Category: Uncategorized

Kolimissaaga

Ei saa me saagata, seega olgu siia lõpuks kirja pandud, kuidas läks meie uue kodu otsing, sest see oli üks neid järjekordseid “mida kuradit!?” situatsioone, mida meil siin riigis kahtlaselt sageli ette tuleb.

Kuhu me siis jäimegi? Ah jaa. Me olime leidnud ilusa korteri Crozet’s, mis asus kahel tasapinnal, mille aknast avanes matvalt ilus vaade Alpidele ja mille ülemise korruse vannituba oli nii ilus, et ma oleks vaid selle pärast valmis kolima olnud. Lisaks oli see veidi enam kui kuue kilomeetri kaugusel N.-i töökohast ja “õigel” pool ummikut. Korteris elas omaniku tütar oma perega ning ta oli ostnud oma maja, et sinna kolida. Korter, mille juurde kuulus ka väike aianurk ning mis asub vanas hotellis, mille ehitas omaniku vanaisa, pidi vabanema septembris. Me oleks tahtnud kolida kohe, aga olime siiski valmis ootama.

Teavitasin sellest omanikku, kes selle üle rõõmustas, et mulle siis öelda, et tütre plaanides on väike viivitus ja korter vabaneb hoopiski 1. novembril. Minu automaatne reaktsioon oli saata kiri, et me loobume sellest korterist. Arutasime aga N.-iga asja ning saatsin pärast seda uue kirja, milles sõnasin, et oleme siiski valmis ootama ning kas ta palun teavitaks meid, mis dokumente lepingu sõlmimiseks vaja on. Saatsime dokumendid teele, mina näitasin oma tulevast kodumaja isegi oma vanematele, aga lepingut ei tulnud. Me ei hoolinud sellest suurt, sest kolimistähtaeg oli ju nõnna kaugel. Andsin kommunikatsiooniohjad N.-ile üle, sest Sipsik oli saabumas ning umbes nädal pärast tema sündi öeldi meile, et viivitus on veelgi pikemaks veninud ja korter vabaneb nüüd 1. detsembril. Ma ei olnud õnnelik, aga mida see üks kuu lisaks ikka teeb. Nõustusime, aga nõudsime lepingut. Üsna pea ilmus CERNi kinnisvara lehele kuulutus korterile, mis samas majas ja mis septembri keskel vabanema pidi. Käisime seda vaatamas, mõeldes, et ehk kolime ajutiselt sinna, aga see oleks olnud erakordselt ebamugav korter. Eriti titega, sest ainus vannituba oli esimesel korrusel, aga magamistuba teisel (või kolmandal, aga sinna viis ikka väga kitsas ja järsk trepp).

Septembris hakkas mul kannatus katkema ja käskisin N.-il omanikku survestada, et me lepingu allkirjastada saaks, sest meil on vaja kindlust ja pealegi tuleb ju kuu aega ette teatada, kui lepingut lõpetada soovid (Prantsusmaal on möbleeritud korteri lepingu lõpetamise etteteatamisaeg üks ja möbleerimata korteri oma kolm kuud). Äkitselt teatati meile, et korterit ei üüritagi välja. Ahsoo siis. Ja mida me kaks ja pool kuud ootasime siis?

CERNi kinnisvaralehel polnud midagi sobilikku, seega avasin tavalise kinnisvaraportaali. leidsin sealt kolm võimalikku kandidaati ja saatsin kõigile kolmele prantsuse keeles soovi maja näha. Kolmest kaks vastas. Kolmas arvas ilmselt, et ega siis kinnisvaramaakleri töö kinnisvara näidata ole ning ignoreeris mind. Üks maja oli Crozet’s ja teine Prévessin-Moënsis ehk selles külas, kus asub see CERNi osa, kus N. töötab. Olgu, pigem asub CERN küla kõrval. Aga vahet pole.

Crozet maja käisime vaatamas. Põhimõtteliselt vanem ridaelamu, millel mõlemal pool seina taga naabrid, aeda polnud, magamistoad katuse all ehk suvel ilmselt väga palavad, väike terrassike maja ees. Minu arvamus oli, et see ei lähe mitte. Prévessin-Moënsi maja pidime nägema järgneval nädalal, aga kinnisvarafirma andis mulle lahkelt aadressi, millel oli näha, et maja asub tegelikult küla n-ö kõrvalkülas, külavahelise tee ääres ja motikapoe kõrval. Näha tahtsin ma seda ikkagi, sest see oli ägedalt renoveeritud iidvana maja ehkki ma kahtlustasin juba enne aadressi saamist, et see ei sobi meile, sest seal polnud näiteks garaaži ega keldrit, kus asju hoida.

