Category: Uncategorized

Jumalik ja saatanlik

Olgu siia ära toodud, et La Muu ebaküdooniasorbett on jumalik ja läheb saatanlikult hästi kokku nende maapähklijäätisega. Viimane oli muide ka vapustav ja seda eriti seetõttu, et seda pole ülimagusaks tehtud. Mulle maitseb maapähklikreem väga ja olen varemgi mingeid seda sisaldavaid jäätisi ostnud ning pärast on süda paha olnud. See jäätis aga, see oli just õige.

Samsa pirukad on jätkuvalt tasemel. Neil on letid nii Balti jaamas kui ka seal turul ning ma peaaegu et oleks läinud nende samuti turul asuvasse väiksesse söögikohta usbeki toite mekkima, aga palavus peletas mu pilaffi juurest ära. Sõin siis pirukaid. Lisaks sain väga humoorika kogemuse Vorstiabi poest. Minge tehke endale seal kliendikaart. See on maailma parim kliendikaart!

No ja kui toidust juba rääkima hakkasime, siis pühapäeval viisime Sipsiku Paasiku koertemõisa koeri vaatama ning seal laadaalal müüs üks mees suurepärast suitsuliha, suitsutatud pardirinda ja leiba. Muid asju müüs ka, aga me ostsime just neid. No ja koeri sai patsutada. Ma mõtlen, et teeks järgmisel aastal seal Sipsiku sünnipäeva ehkki ta on nende tegevuste jaoks siis ehk veel liiga titt. Aga no vaatab. Meil on muidugi üks selline koer siin naabritel ka. Vanilla on nimeks. Sipsik kipub teda küll Hanillaks kutsuma, aga heal kutsul mitu nime, eks.

Lõpetuseks tabas mind esmalt kerge ehmatus ja siis meeldiv üllatus, kui ma Pärnu maantee Rahva Raamatusse läksin. Ehmatus, sest nägin esmalt mingit menüütahvlit ja jõudsin juba ägada: “Poodi polegi enam!?” Ja üllatust, kui ma poodi sisenesin ja uut sisekujundust nägin. Juugend on väga minu maitse. Õnneks on seal poes, erinevalt sellest Telliskivi omast, siiski raamatuid rohkem kui kohvikut. Telliskivi pood pani mind veidi kulmu kergitama. Ning jah, minu silmis on Eestis vaid üks raamatupoekett ja see on Rahva Raamat. Apollo on mingi… moodustis. Ma küll ostan sealt vahel suure allahindlusega asju. Näiteks tolle “Kallista mind” raamatu. Ega ma raha peale vihane ole. Aga RR on täie õigusega mingil aastal saanud Euroopa parima raamatupoe tiitli.

Hingelind

Esmaspäeva hommikul tundsin, et vaese kaameli selg hakkab tugevalt nõtkuma, seega tegin klassikalise rongaema nükke ja hülgasin oma järeltulijad. Või no jätsin nad vanavanemate hoolde. Tervel on kohanenud ja ei karjugi enam, kui teda sülle võetakse.

Sain Lasnamäele autoga ja sealt bussiga kesklinna. Pea keegi ei kanna maske. Ma vist peaks ütlema, kuidas see on minu jaoks nii kummastav või vabastav, aga tõele au andes tundus see lihtsalt normaalne ja tavapärane. Ma pole Eestis ju maski kunagi kandnud (no veidi lennujaamas vaid). Prantsusmaal saab see efekt vast suurem olema, kui lõpuks poodi katmata näoga lubatakse.

Viisin Viru keskuse õmblustöökotta oma kleidi. Tolle, mis pea kahe aasta eest Serbia-Ungari piiril rebenes ning selgus, et see on päästetav ka ilma üht tikandiga vööd ohverdamata. Mite et see oleks olnud suurem asi ohverdus, sest ma ei kanna seda vööd nii kui nii. Üks töökoht kunagi üheks ürituseks tegi. Ilus, aga ma ei kanna vöösid.

