Category: Uncategorized

Äääähdikas

Eile sõime õhtust ja mul oli keelehetk. Vinaigre on prantsuse keeles äädikas ning ma hammustasin läbi (jah, pikad juhtmed), et see tähendab sõna-sõnalt haput veini. Vin – vein, aigre – hapu/happeline. See pani mind mõtlema, miks me eesti keeles just äädikas ütleme. Saksa keeles on äädikas Essig ja vene keeles у́ксус (ei, ma ei teadnud, sõnaraamatust vaatasin), seega sealt ilmselt ei tule. Kas võiks olla, et nimi tuli kogemata ehk et keegi võttis lonksu äädikat ja reageeris verbaalselt. Kujutage ette, et joote kogemata äädikat. Nägu läheb krimpsu ja välja tuleks mingi “äääääh”. Äääähdikas.

Täna oli mul teine keelehetk. Pärast õhtusööki. Eesti keeles ütleme me veiniklaasi kohta ka pokaal ning see tuleb meile vene keelest (nad ütlevad nii бока́л kui фуже́р, väidab Pons), aga. Aga! Prantsuse keeles on sõna bocal, mis tähistab klaaspurki. Ärge Prantsusmaal un bocal de vin tellige, peetakse ilmselt ülimaks matsiks.

Kas ma seda olen maininud, et käekott ehk ridikül (jällegi vene keelest laen) tuleb ka ringiga prantsuse keelest, aga ridicule tähendab siin täpselt sama, mida sama kirjapildiga sõna inglise keeles? Keegi venelane kõndis eriti maitsetu käekotiga ringi ja prantslane röögatas: “C’est ridicule!” ning midagi läks tõlkes kaduma?

Mm, keelemüsteeriumid…

Mõtle ometi keskkonnale!

Meite titt või no väikelaps, sest kui vanust on enam kui 12 kuud ei olda vist enam titt? Igatahes see teine laps, sel on miski huvitav seedimine ehk et on päevi, kus toda va paksemat kraami tuleb viis-kuus korda. Vahetasin jälle mähet ja ohkasin-karjatasin: “Laps, mõtle ometi keskkonnale!” Sipsik, kah laps, vaatas mulle suurte üllatunud silmadega otsa. Mina: “Ei, mitte sina! Tähendab, tegelikult võiks sa ka muidugi keskkonnale mõelda, aga hetkel pidasin su venda silmas.”

Pärast me pesumasina purunemist läinud talvel läksime poisiga ühekordsete mähkmete peale üle. Mitte vaid seepärast, et ära harjusime vaid ennekõike seepärast, et erinevalt Sipsikust lekkisid poisi mähkmed kogu aeg. Ka ühekordsed, kusjuures, aga harvem. Muutus väsitavaks pea iga mähkmega ka kogu riidekomplekti pessu panemine. Masendav, kui palju prügi tuleb, aga samas tuletab meelde, et ma peaks me prügikasti ringi vahetama. Meil on liiga suur kast, mis saab täis ehk pooleteist kuuga ja see tähendab, et soojemal ajal kipub see haisema minema. Väiksem kast oleks mõistlikum ehkki hinda vist väga ei muudaks, sest tühjendada tuleks ehk sagedamini ehkki iga tühjendamine maksaks vist vähem.

Ühtlasi otsustasin poisi bloginime ära muuta. See Tervel ikka ei sobi kuidagi, seega võtkem kasutusele ta tegelik hüüdnimi Itso-san. Itso, sest see on ta nime levinud hüüdnimi ja san seetõttu, et Itso kõlab minu jaoks väga jaapanipäraselt.

Olgu siia ka kirja pandud, et tellisime täna aknad-uksed ära. Esimene samm tehtud! Ühtlasi on see koroona ja muud maailma hädad ehitusmaailma ikka täitsa peapeale keeranud. Septembris ütles aknafirma, et puit-alumiiniumaknad saab umbes 10 nädalaga ja alumiiniumaknad 15 nädalaga, aga tänaseks on puit-alumiiniumi tähtaeg kolm kuud ja alumiiniumil kuus kuud. Kuus kuud! Ühtlasi tõusevad hinnad kogu aeg. Me andsimegi täna tellimuse sisse, sest 1. detsembrist tõusevad kõigi selle firma toodete hinnad 6% ja selle 6% eest saab ilmselt kõik vajamineva pahtli, värvi ja veel nii mõndagi muud, sest puit-alumiiniumaknad on kallid. Uste täpne suurus selgub küll alles detsembris, aga aknamehe koostööl tegime veidi skeemi ehk et andsime tellimuse sisse, maksame täna-homme 40% ära ja siis detaile täpsustame hiljem :D

Ühest küljest on soe ja mõnus tunne, et hakkab nagu looma, teisalt on hiiliv ärevus, et äkki teen valesid otsuseid ja lõpptulemus on kole.

