Category: Uncategorized

Koidulad ja Jakobsonid

Mina: Ma ostsin just 200 euro eest raamatuid. Kõik Sipsikule.
N.: Pagan küll, naine!
Mina: Mõni ostab parfüüme ja disainerkäekotte, ma ostan raamatuid
N.: See on mõistlikum valik.

Virn, mis vajab Prantsusmaale transportimist, on muljetavaldav ja seal on ka mu enda lapsepõlvest pärit raamatuid. Pluss mõned, mis Varrakust ja Rahva Raamatu raamatuklubidest tellitud ning Uuskasutusest ostetud. 200 euro eest saab päris mitu raamatut, aga tegelikult üldse mittegi ka nii palju. Beatrix Potteri “Kogutud lood” on juba 30 eurot. Tuleb emale teha nimekiri raamatutest, mida ma tahaks ja mida võiks Uuskasutusest ehk leida, sest kõiki raamatuid ma uuena osta küll ei jõua ehkki kirjastused ja raamatupoed vajavad ka toetamist, sest kui keegi ei osta, siis ei tehta ka enam.

Ma vist endale ei osta ühtegi raamatut. Mõtlesin küll Õnnepalu paar asja osta, sest ma nii kogemata tellisin raamatuklubist ta “Pariisi” ja mina, kes ma polnudki huvitaval kombel Õnnepalut kunagi lugenud, vaimustusin ja mõtlesin tema selle seeria kaks järgmist ka osta. Aga no vaatab veel. Kas on kastis ruumi. Sõrmed ilmselgelt sügelevad. Toda “Pariisi” loen ma aga usutavast novembris Prantsusmaal kamina ees. See sobiks sinna hästi.

Praegu loen aga Hargla “Meriväljat” ja on väga muhe ehkki leidsin sealt tobeda apsaka. Euroajastu on hägustanud kirjanikuhärra meelt ja on ununud, et Koidula oli siiski 100-kroonine, mitte 500-ne ehk et kahe Koidula eest tuhandet krooni siiski ei saa.

Advertisements

Moskva kalleim komm

Tunnuslause ütleb, et soojusega hinges ja vürtsiga südames, ma lisaks juurde “ja silmad on nii leebed, nii leebed”. Maitse oli muideks väga hea. Täidises oli viina, tšillit ja ingverit.

Ljasnamjael

Tulin mõne päeva eest linnast ja sattusin ühte Lasnamäe Uuskasutuskeskusesse. Tahtsin tegelikult küll hoopis seal lähedalt olevast kohvikust kooki kaasa osta, aga seal polnud midagi ülimalt põnevat, seega läksin hoopis sinna. Kohe-kohe oli sulgemisaeg, aga mõtlesin kiire tiiru teha. Väärt mõte oli, sest ma sain viis lasteraamatut 2.50 eest. Ei, mitte 2.50 tükk vaid kokku 2.50. Näiteks mu kollektsioonist puudu oleva Armeenia muinasjutud (Saja rahva lugude sarjast), “Kõnelused tiigriga”, “Charlotte koob võrku”, “Nublu” (ei, mitte selle mõmiseja vaid ikka koera) ja ühe raamatu, kus peategelaseks on kass (ma ütleks pealkirja, aga raamat on teises toas ja Sipsik magab seal parasjagu). Ma ei ole kusjuures ühtegi neist ise lugenud, kuid “Charlotte koob võrku” on üks, mida ma olen kuulnud kiidetavat ja sama käib ka “Kõnelused tiigriga” kohta. See pani mind mõtlema, et mis muid häid raamatuid mu tähelepanu alt välja jääda võinud on. Ja ühtlasi tuleks Uuskasutuskeskuste raamaturiiuleid tähelepanelikumalt uurida. Vähemalt Lasnamäel on küll suur võimalus eestikeelset lastekirjandust üliodavalt saada. Ehkki nojah, samas vist siin piirkonnas ei annetata eestikeelseid asju nii sageli. Kas poed müüvad seda, mida nende poodi annetatud on või toimub mingi keskne sorteerimine ja jagamine?

Soovitage mulle lasteraamatuid oma lapsepõlvest (võib ka uuemaid muidugi). Mulle endale meenus “Vanaema õunapuu otsas” ja siis üks, kus tegelasteks olid vanaema, hunnik lapsi ja Suitsutoru nimeline koer. Sõbranna soovitas “Jip ja Jannekest”, aga see on vist selline rariteet, et tikutulega ei aja ka välja.

