Category: Uncategorized

Konn-hobune

Käisin täna Sipsikuga matkamas. Korralikult matkamas ja täitsa üksi, sest N. on juhtumisi Minskis. Miks Minskis? Ta läks ühele sõbrale külla. Sellega on tegelikult seotud üks naljakas lugu. Sipsik oli umbes kahekuune, kui ühel hommikul teatas N., et ta ostis endale eelneval ööl odavad piletid Minski, et ühele netituttavale külla minna. Mina röögatasin: “Mis mõttes “endale”?! Aga mina?!” N. üritas mulle väita, et tegu pole kohaga, kuhu väikest last viia ja äkki on ohtlik jne. Kui te pole veel senini aru saanud, siis N. on veidi kanaisa ja mina mõneti rongaema (Perekooli standardite kohaselt vähemalt). Tore linnuperekond. Aga see selleks.

Meite lapse hoiab kõige paremini rõõmsas tujus see, kui tal huvitav on ehk et tuleb kodust väljas käia. Ega ma saan temast aru ka – samad toad, samad lelud, sama ema – igavavõitu ju! Seega ma otsustasin, et kõigi vaimse tervise huvides võiks paar matka teha (ma teen siin Sipsikule liiga, tegu on erakordselt rõõmsameelse ja rahuliku lapsega). Täna läksime otse mäkke ja sinna samma, kus ma talvel räätsadega käisin. Kaks tundi mäkkekõndi onnini, poolteist tundi tagasikõndi ja ma arvan, et homme ma heal juhul kärutan temaga veidi, aga teist matka ma küll ette ei võta. Jalad on veidi sodid.

Kõndisin ja mõtisklesin. Muuhulgas meie lapse multikultuursuse ja mitmekeelsuse üle. Erinevaid nüansse on palju. Lihavõttedki on näiteks erineval ajal ehkki see on selline tühi-tähi, sest ma ise lihavõtetest suurt ei hooli. Jõulukinke antakse erineval ajal. Päkapikud! Aga see selleks.

Keel on see, mis peagi põnevaid hetki tekitama hakkab. Võtame näiteks hobused. Eesti keeles hobune, bulgaaria keeles кон. Kas te kujutate ette lapse segadust, kui ta on ära õppinud hobuse bulgaariakeelse nime ja siis ema näitab mingi väikese hüppava looma peale ja väidab, et see on konn?

Või kui ema raputab pead ja ütleb: “Ei!”, aga isa noogutab pead ja ütleb: “Не!“?

Kõige koomilisem on see, et bulgaariakeelsed roppused on osaliselt eesti keeles täiesti kasutusel olevad sõnad. Putkast ma kunagi juba rääkisin, aga ohutu väike “kurr” on mitte just kõige viisakam viis meessuguorganitele viidata. Kurrunurruvutisaar saab seepeale hoopis omapärase tähenduse. Olgu siin öeldud, et  N. on üks neid inimesi, kes peaagu mitte kunagi ei ropenda ja väidetavalt tuleb seda ette vaid teatavates töistes olukordades, seega loota võib, et bulgaariakeelsed roppused jäävad lapsele pikaks ajaks võõraks. Aga ikkagi, ma pean Pipi ümberkirjutama.

Advertisements

Tirana? Ei, Triana!

Reisikiri jätkub.

Oli laupäev ja ma olin otsustanud, et nädalavahetuse veedame me Sevillas, et mitte vaevata end ummistunud teede ja pungil täis rongidega.

svl01.jpg

Päeva alustuseks võtsime suuna jõele ning ma olin Google Mapsist vaadanud, et teisel pool jõge on suur park, kus leidub skulptuure ning pealegi on Sevilla pargid kuulu järgi imelised, seega kõnniks ehk mööda jõeäärt, ületaks siis silla ja uudistaks parki?

