Category: Uncategorized

Söögiaeg!

Järjekordne toidukokkuvõte! Mida me siis sel nädalal sõimegi? Tõele au andes unustan ma enamasti pildistamise ära (ei ole minus seda toidublogija hinge, ei ole), seega fotodeta on üks sats börekke (samas, need näevad alati täpselt samasugused välja ka), N.-i tehtud wrapid ja üks wok, mille ma kapis leiduvast kokku viskasin. Muuhulgas oli seal ka üht ingveriga marineeritud tofut. Vaadake, ma ostsin kaks pakki tofut, aga need pakid on kaksikpakid, seega põhimõtteliselt oli mul neli eraldi pakendatud tofut. Kaks nõukasardellimaitselist ja kaks ingverimaitselist. Ingverimaitselise nokkis N. oma portsu seest välja (ma kangelaslikult või jonnakalt siiski sõin enda omad ära) ning too teine latakas läks otse komposti. Tofueksperimendi kuulutame lõppenuks. Rohkem ei osta.

Ma täpselt ei mäleta enam, millest need pätsikesed olid, aga ilmselt must uba, riivitud porgand ja suvikõrvits, ilmselt lisasin ka veidi jahu (kas tavalist või kikerherne oma), ürte. Veidi liiga märg tainas sai, aga mannas veeretatuna sai ära praadida. Need läksid kunagi hiljem sinna wrapi sisse ka. Nood saiad on jälle ühest jahusegust, mis ma ostsin ning neid kutsuti lihtsalt “Maroko saiaks”, seega ma ei saa mingit retsepti anda. Ahi kippus jälle põhjast kõrvetama, aga noh, mõned kuud veel, mõned kuul veel, nagu mu mantra siin on, kui köök mind välja vihastab.

Ühel õhtul proovisin teha seda Etioopia kapsarooga, mida turult kord ostsime. Oli valida kahe retsepti vahel ja ma võtsin vähemate koostisosadega variandi, mis oli ilmselt viga. Oli okei, aga mitte nii hea, kui see turult toodu. Tuleb mõnda teist retsepti katsetada.

Sain turul eelmisel nädalal imepisikesi Jaapani baklažaane ning panin osa neist karri sisse. Kapis oli veel keedetud musti ube järgi ja loopisin sinna veel kõike, mida kapis leidus ja mis tundus sobivat.

Eile tegin kapsarulle. Ma pole ealeski kapsarulle teinud ega vist ka eriti söönud, sest meie peres neid mu meelest kunagi ei tehtud. See on üks selliseid roogi, mis ratsionaalselt võttes peaks maitsema, sest koostisosad on head (nagu ka värskete köögiviljadega piimasupp või leivasupp), aga mingi sisemine hääl teeb “Väkk!”. Parim viis sellisest tundest üle saada, on seda rooga teha või kusagil süüa. Ei, seda piimasuppi pole ma ikka veel teinud või söönud. See Väkk on kuidagi liiga tugev, sest lapsepõlve lasteaiatrauma on oma jälje jätnud… Leivasuppi ma kunagi tööl sööklas sõin, täitsa maitses.

Kapsarulli otsustasin teha selle retsepti pärast, aga ma panin sinna hoopis teisi asju: risotoriis, riivitud porgand, paprika ja suvikõrvits, erinevad maitseained. Sisu oli jällegi liiga vedel ja kapsas maitsetu. Hapukapsaga oleks hea, bulgaarlased ja türklased hapendavad terveid päid ning teevad nendest kapsarulle. Tegelikult tavatseti Eestis ka kapsaid tervena hapendada, tsiteerigem ERMi blogi: “Praegune riivkapsaste tegemise komme ei ole väga vana. Eesti talurahvas hakkas peenestatud kapsaid hapendama alles 19. sajandil. Varem tehti nn sült- ehk hautatud kapsaid. Selleks pandi kapsapead kas tervelt või suuremad pooleks või neljaks lõigatuna patta ja kuumutati läbi. Kupatatud kapsapead laoti õue virna või kallati suurde toobrisse, kus nad kergelt hapnesid ning külmunult ületalve säilisid. Sealt raiuti kapsast jaokaupa toiduks.” Raiumiseks kasutati muidugi kapsarauda. Kui rotid seda muidugi minema ei tassinud. Häšštääg, peene klassikaviide!