Oli reede ja N. oli CERNi kinnisvaralehelt avastanud uue kuulutuse. Ta küsis adminnidelt kontakti ja kirjutas laupäeval omanikule. Omanik, kes on ameeriklasest füüsikaprofessor ja alaliselt Californias elab,  vastas suht kohe ja andis tol hetkel majas elavate inimeste kontakti. N. kirjutas neile ning leppis pühapäevaks vaatamise kokku. Échenevex’s asuv maja, mis küla keskusest eemal ja mille naabriteks ühel poolel hobused ja teisel poolel prantslastest vanapaar, kelle köögiviljaaed nii korralik välja nägi, et ma neid pigem sakslasteks pidada tahtsin. Majas oli neli väikest magamistuba, kaminaga elutuba, väike söögituba ja suur garaaž-kelder. Vaade oli ka. Nähtu meeldis meile, aga tahtsime tolle Prévessin-Moënsi maja ikkagi ära näha.

Esmaspäeval kirjutas kinnisvaramaakler mulle kahjatsevalt, et maja on hetkel broneeritud. N. kirjutas selle peale füüsikaprofessorile ja ütles, et me võtame tema maja. Või siis pigem majas asuva korteri. Maja esimene korrus on meie päralt, maja teisel korrusel on eraldi sissepääsuga korter, mida kasutab omanik ja ta kolleegid, kui nad CERNis teadust tegevas käivad (umbes 3-4 kuud aastas). Nagu eelmised üürnikud nentisid: “Kui me garaažis pesumasina juures kokku ei põrkaks, ei teakski, et nad kohal on.”

Maja vabanes 1. detsembril, seega ootama pidime me ikka, aga hetkel ütleks ma, et asi oli ootamist väärt. Siin on vaikne ja rahulik, öösel on pime ja näeb tähti, kamin on imeline, vaade on kena ja N.-il on tööle alla 10 kilomeetri (ja me oleme “õigel” pool ummikut). Siin külakeses on üks restoran, aga ei ühtegi poodi (isegi mitte paariäri), kuid see ei morjenda meid, sest suuremad poed on lühikese autosõidu kaugusel ja saia peakski vähem sööma.

Collongesi saaga pole muidugi veel läbi, sest Boheem teatas korterit vaadates, et ta pole koristamise kvaliteediga rahul, seega N. läheb homme küürima. Tahaks tüübile näkku karjuda, et me ei saanud toona koristatud korterit, seega me anname kinnisvara tagasi isegi paremas seisundis, aga esiteks tahame me oma tagatisraha tagasi saada ja teiseks ei üürinud me korterit alguses tema käest, seega teoreetiliselt polnud see tema süü, et korter koristamata oli. Samas oli ta väitnud, et teeb seal ehk veidi remonti, seega mis mõtet siis koristada on? /hingab süavalt sisse/ Vahet pole. N. küürib korteri puhtaks, mina valmistan samal ajal ette koogi ning pärastlõunal istume oma muhedate naabritega, kes ainult prantsuse keelt räägivad, kamina ette maha ja saame tuttavaks. Mees töötas kunagi CERNis ning naine on kohalik loomasõber, kes meie Franzukese eest sel ajal hoolt kannab, kui me Eestimaad avastame. Pange lumi valmis, sest mis jõul see muidu on!

Advertisements

Rasked valikud

Kui ma kasutan lapse söötmisel tema toidu anumaks NASA logoga napsuklaasi, siis kas ma suunan tema alateadlikkust mõtlema alkoholismi või astronaudi karjääri peale? Keeruline värk see laste kasvatamine. Iga detail võib muuta lapse elu igaveseks!

Šokolaadipott

Sõbrad käisid eile külas ja tõid meile muuhulgas külakostiks midagi, mida ma Migros poeketis müügil olin näinud, aga millest ma suurt midagi arvata polnud osanud.

potike1

Selle nimi on marmite de l’escalade ning et tegu on Šveitsiga seotud asjaga, on see muidugi šokolaadist. Potikesi müüakse vaid novembri lõpus ja detsembri alguses, sest see on seotud 1602. aasta 12. detsembril aset leidnud katsega Genf vallutada. Vallutada soovisid seda muideks prantslased.

