Category: Uncategorized

Pea maha!

Kas teie teate, kuna ja kuidas viidi Eestis ellu viimane hukkamine? Võin teile vastuse anda: 1991. aastal ja mahalaskmisega.

Prantsusmaa viimane hukkamine leidis aset 1977. aastal ning et tegu on ikkagi Prantsusmaaga, siis viidi hukkamine läbi giljotiiniga.

Muude Euroopa riikide info leiate siit.

Advertisements

Päev piltides

Mul ei olnud tegelikult plaanis sellist “pildistan päeva üles” postitust teha, aga kuna ma aias juba veidi lilli pildistasin, siis otsustasin jätkata. Meil on muideks suvi, aga kõigi kohalike arvates veel mitte. Minu meelest on veidi kummaline, kuidas ma käin lühikeste käiste ja lahtiste kingadega ning mõnel kohalikul on saapad jalas ning mantel seljas. Kell on praegu veerand kuus ja õues on 24 kraadi sooja :)

t2napildis1

Hommikul oli mul algselt plaan ujuma minna, aga kuidagi juhtus nii, et magasin pikalt ja motivatsiooni nagu ei tulnudki. Tegin endale hoopiski puuviljasalatit ja lobisesin Skyepe’is N.-iga. Ta otsustas siiski Salzburgi mitte minna ja kahe päevaga siia sõita, seega ta tuleb juba reedel koju :)

t2napildis4

Käisin õues postkasti kontrollimas ja seal selgus, et “teid polnud kodus ja viisime paki postkontorisse”. Huvitav, väidetav “teid polnud kodus” aeg oli 10.18 ja ma olin sel ajal kohe päris kindlasti kodus ja mitte duši all. Kuller lihtsalt ei viitsinud kella lasta. Seejärel pesin ära teise korruse põrandad ja enne kui esimese korruse kallale asusin, tegin viimastest kuivadest saiakäntsakatest riivsaia, sest mis seda põrandat ikka enne pesta, kui tolmu ja pudi tekitav töö tehtud on.

t2napildis2

Mina vaatasin ilmateadet ja oma sirguvaid taimi ning otsustasin esimesed tomatid õue istutada. Venivad muidu liiga pikaks ja ega meil siin selle akna all just väga palju päikest ole. Ülejäänud taimed vedasin ka õue, aga nood toon ma õhtul tagasi. Ilmselt tulebki paar nädalat neid õue vedada, et nad rohkem päikesesoojust saaks ja ega tšillit enne õue saagi istutada, kui öine temperatuur üle 15 kraadi on. Tomat on vintskem loom, see saab öise +10ga hakkama ja kui ilm just ei muutu, peaks meil öösel just nii palju olema. Katan need neli, mis ma välja istutasin, ööseks muidugi suure lillepoti või suure tühja veepudeliga kinni, sest kahju oleks oma tomatitest ilma jääda. Niigi olen neid siin poputanud. Kurjam! Tuli just meelde, et unustasin neile väetist alla panna. No järelikult kasvavad eriti ökod tomatid.

t2napildis3

Herneid ei näi veel üleval olevat (ei ole selles peenras), tilli unustan pidevalt külvata (selleks tuleks herneste juurde maad kaevata ja ma ei viitsi), petersell on talve üle elanud ja sibul ka (peaks köögist teise sibula ka aeda ära istutama). Aed-piparrohi hingitseb veidi, aga küll ta kosub ning toast tuleks peenrale kolida ka basiilik ja koriander.

