Category: Uncategorized

Kolm vorsti

Lõuna-Itaalias peeti kinni 47-aastane Bulgaaria kodanik, kel polnud kinnitatud turvavöö ja kelle auto polevat vastanud ohutusnõuetele (artikkel kahjuks ei täpsusta, kas tal lihtsalt tuled ei põlenud või oli auto täielik romu). Karabineerid hakkasid mehele 180-eurost trahvi välja kirjutama, mille peale õngitses mees kotist kolm pudelit Bulgaaria rakijat ja kolm vinnutatud vorsti ning pakkus neid ühes 50-eurose rahatähega altkäemaksuks. Selle peale mees arreteeriti.

Ilmselt oleks pidanud neljanda pudeli ja vorsti ka andma, aga näe kahju hakkas.

Puslekass

puslekass

Milleks panna pusletükke sinna, kuhu nad teoreetiliselt käima peaks, kui hoopis lõbusam on neid kassi peale laduda. Olgu tõe huvides öeldud, et kui see käes olev kolmas tükk “paika” sai, katkes ka kassi kannatus.

Apelsinilahing

Meil oli Mont Blanci tunneli kaardil veel üks läbisõit peal, mis veebruari lõpus aeguks, ja selmet see maha müüa, pakkus N., et teeks kiire Itaalia retke. Ostaks head ja paremat ning vaataks kusagil ringi. Viimane oli see keeruline osa, sest mõistlikus sõidukauguses oleme me suuresti kõik juba ära näinud ning üks loomapark, kuhu ma minna tahtsin, avab uksed alles märtsi lõpus. Lisaks oli Aosta oru majutused suuresti välja müüdud – ikka see va suusahooaeg ja ilmselt ka too sõbra/armu/suvapäev. Vaatasin N.-i soovituse peale Ivreat, kus meil Torinos käies käimata jäi ning leidsin imeilusa hotelli. Kui keegi peaks Ivreas hotelli vajama, siis Spazio[Bianco] on imeline!

Chamonix poole sõites oli vaid veidi ummikut, sest inimesed läksid streigist ja kevadest lumeoludest hoolimata suusatama. Tunnelisse pääsemiseks õnneks saba eriti polnud ja tegime teisel pool kiire vetsupeatuse (väga rõve kogemus, ärge Itaalia poolel vetsu minge, kannatage esimese bensiinijaamani). Eriti ohtlike lumerästikute eest hoiatati.

ivrea01

Jõudsime Ivreasse just lõunasöögi ajaks ning kui olime end hotelli sisse seadnud, kõndisime lähedal asuvale platsile, kus asus üks soovitatud söögikoht. Radici Cucina Genuina oli väga maitsev söögikoht ning hooajale tüüpiliselt domineerisid lauakaunistustes apelsinid. Miks apelsinid? Sest Ivreas toimub igal aastal ja just veebruaris apelsinilahing. Väidetavalt olevat olnud kunagi üks kuri valitseja Guido III, keda linnarahvas jälestas ning too üritas kord möldri tütart ära vägistada. Neidis polnud ideest ilmselgelt vaimustuses ja lõikas julmuril pea maha, mis viis ülestõusuni ja seda ülestõusu apelsinilahinguga mälestataksegi. Varasemalt olevat kasutatud ka ube ja õunu, aga kuidas just apelsinid mängu tulid, pole keegi päris kindel. Mõned väidavad, et need sümboliseerivad kindlusest loobitud kive, teised, et julmuri maha lõigatud munandeid (möldri tütar oli noaga kahtlaselt osav), kolmandad, et tegu oli juhusega, sest neiud viskasid noormeestele, kelle tähelepanu nad soovisid, apelsine ja kuidagi läks asi käest.

ivrea02

Kogu linn on erinevate meeskondade plagudega ära kaunistatud ning kokku peaks neid hetkel vist üheksa olema. Huvitaval kombel ei käi lahing aga teps mitte meeskondade vaid meeskondade ja hobukaarikute vahel. Viimased sümboliseerivad kurja valitseja sõdureid ja meeskonnad omakorda linnarahvast. Hobuseid, muide, pole lubatud apelsinidega loopida. Loopimiseks tuuakse kohale 250 tonni apelsine ning siin-seal on võrkudega kaetud alad, kus pealtvaatajad ohutult möllu jälgida saavad. Näete, siis on LEGOdest sündmuse koopia ka. Kahjuks oli pood kinni, ma oleks muidu Sipsikule apelsiniviskaja ostnud. 

