Category: Uncategorized

Sügisvärviline

Saatsin hommikul pere kodust ära ja tõmbasin siis ise ka tennised jalga ning haarasin kapilt autovõtmed. Sõitsin autoga veidi mäkke Le Pailly parklasse (1175 meetri kõrgusel) ning kõndisin sealt matkarajale. Mul polnud enne saabumist aimugi, kuhu sealt saab (olgu, ma aimasin), sest ma otsustasin just seal peatuda umbes viis minutit enne sinna jõudmist. Mu algne plaan oli sõita Col de la Faucille’le ja sealt üks tavapärane matk teha, aga mõtlesin sõites ringi.

Matkarajale astudes hakkas vaikselt tibutama, aga ma ei lasknud end sellest häirida. Keerasin mäkke tõusvale rajale ja kirusin end hetkeks, sest olin tulnud tennistega ja matkakepid maha unustanud. Viimase osas sai viga küll osaliselt parandatud ja ma murdsin ühe maas lebava kuiva oksa endale lihtsalt parajaks. Vihm rabistas puuokstes ja veidi jõudis ka minuni, aga üldiselt oli mõnus. Kõik oli nii värviline ja samuti märkimisväärselt libe. Märjad puulehed ei ole just kõige parem asi, millel mäkke kõndida (või laskuda) ja tenniste tallad on paraku küllaltki libedad.

Nägin hirve. Hiljem nägin mägikitse ka. Hirv tormas minema, aga mägikits jõllitas mind pikalt kõrgemalt kaljunukilt, teades vägagi hästi, et mina teda kuidagi ei ohusta. Tegin hulga fotosid.

Ma kaugele ei läinud, sest selleks poleks olnud aega ja kui ma mäeharjale jõudsin, pidi luust läbilõikav külm tuul mul kõrvad peast viima, seega ma keerasin otsa ringi. Varem ehk, kui oleks tegelikult soovinud.

Laskusin ettevaatlikult ja korjasin maast paar kohevat halli samblatuusti. Kõndisin, mõtisklesin ja siis libastusin.

Huvitav, kuidas kukkudes näib aeg kuidagi aeglasemalt liikuvat. Sa jõuad isegi mõelda: “Ma kukun!” ja siis mõelda: “Ma kukun…” Kukkusin täiesti pikali. Vasak käsi jäi kukkudes kõige alla. Või no mitte vist päris, sest abaluud, kuhu kunagi oli moodne värk endale tätoveeringuid teha, lajatasid mul vastu mingit kivi. Õnneks lapik, aga valus oli ikka. Ajasin end aietades püsti ja üritasin aru saada, kas ma peaks otsejoones traumapunkti sõitma. Liigutasin sõrmi, surusin käe rusikasse. Selge, luumurdu ega ka mõra pole. Läks hästi. Korjasin kukkunud kinda üles ja laskusin edasi.

Kõndisin peateele tagasi jõudes veel ühe karjaonnini (matkaonn ei saa öelda, kuulub talunikule, kes seal lehmi karjatab). Mõtlesin, et siia võiks pühapäeval perekondlikult tagasi tulla.

Ma keerasin ennist tagasi sealt, kus ülemisel pildil see elektripost on.

Läksin auto juurde ja keerasin just teele, kui mu pilk mu randmele läks. Hmm, kummaline. Aga hetkel ei saa lähemalt vaadata, tuleb mäest alla sõita. Käisin postkontoris ja unustasin oma randme, kuid siis jõudsin koju ja meenus. Vaatasin, painutasin, keerutasin. Siis helistasin N.-ile.

Vaadake, mul on randmel umbes viimased kuus aastat olnud tsüst ja sellest veelgi varem hakkas ranne teatavates asendites valu tegema. Plaan oli minna operatsioonile, aga Genfis soovitas arst esmalt lapsed saada (äkki läheb ise ära, sest äkki on hormonaalne asi) ning senini polnud see laste pärast võimalik. Kaalusin operatsiooni järgmisel aastal ära teha. Enam pole vaja. Mu ranne ja käsi tervikuna sai kukkudes kõvasti põrutada ning see põrutus pani ilmselt tsüsti lõhkema, sest mul pole enam käel seda muna. Saab näha, kas mu käsi taastub täielikult ehk et ma saaks uuesti joogat teha, sest üks asi, mida ma teha pole saanud, on kätekõverduselaadsed harjutused. Esialgu peab käsi muidugi põrutusest taastuma. Loodetavasti ei lähe mul nüüd ka terve tagumik siniseks. Abaluude (või on see ainsuses?) kandis on kere üpriski hell.