t2napildis5

Boheem on muideks juba ligi kaks nädalat ära ning eeldatavasti seikleb ta haagissuvilaga Ida-Euroopas. Ta rääkis pikalt, kuidas tahab Sloveeniasse minna ja siis kirjeldas kohti, mis hoopis Horvaatias asuvad. Ma pakkusin talle meie Sloveenia Rough Guide’i ehkki mul tekkis tunne, et ehk on tal hoopis Euroopa kaarti vaja. Samas, ta kipub ikka vahel arvama, et ma tulen Leedust, seega mis seal’s ikka :)

t2napildis6

Tema poeg on aga vahel siin ja viimati grillisid nad sõpradega. Mina urisesin hiljem omaette, sest esiteks ei pannud nad grillitarbeid ära ja teiseks panid nad oma prügi valesse kasti. Meil on kaks kasti, mida iga nädal tühjendatakse ning kolmas n-ö tagavarakast, kuhu tuleks panna asju vaid siis, kui teised kaks tõesti täis ning siis tuleks esmaspäeval, kui prügiauto käinud on, prügi ümber tõsta. Kolmas põhjus urisemiseks saabus täna. Ma olin märganud küll, et nad jätsid mingi koti ukse juures olevale pingile, aga et ma sealt sageli mööda ei käi, ei pööranud ma sellele tähelepanu. Täna aga käisin ja roiskuv hais ajas südame pahaks. Latsekesed olid oma grillimata liha ja mustad nõud kotiga pingile jätnud ning see kraam oli seal päris pikalt marineerunud. Eemaldasin ettevaatlikult pakendatud ja roiskunud liha (õnneks oli prügikast lähedal) ja jätsin muu neile avastamiseks. Poiss on 19 ja kolib sügisel oma tüdrukuga Kanadasse, et ülikooli minna. Selliste harjumuste juures saab nende kodu küll põnev välja nägema…

t2napildis7

Minu lõunasöök oli tervislikkuse musternäidis: austerservikud sojakastmega, spargel soola ja pipraga, värske kitsejuust (et mitte öelda kitsepiimast kohupiim), kaks praemuna (kollane mõnusalt vedel) ja peedisalat (see sama, mida hiljuti kirjeldasin, aga kookoshelvesteta – nii on veelgi parem!). Mul on viimastel kevadetel tärganud spargliarmastus ja ei, see pole sakslaste Spargelzeitiga seotud, sest mu armastus on suunatud rohelise spargli vastu. Muidugi peab seda ostes ettevaatlik olema, sest kimpudesse on sageli peidetud tammepuid, seega ma rõõmustan alati , kui saan seda lahtiselt osta (need sain ma siiski kimbuga turult, aga on igati eesrindlikud). Sama on kusjuures seentega. Karbitäis seeni on sageli liiga palju, aga kui saab oma kotikesega natuke võtta, on hoopis parem. Eriti kui võtta on austerservikuid ehkki ma nägin viimati ka šiitakesid, mida ma vist värskena polegi söönud.

Seejärel oli aeg minna kalligraafiasse ning kallid šveitslased on CERNi esise ja sissepääsu Genfi veelgi rohkem sinnasamusesse keeranud, seega isegi päise päeva ajal on seal nüüd kilomeetri või kahene liiklusummik. Mõnus… Mul on vaja reedel 8.30 arsti juures olla, seega ma juba mõtlen, et kuhu ma Saint-Genis-Pouillys oma auto jätta võiks, et siis pigem tunnike jalutada, kui tunnike autoga ummikus istuda. Või tuleks üldse bussiga minna? Või hästi vara hommikul minna ja siis kusagil raamatut lugeda?

t2napildis8

Kalligraafias jätkan gothic textura suurtähtede õppimist ning suveks on loodetavasti kõik selged. Täna tegelesin C ja O-ga ning ohkasin korduvalt. Ma sellele eelnevat lehte parem ei näita. Nagu ma õpetajale nentisin: “Need peaks olema ringjad, aga on rohkem munajad.” Läheb veel päris mitu aastat enne kui kloostriülem mulle raamatu ümberkirjutamise usaldab…

Tulin koju ära ning päikesesoe kass tuli mind korraks tervitama, et süüa umbes 5 krõbuskit (tema tänane ainus söök) ja siis jalga lasta. Eile näiteks oli ta terve päeva õues ja ehkki ta oli õhtul näljane, otsustas ta ülbitseda ja mitte süüa. Jätsin siis söögi kaussi ja läksin tegin omi asju. Öösel märkasin, kuidas kass voodist kadus ning hommikuks olid kausid tühjad.