ivrea09

Pärast lõunasööki leppisime kokku, et N. katsub lapse magama saada ja ma longin veidi mööda linna ringi. Ivrea pole midagi põrutavat, mida kindlasti piirkonnas külastama peaks, aga teatav võlu tal mu meelest siiski on. Selline mõneti tüüpiline lagunenud Piemonte linnake.

ivrea07

Võtsin turismikaardi kätte ja luusisin vanalinnas ringi. Kõige omapärasemaks kogemuseks oli kindlasti linna katedraal ja seda ehk mitte niivõrd selle erakordsuse pärast vaid seetõttu, et ma olin selles hiiglaslikus hoones täiesti üksinda.

ivrea03

Parasjagu käis veel lõunasöögiaeg (itaallased on veidi hilisemad kui prantslased), seega kirik oli täiesti tühi ning nii ma seal altareid ja vanu freskosid uudistasin. Isegi krüpti läksin, mis oli naljakas, sest esmalt tuli dešifreerida itaaliakeelne juhis selle kohta, kust lambid põlema lähevad ja mitte unustada lampe pärast välja lülitada.

ivrea04

Omapärane kogemus. Ei, ma olen ennegi sattunud kirikutesse nii, et seal pole kedagi teist, aga päris nii suurde katedraali vist siiski mitte.

ivrea05

Kohe katedraali taga asub kindlus, mida tuleb kahjuks vaid väljast imetleda, sest vähemalt hetkel on seal käimas mingi renoveerimine-konserveerimine ning hoone ümbrus oli aiaga piiratud. Kahju, oleks ilmselt põnev olnud (mitte et ma teaks, kas see üldse kunagi külastajatele lahti olnud on).

ivrea06

Ivreast voolab läbi ka jõgi, mille ühele harule on huvitaval kombel rajatud (või loodusele veidi kaasa aidatud) äge kärestikuline ala kajakiga sõitmiseks. Nägi väga lahe välja. Mitte et ma oleks eales korralikust kärestikust alla sõitnud. Kanuuga vaikselt loksunud küll. Lisaks oli kärestikuni viiv jõgi erinevaid tähiseid täis, mis ilmselt samuti kajakisõitjatele mõeldud. Või nii ma vähemalt arvan.

ivrea10

Lõpetasin oma jalutuskäigu, naasin hotelli ja kuulsin N.-il, et Sipsik oli suurema osa ajast mitte maganud. Ei no tore. Pakkisime tite autosse ja sõitsime mööda väikemaid teid Bardi kindluse juurde, mida ma pühapäeva hommikul külastada tahtsin. Poolel teel jäi laps magama ja me otsustasime käänulist teed jätkata ning Aostasse poodi minna. Tegime sisseostud ära, otsisime Aosta vanalinnast üles Bialetti poe, et N. saaks endale kohvitarvikuid juurde osta (seda, mida ta tahtis muidugi enam ei toodeta) ning jälgisime mingit veidrat suusavõistlust, mis linna keskväljakul (ilmselt) plastmassraja peal aset leidis. No mis sa teed, kui lund pole…

Tagasi Ivreasse jõudes tahtsime sööma minna, aga et me retk oli võtnud veidi kauem aega, kui me lootsime, olid itaallased meist ette jõudnud ning meie proovitud restoranides polnud ühtegi vaba lauda. Ma läksin lapsega ära hotelli ja N. läks meile midagi söödavat hankima. Ta naasis imeliste kebabidega (laps sõi falafele), mis kiirelt me kõhtu kadusid ja ehkki oli absurdselt vara, läksime kõik ära magama. Absurdselt vara tähendas aga seda, et lähikonnas toimuv kontsert kostus kolehästi tuppa ära ning Sipsik rapsis nii palju, et olime sunnitud ta oma voodisse võtma (ausalt, kuidas need inimesed, kes lapsed kaisus magavad, end välja puhata suudavad?!). Ühel hetkel panin ma lihtsalt padja jalutsisse ja keerasin end ringi, sest pärast umbes kümnendat jalahoopi rindu sai mul sellest olukorrast villand.

