Category: Uncategorized

Kuni kaks inimest

Eile oli erakordselt vastik ilm. Või no olgu, saanuks ka hullem olla, aga 3 kraadi ja jäine tugev tuul on küllaltki vastikud. Eriti kui sa oled paar nädalat varem põhimõtteliselt keskmist Eesti suve nautida saanud. Ma ootan pikisilmil nädalavahetust, sest siis peaks meil kevad naasma ja loodetavasti jääma. Viimane aeg ka juba, vaatasin eile, et lapsel on kingad väikeseks jäänud, aga 18-kraadise ilmaga annab neid kinniseid sandaale juba sokkidega kanda küll. Ma nimelt ostsin eelmisel suvel talle kingad, mis osutusid siiski liiga suureks. Lastele internetist kingade ostmine on… keeruline. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

Käisin kliinikus verd andmas. Uksel oli silt, et ruumis tohib olla kuni kaks inimest, mille osas oleks võinud muidugi nokkida, sest kui vastuvõtulaua taga on juba kaks inimest, siis kuhu need patsiendid veel mahuvad? Ootasin viisakalt kahe ukse vahel (õnneks ei pidanud õues ootama), et üks kahest verd andma läheks ja lidusin siis sisse. Ma ei jõudnud oma pikka juttu eriti rääkidagi, sest suht kohe sai selgeks, et vahet pole, mis saatekiri mul on, muidugi saab vereanalüüsi teha. Minu analüüs läks ilmselgelt “oluliste analüüside” alla, sest hetkel tehakse vaid noid.

Maksin analüüsi tegemise eest (kindlasti vähemalt poole odavam kui Genfis) ja siis küsiti, et kas tahan ise vastusele järele tulla või internetist vaadata. Internetist?! Neil olevat patsiendiportaal. Mul kukkus lõug sisuliselt põrandale. Selline innovatiivsus pole siin kandis just tavapärane. Too Šveitsi labor oleks tulemused mu arstile faksinud… Tulemused olid muide üleval juba õhtuks. Vägev!

Kliinikust võtsin suuna külas olevale piimaautomaadile. Meil on siin üks, mis müüb pastöriseerimata kohalikku piima ja me oleme kogu aeg mõelnud, et võiks seda osta, aga see ei jää eriti tee peale. Olin ettenägelikult tühja mahlapudeli kotti pistnud ja mõned euromündid ka kokku kraapinud, et ikka piima saaks, kui masin töötab (pudelit saab masinast ka osta). Masin töötas! Piimaliiter on üks euro, kui kedagi huvitab. Kui mu tellitud jogurtibakterid ja keefiriseeneke kohale jõuaks, saaks kodus tootmise püsti panna. Kahjuks on nüüd tellimused toppama jäänud. Too suvemüts, mille ma juba ammu tellisin, et tulnudki kohale, seega küsisin raha tagasi, aga ma hoian bakterite osas veel pöidlaid pihus.

Õhtul panin leivataigna jälle hakkama, kuid kasutasin teistsugust retsepti ja tehnoloogiat. Leiva enda küpsetasin lõpuks malmpotis (suletud kaanega), alumisele tasemele panin ahjuplaadi ja sellele vett täis suure klaasanuma ning leib ei kõrbenud alt ära! Veidi peaks veel timmima, aga täitsa mõnus tulemus sai. Köögiviljasupp podiseb, peagi saab suppi ja värsket leiba :)

Oleks…

Oleks pandeemia olemata jäänud, jalutaks ma praegu mõnevõrra unisena (sest lend oleks läinud ebanormaalselt vara) mööda Roomat ringi ja mõtiskleks vaikselt, et millisesse trattoriasse hiljem õhtusöögile minna.

Olen aga hoopis kodus. Triikisin just ära kolm kardinat, laps näitab kassile raamatust loomade pilte ning õhtusöögiks teeb N. ilmselt jälle burritosid. Eilsed tulid imelised ja meil on sobiva suurusega “saialehekesi” veel, seega miks mitte korrata.

stressikass7

Homme tuleb mul kodust korraks lahkuda ja võtta kokku oma prantsuse keele varud, et Saint-Genis-Pouilly kliiniku laboris olev inimene ära veenda mulle vereanalüüsi tegema ehkki mul pole nende labori jaoks mõeldud saatekirja. Loodetavasti ei sunni ta mind bürokraatia mõttes mõne kohaliku arsti juurde saatekirja küsima minema, sest ilmselt oleks mul siis lihtsam piirivalvur oma Šveitsi saatekirjaga ära veenda (mitte et ma nii väga Genfi minna sooviks).

