Meie sakslased lahkusid täna varahommikul ja nende nädal siin oli… vaheldusrikas. Pühapäeval viisime nad Nyoni ja sealt laevaga Yvoiri. Esmaspäeval soovitasin neil kindlasti Swiss Vapeur parki minna, sest edasine ilmateade lubas kõike muud kui päikesepaistet, aga kui ma lõunapaiku koju jõudsin, olid nad ikka veel meie juures. Selgus, et ligineljane keeldub igasugusest koostööst, sest on ilmselt emotsioonidest ja elamustest küllastunud. Teisipäeval läks nende meespool päevaks Braunschweigi tagasi, sest kolmapäeva hommikul oli oksjon, kus tuli müüki maja, mis kõlas liiga põnevalt, et mitte üritada seda osta. Teisipäeva õhtul viisime lapsed ronima, kuid kõigil oli kuidagi madal ronimishuvi. Sipsik porises lakkamatult, et miks küll külalised ei vaata, kuidas ta ronib. Vahi edevat!

Kolmapäeva hommikul vurasime kõik koos (miinus sakslaste meespool) Bioparki (väike loomapark) ja lapsed lõpuks mängisid pargis nii hoogsalt, et pidime neid vaat et jõuga autodesse viima, sest esiteks nälg ja teiseks kunstitund. Ühtlasi pean nentima, et põnev oli vaadata, kuidas Sipsik valis mängukeeleks inglise keele ehkki me olime talle öelnud, et väike sakslane räägib vaid saksa keelt. Me läksime nälga kustutama Aasia söö-palju-jaksad restosse ning see oli mul viimaste nädalate jooksul juba teine kord seda teha (küll erinev resto). Prantsusmaa poleks Prantsusmaa, kui sellises söögikohas poleks juustuvalikut. Ei saa me juustuta!

Biopargis saime kõik ühiselt ohata, sest sakslaste meespool andis teada, et kui tema hommikul kohtumajja jõudis, oli teda huvitanud oksjon tund aega varem tühistatud. Täiesti asjata lend! Hilisõhtul jõudis ta meie juurde tagasi.

Neljapäeval suuresti sadas. Õhtusöögiks tegime vorsti, mida meile ekstra kaasa toodi.

Volkswagen toodab, kui puhtalt koguseliselt võtta, ennekõike vorsti ja siis autosid. Volkswagen Originalteil :) Juhin teie tähelepanu ka ketšupipudelil olevale logole. Huvitaval kombel ütlesid, sõbrad, et Volkswageni vorst on Braunschweigis kõikjal müügil, aga ma küll ei mäleta, et ma seda eales seal näinud oleks. Tõsi, ega ma ei osanud seda otsida ka.

Reedel sõitsime Swiss Vapeuri ehk minirongiparki. Itso-san küsis täna juba, et millal me tagasi läheme ehk et ilmselgelt oli vahva (hakkasin mõtlema, et see oli ilmselt meile neljas, kui mitte viies kord seal käia). Lapsed said veel mängida ja õhtu lõpetasid Flammkuchenid. Tegime hüvastijätud õhtul ära, sest nende plaan oli hiljemalt kell viis minema sõita ja me arvasime, et me ilmselt ei viitsi end voodist välja vedada. Meie suureks üllatuseks oli Sipsik sõprade lahkumise üle nii kurb, et hakkas magama minnes suisa nutma. Täna teatas ta, et täna on olnud erakordselt nõme päev. Ilmselt siis seetõttu, et uut mängukaaslast pole enam siin ja kuhugi põnevasse kohta ei mindud ka. Homme lähme terve hulga lasteaiakaaslastega seiklusparki ehkki ma kohe üldse ei viitsi, sest meil on olnud vägagi intensiivne ligi 10 päeva ja hea meelega vedeleks ma võrkkiiges ning vaataks vahel mõtlikult köögiviljaaia poole, mis tahaks kohutavalt kombel rohkem sooja ja vähem vihma, aga noh… maa külmand või kärss kärnas, eks.

Sõitsin autoga lastele järele ja mind tabas torm. Taevast kallas vett nii suurel hulgal, et kojamehed vehkisid hullunult ja ikka polnud nähtavus suurepärane, lisaks robistas koos vihmaga ka rahet. Keerasin raadio kõvemaks ja pidin muiates Radio Laci lauluvalikut tunnustama. The Weather Girls “It’s raining men” 🤣

Samal ajal, kui ma tollel vannete taasütlemise üritusel olin, lõin ma ka piirkondliku aiandushuviliste WhatsAppi grupi. See juhtus nii, et ühes teises grupis küsis keegi, et kas selline grupp on olemas ja ma sõnasin, et mind huvitaks see ka ja siis tuli veel ja veel ja veel inimesi ning viimaks ma prahvatasin, et paganas, ma siis loon selle grupi! No ja siis ma lõin.

Pakkusin suht kohe grupis, et mul on üleliigseid… mm… ma ei teagi, mis nad eesti keeles on… rapini? See on selline brokoli eelkäija, millel süüakse võrseid ja maitseb veidi nagu rucola. Ma ostsin seemneid, arvates, et tegu on üksikuid õisikuid kasvatava brokoliga, aga noh, loe paremini kirjeldust, eks. Eelmisel aastal polnud mul nendega mingit õnne, aga kasvuhoone ilmselgelt muudab siin paljutki.

Esimese portsu viisin me itaallaste kõrvaltänaval asuvale naisele, kes on viiuliõpetaja ja erakordselt lahe, seega me juba peame plaani kokku saada, teise portsu viisin kohale täna. Jõudsin kohale, üritasin leida töötavat võrku, et enda saabumisest teavitada ja siis astus väravast välja naine, kelle laps käib minu omadega samas kunstitunnis. Kusjuures ma ei tundnud teda kohe ära. Lobisesime just WhatsAppis, sest mulle ei andnud ta telefoninumbri riigikood rahu. Tadžikistan, aga naine näeb välja kui oleks kusagilt Kagu-Aasia riigist pärit ja räägib inglise keelt kui emakeelena rääkija. Selgus, et number on tõesti Tadžikistani oma ja seda seetõttu, et nad olid viis aastat seal (ilmselt siis diplomaadid) ning et vanem tütar sisuliselt kasvas seal üles, hoidis ta numbri alles. Muidu on naine Kanadast, aga laste juured on ka Kagu-Aasias ja Ida-Aafrikas ning elanud on nad lisaks veel Dubais, Londonis ja nüüd Genfis.

