Category: Uncategorized

Koerailm

Eile nägin aknast tänavale vaadates omapärast vaatepilti. Mööda tänavat sõitis aeglaselt ja ohutulesid vilgutades auto, mille juhiaken oli lahti ning mille ees ja kõrval jooksid kaks koera. Ei, ma mõistan, õues oli kohutav ilm. Suisa koerailm. Kutsud tahavad aga ikka pissile ning kes see seal vihma ja tuule käes ikka passida tahab. Tea kuidas neil junnide koristamine organiseeritud oli? Haa, mida ma siin loodan, ei korista keegi neid junne! Mis sellest, et küla infoleht inimesi igas väljaandes selle pärast hurjutab.

Kus kuskuss on?

Eile poes käies nägin müügil okrad, mida siin kandis just sageli ette ei tule. Ausalt öeldes olen teist vist ainult Genfis Aasia poes näinud (see pood müüb tegelikult kõike, mis kohaliku jaoks natukegi eksootika on). Kühveldasin koti täis ning õhtul tegin “sain poest okrad, vaatame, mis kapis veel on” sorti toidu. Tuli imehea.

Keeda ports mungube (või midagi muud oalist-läätselist, mis oleks tilluke ja lödiks ei lähe), prae pannil veidi aega sibula- ja porgandiviile ja lisa siis vett, et porgand pehmemaks hautada. Kui porgand on poolpehme, lisa pannile viilutatud okra, ürte (panin Provansaali segu ja aed-piparrohtu), sinepiseemneid ning veel vett. Hauta okra ka peaagu valmis. Seejärel lisa nõrutatud oad või läätsed, hakitud paprika ja suurem kulbitäis tomatipastat. Hauta veel veidi ning söö näiteks kuskussiga. Sobib suurepäraselt ka väikelastele. Või noh, vähemalt meie väikelaps oli vaimustuses, aga ta ongi pigem kõigesööja.

Panin Sipsikule kuskussi taldrikule ja N. sõnas (bulgaaria keeles): “Vaata, kuskuss!” Ma ei saanud mitte kui pidin kiirelt küsima: “Mismis?”

Sipsiku ristimine

Sipsiku ristimisest on juba enam kui kolm kuud möödas, seega tuleb nentida, et aeg lendab ning mõned killud sellest ettevõtmisest kirja panna.

Ma mainisin seda põgusalt ühe varasema postituse kommentaaris, aga ilmselt vajab veidi pikemat selgitamist me otsus (või siis minu soostumine) laps ära ristida. Mina pole oma usuleigusest suuremat sorti saladust teinud, nagu ka sellest, et N. seevastu usklik on. Mitte lihtsalt kultuurilise kombe tõttu ristitud vaid päriselt usklik ning ei, meie suhetes pole selline “vastuolu” probleeme tekitanud. Nagu ka osaliselt erinev maitse kirjanduse (talle ei meeldi ulme ja fantaasiakirjandus!) või söögi osas (ta peab koorest lõhesuppi jubedaks!). Inimesed on erinevad ja kuniks üks teisele omi vaateid peale ei suru, suudavad need kaks väga ilusasti kõrvuti eksisteerida. Olgu, ma siiski pean nentima, et  raskeid hetki kohati on. N. nimelt keeldub “Sõrmuste isandat” ja “Harry Potterit” vaatamast. Tuleb ta ühel päeval tugitooli kinni siduda ja film mängima panna…

Veel mõnda aega enne lapse saamist ja isegi rase olemist olin ma veendunud, et mina oma lapsi ristida ei lase. Mitte et ma oleksin põhimõtteline religioonivastane, aga minu meelest on see iga inimese vaba valik. On mul õigust oma lapse eest otsustada, mis tema hingest pärast surma saab? Mulle sümpatiseerib näiteks baptistide lähenemine, kus ristitakse vaid vähemalt 18-aastaseid. Täiskasvanud inimene otsustab ise, kuhu ta oma vaimses elus liigub.

Minu seisukoht hakkas aga ühel hetkel murenema (ei, N. ei teinud mulle ajupesu), sest ma mõtisklesin juurte, kultuuri ja päritolu üle ning mida rohkem ma olukorda kaalusin, seda enam ma mõistsin, et minu seisukoht oleks ebaaus nii N.-i kui Sipsiku suhtes. Esiteks pole Sipsik ainult minu vaid minu ja N.-i laps ning ehkki N. oleks olnud nõus ristimisest loobuma, kui ma iga hinna eest sellele vastu oleksin olnud, oli tema sooviks laps siiski pigem ristida. Ristimine kui selline ei tee lapsele füüsiliselt liiga. Ümberlõikamine näiteks teeb, seega olukorras, kus N. oleks juut või moslem, ja Sipsik poiss, oleksin ma sellele absoluutselt vastu olnud. Ristimisest loobumine oleks olnud ebaaus ka Sipsiku suhtes, sest õigeusk on bulgaarlaste (olgu, õigeusklike bulgaarlaste ehk riigi enamuse) jaoks oluline ning see moodustab suure osa nende kommetest ja traditsioonidest. Võtta lapselt kõik see ära? Ei, nii ei tohi. 

