Category: Uncategorized

Heitesport

Jaanuar on olnud pingeline. Vaadake, see remont, eks. Kõik oli jonksus! Kõik läks suurepäraselt! Märkate, et ma kasutan minevikku, eks? Kütte- ja torufirma käis detsembri alguses, andis mulle vajaliku info ja oli täiega minu projekti jaoks broneeritud. Ainult seda va uuendatud hinnapakkumist ei tulnud. Võtsin vabalt, nad ongi aeglased. Jah, ma võtsin ikkagi selle firma, kes suvel mulle kuude kaupa pakkumist ei saatnud, sest ma ei suutnud lihtsalt ühtegi teist firmat projektist huvituma panna. Leppisin poolakatega graafikumuudatuse kokku (õigus, ma pean ehitusprahi jaoks suure tünni tellima!) ja teavitasin sellest ka toda firmat (oli juba detsembri lõpp) ja ühtlasi küsisin viisakalt, et kus siis see hinnapakkumine ka olla võiks? Keegi ei vastanud. Olgu, puhkuste aeg ka, mis me ikka stressame. Jaanuari alguses küsisin uuesti. Meilitsi, sest telefoni ei võeta seal kunagi vastu (suht tavapärane siin riigis, mis on mõneti irooniline, sest ega e-kirjadega tulnud päringutele ka eriti vastata). Lõpuks sain nad jaanuari teisel nädalal kätte ja sekretär teatas, et madame, me olime ju eilseni kõik talvepuhkusel! Oh, väga hea, kartsin juba halvimat! Miks nad ei suuda mingit teadet oma e-postile peale panna on muidugi hea küsimus. Ootasin veel. Siis saatsin veel ühe kirja. Siis helistasin uuesti, et sekretär saaks mulle mõneti tüdinud häälel öelda, et madame, mina teie projektiga ei tegele, aga ma olen info kolleegile edastanud.

Madame hakkas tegelema meeleheitega. Ühest küljest tundus uskumatu, et keegi hülgaks nii suure projekti, mille tarbeks nad on lubadusi andnud ja mul elutoas auku põrandasse uuristanud, et teada saada, mis seal all on ja kas/kui palju mu põrand pärast põrandakütte paigaldamist tõuseb (õnneks üldse ei tõuse). Teisalt…. No kui keeruline on ühte kuradi e-kirja saata!? Ma lootsin ja samas oli meel ikka täiesti heidetud. Otsisin alternatiive ning ikka lootsin. Sõber rääkis kõrvale loo, kuidas tal naabril oli hea krohvija, oli talle ennegi töid teinud ja ta tellis siis temalt terve maja krohvimise. Kõik oli paigas ja tüüp hüppas viimasel hetkel alt ära, sest veel suuremat projekti pakuti. Heitsin selle meele kohe eriti kaugele. Eile helistasin mitmesse kohta, et kuulda, kuidas nemad double fluxi ei paigalda. Jätaks siis paigaldamata, saaks vähemalt kellegi põrandakütet tegema?

Oot, ma vist pean seda double fluxi selgitama? Igas majas peab olema VMC ehk sundventilatsioon. Meil on augud köögis, vetsus ja vannitoas ning viimases on toru ilmselt umbes, sest mingit õhku sealt ära ei imeta ning laes on stalaktiidid. Double flux on VMC änksam versioon, kus augud on igas toas. Köögist, vetsust ja vannitoast pumbatakse õhku välja ning teistesse tubadesse sisse, kasutades samas väljapumbatava õhu soojust, et sissetulevat õhku soojendada. Soojustagastussüsteem on see vist maakeeli? Pidavat suisa 20% energiasäästu andma ja pole vaja aknaid avada. Prantsusmaal on akendel üldiselt ventilatsiooniribad, aga et me tahame double fluxi, siis meie akendele neid ei tule, mis teeb akna ilmselgelt soojapidavamaks, sest selles pole auku sees.

Ühesõnaga. Viis nädalat lammutamiseni ja mul pole kõige olulisemat ehitajat. Täiesti pees! Mida ma teen? Tühistan poolakad? Ei, lammutame ja elame selle kuidagi üle! Leiame lahenduse!