See on nii Genf. Quintessential Geneva, ütleks ma inglise keeles :)

N. viis me sõprade naispoole ehk oma kunagise kolleegi täna CERNi vaatama ning me nüüd üritame teda veenda, et ta peaks siia tööle kandideerima. Ta vaimustus kõigest, aga arvab, et ta pole piisavalt hea, mis paneb mind ohkama, et no kurat, jälle tüüpiline naine, kes arvab, et ta ei ole piisavalt hea! Kui N., kes ka arvab vahel, et ta on kasutu, aga kelle kohta ta doktoritööjuhendaja sisuliselt “geenius!” ütles, kui me siin meite juures einestasime, arvab, et sa oled erakordne insener, siis sa oled ka! Aga see on see naiste häda. Meid on kasvatatud olema malbed ja alalheitlikud ning kui veel lisada mängu lapsed, läheb asi eriti hapuks. Ma üritasin teda ka leebelt veenda, et kuule, sa saad siia esiteks mängeldes tööle ja teiseks su mees on ka elektroonikainsener, seega tema ilmselt saaks ka peagi (või kuhugi mujale), seega kaks kõrget palka ja vanaduspõlv on kindlustatud ning üldsegi on siin kliima etem kui Braunschweigis. Mu eesmärk on, et ta vähemalt prooviks. Olgu, esmalt titt välja ja kuus kuud titeeelu, aga proovi siis! Näe vähemalt, et sind kutsutakse intervjuule ja ilmselt pakutakse ka lepingut, sest see oleks lihtsalt erakordse enesekindlusetõus. Isegi, kui ta tööd lõpuks vastu ei võta! Ahh, naised, me oleme ikka vahel erakordselt nõmedad eneste vastu!

Me käisime reedel sõprade 20. pulmaaastapäeva tähistamas ning kava nägi kõigepealt ette vannete uuendamise Kreeka õigeusukirikus (nad on bulgaarlased, aga Bulgaaria õigeusukirikut siinkandis pole, seega käib kah) ja seejärel teemapeo, kus teemaks “Suur Gatsby” ehk 1920ndad. Olgu kohe mainitud, et vannete uuendamine on bulgaarlastele täiesti tundmatu kontseptsioon, aga kultuurid ja kombed segunevad ning nii me sellele (bulgaaria kultuurist lähtudes) ebatavalisele üritusele sattusimegi.

Ammu enne üritust ohkasin ma, et no mida ma siis kannan? Mul isegi on paar kleiti, millest annaks midagi kombineerida, aga noh, ma proovisin ja ma ei mahu neisse. N. samal ajal kurtis, et ta üritab endale kaabut leida, sest no muidu pole ju kostüüm täiuslik. Ma lõrisesin. Meestel ikka on kerge. Viskame aga jälle selle ühe musta ülikonna selga ja valma! Korraks käisin isegi Etsys ja üritasin endale smaragdrohelist sametist hõlsti tellida ehkki mu peas pinises hääl, et tõenäosus, et mu lapsed selle vaid ühe prossiga kinnitatud hõlsti mu kere ümbert lahti tõmbavad ja ma end keset pidu paljastan, on väga suur. No panen Tuubi alla, mõtlesin ma ja selline burleskne hõlst võiks ju mõnes huvitavas olukorras veel kasuks tulla. Etsy pani mu plaanidele kohe veto, sest blokeeris mu makse. Mul oli Etsyga paari kuu eest sarnane probleem, kus nad mu konto blokeerisid, sest sõbra uus pood jupsis ja kui ma sealt osta üritasin, blokiti mind ära ning kurda kuhu tahad, midagi ei aita. Aga noh, polegi tilulilu vaja ja teoreetiliselt saab ka kontota osta (ehkki nagu ma nüüd kogesin, ei tööta ka see alati).

Otsustasin selle peale, et ostan kusagilt kostüümipoest mingi sulgedega ehte (endale ja Sipsikule) ja ahastushoos ostsin ka rohelised suvekingad (neid oli tegelikult vaja ka), et siis vähemalt sobituvad veidi rohkem mu rohelise kleidiga. Kaks päeva enne üritust mõtlesin, et tegelikult mul on ju see ülimalt kehasse lilla sametkleit ka, mis küll viiekümnendate stiilis, aga no suled pähe ja petab ära. Minu üllatuseks ma mahtusin sellesse.

Peopäeval tõmbasin sukkpüksid jalga ja ilmselt olid need nood trimmivad, mis kunagi abiellumiseks osta sai, sest mu figuur muutus kuidagi väga kenaks. Suisa nii kenaks, et N. tegi ülima komplimendi, öeldes tunnustavalt, et “see pole üldse paha kleit”. Ma tean, ta on komplimentide tegemises lihtsalt maailmameister :D “Komplimendi” sain ka meie kunagiselt lapsehoidjalt, kes, kohe kui me nelja silma alla jäime, sõnas, et oo, sa oled kenasti alla võtnud, mis on tegelikult ilge vale, sest pole ikka küll ja asi oli riietuses ning ennekõike ajas mind naerma, et see on siis see kõige olulisem asi, millest rääkida. Oo, kaalukaotus! :)

Vahetult enne kirikusse suundumist oli meil DRAAMA, sest Sipsik on nüüd põhimõtteline seeliku-kleidivastane. See sai juba eelmisel suvel vaikselt alguse ja nüüd on olukord sisuliselt selline, et ma panin eile kõik kleidid-seelikud kappi ära. Me üritasime ikka veidi survestada, et tuleb viisakalt riidesse panna, aga lõpuks oli meil valik, et kas ongi Muumidega retuusid või me ei lähe üldse. Poisiga oli umbes sama lugu. Ta keeldus nööpidega särgist. Ohkasime ja jõudsime napilt õigeks ajaks kohale.

Tseremoonia möödus kiirelt, sõitsime peopaika (talu-teater-peopaik me vaat et naaberkülas) ja mingil hetkel tegime “noorpaariga” koos ka fotosid. Sipsik keeldus pildile tulemast ja poisi saatsime aia taga oleva entusiastliku koeraga mööda aia äärt ringi jooksma. Hüüatasin fotograafile: “Meil on viis sekundit!” Hiljem üritas üks teine fotograaf meid pildile meelitada, esmalt oli vaja lapsel pissile, siis oli vaja juua ja lõpuks saabus hetk, seega raputasime hetkeks koostööd mitte tegevad lapsed maha, hüüatasin teisele fotograafile, et meil on viis sekundit (nad hakkasid seepeale reaalselt sekundeid lugema ja neljanda ajaks oli meil poos paigas) ning saime N.-iga koos klõpsu tehtud. Meil pole juba aastaid vaid meist kahest ühtki pilti. Või meid kahte korraga ühe pildi peal. Loodetavasti tuli ikka ilus foto.

Süüa sai hilja, aga õnneks olid lapsed krõpse ja pähkleid muginud. Eelroog oli muidugi salat ja juust (lapsed ei söönud), seejärel koorekastmes kana või lammas kartuligratääniga (lapsed ei söönud), ma käisin vahepeal ettekandjatelt paberit nuiamas, sest N. oli kaasa pakkinud küll tegelusvihikuid Sipsikule, kuid mitte Itso-sanile ja asi kippus hapuks. Kell lähenes kümnele (me lapsed enamasti üheksast magavad) ja otsisime võõrustajad üles, et öelda, et me rohkem ei saa. Sipsik veel, aga poiss oli sooda. Kiiresti toodi lauda magustoit (brüleekreem brüleeta ehk karamellkreem, lapsed ei söönud) ja anti üle meene ning koju me vurasimegi.