svl02.jpg

Plaani esimene osa toimis laitmatult. Jalutasime, nautisime, kohati pööritasime silmi, sest jõel oli käimas miski sõudmisvõistlus,  seega meist tuhisesid mööda sõudmistreenerid, kes jalgratastel mööda kallast vurasid ja oma hoolealustele juhiseid karjusid. Ületasime  jõe lõbustuspargi juures, mis räämas ja suletud oli ning ma hakkasin tõsiselt kahtlema oma valiku mõistlikkuses.

svl03

Park oli pehmelt öeldes närune, et mitte öelda jõle ning mu ainus lootus oli, et kui La Cartuja ehk endise nunnakloostri ja ühtlasi ka endise keraamikavabriku juurde jõuame, läheb asi paremaks.

svl04

La Cartuja oli huvitav, kuid üldse mitte selline, nagu na ette kujutasin. Kompleks näib pigem hüljatuna ehkki seal tegutseb paar kunstigaleriid ja vist ka osa kunstiülikoolist.

svl05.jpg

On kuidagi kummaline vaadata kloostrit, millest on kunagi saanud tehas ja millest nüüd on saanud näituseala. Veidi nagu Telliskivi loomelinnak, aga kloostriga. No ja hipstereid ja põnevaid baare-restorane seal ka pole.

svl06.jpg

On aga kirikusse sisse seatud näitus ning pudelikujulised korstnad. Mulle meeldisid ausalt öeldes korstnad rohkem.

svl07.jpg

svl08.jpg

Kui soov aga keraamikat näha ja ehk ka osta on, tasub suund võtta Triana linnaosale. Keraamikat müüakse muidugi igas suveniiripoes, aga seal tasub igaks juhuks veenduda, et tegu ikka kohaliku toodanguga on. Kui on soov kindlasti kohalikku keraamikat saada, tasub Trianasse minna.

svl09.jpg

Nobody expects the Spanish Inquisition!

Vabandust, ma lihtsalt ei suutnud vastu panna :)

svl10

Meie tegime oma ostud sellest poest, mis kohe keraamikamuuseumi kõrval asub. Hullunult kausse ja potsikuid kokku ei ostnud, kõigest ühe taldriku (mõeldud seinale, aga kasutame toidu serveerimisel), ühe risti ja Sipsiku uksele ta nime. Kui me kunagi Lubljanas käisime, oli sealse kindluse kirikus üks mees, kes kalligraafiat tegi ning tema käest saime oma nimedega järjehoidjad (tegelikult selleks liiga suured). N. pani siia kolides enda oma kontori uksele ja ma siis panin enda nime oma kontori uksele. Magamistoa uksel on sama mehe tehtud “Amor vincit omnia” silt ja WC uksel pisike Plovdivi tänavat kujutav maal (N.: “Kas sa tahad sellega viidata, et mu kodulinn on peldik?”), seega on ainult õiglane, et Sipsik ka oma uksele nime saab.

sipsikut2ht

Jah, ma ostsin endale lehviku. Siinses kliimas kulub ilmselt ära. Ma vaatasin neid krõbeda hinnaga käsitöölehvikuid ka, aga ausalt öeldes need ei meeldinud mulle nii väga. Too natuke peenem masstoodang oli hoopis rohkem minu maitse.

Trianas tasub aga ringi lonkida küll, sest see peamine keraamikaala ei ole üldse suur, aga see-eest võib sealt tõelisi pärle leida. Ärge unustage ka turule minna (kohe silla kõrval), sest sealgi on, mida vaadata. Alumine pilt on küll keraamikamuuseumist, aga selliseid äride reklaame-silte leiab Sevillast kõikjalt.

svl14

Meie aga kõndisime üle silla tagasi teisele poole ning suundusime Sevilla härjavõitlusareenile. Ei, mitte härjavõitlust vaatama vaid areeni külastama.

svl15

Ma arvan, et ma ei tahaks eales päriselt härjavõitlust näha, aga oli põnev tutvuda selle minu jaoks veidi kummalise spordiala (meelelahutuse? ekstreemspordi?) ajalooga.

svl16

Härjavõitlejad olid superstaarid ja seal areenil tuhandete pealtvaatajate ees seismine ei erine tegelikult kuidagi laval seismisega. Tõsi, areenil oli suurem tõenäosus surma saada.

svl17

Päevake oli jälle möödas ja me viisime oma väsinud lapse ning ennastki hotelli puhkama.