Vahepalaks üritasin eile oma buusterit saada. Aeg oli kirja pandud ja puha. Käisin enne veel sõpsiga Šveitsis kohvikus, sest Prantsusmaal ma alates eilsest enam ei saa, sest mu vaktsineerimispass kaotas kehtivuse – 7 kuud viimasest doosist (ole veel agar ja ogar). Šveitsis kehtib vaktsiin aasta. Jõudsin Annemasse’i kohale ja mulle teatati, et ma oleksin pidanud kaasa võtma selle paberi, mis mulle mais anti, kui ma esimese süsti sain, sest kui mul tervisekindlustuskaarti pole (ja mul pole, sest ma ei maksa ju riigile makse), tuleb mind andmebaasist leida selle koodiga, mis sellele paberile kritseldatud on. Aasta 2022 ja Prantsusmaa pole ikka veel leiutanud andmebaase, kus saaks nime ja sünniajaga otsida. Olgu, ma õelutsen. Oma viga, et selline veidrik olen. Lihtsalt et see paber oli 40-minutilise autosõidu kaugusel ja kusagil mu kontor-seapesas, mida ma parasjagu sordin ja kokku pakin (tõlge: kurat teab kus).

Sõitsin koju, olles enne teinud vihapurskekõne N.-ile ning teel koju lõrisesin Lotte muusika taustal (Sipsik oli tagaistmel). Ma nii üritan Prantsusmaal kohaneda ja seda riiki rohkem armastama hakata, aga ta teeb selle vahel ikka nii raskeks. Veab teil, ma ütleks, kultuurišokilist sisu tuleb siit veel aastaid!

Õhtul saatsin Genfi asjapulkadele kirja, et küsida, kas nad ei tahaks mulle kolmandat doosi anda, sest ma leidsin tolle papri küll üles, aga ma migreeruks nüüd hea meelega Šveitsi süsteemi üle. Saatsin neile just täpsustavat infot (näe, vastavad e-kirjadele ja isegi kiiresti!) ja ehk saan lähiajal süsti tehtud. Kui just ei ilmne komplikatsioone, sest sel juhul tuleb see maikuune paberilipakas ikkagi näppu võtta või buuster tegemata jätta, aga viimast ma väga teha ei tahaks, sest ma tahan kohvikusse. Nii siin kui Bulgaarias, sest just sinna me lihavõtete ajal läheme. Kaks nädalat! Broneerisime endale Airbnb kaudu vanalinnas asuva aiaga majakese, mis maksab nii vähe, et imelik on :)

Tulgem aga remondi juurde tagasi. Mis nüüd saab? Mis siin ikka muud kui et korda saab. Küttemees saatis täna pärastlõunal lõpuks hinnapakkumised, millel ilutses kuupäevana 7.12.2021. Kuupäevade osas ta mulle kinnitust ei andnud ega ka orienteeruvat aega, millal mul parketti vaja oleks, sest parkett tuleks juba ära tellida, aga edusammud needki. Jah, ma tahaks nad pikalt saata. jah, mul on vaja nende graafikut. Jah, mulle ei meeldi väga mõte neile umbes 15 000 euro maksmises, et nende tööaeg meile ära broneerida. Aga. Mul pole kedagi teist nii kiiresti võtta ja sügisesse ma remonti ei lükka. Neid tegelikult kiidetakse firmana. Küllap laabub. Kui ei, siis oodata veriseid mõrvu ja muud taolist. Ärge vihastage välja kahe väikelapsega põhjamaalast, kes oma põrandakütet tahab!

Lõpetuseks pole lisada muud, kui ehk kõige olulisem mõttetera noile, kes Prantsusmaale kolimist kaaluvad. See on tõele au andes kõige olulisem asi, mida te teadma peate. Ausalt. Ja see rabab teid jalust. Olete valmis?

Prantsusmaa ei ole Eesti.

Milline šokk!

Ah õigus, müürseppa pole mul ka ikka veel.

Ägin…

Novax Djocovid

Õhtul oli telekas lahti ja BBC pealt tulid uudised (jah, me vaatame, kui üldse vaatame, inglisekeelset telekat. Saksakeelne on teisel kohal ja prantsusekeelne… no sellest me ei räägi). Nagu ikka, mängiti esimesena suuremate põhiuudiste õrritajaid.

Downing Streeti peod. Ohkan: “Mul on sellest Johnsoni peoteemast juba täiesti kopp ees. Kaua võib! Saagu temast juba lahti! See teema on sama tüütu kui–” Novak Djokovici viisasaaga jätkub. Mina: “Sama tüütu kui see neetud Djokovici viisa! Miks ühe tennisisti viisa peateema on? Nagu maailmas tähtsamaid asju enam poleks!” Prints Andrew kohtuasi. Mina ägan vaikselt ja panen teleka kinni.