Võtsin oma postilipiku ja käisin pakil järel. Pariisis käies jõin ühes kohvikus imehead teed ning pildistasin sildi üles. Nädala eest tühjendasin telefoni piltidest ja otsustasin teed tellida. Üks jasmiiniõitega roheline tee, üks lavendliõitega Earl Gray ning üks eriti udupeen Earl Gray tee, mida siniseks teeks kutsutakse. Lavendliõitega Earl Gray puru lõhnab nii hästi, et ma tahaks seda endale ninna tõmmata, et see minuga kaasas käiks. Valminud teel tugevat lavendlimaitset pole, aga hea Earl Gray on ta ikkagi. Järgmisel laupäeval tuleb Braunschweigist hispaanlane külla ja andsin tallegi juba tellimuse sisse, et toogu mulle TeeGscwendnerist Earl Gray 69 ja Bossa Novat. Teekapp saab jälle triiki täis…

t2napildis9

Päev kestab veel, aga mul said pildid otsa. Ilmselt tuleks nüüd oma taimed tuppa tuua ja õhtusöögile mõelda (kapis on jälle kala!). Seejärel peaks tööd tegema. Ma küll plaanisin tänase päeva töövabalt veeta, aga et N. naaseb varem ja mul on esmaspäevaks ports asju teha, siis tuleb end ilmselt kokku võtta ja veidi rabada.

Jälle Edgar

Ostsin tolle prantsusekeelse raamatu Genfist, eks? Kass Edgarist. Lugesin muideks läbi ka! Mu sõnavarasse on lisandunud väga põnevaid uusi leide: le bidonville (slumm), le matou (kõuts), le minou (kiisu), la croquette (krõbusk), la gamelle (metallist anum, antud kontekstis söögikauss). Ei, sõnu on lademetes veel. Need lihtsalt tulid esimesena meelde.

Käisin täna Divonne-les-Bainsis ning kui algselt oli plaan seal lähedal matkata, siis kohale jõudes muutsin meelt ja lonkisin niisama ringi. Tegu on Pays de Gexi ehk meie piirkonna kõige udupeenema asulaga. Piirneb kohe Šveitsiga ja see annab tunda. Kinnisvara on seal näiteks üüratult kallis ja kõik näeb väga korras väljas. Divonne on tuntud kui ravivetelinnake ja lisaks on see lihtsalt vesine paik – väike jõgi, järv ja lademetes purskkaeve. Kõndisin ja nautisin ja mõtlesin, et siia isegi koliks, kui asukoht (ja hinnad) paremad oleks.

Seejärel kruiisisin oma lemmikpoodi, tuntud ka kui realiseerimiskeskus ja põnevuste pesa. Ostsin laupäeval saabuvale N.-ile mõned kummalised õlled (nt Fääri saartel tehtud IPA), mõned veelgi kummalisemad snäkid, naeruväärse hinnaga Ben & Jerry’s jäätist (2.35 pooleliitrise topsi eest on naeruväärne hind!) ja kaks raamatut (tegelikult ostsin ma veel asju, aga las ta olla). Raamatud on lastekad, autoriks Marcus Sedgwick ja mõlema raamatu peategelaseks on poiss nimega Edgar. Tal on veidi kummaline perekond. Põhimõtteliselt nagu too Addamsite pere. Vähemalt kaanepildi ja esialgse sirvimise põhjal jäi selline mulje. Raamatuid soovitatakse alates 11. eluaastast ja ma sobitun ju täitsa sinna kategooriasse. Keegi pole vanusele ülempiiri seadnud! Ootan juba põnevusega, mis toredaid sõnu need raamatud mu sõnavarasse toovad!

Sabaharjutused

Ärkasin täna hilja, sest tegin õhtul pikalt tööd ja siis muidugi ei suutnud uinuda. Mulle üldse ei meeldi need olukorrad, kus ma olen tegelikult väsinud, aga peas tormleb tuhat (mõttetut) mõtet ja muudkui keerad ühelt küljelt teisele ning magama ei jää.