Baklažaan meega

Reisikirja jätku (selle tempoga lõpetan jaanipäevaks…)!

Võtsime hommikul bussi rongijaama ning seal suuna Córdobale. Huvitaval kombel tuleb piletit ostes kirja panna ka oma nimi ning seljakotid valgustatakse enne rongile pääsemist läbi. Esmapilgul see meid nii väga ei üllatanudki (riigi ajaloos on ronge terrorirünnakutes kasutatud küll), aga huvitaval kombel ei pidanud me sama tegema tagasiteel. Ainus vahe oli, et esimene rong oli kiirrong ja teine iga posti juures peatuv aeglasem. Järelikult on kiirrongidega reisivad inimesed kas väärtuslikumad või suurema terrorismikalduvusega. Või on seal mõni muu põhjus?

cordoba01.jpg

Córdoba oli imeline ning ma ei tohi seda ilmselt oma Sevillast pärit sõbrale öelda, aga mulle meeldis see linn kõigist külastatutest kõige rohkem. See oli nii hubane, kaunis ja lihtsalt mõnus. Muide, seal pargis, kust me rongi pealt tulles läbi jalutasime, mängis üks naine oma koeraga. Mänguasjadena olid kasutusel apelsinid. Vähemalt mingigi kasu neist viljadest.

cordoba02.jpg

Córdoba majad on enamasti valged ja sageli kollaste rõdu- või katuseäärtega ning kõikjal on lilli, restorane ja kaunistusi, mis naeratama panevad. Nagu öeldud, on tegu erakordselt hubase linnakesega.

cordoba03.jpg

Córdoba kõige tuntum vaatamisväärsus on sealne katedraal, mis mošeest kirikuks muudetud. Tegemist on mauride arhitektuuri imelise näite ning väga erakordse ehitisega, kus kaks religiooni põrkuvad.

Kirikusse astudes rabab sind esmalt selle suurus, mida sa tegelikult veel üldsegi ei adu. Sa vaatad neid lõputuid sambaid, mida kõndides justkui juurde tuleb. See hoone on üüratu!

cordoba07.jpg

Sa kõnnid, imetled mauride arhitektuuri ja kaunistusi ning kordagi pole tunnet, et oled põhimõtteliselt tegelikult kirikus.

cordoba08

No vaadake vaid seda lage!

cordoba09

Või kõiki neid nikerdusi! Koraanist tulenev keeld elusolendeid kujutada on islami kunsti täiesti imetabaseks teinud.

Aga siis satud sa korraks peasaalist kõrvalkambrisse, kus onvälja pandud kirikuaarded ja ruumidki on kuidagi hoopis teistsuguses stiilis.

cordoba12

Hoone keskel ongi just nagu mošee sisse istutatud kirik. Erakordselt kaunis ja kohati tekib suisa tunne, et siin üritasid kristlikud kunstnikud üle trumbata oma moslemitest eelkäijaid, sest ka see ilu võtab tummaks (ja kaela valusaks).

cordoba14

cordoba15

Córdoba katedraal/mošee oli meie jaoks üks reisi tipphetki ja ma läheks sinna iga kell tagasi, et kõike seda uuesti imetleda.

cordoba13

Kõndisime ümber katedraali ning sealt edasi Córdoba tänavatele, et lõpuks jõuda jõe äärde, kus kena sild ning roomlaste poolt ehitatud värav. Need roomlased olid ikka üks hooletu kamp. Muudkui käisid ringi ja jätsid igale poole oma arhitektuuri maha. Ei oska ka enda järelt koristada!

cordoba16.jpg

Mööda jõekallast edasi liikudes jõudsime peagi kristlike kuningate Alcazari juurde (Alcazar tähendab paleed) ning otsustasime sinnagi sisse põigata. Hooned eriti põnevust ei tekitanud, aga sealne park oli küll väga ilus.