Novax Djocovidit nägin ühe YouTube’i video pealkirjas. Ma ei tea, mis loogika järgi algoritm mulle videoid soovitab, sest tennisest huvitun ma umbes sama palju kui snuukrist ja ma võin käsi südamel vanduda, et ma ei huvitu viimasest absoluutselt. Ma isegi ei tea, mis snuukri ja piljardi vahe on. On seal üldse mingi vahe? Näe, mind ei huvita isegi nii palju, et ma vaevuks seda guugeldama.

Ja täiesti suvalisele teemale hüpates. Meil on krundi teeäärses osas päris järsk nõlv (ja garaažiukse ees ka) ja mulle jäi internetis see silma:

Jaa või jaa?

Santsul on külm!

Arvas laps kassi kohta, kes põleva kamina ees olevas tugitoolis magas.

Kass talus seda kõike hetkeni kui Sipsik end talle kaissu pressis. Istub nüüd mu kõrval teises tugitoolis ja on veidi solvunud moega.

Eile keetsin paar muna. Hommikul avanes selline vaatepilt:

N. õhtul: “Ma olen omadega ikka täitsa sooda. Hakkasin eile munadele kirjutama, et millised keedetud on ja no miks ma ‘muna’ kirjutasin? See on ju ilmselge!”

Mina: “Sooda jah, mis sa neist üldse märgistasid? Pannud siis kaussi või jätnud restile. Keerutades saaks ka aru, kumb on.”

Kass nüüd:

Lossikemps

Mul on eelmisest aastast veel üks asi kirja panemata. Tegime nimelt 31. detsembril väikese retke, mis oli natuke kui mu sünnipäeva tähistamine, sest päev varem oli koledam ilm ja ma tahtsin aastavahetuseks asjad valmis osta, et pärast poodi minema ei peaks. Jätsime poisi hoidja juurde, et endal elu lihtsam ja autos vaiksem oleks ning suundusime mööda väiksemaid Annecy poole.

Esimeseks peatuseks olid Caille sillad. Neist vanem Pont Charles-Albert on 192-meetri pikkune rippsild, mis viib üle 147-meetrise sügaviku ja mis valmis 1839. aastal.

Silla disain oli vist ka 19. sajandi standardite kohaselt natuke kitšilik, aga see ei vähenda sillaehitajate ja inseneride hämmastavaid oskusi. Seisad seal ja vaatad seda ja mõtled, et mis pagana imetrikiga nad selle küll ehitasid.

Telefoni ei tasu maha pillata, sest silda katvas puitkattes oli piisavalt laiu lõhesid, millest tänapäeva moodne telefuunar läbi lipsab. Otsi siis pärast sealt kanjonist.

Sildu on seal kaks. Või no isegi kolm, sest sillal seistes näeb kaugel-kaugel ka kiirteesilda, mis on neist kolmest kõige igavama välimusega. Too siin on Caquot sild, mis valmis 1928. aastal ja millest pidi tegelikult saama raudteesild, aga raudteed ei tulnud ning nüüd saab sealt autoga üle. Rippsillast ei saa, seal tohib vaid kõndida.

Kell oli keskpäeva löömas ja Sipsik kurtis, et tal on kõht tühi (kohe näha, et Prantsusmaal kasvanud!), seega lubasin talle, et natuke tuleb veel sõita, aga siis saame lossis lõunat süüa. Täpsemalt château de Menthon St. Bernardis.

Tavaliselt on see talviti kinni, kuid sel aastal tehti sinna miski jõuluküla ning ehkki jõulud olid juba läbi, lubati, et lossiaed on lahti ja süüa antakse ka. Söömiseks paluti minna aiast läbi ja siis mäest alla laskuda, kuni jõuame väikese chalet‘ni. Chalet tähendab päris mitut asja, aga üldiselt võiks seda tõlkida kui “majake”. Pigem midagi väiksemat ehk.

Selle majakese võite mulle küll kohe sisse pakkida!

Lõunasöök oli pettumus, sest piltide järgi jäi tunne, et on päris resto ehkki see, et nad lubasid pidevat toitlustust kõlas muidugi kahtlaselt. Sai rakletitaldrikut (veidi meh), austreid (iik!), pannkooke, friikaid, suitsulõhe ja foie gras taldrikuid. No mis siis ikka. Sõime natuke ja nautisime erakordselt sooja ning päikselist ilma. Pärast okserallit ja nädal kestnud lakkamatut vihma oli päris tore vaheldus.