See kord, kui Sipsik diivanile magama jäi ja kass temast endale padja tegi:

Hauda!

Käisin reedel Sipsikuga seal me aiandusprojektis ja rääkisin just ühe tuttava teismelise tütrega juttu, kui too hüüatas: “Ettevaatust!” Ma keerasin see peale pead ja sain pika tokiga vastu pead. Sipsik oli ühe leidnud ja vehkis sellega. Ohkasin ja rääkisin vestluspartnerile loo sellest, kuidas N. endale juukseklambri silma sai, lõpetades oma loo moraaliga: “Ära saa kunagi lapsi, nad mõjuvad su tervisele halvasti. Nii füüsilisele kui vaimsele.”

Ma olen terve päeva kahe lapsega kodus olnud, sest Sipsik on natuke tatisem ja köhasem, kui oleks viisakas, et lasteaeda minna. Lapsehoidja muidugi just täna ei saanud poissi võtta. Oh rõõmu…

Franz!

Hetkel magab mauk radiaatoril. Talv on tulekul! Järgmisel aastal saab ta sooje põrandaid nautida. Mina ka. Kui me selle urrima remondi tehtud saame. Mind aetakse siin hauda, ma ütlen! Hauda!

Hummuse eelarve

Sõitsin täna hommikul turule väikese tiiruga, et tuua ära üks mööblitükk. N. pööritas küll silmi, kui ma talle ütlesin, et ma mööblit osta tahan, sest meil on maja mööblit täis ja pigem peaks üritama ise midagi maha müüa, aga kui keegi pakub 20 euroga sellist asja, siis kuidas ma saan mitte JAAA! karjuda ja ostmata jätta:

Järele minnes oli mul kolm võimalikku ideed, kus seda ära kasutada. Turule sõites tuli veel üks mõte pähe, aga esmalt tuleb teist veidi lihvida ja õlitada, võib-olla alumistele sahtlitele ka metallsiinid panna.

Mööbliga on üldse naljakas lugu. Me ostsime nimelt majas oleva mööbli lisaraha eest omanikult ära. Või no tal oli nimekiri vanemast mööblist (suur hulk asju tulid lihtsalt majaga kaasa) ja alles kunagised ammused ostutšekid, seega ta konverteeris hinnad eurodesse ja siis tegi hinnad pooleks. Sellest kõigest hoolimata maksime me mu meelest räigelt palju kogu selle kraami eest, sest kui me tahaks seda mööblit maha müüa, peaks me osade asjade puhul pigem peale maksma. N. rääkis mulle, kuidas ta kord jäätmejaamas nägi, kuidas keegi haagiselt suurt täispuidust puhvetikappi maha tõstis. Tõsi, sealt saab minna ja mööblit võtta ka (vist), aga no tõenäosus, et keegi selle päästis, on ikka vist väike. Liiga palju IKEAt on järelturul ja vana kraami ei hinnata vist enam eriti. Tuleb mööblituunimisäri püsti panna!

Aa, see ka, et seal omaniku nimekirjas oli üks (väidetavalt) Nepaali käsitöövaip. See oli siis see, mille me aasta eest koristaja soovituse peale minema viskasime, sest see oli nii räpane ja jõle. Te ei taha teada, palju me selle olematu vaiba eest maksime… Aga noh, kasutanud me seda poleks ja keegi poleks seda tasutagi soovinud.

Turult ostsin lõunasöögiks juba valmis küpsetatud liha, vorsti, kartuleid ja hautatud hapukapsast. Just nagu verivorstid, ei maitse ka siinne hapukapsas üldse hästi. Hakka või ise keldris kapsast hapendama…

Mandariine, viinamarju ja ühe granaatõuna sain ka ning siis jäin ühe leti juurde lõksu. Ilusad hummuse, oliivide ja tapenade kuhjad ning lõbus müügimees neid mulle hoogsalt degusteerima pakkumas. Üks parem kui teine, seega ma ostsin. Ostsin päikesekuivatatud tomateid marineeritud küüslaugu ja pereselli “pestos”, päikesekuivatatud tomatite püreed (sel on ka mingi nimi, tapenade on ju vaid oliivipüree, eks?), kahte sorti hummust ja sain veel suure kotitäie oliive kingiks. Arve oli… no ikka oli. N. pidi rabanduse saama, kui ma mainisin, et panin säherduse rahahulga hummuse alla magama, aga sõi õhtul neid isukalt, seega rohkem pole kurtnud.