Otsustasime viimaks lõunat süüa ning leidsime Alcazari lähedalt restorani, mida ma igati soovitaks – La Fragua (Calle Tomas Conde – Calleja del Arco 2). Sealne kelner nägi välja, nagu ta tinistaks vabadel hetkedel, roos hambus, flamenco kitarri (meie kuuldes ta pelgalt vilistas ja väga oskuslikult) ning toit oli imeline. Mulle ei ei maitse gazpacho, aga sellele mõneti sarnanev salmorejo on imehea (tõsi, selle söögikoha oma oli parem, kui ühes teises kohas söödu). Lisaks soovitan proovida praetud baklažaani meega. Selles restos oli baklažaan taignasse kastetud ja friteeritud. Oh sa püha toidujumal… Ma võinuks neist toituma jäädagi, aga hautatud härjasaba vajas ka söömist ja seegi viis keele alla.

cordoba20

Veeresime mööda Córdobat ringi, uudistasime erinevaid nurgataguseid ja lõpuks komistasin pool kogemata kohalikku nahkkäsitööd müüva pood-näitusesaali otsa. Córdoba on nahatöö on kuulus ning pea iga suveniiripood müüb ka kotte, aga selle poe kaup oli klass omaette. Vaatasin, mõtlesin ja ostsin siis endale ühe ilusa asja. Mida vanemaks ma saan, seda enam eelistan ma osta vähem, aga kvaliteetset ja eelistatult Euroopas tehtut. Mul ei ole vaja kümneid kotte ja kingi, paarist kvaliteetsest asjast, mis kaua vastu peavad, piisab.

cordoba21

Tagasi Sevillasse saamiseks pidime rongijaamas tunnikese ootama, sest kiirrong oli välja müüdud, aga õnneks suhtus Sipsik asja suuresti rahulikult. Vaid rongireisi viimase jupi pidin temaga vahekäigus õõtsuma, et ta uinuks ja haledal häälel nutma ei hakkaks.

Kirikust

Toimetasin eile õhtul Sipsikuga, et teda magamiseks valmis panna, kui tuppa kõndis N. ja sõnas: “Ma nüüd kahetsen, et me Pariisis käies Jumalaemakirikus sees ei käinud, sest see põles just maha.”
Mina: Mida?!
N.: Maha põles.
Mina: Nalja teed või?
N.: Ei.

Selle ehitusfirma, mis suure tõenäosusega kuidagi põlengu põhjustas,  omanikud istuvad ilmselt pead käte vahel ja kaaluvad riigist põgenemist.

Zen-zen

Reisikirja jätku!

Ma suutsin eelmises reisikirjas muidugi juba valetada. Me tegelikult läksime ikkagi veel õhtul uuesti välja, aga ma olin selle täiesti ära unustanud ja pilte vaadates arvasin esimese hooga, et need on järgmisest hommikut. Pole kerge see pea keskealise elu, mäluprobleemid-mäluprobleemid :D

Igatahes, me siiski käisime veel veidi lonkimas ning uudistamas. Näiteks nägime eemalt La Giraldat ehk Sevilla katedraali torni. Lähemale ei hakanud minema, sest see oli ühel päeval nii kui nii plaanis.

sv01

Kõndisime hoopis Torre del Oro ehk kuldtorni juurde, mis kunagi jõge ja sealt saabuvat liiklust kontrollis. Selle torni juurest olevat läinud teele ka Kolumbus, kes, ehkki ise itaallane, sai oma ideele toetust just Hispaania kuninganna Isabella käest. Isabella oli muideks eriti ebameeldiv kuninganna, sest just tema ajal hakati inimesi usulistel põhjustel taga kiusama. Võiks ju öelda, et Kolumbuse toetamine oli tema üks hea tegu, aga arvestades Ameerika “avastamisega” kaasnenud hävingut kohaliku põlisrahva hulgas ei tahaks seda just heaks teoks kutsuda. Oleks võinud seda avastamist ehk veel edasi lükata.

