Category: Uncategorized

Teine tass kohvi

Sipsik otsustas, et ega tema enam mingi titt ole ja seega kahte uinakut päevas ei vaja. No mis siis ikka, olgu siis nii. N. lendas eile hommikul USAsse ja kui ta New Yorgis oma lendu Chicagosse ootas, mainisin, et tegu ei näi olevat ajutise olukorra vaid püsiva muutusega. N. küsis seepeale, et kas laps hakkab siis hommikuti kauem magama ning ma vastasin, et tore oleks.

Väsinud laps uinus enne kaheksat ning kella kolme paiku ärkasin tormituule peale, seega läksin avasin ukse ja õnnetu kass tormas kräunudes tuppa. Pool tundi hiljem arvas Sipsik, et laliseks äkki tund aega. Olin just uinuda suutnud, kui kass uuesti õue nõudis. Kell viis arvas laps, et äkki ärkaks üles, aga suutsin ta ümber veenda. Kell seitse oli ta ärkamises täiesti veendunud. Seitse on tal üldiselt selline tavaline ärkamisaeg. Ma eelistaks kaheksat, aga no mis sa teed.

See kõik on muidugi tühi-tähi. Mõnede inimeste jaoks kõlab see suisa imelise ööna, aga ma olen harjunud öösiti magama ja heal juhul korra ärkama, et lapsel tekki kohendada või lutt tagasi anda (ning pooltel kordadest teeb seda N., kui ta esimesena üles ärkab).

Kell on pool kümme ja väsinud laps teeb uinakut. Mina jõin oma selle aasta teise tassi kohvi. Mulle ei meeldi kohv, aga hädaolukorras võin seda piima ja meega juua. Naljakal kombel on mulle erinevate inimeste poolt öeldud, kui ma maininud olen, et mulle kohv ei maitse, et ma võiks seda piima ja suhkru/meega juua, et siis hakkab vaikselt meeldima. Nagu kohvi joomine oleks mingi asi, mida kõik tegema peavad. Ma joon parem teed. Tee maitseb mulle, see ei pane hingeõhku haisema ja järelmaitse on samuti hoopis meeldivam. Ehk ongi aeg üheks kangeks Earl Greyks. Piima ja suhkruta. Kes see solgib nii teed? Aa, õigus, inglased…

Advertisements

Tolmurull

Jälle sajab ja kass on ilmselgelt kaotanud eluisu. “Las ma lihtsalt leban siin nagu üks suur tolmurull. Kohe, kui Sipsik ärkab, lähen leban kusagil mujal…”

Oh õudu

Mõtlesin, et miks mu koriander, mille ma seemnest potti maha panin, nii veider välja näeb. Maitsesin ja maitses kummaliselt. Guugeldasin. Ptüi, kurat, aed-harakputk hoopis! Tuleb aianduspoest siis juba potis kasvav koriander majja tuua. Ja välja mõelda, kuidas seda aed-harakputke kasutada. Ma peaks ürte tegelikult harvendama, sest ma külvasin liialt tihedat ning till näeb igatahes küllaltki närune välja.

Meie püramiidaeda ei tule siiski, sest kogu mai oli ilm aiandust ja õuetegevusi mitte soosiv, seega N.-il polnud võimalust mu Eestis olemise ajal seda valmis ehitada. Nüüd lendab ta kohe-kohe USAsse ning siis on juuli põhimõtteliselt juba käes. Järgmine aasta ehk.

Tšernobõl

Lõpetasime just selle paljuräägitud Tšernobõli sarja vaatamise ja see on tõesti oma kiidulaulu väärt. Igasugustele detailidele on pööratud palju tähelepanu ning mulle meeldib, et kõik räägivad normaalset inglise keelt, mitte ei ürita mingit veidrat vene aktsenti endale külge pookida.

Ma võiks siin rääkida oma onust, kes seal “vabatahtlikuna” koristustöödel käis (elus, 5 lapse isa, paljudel kaaslastel nii hästi ei läinud), aga räägiksin hoopis ühest N.-i sõbrast. Noor naine, kes sündinud Minskis mõned aastad pärast seda katastroofi ja kes hetkel paranemas operatsioonist, mille käigus eemaldati kasvaja tõttu suurem osa ta kilpnäärmest ja kes elu lõpuni hormoonitablette võtma peab, sest ilma toimiva kilpnäärmeta su keha lihtsalt ei tooda kõike vajalikku. Kui N. tal lihavõtete ajal külas käis, oli ta just keemiaravi läbinud ja tundis end küllaltki räbalalt. Tšernobõli ohver? Tõenäosus on suur.

Maailm on üks kummaline paik ja sageli tekib seal toimivat vaadates tunne, et sul ei ole õigust mitte millegi üle viriseda, sest sul läheb tegelikult nii pagana hästi, et sa peaksid igaks juhuks igal õhtul kõiki maailma jumalusi tänama.

