Laikisin esimest korda elus YouTube’i videot :D

Käisin reedel endale puukentsefaliidi kordussüsti tegemas. Eesti arusaamade järgi peaksin ma muidugi kuuriga uuesti alustama, sest mu viimasest süstist oli möödunud 10 aastat ja üks kuu, aga Šveits näeb asju teisiti ning soovitavad kordusvaktsiini iga 10 aasta tagant. Me lastearstki ütles kunagi, et vaktsiinifirmad ütlevad viis ja Maailma Terviseorganisatsioon ütleb 10, seega Šveits lähtub sellest. Pidin juba ammu minema, aga mõtlesin, et selleks tuleb ilmselt perearstile aeg saada ja see tundus nii suure ettevõtmisena, et ma lihtsalt ei viitsinud. Õnneks kurtsin sõbrale ja too ütles, et ähh, mine apteeki! Läksingi. Sõbrunesin seal apteekriga, kes kohe mu juba tehtud nelja süsti üle üllatus (Šveitsis on puugindus uus nähtus ja Genfi kantonis pole vaktsineerimine veel rangelt soovituslik). Lobisesime prantsuse keeles, tegime nalja ja jällegi oli see suurepärane näide sellest, kuidas ma suudan täiesti ladus olla, kui mu vestluspartnerit mu jutt huvitab ja ta kannatlik on. Mitte nagu mõned kullerid. Oo, ma teen korraks kiire vahepala siia, sest see üks viimastest oli lihtsalt imeline kogemus ja kui ma ütlen imeline, siis ma ütlen, et ma panin telefoni täiesti hämmeldunud näoga käest.

Olin Sipsikut tantsutrenni viimas, kui telefon helises. Kiire vurin. Mina: “Pardon ?” Tõre meeshääl: “J’ai. Un. Colis. Pour. Vous !” (Mul on teile pakk!) Ahah, no mind pole hetkel kodus, seega pange see palun ukse ette, kostsin ma.
“Kus te maja on?”
“Ah?”
“Kus te maja on?!”
“Aias?”
” Milline? Ma olen postkasti juures. Kus te maja on?”
“Millise postkasti juures te olete? Ikka number XXX?”
“Jah!”
“No aga maja on ju seal. Seal puude taga ja aias. Suure Ukraina lipuga maja.”
“Aa. Panen paki ukse ette.”
“Aitäh teile!”

Aga tagasi apteeki. Rääkisime kohanemisest ja siis rääkisime lastehoiust (ma pidin seal istuma, et nad saaks veenduda, et mul ei ole koheseid vaktsiini kõrvalmõjusid). Muigasin talle, et ma olen kaalunud küll tööle minekut, aga ausalt öeldes kui ma ei saa just ülihea palgaga tööle, pole sellel mingit mõtet, sest lasteaed on neli päeva nädalas ja kella neljani, seega me peaks maksma juurde pikapäevarühma ja kolmapäevast päeva või võtma lapsehoidja, kes kõike seda haldaks. Lisa siia veel transpordikulud, riietus (siin ilmselt mu Eesti kontoristiiliga hakkama ei saaks) ja lõunasöögid (saab kaasa teha, aga mitte ehk alati) ning ega midagi alles ei jäägi. Ta nentis, et ega nii ongi. Tal on vahel tunne, et ta käib tööl lihtsalt töö tegemise rõõmu pärast, sest tal on noorem laps veel sõimes, seega ta maksab igasuguseid lisatunde ning ta on sageli ka laupäeviti tööl, mis tähendab lapsehoidjat. Šveits on uskumatult perevaenulik riik mõnes aspektis.

Täna avasin ujumishooaja. Ma polnudki, häbi tunnistada, Genfi järvekeses kordagi ujumas käinud. Mulle on aga tekkinud tuttavaid, kes harrastavad taliujumist ning vesi enam eriti külm pole, seega kui Sipsik eile undama pistis, et ta tahab järve äärde, leppisime kokku, et täna lähme. Lapsed lustisid niisama, ma käisin ujumas. Veetemperatuuri täpselt öelda ei oska, aga Bellevue rannast mitte eriti kaugel olevas Versoix’s oli see täna 14 kraadi, seega ehk umbes sama ehkki pealmine kiht oli teisel ujumiskorral (mitte päris samas kohas) väga soe. Või no tunduvalt soojem kui allpool :) 14 kraadi pidi tuttava sõnul olema umbes see piir, kus taliujujad mossi tõmbuva hakkavad, sest esiteks hakkavad siis järves vohama taimed, millel elutsevad teod, kelle vastsed (või kuidas neid kutsuda) tavaliselt partide külge end kleebivad, et seal elutseda, aga ega nad inimesest ka ära ütle. Nad uuristavat end naha alla ja kutsuvat mõningatel inimestel tõsist sügelust ja löövet esile. Soovitatav on end pärast ujumist kohe kareda rätiga kuivaks hõõruda. Teine põhjus, mis taliujujaid mossi ajab on randade populaarsuse kasvu seos veetemperatuuri tõusuga ehk et muidu tühjad rannad on rahvast pilgeni täis.