Lossi köögiviljaaias oli ehk aedniku maja. Tahaks endale ka sellist… Aed ise oli muidugi talveunes, aga seal sai vaadata kanu, paabulinde ja lambaid, lisaks peesitas siin-seal paar kassi. Mis sa veel tahta oskad!

See loss oli vist ka Disney’le mingit otsa pidi inspiratsiooniks. See ja Neuschwanstein.

Muide, vaatasime seda fassaadi, mis avaneb sissesõidutee poole ja jäime arutama, et huvitavad toakesed seal seina küljes, et ilmselt kemmergud. Näe, kahel isegi torustik, aga see peab ometigi uuema aja lisand olema. Ja siis mõtlesime, et oot, neil olid kemmergud selle poole peale, kust inimesed lossi sisenesid? Ja kõik on põhimõtteliselt ühes kohas. Ühest küljest ma nagu mõistan, sest nii reostab vaid ühe seina ära, aga sa pidid siis ju pool lossi läbi jooksma, et kemmergusse saada.

Lõpetuseks veidi puutöökunsti. Järgmiseks jõuluks teen meile ka siia tee äärde!

Las ma räägin sulle footonitest

Käisime eile külas ja ma sain end täies mahus bulgaaria keele sisse kasta. Kodus saab ka, aga siinne vestlus on lihtsamal tasemel. Nentisin ühel hetkel, et kui ma aastakese Bulgaarias elaks, saaks ma umbes sama hästi keelest aru kui hetkel prantsuse keelest. Mul oli just täna üks neid idioodihetki, mida ikka ette tuleb. Ma nimelt otsin müürseppa (maçon), seega saatsin hommikul hulga päringuid ning tegin paar kõnet (äkki isegi üks tuleb neljapäeval vaatama), seega kui mulle keegi helistas ja kiiresti midagi vuristas, eeldasin ma mingil põhjusel, et ta on mõni neist müürseppadest, sest ta just nagu ütles selle sõna ja teadis, kes ma olen. Tegelikult oli ta Amazoni kuller, kes teatas, et ta on maja (maison) juures. Vaatas mind kui täielikku pooletoobist, kui paki üle andis.

Aga tagasi külaskäigu juurde. Lisaks võõrustajatele ja nende tütrele (poeg Lausanne’is ülikoolis) olid kohal ka me lapsehoidja, tema tütar ja tolle tütar (Sipsikust kuuke noorem), seega üldiselt räägiti bulgaaria keeles, sest lapsehoidja ei räägi inglise keelt ja N. ilmselt ei suudaks eriti prantsuse keeles eriti kaasa rääkida (ja mul oleks raske). Võõrustajate meespool korra naeris, et äkki räägiks saksa keeles, sest siis saaks ta harjutada – käib Zürichis tööl ja seega on saksa keelt ikka vaja – aga jätsime selle eksperimendi ära. Sipsik oli veidi hämmingus, sest ta pole eriti harjunud, et on suuremaid seltskondi, kus kõik bulgaaria keelt räägivad, seega oli tallegi kasulik keelekümblus.

Ühel hetkel palun N., et ma võtaks Itso-sani oma sülle, et ta lõpuni süüa saaks, aga bulgaarlaste meespool (füüsik) kostis, et ta võib ise ka võtta. No olgu. Itso-san vaatas teda alguses kahtlustavalt, aga siis lasi end armulikult mööda maja kanda, et erinevaid lampe ja muid vidinaid uudistada. Kui nad naasid, nentis füüsik, et poisile meeldivad footonid (tõlge: valgusosakesed ehk lambid). Ühel hetkel soovis lapsehoidja tütar poissi sülle võtta, mille peale Itso-san kisama kukkus, mispeale üritas võõrustajate naispool teda võtta, mis ta veel rohkem kisama pani, mispeale võttis ta sülle füüsik, sõnades: “Las ma räägin sulle footonitest.” Poiss leebus hetkega, pani põse vastu ta lõuga ja oli täielik kukununnu. Pakkusin füüsikule , et jätku sinna idufirma tööintervjuule, mis tal sel nädalal on, minemata ja tulgu meile lapsehoidjaks.