Viru juurest astusin Kopli trammile ja sõitsin Paavli kaltsukasse. Mulle tundus, et mu hingel oleks seda vaja. Leidsin Sipsikule kiiresti kolm kena kleiti. Väike esteet tahab vaid kleite ja samas tahab riided kohe ära vahetada, kui sinna kas või tilgakegi vett peale läheb, seega meil nappis rõivaid, sest olemasolev kraam kipub väikseks jääma ja mul oligi plaan Eestist rõivaid leida. Siis läksin ülemisele korrusele ja leidsin endale kohe imelise kaelakee. Ja siis nägin ma kleiti. Armusin, aga vaatasin, et ei, see on mulle suur. Tegin ümber stange tiiru ja mõtlesin, et ehh, kui enam-vähem passib võib selle ju õmbleja juurde kohendamisele viia. Nali oli minu kulul. Kleit on mulle täpselt paras. Fakt, et see on suuruses 42 tekitab minus masendust ja ärge tulge mulle rääkima neid „tootjate numbrid erinevad” jutte. Ja ei, ei ole Itaalia toodang ja seega veidrad numbrid. Kodus avastasin muidugi, et seal on väike, ilmselt sigaretituhast tekitatud auk ja plekk, aga mul on idee, kuidas see ära tuunida. Kirsiks koogi peal oli aga vahetult enne maksma hakkamist tehtud avastus. Nägin kassa juures käekella. Vaatasin, meeldis, lootsin, et on töökorras ja käisin kolm eurot välja. Kaubamaja kellaparandaja pistis värske patarei sisse ja tiksub! Põhimõtteliselt sain täiskomplekti. Kingad vaid puudu, aga võib ju ka romantiliselt paljajalu heinas joosta või midagi.

Paavlist kõndisin Noblessnerisse. Imetlesin noid Erika tänava maju, mida veel korda pole tehtud. Milline potentsiaal! Sattusin hiljuti jalkastaadioni lähedal ühele tänavale (Asunduse ehk?) ja üllatusin sealsetest sammastega hoonetest. Tunne oma kodulinna, eks. Noblessneris pole ma igiammu käinud. Julgen arvata, et Eestist ära kolimisest saadik, seega kõik oli uus ja huvitav. Vaatasin maju ja mõnulesin, sest lõpuks ometi olin merekaldal. See tuul, see niiskus, see miski, mis teeb põhjamaisest merest minu jaoks eluliselt olulise elemendi. Istusin seal ühel pingil ja hingasin sisse. Vaatasin purjekaid ja kajakaid. Hingasin sisse. Ja otsustasin, et mul on sinna pelgupaika vaja. Ma tahan endale väikest merevaatega korterit. Merevaatega just nii nagu Noblessneris on. Aknad kai kohal, mitte „meri on seal kaugel teiste majade vahel sinetamas”. Ma tahan tulla keset jaanuari pimedust ja hallust siia, et istuda oma väikeses pesas, kus on loodetavasti suured aknad (vähemalt see, mis on otse mere poole), mille ette ma saaks panna tugitooli (sellise kookonilaadse, kuhu peituda), süüdata mõned küünlad, võtta mingi joogi, tõmmata end kerra ja vaadata-kuulata, kuidas jaanuaritorm õues möllab ja meri marutab. Ei mingit muusikat. Või kui, siis nii vaikselt-vaikselt, et sa ei saagi aru, kas mängib või ei, kui sa just kuulamiseks ei pinguta. Mul on tunne, et see oleks minu zen. Üksi tormis, aga samas tormi eest kaitstud. Kunksmoor on mu hingelind.

Muidugi on see idee küllaltki teostamatu, sest esiteks maksavad sealsed korterid paar neeru ja me juba pantisime enda omad, et maja osta ning teiseks ei nõustuks N. ilmselt oma neere teist korda pantima, et osta korter kohta, mis talle põrgut meenutaks (põhjamaist merd ja selle tuult meenutab ta siiani, mitte ilmtingimata helgete sõnadega). Liiatigi kui selle neerupantimise eest saaks mõne mõistlikuma investeeringu. Hakka või jälle karjääri tegema, et tormizeni saada!

Istusin Noblessneri kail ühte söögikohta maha, kus sai imelist krõbeda pardiga sojakastmega salatit, mis oli selline toiduelamus, et nentisin ettekandjale, et oleks mul aega, tuleks ma neile kööki tööle, et see retsept pihta panna. Sõin, mekutasin džinnikokteili kallal ja lasin tuulel end sakutada. Põrgusse see „äge kurgu- ja neelupõletik”, laske mul seda hetke nautida! Ma ei pane kampsunit selga!

