ning kohati on pilvedele maalitavad värvid täiesti uskumatud.

Kas see aedik kaitseb põõsakest või on too ennekuulmatute kuritegude eest sinna vangistatud?

See aedik on hoopis helgem. Sakslastele muideks meeldib kohutavalt igasuguse kribu-krabuga oma trepikesi ja ukseesiseid kaunistada. Vahel läheb see väga kitšiks kätte (jah, ma pean siin aiapäkapikkude armeesid silmas), aga enamasti on see väga nunnu. Alumine ukseesine oli, olgu tõe huvides öeldud, Bad Homburgis.

Oberurselist leidsin aga hoopis taimeromantikat.

Ja siis ühe palja peega poisi. Ma lugesin kunagi mingit selgitust selle kohta, miks sakslastel noid palja peega kakavaid poisse siin ja seal leidub (muuhulgas ka portselankujukestena), aga ma üldse ei mäleta enam. Tuleks vist guugeldada. Huvitav mis võtmesõnadega ma proovima peaks?

Leidsin kohe viite katalaanide samale traditsioonile ehkki neil on need puhtalt jõuludega seotud. Goslari Dukatenmännchen on ka mainitud ehkki nad ei selgita miks too tegelane seal on. Nojah, sitta kah. Vaadake parem Oberurseli kõige nunnumat rohelist ust.

No ja kohaliku pruulikoja (muidugi on igas külas oma pruulikoda, Saksamaa ju!) menüü on ka puhas klassika. Kamakas siga, hapukapsas, leib (või siis pigem sai) ja toop õllekest.

Sõbrannal oli arsti juures probleeme ja seega ei saanud ta kuidagi tulema, mistõttu läksin S-Bahniga ära Bad Homburgi. Tubli kolm minutit tuli sõita.

“Ilus vaade” on tänavale päris tore nimi.

Piilusin kirikusse sisse, et anda endale veel aega mõelda, kus ja mida ma süüa tahaks ning nägin enneolematut innovatsiooni.

Ega koroonaajastul ole vist jah väga hügieeniline seda va õnnistatud püha veekest ühest mannergust võtta.

Lonkisin ühte vietnami toidukohta sööma ja sõbrants andis teada, et ta on nüüd minu poole teel, seega pärast natuke liiga paljut sööki ja klaasikestkohalikku õunaveini (sisuliselt käärima läinud mahl, ei maitsenud hea) liikusime juba koos edasi.

Bad Homburgi lossi ees oli täiesti võrratu seedripuu. See oli üüratu ning ma mõtlesin kohe kahetsusega sellele meie seedrile, mille me maha lõikama pidime. Peaks kuhugi uue istutama, aga meil on nii palju puid, mida me istutada tahame, seega vabu kohti napib.

Lossihoovis tekkis korraks tunne, et oleme hoopiski Itaaliasse ära eksinud.

Istusime mõnda aega seal hoovis ja lihtsalt lobisesime. Sõbrannal on uues kohas tutvusi vähe, seega ta oli veel suuremas suhtlusnäljas kui mina. Rääkisime üksteist surnuks.

Lonkisime Bad Homburgi suure pargi ja spaa poole, et ma saaks seda suurepärast mineraalvett mekkida, mida siin maa seest välja voolab. Nagu kraanikausikese punakast toonist eeldada võib, on vesi äärmiselt kõrge rauasisaldusega ning maitseb täiesti rõlgelt. Võtsin lonksu ja sülitasin selle kohe välja. Mõningaid kohalikke ei paistnud see maitse häirivat, sest nägin vähemalt ühte meest vett kanistrisse valamast. Tal siis ehk erinevalt minust vere rauasisaldusega probleeme ei ole.

Vana ja uhke spaa, kuhu ma sisse lõpuks ei läinudki, sest nad nõudsid igal hetkel, kui sa just vees ei vedele, maski kandmist ja see tundus kuidagi üldse mitte lõõgastav.

Nüüd ma siis tean, mida ma oma vanade matkasaabastega teen :)

Vikerkaarekana

Sipsik: Mida ükssarvikud söövad?
Mina: Midagi, sest neid ei ole olemas.
Sipsik. Ei, nad söövad taimi ja liha.
Mina: Liha!? Ma pakuks, et pigem vikerkaari või midagi.
Sipsik: Emme, ei! Vikerkaari ei sööda!

Sipsik vaatab raamatut ja näitab sõrmega kaardile: Kes siin elavad?
Mina: See on Põhja-Ameerika, seega seal elavad ameeriklased ja kanadalased.
Sipsik segaduses näoga: Ma ei näe siin ühtegi kana!

Muide, tuttav andis mulle raamatu kanade pidamise kohta. Ta õde oli talle kunagi kinkinud, aga ta ei jõudnud selleni ning enam ei taha (ta on vanem proua ja elab nüüd väiksema aiaga majas) ehkki ta on väga entusiastlikult valmis mu kanu puhkuste ajal hooldama tulema. Peibutav. N. on hetkel veel pigem vastu. Või õigemini ta on nõus, kui tema sõnnikut rookima ei pea. Esteediraibe!

Ma jätkan ka Saksamaaga, aga esmalt peab N. tagasi tulema (tulevad täna õhtul), sest ta viis kaasa ainsa kaabli, millega telefoni arvutiga ühendada saab ja ma ei viitsi telefonis pilte sortida. Loll, kes vabandust ei leia :)