Category: Uncategorized

Sutsakad

Eile oli Sipsiku kolmanda kuu arstikontroll ja sellega seoses mõtlesin kirja panna erinevused Šveitsi ja Eesti vaktsineerimiskavades, sest igasugused riikide erinevused üldiselt huvitavad inimesi.

Peamine erinevus kahe riigi vahel on vaktsiinide tegemise aeg ehk et kui Eestis tehakse esimene suts juba sünnitusmajas, siis siin teisel elukuul (aga sutse tehakse siis juba kaks korraga). Meie järgime modifitseeritud Šveitsi kava ehk et mõned ajad on kohandatud Prantsusmaaga, sest arsti sõnutsi võiks muidu meil Sipsiku sõime panemisega raskusi tekkida (Britt oskab ehk kommenteerida, kas vaktsineerimata lapsi Prantsusmaal riigisõime ei lubata). Meil küll pole plaanis teda esialgu kuhugi panna ja kui vajadus tekib, paneksime ta CERNi ehk Šveitsi omasse, aga no las siis olla igaks juhuks. Sõim on muideks 3. eluaastani, seejärel algab “kool”, aga tegelikult ikka lasteaed. Kui nüüd mõtlema hakata, siis Prantsusmaa isegi ei tea, et Sipsik eksisteerib, sest sündis ta ju Šveitsis ja mingit põhjust talle seda diplomaatilist ID-kaarti taotleda me ka ei näinud, seega pole ta kusagil ära märgitud. Aga see selleks.

Teine erinevus kahe riigi vahel vaktsiinide valik. Šveitsis ei tehta tuberkuloosivaktsiini ja ka rotavaktsiini, küll aga tehakse pneumokoki oma, mida Eestis vist soovi korral juurde osta saab. See muide üllatas kohalikku arsti, et Eestis pneumokoki vastu ei vaktsineerita. Rotavaktsiini ostsime Sipsikule juurde, sest igasugused pasanteeriad on väikelastele kurnavad ja ohtlikud, kuid tuberkuloosivaktsiini jätsin pärast mõningast mõtlemist, lugemist ja arstiga arutamist tegemata. Peamiseks argumendiks selle otsuse puhul on see, et ka Eesti plaanib võtta kasutusele Soome lähenemise ehk ilmselt lõpetada tuberkuloosivastase lausvaktsineerimise ning vaktsineerida vaid riskigrupis olevaid imikuid. Plaan põhineb muutunud oludel ehk et tuberkuloosilevik on Eestis vähenenud ja kõikide laste vaktsineerimine ei annaks lisaväärtust. Tõsi, lõplikku otsust ses osas veel pole, aga usutavasti aasta-kahe pärast see tuleb.

Minagi olen kahel visiidil sutsakaid saanud. Esimese kuu visiidil uuendati mu läkaköha-difteeria-teetanuse vaktsiini, mida Šveitis lapsevanematel kindlasti teha soovitatakse ning sageli juba rasedatelegi ära tehakse. Nüüd sai tehtud ka gripivaktsiin, sest jällegi on Šveitsis soovitus, et kui gripihooajal on kodus alla kuuekuune laps, võiksid ülejäänud pereliikmed ennast gripi vastu vaktsineerida. Ma pole küll eales grippi põdenud ega end varem ka selle vastu vaktsineerinud, aga Sipsiku heaolu nimel pole mul selle vastu midagi.

Muide, kui väidetavalt peaks rasedatel olema nõrgem immuunsus, siis mul on vist vastupidi. Rasedana polnud ma kordagi haige, aga nüüd on selle sügise jooksul juba kaks korda kerge tatitõbi ähvardanud. Olen täitsa äraspidine.

Advertisements

Krooks

N. on parasjagu eemaldamas oma kõrvaklappe (helisummutavad ja sinihambaga), kui mina Sipsikuga, kes on mõne aja eest lõpetanud söömise, tuppa kõnnin. Käib krooks. Selline krooks, mida võiks endast väljutada paks saksa vanamees, kes just liitri pilsnerit ja meetri Bratwursti hinge alla tõmmanud on. Laps, kes sa eelmises elus olid?

Mina muigan, et oli see vast hea hetk klappide eemaldamiseks, N. nendib, et seda oleks ta ka klappidega kuulnud. Mõlemad pühivad naerust pisaraid. Ei, Sipsik, me naerame koos sinuga, mitte sinu üle. Ausalt… Khm…

Ühtlasi, miks tõmbavad eestlased midagi hinge alla?

Ja kui retooriliste küsimustega jätkata, siis ma mainisin N.-ile, et eestlane olla on uhke ja hää ilgem piin, sest midagi oodates tuleb “natuke kannatada” ja midagi saada soovides “tuleb see muretseda”.