Tunnistan ausalt, et mul polnud aimugi, mida ristimine end õigeusukirikus kujutab, seega järgnev oli selline põnevusi täis aeg, kus ootamatusi tuli ette kuni viimase hetkeni. Tüüpiline Bulgaaria, ütleks ma.

Esmalt tuli välja selgitada, kas eksisteerib üldse mingi võimalus, et Arheoloog ja Šokohoolik saaks tulla Bulgaariasse siis, kui meie seal oleme. Tavaliselt käivad nad Bulgaarias kord kahe aasta jooksul ning eelmisel aastal nad seal just abiellusid, seega on neil üldse plaani tulla? Õnneks oli ja saime ajad kuidagi klappima.

Seejärel panime paika, et ristime lapse Plovdivi ühes vanimas kirikus, mis püha Konstantini ja püha Elena nime kannab. 304. aastal olevat just selle koha peal tapetud kaks märtrit ning kolmkümmend aastat hiljem ehitati sinna kabel, mida korduvalt lammutati ja uuesti ehitati. Oma praeguses vormis ehitati kirik 1810. aastal. Lisaks on tegu imeilusa kirikuga, mille ikonostaas vapustav välja näeb.

ristimine09.jpg

Lasime N.-i emal kirikus aja kinni panna, tellisime ristimisele koori, mis preestri palvele n-ö kaasa laulab ning Arheoloog andis meile nende pulmafotograafi kontakti, sest kõik hästi pilte teha oskavad isikud (Arheoloog ja no mina ka) on tseremoonia ajal veidi hõivatud. Liiatigi meil n-ö perepilte polegi ja kõik kolmekesi oleme me ka vaid käputäiel fotodel.

Minul oli kinnisidee lasta lapsele Haapsalu salli mustriga ristimiskleit kududa. Reet oli juba valmis asja ette võtma, aga asja arutamise käigus selgus, et kleidi logistikaga kipuks vist keeruliseks, seega jäi lapse ristimiskleidiks valge linane kleit, mille ma kootud kleidi n-ö aluskleidiks juba valmis ostnud olin.

ristimine06.jpg

Ettevalmistuste käigus kuulsin ma erinevaid versioone sellest, mida kõike kirikusse kaasa tuleb võtta ja kes mida täpsemalt toob. Ristivanemate hooleks jäi lapsele muretseda kaelas kantav rist ja tops, kus hoitakse ristimise käigus ära lõigatud juuksesalku, aga etteruttavalt võib öelda, et nad tõid lisaks ka saunalina, sest ristimine tähendab teadupärast lapsisiku vette kastmist. Ämm võttis ka rätiku kaasa, seega me olime eriti hästi ette valmistunud. Mina üritasin end kõigest sellest eemale hoida, sest minu põhjamaine korda armastav meel ei suutnud bulgaarialikku korraldust hästi taluda.

Nädalake-kaks enne ristimist kõndisime läbi lähikonna söögikohad. Plovdivi vanalinnas on neid vähe ja kiriku lähedale jääb põhimõtteliselt kolm, millest vaid ühes me käinud olime. Rahat Tepe sobis suurepäraselt ehkki N.-i pere esimese hooga nina kirtsutas, sest nemad teadsid seda söögikohta selle eelmises kuues ehkki nagu N. nentis: “Vahet pole, mida me valime, mu vanemad virisevad nii kui nii, sest nad virisevad juba selle üle, et me teeme ristimise just siin kirikus, sest siin on keeruline parkida ja sada muud häda.”  Mina kostsin selle peale, et kes neil parkida käsib, tulgu taksoga, see maksab sama vähe, kui kesklinnas parkimine ja üheks päevaks võivad nad natuke mugavustsoonist välja tulla ka.