Ma tahaks tegelikult taliujumist proovida küll. Ilmselt oleks hea lähenemine lihtsalt sujuvalt ujumishooaega mitte lõpetada, aga logistiliselt on järvega muidugi see keeruline asi, et ta ei jää mulle eriti tee peale. Muigasin tuttavale, et mu lähim veekogu on Source de l’Allondon ehk Allondoni jõe allikas, mille juures on sügavam tiik. Ta tegi selle peale nägu, nagu oleks sidrunit hammustanud ja kähises: “See on rõvekülm!” No on jah. Allikas ikkagi. Algajale mitte sobiv koht. Ma olen seal ekstremiste muidu kohanud küll.

Aga ikkagi, mõtleks mingi logistika välja, kuidas ma aastaringselt järve saaks? Või no järve äärde võib alati sõita, aga no korraks vette kastmiseks on seda sõitmist nagu paljuvõitu.

Lugesin hommikul ERRist, et: “Kaitseminister saatis kooskõlastusele määruse, millega alandatakse LMT-kategooria masina ehk tanki ja lahingumasina juhtimise eeldused B-kategooria ehk sõiduauto juhtimisõiguse tasandile.” Hõikasin N.-ile, et ma lähen siis Eestis tankiga kimama! Kindlasti mõnel Kaitseväe avatud uste päeval lastakse, või mis te arvate?

Lisaks tekitas minus küsimusi see lause: “Eelnõu seletuskirjas kirjutatakse, et LMT-masinatele on lubatud sõidukiiruseks kuni 50 km/h, mis maandab sõiduvigadest tulenevat riski kaasliiklejatele.” Minu teadmiste kohaselt rahuajal tankid tänavatel ringi ei sõida (kui paraaditamine kõrvale jätta) ning kui üks tank teisega vaikselt kokku põrkab, siis kas üks kahest võiks lömmi minna? Kas tankidel on kasko?

Ja kui tuleb sõda, siis kas kedagi väga huvitab, kas sul vastav juhiluba on või sõltub asi ikka pigem sellest, kas sa oled suuteline või mitte? Ja kas tanki on keerulisem juhtuda kui näiteks vana Žigulid? Roolivõim on? Mitu käiku? Aga roolisoojendus ja kliimaseade?

Lugesin hommikul uudiseid ja jäin nimede peale mõtlema. Inglise keeles on Herson Kherson ja Hruštšov Khrushchev. Brittide inglise keeles hääldatakse esimene h üldiselt välja. Horse, happy, herb (viimase puhul on ameerikapärane hääldus üldiselt h-täheta). Täpselt samamoodi pole ma kunagi aru saanud, miks vene keeles h-täht sageli g-täheks muutub, kui neilgi on suutlikkus h-tähte hääldada. Suudad öelda хляб, aga ei suuda öelda Harry? Bulgaaria keeles, olgu öeldud, sellist moondamist ei tehta. H on h, mitte kunagi g.

Tsiteerides Itso-sani: “Aga miks?” Kas keegi teab? Google kindlasti teab! Ma parem kohe huugeldan :D

No muidugi väidetakse internetis, et slaavi h ja inglise h on ikka nii erinevad ning inglisekeelne inimene ei suudaks Herson öelda. Kõlab suure pullikaka hunnikuna. Või siis khunnikuna.

Huvitaval kombel olevat h-g muutus tingitud vene keele murrakutest, kus g h-na hääldub. Seega inglisekeelsete “suutmatus” h-tähte hääldada tuleneb ehk ameerikamaise häälduse eripäradest, kus h sageli ära kaob? Üks dominantne “murre” muudab terve keele loogikat?

Küll see internet on ikka üks hea asi!

Eile kruvis N. lõpuks aiapaneelid korralikult postide külge ja täna pani siia-sinna lippe juurde ning tegi ilutöid. Tänu tõsisele kaldele on aia all siin-seal päris palju ruumi, aga eks siis täidame kivide-mätastega ja ühel päeval ei saa enam aia alt mugavalt välja rulluda.

Ühel päeval ehitame vasakult poolt teisest paneelist värava ja hetkel käime sisse-välja aia ja sarapuu vahelt. Hetkel veel mahub. Kui sarapuu suuremaks kasvab, tuleb kõht rohkem sisse tõmmata.

Linnu kogub hoogsalt sööki ja lammutab selle käigus mu peenraid.

Istutasin füüsalid, kurgid ja baklažaanid maha. Lilli ka. Kõik poest, sest mul tulid füüsalid alles kolmandal katsel välja ja need on hetkel haprad tikukesed ning baklažaanid on ka tillud, sest majas oli me äraolekul liiga külm ning naaber läks kastmisega veidi liiga hoogu.