Kass, kass, auto

Õuest kostus õudsat sõjakisa ning aknale minnes avanes selline vaatepilt:

kassid

Tea kas Franz kaitses Hundut sissetungija eest või olid neil mõned muud vaidlusküsimused. Too teine kass on see, kes ühtede üürnike poolt siia maha jäeti ja väga inimpelglik on. Tema kodustamise plaanist ei tulnud meil kahjuks midagi välja.

Eksootika

N. noppis ennist me maja kõrval kasvavalt viigipuult viigimarju ja tõi mõned mulle õhtusöögieelseks eineks. Jäime viigimarjade teemal vestlema ja N. sõnas: “Ma ei mõista, miks viigimarjad osade inimeste jaoks selline eksootika on. Need on ju nii tavalised ja kasvavad Bulgaarias igal pool.” Ma köhatasin vaikselt ja sõnasin: “Bulgaarias ja Lõuna-Euroopas ehk küll, aga põhjas mitte. Viigimarjad on meile nagu… nagu… nagu… murakad sulle.” N. noogutas mõtlikult.

Viigipuu on lõunamaades sisuliselt kui suur umbrohi, mis end igale poole pressida suudab. Murakaid bulgaarlased loomulikult ei tea. N.-gi on neid päris värskena vaid mõned saanud, sest mina Eestis murakakohti ei tea ning need üks-kaks jäid ilmselt mõnel rabarajal või Soomes ette. Mul on kapis murakamoosi purk, mis ootab me Genfi sõpru, sest ma rääkisin mingil hetkel neile, kui hästi murakamoos kitsejuustuga kokku sobib ja nad kergitasid murakate peale kulmu. Kui järgmine kord külla tulevad, tuleb meeles pidada vänget kitsejuustu ja värsket baguette’i osta, et degusteerida saaks. Milline oleks aga hea juust? Prantsusmaa “häda” on see, et siin on liiga palju juustu ja ma ju ei tea neist midagi. Ikka veel otsin sellist mõnusat vängemat kitsejuustu, aga satun muudkui mahedate otsa. Peaks guugeldama või mõnelt juustumüüjalt küsima. Viimase puhul tuleb muidugi see va keelehäda välja. Hmm, homme peaks turult trühvlitega brie’d ostma. Mis sa suure hädaga teed ;)

Alkohol on kurjast

N. kallas eile õhtul endale parasjagu klaasikest õlut, kui kõlas krõks, klirin ja plärts. Ma arvasin, et vaeseke on väsimusest õllepudeli maha pillanud, aga ei. Õlleklaasil kukkus põhi alt ära. Nii palju siis minu ilusast Franziskaneri klaasist…

Selle asemel, et õhtusööki süües kvaliteetaega veeta, koristasime köögipõrandat õllest ja nentisime, et polegi varem sellist asja kohanud, et klaasil põhi alt ära kukuks. Põrandat oligi juba aeg pesta, seega nähkem halvas ka head.

Miks me kõik hullud pole?

Loen praegu enne magama minekut Aldous Huxley loengutel põhinevat raamatut “The Human Situation” ning leidsin sealt muigama paneva mõtte:

The most obvious case in point, which as far as I know is never discussed in the psychiatric literature, is the question, If all our psychological troubles are due to traumatic experiences in childhood, why aren’t we all crazy? We have all had very grave traumatic experiences, and yet  only some of us are crazy and quite a number remain relatively sane.

Tõlge: “Kõige ilmselgem näide, mida minu teadmiste kohaselt psühhiaatria kirjanduses käsitletud pole, on küsimus, et kui kõik me psühholoogilised hädad tulenevad lapsepõlve traumaatilistest kogemustest, siis miks me kõik hullud pole? Meil kõigil on olnud väga tõsiseid traumaatilisi kogemusi, aga vaid mõned meist on hullud samas kui suurem osa on küllaltki terve mõistuse juures.”

Ma teadsin veel alles hiljuti Huxley’lt vaid “Head uut ilma”, aga tegelikult oli tegu väga viljaka kirjaniku ja mõttemehega, kelle esseekogumikest nii mõndagi ma lugeda tahaks. Ilukirjandust ehk ka. Hiljuti loetud “Those Barren Leaves” mulle näiteks esialgu eriti ei istunud, aga ühel hetkel käis krõks ja iga lehega meeldis mulle raamat järjest enam. Samas jutukogumik “Brief Candles” erilist muljet jällegi ei avaldanud.

Umbluu

Hea artikkel Tauno Vahterilt. Tõepoolest, miks eestlased nii umbluu-usku on?

Soovitan lugeda ka neid väljavõtteid umbluu raamatutest. Eilse “mahlapaastu” valguses meeldib mulle eriti see leid: “Kõhulahtisuse olemuslik põhjus on hirm, tagasilükkamine ja põgenemine.”