Ärgati muidugi vara, sest muidugi ei magata seitsmest kauem ning pärastlõunal saabusid Sakslased (N.-i Braunschweigi kolleeg mehe ja pojaga). Pidu jätkub! Täna käisime koos Nyonis ja sealt laevaga Yvoire’is. Me kõik tahtsime oma lapsed ühel hetkel järve visata ja tagasi vaatamata minema kõndida. Nagu too naine nentis: “Ma tõesti ei tea, mis mul mõttes oli, kui ma teist last tahtsin!” Ta on hetkel rase ja teine poisslaps saabub septembris. Samas, meil oli just maagiline hetk, kus toitu väga valiv väike saksa poiss sõi ära tüki mu sealihaga tehtud lasanjet ja siis veel pool tükki. Värske järveõhk teeb head!

Elame veel!

Nõelusin eile õhtul poisi pükstele põlve peale paiga, sest head püksid on ja suvelgi oleks mõnus kanda. Täna pärastlõunal hüüatab laps, et oi, mul on pükstes auk! Teise põlve peal… Selle põlve peal, mida ma juba mõnda aega tagasi nõelusin. See ronimishobi kulutab meil siin palju pükse läbi. Neile, kes pole eales ronimishalli sattunud, pole see ehk ilmselge, miks ronimine pükse kulutab, seega las ma selgitan. Ronimisseinad on kaetud liivapaberilaadse materjaliga (ja nukid on ka karedad), seega kui ronides muuhulgas oma põlvi kasutada, on augud kerged tulema.

Samal ajal ootan ma poisile tellitud sandaale. Tellisin juba ammu, aga mingil põhjusel näitab jälgimine juba viimased kaks nädalat, et “pakk on antud kullerile”. Üritasin siis asja uurida ja sain täna hommikul lõpuks ka vastuse, et nad väga siiralt ja südamest kahjatsevad ning mu pakk on nende prioriteet, aga asja uurimine võib võtta kuni 21 kalendripäeva. Noh, vähemalt vastasid e-kirjale, asi seegi. Ei pidanud helistama ja kõnerobotitega vaidlema.

Muide, mul on teooria. On mingi hulk vanemaid, kes hakkavad oma lastele ühel hetkel rääkima, et tuleks ikka varsti lapselapsi saada jne jne. Teate, miks nad seda teevad? Te olite ise väljakannatamatult vastikud jõnglased ja see on puhas kättemaks! Nagu need sõbrad, kes udulooris silmeil räägivad, milline õnn nende õuele tuli, kui lapseke saadi. Ei! Nad ei taha lihtsalt ainsad olla, kes kannatama peavad! Kui teil ka laps on, ei saa te ka pooli asju teha, seega nad ei jää millestki ilma. Kõik kannatavad!

Kui see kohutav kolmene kavatseb jätkata nõmeda neljasena, prahvatab siin mõningane vimm, mis kogunend salaja.

Ja miks on kolmeaastase puhul vastuvõetav, et ta pistab kriiskama, sest tema tahtis ust lahti teha, aga et ta seda piisavalt varakult öelda ei suutnud, tegid sa ise ukse lahti ja seega nüüd ta kriiskab? Kui ma nii teeks, tuleks mingi ilus vilkuritega auto ja viiks mu pehmesse tuppa rahunema. Äkki saaks isegi ilusa pikkade varrukatega särgi. Ja värvilisi tabletikesi. Hmm… Kõlab nagu mõnus puhkus…

Mul on igasuguste projektidega alati see häda, et kõigepealt ma vaimustun ja mõtlen välja kümme erinevat varianti, siis ostan sageli materjali ära ning seejärel… jääb kõik toppama. Näiteks istub mul garaažis üks sekretärikapp, millelt peaks laki maha võtma, ühte kohta veidi parandama, uuesti lakkima ja mul oleks hoobilt mitu muret lahendatud (suured sahtlid, kuhu laste fliise, kingaviksi jmt panna ja ülemine peiduosa, kuhu läheks kõik see kraam, mis kogu aeg kaminasimsil lõpetab ja mu silma riivab), aga ehkki ma olen juurde ostnud lihvimistaldu ja isegi sobivas toonis laki, ei ole ma ikka veel kappi lõpuni lihvinud. Nii väike asi tegelikult, aga no lihtsalt ei viitsi kuidagi EHKKI ma ise tean, et selle kapi paika saamine lahendaks hoobilt ühe mu esiku kolmest probleemist. Teised kaks on puuduvad garderoobiuksed (pood ei too neid koju kätte ja ise järele minemine eeldab kaubiku rentimist ning N.-i osalust, mis on natuke logistiline peavalu) ja tühi valge sein. Tühja seina peale otsustasin mõnda aega tagasi panna me USAst toodud postkaardid, aga mul polnud ühtegi head ideed, kuidas seda teha. Lihtsalt seinale teipimine ei tundunud piisavalt stiilsena. Õnneks juhtus vahepeal see, et mu kunstiõpetaja mainis, kuidas tal on kodus n-ö galeriisiinid ehk pildid ripuvad tamiilidega lae alla kinnitatud siini küljes. Kogu aeg saab asju ümber tõsta ja pole vaja auke juurde teha või kinni pahteldada. Geniaalne! Tellisin kohe mitu, ühe musta ja kaks valget. Kui kohale jõudsid, selgus, et valged on ilgemad nikerdised, aga must oli korralik. Ühe valge kruvis N. lastetuppa (aga ma ilmselt vahetan selle välja, sest see läks kruvides kõveraks ja mulle ei meeldi visuaalselt need nähtavad kruvid):

Ülemise vasakpoolse tegi Sipsik kunstiteraapias, kollaaži tegin mina laste tehtud kollaažidest ja selle all on Sipsiku äge plastiliini, värvilise paberi ja vesivärvidega tehtud ookeanipõhi. Täitsa ise mõtles välja ja minu eest salatsedes tegi, seega ma olen ta loovuse osas kohati koledal kombel uhke :) Natu ruumi on veel, seega pean veidi ta loodus tuhnima ja seinale riputama.

Musta siini kruvis N. enne puhkust elutuppa ning ma otsustasin sinna kirju-mirju galerii teha, kus vahelduksid laste, minu ja mujalt saadud kunstitööd. Täna lõpuks riputasin esimesed asjad üles.

Tolle kahe musta kassiga joonistuse ostsin kunagi Sipsikut oodates kirbuturult ja kas sa näe, nüüd on meil kaks musta kassi ka :) Ma pean veel me kolikambris olevaid raame sortima ja ehk isegi teiseringipoest juurde tooma, sest meil olevad raamid on kohutavalt rumala kujuga. Ei ole A4 või A3, mida mul kõige rohkem vaja oleks. Work in progress, aga vähemalt on progressi.

Ja lõpuks need postkaardid. Mõõtsin, arvutasin, mõtlesin, sättisin ning ma arvan, et ma ostan kaks 70×80 raami:

Kaarte on 59, seega ma peidan sinna ühe sarnases stiilis Prantsusmaalt ostetud postkaardi ka. Vaatame, kas inimesed märkavad :D Nii, Amazon jälle lahti ja tuleb osta kaks musta raami (IKEAs sellist suurust pole), üks must siin ja kotitäis või kaks noid tamiilide külge käivaid riputuskonkse.

