Category: Uncategorized

Vihavahune

Ma vahutan hetkel veidi vihast, sest läksin alumisele korrusele, et paari asja üle vaadata ja mõned fotod teha ehitusmaterjalide poe jaoks, kui ma asju avastama hakkasin. Olgu, kahte neist teadsin ma varem. Nood kaks varasemat on torumeeste aus ülestunnistus, et kribisid veidi vetsu seina ja palusid, et jätaksin neile värvi, kui veel on. N. seda ka tegi ja nad on tõesti seal värvinud. Ilma et oleks enne pahteldanud, sest kriim oli rohkem nagu sügavam täke… Teine oli N.-i avastus, et köögimees oli riiulite seina paigaldamiseks seinale pastakaga (!!) märkeid teinud. Pind on pestav, aga riiul on veidi ees. Aga pole midagi, ta tuleb tagasi ja siis me vestleme sel teemal temaga veidi. Muuhulgas võtab ta selle riiuli maha, et ma triibud ära pesta saaks. Tegu on n-ö hõljuvate riiulitega, seega ma ei tea täpselt, kust ma tõmbama pean, et see kätte saada.

Eile või üleeile märkasin juba, et trepi juures on keegi täie kolakaga seina sõitnud. Pahtel + värv. Äsja remonditud seinal… Täna leidsin koridorist veel kaks auku. Ma saan aru, et koridor on kitsas, aga oli see tollele tüübile esimene kord parketti paigaldada või? Sellest, et põrandaliistud on minu maitse jaoks seinast liiga kaugel (nüüd ju enam ei kruvita vaid kleebitakse ja ma, va naiiv, arvasin, et kleebitakse vastu seina. Ilmselt saab silikooniga täita ja kes teab, ehk on see veel plaanis. Loogiline oleks tegelikult), ei hakka ma rääkimagi või sellest, et nii torumeeste kui elektriku käed on olnud mustad, seega küürimist või halvemal juhul kerget pintseldamist tuleb mul siin veel.

Vannitoas röögatasin tõsiselt. Meil on nurk, kus plaat on ühes ja värv teises seinas. Nurka on pandud katteliist, mis ei kata kahe pinna vahele jäävat lõhet! Ma loodan, et seal on üks liist veel tulemas ehkki algupäraselt kohe laiem panna oleks ometigi ju loogilisem, aga ma kavatsen nüüd nii sellel kui ka seina tekkinud täkete teemal ühe mõõdukalt kurja kirja teele panna.

Jajah, mul on neljane ja kohe kahene. Määrdunud seinad ja täkked on meil jõuluks kõikjal, aga see polegi asja mõte! Inimesed, kes mul remonti teevad, ei tohiks tehtut kahjustada ja kui kahjustavad, tuleb see neil taastada. Ja samas tiksub mu peas hirm, et ma ei tohi torumeestega tülli minna, sest äkki keeravad veel kuidagi.

Saaks need uksed ette (sh need liuguksed, mis ka peavalu valmistavad), liistud paika (sh need, mida on vaja liuguksekonstruktsiooni katmiseks ja mida komplektis kaasas polnudki), lambid üles (no N. võiks seda ise ka teha, aga hetkel on elektriku kasutamine lihtsam lahendus). Ahjaa, aknaliistud ka. Ma tahan koristama ja kolima hakata!

P.S. Reformierakonnal on ikka mingi sissejuurdunud “udutame näkku ja jookseme salamisi mälestusmärke eemaldama” komme sees. Mitte et ma Narva tanki positiivselt suhtuks, aga selline asjade käik on minu hinnangul lihtsalt loll. Oli siis nii raske inimestega normaalsel dialoogi pidada või?

Maru taud

Me oleme nüüd kodus tagasi (jah, nüüd on tekkinud tunne, et ma saan lihtsalt “kodus” öelda ja mitte “Prantsusmaal” või “kodus Prantsusmaal”). Reedel hilinemiste ja muude asjade kiuste jõudsime ning olime endale auto vastu tellinud, mis välja ei ilmunud, seega läksime koju taksoga. Edaspidi võtame samas olukorras takso, sest nagu selgus, on Genfi lennujaamas pooled taksod minibussid, seega neli inimest, kolm kohvrit ja käru pole mingi probleem. N. hüppas CERNi juures taksost välja ja läks oma auto järele, ma lasin end koju sõidutada. Miks selline veider logistika? Lennujaamas pikalt parkimine maksab tunduvalt rohkem kui takso koju (80 franki, kui kedagi huvitab) ja kõik olid tänu hilinemisele liiga soodad, et bussiga CERNi minna.