Mingil hommikusel hetkel tuli Franz mu jalgade juurest pea juurde ja pani mulle käpa nina peale. Ta on seda viimasel ajal tegema hakanud. Katsus mu nina ja tõmbas end siis selliselt mu kõrvale kerra, et mul on kass sõna otseses mõttes kaisus – kere jooksis üle vasaku käe ja parem oli üle kassi.

Kui ma enne kümmet lõpuks tõustud ja pestud sain, võtsin kontorist telefoni, et hommikupudru keetmise kõrvale vaadata, kas on saabunud mõni oluline e-kiri. Ei olnud, aga oli hoopis vastamata kõne Šveitsi numbrilt. Mul on kaks telefoninumbrit – Eesti oma ja Prantsuse oma. Viimase tegin mõneti meeleheitest, kui paaril korral mingit netiformularid võõramaiseid numbreid ei tunnistanud. Ausalt öeldes pole mul nüüd seda kordagi vaja läinud ja tegelikult tahaks ma selle SIM-kaardi ära visata*. Miks? Ma saan väga palju spämm- ja petukõnesid (ei, ma ei võta neid vastu). “Suurepärane” Lycamobile’i ettemaksuga kaart jagab neid numbreid kurat teab kus ja nii teavitabki mu telefon mind, et kas sa näe, keegi Malilt tahab mulle helistada. Kui nunnu.

Panin telefoni käest ja võtsin minuti pärast uuesti kätte. Oot, see kõne on tulnud mu Eesti numbrile. Lasin kiirelt peast läbi, kes võiks mulle helistada (ja mitte olla mu aadressiraamatus). Tellisin hiljuti Pariisist midagi, kas see võiks olla kullerifirma, sest me oleme piiril ja ehk nad teevad koostööd? Võitlesin iseendaga ja otsustasin tagasi helistada. Häält kuuldes sain kohe aru, kes see on. Mu arsti medõde-administraator (jah, ma käin Šveitsis arsti juures – nad räägivad juhtumisi võõrkeeli ja noh, kui teil oleks valida Tallinna tippkliiniku või külavelskri vahel, siis kumma te valiks?).

Hingasin sügavalt sisse ja otsustasin prantsuse keeles hakkama saada (too medõde räägib inglise keelt küll, aga kehvalt). Ja saingi! Nii tore :) Väike võit, sest paar päeva tagasi hakkasin matkama minema ning Franz töllerdas tänaval, suutmata välja mõelda, kas ta tahab koju või mitte ning üks pangast väljunud mees hakkas minuga rääkima. Kassist. Esmalt ei pannud ma teda tähele, seega vastasin hajameelselt: “Pardon?” Ta kordas oma tiraadi, viidates käega akna suunas, kus Franz sageli istub ja kui ta lõpetades mulle ootava pilguga otsa vaatas, teatas mu aju, et ta ei saanud mitte midagi aru. Naeratasin ja kohmasin: “Jah, ta on tõesti väga armas.” Mees vaatas mind umbes sellise näoga nagu ma oleks sügava vaimupuudega. Päevad pole vennad…

* Ma kasutan telefoni helistamiseks ja sõnumite saatmiseks harva, seega ma jään lubatud limiitide sisse, mis rändlusele kehtestatud on. Internetti ostan ma ka liiga palju (ränneldes saab kasutada poolt oma ostetust) ja see tuletabki meelde, et ma peaks oma paketti vähendama. Ma eelistan anda oma Eesti numbrit, sest see on miski, mis liigub minuga alati riigist riiki kaasa ja see on senini ka kõigis rännuriikides toiminud. Lycamobile’i number Eestis näiteks ei toiminud.