Hakkab looma! Äkki saan isegi kunagi nii kaugele, et tunnen kodu piisavalt valmis olevat, et selleest pilte teha ja siingi näidata. Või ei juhtu see enne, kui me siin jälle remonti tegema hakkame :D

Ronimishalli sissepääsu kõrval on suitsukonide prügikast (sest no muidugi, Prantsusmaa ju). Prügikasti kõrvale on pandud paber kirjaga: “Ärge kasutage, sees on varblase pesa!” Kaval strateegia inimeste suitsetamisest loobumisele sundimiseks?

Esmaspäev pidi olema meie viimane kena päev rannikul, sest teisipäevaks lubas vihma ja jahedamat ilma ning kolmapäeval pidime juba tagasiteele asuma. Tagasiteega oli üldse keeruline teema, sest me olime jätnud lahtiseks, mitmeks ööks me Grenoble’i läheme ja seega polnud meil majutust. Ma olin juba pakkunud, et teeme ainult ühe öö, sest ausalt öeldes oli mul puhkuseväsimus. Saatsin ühel hetkel sõbrale sõnumi: “Jaa, reisige lastega, see on neile nii arendav ja kõigile vahva!” Ta vastas umbes sama sarkastiliselt. Naljakal kombel vaatan ma nüüd reisile tagasi ja mõtlen, et ei, oligi ju tore, aga kui ma seda N.-ile mainisin, arvas ta, et tegemist on mingi äraspidise Stockholmi sündroomiga, sest see oli raudselt ta elu kõige jubedam reis.

Oli esmaspäev ja Itso-sanil oli see kohe erakordselt sinine, sest ta käitus talumatult juba ärgates ning lõpuks ma lihtsalt käratasin, et mingit saarele minekut siin ei tule, sest me N.-iga oleme surmväsinud teie kahe tassimisest ja kui Itso-san kavatseb selliselt käituda, ei jõua me ealeski sinna saarele kohale, sest rongijaama tuleb kõndida ja rongijaamast sadamasse tuleb kõndida ja saare peal tuleb kõndida. Sipsik sai selle peale muidugi Itso-sani peale vihaseks, sest tema tahtis saarele minna, aga meie N.-iga keeldusime. Kui emotsioonid lõpuks lahtusid, kõndisime autoparklasse ja sõitsime Eze külla.

Eze asub rannikul ja samas ka mäe otsas ehk et sinna sõit on silmale kena ja kohale jõudes läheb asi ainult paremaks. Itso-san oli hommikust emotsioonidetulva ja Sipsiku viha veidi analüüsinud ning minu suureks üllatuseks kõndis ta väga leplikult ja entusiastlikult mäest üles. Tõele au andes kõndis ta terve küla läbi ja see üllatas mind. Suudab, sunnik, kõndida küll! Peaks vist iga kord talle mingi suure süütunde tekitama, et ta end liigutama hakkaks. Mnjaa, lapsekasvatusnõuandeid ei tasu minult vist küsida :D

Me ostsime esimese asjana piletiautomaadist botaanikaaia piletid ning seejärel polnud muud, kui tuli mööda käänulisi teid küla kõrgeimasse ossa vantsida. See küla tekitas küll kohe soovi sinna kolida, aga arvestades, et seal oli juba tol päeval päris soe ja omajagu turiste ka, ei kujuta ma hästi ette, mis tunne seal juulis olla võiks. Ilmselt erakordselt higine. Hmm, äkki seepärast ongi seal parfüümitehas? Hea müügitaktika tegelikult. Turist on külakese läbi käinud, pidanud taluma kaasturistide vänget higihaisu (enda higi osas pidavat inimene veidi tundetu olema) ja siis, ohhoo, lillelõhnad! Muidugi paneb ostma!

Botaanikaaed või pigem “eksootiliste taimede aed” on kahtlemata külastamist väärt, sest see on väga ilusasti ülesehitatud, täis imelisi taimi ja vaade on samuti hunnitu. Ma tahaks sinna kunagi tagasi minna ja rahulikumalt ringi vaadata, aga jällegi tekkis mul küsimus, et kui juba nüüd oli aias päris palju inimesi, siis kas juulis on seal turiste rohkem kui taimi?

Pride of Madeira on imeilus taim, aga kahjuks minu aias ta ellu ei jääks, sest vähem kui 5 plusskraadi teeb talle juba halba.

Lugesin infotahvlilt, et veel 1930ndatel pidi küla kogu oma vee kas mäejalamil asuvast külast üles tassima või kogutud vihmavett kasutama, aga siis maksis üks ameeriklasest miljonär, kes küla väga armastas, veetorustiku eest, mis külla avaliku kaevu lõi ning mis viiekümnendateni toimis, seejärel ühendati küla suurema veevärgiga.

Mulle meeldisid väga need skulptuurid, mida erinevas vormis aia erinevates nurkades leida võis. Sobisid sinna kaktuste vahele kuidagi eriti hästi.

Kõrgeimal vaateplatvormil oli näha, et lastel hakkab jõud raugema ja ega see päike just väga armu ei andnud, seega viimased klõpsud ja jäätist (st ka süüa üldisemalt) otsima.

Eze on selline tore labürint, et kui ma natuke salakavalalt pakkusin, et näe, kõnnime sinnapoole (et mitte minna otse sama teed pidi tagasi alla), vantsisime pisikestel tänavatel lõpuks pika maa maha ja jõudsime lõpuks ikka umbes samasse kohta tagas kui enne, aga see oligi vahva, sest lapsed jooksid kilgates (kus nüüd väsimus on, ah?!) mööda tänavaid ja meie saime natuke ringi vaadata.

Alla me jõudsime ning veel enne, kui jõudsime söögikohtade juurde, küsis Sipsik, et oi, kas see on parfüümipood ja kas me võiksime sinna minna? No ikka võime. Lapsed nuusutasid kõikvõimalikke asju ning lõpuks ostsin ma endale pärnaõie- ja sandlipuulõhnalise tualettvee, sirelilõhnalise toalõhnastaja, lapsed valisid kaks seepi ja N. võttis mingil põhjusel munakarpi pakendatud munakujulisi seepe. Neil on muide väga ilusad pakendid. Ja seal poes lõhnas nii hästi! Kõik parfüümid on neil vist pigem õrnad ja lillelõhnalised, seega sealne lõhnakombo ei lämmatanud (erinevalt näiteks Kaubamaja lõhnaosakonnast, kust läbi kõndimine mulle vahel raske on ja ei, ma pole astmaatik, lihtsalt veidi lõhnatundlik).

Restorani jõudes oli veidi DRAAMAT (oeh), aga siis sai süüa ja juua ning autosse tagasi minna. Lasime lastel autos uinuda ning et nad supermarketi juurde jõudes jätkuvat magasid, hiilisin ma poodi, et kohalikku veini ja oliivi kaasa osta. Ja veidi süüa ka veel järgnevateks päevadeks. Kõndisime pärast veel ringi Antibes’is, kus Sipsik vaimustunult nii klaasipuhujat kui keraamikut jälgis ning randagi jõudsime, sest ikkagi viimane päev.