Umbes kolm päeva enne ristimist selgus, et see ilus valge kleidike, mille ma ostnud olin, läheb lapsele selga alles pärast ristimist ehk et ta peab enne seda muid riideid kandma. Mina röögatasin. Kes siis sellist asja nii viimasel hetkel mainib! Kus kohast me talle teise ilusa kleidi välja võlume?! Õnneks polnud väga võluda vaja, ämmal oli alles ilmselt isegi N.-i õe lapsepõlvest pärit ilus kleit ning seega võtsime selle kasutusele. Ühtlasi ma veidi rõõmustasin, et see Haapsalu salli idee ära jäi, sest see oleks lihtsalt ilusa kleidi raiskamine olnud.

Laps nägi oma ristivanemaid päev enne ristimist ja võõristas neid hoogsalt. Ristimistseremoonia käigus tuleb ristivanematel osa ajast last süles hoida, aga kui laps karjuma kukub… Ma olin mõneti murelik. Asjale ei aidanud eriti kaasa see, et Arheoloog samal päeval me silme all kokku kukkus ja me kõik kollektiivselt vapustuse saime (Šokohoolik ilmselt mõneti suurema kui meie). Arheoloog võttis sisse ravumeid, magas end reisiväsimusest välja ning oli järgmisel päeval suurepärases vormis.

Meie panime vahepeal paika strateegia, kuidas last tseremoonia ajal ja järel rõõmsana hoida. Strateegia oluliseks osaks oli lasta lapsel enne tseremooniat magada, seega me pakkisime lapse varakult autosse ning sõitsime mööda käänulisi teid Asenovgradi ja tagasi. Parkisime auto, vahetasime lapsel riided ja läksime kiriku juurde, kus ristivanemad meid juba ootasid. Peagi saabus ka N.-i pere, aga keda ei saabunud, oli fotograaf. Selgus, et ta oli vale kiriku juurde läinud (fotograaf polnud kohalik). Mina veidi vihastasin, aga noh, kohale ta jõudis ja imeilusaid pilte tegi ta ka, seega mis siis ikka.

ristimine01.jpg

Isa Petõr tuli meid tervitama ning palus meid kirikusse, et me saaks end valmis seada. Panime lauale valmis lapse riided (ämm tõi valged sokid ja lipsukesega juukseklambri ka), risti, rätiku, suure saia ja moosi (Šokohoolik: “Bulgaarlastel on igal sündmusel sai!”), seebi (ei kasutatud, läks ilmselt preestri seebikollektsiooni, mis ilmselt hiiglaslik on, sest see on popp kirik), veini (preester ilmselt hiljem mekkis), õli (tavaline päevalillekas, ka preestrile), kommid (preestrile). Õhupallid polnud meie omad, need olid mingilt varasemalt ristimiselt.

ristimine05.jpg

Preestri tööks vajalikud esemed olid juba ristimisanuma lähedale lauale valmis pandud. Võidmiskomplekt ja kotike, kuhu Sipsiku lokikesed sisse pandi:

ristimine02.jpg

Igivana piibel, rist ja väike luuake, millega lapsele püha vett peale pritsida.

ristimine03.jpg

No ja ärgem unustagem ristimisanumat. Arheoloog vaatas sinna sisse ja sõnas: “Nad vist ei kastagi teda üleni sisse, teevad vaid jalad märjaks.” Suurepärane, siis on ilmselt vähem kisa, mõtlesin ma. Hetk hiljem saabus kirikuteener ämbritäie külma ja kannutäie kuuma veega.

ristimine04.jpg

Preester oli end vahepeal riietanud uhkematesse rõivastesse ning lahti me tseremoonia läkski. Lapsel oli õnneks suurema osa ajast nii põnev, et kui tuli aeg minu sülest ristiema omasse minna, istus ta seal suurima rahuga ja protestinud selle kõige vastu absoluutselt. Koos taganeti saatanast ja ristiema lömastas sarviku sümboolselt oma jala all. Seda kõike tehti muide suure hispaanlastest koosneva turismigrupi silme all, sest too kirik on oluline vaatamisväärsus ning tollel päeval olime seda ilmselgelt ka meie. Õnneks gruppi kirikusse ei lastud, seega nad vaatasid toimuvat üle ukse ning me oleme nüüd paljude puhkusevideode ja -piltide peal :)

ristimine08.jpg

Sipsik muutus kogu protsessi osas kahtlustavaks alles siis, kui me ta paljaks võtsime. N. hoidis teda süles, et preester saaks talle erinevate ihuliikmete peale õli tupsutada ning kui see oli tehtud, viskas preester pikad hõlmad vilunult üle õla, võttis lapse ja pistis ta ristimisanumasse. Laps ei olnud vaimustunud, aga kus sa enam pääsed. Šokohoolikul oli au võtta rätiku sisse vastu üks mõneti rahulolematu Sipsik, kes preestrit, kes teda uuesti õliga tupsutama tuli, väga kahtlustaval pilgul vaatas. Aga ei karjunud. Ei karjunud ka selle peale, kui tal paar lokikest peast lõigati.