Juhuslik leid

Leppisime eile N.-iga kokku, et teeme täna vahetustega matka ehk et esmalt üks ja siis teine. Võinuks muidugi lapsega koos ka minna, aga noh, vahel tahaks üksi ka seigelda. Hommikul olin ma kõhkleval seisukohal. Laiskus oli ja jaksu ei näinud ka üldse olevat. N. sõnas seepeale targad sõnad, et mine aga, kõndides tuleb energiat juurde. Ajasin end siis kodust välja ja kui esimesed viis minutit oli väsimus, siis suhteliselt kiiresti tekkis mulle tõesti energiat juurde ja ma rühkisin küllaltki tempokalt mäest üles. Esimest inimest nägin siis, kui pool tavapärasest matkateest läbitud oli ning seejärel nägin veel paari. Nägin ka karulauku ja kirusin end, et ma pisikest kotikest kaasa ei võtnud,  aga kui hiljem laskudes samast kohast mööda kõndisin, võtsin kotist torusalli ning noppisin selle karulauku täis. Homme teeme karulaugu ja fetajuustuga banitsat ning pestot.

Otsustasin tavapärasest matkarajast kõrvale astuda ja läksin mööda haru, mis minu hinnangu kohaselt mind Branveau hüti kõrval oleva künka ots viima pidanuks. Oli meeldiv. Inimesi polnud, kuivad lehed krõbisesid jalge all, linnud laulsid. Lõpuks pidin küll võetud rajast loobuma, sest see hakkas künkanõlvalt allapoole laskuma, seega ma astusin ettevaatlikult üle okastraadist aia ja läksin mööda viimast lund künka tipu poole.

matk1

Matkamiseks ideaalne ilm. Piisavalt soe, et olla pikade varukatega särgiga, aga piisavalt jahe, et ei aja higist leemendama. Tuult polnud, päike paistis. Ühel hetkel ohkasin ja kõndisin ühe kuivanud puu poole, sest keegi loll oli selle prakku rohelise plastpudeli toppinud. Tahtsin selle kaasa võtta ja kodus taaskasutuskasti visata.

matk2

Lähemale astudes selgus, et olin täiesti kogemata leidnud geopeituse aarde :) Mingil arusaamatul põhjusel polnud mul kotis pastakat, seega ma ei saanud end sisse kanda, aga ma nüüd tean, kus see on, seega ma võin tagasi minna. Mul oli Sipsiku sündides isegi plaan hakata geopeitust mängima ja ma tõmbasin mingi äpi alla, aga seal selgus, et suurem osa peidikuid on maksuseina taga ning kirjeldused ajasid mu pea umbe (minu prantsuse keel pole ka just kiita, eks), seega sinna ta jäi.

matk3

Branveau hütt, mille juurde ma tavaliselt vasakult poolt lähenen, ning Colomby de Gex ehk lähikonna kõrgeim tipp (mitte küll Jura kõrgeim!) paistsid taamalt. Lähemalt jõudes tuvastasin selle suhteliselt vertikaalse lumevälja pealt ka 25-pealise chamois (alpikitsede?) karja. Kui veel hüti juurde jõudes tundus, et energiat on meeletult, siis laskudes selgus, et energiat ehk on, aga põlved on veidi pehmed. Laskudes kohtasin veel umbes kümmet inimest, kellest üks minult uuris, et ega ülevalpool kontrolli pole, sest noh, kodust maksimaalselt kilomeetri, heal juhul kahe kaugusele tohib minna. Ma elan küll matkaraja alguspunktile väga lähedal, aga usutavasti läksin ma ka siis, kui kaardil sirgjoon tõmmata, sellest piirist välja.