sv02

Ajalooga kipubki olema selline tore asi, et tagantjärgi on ikka hea kaagutada, kuidas tegelikult tegema oleks pidanud, aga hetkes elades näib olukord hoopis teisena, kui paarsada aastat hiljem igat tegu ja sündmust vaagides.

sv03

Aga nüüd tõesti järgmisesse päeva, kus me pärast hommikusööki Alcazari juurde lonkisime. Ma olin mõneti naiivselt mõelnud, et mis me ikka neid pileteid ette ära ostame, sest pole ju veel see kõige suurem turismihooaeg ja küllap me niisama sisse saame.

sv04.jpg

No jah siis… Otsustasime veidike oodata, et näha, kui aeglaselt või kiiresti see saba liigub. Kaua ootama ei pidanud, sest peagi liikus sabapidi üks tore giid, kes pakkus võimalust liituda inglisekeelse ekskursiooniga, mis kohe algama pidi. Muidugi me liitusime!

sv04

Alcazar on, hoolimata oma väga araabialikust välimusest, ehitatud täiesti kristliku kuninga ajal, kes lihtsalt oli Granadas oleva araablaste kuningriigiga heades suhetes ning tolle valitseja olevat kord oma Sevilla sõbralt küsinud: “Ma tahan sulle kingituse teha, mida sa sooviks?” Sõber soovis samasugust Paradiisi Maa peal kui on Granada Alcazar. Kahe aastaga ehitasid ja kaunistasid Granada meistrimehed Sevilla Alcazari valmis, mis on sealseid kaunistusi arvestades täiesti hämmastav saavutus.

Kõik need erakordsed mosaiigid ei ole teps mitte mõistlikus mõõdus keraamilistest plaatidest vaid sisuliselt mosaiigid. Giid ütles ka tükikeste arvu, kuid mulle ausalt öeldes ei jäänud see meelde. 10 miljonit? Parasjagu olevat käimas restaureerimisprojekt, kus mosaiike jupikaupa eemaldatakse, kivikeste algne toon taastatakse ja siis tagasi pannakse. Võtab ilmselt tunduvalt kauem aega, kui need esialgsed kaks aastat.

sv05

Muide, ühel hilisemal valitsejal tuli kord “geniaalne” mõte, et uuendaks osa paleest ja ta lõhkus välja kõik need kenad kaunistused ning lasi asemele panna kaasaegsemat sisu. Väga halb otsus.

sv12.jpg

Kõik see ilu on selline, et seda pole võimalik pildile püüda. Mul on sealt hulganisti pilte, aga kõik tundub päriseluga nii pagana mannetu.

“Troonide mängu” austajaid ajab kindlasti elevile see, et osa sarjast on Alcazaris filmitud. Too ülemise pildikogumiku parempoolne foto on vastuvõtusaalist, mida sarjas nägema pidi.

sv13

Alcazar pole aga vaid ilusad nikerdused, uskumatud laed ja mosaiigid, see on ka hiiglaslik park. Õigemini isegi kaks parki. Üks rohkem araablaste moodi ja teine inglaste järgi (aga apelsinipuudega).

sv14.jpg

Ma võinuks Alcazaris vabalt terve päeva veeta, et nikerdusi ja kaunistusi uurida ning ehkki Sipsik oleks asjaga päri olnud (ta hakkas ekskursiooni lõpus küll jaurama, aga see oli näljast, kui süüa sai, oli nägu jälle naerul), aga mul oli pärastlõunaks plaanitud lõõgastus AIREs ehk araabiapärases spaas, seega me astusime Alcazarist välja ning läksime lõunasööki jahtima.

sv15.jpg

Kerge eine, jalutuskäik spaa juurde ning olles N.-i ja Sipsiku hotelli poole teele saatnud, astusin lõõgastusilma. Esialgu tuleb meeldivas ooteruumis veidi oodata ja teed või vett rüübata. Siis suunatakse sind riietuma ning tehakse kiire ülevaade, kus miski asub. Minul oli planeeritud lõõgastav ligunemine veinivannis, millele pidi järgnema massaaž, seega esimese asjana suunatigi mind veinivanni. Õigemini küll sinna ruumi, kus see toimuma pidi. Seisin seal ja mõtlesin, et see oleks lahe vannituba. Kivimüüridest seinad, kuppellagi, seinaorvades küünlad (mõned neist suurte veinikarahvinide taga), ühes seinas veiniriiul ja keset tuba kivist tahutud vann.