Muusika vaikis keskööl, aga minu hädad alles hakksid. Esmalt kõht lahti ja kella viie paiku hommikul väljus mu õhtusöök sama teed pidi, mida ta sisenes. Olles söögist vabanenud ja hambad puhtaks pesnud, üritasin voodis mugavat asendit leida, kuid see rõve oksene tunne neelus ei lasknud mul uinuda. Hüüdsin hädise häälega N.-i, kes uuesti uinunud polnud ja palusin tal endale külmikust mahla tuua (ilmselt esimene kord minibaari asju tarbida). Külm porgandimahl oli imeline.

Hommikul sundisin end ära sööma väikese jogurti ning et mul oli värske õhu käes mõnevõrra parem olla, otsustasime karnevalirongkäiku jälgima jääda. Apelsinilahing hakkab nimelt alles sel pühapäeval, aga eelmisel pühapäeval tegid lahingus osalevad hobuvankrid uhke tiiru läbi linna.

ivrea11

Itaallased ja hispaanlased on hobuste kuljustega kaunistamises ilmselt maailma parimad. Paberkonfette lendas vankritelt kottide kaupa alla ning ma leidsin neid veel järgnevalgi päeval oma kingadest ja isegi voodist, sest kuidagi suutsid need tungida kõikjale.

ivrea12

Pakkisime end autosse ja sel ajal kui ma hinge vaakusin ning Sipsik magas, viis N. meid ära koju. Bardi kindlus jäi iseenesestmõistetavalt külastamata. Järelikult meil on veel kohti, kuhu minna. Kindlus ja loomapark. Ja Aosta kaabellift.

Iga päevaga on mul läinud veidi paremaks ja ma siiralt loodan, et homseks olen ma täie tervise juures tagasi. Ei, ma ei oksenda ega midagi. Lihtsalt seedeelundkond on hell, mis tähendas eile näiteks söömisele järgnevat kõhuvalu, mis “toredal” kombel just siis ära läks, kui kõht uuesti tühi oli, et ma saaks uuesti süüa ja siis uuesti kõhtu valutada. Täna on ennekõike iiveldanud. Minu kaastunne kõigile naistele, kellel raseduse ajal iiveldab. Ma nüüd tean, mis tunne see on ja oh teid vaesekesi küll…

Loodetavasti on homme juba parem. Neljapäevast läheb ilm eriti ilusaks (kuni 15 kraadi sooja), seega oleks tore midagi teha ja mitte kodus kügeleda.

Streigime!

Prantsusmaal hakkavad hooajalised suusakuurortitöötajad nüüd streikima, sest nad pole rahul töötukassareformiga, mis neile madalhooajal enam töötuabiraha ei maksaks. Huvitaval kombel olin ma alati arusaamisel, et hooajalised töötajad otsivad endale muudeks hooaegadeks lihtsalt mõne muu töö, aga näed, maailmapilt jälle avardub. Hetkel on mitmes Prantsusmaa piirkonnas käimas koolide talvepuhkus (see erineb piirkonniti), seega saab “lõbus” olema.

Suusatamise asemel sööge aga hoopis juustu. Siin on teile uudistamiseks maailma juustuatlas.

Torumees

Sel nädalal pidid algama ulatuslikud torutööd, et vahetada välja boiler ja ühendada mõlemad korterid sama boileri külge. Kolmapäevaks polnud torumehest jätkuvalt kippu ega kõppu, seega omanikku ja meid asjaajamisega aitav füüsik palus mul torumeest togida, sest viimasel korral pani minu sekkumine ta liigutama. Ohkasin ja saatsin talle hommikul sõnumi. Tavaliselt vastab ta mu sõnumitele kiiresti, aga sel korral kestis vaikus tunde. N. oli end just pärast lõunasööki tööle tagasi minema sättimas, kui mu telefon helisema hakkas. “Palun ära ole torumees,” ohkasin ma, sest ma ei taha telefonis prantsuse keelt rääkida. Muidugi oli torumees! Torumees ütles: “Torumees siin! Kas olete hetkel kodus?” Ikka olen. Ta siis tuleb kohe.

