Category: Uncategorized

Ei. Ole. Võimalik.

Nojah. Kui ikka peesse läheb, siis täiega. Teate, mida Lufthansa tegi? Nad jätsid mu pagasi Frankfurti! Nood kaks eestlast, kellega me koos lidusime ja lennukist maha jäime, said oma kohvrid kätte (ilmselt seetõttu, et nende jaoks polnud Genf “kodujaam”), mina aga jäin tühjade kätega.

Kõndisin puhisedes kontorisse, millel kirjas pagasi otsimine või muud taolist, ootasin, et minu ees olev inimene saaks teenindatud, et kuulda, et ma olen vales kohas. Genfis on kaks pagasiga tegelevat putkat mingil põhjusel. Läksin siis teise. Ma olin nii nördinud ja väsinud, et ma olin valmis nutma hakkama. Naine seal teises kontoris oli väga sõbralik ja kui mul veab, saan kohvri täna õhtul ikka kätte. Kui sakslased ei unusta seda lennukile panemast või kui lennuk alla ei kuku. Teenindaja, mitte minu sõnad.

Tegime N.-iga võllanalja, et äkki toob pagasit koju DPD, siis ei jõua mu kohver, milles on muideks muljetavaldav kogus kohukesi, kunagi kohale.

Advertisements

Oeh…

Virise veidi ja maailm annab sulle veelgi enam põhjuseid virisemiseks, sest mida sa, kurat, virisesid!

Tallinnas tuli maha kolm lumehelvest ja mingil põhjusel roogiti neid 45 minutit (lennukit puhastati ka jääst kaks korda). Finnair suutis lahkuda, Lufthansa mitte. Lennusaatja ütles mulle Genfi värava, aga nentis, et napiks läheb. Tuli enne maandumist veel ütlema, et ma kiirustaks.

Maandusime nii, et tuli võtta buss, siis jooksin ja kiirkõndisin, et jõuda väravasse 15 minutit enne lahkumisaega ning näha suletud väravat. Kaks eestlast olid jõudnud juba enne mind ja nemadki urisesid seal. Mis te käsite joosta, kui te oodata ei suvatse! Meie lend oli 9.15 ja värav oli kinni, Lissaboni 9.10 sai veel peale! Kusjuures Lissaboni värav oli meile nii lähedal ja sinna viidi inimesi bussiga. Ei võinud siis meidki ära visata!

Kõndisin puhisedes A terminali lõpust (viimane värav!) alguses olevasse teenindusse, et uut piletit nõuda, kui mu telefon võrgu leidis ja mind juba uuest piletist teavitas. Olgu, vähemalt efektiivne. Aga see prantsuse keele tund jääb küll minust täna külastamata…

Ja nüüd ma köhin, sest jooksin endal hinge kinni. Vähemalt on Frankfurt keskne lennujaam ja järgmine lend on juba kahe tunni pärast. Piisav aeg, et võtta ette ja ära teha kolmapäevase tähtajaga tõlked. Mõned lehed võtsin siit tasuta lehtede riiulist ka, Der Spiegeli peaks ka ostma. Kohe kui ma köhimise lõpetan.

Tige Murphy

Jubedalt tahaks viriseda. Esmalt tuli tõusta nii vara, et minu kellal normaalselt selliseid numbreid polegi, süüa ema tehtud mannaputru (pudru üle ma ei kurda) ja lasta isal end lennujaama viia (samuti laitmatu teenindus). Siis aga läks midagi nihu. Seisin sabas, kus vaid pardakaardiga isikud ning mis peaks kõige kärmem olema. Tutkit, Fedja. Seal oli miski algaja töötaja, pooltel polnud pardakaarte ja ühtedega jamati ligi 15 minti, seega ma vahetasin saba (oleksin muidu järgmine olnud). Jama sai 3 minutit hiljem lahenduse, aga et teist rida harvendas ülikärme äriklassi rida, sain siiski kiirelt minema. Ma tahaks Tallinnasse neid masinaid, kus pardakaardi omanik endale ise pagasilipiku printida saab… Genfis on.

Turvakontrollis olin jällegi ainus isik, kelle peale masinad ei piiksunud. Ja olles unine ja tige, vihastasin inimeste peale, kes ei pane üksteise sisse oma tühjendatud turvakontrolli kaste. Tegin seda siis ise, et minu kastidel oleks ruumi saabuda. Turvakontrolli tegevad isikud on samas toredad ja see uus loogika veidi kiirem mu meelest. Praegu läheb mitu lendu ja ummikut polnudki (vaid veidi seal metallidetektori juures, sest inimesed ei mõtle oma riietust ja eriti jalanõusid läbi).

Ja ikka on mul siin liialt aega enne pardaleminekut.

4.20 ärkamine ei tee mind paremaks inimeseks. 

Ühe saaga lõpp ja teise algus

Tekib juba kohati tunne, et ma elan Islandil või midagi. Saaga saaga otsa…

Nagu ma viimati autosaagast rääkides mainisin, vajas ministeerium aadressitõestust ja me lootsime, et selle saab kuidagi autokindlustuse kaudu ära teha. Kogenud CERNi nõuandja vangutas pead ja ütles, et see ei sobi, aga küsigu N. parem oma üürileandjalt allkirjastatud ja ID-kaardi koopiaga varustatud tõend selle kohta, et me tõesti elame seal, kus me väidame. See sai tehtud ning päev hiljem olid autodokumendid kohal. Need lõplikud ja viimased, millega me oma rohelised numbrimärgid saaks. Neile järele minnes selgus, et ministeerium ei tahtnudki enam seda aadressikinnitust – CERN polnud jõudnud seda isegi veel välja saata, kui dokumendid juba kohal olid.