Äge kurgu- ja neelupõletik oli nädala eest arsti diagnoos, kui ma end lõpuks arstile vedasin. Ma kahtlustasin, et äkki mul on põletik kõrvas, sest veel ühte neelupoolde jäänud valu hakkas kõrva kiirgama. Neljas nädal valusat kurku jookseb… Kahjuks olevat selline põletik adenoviiruste puhul sage kaasnäht ja ega siin midagi muud tea polegi kui oodata. Võtan ta kirjutatud Cirrust ja omal algatusel ibukat. Ühtlasi olen ma hakanud kahtlustama, et ma olen lidokaiini suhtes tundetu (haa!). Meil oli kodus üks lidokaiiniga kurgusprei, mis N.-i sõnutsi väga hästi aitama pidi. See oli peaaegu otsas ja ma eeldasin, et ehk on ka vanaks läinud. Ostsin mingi teistsuguse, ka lidokaiiniga. N. kiitis, mul väga tagasihoidlik efekt. Nüüd soovitas arst erinevaid imemistablette, millest kõigil ka lidokaiini sees. Ühe ostsin, teist oli isal. Kumbki ei aidanud!

No ja siis ma läksin Rahva Raamatusse. Arve oli… No ikka oli. Ostsin puuduvad Muumid, mõned asjad endale (Reet, sa oled täies mahus selles süüdi, et ma piraka „Kolme katku vahel” nüüd kohvrisse pressima pean! Mul ei läinud taaslugemiseind üle ehkki ma ei tea, kuna ma lugemiseni küll jõuan…). Ma tean, et ma lähen veel. Ma olen kui narkar, kel on oma laksu vaja. Mis sellest, et mul pole ei ajalist ega vist ka eriti vaimset võimekust palju lugeda, ma ei suuda raamatuid mitte koguda. Minu unistustekodu seinu palistavad raamaturiiulid. Ühtlasi, mitmed kiidavad noid Lennarti riiuleid. Huvitav kas mu kontori aadlidaami mööbliga sobituks ja kui mitu pisemat siseorganit ma nende Prantsusmaale transpordiks letti lööma peaks?

Suhkruvaba

Sõin Rõngu Pagari rummipalli ja vaatasin üllatunud pilgul pakendil olevat väidet, et sinna pole lisatud suhkrut. Millega nad selle siis magusaks tegid? Kondenspiimaga. Milles on 45% suhkrut. Kondenspiim on toote koguselt neljas koostisosa. Ma ei tea, sama loogika järgi võiks siis veganile serveerida aedviljasuppi, kuhu on sisse hakitud grillvorsti, sest vorst pole ometigi liha ja seega on supp täiesti lihavaba. Või ei?

Nädal seda “puhkust” on möödas. Kas pole mitte suisa suurepärane kokkusattumus, et Tervel otsustas just nüüd (ilmselt) kõiki oma hambaid korraga kasvatama hakata ning ma pole Eestisse saabumisest saadik (no tegelikult juba ka Zürichis) ühelgi ööl vist kuute tundigi magada saanud. Üks öö oli vist isegi napp kolm tundi. Kõndisin kelle kolm öösel titega õues ja vaatasin, kuidas siil askeldas.

Ma vihkan päeval uinakute tegemist, aga ma nüüd teen. Mis tähendab, et mul pole ikkagi mahti kirjutada ja lugeda, sest ma magan siis, kui ma seda teha saaks. Triinu Merese “Kuigi sa proovid olla hea” edeneb küll kenasti. Ma ei kutsuks seda küll ehk ulmeks, pigem fantaasiaks, aga ma ehk ajan siin juuksekarva lõhki :) See raamat on hea. Kohati suisa raiskamine minu hetkeseisundit arvestades, sest ma olen kui 30 päeva kõrbes konnanud ja nälginud inimhing, keda peaks lahja leeme, mitte gurmeeampsuga kostitama.

Nii, ma lähen tellin nüüd Põnnile (kuigi, kas teise klassi mineva lapse kohta tohib enam nii öelda?) kingituse ja endale telefoni ära. Äkki õnnestub homme isegi linna minna. Täna tegelikult juba käisin, aga Sipsikuga, sest ta tahtis rongiga sõita ja ma viisin ta siis Miiamillasse. Ma tahaks nüüd üksi minna ning raamatupoes, kaltsukas ja mõnes põnevas lokaalis akusid laadida. Muidu läheb järgmise õlekõrrega selle ülinärvilise kaameli selg küll katki.

Ei iial enam

Kui me seekordne reisikogemus kolme sõnaga kokku võtta, oleks nendeks kolmeks sõnaks “ei”, “iial” ja “enam”, aga ilmselgelt tuleb mul augusti keskel tagasi koju saada, seega läheb kahjuks kordamisele. Ei, tegelikult see polnudki nii hull ja asi oli pigem kogunenud stressis, sest esiteks lükkus kõik edasi ja ma sain veel nädalakese oma ärevuses marineeruda ning teiseks võis see küll olla tore, et mul oli vaid üks lend, aga kogu see Zürichisse mineku jama (ja eelmiste plaanide luhtumine) ei teinud sellest just nii meeldivat kogemust, kui ma lootnud olin.