Torti sai muidugi ka, sest võõrustaja on see tordimeister. Ise ohkis, et oi, üldse ilus ei tulnud. No ma ei tea…

Olevat jäägikook. Nimelt tuleb torte tehes palju biskviidijääke ja tavaliselt saab neist pulgakooke teha (ilmselt hoitakse jääke sügavkülmas või kuivatatakse puruks, ma ei küsinud), aga nood polevat enam eriti moes, seega ta tegi pulgakoogisegu (biskviidijääk hapukoorega põhimõtteliselt), aga vormis neist kettad. Oli nätskelt tummine, aga üldse mitte paha. Meil on seda nüüd külmkapis päris mitu viilu, sest meile pakiti hulganisti sööki kaasa. Täna pole õhtusööki vaja teha, sest meil on täidetud hapukapsarulle.

Toidust rääkides. Täna kõndimas käies avastasin, et meie külas on nüüd kitsetalu, kust saab osta juustu, jogurtit ja isegi jäätist. Tõsi, nende kuulutuse peal numbrit ega midagi polnud ning talu juures üht suunavat viita ka polnud, aga ehk ma mõni teine kord uudistan lähemalt. Kitsepiimajäätis kõlab küll põnevalt.

Lisaks käisin piimaautomaadi juures, sest eelmisel nädalavahetusel kõndis me aeda inimene, kes otsis piimamasina juhiste järgi kohta, kus piima osta. Olevat siia suunatud. Kõlas kummaliselt, me naabril ju vaid hobused ja Šveitsi lihakari. Masina peal oli silt, et peagi läheb masin uuesti tööle ja piim hakkab tulema meie oma Pays de Gexist. Rõõm! Kodus tuuseldasin kõik riiulipealsed läbi, et leida üles oma kiip ning ilmselt tuleb osta paar pudelit mahla, sest pudelid panin vist kõik konteinerisse ära. Seejärel guugeldasin seda uut piimatootjat. Meie naabri aadressile registreeritud piimakarjade ühendus! See selgitab nii mõndagi. Peaks ta käest küsima, millal masin tööle hakkab ja kas ta oma talli juurde ei taha üht püsti panna. Oleks kohe eriti mugav :)

Viimased riismed

Tulin just saunast. Eile õhtul sadas veidi lund ja öösel oli juba korralikumalt tulnud, seega päeval sai hoovis kelgutada ning nüüd seda sulavat lund saunatamisel kasutada. N. oli kenasti ukse juurde lumepalle teinud, seega haarasin ühe kaasa ja viskasin kerisele. Ah sa mait! Järgmise palli peale tilgutan mingit eeterlikku õli ka, siis on veel eriline vunk sees! Pärast leili sai õue hüpata ja end lumega hõõruda ning nagu ma sauna tagasi minnes avastasin, olin ma koos lumega ka mulda kaasa haaranud ning mul olid kerel mudatriibud. Kodune mudamask :)

Aga tegelikult peaks eelmise aasta teemadega joone alla tõmbama ehkki ma tean, et kõike ma täna veel ei jõua. Näiteks jõulud. Olid oksesed, aga tegelikult oli seal toredaid asju ka. Näiteks me toidulaud.

Oasalat, lehtkapsakrõpsud, pärsiapärased marineeritud oliivid, pärsiahõnguline baklažaanimögin sumaki ja kreekapähklitega, salat röstitud paprikatest (aitähh, ämm!), seene-läätsepasteet, peedi-apelsinisalat, porkkala ehk porgandist tehtud valekalaga võileivakesed, soodasai ja küpsisetaignatrühvlid.

Lehtkapsakrõpse tegin ja sõin esimest korda, käis kah, väga ei vaimustanud. Marineeritud oliivid olid erakordsed ehkki granaatõunasiirupi asemel kasutasin mingit granaatõunakastet. Baklažaanimögin oli põhimõtteliselt Bulgaaria klassikaline mögin, millele sumakki lisasin. Paprikasalat tuli suuresti purgist, purki pani paprikad ämm. Pasteet oli hea ehkki kaldusin retseptist veidi kõrvale (kalakujulinevorm on emalt, olevat kulebjaakavorm olnud). Peedisalat oli hea, aga jällegi ma ei lugenud retsepti eriti hoolikalt, seega ma lihtsalt röstisin oma peeti ja leiutasin kastme ise. Porkkala oli kah. Ilmselt oleks õhemate viiludena parem olnud. Võib-olla isegi kordaks kunagi. Trühvlid ei vaimustanud. Asi polnud ilmselt mitte niivõrd selles, et või oleks parem kui margariin, kui selles, et need olid lihtsalt imalad ja ilma igasuguse särtsuta. Midagi haput oleks vaja olnud. Taipasin seda juba neid tehes, aga mul polnud kapist midagi sobivat võtta.