Eestis sain kokku kõikidega, kellega oli vaja saada ning eriti hästi läks nendega, keda kohtasin korduvalt. Lisaks trehvasin kahe uue inimesega (lehvitan teile siit Prantsusmaalt!) ja üllatusin, kuidas blogide kaudu tundmine võib (ehkki ei pea) tekitada kohtudes pärast esimest viite minutit tunde, et ahh, ta juba vana tuttav ju! Sain Kumus käia, mööda Reidi teed promeneerida, esimest korda elus Paljassaare poolsaarel lonkida (ja kahte nudisti näha ehkki too teine oli end sellisesse kohta päikese ette laotanud, et ma tahaks teda pigem liputajaks nimetada), kaltsukatest seelikuid skoorida (mitte vaid endale), Hansalaadal uudistada, erinevates söögikohtades mekutada, Loomaaias luusida (N. oli siis ka juba meiega), Lottemaal lustida (või piinelda, sest oli palav ja me võtsime Itso-sani kaasa, mis oli ilmselge viga), Peipsi järves jalgupidi solberdada (vesi oli külm ja õitses veidi) ja lõputult lobiseda. Raamatuid ostsin ka ja kohvreid lahti pakkides tegin kaks virna. Hakkasin juba fotot tegema, et öelda, et näete, ma küll kukkusin läbi oma püüdes endale raamatuid mitte osta, aga lastele mõeldud kuhi on vähemalt kõrgem! (seal on, tõsi, mõningaid mu lapsepõlveraamatuid) Siis tõstis N. ühe riiete vahelt välja tulnud raamatu minu kuhja juurde ja noh, läks siis nii…

Murdusin ka jälle Baltijaama turu Sõbralt Sõbrale poes ning ostsin endale koju kola. Ma üritan end veenda, et need on kõik kasulikud ja vajalikud. Kokteilide segamiseks mõõdutopsik, lillepoti ümbrispott, vaasid… Loll, kes vabandust ei leia. Ma ei hakka parem mainimagi, et ma ostsin endale olude kokkusattumuste tõttu ka samovari, aga see jäi Eestisse, sest käsipagasi jaoks on ta veidi kobakas (ehkki kui inimeste käsipagaseid vaadata, siis…) ja veidi ebamugav transportida. Tuleb jääda ootama mõnd head hinge, kes mingil põhjusel siia piirkonda autoga tuleks. Või matkabussiga. Või suusabussiga. On kedagi? :)

Ühesõnaga oli üldiselt tore. Lõpp läks aga metsa ning selle lõpu oleks hea meelega vahele jätnud. Algas kõik esmaspäeval, kui ma ärkasin sõprade juures Tartus valusa kurgu ja käel sügeleva putukahammustusega. Magasin lahtise akna all ja putukahammustused pole suvel midagi ebatavalist (poisilgi oli vist paar), seega ei pööranud neile suurt tähelepanu. Teisipäeval sõitsime tagasi Kehra ja mul oli veidi imelik olla, seega võtsin õhtul Fervexit, magasin kolm tundi ja ärkasin keskööl räigelt sügelevate käte peale. Oli unetu öö. Hommikul oli Itso-san ka rohkem punniline, kui putukahammustuste puhul normaalne oleks. Perearsti pole, EMOsse punnidega ei lähe, helistasin perearstide nõuandeliinile. Arutasime variante ning arst pakkus midagi, mida ma variandina isegi ei kaalunud, aga mis, olgu ette ära öeldud, kahjuks täiesti tõsi oli. Käe-jala ja suutõbi ehk villiline enteroviirusstomatiit.

Tavaliselt põevad seda lapsed ja täiskasvanuid see eriti ei nakka. Ma olen vist eriti lapsemeelne inimene, sest mul põdesid lapsed seda väga kergelt, aga mina sain mingi eriti räige versiooni. 48 tundi lakkamatult sügelevaid ja villilisi käsi (ei, midagi ei aidanud sügelemise vastu, ma proovisin ilmselt kõike), suu ümber tulid ka kärnad ning ninna muidugi ka, seejärel ka villid jalgadele. Õnneks sügelesid vaid käed. Sügelesid ja olid valusad (jalad ka), no umbes nii nagu nad on siis, kui sul on vesivillid ja nahk on hell ja pinges. Magada ei saanud ehkki korra tabasin end öösel tukkumast, üks käsi kummeliteetõmmisega tassis.

Me viimased kaks päeva Eestis. Lastel pidi olema veel viimane täispäev vanavanematega (neid õnneks polnud Kehras, kui me saabusime ja siis tuli juba kohtumist piirata) ja meil N.-iga päev kahekesi linnas. Veidi hea ja parema ostmist, aga veel olulisema asjana veidi aega kahekesi, et nautida teineteise seltskonda ja lihtsalt käest kinni ringi jalutada.