Nõnnaks, aeg on minna kikerherne-kõrvitsa karrit tegema! Seejärel tuleb homseks ostunimekiri teha ehk et tuleb välja valida mõned söögid, mida teha. Eelmisel nädalal jäi see tegemata ja käisin poes lihtsalt ühel suvalisel vabal hetkel, seega tuli ootamatult palju improviseerida, aga tulemus polnud teps mitte kehva.

Inglise aktsent

Helistasin hommikul gaasifirmasse ja suutsin esimese kõne prantsuse keeles ära teha. Vastasin küsimustele ja siis sain ma aru, et nad helistavad tagasi. Helistasidki ja küsisid midagi, mida ma oleks just nagu pidanud tegema, aga millest ma aru ei saanud. Puterdasin midagi ja minuga rääkiv naine läks inglise keelele üle. Korraga nii natuke häbi kui ka kergendus. Ta tahtis, et ma vaataks, palju gaasi tsisternis alles on. Seejärel palus ta, et ma teeks seebivett ja kallaks selle paagi peal olevatele kraanidele ja muudele jubinatele, sest kui gaasi sealt lekib, on see mullide näol kohe näha. Tegin seebivett, kallasin ja nägin kohe mulle. Läksin ära tuppa ta kõnet ootama ja kui ma mõne aja pärast aknast välja vaatasin, nägin ma väga seebivahust gaasipaaki. Läksin tagasi õue ja tuvastasin, et lekib kohe mitmest kohast.

Helistas tagasi ja kuuldu põhjal lubas meie kontaktid nende lepingupartnerile anda, kes siis ühendust võtab. Ma kasutasin juhust ja küsisin, et kas maa-alune paak oleks kõvasti kallim, sest me ostame maja ära ja me paneks selle paagi pigem maa alla (jah, otsustasime gaasi pikemaks ajaks alles jätta, köögi osas veel mõtlen). Ta lubas mu kontaktid müügimeeskonnale edasi anda, et nad mulle helistaks ja sel teemal vestleks, sest maja ostes tuleb meil uus leping sõlmida ja oleks ehk mõistlik kõik korraga ära teha.

Veerand tundi hiljem helistas mulle torumees, kellel oli imeilus hääl ja kelle näol on ilmselt suurepärane armastuslaulude laulja kaotsi läinud. Ta küsis üle kõik asjad, mida gaasifirmaga juba räägitud oli ning kuuldes, et keerasin tsisternist gaasi kinni ja lülitasin katla välja, arvas ta, et ta tuleb siis homme, sest midagi ohtlikku pole. Ma kostsin vastu, et mul on titt majas ning kütteta oleks iga erakordselt niru olla. Ta siis ohkas ja ütles, et ta siis tuleb, sest titte tõesti kütteta majja jätta ei saa.

Torumees jõudis umbes kolme tunni pärast ja sõnas autost välja astudes esimese asjana, et poleks meil titte majas, poleks ta täna tulnud. Vahetas tsisternil kaks juppi ära ning märkas siis õues ringi jooksvat Sipsikut. “See pole ju titt!” ütles ta veidi solvunud ilmel. “Mul on kaks last, 7-kuune magab toas,” sõnasin ma ja torumees leebus. Sel ajal, kui katel uuesti tööle läks, uuris torumees, et kas ma olen ehk inglane. Ei. Šotlane? Ei. Iirlane? Ei. Austraallane? Ei, ma olen eestlane. Eestlane! Teil on inglise aktsent, teatas ta. Tore teada, et mu prantsuse keelel on inglise aktsent. Ta ise polevat ka prantslane ja välimuse põhjal pakuks ma näiteks Portugali või Hispaaniat, aga ma ei täpsustanud, kust ta pärit on. Prantsuse keelt rääkis ta mu meelest aktsendivabalt. Ühtlasi mainis ta, et elab siit küllaltki kaugel. Ta ütles nime ka, aga mulle ei jäänud meelde, kuid mul oli pärast seda veidi piinlik, sest ma eeldasin, et torumees tuleb siit samast Pays de Gexist, mitte 100+ kilomeetri kauguselt. Oleks võinud homseni oodata küll, meil on paar elektriradikat majas täitsa olemas.

