Category: Uncategorized

Tänamatu siil

Ärkasin öösel jälle selle peale, et siil nihutas õue jäetud kassitoidujääkidega kaussi. Läksin vaatasin tühja kaussi ja panin siilile krõbuskeid. Ta jõudis küll vahepeal ära vudida, aga hommikuks oli söök läinud. Arvate, et siil näitas oma tänulikkust üles väikese podinaserenaadiga? Ei. Ta jättis mu ukse ette mahlaka julga. Ma hakkan siili kodustamise osas ringi mõtlema.

Karukalli

USA määras hiljuti Bulgaariasse uue suursaadiku ja valik pani nii mõnegi inimese kulmu kergitama. Suursaadik on nimelt kurdi päritolu ning Türgi, millel selle rahvaga terve kanakari kitkuda on, asub kohe Bulgaaria kõrval.

Bulgaaria peaminister, kellele viimasel ajal meeldib Facebookis otseülekandeid teha, kus ta džiibiga mööda riiki ringi sõidab ja tõsistest asjadest räägib, sattus suursaadikuga mingi objekti avamisele. Huvitav kas keegi suursaadikut eelnevalt hoiatas ka või?

karukalli.jpg

Borison läheb aga peagi Trumpiga kohtuma (või nagu tema ütleks: “Oma hea sõbra Donaldiga”) ning jutt käib, et need kaks on sõlminud mingi väga salajase kokkuleppe. Keegi ei tea, mis selle sisu on, aga kõik on mõneti ärevil. Ilmselt on see kuidagi seotud Türgiga, aga ehk hoopis nende hävitajatega, mida Bulgaaria USAst ostab. Ühel päeval saame teada.

Lambipimedus

Arutasime nädala eest, et peaks elutuppa teise põrandalambi ostma, sest pimedavõitu on. Mingil põhjusel elutoas laelampi pole, seega kogu valgus tuleb vaid me ühest põrandalambist ja kaminast-küünaldest. Käisin ühes poes lampe vaatamas ja leppisime juba kokku, et N. läheb ja ostab ära, sest mul oleks titega koos seda raske vedida. Õnneks ostma veel ei jõudnud, sest ma kõndisin täna hommikul oma kontorisse ja jäin kahe põrandalambiga tõtt vaatama. Ei, ma käin seal toas tegelikult iga päev ning ma ei mõista, kuidas mulle sai kahe silma vahele jääda fakt, et seal toas on kaks põrandalampi, mida seal üldse vaja ei ole. Tõstsin ühe neist elutuppa. Saagu (rohkem) valgus(t)!

75%

Käisin eile titegrupis ja üks hiljuti sünnitanud naine kurtis, et Meyrini ametnikud tegid lapse sünnitunnistusel vea. Seepeale nentis üks teine, et tal juhtus aasta eest sama asi ning minagi sain kaasa noogutada, sest minust sai Sipsiku sünnitunnistusel teadupärast bulgaarlane. Vestlusest võttis osa neli La Touri haiglas sünnitanut ja neist kolmel olid laste sünnitunnistustel vead. Pole just suurepärane tulemus, või mis?

Poolbuldog

Läksin teisipäeval kompostianumat tühjendama ning haarasin seejärel õues seisnud väikese ämbri, et anum ära loputada. Ämber oli täis vett ja ämbri põhjas loksus surnud hiir. Ilmselt oli ta sinna äärele jooma roninud, sisse kukkunud ja ära uppunud. Kasutasin osa (hiireta) vett loputamiseks ja viskasin ülejäänud vee kompostihunniku taha. Küllap keegi selle hiire seal ära tarbib.