Enteroviirus on ülimalt nakkav, olen ma nüüd lugenud, seega reedesed lennud tegid mind murelikuks, aga ma tahtsin koju. Lastel lahtisi haavandeid polnud (haavandivedelik ja muud kehavedelikud on need, mis nakkust kannavad), lapsed on ilastamise ja kõige lakkumise east väljas, palavikku polnud kellelgi, seega lendasime, aga mina panin endale juba lennujaama sisenedes maski ette (Lufthansa lendudel oli nõutav nii kui nii) ja kindad kätte. Viimast küll rohkem kaasreisijate trauma vältimiseks, sest kui ma ise enda lähedal selliste kätega inimest oleks näinud, oleks ma ilmselt paanikasse läinud. Maski panin aga asja pärast, sest muidu võiks nina katsuda ja siis teoreetiliselt midagi levitada.

Tänaseks on lapsed täiesti terved ja mina ilmselt ka enam nakkusohtlik pole, aga hoiame kolmapäevini perevälistest inimestest eemale. Mitu küünt ma lõpuks kaotan, on veel lahtine. Jah, ma ütlesin “mitu küünt ma kaotan”. Mul läks viirus ka küünte alla ja nüüd on küsimus, kas kõik, mille all on laike näha, tulevad ära, või läheb mõningatega õnneks. Kui läheb halvemini, räägime ilmselt viiest küünest.

Kui viiruse peiteaega vaadata, saime selle suurima tõenäosusega Lottemaalt või äärmisel juhul Loomaaiast. Kuidas? Pole aimugi. Ma katsun lendamise osas olevaid süümekaid alla suruda ja end lohutada sellega, et meiega Eestis kokku puutunud inimesed on kõik terved ning Tartu sõbrad puutusid meiega kokku ilmselgelt juba siis, kui esimesed sümptomid avaldusid. Samas N. ei nakatunud üldse, seega ehk pole seegi näitaja.

Ma võtaks nüüd nii vahelduse mõttes aasta aega terviseprobleemideta elu. Aitäh, sisse pakkida pole vaja, hakkan kohe kasutama.

Toitumishierarhia

Miks Prantsusmaal kurgi pole? Sest kohalikud söövad kõik konnad ära ja linnud jäävad nälga. Eestis konni ei sööda ja kurgi on nii palju, et raske on kurge mitte kohata. Eile tiirutas kaheksa tükki maja kohal. Valmistuvad juba lõunasse minekuks või?

Krooniline sarimõrvar

Nägin üksöö und, kus mingil põhjusel (ehk oli uni unes?) oli teemaks hüpoteetiline maailm, kus inimeste kloonimine on võimalik ja loomulikult nii, et täna hakkad ja nädala pärast on sinu täpne koopia olemas. Täpne koopia, kes räägib ja oskab kahvliga süüa, aga on mõneti naiivne. Kloone kasutatakse kahel eesmärgil. Võisteldakse “iseenda” vastu ujumises ja pidudel lolli meelelahutusena, sest naiivset kloonikest on tore tögada. Et aga kloonikesed muutuvad kiiresti iseteadlikeks ja hakkavad õigusi nõudma ning pealegi pole nad pärast paari pidu enam nii naiivsed, tuleb nad kõrvaldada ja uued valmis vorpida. Unenäomina, kes tolle maailma üle mõtiskles, püstitas enda meelest naljaka ja originaalse küsimuse (pärast ärkamist arvasin ka natuke aega, et päris originaalne, aga hommikusöögi ajaks tuli meelde, et eetikas on selline probleemipüstitus juba üles võetud). Küsimus: kui sa tapad korduvalt oma kloone, siis kas sa oled sarimõrvar või krooniline enesetapja?

N. jõudis täna Eestisse ja küsis naiivselt, et tea kas Itso-san on ta kuu ajaga ära unustanud. Jõudsime laste juurde ja poiss klammerdus tema kaela külge, tuues kuuldavale hüsteerilise nutu, kui isa arvas, et äkki läheks laps korraks emale sülle, et ta vetsus ära käia saaks.

Edusammud

Köök on nüüd paigas lõpuks, aga tehas esiteks unustas ühe liistu saata ja teiseks lõikasid nad ühe tööpinna valesti, seega tuleb uued tellida, aga tehas läheb nüüd kolmeks nädalaks kollektiivpuhkusele. Köök on täitsa kasutatav siiski. Pidin küll laskma torumeestel kraani ja nõudepesumasina ära ühendada, sest olin unustanud ennist kontrollida, mis tehtud peab olema ja no ühendamine polnud võimalik. Või no oli, aga nõudis rohkem liigutusi kui köögipaigaldaja teeb.