N. on siin seda põldmarjarägasikku hekilõikuri, vana muruniiduki ja oksakääridega lõiganud ja maastiku topograafia hakkab vaikselt välja tulema. Lisaks on see piirkond nüüd Franzu ja üle tee elava halli kassipoja lemmikpaik. Kassipojale meeldib näiteks gaasitsisternil istuda.

Rägastik jätkub paremal pool veel 2-3 meetri võrra. Ilmselt jookseb meie krundipiir umbes sealt, kus on see elektriposti juures olev puu, sest aastate eest omastas Echenevex igaks juhuks jupi teeäärsest krundist, et tulevikus ehk infrastruktuuri arendada (ilmselt plaaniti elektrikaablid maasse matta). Seega jääb me haige hekk tegelikult me maalt välja, mis on mõnes mõttes hea sest saame selle maha lõigata, aga ei pea teda ehk välja juurima, et uusi puid samale kohal istutada. Nood kaks äbarikku kuuske kaovad ka ja hekk hakkab sealt, kus on see parempoolne äbarik (temast paremal on kaks lopsakat kuuske). Hekk saab ilmselt joosta peaaegu tsisternini, sest kui aed liigub talle lähemale, ei saa me tsisterni ette hekki panna, aga kui tsistern läheb maa alla, ei riiva see enam silma ja me saame sinna ehk väiksemaid ilupõõsaid või sirelivõsa istutada. Kaevetöid tuleb ka teha. Ilmselt läheb hekk sinna n-ö astmele, millel ka tsistern on. Seda astet polnud enne nähagi, sest rägastik oli peal. See rägastik saab kusjuures juba umbes kella ühest päikesevalgust, seega täiesti kasutu nõlv see pole ning ehk istutan isegi sinna kunagi midagi.

Logiraamat

Kass on viimasel ajal öösiti õues, mis on veidi kummaline, sest meil on veel öökülmad. Päeval ta muidugi suuresti magab.

Ma taipasin just, et ma peaks aeda ja peagi ka maja rohkem pildistama, et oleks kunagi hea vaadata, mis kõik tehtud sai. Näiteks too põldmarjarägastik väheneb hoogsalt ja N. pakkus, et ehk ostaks suure koti põldlillede seemneid ja puistaks sinna laiali. Ehkki lilleväli mulle meeldiks, pole ma kindel, kas need seal kiviklibus kasvama hakkaks. Kohalik linnupopulatsioon ilmselt mõtleks: “Ohhoo! Bufee!” Ja läinud nad ongi.

Ma niitsin täna ära muru, tirisin oma tüümianiväljalt välja suuri umbrohulisi, et väli ikka õilmitseks, korjasin kuivanud heina (talunik niitis teeäärt) ja multšisin sellega ära maasikad, Sipsik aitas mul murulaugu ja peterselli seemned maasikate juurde maha panna, N. maadles rägastikuga. Pärastlõunal käisin ta tööd vaatamas ja tundsin gaasitsisterni juures olles gaasilõhna. Ohkama võttis. Homme helistan sellele firmale, kellelt omanik tsisterni rendib. Just, rendib. Ma olin suht üllatunud, sest arvasin, et gaasitsisternid tuleb välja osta. Kas enam kui 20 aastat üüritasu ei võrdu juba tsisterni hinnaga?

Järjest lisandub nimekirja asju, mida ma peaks uurima. Õieti peaks ma tegema nimekirja asjadest, mida ma peaks uurima. Hetkel on see nimekiri mul peas ja ma kindlasti juba unustan asju. Remondinimekiri on vist peaaegu et valmis. Need asjad, mida ma veel ei tea, ootavad mõningate uurimistööde järel. Näiteks tuleb mul rääkida põrandakütet paigaldava firmaga, et teada saada, kas Prantsusmaal seda lähenemist kasutatakse, mida ma kasutada tahaks. Ja siis tuleks rääkida ventilatsioonisüsteeme paigaldava firmaga. Meie majal on sundventilatsioon kohustuslik ja kui ülemisel korrusel see tõesti toimib (ja on kahjuks lärmakas), siis meil mitte. Lisaks soovitas diagnostikaraport mingit uuemat süsteemi, mis peaks meile küttekuludelt säästu tooma. Ja ikkagi ei tea ma, kas kolmekordse klaasiga aknad oleks meie majale mõistlikud, sest ma ei tea tegelikult kui hästi see maja soojustatud on. Kas me kaotame sooja rohkem läbi akende või seinte-põranda? Tähendab, kolmekordne klaas on parem, aga kas see lisakulu annaks nii suure võidu?

