Category: Uncategorized

Kuld ja kard

Kui Annecysse satute, siis proovige kindlasti lavendlijäätist. Kannikese oma ma nii väga ei soovitaks ehkki mu ema oleks siin ilmselt teisel arvamusel. Ma nimelt ostsin kannikese endale ja lavendli talle, aga siis me vahetasime :)

Ühtlasi soovitan Genfi Philippe Pateki muuseumit. Kulda ja karda on nii palju, et võtab silme eest kirjuks. Lisaks avastad sa, et nad võivad tänapäeval ju teemantitega Rolexeid teha, aga vot need 17. ja 18. sajandi kellameistrid olid ikka täiesti uskumatud. Muide, kas te teadsite, et Šveits on selline kellamaa tänu kalvinismile, mis igasugust enesekaunistamist ei sallinud, seega kõik juveliirid pidid endale uue väljakutse leidma ning kellade tegemine oli just see.

Advertisements

Ikkagi inimene!

Ma pole kunagi esperantot õppinud ega tea sellest keelest suurt midagi, aga ma sain teada, et esperanto keeles on mees la viro ja naine la virino. Arvestades, et paljudes keeltes viitab sõna “mees” ühtlasi “inimesele”, siis võiks me endid neiks kõige õigemateks inimesteks pidada. Virolainen :)

Kuradi šveitslased!

Sõidan CERNi juurde, pargin Susi ära, ootan bussi, olen bussiga juba pool teel lennujaama, kui mu isa helistab. Nad on lennukis ja kohe tuleb buss. Väga hea ju? Ei, ei ole hea, nad on ikka veel Frankfurdis. Nad on oodanud enam kui tunni, et lend väljuks, aga Genfi lennujaam on otsustanud paavsti puhul lennujaama mõneks ajaks sulgeda ja ei võta lende vastu. Miks Genfi lennujaam seda piiiisikest infokillukest varem ei võinud jagada, et inimesed ei peaks enam kui tund lennukis passima, on üks neid elu sügavaid müsteeriumeid.

Vanemad päris järgmisele lennule ei mahtunud, saabuvad loodetavasti pärastlõunal. Kui nad oleks mulle öelnud, et nende lend saabub viie ajal, oleks ma ilmselt nutma puhkenud, sest 17.30 peab paavst lennujaama lähistel kõnet ja siis on ilmselt liiklus täiesti hukas. Praegu oli Genf veidralt tühi…

Ning ei, ma ilmselt ei saa nõuda, et Lufthansa midagi hüvitaks ehkki viivitus on enam kui kolm tundi, sest ELi tarbijakaitse ütleb:

Once your flight has been delayed for more than three hours, you may be entitled to monetary compensation if the airline cannot prove that the delay was caused by extraordinary circumstances which could not have been avoided by reasonable measures. 

Paavst on ilmselt extraordinary circumstance ja force majeur ühes isikus.

Jahe põrand

Lebasklen voodis ja üritan tööd teha. Olen ajakavast maas, sest veetsin terve õhtupooliku koristades ning lõpetasin alles veidi pärast üheksat. Koristada oli vaja, sest lõpuks ometi sai valmis külalistetoa remont (sellest saagast räägin kunagi pikemalt. Kunagi, kui mu hingehaavad on paranenud ja sellele mõtlemine pulssi 160 peale ei vii) ja tahtsin enne vanemate saabumist võimalikult palju asju ära teha, et ma ei peaks neid tervitama lausega: “Tore et tulite, võtke nüüd lapp ja mopp ja asuge kraamima!” Niigi pean neile tervituseks kruvikeeraja pihku pistma, et nad mööblit monteerida ja kanda aitaks.

Ah et miks N. ei koristanud? Ta koristas suurema osa lagast eile ära ja pesi muuhulgas ka remonditud toa akna ära, aga et ta juhuslikult varahommikul Bulgaariasse lendas, ei saanud ta mind mu koristusaktsioonis aidata.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

Lebasklen voodis, aknast tuleb isegi veidi jahedat õhku (saabunud on kuumalaine) ning vargsi tatsab tuppa kass. Mõõdab mind pika pilguga, sest ta on solvunud, sest ma tarisin ta üheksa paiku tuppa ehkki ta oleks veel soojal müüril vedeleda tahtnud. Vaatab mind ja räntsatab siis voodi kõrvale maha. On liiga palav, et perenaisele külje alla pugeda. Tuleb jääda kaugele põrandale, kus vist jahedam on.