Ilmselt kõige mõnusam vegan-jõululaud, mis ma senini kokku pannud olen. Tahtsin vegansülti ehk köögiviljatarrendit ka teha, aga mida rohkem ma sellele mõtlesin, seda vähem mind see idee vaimustas. Võimalik? Jah. Maitsev? Mmmm…. No ma ei tea. Mõtlesin küll, et mitte-vegan lauale võiks pohlamoositarrend lahe lisand olla. Hea verivorsti kõrvale panna.

Kingitusi sai ka. 25. detsembri hommikul, sest multikultiperes tuleb traditsioone ühildada.

Kupli ehitasin ise ning see on tänaseks suht kipakas juba. Oli juba alguses tegelikult, sest nood alumised ruudud ei ole struktuuri mõttes kõige parem idee, pigem võiks selle ruudu kahest kolmnurgast teha, oleks tugevam. Kuppel vaimustas Sipsikut kõvasti vähem, kui ma olin eeldanud, kuid meeldis mõnda aega Itso-sanile. Ja kassile, kes seda hävitada üritab. Kui üles kolime, läheb kuppel ahju. Juhised leiate siit.

Enne paberiga üle kleepimist ja ogaral hulgal washiteibi raiskamist nägi selline välja:

Oleks pidanud juhiseid järgima ja värvilise papi sissepoole jätma, sest siis oleks saanud ta lihtsalt kiirelt ära värvida.

Mina sain oma jõulu- ja sünnipäevakingituse kätte varem. Ise tegin endale.

Nood vasakpoolsed on mu uued saapad ja parempoolsed on vanad. Vanad sain sõpsi käest, kes need kunagi Pariisi kirbukalt ostis. Ma olen neid endaga kaasa kolinud, aga mitte eriti kandnud, sest nad on libedad ja mitte vaid jää või lumega vaid ka märgade lehtedega. Sel sügis-talvel siiski kandsin neid ja avastasin, et lisaks libedusele, mille vastu oleks veel rohtu, ei pea saapad üldse vett. Isegi lihtsalt vihmas kõndides ja porilompe vältides on jalad märjad. Hoian neid veidi veel, aga ilmselt tuleb nad vanaduspuhkusele saata. Uued saapad tulid karbita, aga väga nunnus kotis:

Nende roomiktalla all on lillemuster :)

30. detsembril istutasin rabarberi maha. Hetkel on nad plastpottidega kaetud ja lume all. Homme peaks ilmselt neile veel lund peale kühveldama, sest kolmapäeva öösel tuleb kaheksa külmakraadi.

31. detsembril tegime väikese retke, aga sellest kirjutan ehk homme, siin on hoopis me uusaastalaud. Mitte-vegan :)

Pooled asjad tõid külalised kaasa ja kõik maitses hunnitult. Heas seltskonnas teisiti ei saagi.

Oraaaanž

Võtsin hommikul Sipsiku kaasa (poiss oli hoius) ja läksin Val Thoiry ostukeskusesse, sest seal asub üks kahest meie piirkonna Orange’i kontorist. Olin korra varemgi üritanud seal löögile saada (neil on alati üüratud sabad) ja seejärel nende kodulehel mobiililepingut teha üritanud, aga süsteem jooksis kokku ning sinna see jäi. Oli saba. Nagu ikka. Uksel seisis mees, kes õlavarrel oleva kirje kohaselt oli turvamees. Veider. Seisin mõnda aega, Sipsik lõbutses mingi karuselliautoga (tööle ei pannud, olen õppinud varasematest kogemusest, et ta hakkab kohe kartma) ja siis lugesin seinal olevaid teateid. Selgus, et turvamees on seal põhjusega. Kolme poetöötajat olevat rünnatud ja seega on neil nüüd vähendatud koosseis ning palun olge kannatlikud ja üldsegi võiksite endale randevuu broneerida. Ma polnud teadlikki, et selline variant eksisteerib! Kahjuks silt ei täpsustanud, miks töötajaid rünnati. Kas keegi üritas telefone varastada või raevus kehva internetiühenduse või aeglase teeninduse peale?