Teisipäeval ärkasin valusa kurgu ja erakordselt räbala enesetundega, seega N. käis turult maasikaid ja muud toomas ning hüppas läbi ka apteegist. Mina magasin lõunani ning lõpuks pärastlõunal otsustasime välja minna, sest tegelikult oli ilm soe ja vihmasadu oli juba ammu lõppenud. Kõndisime mööda promenaadi arheoloogiamuuseumisse ning pärast seda tegime kavala vahetuse, kus ma võtsin Sipsiku, et minna Picasso muuseumisse ja N. Itso-sani, et too uinaku teeks, sest näis, et talle kuluks see ära.

Picasso muuseumis oli saba uksest välja ja saba ei liikunud absoluutselt. Vaatasin seda mõnda aega ja pakkusin Sipsikule, et lähme vaatame parem siin kõrvalmajas olevat galeriid ja siis lähme ostame jäätist. Ta nõustus ehkki tahtis siiski muuseumisse ka, sest ma olin talle Picasso maale näidanud, et selgitada, et ilu on subjektiivne ja kunst võib olla ka veider. Kiire galeriitiir ja jäätis. Itso-sanile ostsime ka, aga siis järgnes muidugi DRAAMA, et ta üksi ei saa süüa, ikka vennaga vaja, aga vend magab jne jne jne. Hämmastav, millest kõigest võib tulla DRAAMA.

Õhtust sõime oma korteris ja selleks ajaks olime juba ka kokku leppinud, et sõidame kolmapäeval otse koju, sest N. ei suutnud Grenoble’ist meile sobivat majutust leida (kesklinn, parkimine, hommikusöök), et asi end ajaliselt ära tasuks ning lisaks oli mul jätkuvalt räbal olla. Kõigil teistel oli õnneks kõik hästi.

Kolmapäeva hommikul asusime koduteele ja peagi läks ilm veidi tuuliseks. Ja siis veelgi tuulisemaks. Ja veelgi. Oot, siin on see mistraal, eks? Tsiteerides Wikit (järgnev on ka kõik, mis seal eesti keeles kirjas on):  “tugev ja külm loodetuul Prantsusmaal, mis puhub kevadel Sevennidelt Vahemere rannikule ja Rhône’i orgu. Mistraal tekitab suurt kahju Provence’i ja Rhône’i oru põllumajandusele, rebides sageli puid koos juurtega maast välja. Tuule püsiv mõju on nähtav üksikute puude kujul, mis on tavaliselt kaldus lõuna suunas.” Meitekandi Bise on selle kõrval ikka poisike… Auto vappus tuule käes ja meie mõte, et lõunasöök on piknik muutus iga keskpäevale lähemale tiksuva tunniga võimatumaks, seega Avignonile lähenedes hakkasin vaatama, kuhu võimalikult valutult minna saaks. Nii, IKEA, lähme sööme lihapalle? Tegelikult selgus, et seal on suur ostukeskus ja kohe meie parkimiskoha juures oli sissepääs restorani Le Vieux Marché, mida ma igati ja kõvahäälselt kiidaks. Mina mekkisin kohalikku veini (Luberon, imeline), Sipsik pommis N.-ilt kaheksajalga, jäätist sai ka, rahu maa peal.

Lahkudes küsisin ettekandjalt, et kas see on ikka mistraal, mis seal õues puhub. Ta ütles, ring uhkusest puhevil, et muidugi, puhub vägevalt, eks? Mulle meenus selle peale kohe Peter Mayle’i Aasta Provence’is, kus ta kirjeldab, kuidas kohalikel mistraalist rääkides seguneb uhkus kerge unistava silmavaatega.

Tegime veel kiire osturetke, sest Luberon, eks, ja siis edasi kodu poole. Mida lähemale, seda väiksemad olid puudel lehed ja Jura juurde jõudes vaatasime üllatusega, et sellel on isegi lund (on veel tänagi, mul tuli eile aias lörtsi, mis on pärast eelmise nädalavahetuse +26 veidi kummaline). Kõndisin kodus aeda ja ahhetasin. Mu kasvuhoonel oli kaks paneeli läinud! Kandsime kõik taimed tuppa ehkki hiljem selgus, et poleks pidanudki, sest paneelid olid ära lennanud juba paari päeva eest, aga taimed jäid kõik õnneks ellu, sest öösel oli siis keskmiselt 6 kraadi sooja.

Järgmisel päeval tõin kassid tagasi, kes suurest sõõmust kohe neli hiirt kinni püüdsid. Tõepoolest, kaelarihmakelluke hiirte püüdmist ei sega, aga linde ja jäneseid pole õnneks rohkem meile vaatamiseks toodud.

Ja kokkuvõtteks tuleb öelda, et oli tore Prantsusmaad avastada ning ma tahan naasta nii Ardèche’i kui ka rannikule (sh tagasi sinna, kus just käisime, sest enamus asju jäi avastamata). Ma mõtlen isegi, et kevadine rannik võiks olla heaks reisiks ka järgmisel aastal, aga siis võiks minna avastama Camargue’i piirkonda, mis on sisuliselt suur jõedelta, kus kasvatatakse ka riisi (jaa!) ning kus on suured linnuvaatlusalad ehkki ma ei ole kindel, kas see lastele veel huvi pakuks. Järgmise kevadeni on õnneks palju aega ja ehk muutub ka see poeglaps lõpuks vähe mõistlikumaks ehkki üks N.-i kolleeg, kel kolm last, nentis, et esimene hea reis oli siis, kui noorem laps oli 12…

Laupäevase päeva olin plaaninud Monacole ja, juhuks kui jõudu on, mõtlesin ehk ka Nizzast läbi hüpata, aga no nende mudilastega oli see muidugi juba ette hukule määratud plaan. Kõndisime rongijaama, hüppasime rongile ning Nizzani oli kõik suurepärane, aga siis valgus rong äkitselt inimesi triiki täis. Seisti kui silgud pütis.

Monaco rongijaam on maa all või vähemalt see rong saabub justkui metroopeatusesse, mis pani mind mõtlema, et huvitav, kas see rongijaam on ehk nominaalselt hoopiski Prantsusmaal, sest ta asub täpselt piiril ja väike guugeldamine tõi vastuseks, et tõepoolest asub see rongijaam osaliselt Prantsusmaal ja kogu Monacos olev rongitee on maa all. Ega seal kahel ruutkilomeetril pole seda maad raisata jah. Rongijaamast välja saamine on päris pikk jalutuskäik ning seejärel tuli meil laskuda tunnelisse, et teed ületada ja sadamasse saada. Tunnel oli kummaliselt kombel üleni peeglitega kaetud. Tekkis selline peegellabürindi tunne ausalt öeldes.