Õde kinkis Sipsikule paar raamatut ja üks neist on Piret Raua “Kõrv” (Piret Raud on väga vahva lastekirjanik!). Lugesin selle läbi (polnud just pikk) ning eile õhtul Kivirähki (Kiviräha?) jutukogu lugedes võttis irvitama. Raua raamatus seikleb kõrv, kes on kaotanud pea, ühes Kivirähki (Kivirähu?) jutus kaotab üks inimene oma kõrva. Tegelikult on kõik raamatud omavahel seotud ja kõik tegelased elavad üheskoos ühes veidras maailmas.

Reisiloomad

Franz: Eesti, Soome (Helsingi lennujaam), Sloveenia, Austria, Horvaatia, Serbia, Bulgaaria, Saksamaa, Prantsusmaa, Itaalia, Šveits.

Sipsik: Šveits, Prantsusmaa, Itaalia, Poola (Varssavi lennujaam), Eesti, Hispaania, Suurbritannia (Gibraltar), Saksamaa, Bulgaaria, Serbia, Sloveenia, Ungari, Slovakkia, Tšehhi.

Laps teeb kassile ära. Lisaks pole kass tegelikult mitmes riigis käppa maa saanud, sest nii Horvaatiast kui Serbiast sõitis ta lihtsalt puuris läbi (no ja Šveitsis ja Itaalias ka). Sloveenias vähemalt sai hotellis peatuda.

Lennubussireis

Eile hommikul saatis Lufthansa mulle teate, et Frankfurdi lennujaamas võib turvakontroll rohkem aega võtta. Vaatasin seda kirja ja kehitasin õlgu. Mis mul sellest, ma ei lähe ju lennujaamast välja. N. viis mu lennujaama ning minu suureks üllatuseks polnudki ummikut. Kell 8.30 tavaliselt on.

Genfi lennujaam on mingil põneval põhjusel laste mänguala otse ühe poe kõrvale teinud. Ma polnud teps mitte ainus, kes oma last aktiivselt poelettide vahele minemast peletas. Sätendab ja särab, keda siis sinna ei tõmbaks. Ühtlasi tuleb nentida, et ringi jooksva lapsega on hoopis lihtsam reisida, kui su reisiseltskonda kuulub veel üks täiskasvanu.

Swiss Airi lend oli meeldivalt lühike ning et mänguasi pisteti koos plastpakendiga lihtsalt istmetaskusse, jätsin selle sinna. Ei, ma pole mingi snoob, kellele tuleb asjad pakist välja võtta, lihtsalt meil on juba kodus üks selline Swiss Airi lennukilelu, aga kui pakend on avatud, visatakse mänguasi ilmselt minema, sest äkki on keegi seda juba lutsutanud vmt. Ma tegelikult ei poolda sellist lastele nänni jagamist. Ma tean, et mõnede inimeste jaoks on see nii tore ja kohati ka märk lastesõbralikkusest, aga minu meelest ei pea lapsed pidevalt nänni saama ja lennureisile (või kuhu iganes) minnes tuleb ise midagi kaasa võtta. See, et paljudes riikides (sh Prantsusmaal) laste sünnipäevadel külalistele pisikesi tänukingitusi tehakse paneb mul kulmu kukla taha kerkima. “Aitäh, et tulid peole, kus sai põnevusi teha ja kooki süüa, võta nüüd see kotike kommide või muu pisikese kribukrabuga, et sa end halvasti ei tunneks, et ma ainsana kinke sain.”

Mitte et mu plaan mänguasjadest loobuda oleks lõpuks vilja kandnud. Lufthansa lennul pisteti üks (pakendita) kohe pardale tulles pihku (teistsugune kui see, mis tal eelmisest lennust on) ning hiljem tõi teine lennusaatja veel kaks (sh ühe täpselt samasuguse lelu, mille me tund aega enne saanud olime). Üritas mulle veel värvipliiatseid ja kleepsuraamatuid ka pakkuda, aga ma veensin ta ära, et Sipsik on ikkagi veidike liiga tillu selliste asjade jaoks.

Genfis maandudes viis buss meid terminali ja minu suureks üllatuseks seisid seal kaks politseinikku, kes kõigile dokumente kontrollisid. Tea kas Saksa luurel oli mingeid vihjeid või?