Lõpuks jõudis järg minuni. Särtsakas naine teatas, et oi, aega läheb, aga on teil muidu kõik vajalik dokumentatsioon kaasas ehk et isikut tõendav dokument, pangakonto number ja elukohatõend. Viimase puhul tegin ma: “Eee…” “No mõni arve ehk?” Aa, ikka leiab. Astusin sisse ja jäin ootama ning siis taipasin, et kõik me kommunaalide arved saadetakse teatena, mis kutsub neid vastava firma keskkonnast alla laadima. Tuletasin kiirelt netifirma salasõna meelde ja laadisin endale arve alla. Passida tuli mõnda aega, aga õnneks mul vedas ja tolle naise pärast mind saabunud randevuu oli unustanud midagi kaasa tuua, seega temaga läks umbes viis minutit ja siis saingi ma jaole. Saatsin nende ebanormaalsele e-posti aadressile oma dokud, nati klõbistati, andsin kaks allkirja ja keeldusin lapsele pakutud pulgakommist, tehtud! Eriti positiivne on see, et erinevalt Eesti numbrist saan ma Prantsuse numbrit ELiga võrdsetel tingimustel ka Šveitsis kasutada, mis teeb mu elu märgatavalt lihtsamaks, sest ma ei pea mobiilselt netti enam kodust lahkudes kinni keerama.

Eesti numbri peaks nüüd kinni panema, sest ilmselgelt me ei liigu siit pikemat aega kuhugi, seega ma ei pea enam muretsema selle pärast, et keegi kaotab tänu numbrimuutusele mu kontakti. Veider, mul on see number ligi 20 aastat olnud. Sain ta, kui ülikooli minnes lõpuks mobiili sain. Keskkoolis ei tundnud ma selle järele vajadust ehkki osadel kaasõppuritel need juba olid. Natuke kurb on temast isegi loobuda, aga mul pole teda vist enam millekski vaja. SmartID on seadmepõhine. LHVs peaks kontaktnumbri ära vahetama, nad ei võta võõralt numbrilt helistades jutule (või vähemalt selline oli nende reegel mõnda aega tagasi).

Naljakas, see on nagu järjekordse niidikese läbilõikamine. Mis järgmiseks? Prantsusmaa juhiluba ilmselt. Mitte-residendina ma vist Eesti oma enam uuendada ei saa. Õigus, ma peaks N.-ile ütlema, et ta CERNi adminne togiks, sest ma võiks siiski ühel hetkel uue Prantsusmaa ID-kaardi saada. Mul on jätkuvalt see, mille Sipsik ligi kahe aasta eest muruniidukisse viskas. Igaks sajaks juhuks võiks see ju olemas olla.

Googleisez

Käisin täna Carrefouris. Ma enamasti ei käi seal, sest sealsed töötajad on kõik kergelt depressiivse olekuga, turvamehed kuidagi ebaviisakad ning väidetavalt ei kohtle pood oma töötajaid just eriti hästi (mis selgitab depressiivsuse ja ebaviisakuse). Täna käisin, sest see jäi mulle lihtsalt tee peale ja vahel on ikka tore käia poes, kus sa ei tea, kus asjad asuvad.

Kassas pidin peaaegu asjad maha jätma ja minema kõndima. Mulle sattus algaja kassapidaja (väga armas oli), kellele sattus otse minu ette kaks daami, kes ostsid suurel hulgal kodutekstiili ning tahtsid ära kasutada suure kuhja mingeid kuponge. Ma olin oma asjad kõik juba lindile pannud ja ma ei viitsinud neid sealt tagasi kärusse tõsta, aga ilmselt oleks pidanud, sest see protsess võttis ebanormaalselt kaua aega. Oleks nad selle kõige peale veel tšekiga maksma hakanud, oleks ma vist tõesti karjudes minema jooksnud.

Suures Carrefouris on üks geniaalselt hea asi küll. Neil on vaid üks kassajärjekord (olgu, lisaks erikassad ka) ehk et kõik seisavad ühes sabas ja liiguvad vastavalt vabanevatele kassadele edasi. Enamasti see ilmselt aitab vältida olukordi, kus keegi pikalt kellegi pärast passima peab. Sel korral ei vedanud.

Pärast kassasid on laud, kus saab telefuunarit laadida. Ilus prantsuse keel, kas pole?