Me sõitsime kodust ära ühel hetkel pärast hommikusööki ning kui ma esialgu arvasin, et näe, GPS ütleb, et juba üheks kohal, aga tuppa saab alles kell kaks, seega pargime auto ja lähme linna, siis… No me ei jõudnud kella üheks kohale. Šveitsis on suurepärane ühistranspordisüsteem ja kiired rongid, aga neil on ka täiesti umbes kiirteed, millest osa on ka remondis. Me muidugi ei lootnudki ühe raksuga kohale sõita ja kui virin liiga suureks läks, oli aeg süüa, seega jäime ühes teeäärses einelas seisma. Ameerikapärane burksikoht. Huvitaval kombel on mu mõlemad lapsed oma elu esimese restoranikogemuse Šveitsis saanud. Sipsik, tõsi küll, käis ikka päris restos ehkki ta toona veel peale piima midagi ei söönud. Burks oli hea, titele oli söögitool ja kõrvallaua inimestel oli koer kaasas, seega kõik oli tore. Isegi eestlasi oli veel. Kõndisid me lauast mööda ja mu aju pole üldse harjunud eesti keelt kuulma, seega ma jäin korraks kuulatama ja siis vaatasime N.-iga teineteisele üllatunud pilgul otsa. Jõuavad ka igale poole!

Hotelli jõudsime tugevalt pärast kahte. Oli palav, oli väsimus, aga läksime siiski trammi peale ja sõitsime kesklinna. Jalutasime veidi ja mul oli kindel soov minna järve äärde, et seal juua külma jooki ja lapsele jäätist pakkuda, aga huvitaval kombel ei olnud kohe järve kaldal suurt midagi. Me muidugi väga kaugele mööda kallast ei kõndinud. Haarasime esimesest mõistlikumast kioskist lapsele jäätise, istusime pingile ja vaatasime luiki. Ilus järv. Nagu Šveitsis ikka. Õhtusöögiajaks läksime tagasi hotelli ning läksime nende restorani. Õnneks oli sellel ka väliala ning hotelli ümber park, seega kuniks lõpuks süüa sai (töötaja oli pikalt kuhugi kadunud), sai Sipsik mööda aeda ringi joosta. Ja üks meist tema kannul, sest piiret muidugi polnud.

Sõime hommikust, pakkisime kohvrid ja läksime lennujaama. Printisin isegi pagasilipikud välja (Swissil on mõnes lennujaamas võimalik n-ö oma lipikutega tulla) ning leppisime kokku, et N. aitab pagasi ja lapsed sisse ära viia. Sõitsime aga valesti ja sattusime kiss & fly parklasse. Kiire plaanide muutus. Titel pagasiruumis kiire mähkmevahetus, kaks kohvrit, käru, läpakakott pagasikärru, seljakott selga, titt kandekotti, Sipsik, kes N.-ist lahkuda ei soovinud, sülle ja terminali. Huh. Seal selgus, et ikkagi tuleb ülipikas sabas seista ja mingil põhjusel ma ei saanudki oma prinditud lipikuid kasutada. Sipsik üritas ringi vaadata ja uudistada ning mina käiasin katkise plaadina: “Ära mine emme juurest kaugele! Tule tagasi!” Turvakontroll oli kiire ja mõistlik. Tervel sai jääda kandekotti, 200-milliliitrine laste ibukapudel ei häirinud kedagi, kõik oli bueno. Zürichi lennujaamas on muide lastega peredele eraldi mängutuba, kus on ka mähkimisala ja köök, isegi eraldi toake magamiseks. Kõvasti etem kui Genfi lennujaama väike mänguväljak.

Kõik oli korras, kui jätta kõrvale see, et Tervel keeldus uinumast. Hommikune uinak algas tema jaoks ehk pool tundi enne seda, kui me pardale saime ja lennuk oli täiesti täis. Õhkutõusul Sipsik karjus, sest ta hakkas kartma. Laps, kes on korduvalt lennanud… Ja siis tuli kaks ja pool tundi hallata. Korra Sipsik jonnis, aga õnneks mitte kaua. Tervel üritas väänelda ja pakku pääseda, tema lõbustamiseks kulusid ära kõik kotis olud asjad. 10 minutit enne maandumist hakkas titt lohutamatult karjuma ja karjus pea maandumiseni. See oli, ma pean tunnistama, raske hetk. Mul tulid endale ka emotsionaalsest ülepingest pisarad silma. Ülepingest ja mõneti kergendusest. Vähemalt peagi maandume.