Kubuga tegin ise selle elegantse vea, et ei mõõtnud ventilatsiooniava asukohta ära ja toru ei saa otse panna. Esialgu jäi söefiltriga kuniks mul aega tegeleda on. Paigaldaja pakkus, et lase torule kipsist karp ümber teha, aga no ei, midagi ägedamat teeme. Musta kergelt läikiva toru näiteks. Tuleb toru otsida!

Köögifirma on vajalikud jupid juba ära tellinud ja tundsin end täna kultuuritu mühakana, sest saatsin oma joviaalsele geikonsultandile eile kirja ja muidugi põhjamaiselt konkreetse. Vastu tuli päikeseliste tervituste ja minu elukese vastu huvi tundev kirjutis.

Torufirma kruvis täna ka vetsupoti, vannitoaradika, kraanikausid ja segistid paika ning mulle on lubatud, et parkett pandakse järgmisel nädalal maha. Mon Dieu! Hakkabki valmis saama! No veel on olulisi juppe nagu näiteks see keldrisse viiv uks ilma milleta oma poega ma majja lubada ei saa, aga lõpp siiski paistab! Ja kui ma töömeest ei leia, panen selle uksenäraka ise vahuga paika!

Solje-Solže

Loen prantsuse keeles üht raamatut ja seal mainiti kedagi Soljenitsyne’it. Vaatasin, mõtlesin ja siis läks lamp põlema. Solženitsõn! Need prantslased (või no hetkel on Šveitsi raamat) ikka väänavad neid nimesid ehkki ma saan neist ses mõttes aru, et nad kirjutavad nimed lihtsalt nii, et lugedes õige hääldus tuleb. Me teeme kirillitsas nimedega sama, aga nemad kipuvad seda tegema ka ladina tähestikus nimedega. Läti keeles on vist ka nii, et nimed lätistatakse? Küll vist mitte häälduse vaid keelereeglite järgimise eesmärgil.

Streigiõhk

Loen Lufthansa streigi kohta ja krigistan hambaid, sest on tõenäoline, et see mõjutab ühel või teisel viisil meidki. Homme streigivad kõik Lufthansa lennujaamatöötajad ehk Frankfurti ja Müncheni lennujaamad sisuliselt ei toimi ja kõik lennud on tühistatud. Ülehomme hääletavad piloodid streikimise üle ja kui nad kohe streikida kavatsevad või lennujaamatöötajad jätkavad, on meil täitsa hambad. N. peaks teisipäeval tulema. Muidugi läbi Müncheni ja Lufthansaga. On kaks riski. Üks, et on streik ja jäetakse lend ära ja teine, et streiki ei ole, aga muude ära jäetud lendude asendamiseks tõmmatakse ebaolulise sihtpunkti lend maha (ta algselt Frankfurdi kaudu tuleva lennuga midagi sellist juhtuski). Tagasi peaksime lendama 11. augustil. Ikka Lufthansa ja läbi Müncheni. Algselt oli Frankfurt, aga neid lende muudeti ja ma lasin nende kõnekeskusel meile parema lennuaja leida, sest muudetud lend oleks Genfis pärast 22 maandunud, mis on väikelastega kehv ja lisaks on seal risk, et lend hilineb ja umbes keskööst (või oli 23st?) ei tohi müra tõttu Genfis maanduda ja hilinenud lennud suunatakse Lyoni. Vähemalt nii olen ma kuulnud. Igatahes, kui streik peaks toimuma, ei saa me tagasi koju.

Miks ma Finnairi pileteid ei ostnud?

Pagasiga on niigi nii, et lendude vahel on jälle tund ja kümme minutit, seega tuleb hambahari käsipagasisse pakkida ja riknevaid asju pagasisse ei pane, sest kes teab, kuna kätte saame.

Bätmänn

N. märkas seina ääres kellegi väljaheiteid ja avas uurimiseks terrassiuksekatte. Üks nahkhiir lendas minema, teine kössitas seinal (jah, need kaks triipu ta taga on puhas nahkhiirekaka, ilmselt lõi hirmust kõhu lahti 😆). Ma nüüd mõtlen, et äkki kruviks maja külge nahkhiire pesakasti ehkki allikad väidavad, et üldiselt nahkhiired neist ei hooli. Nad lendavad meil õhtuti kogu aeg ringi, aga päris oma aias elavad bätmännid oleksid nii ägedad. N. nentis ka, et skatoloogilised vaatlused näitavad, et me aias on jätkuvalt siil. Ma ei tea, kas elab me kuuse all või tuleb kaugemalt, aga ta on ikka veel alles!