Pärastlõunal käisin heategevuslikku aiatööd tegemas ja katsetasime lambavilla multši. Oli päris lahe villa taimede ümber laotada ja esialgu oli ka kätel mõnus, sest just lambavillas olev linalool on see, mida kosmeetikas kasutatakse. Mõne aja pärast enam nii mõnus ei olnud, sest jõudsime räpasema villakihini ja kui linalool oli jätkuvalt kleepuv ja mõnus, siis villa sisse peitunud lambapabulad ei tekitanud soovi seda niisutavat ainet (linalooli, mitte sõnnikut!) endale kätesse hõõruda vaid pigem hoopis vastupidi.

Õrnalt-õrnalt

Sipsik on nüüdseks käinud ligi kaks kuud kakskeelses lasteaias. Keelteks on prantsuse ja inglise ning lasteaed (pardon, école maternelle!) järgib montessori pedagoogikat. Jah, eralasteaed ja Šveitsis. Prantsusmaal on ka sama põhimõttega ja kakskeelseid aedu, aga ma usaldasin üht sõpra, kes neist paari vaatamas käis ja nentis, et pigem on need ikka prantsusekeelsed. Kui ma kakskeelse eraka eest juba maksan (noh, CERN hüvitab 75%), siis ma tahan ikka kahte keelt saada! Miks me last kohalikku aeda ei pannud? Riiklikus aias on lapsi õpetaja kohta rohkem ja grupp suurem, lisaks tundus meile, et Sipsikule sobiks montessori rahulik lähenemine rohkem ning seal aias käib ka üks tema sõpru, mis tegi kohanemise lihtsamaks. Keelest aru ei saa, aga vähemalt on entusiastlik ja sõbralik nägu ootamas. Lisaks meeldib mulle kohutavalt, et neil on kõik vanused koos. Kolmeaastased ühes ligi kuuestega. Vahva Bullerby :)

Kuidas siis keeltega edeneb? Natuke juba tuleb. Ei asemel kipub viimasel ajal no kostvat ning vahel leelotab Sipsik: “Mommy, mommy, mommy!”, aga kui häda käes, siis tuleb ikka klassikaline “EMMMEEEEE!” Muid sõnu on veel. Täna kuulsin vist ka esimest prantsusekeelset sõna. Ma päris kindel pole, aga kõlas väga kui doucement (e. k. õrnalt) mis võiks olla miski, mida õpetaja lasteaias ütleb küll. Ootame põnevusega, mis sellest segadikust lõpuks välja kasvab.

Logistika on hetkel pigem lihtne. N. viib (väike lisatiir tööle sõites) ja mina toon ta 13.15 ära. Jah, 13.15. Ega see mingi Eesti lasteaed pole, kus viiakse ja tuuakse kuna viitsitakse. Laps peab saabuma vahemikus 8.15-8.45 ning kätte saab lapse kindlatel aegadel. Sipsik sööb aias lõunat ja pärast seda nopin ta ukselt peale.

Aga tegelikult ei tahtnud ma üldse sellest rääkida. Avastasin nimelt ühe riidepoe ja ma nüüd istun ning niutsun vaikselt. No vaadake ometi seda seelikut! Või seda! Ja ma isegi ei kanna retuuse, aga no kuulge! Mõistlik oleks muidugi esmalt veidi kõhnuda (vaikne jõuetu hälin) ja siis ehk Vintedist mõni nende kleit kasutatult osta, et näha, kas üldse meeldiks. Ei, ma pole Vintedist veel midagi ostnud. Täna laadisin kolm kasutamata lasterõivast üles, aga ma ei usu eriti oma müügiedusse, sest ehkki hinnad on madalad, soovitas äpp veelgi madalamat hinda ja no kusagilt maalt kaob asjal mõte. Eriti kuna ma peaks ekstra postkontorisse sõitma.

Muide, kas te teadsite, et Prantsusmaal on teistsugune rõivanumbrite süsteem? Või no kui täpne olla, siis te suurus on siin ühe võrra kõrgem. Olete muidu 38? Siin 40. Rinnahoidjate nummerdusest pole ma veel sotti saanud, aga no ma olen siin vist kokku kahel korral pesupoes käinud ja noil kordadel oli vist isegi n-ö Euroopa nummerdus lisaks. Hispaania ja Portugal peaks sama süsteemi kasutama. Et ikka segasem oleks, eks.