N. tegi matka pärastlõunal ja korjas karulauku juurde (minu toodust oleks banitsa ja pesto jaoks väheks jäänud). Mina tahaks aga nüüd iga päev väikese rattatiiru teha, sest ma mugin liiga palju, aga põhimõtteliselt on rattasõit hetkel Prantsusmaal keelatud, mis muidugi ei takista neid kümneid rattureid, keda ma iga päev oma aknast näen. Usutavasti on keeld kuidagi seotud sooviga säästa politsei ressursse, sest nii ei pea rattaõnnetustega tegelema. Lisaks on rattaga väga raske sinna kilomeetri-kahe sisse jääda.

Üldsuse heaolu nimel

Ma tean, et kõigil on kriisiartiklitest ilmselt juba kõrini, aga mulle on viimastel päevadel ette sattunud paar väga head kirjutist ja ma lihtsalt pean neid jagama:

  1. Levilas ilmunud ja Propastopi poolt soovitatud Eero Epneri “Eesti koroona vastu”;
  2. Financial Timesis ilmunud Yuval Noah Harari “The world after coronavirus”;
  3. Bloombergi õudne artikkel Hispaaniast “Spanish Doctors Are Forced to Choose Who to Let Die”. Nõrganärvilistele ei soovita, aga soovitan küll neile, kes jätkuvalt kaitsevahendite puuduse üle inisevad. Medõed teevad seal endale prügikottidest kaitserõivaid. Prügikottidest!

Epner nendib, et isegi kriisi ajal ei saa mõni minister jätta oma enda isiklikku agendat upitamast ning sama on muidugi ka riikidega. Hiina hoopleb abiga, mida ta Itaaliale annab ehkki Prantsusmaa ja Saksamaa on Itaaliat kordades rohkem aidanud. Venemaa korraldab suurejoonelise abisaadetise Bergamosse, mille sisu on sealsete arstide ja ametnike sõnul 80% ulatuses kasutu. USA president… Mis me sellest pooletoobisest ikka räägime…

Rääkisime N.-iga paar õhtut tagasi, et see kõik on nii sürreaalne ja hoomamatu. Kui see kõik kord lõppeb, sest lõppema ta ühel või teisel hetkel peab, võiks eeldada, et me ühiskond on tundmatuseni muutunud. On olnud arvamusi, et ilmselt ei muutu suurt midagi, kuid ma ei usu seda.

Presidendi intervjuust Esimeses Stuudios kõlas läbi mõte, et see ilmselt suunab inimesi veelgi rohkem digtaliseerumise poole (netipoed, e-kool). See suund oli nii kui nii seal, aga nüüd protsess ilmselt kiireneb. Rohkem kodukontoreid? Oleks tegelikult mõistlik, kui inimesed ei lendaks enam näiteks üle terve maailma koosolekuks kokku. Saab ka netis ja turvaliselt. Kui dokumentide vahetamiseks on olemas eraldi turvatud võrgud, ei tohiks turvatud videokonverents ületamatult keeruline olla.

Reisimine muutub mõneks ajaks ilmselt väga kalliks. Õigemini lendamine. Mitmed lennufirmad lähevad ilmselt pankrotti ja see lööb tugevalt neid majandusi, mis turismist sõltuvad. Teie puhake aga sel suvel (kui kodust välja lastakse), kodumaistes pisikestes turismitaludes ja -asutustes. Mida vähem kohalikke ettevõtjaid pankrotti läheb, seda parem kõigile, sest nii on paar töötut vähem. Poola kaupa võiks ka boikoteerida. Seakari, mitte Sejm. Aga noh, ungarlased käitusid täpselt samamoodi, jättes rumeenlased piirile lõksu. Euroopa ühtsustunne… Mitte “Ood rõõmule” vaid “Ood isekusele”.