Kohe sadamas on näha F1 tarbeks ehitatud tribüüne, mis ausalt öeldes kohalikule õhustikule just palju juurde ei anna. Et mitte öelda, et need on õudkoledad… Ma ei viitsi guugel-šmuugelit teha, aga toimub seal midagi muud ka peale F1 või ongi see kõik vaid selle ühe etapi pärast või? Tundub nagu ilgem raiskamine (no mitte et vürst sellest hooliks) ja linnapildirikkumine (ehkki siin võiks ehitustiheduse ja ilu üle muidugi diskuteerida). Taamal paistab Monaco ainus mitte nii nii tihedalt täis ehitatud piirkond, sest seal elab vürst ja kõiksekõigemad, teiselt poolt avaneb vähe teine vaade.

Lugesin kusagilt (ilmselt Wikist), et aastal 2018 oli keskmine kinnisvararuutmeetrihind 100 000 eurot ning kinnisvara omamine on kodakondsuse saamiseks vajalik ja kodakondsust on vaja, sest seal pole tulumaksu. Muide, viimane ei kehti inimestele, kellel on Prantsusmaa kodakondsus! Ilmselt on tegu mingi Prantsusmaa-poolse nõudmisega, millele Monaco vastu vaielda ei saa, sest nad sõltuvad tegelikult enam-vähem kõigest Prantsusmaast, kes on andnud lubaduse neid sõjaliselt kaitsta ja läbi kelle käib nende välispoliitika. No ja lisaks ma kahtlen, kas Monacos on reoveekäitlusjaama või prügilat. Ilmselt voolab kõik kõnts otse La France’i. Kui nad seda just õkva Vahemerre ei pumpa.

Me võtsime sadamast ehk kõige madalamast punktist suuna okeonograafiamuuseumile, mis asus kõvasti kõrgemal. Õnneks lapsed olid isegi koostöövalmis ja lippasid suuresti ise mäest üles.

Mida suurem laev, seda väiksem…? Seal, kus rohelus paistab (välja arvatud seal sildade taga), on juba Prantsusmaa. Monaco on väga väike :) Wiki artikkel väidab küll, et nad on hoogsalt merelt maad juurde võtnud ja suisa 20% võrra oma territooriumi suurendanud, mis kõlab vägevalt, kuniks sulle meenub, et me räägime kaheruutkilomeetrisest riigist.

Mu lapsed veidi pelgasid seda skulptuuri :)

See on aga kajakas Alberto. Või vähemalt meie kõrval oleva pingi juures oma võileiba süüa üritav itaallane karjatas korduvalt ta pihta: “Alberto, no mida sa teed!?”, kui too ilmselge toiduvargushuviga talle väga lähedale keksis. Vaene mees otsustas oma võikut hõlma alt nosida :) Nutikas temast. Mu õel napsas pirakas kajakas Suomenlinnas pikniku pidades saiatüki või piruka käest. Oleksime pidanud muidugi aimama, et kui kõrgendikul asuv pink on tühi ehkki mujal on kõik kohad inimesi täis, on seal ehk midagi kahtlast toimumas.

Okeonograafiamuusuemi alumine korrus on akvaarium ja ma pean nentima, et me kallis Aquatis kahvatub selle kõrval kindlasti. Või no ei. Aquatis on väga äge koht ja külastamist väärt, eriti kui sul on mahti akvaariumitele lisaks toodud materjalidega tutvuda ning see on maailma vesistuid mõeldes ülesehitatud. Monaco akvaarium keskendub rohkem massile ja värvile ning no see mõjus. Mu lapsed jooksid ühe akvaariumi juurest teise juurde ning kui ma üritasin meditatiivselt ringlevaid meduuse filmida, jäi väga meditatiivse klipi taustaks kahehäälne “Emme! Emme! Tule vaata! EMMEEEE!”

Ma tahaks endale sellist illuminaator-akvaariumit kuhugi seina sisse…

Lisaks kõigele muule ahhetama panevale on neil ka suur merekilpkonn ja ehkki tema nägemine oli võimas kogemus, sest ma polnud eales ühtegi oma silmaga näinud, tundsin ma samas ka suurt kurbust. Nii suur loom ja liiga väike akvaarium. No tegelikult ei olegi võimalik kunagi teha piisavalt suurt akvaariumi, aga väiksemate kalade puhul ei tundu see nii hull kui suurte loomade või mereelukate puhul. Ma olen vist tõesti loomaaiandusest välja kasvamas… Ja samas ma vaatan oma lapsi ja ka ennast, kuidas mind need värvid ja vormid elevile viivad ning ei ole mõeldav, et igaüks sõidab Aafrikasse elevantsi ja Austraaliasse korallrahu vaatama, kuid need elamused ja loomade nägemised on ehk maailmatunnetuseks vajalikud ja ehk aitavad ka mõista, mida ja miks on vaja kaitsta? Või äkki ikka piisaks hea kvaliteediga videost? Peaks lastele Planet Earthi näitama hakkama.

Et me olime teinud strateegilise vea ja läinud esmalt akvaariumi, mis emotsioonid lakke viis ja lapsed pööraseks tegi, polnud meil muidugi suurt lootust muuseumiosas palju vaadata. Mõnda asja siiski õnnestus ja suutsin Sipsiku isegi paar korda keskenduma panna, aga siis nägime, et on vaja pausi ning muuseumimaja katusel on kena mänguväljak, kilpkonnad ja resto. Viimane oli küll triiki täis, seega tegime mänguväljaku kõrval idaeurooplast ja tõmbasime seljakotist oma mandi välja. Nägime pealt ka mõnevõrra humoorikat seika, kus pisaraid valav tüdruk emale kurtis, et tal ei ole enam kinga. Ema ei saa aru, et kuhu see siis kadus, kas keegi võttis ära? Tüdruk suudab lõpuks välja öelda, et ta vihastas ühe mängukaaslase peale, tõmbas endal kinga jalast ja viskas teda sellega, aga king lendas üle katuse ääre. Seal all aga pole teps mitte tänav vaid Vahemeri :D Ütle veel, et tüdrukud visata ei oska!

Lonkisime vaikselt allapoole ning ma motiveerisin lapsi lubadusega, et kohe, kui jõuame sadamasse, lähme kohvikusse ja nad saavad jäätist. Jõudsimegi alla, kõndisime ägedasse kaikohvikusse, toodi menüü ja ma ütlesin veel enne, kui menüüdki vaatasin, et mul on üks oluline küsimus. Oui ? Kas teil jäätist on? Ettekandja raputas kahjatsevalt pead. Leppisime lastega kokku, et jääme ikka siia ja sööme-joome midagi ning ostame jäätist pärast ja ärgu kartku, jäätist kindlasti on siin riigis, sest rongijaama lähedal oli üks gelato koht. Petite friture lepitas lapsed ja suur külm õlu kosutas meid. Asuurirannik või Taevasinarannik tõepoolest.

Muide, me ettekandja mainis meie kõrval olevat lauda teenindades, et ta elab Montpellier’s ja kui ta meie juurde tagasi jõudis, küsisin ma, et oot, mis mõttes, see on ikka väga kaugel ja siis selgus, et ta on hooajaline töötaja, kel kusagil väike pesa ja talveks läheb kodulinna tagasi. Ilmselt siis on seda raha väärt ja kindlasti ei üüri ta endale tuba Monacos vaid ikka Prantsusmaal. Huvitav küll, kuidas nad seal talve defineerivad… No ja see oli ka ilmselge, et tööd teevad Monacos ainult võõrtöölised kas Itaaliast või Prantsusmaalt. Äärmisel juhul võiks monacolane ehk restoraniomanik olla, aga ettekandja või bussijuht nüüd küll mitte. Seda ma ei usu. Isegi sünnijärgsed kohalikud on ilmselt kõrgklass ja ega neid sünnijärgseid seal väga palju ole.