Baguette mootoris

Hakkasime hommikul turule sõitma ning N. üritas esiklaasi pesta. Jälle vedelik otsas. Mina imestasin, et kuidas küll nii, ma alles ostsin kaks kanistrit ja ta valas just oma auto paagi täis. N. arvas, et ju siis on otsa saanud, kuid see tundus mulle kuidagi kahtlane. Olgu, me autod saavad ülikiiresti rokaseks, sest mingi puu (ilmselt seeder) puistab kleepuvaid tilgakesi, mis katavad terve auto. Eriti hull on olukord siis, kui üritad esiklaasi pesta ja vedelikku pole. Klaas on kriimuline ja kui päike paistab, ka sisuliselt läbipaistmatu. Ma käisin enda oma kolmapäeval pesemas. Läks pesulasse üks rokakäkk ja välja tuli peaaegu et valge auto. Siit-sealt tuleks veel küürida. Ma lasin automaatpesulas lühiprogrammiga pesta, ei leotanud ega midagi.

Käisime turul, pesime auto ära, ostsime masinast piima ja koju jõudes ütlesin N.-ile, et ta kohe paagi täis paneks, muidu nii kui nii unustab. N. avas kapotiluugi ja hüüatas üllatunult. Mootori kõrval vedeles üks baguetti-kolmandik. N. nentis, et ta on korra varem ka kapoti alt saia leidnud ning Bulgaarias käis ta autoga remondis, sest aknapesuvedelikupaak lekkis. Seal ütlesid töömehed, et näib nagu keegi oleks paaki närinud. Ilmselt elutseb meil siin mõni nirk või ehk lihtlabane rott, kes mingil põhjusel arvab, et N.-i auto kapotialune on saiale jube hea peidupaik.

N. valas paaki uuesti vedelikku ja proovis siis klaasi pesta. Minu kahtlus, et kusagilt lekib, vastas tõele. Voolik oli katki ning N. nentis, et see nägi ka veidi näritud välja. Ma ei tea, mu meelest me aknapesuvedelik eriti isuäratavalt ei lõhna.

Lisaks uutele talverehvidele tuleb siis ka aknapesuvedelikuvoolik osta ning lasta töökoja inimestel mingit peletit soovitada. N. väitis, et on olemas mingi sprei, mis nirke-rotte peletab (rebaselõhn?). Kõlab veidi kahtlaselt. Ma tõmbaks auto alla mingi tiheda võrgu parem :)

Talveubin

Läksin pärastlõunal koos Sipsikuga Chevrier’sse, et osta õunu. Seal on nimelt üks kohalik õunakasvataja, kes supermarketi lettidelegi end sisse söönud ja neil on seal ladu, kust saab otse osta. Seal õunaostul käimine on vaat et me sügisene traditsioon. Saabusin, avasin autoukse ja väga sõbralik must labrador tervitas mind ning astusin õunamaailma. Ladusin koti õunu täis (oli 9 kilo, aga vanaproua utsitusel ladusin kilo juurde) ja proua uuris samal ajal, et mis keel see küll on, mida ma räägin.

Estonien.
Quoi?
Estonien.

Segaduses nägu. Proua lapselaps ütleb kõrvalt “Estonien“. Proua enam ei küsi, aga on ikka umbes sellise näoga nagu ma oleks keele lihtsalt välja mõelnud.

Kümme kilo õunu kaua ei kesta, aga ma ei taha korraga rohkem osta ka, sest ma kahtlustan, et nende hoiustustingimused on paremad kui mul.

Sõitsin seejärel 300 meetrit järgmise kasvataja lattu, kus lootsin kartulit ja pirne saada (sel esimesel olid pirnid jubedad), aga pirne polnud. Ostsin siis umbes 10-kilose koti kartulit ja ühe kõrvitsa. Kaalu ees seistes kõndis meist mööda üks vanahärra, kes võttis Sipsiku patsi korraks pihku ja hüüatas: “Oh la la!” Ega see blond juuksevärv siin just nii tavapärane ole jah.

Kodus tegin kõrvitsasuppi. Mitte küll sellest kõrvitsast vaid Bulgaariast toodust, mis ilmsesti eelmise aasta oma on. Veidi kuiv, aga kasutatav. Selle, mis suppi ei läinud, hakkisin kuubikuteks ja panin sügavkülma, sest ma ei taha kogu ülejäänud nädala kõrvitsat süüa. Talv on tulekul. Kõrvitsasupp ja õunakook.

Natüürmort

Loodus õilmitseb…

Tuleb naine, ühelt poolt, mootorsaega!