Šokolaadimägi

Nädalavahetusel oli me Genfis resideeruval sõbral külas tema ja N.-i ühine keskkoolikaaslane ning et tema meespoolel oli ees prantsuse keele C1 tasemeeksam, jätsime selle vaesekese Genfi eksamit tegema ning vurasime neljakesi Šveitsi avastama. Sõitsime esmalt Chamonix’sse ning sealt üle mäekuru Šveitsi, et siis tasapisi Zermatti poole vingerdada. Õigemini küll Täschi poole, sest Zermattisse autosid ei lasta. Oma masin tuleb parkida Täschi ning istuda rongi peale, mis su umbes 15-20 minutiga kohale viib. Ainsad masinad, mis Zermattis bensiinijõul ringi liiguvad, on tuletõrje ja ilmselt ka lumesahad, kõik muud masinad on elektritoitel, mis teeb linna erakordselt vaikseks ja õhu eriti klaariks. Veidi ohtlikuks ka, sest inimkõrv on ju automüraga harjunud ja oh seda üllatust, kui su selja taga äkitselt üks elektriauto on.

zermatt01.jpg

Zermatt on koht, kust avaneb ilus vaade Matterhornile, aga me ei läinud sinna vaid vaatama, me läksime ikka matkama. Esmalt ühe funikulööriga, mis täies mahus kivisse uuristatud tunnelis sõitis, üles ja siis tavalise mägiliftiga veelgi kõrgemale.

zermatt02.jpg

Tunnel oli muideks jäiselt külm ja ehkki muidu oli õues soe ilm, tuli seal kampsun selga tõmmata.

zermatt03.jpg

Mägiliftist välja astudes otsisime endale mõnusa piknikukoha ja nautisime nii vaadet kui sööki, et pärast seda asuda matkale, mis suuresti allamäge liikus ning millel nimeks 5-Seenweg. Nagu nimest järeldada võib, viis rada viie erineva järve juurde.

Ilm oli mõnusal soe, aga mitte palav ning ehkki Matterhorni kuulus tipp (vaadake Toblerone’i pakendi peale, kui muidu ei meenu) oli enamasti veidi pilvedesse mattunud, olid vaated mägedele võimsad. Nägime ka Breithorni, mille Itaalia poolelt vallutasime ning me Genfi sõber jagas infokildu, et ta meespool oli talle just selle mäe tipus abieluettepaneku teinud. See andis mulle suurepärase võimaluse N.-i suunas dramaatiliselt karjatada: “Aga kus minu mägironimisabieluettepanek jäi?!” N. ohkas selle peale resigneerunult. Tõsi, me olime Breithornile ronimise ajaks juba abielus ka…

zermatt08.jpg

Selle järve vees peegeldub tavaliselt Matterhorni võimas siluett, aga ilmselgelt on selleks vaja peegelsiledat järvepinda, mida meil kahjuks polnud. Järv oli aga selge veega ja väga sügav ning kaks hullu (mitte meie seltskonna hullud) käisid seal isegi ujumas. Väga soe see vesi ei olnud. Ma pistsin käe sisse ja katsusin.

zermatt09.jpg

Matkajaid oli rajal mitmeid, aga kordagi ei tekkinud tunnet, et rada on ülerahvastatud. Küll aga pani mind jällegi mõtisklema Alpide tulevik ja inimeste mõju sellele. Kõik need suusaliftid ja muu infrastruktuur, mis tegelikult küllaltki kole välja näeb. Muidugi, ilma selle infrastruktuurita me seal sel korral matkanud poleks, sest matk Zermattist mäkke oleks päris mitu tundi võtnud.

zermatt10

See veider hall sein on täitsa looduslik. Peaks olema liustiku taganemisest jäänud klibu- ja savivall, aga ma pole geoloog, seega võin eksida.

zermatt11

Enne neljanda järve juurde jõudmist nägime vahvaid puid ning ma ei saanud teisiti, kui pidin oma kaaslastele rääkima sellest Eestis lahvatanud tšakrate ja puuõõnsuse skandaalist. Kogu seltskond irvitas iga kord, kui jälle mõni õõnsusega puu ette jäi. Kes tšakraid avama minna tahaks?

zermatt12

zermatt13

Ma olen vist varemgi maininud, et see lubjakivi poolt ebamaist tooni värvitud vesi on miski, mis mind ikka jälle mägedes hämmastab.