Uued valged riided selga, tiirud ristiema  süles ümber ristimisanuma ning oh seda rõõmu, kui preester viirukianumaga vehkima kukkus. Sel ju kuljused küljes, seega millisele lapsele see ei meeldiks!

ristimine10

Kõige lõpetuseks tehti sümboolne lapse üleandmine vanematelt ristivanematele, millest mul on suurepärane pilt, kus preester täiest kõrist röökivat Sipsikut Šokohoolikule ulatab ning siis tuli meil kõigil (ka minu ateistlikul isikul) suudelda olulisi ikoone (mina lõin esimese puhul oma nina ära, sest keegi oli ikooni katva klaasi nii puhtaks pesnud, et ma ei pannud seda tähele). Preester luges meile veel sõnad peale ning ulatas lapse ristimistunnistuse.

ristimine13.jpg

Kirikusse lasti sisse hispaanlased, kes mugisid ritsikaparvena ära kaasa toodud saia ning imestasid, et kuidas küll nii vähe inimesi ristimisel on. Olgu, et ainult pere, aga pered on ju ikka suuremad! Noh, N.-il tädisid ja onusid ei ole, seega kust need sajad nõbud ikka välja ilmuma peaks ning minu pere ei viitsinud Bulgaariasse lennata, seega meid oli kokku 14 (sh fotograaf ja Mägedeguru ehk üks peresõber, kes ühtlasi kunagi üks riigi parimaid mägironijaid oli).

Meiegi võtsime tüki saia ning läksime kirikuaeda pilte tegema. Šokohoolik kükitas Sipsiku juurde, et temaga vestelda, aga väike ahnepäits (täiesti emasse!) vaatas, et oi kui tore, tädil on saia ning napsas Šokohooliku saia endale. Kaks saia on raudselt parem kui üks!

ristimine12.jpg

Järgnes eine restoranis, veel pilte ning kui Sipsik väsimusest virilaks muutus, avastasin ma, et lutt on kadunud (me võõrutasime Sipsiku lutist siiski alles pärast Bulgaaria reisi). Taipasin, et see jäi ilmselt kirikusse, seega N. jooksis lutile järele. Just siis, kui ta naasis, vaatas Šokohoolik oma telefoni ja ütles, et ta ema oli talle mõnda aega tagasi saatnud sõnumi, et me lapse lutt jäi kirikusse. Nimelt töötab Šokohooliku ema endine kolleeg kiriku poes ja oli laualt Sipsiku luti leidnud. Väike maailm :)

Sõime söögid lõpuni ning läksime laiali, sest väike värske kristlane vajas und.

Ahjaa, need ära lõigatud lokikesed. Neid võib kas alles hoida (selle jaoks ka see karp, mille ristivanemad kinkisid) või ära põletada. Ära tuleb nad põletada ka siis, kui neid enam hoida ei taha.

Vox populi, vox dei

Prantsusmaa streigib. Jälle. Meie kauges provintsis selle mõju õnneks märgata pole või siis ma ei pane seda tähele, sest minu jaoks vajalikud teenused toimivad. Seda, kas Pays de Gexi ainus bussiliin sõidab, ma ei tea, aga need, mis on kahasse Genfiga, sõidavad küll. Küll on hea, et me Pariisis ei ela…

Ostsin poest igaks juhuks kaks suurt pudelit piima, et juhuks, kui streigid jätkuvad ja see poodide varustusliine segama hakkab, ei peaks Genfi piima ostma minema. Nädalaks ajaks ilmselt mureta.

Ma ei ole väga süvenenud ja korralikult süvenemiseks tuleks lugeda kohalikke lehti ning end pensionireformiga kurssi viia, aga mulle hakkab tunduma, et prantslastele on geneetiliselt sisse kodeeritud mingisugune soov reageerida kõiksugustele muudatustele. Isegi kui need muudatused ehk pikemas perspektiivis mõistlikud ja vajalikud on. Kas 42 erinevat pensionisüsteemi ühes riigis on ikka mõistlik? Kas selline hulk eripensioneid on vajalik või tarbetu kulu? Kas 62-aastaselt pensionile minek on vananevas Euroopas jätkusuutlik (ja veel 10 aasta eest oli pensioniiga 60 peal)? Olgu, siin on piisavalt noori immigrante, aga meessoost immigrante ilmselt rohkem, seega see rahva taastootmine ei toimiks ka lõpuks väga hästi ning toob omajagu probleeme kaasa, sest noored mehed, kel naisi pole muutuvad mõneti… närviliseks.