Me istusime lennuki tagumises otsas. Ma vihkan tagumises otsas istumist. Ma valin endale alati istekoha võimalikult ette, aga sel korral polnud mul võimalik kohti vahetada, sest ühtegi kõrvuti olevat kohta polnud enam vaba. Kuniks lennuk tühjenes, jäid mõlemad lapsed magama. Lennusaatja kandis unesegase Sipsiku lennukist välja ja pani ta kärru. Pagas. Pagas ei tulnud ega tulnud. Ja kui lõpuks tuli, tulid meie kohvrid muidugi sisuliselt viimastena. Mu kurnatusetase oli erakordselt kõrgel.

Puhkust esialgu veel pole. Tervelil on saabunud võõristamisfaas, seega ta kleepub minu külge ja enamasti karjub vanavanemate peale, aga Sipsik muidugi õnneks seevastu ei võõrista vaid jookseb mööda aeda ringi, sööb sõstraid on muidu rõõsa ja rõõmus. Aga mind on siiski ka vaja, seega ma ei saa veel eriti kuhugi kaduda.

Ma väga loodan, et ma saan peagi end välja magada. Ja Tallinnasse uitama minna. Ja et mu kurguvalu läheb ära. Enam kui kaks nädalat kurguvalu on väsitav (hetkel veel vasakpoolses küljes, ilmselt on kõrvas kerge põletik), nagu ka ikka veel kestev köha. See kõik on erakordselt väsitav. Loodetavasti saan homme mõningaid sõpru näha. Ehk saan sel nädalal tite uinakute ajal valmis kirjutada mõned asjad, mis järge ootavad. Järgmisel nädalal jõuan ehk mõne raamatugi lahti võtta. Kui see lugematusefaas veel kaua kestab, minetan ma lugemisoskuse täielikult. No olgu, täna jätkame “Tipi ja Täpiga”. Ikkagi klassika!

Kõik vihkavad

Eelmisel nädalal, enne, kui tuli otsus lennud edasi lükata.

N.: Terve lennukitäis inimesi vihkab sind pühapäeval, sest sa köhid.
Mina: Ma lendan kahe väikese lapsega, nad vihkavad mind ka köhata.

Tervis tuleb. Aeglaselt, aga tuleb. Kõik teised on enam-vähem terved. Lapsed on, ütleks ma, täitsa terved. N. oleks ka, kui ta poleks olnud veidi rumal ja esmaspäeval tõbisest olekust hoolimata oma teist sutsu saama läinud.

Võtsin vastu otsuse, et tuleb ikkagi oma tervisega tegelema hakata ja kui sügis kätte jõuab, katsun siiski lõpuks trenni jõuda (või seda kuidagi teha) ja rohkem puhata. Naerukoht, ma tean. Aga. Sipsik läheb lasteaeda, esialgu poolikuteks päevadeks (ja neljaks päevaks, sest nii on siin kombeks), aga siiski. Terveli saadan kahel päeval hoidja juurde. See naine ei jõua vist oma õnne ära tänada, et ma tema otsa koperdasin. Mina tegelikult ka :) Terveli kahest päevast üks saab olema kolmapäev ehk see päev, kus Sipsik kodus on, sest ma mõtlesin, et ehk oleks tore koos seiklemas käia, seega ma “ohverdasin” oma vaba aja. Mulle meeldib Sipsikuga koos hängelda, kui me kahekesi oleme, seega suurem asi ohverdus see just pole. Teine päev saab olema reede, seega hommikuti saan ma matkamas käia (no kolmapäeviti ka, aga siis tuleb vahel Sipsikut tassida, aga ta ei kaalu Tervelist just eriti palju rohkem). Kas oma ameerikamaiste naiste klubiga või üksi. Pärastlõunatel on Sipsik ka, siis käime ühte heategevuslikku aiandusprojekti aitamas või muud põnevat tegemas. Ma arvan, et mul on lootust sügisel toibuma hakata.

Aga kehakaalust ei räägi, eks. Maas lamavaid ja jäätist söövaid isikuid ei tohi lüüa!

Ekspat, migrant, põgenik

Loen CNNist artiklit:

It’s telling that as a White woman from the west living in Hong Kong and working at a desk job, I’m an expat, while people with significantly less privilege who come to this city are migrants and refugees.