Saime kirikus peksa

Usalda veel Prantsusmaa maksusüsteemi, ma ütlen! Vaadake, neil on ilus (vist, ma tegelikult ei tea, olen lasknud N.-il seal tegeleda) e-keskkond maksude deklareerimiseks ja tulumaksu välismaal teenitud tulu pealt võtavad nad ilusasti segmentidena otse pangakontolt maha, seega ei osanud mina aimatagi, et nad mingil põhjusel taxe d’habitationi ehk elukohamaksu (mitte segi ajada taxe foncière’i ehk kinnisvaramaksuga, mida me uuest aastast maksma hakkame, sest meil on nüüd kinnisvara) puhul seda ei tee. Täna saime postiga kurja kirja, mis teatas, et meil on maks maksmata ja nüüd rakendub 10%-line viivis. 46-eurone peksasaamine. Ma võiks muidugi helistada ja viriseda, aga ma ei jõua. Ei taha. Ei suuda.

Mäed on jälle lumised. Tuleb nädalavahetusel räätsamatkale minna! Õige, tuleb oma räätsad tagasi küsida.

Toas on elevant

Seega rääkigem temast. Veidi enam kui aasta tagasi panin ma kirja ühe optimistliku kirjatüki. On märgiline, et ma alustasin seda kirjatükki lausega: “Kui esimese jaanuari põhjal järeldusi teha, siis on see aasta täis nurjunud/muudetud plaane, jonnihooge ja väsimust, aga ärgem tehkem esimese jaanuari põhjal mingeid järeldusi. ” Täiega oleks pidanud esimese jaanuari põhjal järeldusi tegema! Täpselt nii ju oligi! Suurem osa aastast! Positiivse külje pealt peaks sel aastal siis kõvasti paremini minema. Saab sõpradega koos muhedalt koos aega veeta, looduses konnata ja ponisid patsutada.

Igatahes. Võtsin sügava ohkega oma toonase kirjatüki lahti ja selmet teha samm-sammuline ülevaade, tuleb nentida, et 99% ei tulnud välja. Kehaga seonduvast olen ma tõesti natuke lasknud oma vitamiinitasemeid kontrollida, aga need on jäänud sinna raamidesse, mida endokrinoloog teha on tahtnud. Tänu temale sain novembris ka otse veeni kotitäie rauda. Tegi olemise märkimisväärselt paremaks küll. Kaalust ma parem ei räägiks ning igasuguse regulaarse kehahoolduse jaoks olen ma lihtsalt liiga laisk. Ainus positiivne asi siin on see, et läksin nüüd enam-vähem püsivalt õlidele üle. Ei kreemita nägu, õlitan. Keha puhul on siht sama, aga enne peab kreemitotsik tühjaks saama, aga ma olen laisk kreemitaja, seega seda lähiajal ilmselt ei juhtu.

Kõik peaga seonduv oli kolossaalne läbikukkumine. Rohkem polegi vist midagi öelda.

Teiste inimestega seonduvalt tuleb öelda, et verd andmas ei käinud ja kui oleks üritanud, poleks ilmselt võetud ka, sest mul on pidevalt rauapuudus, seega vaevalt mu hemoglobiin piisavalt kõrge oleks olnud. Ma olen küll üritanud inimestele (võõrastele) rohkem komplimente teha, püsida prantsusmaises remondihulluses väga rahulik ning sünnipäevakaardid said ka kõigile soovijatele teele pandud.

Uueks aastaks… võtan täpselt samad sihid, aga olen samas täiesti teadlik sellest, et see remontika siin röövib ilmselt mu viimsegi aja, närviraku ja vaimse võimekuse, seega ärgem siin väga suurelt looda. Ma näiteks kohe päris kindlasti ei usu, et ma kalligraafiaga tegeleda suudaks. Joonistaminegi on kahtluse all ehkki põhimõtteliselt olen ma sel aastal Sipsikule joonistanud küll (ja nentinud, et olen sellise keskmiselt andetu 10-aastase tasemel).

Lõpetuseks veidi huumorit. Käisin enne jõule Balexerti ostukeskuses ringi ning vaatasin nende ilusat kuuske.

Oi kui põnev, sel on mingi loendur peal ja võti küljepeal, seega kui nulli jõuab, läheb kuusk lahti? Võiks ju ootama jääda, see kaheksa ja pool minutit pole üldse pikk aeg!

Kõndisin kuusele lähemale ja möödusin sildist.

Nojah siis.

Tõlge: Kuusk enam ei avane. Täname mõistva suhtumise eest. Juhatus