Laste energiatase tõusis ja liikusime nii tagasi rongijaama poole, sest gelato ootas ja mu meelest oli see ootamist väärt. Ma isegi sõin ja oli imeline.

Mis polnud imeline, oli meie tagasisõit Antibes’i. Rong oli täis ja nüüd saime meie seista, aga noh, meie meetrised olid väsinud ja virisesid. Lõpuks sain ühe lapse kuhugi trepile istuma ning kui Nizzas massid maha läksid, õnnestus istuma ka saada. Enne Antibes’i jõudmist magasid mõlemad meil süles, seega esimese jupi raudteejaamast majutusse pidime neid tassima.

Pühapäevaga oli mul kaks varianti. Kas lähme Marinelandi või Cannes juures olevale saarele ning otsustasime Marinelandi kasuks, hoides saarekülastuse järgmiseks päevaks. Marineland on mereelukate loomaaed-tsirkus, mille eetiline pool mu hinge närib, aga olgu, ma üleval juba kirjutasin sellest. Marinelandis lisanduvad sellele lihtsalt trikid, mis delfiinide (väga mängulise olendid) puhul tundub veel ok, aga tapjavaalade puhul… No ja see, et kaks vaala ikkagi vägagi väikeses basseinis. Ja… Ei, aitab! See pole hetkel oluline!

Me otsustasime Marinelandi rongiga minna ja rongijaamast sissepääsu juurde lonkides (ja Itso-sani virinat kuulates) tundus, et jalgsi (st rongiga) sinna parki vist tavaliselt ei minda. Ikka auto või bussiga. Saime piletid, mingi väga kulunud delfiinikostüümis tüüp üritas meid veenda temaga koos fotot tegema (ee, ei) ja läksime kohe pingviine vaatama.

Ootasime sealse tutvustuse/loengukese algust, kuid seda ei tulnud ega tulnud. Liikusime välja ja siis selgus, et pingviine on kahes kohas ja too loenguke ja söötmine toimub hoopis teises alas. No mis seal’s ikka. Vaatasime ka hülgeliste söötmist (ja avantüristlikke kajakaid, sest kus on toitu seal on kajakaid), saime merelõvi poolt märjaks kastetud (kui tonnine kere kukutab end kivilt vette, järgneb sellele PLÄRTS), kõndisime haitunnelis, nägime tapjavaalade etendust, jalutasime koos paabulindudega, naersime hüljeste üle, uudistasime väikest akvaariumit (pärast Monacot ikka erakordselt mannetu) ja lõpuks vaatasime delfiinietendust. Ei, kõik etendused olid muidugi ägedad ning mul on hea meel, et lapsed seda näha said ehkki ma kahtlen, kas ma ise enam kunagi tahaks, sest see eetiline pool…

Me ei arvanud, et me seal terve päeva veedame, aga nad on päevakava päris hästi läbi mõelnud ehk et iga natukese aja tagant (välja arvatud muidugi püha lõunatund) toimus midagi ja kui me alguses olime täiesti veendunud, et delfiine me ei näe, sest nende etendus oli enam-vähem enne sulgemist, me neid siiski lõpuks nägime. Lisasime lastele veidi kütust (jäätis), lasime neil mänguväljakul auru välja lasta ning täiesti õnneliku juhuse läbi avastasin meile mugavama väljapääsu. Me nimelt mõtlesime juba ohates, et neid lapsi tuleb rongijaama seda pikka teed pidi tagasi tassida, aga siis ma nägin üht Marinelandi peenemat restorani ja mulle tundus, et sel võiks olla ka uks teisel pool. Üks turvatöötaja tuli parasjagu õue, seega ma keksisin ligi ja küsisin, et kas siit saab välja. Jah, ikka. Kergendusohe.

Muide, üks häda selle hooajavälise reisimisega on. Toidukohad on sageli kinni. Kui Ardèche’is kehitas me külalistemajaomanik õlgu ja nentis, et ega parimad kohad ongi need, mis aastaläbi lahti on, seega me ei jää millestki ilma, siis näiteks piiratud alaga või eraldatud külastuskohtades nagu Chauvet, Aven d’Orgnac või Marineland oli see tegelikult veidi ebamugav, et nende toiduvalik oli nii napp (kel pole jäätist, kelle juures saab vaid pannkooki või Subway võikut), aga et meil on enamasti ettenägelikult midagi söödavat kotis, polnud see muidugi ülisuur probleem. St lapsed nälga ei jäänud, ise oleks midagi mõistlikumat süüa tahtnud.

Tarisime väsinud loomakesed rongile ning varisesime majutuskohas kõik magama. Või äkki käisime restoranis ka. Kes see seda enam mäletab.

Järgmisel hommikul panime laisalt asjad kokku ning pärast järjekordset mõnusat hommikusööki võtsime suuna rannikule. Mingil hetkel, oli vist siis, kui me olime Aix-en-Provence’ist möödunud, nägime taevas trikke tegevaid hävituslennukeid. Ilmselt harjutavad 14. juuli tarbeks, arvasin ma, sest nad lasid ka lipuvärvides tossu välja. Sipsik muidugi vaimustus ja teatas ülima entusiasmiga, et kui ta suureks kasvab, tahab ta endale ka sellist lennukit, aga tema lennukil peaks tagant rohelist tossu tulema. Nojah, eks me hakka siis raha kõrvale panema :D

Antibes’i kohale jõudes lasin Google’il meid majutuse juurde viia ning taipasin viimasel ja liiga hilisel hetkel oma viga. Sinna tänavale ei saa tegelikult autoga ligi. Või vähemalt tavainimene ei saa. Õnneks polnud parkla sellest teab mis kaugel ehk et ainus kahju oli seal väikestel tänavatel nikerdamisele kulutatud aeg. Parklas keeldus muidugi automaatne numbrimärgituvastus me numbrimärki tuvastamast, sest see pole meil teadupärast standardne, seega pidin telefonisügavustest QR-koodi välja otsima, et me sisse saaks. Haarasime autost kaasa vaid paar asja ning suundusime korterisse. Meil pidi linnavaade olema (merevaatega korterid olid kahjuks kõik võetud). Noh, eks see naabermajasein ole põhimõtteliselt linna osa jah, seega ega nad valetanudki. Kui pool keret aknast välja pista, nägi isegi paar maja edasi olevat kirikut. Magamistoaaknast nägi aga vaid mingit väikest seintega piiratud katusejuppi ja umbes viite kliimaseadet. Ei, ma ei virise, meri oli teiselpool maja ja turuplats ühe tänavavahe kaugusel, seega asukoht oli imeline.