See meenutas mulle mingit videot, mida ma järjest enam populaarsust koguvate pisimajade kohta vaatasin. Kas pole huvitav, et kui inimene elab haagissuvilate parklas-pargis on ta n-ö valge rämps, aga kui ta haagisele majakese ehitab ja selle suvalisele maalapile, mida ta enamasti üürib, pargib, on ta äkitselt jätklik, loodusega ühenduses, võlavaba, alternatiivse vaatega elule, jne.

Markii de Sade oli kah filosoof ja kirjanik, mitte pimedal tänaval luusiv pervert (ehkki samas, ei saa välistada, et ta ka pimedatel tänavatel luusimas käis).

TMI

Teate, mis on jubedam, kui köhahoo ajal peaaegu oksele hakkamine?

Köhahoo ajal päriselt oksele hakkamine. Head aega hommikupuder.

Lapsed võiks isegi homme ehk nibin-nabin lennata, aga mind ei lastaks lennujaama uksest ilmselt sissegi.

Plaanimuutus

Kui Sipsik eelmise reede hommikul aevastas ja selle tulemusena ta ninast tatipurikad välja lendasid, ei osanud ma midagi ülihalba kahtlustada. Tüütu tatt, aga no elab üle. Järgmisel päeval tatt jätkus ja silmad olid vesised, kuid grillisime sõpradega ning oli mõnus. Kuni õhtuni. Siis tundsin ma äkitselt erakordset kurnatust. Ilmselt päikesest, arvasin ma. Pühapäeval ärkasin tüüpiliste külmetussümptomitega ning Sipsiku silmad olid rähma täis ja jooksid vett. Ohkasin, aga no küll läheb reisi ajaks mööda.

Esmaspäeval jooksid Sipsiku silmad vett (rähm oli läinud) ja olid punased, mina tundsin end küllaltki kehvalt ja Terveli nina hakkas jooksma. Ohkasin väga sügavalt, aga noh, reedeni oli veel ju aega ning lend alles pühapäeval. Küll läheb üle. Öösel titt eriti ei maganud, sest nina oli kinni ja silmadesse tekkis rähm ning N., kes juba esmaspäeval koju jäi, et mind aidata, nentis, et lisaks väsimusele on tal ka veidi kummaline olla. Mina olin selleks ajaks suuresti hääletu. Ma ei mäleta enam, millisel õhtul see oli, kus ma ainult kähiseda sain. Veena ligi kolmest, et emme tõepoolest ei saa “Jipi ja Jannekest” lugeda, sest tal lihtsalt pole häält. “Muti juttu!” Emme kähiseb abitult vastu.

Sipsik ehk meie n-ö patient zero, nagu tänapäeval moodne öelda on, tundis end järjest paremini, samas kui kõik ülejäänud järjest haigemaks jäid. Kolmapäeval kirjutasin me Airbnb majutajale ja hoiatasin, et meiega on asi kahtlane. Koroonat meil pole, aga virilad lapsed ja haiged vanemad. Arutasime N.-iga erinevaid variante. Näiteks et jätame tite reedel hoidjale ja käime vähemalt Bernis saatkonnas ära ning lähme siis näiteks laupäeva õhtul või isegi pühapäeva varahommikul Zürichisse. Tühistasin lõpuks me majutuse ja panin õppetunnina endale kõrva taha mõtte, et ei tasu olla kooner ning broneerida majutust tühistamisvõimaluseta. Koristusraha sain tagasi, muud muidugi mitte. Ma broneerin alati tühistusvõimaluseta majutuse (v.a. too koroonakevade Itaalia, siis veenis N. mind raseduse ja tema ema kui ootamatusi täis isiku pärast kallima variandi võtma), aga tuleb vist oma põhimõtteid muutma hakata.

Mina tundsin end kolmapäeva hommikul isegi päris okeilt, kui alkohoolikuhääl ja köha kõrvale jätta, seega mõtlesin, et ilmselt pean ma pardale pääsemiseks ikkagi PCR testi tegema, sest see, et ma olen vaktsineeritud, lastel on ilmselt adenoviirus ja mehe kodune kiirtest negatiivne oli kedagi ilmselt ei veena. Pärastlõunaks oli mul jälle täiesti erakordselt halb ning neljapäeva hommikul helistasin lastearstile, sest tite silmad ei tahtnud kuidagi paremaks minna ja palavik läks ka üles.