Istud vanni, soe vein (alkoholivaba ja miski taimetõmmisega) voolab vanni ning sulle pistetakse pihku klaas imehea kohaliku veiniga. Liguned seal, kuulad miskit mahedat araabiapärast muusikat ja on kuidagi väga zen. Siis naaseb töötaja, kes sulle õli pähe kallab ja mõnusat peamassaaži teeb. Vannist välja, märg trikoo seljast, trepist üles hämarasse massaažiruumi, mille puidust põrandad jalge all naksuvad. Mudimine. Kui mudimine läbi, saad jälle trikoo selga tõmmata (brr) ning sind viiakse liftiga katusele, kus on marmorist ujumisbassein sooja veega. Liguned, imetled vaadet, jood veini, sööd veidi ning kui veab, lobised põnevate inimestega juttu. Zen.

Veidi on veel aega, seega katsud läbi käia ka need erinevad basseinid, mida suurem osa inimesi nautima tulevad. Ülisoolane hõljumisbassein, mullivannifunktsioonidega ala, lihtsalt sopiline veesilm, aurusaun… Ja see kõik on lahedates paljaste kivimüüridega ruumides, kus põlevad vaid küünlad ja sul on tunne, et oledki ajas tagasi läinud ning naudid koos mauridega lõõgastavat pärastlõunat.

Zenist lahkudes kõndisin, naeratus suul, hotelli poole, põikasin läbi soovitatud churrose kohast, ostsin portsu kaasa ning sõime neid hotelli katusel õhtusöögiks. Zen.

Amazoni ajatunnetus

Amazon võtab mind ikka ja jälle muigama. Ma tellisin nimelt pühapäeval madratsi. Jah, lihtsalt arvamusi lugedes ja mitte kusagil lesimas käies, sest ma olen korra nii lesides madratsit ostnud ja mulle tundusid nad külje all suht ühesugused.

Tellisin pühapäeval, tarneaeg pidi olema pikk-pikk ning eile saabus e-kiri, kus teatati, et kaup saabub 29. aprillil. Mis siis ikka, meil nüüd nii kiire ka pole.

Täna lõuna paiku oli mul ukse taga meeldiv naiskuller, kes oli kaubikuga, mille kõrvalistuja aknast vaatas välja suur sõbralik koer, hooga sõitnud me murule ja teatas, et madrats on kohal, aitan ehk kanda? Ikka aitan!

Õhtul pakime lahti, laseme kuni 48 tundi kuju taastada ja siis on näha, kas tasus netist osta või mitte. Hullem kui praegune ikka olla ei saa. Praegune on ilmselt ühe väga raske inimese poolt lohku magatud ning kui üksi magades see üldiselt ei sega, siis kahekesi on ebamugav. Varem see meid ei häirinud, sest üks meist magas Sipsikuga ühes toas, aga et N. nõustus lõpuks, et tegelikult saab laps ise magamisega ka hakkama, siis lõpetasime selle ära ning kurb tõde saabus hommikuse valusa seljaga.

Üldse mitte habemeajajatest

Reisikirja alga!