N. läks ja tõi kohvri ära ning siis läksime randa, sest Sipsik ei kannatanud enam oodata. Ma muidugi olin kaval ja läksime lähimasse randa väikese tiiruga, et vaadata liiga rikaste inimeste laevukesi.

Lisaks on sinna kai lõppu pandud üles väga äge kirjatähtedest tehtud skulptuur, mis kail istuvat ja kaugusesse silmitsevat inimest kujutab. Guugeldage Antibes Le Nomad, mul mingil põhjusel tervest kujust fotot polegi. Üldse tegin sel reisil väga vähe fotosid.

Gravette’i rand on kohe selle kõrval. Inimesi oli küllaltki palju juba ehkki oli näha, et hooaeg pole veel alanud – ajupuit oli veel rannast koristamata ja vaid üks mees müütas seal rannarätte. Lapsed said oma esimese mereelamuse kätte ning isegi paar pisikest merekarbikildu ja ilusat mereklaasitükki leidsime. Seejärel oli aeg õhtust süüa ning läksime turistikasse kohta kohe seal lähedal, kus selgus, et Sipsikule (ja mõnevõrra ka Itso-sanile) maitseb väga petite friture, mis tähistab pisikesi tervelt friteeritud kalu või muid mereande (või nende tükke). Seejärel oli aeg kurnatuna voodisse variseda.

Järgmisel hommikul oli meil plaan varusid täiendada, seega sammusime majast välja ning koperdasime kohe turu otsa (saabudes ma ju ei teadnud, et see pea igapäevane turg on), seega tuli osta maasikaid, tomateid, põldmarju ja paar melonit. Põldmarjad tarbisid lapsed kohe ära, muu viis N. ära külmkappi ning suundusime kergelt siksakitades lähima toidupoe juurde. Kohe postkontori kõrval oli pisike Carrefour ning seal oli ka nii mänguväljak kui ka väikese turismirongi peatus, seega pakkusin, et üks meist viib toidu kiiresti koju tagasi kuniks teine lastega mänguväljakul aega parajaks teeb. Aega oli palju, seega jõudsime ka väikesesse mänguasjapoodi minna, et lastele rannamänguasju osta, sest need olin ma muidugi kaasa pakkida unustanud.

Turismirong oli tõele au andes ilgem pettumus, sest see loksus mööda ummistunud tänavaid ja ei näidanud märkimisväärselt ilusaid kohti, kuid muidugi viis meid Antibes’i teise otsa Juan Les Pinsi. Etteruttavalt tuleb öelda, et hoopis odavamalt ja mitte just palju suurema jalavaevaga võiks sama vahemaa läbida tavarongiga. Lisaks on tavarong palju kiirem.

Me kõndisime lähimasse randa ja ma hõikasin juba eemalt, et Sipsik, vaata, kus siin on merekarpe!

Siis jõudsin lähemale, kükitasin maha ja…

Kui mu guugeldusoskused ei eksi, on tegu velella ehk purimeduusiga (nimed tõlkisin ise, kui keegi siin on meduusiteadlane, siis palun parandage mind). Neid oli seal kümneid tuhandeid ilmselt. Enamasti hõljuvad nad avamerel, aga tormid paiskavad neid vahel randa ja seal nad muidugi hukkuvad, sest meduusid maal ellu ei jää.

Rannas oli ka muid veidrusi. Vaatasin pikalt neid karvaseid palle ja mõtlesin, et mis need küll on. Mingid kookoskiust pallid, mis laevalt maha kukkunud ja randa uhutud?

Siis aga märkasin seda ja mõistsin, et tegu on ilmselt palmidelt pärineva “viljaga”. Või ehk hoopis õiepungaga?

Lisaks leidsime sellise kogumiku ja nad on ilmselt ka hukule määratud, sest me viskasime nad küll täiest jõust tagasi merre, aga ilmselt uhuti nad peagi uuesti randa.

Sipsik korjas merekarpe ja -klaasi ja kivikesi. Merekarpe polnud siingi lademetes, aga siiski rohkem ja huvitavamaid, kui eelmises rannas, seega ta sai selle vajaduse oma kerest välja, sest aardejaht oli vägev ja ma isegi luusisin ringi, nina maas. Kohtusime ka selles suht inimtühjas rannas agressiivse päikeseprillimüüjaga, kelle good price meid ei huvitanud, sest me kandsime sel hetkel mõlemad päikeseprille.

Pidasime pärast Itso-sani jonnihoogu (korduv muster siin, väga tüüpiline kolmene) kiire pikniku, et tagasi rongile jõuda ning pangaautomaadisabas oodates muigasin omaette. Meie ees kasutas automaati närvilise olekuga neidis, kelle riided, kui need olid originaalid, maksid rohkem, kui kõigi meie omad kokku – Balenciaga koletossud, Vuitton üle õla ja mingi ükstükk, mille lipik polnud nähtaval, aga vaevalt see H&M oli.

Ootasime aga seda rongi ja kui ta ei saabunud, läksin postrit uurima. Ahjaa, eks see oligi naiivne arvata, et muidu iga tund käiv rong lõunatunni ajal sõidab. Jalutuskäik olnuks pikk, seega läksime tavalise rongi peale. Rongijaamast oli majutusse veidi pikem kõnd, aga no eks neid lapsi on ennegi seljas kantud…

Ma jäin korteris veel pesu kuivama panema (nende kuivati oli ilgem igerik) ja saatsin N.-i ees ära, et mingu juba promenaadile ja lähme teise randa. Jõuan mina promenaadile, peret pole. Kõnnin hoogsalt ranna poole ja neid ei ole ega ole. Olgu, lastel olid tõuksid, aga nii kiired nad ka olla ei saanud. Helistan. Nad läksid eilsesse randa. Oeh. Longivad tagasi ja promeneerime Ponteil ranna suunas.

Sipsik küsis minult ühel hetkel, et miks ma mingist taimest pilti teen ja ma sõnasin, et äkki ma tahan teda kunagi joonistada või maalida. Sellest hetkest peale tärkas temas kunstnikuhing ja ma pidin KÕIKE pildistama, sest “me saame siis seda pärast kodus vesivärvidega maalida!”

Selle ülemise foto tahaks küll maaliks teha.

Ja need imelised sukulendid. Lugesin hiljem kohalikust infoajakirjast, mis mulle näppu jäi, et Antibes on viimastel aastatel oma parke ja rohealasid ümber teinud, et vett säästa. Keskendutakse Vahemere ja kõrbetaimedele, mitte ei üritata üheaastaseid võõrtaimi kasvatada.

Vesi oli, nagu ma eelnevalt juba öelnud olen, umbes 16 kraadi ilmselt. Ma polnud ainus, kes ujus, aga koomiline oli see küll, et ühel pool on rannas inimesi, kellel on seljas jope ja kaelas sall ning siis teisel pool olen mina trikoos. Vees käisin korduvalt. Täitsa ujutav oli, kindlasti mitte nii külm, et peaks krampi kartma.

Tagasiteel nägin müürile kinnitatud pisikest skulptuuri :) Õhtust sõime vist majutuses. Meile tõi N. mingi sooja võiku-wrapi ja lapsed sõid ilmselt pastat, sest no mida muud, eks.