Pott on oluline, sest legendi kohaselt olid prantslased redeliga mööda linnamüüri üles ronimas, kui neid märkas usin daam, kes keset ööd köögiviljasuppi keetmas oli. Daam kallas sõdurid tulikuuma supiga üle ning selle kangelasteo mälestuseks saabki osta šokolaadipotti, mis martsipanist tehtud köögiviljadega täidetud.

Pere noorim liige peaks 12. detsembril poti rusikaga purustama ja hüüdma: “(qu’)ainsi périssent les ennemis de la République!” (Nii põrmustatakse vabariigi vaenlased!), aga me jätame selle osa vahele. Ja mitte ainult seetõttu, et Sipsik veel rääkida ei oska.

potike2

Oli kohutavalt hea, et sõbrad külla tulid, sest see sundis meid aktiivsemalt kodu korda seadma ning nüüd on mõnus. Olgu, minu kontor on veel täielik bardakk, aga ma töötan nii kui nii pigem kamina ees olevas tugitoolis, seega kiiret pole. Tegelikult tuleks kaks kasti veel lahti pakkida ja mõned vedelevad asjad ära panna, seega asi pole üldse nii hull. Lihtsalt muude tubadega võrreldes on asi nutune… Ja aknaid tahaks pesta. Või no ei tahaks otseselt, sest mulle ei meeldi aknaid pesta, aga peaks. Parandaks vaadet. Mitte et vaate üle kurta saab. Kui need puud maha võtta, näeks Mont Blanci.

vaade.jpg

 

Odav maitse

Sipsik on alustanud avastusretke maitsete põnevas maailmas ning rõõm on nentida, et hipsteriks pole teisel vist lootust saada. Pistsin talle hommikul veidi avokaadot suhu ja kui laps rääkida oskaks, oleks ta ilmselt karjatanud: “Ema?! Mida sa teed?! Miks sa mind mürgitada üritad?!” Esmaspäeval esimese maitsena proovitud kodune porgandipüree läks hoopis paremini peale. Porgandid on odavamad kui avokaadod, seega lapsel majanduslikku mõtlemist jagub.

Enne kui keegi küsib, et kuidas küll nii vara, siis siin maailmanurgas soovitatakse lisatoiduga neljakuuselt alustada (Sipsik oli esmaspäeval 4 ja pool kuud vana), et laps tasapisi sööma õpiks ja maitseid avastaks, sest 6-kuuselt peaks ta teoreetiliselt ühe eine päris toitu päevas sööma. Piiranguid on kusjuures vähe. Peaaegu et polegi. Ma olin häguselt kuulnud, et söömisega alustamine on ilgem raketiteadus, aga põhimõtteliselt öeldi, et proovigu (peaaegu) kõike. Ka muna, mida minu teada mõned enne esimest eluaastatki anda ei julge. Soola-suhkrut muidugi mitte ja piimatooteid ka.

Tuleks vist kõrvitsasuppi teha, siis saab lapsele kõrvitsat anda. Pole vist vaja teist uuesti avokaadoga traumeerida. Pärast ilmneb veel hilisemas eas ebaratsionaalne hirm rohelise värvi ja advokaatide vastu.

Nädal on üks päev

On kohutavalt tore, kui tellid Amazonist midagi ning saad päev-kaks hiljem kirja, et sinu tellimus on teel ja saabub nädala pärast, aga siis koputab järgnevalt päeval kuller uksele ja ulatab paki. Tõsi, too teine asi, mis pidi ka nädalaga saabuma, saabub ilmselt ikkagi nädalaga. Ootan seda pikisilmi, sest tellisin malmist vahvlirauad, millega kaminas vahvleid teha. Aitab pühapäevahommikustest pannkookidest, nüüd teeme vahvleid! Või no nüüd ei tee, siis teeme, kui rauad kohal on.

Iga kolimise juurde näib kuuluvat ka vajadus IKEAs käia. Mööblit me ei vaja (müüsime osa enda omast niigi maha) ning nagu me N.-iga nentisime, me oleme IKEA mööblist välja kasvanud ning kui midagi suuremat vaja oleks, valiks pigem mingi muu poe. Mõningaid asju oli aga vaja ja neist mõningate puhul oli IKEA kindla peale minek. Näiteks suured vaakumsäilituskotid, sest meil on kapid täis patju-tekke-tekstiili, mis meile ei kuulu ja mida me ei vaja, seega pakime need ära ja paneme keldrisse (või kappide kõrgematele riiulitele, kuhu me nii kui nii ilma redelita ei ulataks).