Et kõik ausalt ära rääkida, tahtsin ma tegelikult hoopiski Maltale minna, aga et sinna vähemalt novembris otsides otselende ei olnud, pidin oma plaane muutma. Kaalusin Madeirat, aga seal on ilm märtsi keskel veidi etteennustamatu. Korraks kaalusin Kanaari saari ja siis mõtlesin: “Aga miks mitte Sevilla?” Braunschweigi hispaanlane rääkis kunagi, kuidas märtsis apelsinipuud õitsevad ja lõhn nii hullutav on. Lisaks on seal hea söök ja imelist mauride arhitektuuri, seega olgu siis Sevilla. Piletid olid naeruväärselt odavad, hotelli broneerisin ka kiiresti ära ja siis tuli muu peale, seega korralikke plaane hakkasin tegema ehk kuu enne reisi.

Prantsusmaa ja Šveits jätsid meiega küllaltki külmalt hüvasti, aga Hispaania tervitas meid soojalt. Oo kui soojalt. Kui olime pagasi kätte saanud, pressisime kampsunid sinna sisse ja astusime terminali uksest välja. Soojus otseselt jalust ei niitnud, kuid mõnust mõmisema pani küll. Leidsime linna viiva bussi ning kui ühes peatuses lahtisest aknast apelsiniõite lõhna tuli, saabus zen. Kõndisime bussijaamast hotelli, pakkisime end veidi lahti ja läksime välja. Hispaanlased söövad õhtust muidugi hilja (kaheksa ajal) ning kui kõige turistikamad kohad välja arvata, saab enne seda vaid külmi tapasid, mis meie esimeseks õhtusöögiks olidki, sest esiteks oli kõht tühi ja teiseks pole titega kell 8 restosse minek just kõige mõeldavam. Või noh, kohalikud seda ilmselt teevad, aga meite laps läheb kell 8 magama (toona küll kell 7, aga kellakeeramine ja värki).

Päeva lõpetuseks käisime veel hotelli katusel päikeseloojangut nautimas.

sevilla01.jpg

Katus oli küll kunstmuruga kaetud, aga ega loodus end sellest häirida lase.

sevilla02.jpg

Järgmisel hommikul alustasime Sevillaga tutvumist ehk et lonkisime mõneti sihitult ringi ja lasime linnal end üllatada. Esimene üllatus ei lasknud end kaua oodata, sest tee viis mööda ühest imeilusast magusapoest ning selle vaateakent nähes hakkasime laginal naerma.

Küsisin sõbralt sõnumi teel, et mis värk nendega on ja ta esimene lause oli: “Sel pole Ku Klux Klaniga midagi pistmist!” Sõber teab mu mõttekäike hästi. Nood kapuutse kandvad tegelased kujutavad nazarenoseid ehk patukahetsejaid, kes püha nädala rongkäigul kõndides oma identiteeti varjata soovivad. Sellist kostüümi on võimalik soovi korral ka osta. Ilmselt ka valget. Kommipoe kapuutsimehed olevat kirjade järgi komme täis ning ma natuke kahetsen, et me ühte ei ostnud.

sevilla06.jpg

Sevillas on kirikuid palju. Väga palju. Me käisime oma reisi jooksul küllaltki mitmes ning minu jaoks oli huvitav vaadata, kuidas kultuur usu kujutamist mõjutab. Näiteks on Hispaanias Jeesus natuke teise kehakuju ja välimusega kui Bulgaarias. Neitsi Maarjat kujutatakse aga mitte tagasihoidliku vaga naise vaid rikkalikult kullatud kuningannana.

sevilla07

Lisaks on Hispaanias religioossed skulptuurid kuidagi nukulikumad ning sageli riietatud päris kangast tehtud rõivastesse ning parukadki pähe pandud.

sevilla09.jpg

Vaadake näiteks seda Hermandad de la Macarena kiriku uhket külgaltarit. Muide, seda kirikut tasub kindlasti külastada ning ma soovitaks meie kogemuse põhjal seda pigem hommikul vara teha, sest tavaliselt olevat see triiki täis, aga meil õnnestus kirikus vaid paari muu külastajaga ringi kõndida.

sevilla12.jpg

Kiriku jääb sinna värava taha.

sevilla13

Mis mulle Sevillas kohe meeldima hakkasid, olid suvalised majad. Eriti nende kõrgemad korrused, kus vahel põnevusi leidus. Katused ja sisehoovid on siin hubasteks ajaveetmiskohtadeks ning too eriti lilli täis akendega inimene on ilmselgelt veidi frustreerunud, et tal aeda pole.