Panin lapse ära magama ja ühel hetkel märkasin, et me sissesõiduteele tagurdab suur kolimisauto. Ilmselt kolib üle tänava valminud hoonesse järjekordne inimene sisse, arvasin ma. Siis tõsteti autolt maha suur kast ja hakati seda mu garaaži poole vedama. Avasin ukse ja torumees, kes seda vedada aitas, viipas mulle ja küsis, kas uks on lahti. Boiler ja mõned muud jupid veeti sisse, siis tuli torumees minuga rääkima. Tal olevat NIIIIIIIIIIIII palju tööd praegu, aga ta katsub igal vabal hetkel siia tulla ja asju teha. Esmalt üks vana boiler maha, uus üles, torud ühendada ja kui kõik on valmis, lõikavad meid meie boileri küljest lahti ja teevad viimased ühendused ära. Ilmselt võtavad meie boileri siis maha ka. Homme või esmaspäeval saabuvad veel mingid jupid ja kunagi ta siis alustab. Leppisime kokku, et jätan talle kokkulepitud paika me garaaživõtme, et ta vabalt sisse-välja käia saaks.

Andsin teistele osapooltele info edasi ja too füüsik, kes elas aastaid Marseilles ning ilmselt umbes viis aastat siin selles majas nentis, et see kõlab kui tüüpiline Prantsusmaa. Pöidlad pihku siis.

Piiksuv diivan

Avasin eile õhtul ukse, et veidi tuulutada ning istusin mõneks ajaks diivanile maha. Tuppa lipsas Franz, kes jooksis diivani taha. Mõned hetked pärast seda kuulsin piiksumist ja Franz jooksis närviliselt ümber diivani. Uskumatu, kass tõi mulle jälle hiire majja!

Panime kassi puuri ning taskulambi abil leidsin hiire diivani alt üles. Sudisin teda kassimänguasjaga (!) ja sain looma kuidagi uksest välja. Panin ukse kinni ja kui ma viis minutit hiljem taskulambiga vaatasin, kössitas ta ikka veel seal. Andsime talle veel viis minutit, aga näis, et Franz jõudis ta vist siiski nii piisavalt ära rappida, et elulooma temast enam ei saa, seega lasime närviliselt ukse ees passiva kassi välja. Hiljem hiirt enam ukse ees ei olnud.

Täna kohtusin diabeediõega ja sain võidutantsu teha, sest ma kukkusin oma näitajatega eeldiabeedikute ringist välja ning seda hoolimata asjaolust, et ma viimasel kolmel kuul ehk just kõige hoolikam pole olnud. Rauatablettidest oli kasu! Ma tähistasin seda tõepoolest koogiga (nägi kenam välja kui maitses, nii on see alati…), aga muidugi ei tähenda see seda, et ma nüüd kõik head külge kasvanud harjumused hülgama peaks. Liigne süsivesikute tarbimine on minusugusele ikkagi kurjast, sest kaugel tulevikus terendab siiski diabeedioht.

Peaks sügavkülmast ploomid välja võtma ja ploomikooki tegema. Kuniks veel gaasi on. Torumees pidi sel nädalal töödega alustama, et ülemine korrus ka elatavaks saaks, aga täna on teadupärast juba teisipäev, seega ma luban endale kõhklevale seisukohale jääda. Igaks juhuks teen siiski õhtul suure potitäie hautist ja ühe banitsa, sest esimest on hea lihtne mikrokas üles soojendada ning teine on hea hommikusöögialternatiiv neile, kes jogurtit ei söö. Ma võiks muidugi ülemiselt korruselt me pliidi alla tuua, aga seal on hetkel üks füüsik sees (just see, kes torumehega asju ajab), seega ma ei tahaks ta elu veel ebamugavamaks teha. Meil on vähemalt küte ja kuum vesi, eks.