Ostsin endale National Geographicu (mingil põhjusel on mul sel aastal pooled ajakirjad kaotsi läinud, seega tühistasin tellimuse) ning Sipsik uinus kärus, seega ma venitasin viimase hetkeni pardale minekuga. Bussi pardale minekuga, sest see Tallinna lend tuleb lennujaama kõige kaugemast otsast, seega lennule eelneb väga pikk bussisõit. Nagu üks kaasreisija naljatas: “Ma enda arust ostsin lennureisile pileti, mitte bussireisile.”

Kui meie buss lennuki ette jõudis, oli eelmine buss ikka veel seal. Uksed kinni. Järgnes pikk ootamine bussis, millele järgnes pikk ootamine õues (turvareeglite asemel võiks inimestele efektiivse pardalemineku reegleid tutvustada), millele järgnes pikk ootamine lennukis. Pool lendu oli täis sakslastest jalgpallifänne, kes juba enne õhkutõusu Jägermeisteri sisse tõmbasid (oma kotist, seega nad said lennusaatja käest nahutada) ja tänu kellele tagasilennul ilmselt õlut enam polnud (kui Lufthansa just Eestis Warsteineri varusid ei hoia). Jalkafännid olid aga muidu tupsud. Nad ei lõuanudki kõvasti ja kui ma Sipsikuga vetsu läksin (ma istusin ees, vets oli taga), lehvitati ja naeratati talle hoogsalt.

Lennuk hilines 40 minutit. Mul on lendamisest kopp nii ees. Veidi enam kui kahe nädala pärast jälle. Nüüd tuleb välja mõelda, mida oa Eesti ajaga pihta hakata. Mida kinos-teatris näeb? Aga muuseumis-galeriis?

Pähklikaevur

Kaevasin Tšehhist saadud õuetaimed kompostihunnikusse talvituma ning leidsin kaevetööde käigus kuus kreekapähklit. Paar päeva tagasi nägin, kuidas orav seal kaevas, seega süüdlast pole vaja kaugelt otsida. Loodetavasti ei kaeva ta mu sukulente välja…

orav.jpg

Rauatu

Sain eile postiga oma vereanalüüsitulemused. Nii fakt, et mulle tulemused koju saadeti (esimene kord siin riigis, tavaliselt näeb neid heal juhul arsti juures) kui ka seal olevad andmed üllatasid mind. Ja pigem positiivselt, ehkki nii mõnigi vaidleks ilmselt vastu, et tugevalt alla igasuguse miinimumnormi* olevat ferritiinitaset positiivseks asjaks nimetada ei saa. See tulemus oli minu jaoks positiivne, sest esiteks annab see veresuhkru normi saamiseks veel lisatuge juurde ning teiseks selgitab see, miks ma end viimased aasta või nii kurnatuna tunnen. Ma tean, et kui inimene, kellel on aasta ja kolmekuune laps kurdab, et ta on kogu aeg väsinud, pööritab kuulaja veidi silmi ja näitab sõrmega lapse poole. Ja enamasti on silmapööritajal ehk ka õigus, aga Sipsik ei ole probleemne tegelane ning ta üldiselt magab öösiti ehk et ka meie magame öösiti. Mul peaks olema rohkem energiat ja võhma!

Võtsin oma esimese rauatableti sisse ning kui internetti uskuda, peaks juba esimese nädala lõpuks energia taastuma hakkama ehkki tabletikuur kestab kokku kolm kuud. Arst teatas telefonis rõõmsal häälel, et olgu ma siis kõhukinnisuseks valmis, sest see on väga tavaline kõrvalmõju. Oh seda rõõmu… Lisaks tuleb vist teejoomist vähendada,  sest lugesin infolehelt, et tee tarbimine ei lase raual hästi imenduda. Õnneks on meil palju taimeteed, aga hommikusest Earl Greyst ma siiski loobuda ei kavatse.

Õhtusöögiks on veiseliha- ja suvikõrvitsa kotletid kartulipudru, aurutatud brokoli ja peedisalatiga. Kui juba, siis juba.

* Normaalne vahemik on naistel 12-150 ja mõned allikad väidavad, et alla 20 on juba liiga vähe. Minu näitaja on 9 ehk erakordselt madal.