Teiselt poolt tuleb veel üks! Metallidetektoriga!

Leitud! Vist…

Kui nüüd täpne olla, sain seal kusagil sarapuuköndi kohal piiksu. N. saagis järgmisel päeval köndi madalamaks (mul tuli sael täpselt viimast kasvu langetades kett maha ja ma ei julenud ise tagasi panna. Või no tagasi võinuks panna, aga tööle poleks enam julgenud panna) ja selgus, et piiritähis on täiesti kännu all. Mõõtsime sealt järgmiseni maa välja, veidi otsimist, paar vana metallirisu ja…

Kõik leidsime üles ja et õige piir vähendaks me aeda, otsustasime ehitada aia maja ette ja taha. Hobukopli poolele paneme kopli postide vahele mingi sõrestiku ja puid-põõsaid. Kuniks jonnakas vanamees lahkub ja me väikese maatüki loodetavasti ära osta saame. Mõtlen siin, et mida sinna panna. Puudest tahaks kaske ja pihlakat, kuid mõlemad on siin haruldased. Aianduspoest saaks kolmemeetrise kase 150 euroga! Võtsin mänguväljakul olevalt kaselt seemneid, ühe pihlakakobara napsasin Šveitsis jalutades. Panen ise oma võsa kasvama? Me nimelt tahaks võsa. Hea vihta teha :)

Põõsaste osas kaalun ebaküdooniat, kibuvitsa, rosmariini ja ehk ka sõstraid-karusmarju. Seal on päikest nüüd küll, võiks sobida. Mulle meeldiks pigem istutada n-ö kasulikke püsikuid ehkki ma kahtlustan, et magnooliat on mul siiski ka vaja.

Tokid tähistavad piirikive.

P.S. Kabett on Sipsiku sõna kreveti kohta.

Punane silm

Reede algas päris kenasti. Käisin vereproovi andmas, siis tulin aeda toimetama (sellest peagi ka lähemalt), tõin pärast lõunasööki Sipsiku lasteaiast ära ja saabus õhtu. Oli väsitav õhtu, aga ma lootsin, et sööme ära, paneme lapsed magama ja ehk saame veidi kvaliteetaega N.-iga veeta. Ma olin just õhtusööki tegema hakkamas, kui Sipsikut tabas kriis, mis kulmineerus sellega, et vihast kriiskav ja vehklev Sipsik virutas rusikaga, kuhu oli surutud juukseklamber, N.-ile otse silma. N. karjatas ja tõmbas valust kägarasse ning ma üritasin laste kriisete vahele aru saada, kui hull olukord nüüd on. N. pesi vannitoas silmast verd välja ja nentis, et nägemine on udune. Mina olin resoluutne, et tuleb minna EMOsse.

N.: Ma ei saa ju nii autot juhtuda.
Mina: No kuule, muidugi sa ei juhi! Ma viin su ära!
N.: Aga lapsed?
Mina: Tulevad kaasa muidugi!
N.: Aga õhtusöök?
Mina: Titele pudel piima ja Sipsikule pasta.

Lasin N.-i La Touri EMO ees välja ja sõitsin koju tagasi. Sipsik oli selleks ajaks rahunenud, seega katsusin temaga toimunust rääkida, kuniks titt lohutamatult nutma kukkus. Järgnevad 10 minutit sõitsin ja ketrasin katkise plaadina, et kõik on korras ja kohe jõuame koju ja siis saab süüa.

Kodus tegin kiiresti süüa ja õhtu oli üllatavalt rahulik. N. andis teada, et peab ülikooli haiglasse ehk kesklinna minema, sest La Touril pole EMOs silmaarsti. Säh sulle udupeenet erahaiglat! Taksosõit haiglasse võttis terve tunni (vahemaa on umbes sama, mis ITK ja PERHi vahel, kui mitte vähem), sest mingil põhjusel, mida isegi taksojuht ei teadnud, olid kõik kohad politseid täis ja pooled teed kinni.

Panin lapsed ära magama ja läksin isegi. N. oli vahepeal teatanud, et peab nüüd kaks tundi arsti ootama. Titt otsustas olla rahutu, seega ega ma eriti magada ei saanudki ning olin täitsa ärkvel, kui N. kesköö paiku koju saabus. Nüüd me siis teame, et taksosõit HUGist koju maksab öösiti 90 franki ning taksod tõepoolest siiski ületavad piiri. Silmaga on õnneks kõik korras, lihtsalt verevalum ja trauma.

Lapsed on tervistkahjustav hobi!