Harari kirjutab palju usaldusest ja jälgimisest. Viimane saab olla nii totalitaarne kui ka inimesele endale võimu andev. Küsimus on, kuhu suunas me “üldsuse heaolu nimel” liigume? Kui palju võib riik inimesi kontrollida? Me vihastame, kui terroristil on lastud tegutseda ja teda pole piisavalt vara peatatud, aga me vihastame ka siis, kui riik üritab meid rohkem jälgida. Kus on tasakaal? Ma olen mitmeid kordi välismaalastele Eesti ID-kaardi ja X-tee süsteemi kirjeldanud (ei, mitte tööga seonduvalt) ning osad (eriti sakslased) väljendavad siis hirmu, et riigil on liialt kerge saada ligipääsu erinevale infole ja seda seostada. Ma tavaliselt naljatan seepeale, et me oleme väike riik ja kõik teavad nii kui nii kõike ja kõiki ning mugavus kaalub selle (hetkel) marginaalse riski üle. Ilmselt seetõttu kaalub, et ma usaldan riiki ja eeldan, et selle suund ei muutu nii kardinaalselt. Aga kõik ei ole nagu mina ja kõik ei ole seotud Eestiga. Elaks ma Hiinas, varjaks ma ilmselt tänaval käies oma nägu, sest seal on kõik kohad täis kaameraid ja näotuvastustehnoloogia on häirivalt heal tasemel. Väidetavalt saad sa trahviga SMSi hetk pärast seda, kui oled punase tulega teed ületanud ning samal meetodil püüti ka karantiinist mööda hiilijaid. Üldsuse heaolu?

Epneri kirjutises mainis keegi ka, et meediaõpetus peaks juba varasest kooliastmest kohustuslik olema, et inimeste suutlikkus valeinfot tuvastada oleks parem. Utoopia? Loodetavasti mitte.

Nojah

Tõstsin Corona kasti ära keldrisse ja pidin siidrid ka hiljem keldrisse panema, aga unustasin. Õhtul avasin jällegi ukse, et miskit kompostiämbrisse visata ja kas sa näed, siidrid olid ka kadunud! N. pakkus, et ta ostab uue vaadi, ühendab selle meie elektrivõrguga ja järgmisel korral saab pätt surakat. Asja negatiivne külg on, et halbade asjade kokkulangevusel võib selline surakas päti muidugi tappa. Meil muidugi on neid siniseid presendist kotte…

Masendav. See häirib mind ehkki ma saan sisimas aru, et tegu on ilmselt mingite nolkidega, kelle meelest see lihtsalt naljakas on. Homme vaatame maja ümber ringi ja viime väljast ära kõik, millel vähegi väärtust olla võiks. Loodetavasti ei vea keegi öösel sauna minema…

Pätid

Viskasin midagi kompostiämbrisse, kui mu pilk langes ukse kõrval olevatele asjadele. Meie kompostiämber on klaasist terrassiukse kõrval, kust avaneb vaade tänavale, aga kust otseselt kuhugi ei saa, sest seal kasvab põldmarjaväätidest võsa. Tähendab saab, aga ebamugav on veidi. Ma ise käin vahel sealt kaudu kompostiämbrit võtmas, et seda tühjendada.

Aga tulgem tagasi ämbri kõrval olevatele asjadele. Me kasutame seda ala n-ö välikülmikuna ehk et hoiame seal jooke. Mahla, siidrit, õlut. Külmemal ajal hoiab kenasti külmkapiruumi kokku. N. tõi eelmisel nädalal poest tolle kasti Coronat ja vaadikese Pelforthi, lisaks on vist juba jõuludest saadik seal seismas kolm siidrit ja mõned muud pudelid. Vaati polnud. Veider, aga ehk viis N. vaadi keldrisse, sest see oli avamata, mõtlesin ma.

Lõunasöögi järel küsisin N.-il, et mis vaadist saanud on. N. vaatas mulle üllatunud näoga otsa, vaatas siis õue, piilus kasti ja nentis, et Coronasid on ka kuidagi vähem kui enne. Lisaks mäletan ma väga selgelt, et seal seisis üks suurem õllepudel, mille ma detsembris NOZist nalja pärast ostsin. Seda seal enam polnud.

Esimest korda Prantsusmaal elatud aja jooksul on meilt midagi ära varastatud! Ilmselt majast mööda sõitnud nolgid kasutasid mingil hetkel võimalust (kui ma mõtlema hakkan, pole ma seda vaati seal juba mõnda aega näinud…). Meie järeldasime sellest, et me peaks hoolikamad olema. Liialt sageli jätame uksed lukust lahti (eriti keldri oma) ning aias või terrassil on vahel asju, mis võiks vargaid peibutada. Mitte et ma arvaks, et siin tegutsevad mingid paadunud kriminaalid, need olid kohe kindlasti mingid nolgid, aga veidi enam ettevaatlikkust ei teeks ilmselt paha.