Kodu on peaaegu valmis. Kontorid on veel täielikud sõjatandrid (aga lootust juba on), elutoast tuleb paar asja hoiustamiseks välja kanda, söögitoas sama lugu, Sipsiku toas tuleb lamp ära vahetada (täna tõin poest uue), magamistoas tuleks viimased asjad kappi panna (N.-i arusaam lahti pakkimisest oli tekitada kummutile kuhi) ning homme tuleks kardinaid ostma minna. Siin on igas toas kardinad, aga elutoa omad näevad koledad välja ning mul on kindel mõte, mida ma siia tahaks. Söögilaua peaks ka ära mõõtma. Ma kahtlustan, et kõik me laualinad on selle jaoks liiga väikesed…

Naljakas, kui me igiammu (ehk 2012 vist?) Tansaanias käisime, üritas entusiastlik suveniirimüüja meid veenda, et me peaks ostma masaide odade komplekti ja selle oma söögitoa seinale riputama. N. elas tol hetkel Espoos väikeses kööktoas ja mina oma Tallinna 37-ruutmeetrises korteris. Söögitoast võis vaid und näha. Aga nagu näha, oleme arenema hakanud. Meil on nüüd söögituba. Ja laualinad. Ja riidest salvrätikud. Pagana snoobid!

Olgu Huberts tänatud!

Laupäeval kolisime (jah, seda koduotsimissaagat ei tulnudki, sest kiireks läks, aga peagi panen sellegi kirja). Hiiglaslik lätlane ilmus kohale veidi enne kümmet, käsutas kupjana N.-i kiiresti kaste tassima, otsustas meie suureks üllatuseks teisel korrusel olevad asjad läbi akna autosse laadida (seal olid kõige raskemad raamatukastid) ning selleks ajaks, kui mu sakslased kohale jõudsid, oli autosse kanda veel kolm kasti ja toataimed. No ja Franz ning Sipsik ka, aga nemad kolimisautosse muidugi ei läinud vaid tulid minuga.

Koos sõidule kulunud ajaga (ca pool tundi), võttis kolimine aega kaks tundi. Hubertsiga kolime iga kell uuesti! Sõime sakslastega pirukaid, lobisesime, tutvusime ühtede naabritega (hobused, kellele ma peagi porgandeid sööta üritan) ja siis üritasime veidi sotti saada, kus miski asub.

Tänaseks on magamistuba, Sipsiku tuba, vannituba, esik ja köök korras ning homme loodan elutoa ja söögitoa valmis saada. Kontorid ja garaaž-kelder kõige viimasena. Kõik on rohkem aega võtnud, sest esiteks on meil Sipsik ja teiseks pole eelmised üürnikud üldse nii korralikult koristamisse suhtunud, kui mulle meeldiks. Köök vajas küürimist ja külmkapp vajab seda ikka veel (sulatamisest rääkimata)., rääkimata vajadusest ventilatsiooniavadele ja radiaatoritele maksimaalsel tugevusel töötava tolmuimejaga läheneda. Kuivati kondensaator tuleb ka ära puhastada, sest sealt vaatab vastu ilmselge tuleoht. Lisaks on omaniku asju kõik kohad täis ehk et ma olen keldrisse vedanud hulganisti kaste, mis täis nõusid, plastikust riidepuid, käterätte ja muud taolist. Lähipäevil tuleb IKEAst vaakumkotte tuua, et ära pakendada ka seinakappe täitvad tekid, padjad, saunalinad ja muu tekstiil.

Muidu hakkab aga täitsa looma. Kaminas põleb igal õhtul tuli, küünlad on kaminasimsil ja täna välkus õues võimas äike. Korraks õue astudes oli pea kohal tähistaevas ning eemal helklesid Genfi tuleb. Meeldivalt pime ja vaikne on siin.

Franz suhtub olukorda väga rahumeelselt ja põnevusega. See tuletab meelde, et peaks looma tuppa meelitama. Muidu magab suurema osa päevast kas diivanil või minu kontori voodil (see on ühtlasi ka külalistetuba), aga õhtul kaob pikemaks ajaks õue. Hobuseid siis enam pole, seega ma ei teagi, kellega ta seal sõprust sobitab.

Usk inimkonda

Need hetked, kui usk inimkonda kaduma hakkab. Ja siis me imestame, et Trump valimised võidab, Brexit toimub, Le Pen peaaegu presidendiks sai, et AfD toetajaskond kasvab, et Orbàn Ungarit jumal teab kuhu veab, et…

Muide, New York Times avaldas hea video infosõjast. Soovitan soojalt. Mitte et see otseselt eelmise lõiguga haakuks, aga noh…