Ühtlasi tegi N. midagi, mis pani mind oma vanaema peale mõtlema. Tal oli nimelt kombeks kirjutada üles kuna ta midagi aeda maha külvas või istutas ning lisaks märkis ta üles ilma. Viimase kohta ei tea ma, kas iga päev või ainult kevadel, sest ma vaid mäletan, et tal olid mingid vihikud, kuhu ta asju üles tähendas. Ma märkasin riiulil üht märkmikku ja N.-i teades pakkusin, et ta kirjutas üles, et ta pritsis täna puid (seenhaiguste vastu). Sealt läks mõte liikuma, et tegelikult võiks aia logiraamatut pidada küll ja et me oleme armastusväärselt vanamoodsad, ei tee me seda mitte Excelis vaid paberil. Võtsin kapist ühe ilusa mäepildiga märkmiku ja sellest saab me logiraamat. Paneme kirja, mida ja kuna maha paneme, mille kasvatamine õnnestub, kuna puid pritsime, miks mitte ka erinevad kulud. Mitte et meil seda kõike otseselt vaja oleks, aga no miks mitte.

Veel kaks nädalat ja kaks päeva eellepingu sõlmimiseni.

Erivajadustega hunt

Lugesin lapsele muinasjutte ette ja noh, mulle ei meeldinud lapsena ka need n-ö Disney muinasjutud, kus ainult ninnu-nännu printsessikesed ringi keksisid, aga nüüd täiskasvanuna panevad need kohe eriti kulmu kergitama. Kõik printsid on mingid eriti pealiskaudsed mölakad (mõned ka nekrofiilsete kalduvustega), isad hülgavad rahumeeli lapsi metsa, sest uus naine käsib nii, kolme põrsakese vanemad saadavad lapsed ellujäämislaagrisse ja no siis on Punamütsike.

Mina: Punamütsike on täiesti ebaloogiline lugu. Miks see hunt lihtsalt esmalt Punamütsikest ja siis vanaema ära ei söö? Miks on vaja esmalt Punamütsikest eksitada ja siis transvestiiti mängida?
N.: Hundil on ehk ka erivajadused.

Kombucha siga

Tähendab, ma saan aru, et kombuchas on natuke alkoholi nagu ka keefiris ja muudes fermenteeritud asjades, aga ma jõin lõunasöögi kõrvale vaid pool klaasitäit. Aga. Ma nägin just üht inimest tänaval seaga jalutamas. Siga oli rihma otsas. Ruigas. Tuleb see kombucha joomine vist maha jätta…

Nõgesepall

Nõnnaks, vegantoitude kokkuvõtte aeg on jälle käes.

Täiesti pildistamata, aga kindlasti kordamisele läheb Marokost pärit supp nimega harira, millel ma lihtsalt liha välja jätsin ja kanapuljongi köögivilja omaga asendasin. Väga mõnus supp ehkki ma pole kindel, kas seda safranit sinna ikka vaja on. Kindlasti mingi nüansi annab, aga see on nii hoomamatu, et safrani hinda arvestades ehk ei tasu ära. Olin poest ostnud mingeid jahusegusid ja selle supi kõrvale küpsetasin kesrasid. Lingitud retsepti ei oska kommenteerida, aga vaevalt ta sellest poe jahusegust väga erineb. Mannast tehtud sai on mõnus!

Ühel pärastlõunal korjasin aiast veidi nõgesepealseid ning tegin Sandra Vungi retseptist enda versiooni. Segasin kokku keedetud risotoriisi, veidi purustatud kikerherned, kuumas vees hoitud ja hakitud nõgesed, hakitud koriandri ja peterselli, sidrunimahla (ja vist ka veidi sidrunikoort?), sojakastme ja ehk veel mõne maitseaine. Praadisin nad ära ja sõime mingite grillijääkidega ära. Ma suurt ei vaimustunud. Riis mu meelest pätsikesteks-kotlettideks suurt ei sobi.