Kamikaze-puuk

Prantslased on ikka kummalised loomad. Mul on auto varsti juba kuu aega käes, aga dokumente mul jätkuvalt pole. N. kirjutas neile pärast pikka ootamist kirja ja uuris, miks see protsess neil nii kaua aega võtab. Mõne päeva pärast tuli vastus, et nad vajavad minu isikut tõendava dokumendi koopiat. Mingil põhjusel läks kuidagi nii, et see auto on meie mõlema nimel. Polnud päris nii plaanitud, aga no mis siis ikka. Miks nad mu dokumendikoopiat juba nädalate, et mitte öelda kuude eest ei küsinud, on üks neid müstilisi asju, mida ma siin riigis ei mõista. Vähemalt ei tahetud vähem kui kolm kuud vana elektriarvet või midagi muud taolist. Jajah, viimast mõistavad AINULT need, kes Prantsusmaal elanud on.

Muudest põnevustest ka. Olen kahel järjestikusel päeval surmasuus olnud (kerge kunstiline liialdus). Eile suutsin ujulas esimest otsa ujudes endale kuidagi eriti tobedalt vett nii kurku tõmmata, et korraks tekkis küll tunne, et viimne päev on käes. Haarasin radu eraldavast trossist kinni, kõõksusin ja läkastasin ning üritasin hingata. Väga ebameeldiv oli. Huvitaval kombel ei märganud mu häda ei ükski mitmest vetelpäästjast ega ka päästeteenistuse töötajatest. Vetelpäästjad olid hõivatud laste valvamisega (koolivaheaja puhul oli pool basseini mingeid atraktsioone täis) ja päästetöötajad olid lihtsalt kambakesi ujumas (neid oli üldiselt kena vaadata, sest kellele siis heas vormis poolpaljad mehed ei meeldiks). Kui kopsud uuesti õhku vastu võtma hakkasid, ujusin ettevaatlikult basseini ääre juurde ja köhisin veel paar minutit. Seejärel ujusin pool tundi ja lasin siis jalga, sest seitse inimest 25-meetrisel rajal ei ole mõnus ujumistihedus.

Täna käisin matkamas ja kui matk ise oli selline keskpärane, siis algselt talutud muda ja muu taolise hüvitas sellele matkale nime andnud juga Cascade du Moulin. Pildid on mannetud. Ma vabandan, aga mina telefoniga pildistada ei oska ja kaamera on N.-iga Bulgaarias.

Ülemine vasakpoolne pilt on kose kohalt ja sealt hüppavad sisse maniakid, kes kanjondamist harrastavad (mis on eestikeelne sõna canyoning kohta?). Ma täpselt ei tea, kas tulevad köiega alla või ilma, aga see kukkumine on 19 meetrit. Tõsi, seal on ilmselt üpriski sügav ka…

Surmasuhu sattusin aga kodus tagasi olles, kui väsinud kere pärast sööki (aga enne pesu) WCsse viisin ja potilt tõustes prilllaualt puugi avastasin. Ei, ma olen tegelikult vaktsineeritud ja Prantsusmaal pole puukidel neid haigusi ka nii palju (vähemalt N.-ile vaktsiini välja kirjutanud arst ei mõistnud hästi, miks ta end vaktsineerida tahab). Põnev on see, et ma ei matkanud rohus ega ka rabistanud võpsikus. Kust see saadanas end mu peale kukutas? Olgu, puugid ei kukuta ennast. Nad ronivad. Ega nad mingid kamikaze-langevarjurid ole.

Nüüd on mul muidugi fantoompuuke kõik kohad käis. Jalg kiheleb – äkki on veel üks puuk?! Ei ole…

Esimese maailma probleemid

Kohutavalt ajab tigedaks, kui ostad uued sukkpüksid, paned need hommikul jalga ja paar tundi hiljem koju tulles avastad, et need on talla alt juba katki läinud. Seepärast ma pakse sukkpükse eelistangi, aga meile saabus kevad, seega tuleb mõneks nädalaks oma sukarutiini muuta. Mai keskel saab ehk sääred rahumeeli paljastada.

Hirmus õhk

N. tegi Suure Metalifänniga väikese retke ning saatis mulle sellest hiljem foto:

airy-scary.jpg

N.: Nice and airy.
Mina: Airy or scary?
N.: Airy.
Mina: Nope, I’d go for scary.

Minu kõrgusekartus hoiab mind sellistest kohtadest kaugele.