Saage tuttavaks, tema on Linnu:

Võin temast meetri kaugusel olla ja ta ei karda. Sipsik on tal sabas jooksnud ja ta ei karda. Ma kahtlustan, et ta on see musträstas, kes meie ukse kõrval olevasse kadakasse pesa teha tahtis ja muidu mööda aeda ringi bossas ning seda veel siis, kui Franz elus oli.

Pojad on ilmsesti pesas ja väga näljased, sest ta viis selle hiigelnokatäie ära ja oli peagi tagasi. Meil on tänu jahedale ja vihmasele kevadele ropult nälkjaid, seega ma teen kilplasetööd ja roogin peenarde vahele pandud puiduhaket ära, mis paljastab ka palju ussikesi, seega ma olen tema jaoks ilmselt mingi pooljumal siin.

Nälkjad… Õllelõksu kaevas nugis või rebane üles (tuleb öine loomakaamera osta!). Mingit mürgipudi, mis muudele loomadele kahju ei tee, on samuti peenardele puistatud. Mul ikka ei vea selle aiaga. Põrnikavastsed, nälkjad, kängu jäänud tšillid-tomatid, päikesekõrbenud taimed… Algaja õnn on vist otsa saanud selle Braunschweigi ja Collongesi potipõllumajandusega.

Läksin realiseerimiskeskusesse ja kohe ukse juures olid topsikud roosiistikutega, juures silt, et 2.50 per taim. Krabasin neli erinevat (kaks neist roniroosi) ja sinna jäi veel sorte. 10 euri eest ei saa aianduskeskusest ühtegi roosi, seega kas pole mitte hea diil!

On, kuni selle hetkeni, kui sa inimeste õhutusel aianduskeskusesse roosimulda (pole sellist siin, ostsin õitsvate taimete oma) ja väetist ostma lähed ning oled sunnitud lapsed kaasa võtma. Muidugi on neil vaja väikest aiakäru, veel üht reha ja labidat, sest muidugi ei piisa meil kodus olevast labidast, sest kui lapsi on kaks ja labidaid üks, ei saa üksteisele korraga labidaga äiata. Ja siis imeilusaid külmkapimagneteid. Ei, ma enamasti ei osta kõike, mida tahetakse, aga aiatööriistad on tegelikult kasulikud ja no olgu siis magnetid ka, kui ikka niiiiiii väga vaja on. Vahel võib. Aga roosid on nüüd küll kullahinnaga.

Roosid harutan homme lahti (paljasjuursed) ja panen likku, neljapäeval peaks olema aega, et nad pottidesse istutada. Kui järgmise kevadeni elus püsivad, saavad püsiva elukoha. Ma just mõtlesingi, et köögivilja aiale võiks kaks lillekaarega “väravat” teha ja nüüd on mul kaks roniroosi.

Ma ei tea roosidest mitte midagi! Hjalp!

Olen kaks päeva järjest kell kuus hommikul ärganud, et sörkimas-jalutamas käia. Osaliselt seetõttu, et eile algas selle organisatsiooni, kus ma veidi vabatahtlikuks käin, kõndimis-rahakogumisüritus, aga peamiselt on see olnud hea “vabandus” endale mingi muster luua. Hommikud on pealegi imelised! Linnud röögivad, päike tõuseb, lehmakellad kõlisevad.

Tankisin auto ära ja astusin makseautomaadi juurde, mille ette oli pargitud tsikkel. Masin ei teinud koostööd ja äkki kõlas mu selja tagant küsimus. Mu aju polnud selleks valmis, seega kostsin: “Pardon ?” Tsiklimees esitas oma tiraadi uuesti. Mu aju hammasrattad krigisesid ja tuvastasid, et minuga räägitakse vist ikka tõesti prantsuse keelt, aga väga kange briti aktsendiga. Aru ei saanud mõmmigi. Kostsin: “Sorry, could you rather say that in English,” mille peale tsiklimees solvunud ja mõnevõrra ülbel häälel küsis, et kas ma sooviks, et ta oma tsikli eest ära liigutaks.

Võtsin eelmisel aastal kaks taimekest, nüüd on võsa. Mesilastele samas meeldib ja hetkel pole sinna peenrasse veel midagi panna, seega las olla. See kõige parempoolne on pea meetrise läbimõõduga!

Aed on peaaegu valmis. Kui vanemad siin olid sai tehtud nii palju kui toona võimalik, sest meil jäi materjali puudu. Puuduv kraam saabub neljapäeval, seega ehk saab nädalavahetusel paika, siis tuleb veel vaid linaõliga ära immutada (on tegelikult töödeldud, seega võiks ka nii jätta), värav ehitada ja sarapuu kõrvale jääva augu osas mingi idee välja mõelda. Kuniks sarapuu tagasi võsastub. See sai eelmisel aastal maha lõigatud, kui piirikive otsisime, aga känd muidugi jäi ja piirikivi on kännu sees/all, seega ta kasvab vaikselt tagasi.

Palju on teha, kõike ideid jälle ei jõua, aga sammhaaval ja tasakesi.