N. käis teisipäeval Suzukis, nood panid asjad omalt poolt käima ja lubasid auto reedel ehk täna üle anda. N. sõitis vihmas kodu suunas, kui keset maanteed kordas end kunagi Rumeenias juhtunu – summuti kukkus otsapidi küljest ära. Toona juhtus see kiirteel ja paduvihmas… N. sidus selle kuidagi traadiga kinni ja pläristas ära koju. Mina soovitasin õhtul, et mingu ta meie küla all olevasse remondikotta, näidaku sõrmega summuti pihta ja lasku see tagasi keevitada. N. kostis selle peale vägagi resoluutselt, et ta keeldub Sidruni remondiks sentigi kulutama. Kui peaks võrdlema, kumma poputamiseks meil aastal 2017 rohkem raha kulus, kas Franzu või Sidruni peale, siis hoolimata mitmetest vereproovidest tuleks Sidrun pika puuga võitjaks.

N. pläristas veel tänaseni Sidruniga liikuda ja sai täna uue auto kätte. Sidrun ootab meid Suzuki parklas, homme toob N. selle ehk sealt kuidagi ära ja siis tuleb meil välja mõelda, kuidas temast lõplikult lahti saada. Kas keegi tahaks vana Citroen Xsarat, millel sumps lohiseb mööda maad, kliimaseade ei tööta, laetulepaneel ja tuli on katki, parempoolset tahavaatepeeglit ei saa sättida, tuled jäävad vahel välja lülitamisest hoolimata põlema ja juhiuks ei tule niiske ilmaga väljastpoolt lahti? Radiaator samas täiesti uus! Ja raadio töötab ehkki CD-mängija on plaatide osas väga valiv. Värv on sinakashall, katus ja kapott on rahemõlgine ning mõned kriimud on ka siin ja seal. Huvilisi? :)

See kõik tähendab muidugi seda, et mul ei ole jätkuvalt liiklusvahendit, aga see-eest on mul lugematult tegemisi, mis seda nõuavad. Kammin Saksamaa kasutatud autode müügilehte ja hoian silma peal CERNi müügifoorumil. Viimases müüb keegi CERNi töötaja oma 7 aastat vana Hyundaid, millega ta vaid tööle sõitnud on ehk läbisõit on alla 40 000 km. Kõik tundub mulle päris tore (väike viie uksega auto), aga N. jonnib, sest auto on punane. Tavaliselt on naised autovärvi osas kuidagi tundlikumad, aga meie peres näib see vastupidi olevat… Ilmselt tuleb meil seda autot siiski vähemalt vaatama minna (mina nõuan!), sest hoopis mõistlikum oleks auto osta kodu lähedalt, mitte selleks Saksamaale sõita. Ma ei tea ka autoosade nimetusi eriti saksa keeles. Das Auspuffrohr on summuti. Ma ei tea, miks ma seda tean.

Kiidunurk number kaks

Tartu Raekojaplatsil, seal teiselpool, kus pangaautomaat ja üldiselt üks pidevalt vahetuv söögikoht, on nüüd RP 9. Menüü on neil põnev ja minu söödud talleliha väga mõnus. Peaarstilt näpatud pontšikud samuti.

Ühtlasi on siin imeline talveilm ja suisa patt on lahkuda, aga päälinn kutsub jälle. Kui muidu jääb mul talvel Eestis ikka aega vabalt kätte ja üle, siis sel korral tundub küll, et võinuks kolm nädalat siin olla.

Muide, nägin apteegis makstes põnevat toodet – pohmakaplaastrid. Ma soovitaks selle kalli vitamiiniplaastri asemel lihtsalt tugevat teipi, millega oma suu kinni tõmmata. Kui juua ei saa, ei tule ka pohmakat.

Ühtlasi ei soovita ma alkoholivaba veini. Mul õnnestus üht proovida ja see maitses kui käärima läinud sõstramahl. Sõstramahl on igatahes etem ja ka odavam.

Kasside lõbustuskeskus

Eile õhtul tundsin, et küll oleks hea, kui mul oleks rohkem käsi. Näiteks kuus, nagu tollel India jumalannal. Seisin keset Kasside Turvakodu, ühes käes üks mänguasi ja teises teine ning mind ümbritsesid umbes 8 kassi. Kõik tahtsid mängida.

Õhtul ütlesin N.-ile, et ma pidin end tagasi hoidma, et mitte veel viit kassi koju tuua. Tema arvas, et ei. Franzust ja Mustast Franzust piisab. Must Franz on mingite naabrite sõbralik must volask, kes meie kõutsiga sõbrustab ja keda N. minu keeldudest hoolimata söödab. Ta on meil isegi toas käinud ja suundus seal muidugi kohe Franzu kausi kallale :)

Näitasin talle ühe kassi pilti turvakodu veebist. Tollel on saba deformeerunud ja rõngas nagu põrsal, aga ta näeb nii vahva välja. N. arvas, et selle võiks võtta, et Franzul toas seltsi oleks :) Peaks vist too olema:

Ei, me ei võta kasse juurde. Praegu. Aga kui teil on kassisoovi, siis turvakodu on imelisi elukaid täis. Mõni suisa pressib sülle ja kukub nurruma.

Kiidunurk

Pärnus on Kalamajaka nime kandev söögikoht. Kiidan neid valjult ja ohtrsasõnaliselt – hubane koht, hea toit ja kui kannuga vett küsite, saate marju ja tsitruselisi täis kannu veega.