Mul on siin väikeses maanurgas see igikestev häda, et ma ei saa mingeid maitseaineid kätte. Nii pidin aloo masalasse minevate mustade sinepiseemnete asemel musti sibulaseemneid ja tavalisi sinepiseemneid kasutama ning lambaläätse mul ka polnud ja mul pole isegi aimugi, mis see asafoetida on. Ilmselt võiks ma seda ehk isegi Genfist leida, aga kui ma ka praegu Genfi lähen, ei lähe ma sinna, kus asuvad need poed, kus sellist kraami saada võiks. Laupäeval vandusin alla ja tellisin Amazonist sumakki (sumahhi?), sest esiteks ma ei leidnud seda kusagilt (tõsi, Ferneys võinuks seda ehk mingis araablaste punkris isegi olla…) ja teiseks oli mul vaja oma ostuga ületada 25 euro piir, et ma saatmise eest maksma ei peaks (ei, mul pole Prime’i). Tellisin nimelt jogurtibakterit ja mõned… kuidas eesti keeles cheese cloth ongi? Juustukangas ju mitte. No ühesõnaga marlilaadne kangake, mille abil pashat, juustu või minugi poolest mandlipiima nõrutada.

Nädalavahetusel korjatud karulaugust tegin karulaugupasta, mida me siia-sinna lisasime. Näiteks möginale, mida suurem osa maailmast baba ganoushisks ja bulgaarlased gjopuluks kutsuvad. Teha oli lihtne, sest meil on keldris veel mõned ämma poolt küpsetatud baklažaanid. Purk grillitud/küpsetatud baklažaani, riivitud kreekapähkleid (N. vihastas pähkleid riivides ja tellis meile roostevabast terases pähkliriivi, väga šikk ja mõnus kasutada, enam ma oma sõrmenukke toidu sisse ei riivi!), küüslauku või karulauku, oliiviõli.

Kõrvale veidi röstpeeti ja oasalatit (keeduoad, oliiviõli, sojakaste, ubade maitsesegu) ning ühe soodasaia tegin ka. Mulle meeldib järjest rohkem ise kodus mingeid pätsikesi valmistada ja kohe ülivärskelt süüa.

Mingil päeval viskasin pannile erinevaid köögivilju, matcha-maitselisi nuudleid, poest toodud wokikastet ning seda sardellimaitselist tofut.

Pühapäeval käisime Divonne’is turul või õigemini N. oli lastega mänguväljakul ja ma kõndisin samal ajal turule. See on hea lähenemine, sest nii saab kaks kärbest ühe hoobiga – turul käidud ja “mänguväljakule!” soovi rahuldatud (50% ajast oli Sipsik kiigel. Meil on aias kiik!). Divonne’i turg on ikka hoopis gurmeekam kui Thoiry oma ning nägin oma suureks rõõmuks, et üks aafriklanna, kellelt me toona, kui majas gaasi polnud ja me Divonne’is redutasime, süüa ostsin, müüb seal jätkuvalt Aafrika hõrgutisi. See oamögin oli nii mõnusa vürtsiga. Küllaltki tugeva vürtsiga, aga see tšilli kuumus tuli kuidagi järelmaitsena ja siis hõõgus mõnusalt suus.

Tänane toit peaks küll alles nädala pärast siia ilmuma, aga no mis me siin ikka varjame.

Röstitud kikerherned (mu meelest mõttetult kuivad), keedetud rohelised oad oliiviõli ja soolaga ning värske kartuli salat. Viimases on lisaks koorega keedetud kartulitele pannil kuumutatud sparglit, üks šalott (ka pannil kuumutatud), värsket tilli ja peterselli, kappareid, paar oliivi ning kastmeks vinegrett. Väga maitsev oli ning sobib kevadesse (mis meil küll jälle korraks lahkus), suurepäraselt.