Läbi raskuste jõudsime arstile. N., kellel oli meist kõigist vist kõige räbalam olla, tuli ka, sest ma õppisin viimasest arstilkäigust, et kahe lapsega korraga on ikka väga keeruline arstil käia. Sipsik on enam-vähem terve, kuid ühes kõrvas on veidi põletikku, mida nüüd ibukaga ravime ja silmi peab puhastavaid tilku panema, mis võrdub kisava lapse kinni hoidmise ja silmalau lahti kiskumisega. Ibukaga pole probleeme. See on rõlgelt magus läga ja laps muutub väa kadedaks, kui vend oma portsu saab, sest ta tahaks veel. Tõele au andes saaks ta ilmselt ravimitetagi terveks, aga võimalik, et see kõrv on põhjus, miks ta nii viril on ehkki see võib olla ka armukadedus, sest vend saab nii palju rohkem tähelepanu. Tervelil on ka ühes kõrvas põletikku (ibukas), silmadesse tuleb panna nii puhastavaid tilku (rääkimata rähma lahti leotamisest) kui antibiootikumiga geeli ning ninna lahtistavat spreid, sest seda talub ta paremini, kui nina loputamist ja tati eemaldamist.

Me arst üllatas mind positiivselt. Kui Sipsik endal sõrme katki kukkus ja see mädanema läks, reageeris ta mu meelest üle, kirjutades lisaks kompressidele välja kaks erinevat antibiootikumidega kreemi. Kuuldes sõna “kõrvapõletik” arvasin kohe, et siit tuleb viis erinevat ravimit, sest frankofoonses kultuuriruumis jumaldatakse ravimeid* ning eriti antibiootikume ja ma olen meditsiini suur austaja, kuid siiski vajaduspõhiselt. Arst aga ütles, et esialgu peaks ibukast piisama. Pole olukord veel nii hull ja ilmselt saab sellest kergema raviga lahti.

Kui arst sõnas: “Põletik kõrvas.” Kostsin ma vastu: “Nojah, ma muudan siis lennud ära.” Kui ta kuulis, et lend on plaanis pühapäeval, mõtles ta hetke ja arvas, et põhimõtteliselt võiks me lennata küll ja Eestis kontrolli minna, aga titt võib rõhuvahetuse ajal väga viril olla. Ma arvasin vastu, et parem vahetame lennud ära ja tuleme esmaspäeval tagasi lapsi näitama. Nädalaga peaks asi korras olema.

Nüüd on see koht, kus tuleb koroonat tänada, sest vaadake, ega ma lende ka nii bronni, et ma muutmisvõimalusega arvestaks, aga tänu koroonale on vähemalt SwissAiril võimalik ühe korra oma lende tasuta muuta. Hinnavahe tuleb küll kinni maksta ja kui uus lend on odavam, siis vahet muidugi tagasi ei saa. Mina pidin juurde maksma üüratud 10 santiimi (8 senti ehk?), mis on ilmselt kõige kummalisem summa, mida ma krediitkaardiga maksnud olen.

Ära jäi lõuna Berni eestlasega, ära jäi kohtumine nüüd Zürichis resideeruva Hiina Füüsikuga ja ilmselgelt ei saa ma minna ka Professori sünnipäeval, sest ma maandun päev pärast üritust. Ma pidin nii kui nii päeval minema ja õhtul, kui suurem osa külalisi tuleb, juba rongiga tagasi laste juurde vurama, aga ikkagi oli soov “eakohaselt” ontlikult konjakit ja kooki manustada. Õnneks saab seda ka mõnel muul päeval teha.

Täna on kõigil juba parem. Kohati isegi mõtlen, et oli siis vaja sapsima hakata, oleks ehk ikka lennatud saanud, aga ilmselt on parem mitte riskida. Eriti kui arvestada, et ma köhisin hommikul kui viimase astme tuberkuloosihaige. Korraks oli tunne, et köhin nii kõvasti. et hakkan sellest oksele. Ei ole meeldiv tunne. Käisin hommikul apteegis ja poes, sest hajameelse inimesena ostsin ma eile Šveitsist välja laste ravimid, aga ei tulnud selle peale, et koju meile ibukat ja kurguspreid võtta ning õhtuse poetiiru ajal läks hoopis meelest pabertaskurätikuid juurde võtta. Eile olid meil strateegiliste kohtade peale vetsupaberirullid paigutatud, et kui kellelgi tatt plahvatab, siis on kohe võtta.