Õhtul vajusin varakult magama, sest järgmisel hommikul tuli kuuest ärgata, kuid ärkasin umbes kahe paiku, sest kuulsin, kuidas savikauss vastu kivi kõlksub. Veider. Kas N. unustas midagi köögis laua peale (meil on keraamiliste plaatidega kaetud tööpind) ja kass mugib nüüd seal? Läksin vaatama. Kass magas lapse turnimispuu all süüta lapsukese und ja kõlksumine tuli õuest. Avasin terrassiukse ja nägin seal siili. Meil on tekkinud komme Franzust ära põlatud söök kausiga ukse taha panna, sest üks kass, kes meenutab Franzu ja keda me Pseudofranzuks kutsume, käib seda seal noolimas. Kauss oli tühi, aga siilike ei andnud alla. Panin talle veidi kassikrõbuskeid maha, võtsin kausi ära ja läksin tagasi magama. N. ärkas üles ja sõnas, et õhtul oli siil ukse taga söömas olnud. Järelikult tuli siis teise portsu järele. Ta naasis ka eile hilisõhtul, et ära süüa keedukananahk, mille ma lahkelt talle oma puljongiteost eraldasin.

sillikauss.jpg

Meil sajab lakkamatult vihma ning eile hommikul, kui ma üheksa paiku Genfist hambaarsti juurest tulin, olid Jura kõrgemad osad lumised. Mina meenutan hetkel välimuselt poolbuldogi, sest eile hommikul kruviti mu lõualuusse implantaat ning mul läks öösel nägu natuke paiste. Lisaks olen ma nüüd natuke siga, sest mu lõualuu olevat olnud liialt õhuke, et kruvi korralikult sisse keerata, seega mulle ehitati luud veidi juurde. Arvestades, et viimasel visiidil küsiti, kas mõte loomaluudest tehtud pastast käib mu vaadetele vastu ja et sigade luud pidid kõige paremad olema, eeldan, ma et minu lisaluu ehitati mõnest notsust. Röhh!

Ja kui juba jutt põrsastele läks, siis meie oma on talverežiimis:

radikalkass.jpg

Mafioosnikud

Macron vihastas paari päeva eest tõsiselt välja nii Ukraina kui Bulgaaria, öeldes ühes sõnavõtus, et Prantsusmaa eelistab immigrantidena tööd tegevaid aafriklasi ja mitte Ukraina ja Bulgaaria mafioosnikuid. Minu isiklik mafioosnik nentis, et ega ta tegelikult ei taha siin prantslaste keskel elada ja põhimõtteliselt ei tee suurem osa Prantsusmaad suurema osa ajast tööd, sest on vaja suitsu teha, süüa või niisama oleskleda.

Bulgaaria päikesekiir ja peaminister Boiko Borisov ei salli väidetavalt Macroni ja seda olevat näha selles, kuidas ta temast räägib. Ei, ei midagi ebaviisakat. Ta viitab talle kui Macronile või president Macronile. Nod riigipead, kes talle meeldivad, saavad enamasti sõnavõttudes tiitli “mu hea sõber” (näiteks “mu hea sõber Angela”).

Macron olevat Borisovile helistanud ja öelnud, et ta sõnu tõlgendati valesti, aga no mida see enam aitab. Naljamehed on leidnud ka põhjuse, miks Borisovile Prantsusmaa president ei meeldi. Nimelt olevat Borisov vanaisaks saades öelnud, et pole häbi asi olla vanaisa, aga vot vanaemadega magamine on küll rõve. Macroni naine on aga… vägagi küps daam.

Muide, Bulgaarias puhates tasub basseinis olles ettevaatlik olla. Eriti öösiti. Pagan teab, kes sinuga koos suplema satub, nagu see video siin näitab.

23 kilo raamatuid

Tagasi Prantsusmaale jõudsime teisipäeval. Mina Sipsikuga hommikul ja meie pagas õhtul. Oh seda üllatust. Tegelikult polnud eriline üllatus, sest Tallinna lend tuli 25 minutit hiljem välja ning Genfi lendu on nihutatud 10 minutit varasemaks (varem maandus 10.20, nüüd 10.10). Kõik see tekitas veidi koomilise olukorra, kus ma ootasin värav A40 juures närviliselt oma käru (sest tunnise ooteaja puhul tundus käru hea mõte), samal ajal kui väravas A32 käis kibe pardale minek Genfi lennule. A32 juures selgus, et tegelikult on aega maa ja ilm, sest oodatakse veel mingeid hilinejaid. Meeldiv lennujaamatöötaja aitas mul käru ka trepist alla tassida, sest ta nägi, et ilmselgelt ma endale kiirkorras kolmandat kätt ei kasvata ning kahe käega on raske vedada alla last, õlakotti ja käru (mul läks nii kiireks, et last kärru ei pannudki, lippasin laps süles ja käru mu ees veeremas väravasse).