Ma olen ühest küljest prantslaste aktiivsusest vaimustuses, aga samas on mul tunne, et streigid ja protestimine on siin nii tavapärane, et see takistab tõsiselt riigi arengut, sest ühtegi ebamugavamat, aga ehk vajalikku otsust ei ole võimalik vastu võtta. Samas, demokraatia tähendabki ju rahva võimu, seega ehk on Prantsusmaa meist demokraatia arengu osas lihtsalt ees. :)

Sissetungija!

Ärkan varahommikul elutoast kostva heli peale. Ilmselt Franz sööb, arvan ma, aga kuidagi nagu lärmakalt. Ja oot, Franz lesib ju ometigi siin voodis mu jalgadel! Kas võib olla, et heli tuleb Sipsiku toast? Ehk on laps ärganud ja sai kuidagi kätte tema toas oleva ajakirja ning sahistab sellega? Aga mis seal siis nii kilksub? Ja ta ei tohiks oma voodist selle ajakirjani kuidagi ulatuda.

Nügin N.-i. Keegi on majas! N. ärkab, hiilime koridori, jõuame elutoa lähedale, N. klõpsab koridoritule põlema (elutoas on vaid põrandalambid) ja päkkade välkudes jookseb majast välja kass. Mina kassi ei näinud, aga olevat olnud laiguline ja osaliselt valge. Ma vist olen teda naabruskonnas näinud.

Kuidas kass tuppa sai? Me hoiame köögiukse taga kompostinõud ja külmal ajal ka jahutust vajavaid potte või jooke. Uks on aga selline naljakas. Või siis prantsusepärane, sest Collongesis oli Boheemi välisuks ka selline. Nimelt tuleb seda sulgedes link üles lükata. Kui seda ei tee või teed kehvasti, jääb uks irvakile. N. jätab sageli mõne ukse (meil on selliseid siin kolm) lahti no ja kiisu siis ilmselt kasutas juhust.

Et va vana paks Franz ka ei suvatsenud end püsti ajada ja oma toidukausi kallal mekutaja minema ajada!

Või ehk oli see hoopis kassiks maskeereunud näljas päkapikk? Ikkagi jõuluaeg, seega milleski ei või kindel olla. Isegi Genfi kerjused on kusagilt jõuluvanakostüüme saanud, asi see siis päkapikul kassiks maskeeruda!

Söödikud

Oi, Franz nosib midagi õues kausist…

pseudokass.jpg

Haa! Ei ole Franz! Pseudofranz on!

pseudokass2.jpg

Pseudofranz jagab seda kaussi, kust leiab näiteks lapsest jäänud kaerahelbeputru ja Franzu poolt vahel söömata jäänud konservi, siiliga. Siil on tunduvalt vähem valiv kui kass, sest köögiviljade ja võiga tatrapuder istus seal kausis üle 24 tunni, kuniks siil saabus ja kõik nahka pani. Võib-olla ta ei pannud suures õgimishoos lihtsalt tähele, sest laps oli olnud isutu ja seega oli tatrapudru peal ka suur ports kaerahelbeputru…

siilieine.jpg

Lõhki ta õnneks ei läinud, aga ma siiski ei mõista, miks ta juba talveunne ei jää. Öösel tuleb öökülma, oleks nagu aeg.

Luksus

Kas pole naljakas, kui harjunud me teatavate hüvedega oleme? Kraanivesi, elekter, küte. Ma tegin korteris väikese võidutantsu, kui radikad soojaks hakkasid minema ning pesin kraani all eriti pikalt käsi. Eile õhtul, kui lapsele kala tegin, pidin pärast jääkülma veega kätepesu mõnda aega kamina ees käsi soojendama, sest mul oli tunne, et sõrmed murduvad küljest ära.

Sellised olukorrad panevad mõtlema sellele, kui sõltuvad me sellest kõigest tegelikult oleme. Paneb mõtlema, et ehk peaks ühel hetkel endale oma päris kodu luues halbade stsenaariumitega arvestada.

Ja ikkagi. See olukord oli tegelikult tühi-tähi. N. nentis, et kui ta mõtleb sellele, et tema lapsepõlves oli Bulgaarias pidevalt elektri-, kütte- ja veekatkestusi (ning ennekõike talviti), siis tuleb oma vanematele tunnustust avaldada, et nad kogu selle jama keskel hakkama said.