No ja apelsinipuud meeldisid mulle ka. Neid on Sevillas tõesti palju ning olgu siin ka ära öeldud, et tegu on mõruapelsiniga ehk süüa ta suurt ei kõlba (marmelaadi saab teha). Ma muidugi pidin selles veenduma ning võin kinnitada, et esiteks on maitse jubedalt hapu, teiseks on palju seemneid ja kolmandaks on viljaliha vähe (mitte et see oluline oleks, sest süüa seda väga ei taha). Nood apelsinipuud tõid Hispaaniasse maurid ning mitte nende maitse- vaid lõhnaomaduste pärast. Tänu neile lõhnabki Sevilla nii meeldivalt. Muide, huvitavalt kombel puud õitsevad ja kannavad vilja samal ajal.

sevilla14.jpg

Kõndisime parasjagu parlamendi juurest tagasi kesklinna suunas, kui kitsal tänaval, kus ka autosid parkis, sõitis meist mööda kastiauto. Sõitis, riivas parkivat autot ja tõmbas selle küljepeegli küljest. Kastiautojuht vaatas ringi, mõtles hetke ja sõitis siis edasi. Paar sammu hiljem nägin sellist suurepärast parkimisimet:

sevilla16

Ilmselt pargib seal sageli :)

Lonkisime sihitult siia-sinna ja nentisime, et siinne arhitektuur on meie maitsele vastav. Ja nagu juba öeldud. Kirikuid on seal palju.

Üks teine asi, mis Sevillas silma torkab, on keraamilised plaadid. Neid on kõikjal – põrandatel, seintel, aknalaudadel, ärinimedena, kirikute katusel… Arutasime N.-iga, et kunagi mägikülla maja ehitades võiks vannitoa Sevilla plaatidega katta küll. Kui vaid Plovdiv ja Sevilla üksteisest nii kaugel ei asuks. Sevillast sain ma vannitoainspiratsiooni veel, aga sellest kirjutan siis, kui see koht kätte jõuab.

sevilla22

Oma lonkimise tulemusena jõudsime Palacio de las Dueñase juurde, lunastasime pileti ja läksime uudistama. Ma leidsin järjekordse asja, mida kunagi kusagil kasutada. Need palmikiududest punutud rulood on erakordselt armsad.

sevilla23

Mõnes mõttes oli see koht heaks ettevalmistuseks järmisel päeval toimunud Alcazàri külastusele, sest need nikerdatud kaared, ilusad laed ja keraamiliste plaatidega seinad andsid veidi aimu, mis meid ees ootamas on.

Selline istumisnurgake kuluks mulle ära küll.

sevilla25.jpg

Aedadel polnud ka midagi viga, aga need võtaks ma ainult koos aednikuga, kes hekke pügaks ja lilli kastaks.

sevilla24.jpg

Kui olime selle kena paigaga piisavalt tutvunud, korisesid meie kõhud juba kuuldavalt, seega järgmiseks oluliseks ettevõtmiseks oli leida söögikoht. Viimane pole just raske ülesanne, sest ka söögikohti on Sevillas palju. Meie einestasime ühes meeldivas restoranis Las Setase all ning Sipsik sai võluda kõiki lähedal asuvaid inimesi. Tal oli parasjagu käsil “naeratan eriti nunnult” faas.

Et me juba Las Setase juures olime, siis tuli muidugi ka selle otsa ronida. Mitte et Las Setas meist muidu nii kohutavalt kaugel oleks olnud, sest meie hotell oli sealt paari tänavavahe kaugusel.

Las Setas on lahe ning sealt avaneb linnale väga kena vaade, seega soovitan seda soojalt. Tunduvalt soojemalt kui Sevilla katedraali torni…

Viisime seejärel oma roidunud kered tagasi hotelli ning kuulutasime esimese Sevilla päeva lõppenuks.