Andsin oma andmed pagasiotsijatele ning läksin ära koju. Ma tean, et kui ma järgmine kord lendan, võtan ma ikka need samad lennud, sest ma pigem saan pagasi õhtul või järgmisel hommikul kui passin lapsega lennujaamas.

Õhtul saabus 20,6-kilone kohver ja 23,4-kilone kast. Kast oli IKEA kotis ja koti ümber hulk plastikkilet, mille mingil põhjusel keegi maha võtnud oli. Ehk tahtsid sisse näha? Samas andnuks pagasi läbivalgustamismasin neile kiirelt vastuse:

raaaamatud

Olgu tõehuvides öeldud, et tegelikult olid osad need raamatud mul hoopis kohvris ja kastis oli kogu mu “Saja rahva lugude” kollektsioon, aga need uuema aja lasteraamatud on kolerasked, seega ehk on pildilgi 23 kilo. Ma kaaluma ei hakka. Vabandust, ma lihtsalt ei viitsi.

Raamatud on suuresti Rahva Raamatust (nii klubist kui tollest üüratust osturetkest), Koolibrist, paar on taaskasutusest ja üks kingituski on sinna ära eksinud. Endale tõin ma ka kolm raamatut kaasa. Tolle “Pariisi”, ühe ravimiajaloo ja Piibli. Viimase ostsin Tartust antikvariaadist. Miks ma ta ostsin, on pikem lugu ja küllap ma selle rääkimisenigi jõuan. Paljud raamatud on Sipsiku jaoks kauge tulevik (too illustreeritud Potter näiteks), aga las olla. Kuniks mul pagasis ruumi on, tuleb seda ära kasutada.

Lennud läksid meeldivalt ja Genfis maandudes sain muiata. Istusin kohe äriklassi taga, seega olin esimene, kes nende järel välja sai ning uksel ootama, et peenem rahvas oma bussi ära läheks. Lennusaatja kuulis mind lapsega rääkimas ja küsis (ilmselt küll juuksevärvi põhjal), et kas ma olen Rootsist. Ei, olen Eestist, aga see on küllaltki lähedal, kostsin ma. Tüüp arvas selle peale, et no Eesti on ju praktiliselt Skandinaavia. Ma muigasin ja sõnasin, et vaat see on nüüd kompliment. Järelikult on meie mainekujundus vilja kandma hakanud, ei peetagi esimese hooga kaugeks idaks.

Idast rääkides. Käisin täna poes ja jõudsin lõpuks sinna suvel avatud Vene ja Poola kaupade poodi, mis ühe teise toreda poe lähedal asub, kus sildi järgi kohalike tootjate kraam olema peaks, aga mina isiklikult muidugi Ecuadori ja nende ananasse väga kohalikuna ei näe, aga no mida me norime. Tore pood on, aga hinnad on turu omad ehk kallid, samas kvaliteet on muidugi ka turu oma ehk parem kui poes.

Igatahes. Leidsin poe üles, ostsin tatart (ökoriiulilt saab seda ka, aga mulle meeldib see klassikaline tumepruuniks röstitud variant), vaatasin pelmeenivaliku üle, krabasin ühe Läti kefiiri, pistsin korvi pudruhelbeid ja ostsin seeneküpsise. Teate neid ju küll. Nende vorme otsiti mingil hetkel sama aktiivselt taga kui vahvlimasinaid. Hea seen oli. Kas just seda euri väärt, aga hea.

Borš keeb, laps magab, tuleks vist asjalikuks hakata. Borši teen ma mingist naljakast segust, mille ma ühe poe rahvusköökide riiulilt kunagi leidsin. Kuivatatud boršisegu. Loodetavasti on hea.