* Ravimilembus ei võrdu vaktsiinilembusega, ja tunnen, et pean siia juurde rääkima mõneti ebameeldiva loo. Sõbranna kohalik (st šveitslasest) lastearst veenis ta ära, et titele pole rotaviiruse vaktsiini mõtet teha (see pole Šveitsi ametlikus kavas, tuleb juurde osta). “Põeb läbi, nii on parem.” Vanemale lapsele oli ta toona vist Inglismaal selle teinud. Kahe nädala eest oksendasid mõlemad lapsed teel koju auto kapitaalselt täis. Vanem laps (kolm ja pool) korra, 14-kuune kolm korda. Vanemal lapsel oli pärast kõik korras, nooremaga tuli samal õhtul haiglasse minna, kuhu laps neljaks päevaks tilgutite alla jäi, kaotades enam kui kümnendiku oma kehakaalust. Sõbranna on nüüd vihane (“Ma ei näe küll, et see kogemus kuidagi vaktsiinist parem oleks!”) ja mitte vaid arsti peale, sest selgus, et poja lasteaias oli puhang, aga nad ei suvatsenud sellest lapsevanemaid teavitada. Kallist eralasteaiast (Sipsiku tulevane) eeldaks nagu natuke enamat…

Palju linde

Ma ei tea, kuidas teie kodude juures on, kuid meil siin on kuidagi ootamatult palju linde sel aastal. Ma kahtlustan, et see on kuidagi seotud eelmise aasta piirangutega, kui pesitsusperioodil pidid inimesed enamasti toas passima ja ei viinud näiteks koeri nii kaugele jalutama kui tavaliselt. Mul on aias pidevalt mingid linnud, kord turteltuvid, siis musträstad ja harakad, siis punarinnad, eile kuulsin rähni, täna nägin pasknääri, pistrikud tiirutavad pidevalt taevas ja peotäis mingeid linde, kes kuuluvad samasse perre, kui need linnupojad, kes me eelmise aasta mais ära päästmine, on pidevalt siin. Ja neid on palju. Ma tahaks väga teada, mis nende nimi on, aga ma pole päris kindel, kuidas seda välja selgitada. Umbes punarinna suurune, hallikas-pruun, sabas siniseid ja oranže sulgi. Ma leidsin küll nimekirja piirkonnas pesitsevatest lindudest, aga seal pole pilte juures. Kõigi nende läbiguugeldamine võtaks vist päris palju aega…

Tänu suurenenud linnupopulatsioonile katsid me naabrid esmakordselt vaarikad kinni. Mitte et see 100%-liselt aitaks, ma näen pidevalt musträstaid aial istumas ja pead läbi aiavõre toppimas, et vaarikaid kätte saada. Ma katsin oma maasikad ka ära, sest kõik senini punaseks läinud maasikad nokiti enne ära, kui me jaole saime. Irooniline muidugi, et maasikad hakkavad valmima just nüüd, kui ma lastega ära lähen. Vähemalt oleme aiast metsmaasikaid saanud korjata. No ja Eestis saab ka maasikaid ehk. Sel aastal pole mul kas õnne või on asi ilmas, aga ma olen vist vaid korra häid maasikaid osta suutnud. Laupäeval ostetud maitsesid vesiselt ja kohati kumas isegi hallituse maitse läbi ning ometi olid ülikallid kohaliku tootja marjad.

Maasikavõrku paigaldades olin eriti ettevaatlik, et kuhugi ei jääks ripakile võrku, kuhu siil kinni võiks jääda. See pole mingi abstraktne hirm, sest ma nimelt tõmbasin suurte silmadega võrgu pärast taimede istutamist peenrale ümber, et kassid sinna kaapima ei läheks (sest nad muidu läksid). Niitsin kord muru, kui nägin, et üks taim on väga ära räsitud. Kutsusin N.-i vaatama ning märkasin alles siis, et võrgupusa sees on siil. Täiesti kinni ja apaatne. N. tõi mulle kindad ja käärid ning lõikasin siili võrgust välja. Hoidsime teda natuke aega pappkastis, lasime tal Franzu krõbinaid nosida ning siis viis N. ta heki alla peitu. Ilmselt ta elab seal. Või taluniku puuriida all. Armas siil oli.

Paar päeva veel ja ma lendan. Pole ammu lennanud. Kummaline suisa. Loodetavasti on Tervel samasugune uudishimulik reisisell nagu Sipsik. Ma ei tea isegi, kuidas ta pikemat autosõitu talub. Ta pole vist kodust enam kui 20 kilomeetri kaugusel käinudki. Sipsik oli selleks vanuseks käinud Itaalias, Eestis ja Hispaanias. Saksamaal… veel mitte. Kui kummaline.