Leedriõielimps

N. käis mulle peale, et ma ostaks ühe sellise hipsterpurgi, kust kraanikese abil juua võtta saaks. Ma siis ostsin ja N. tegi seepeale limonaadi. Või no pigem ikka mingit tõmmist. Mulle ju pole.

limps1.jpg

Kümme leedripuu õiekobarat, veidi suhkrut, üks laim, paar oksa piparmünti, öö läbi seismist ning külmutatud vaarikate ja melissiga serveeritult nägi see päris peen välja.

limps2.jpg

Maitses muidugi samuti hea. Plaan oli täna juurde teha ja leedriõisi ka kuivatamiseks koguda, aga juba hommikul sadas (ja sajab neljapäevani, siis on korraks paus ja seejärel vihm jätkub). Limonaadi saaks ikka teha, aga ürte tuleks ikka kuivalt koguda. Kuivalt ja hommikuti, siis on maitse tugevam (väidavad bulgaarlased).

Ikka veel ei hõiska

Kast, mille ma lahti pakkisin, oli Prismast ostetud kõige odavam kaanega plastikkast, mis kile ja teibiga kinni tõmmatud, siis suurde kotti pakendatud ja veel korra kiletatud, et kusagilt midagi pudenema ei hakkaks. Kiletamine oli väga hea mõte, sest kasti oli nurga peale visatud ja minu lootus seda kasti oma majapidamises millekski kasutada kustus hetkega. Asjad seal sees (peamiselt raamatud ja riided) olid kõik korras, seega muud muret õnneks pole.

Vahe peal jõudis ka käru Genfi ja sain selle kohta isegi e-kirja, kust vaatas vastu täiesti vale telefoninumber. Või noh, kaks numbrit oli segi aetud. Üritasin infoliinile helistada, aga andsin pärast 5 minutit alla, sest Šveitsi on teadagi kallis helistada ja pagan teab, kaua seal liinil ootama peab. Saatsin e-kirja ja ei lootnudki, et keegi kiiresti reageerib, aga reageeris. Olevat mu numbri ära vahetanud ja kullerile ka info edastanud. No vaatame, kuue ja kümne vahel peaks käru saabuma. Mul on küll plaan kohe pärast söömist magama kukkuda, aga eks ma siis ärkan üles, kui telefon heliseb.

Enne õhtut hõiskamine

Pakkisin eile õhtul ära nii kohvri kui ka kasti (Lufthansa annab tittedele täismahus pagasi, sesega muidugi ma pakkisin kastitäie raamatuid kaasa) ning tegin igaks petteks mõlemast pilti, sest minu kogemus ütleb, et midagi mul ikka kuhugi maha jäetakse.

Ärkasin kolmveerand neli. Selliseid numbreid ei tohiks äratuskellal eksisteerida, aga no mis sa perifeeriast lendaja ikka teed ja tegelikult on ju tore ka sihtpunktis vara kohal olla. Muidu kügele pool päeva ja oota oma lendu ning siis saabud õhtul. Terve päev raisus. Või noh, ma jään ilmselt umbes kell seitse õhtul täna magama ja paar tundi enne seda vigisen, et olen väsinud. Kah päev raisus :)

Esimese õhkutõusu ajal/eel jäi Sipsik magama ning pool lendu oli muretu. Frankfurdis võtsin oma käru, mida pidi jube kaua ootama, ostsin paar ajakirja ning lahked väravadaamed küsisid, kas tahan käru väravasse jätta või lennukini kaasa võtta (bussiga minek). Ma arvasin, et panen lapse kotti ja nii on lihtsam.

Laps jäi magama hetkel, kui ma trepist üles lennukisse kõndisin ning DHL lennuk meist mööda vuras. Põnev laps. Hilinenud lennult saabujaid oodates tegin mõttes võidutantsu, sest nägin, kuidas pagasikärus saabusid ja lennukisse laaditi mu mõlemad pagasid.

Genf. Ootan oma käru. Ootan. Ootan. Tuleb härrasmees, kes mind üllatunult vaatab ja küsib, kas ma ootan käru. Bussi ja maailma rahu ma ilmselgelt siin ei oota jah. Kaob ja tuleb pärast mõninast ooteaega tagasi. Käruta. Mu käru pole lennukis. Tunnistan, et ma ropendasin ja siis vabandasin mehe ees, sest see pole tema süü, et Frankfurdi daamed unustasid mu käru üle anda. Pagasiruum täis olla ei saanud, lend oli pooltühi.

Õnneks tuleb Frankfurdist lende sageli, seega täna saab ehk ikka kätte. Mitte et mul temaga põleks, aga noh, ma tahaks omi asju ikka enda juures hoida.

Nii, nüüd tuleks kast lahti pakkida :)