zermatt14

Viimase järve ja meie tunnel-funikulööri peatusesse rühkides peatas meid kõiki N., kes sõnas: “Seal on vist jänes!”. Me vaatasime näidatud suunas ning nentisime, et N. peaks matkates prillid ette panema. Jänes see ei ole. Ümiseja ehk koopaorav oli urust välja tulnud, et kena päeva nautida.

zermatt15

Meie heitsime aga viimase pilgu Matterhornile ja sõitsime funikulööriga alla tagasi.

matterhorn2.jpg

Zermattis kõndides oli mulle silma jäänud, et üks pagariäri müüb Matterhornikujulisi komme, seega me muidugi pidime minema  ja mõned ulmekallid kommid ostma. Kas need ka Matterhorni meenutavad, jäägu teie otsustada (võrdluseks on kõrval väike Toblerone):

soks.jpg

Ma nüüd pistan ühe neist põske ja kirjutan meie järgmisest päevast juba mõni teine kord. Näiteks õhtul :)

Kõrged külalised

Neljapäeval väisab Genfi paavst ning seoses sellega on terve linn halvatud. Muidu see mind suurt ei morjendaks, aga lisaks paavstile saabuvad siia ka mu vanemad. Umbes samal kellaajal. Samasse lennujaama. Lennujaama, mille neljast põhiparklast kolm on avatud vaid piletiga reisijatele ning mille juurde minev ühistransport suuresti ei liigu. Kuhu ma pargin ja kuidas ma oma vanemad selle möllu seest üles leian on üks neid põnevaid küsimusi, millele ma lähipäevil vastuse pean leidma.

Praegused variandid:

  1. lennujaamast ca 20 minutilise jalutuskäigu kaugusel olev ostukeskus või sellest veidi eemal asuv IKEA.
  2. Prantsuse sektor. Genfi lennujaamast on võimalik väljuda otse Prantsusmaale (läbi pika tunneli) ning N. tegi täna luuret ja tuli tagasi infoga, et parkla seal isegi on.
  3. CERN. Et samal päeval läheb remonti trammiliin 18, tuleks mul selle asemel sinna punktis number 1 mainitud ostukeskusesse buss võtta ja siis kõndida.

Mõlema variandi puhul jääb siiski üles küsimus, kui peesse on keeratud lähikonna liiklus ja kui kaua mul lennujaama jõudmine aega võtab. Tuleb vist võikud ja teetermos kaasa pakkida…

Vigipirate

Kui ma eelmisel nädalal lisaks vahel ette tulevale sandarmite tee ääres seismisele ja autosesse kiikamisele meie küla all koos sandarmitega (kes kannavad kõik suuri püsse) ka sõjaväelasi nägin (ka suured püssid), ei arvanud ma sellest suurt midagi. Siis nägin samas vormis sõdureid eile Genfi sisse sõites ja lugesin ühe seljalt “Vigipirate” ehk terrorismi ennetamise ja sellega võitlemise üksus. Täna sõitsin koju ja maantee lõpus oleval ringtee sissesõidul oli kolm autotäit sandarmeid ja teist samapalju sõdureid. Kõigil suured relvad käes. Ma olen patsifist ja relvad tekitavad minus ebamugavust, seega näha suurt hulka hambuni relvastatud musklimehi oma küla kõrval ei tekita minus mitte turvatunnet vaid pigem õudu. Lisaks tahaks ma selle kõige peale teada, et kas nad otsivad kedagi või on tegu heidutusega?

Rõõmsama külje pealt on meie pagariäri jalgpalli MMi puhul oma seinale tõmmanud lipurea ning mitte osalevatest riikidest vaid ilmselt Euroopa omadest, sest ma nägin seal nii Eesti kui Soome oma :)

Aga et ikkagi masendavama tooniga lõpetada, siis käisin oma aeda kiikamas. Herned on ainsad, mis vohavad ja kaunadki küljes. Kõik muu võib vist enam-vähem maha kanda. Nädalavahetusel õue viidud taimedest pooled on kas limuskite poolt söödud või lihtsalt vihmast šokis ning ma võin vist õnnelik olla, kui ma mõnedki tomatid sealt peenrast saan (lootust on, mõned isegi õitsevad), aga tšillide ja baklažaanide peale ei tasu küll panuseid teha. Osta veel ekstra põnevaid seemneid internetist ja poputa taimekesi terve kevade. Kõik asjata…