Doos multikultit

Tõeline multikulti on see, kui su itaallasest sõps saab Šveitsi mänguväljakul tuttavaks eestlasega ning kui sa oled paar päeva hiljem samal mänguväljakul kohtumas tolle nimetet eestlase indialasest abikaasa ja lastega, küsib kõrvalkiigel oma last kiigutav mees tugeva soome aktsendiga, et kas ma olen äkki eestlane.

2006 vs 2021

Avasin hommikul oranži panga kodulehel laenude sektsiooni ja naeratasin. “Teil ei ole ühtegi laenutoodet”. Enam ei ole jah!

Rõõmu kauaks muidugi ei jagu, sest 3. mail on meil notaris eellepingu sõlmimine ja sealt paar kuud hiljem saame endale kukile laenu, mille kõrval see Eesti ammune laen paras naljanumber on. Tõele au andes läheb meil siin notari- ja pangatasudeks vist umbes sama suur summa, kui mu kunagine kroonides võetud kodulaen kokku oli. 2021 ja Šveitsi naabruses asuv Prantsusmaa pole päris sama kui 2006. aasta Tallinn. Hoolimata sellest, et 2006. aastal olid kinnisvarahinnad laes.

Alustasin eile õhtul arvutis tööd väga igava nimega faili kallal. Faili nimi on renovation list ja sinna loetlen ma kokku asju, mis esimese remondilainega ära teha tuleb ning ideid/mõtteid, kuidas neid teha. Raportikohaselt on maja energiaklass E ning vana maja A peale ilmselt ei tõsta, aga C tahaks küll kätte saada, sest mida soojuspidavam ja efektiivsem maja, seda väiksemad püsikulud. Küttega seotud küsimused ongi need kõige keerulisemad, aga küll ma neid otsast harutama hakkan. Poleks teise korteri gaasikatel purunenud ning lisaks avastatud gaasilekkeid, poleks meil aasta eest uut katelt ja boilerit paigaldatud ning meil oleks väga lihtne kõik välja taguda ja soojuspump panna. Aga nüüd? Nüüd tuleb arvutada ja mõelda. Ilmselt tuleb tegelikult aasta-kaks oodata selle otsusega (ja see jõle tsistern esialgu nii jätta nagu ta on, sest maa-alune tsistern pole odav lõbu), et me näeks, kui efektiivne uus katel on ja kas selle asendamine oleks mõistlik või mitte. Diagnostikaraport soovitas, aga mul on tunne, et nad soovitavad seda lihtsalt kõigile, sest soojuspumpade paigaldamist mingi piirini toetatakse ja gaasist soovitakse vist vabaneda. Ehkki mulle gaas ei meeldi (ohutuse mõttes), on mu meelest ka tobe lammutada tuliuut süsteemi, mis veel garantii all isegi on.

Ja jalgadega ega isegi lihtsalt põrandal seisvat vanni vist vannituppa ikka ei mahuta. Või no mahutaks, aga ta vajaks enda ümber rohkem ruumi, mida meil seal vist pole. Või kui nurga alla panna… Hmm… Planeerimistarkvara on vaja!

Mul pohlad!

Kunagise jõhvikaarutelu jätkuks:

Ma pole ammu sügiseses Eesti metsas käinud, aga no see on ikka pohl, mitte jõhvikas!

Aga muidu sain täna maja diagnostikaraporti kätte ja saatsin just notaribüroosse kõik dokumendid ära (kindlasti küsivad midagi juurde, vaevalt me nii lihtsalt pääseme). Äkki läheb õnneks ja saame aprillis eellepingu ära sõlmida. Oleks see vast vahva!

Tuisuilm

Tegin parasjagu süüa, kui Sipsik hüüatas: “Lund sajab!” Vaatasin õue. Tuuline ja mingid valged ebemed tõesti lendlevad. Ehk on mingid õielehed, siin ju igasugused puud õitsevad, mõtlesin ma. Viie minuti pärast algas tuisk.

Nädala eest külitasin lastega õues piknikutekil, endal õlapaeltega pluus seljas.

Ilm on hukas.

Huvitav kas mu maasikad sellest külmašokist ka üle saavad. Taimedel ei peaks midagi häda olema, aga need õie, mis juba küljes, ilmselt seda nalja küll üle ei ela.