Ühtlasi pean ma õppima hummust paremini ja suuremas variatsioonis tegema. Nood hummused pidavat külmkapis kolm kuud säilima ja ma kahtlustan, et asi võiks olla nendes olevas äädika hulgas, sest kõigis oli äädikat tunda, aga see ei seganud. Too erkkollane on marineeritud sidrunitega ja teine oli mingi vürtsikas, mille täpsem sisu mul juba meelest läinud on.

Enne kui õhtusööki sööma asusime, tuli mul veel korra sõitmas käia. Tõin nimelt me uued koduloomad ära. Üks naine andis ära oma kompostiussid koos neile mõeldud kompostikastiga. Kui eelmised ussid läksid kompostihunnikusse ja on osaliselt ehk veel alles (ma ei viitsinud neid ju eraldada, kui ma mulda välja kaevasin, seega vahel mõned viskasin teise kasti, aga suurem osa läksid aeda), siis need elavad oma enda pisikeses kastis, kuhu pandava kraami osas tuleb veidi valivam olla. Vaikselt mugivad ja kord aastas või nii saab väikese kastitäie ussikomposti, mis taimedele eriti hästi meeldima peaks. Sõitsin koju, ussikast pagasiruumis ja võtsin kõiki pöördeid eriti rahulikult, sest ma juba kujutasin ette N.-i nägu, kui ma peaks talle ütlema, et Susi pagasiruum on ussikesi, porgandikoori ja ussiväljaheidet täis.

Üks Franz ka. Polegi teist ammu näidanud.

Mägravaatlus

Mulle kohutavalt meeldib, et mitmed inimesed kirjutavad nüüd iga päev oma blogidesse. Ma ise tahaks ka ja ausalt öeldes oleks materjali ka, sest igapäevaelu pakub korraga nii huumorit kui draamat, aga ma lihtsalt ei jõua kuidagi. Eile õhtul panin Sipsikut magama (sobin vaid mina ja ma pean seal tema kõrval lesima, kuniks ta magama jääb) ja ärkasin kolmveerand üksteist. Looberdasin siis ühest voodist teise ja ärkasin veel korduvalt, sest Sipsik miskipärast ärkab öösiti ja hüüab mind. Vahel saab N.-i saata, aga enamasti pean mina minema. Ma olen täna märkimisväärselt väsinud ja jõin isegi kohvi.

Eile kohtusin ühe toreda eestlasega, kellega sain tuttavaks nii, et üks mulle tundmatu inimene pani ühte WhatsApp gruppi üles kuulutuse asjadele, mida müüs tema kaugemas Šveitsi mägikülakeses elav sõps. Sõitsin siis sinna matkakotile järele (kaks last, seega nüüd vaja kahte seljas kanda), jäime lobisema ning ma küsisin ühel hetkel, et kust ta pärit on. Keel kõlas tuttavalt, aga ma ei suutnud aru saada, mis keel see ikkagi on. Makedooniast. Haa, mu mees on Bulgaariast, kostsin ma. Ja sa ise? Eestist. Oi, mul on siin üks naaber ka eestlane, tal on ka väikesed lapsed. Nüüd on mul loodetavasti seal kauges külas suisa kaks potentsiaalset sõpra ja see teeb meele rõõmsaks, sest ma olen hetkel ikka veel mõningases leinaseisundis, sest üks vahva inime, kellega me üpriski lähedasteks olime saanud, kolis perega Frankfurti. Muidugi mu suhtleme edasi ja loodetavasti lähen neile järgmisel aastal külla, aga… Frankfurti on vähe rohkem maad kui Thoirysse ja lihtsalt kohtuda, teed juua ja lobiseda enam ei saa. See on siin piirkonnas korduv muster kahjuks ja kui ühest küljest on vahva, sest nii saab kohtude paljude erinevate inimestega, teeb see sügavamate sõprussuhete loomise raskeks.

Ma pidin muide täna kohtuma mehega, kellest lootsin meile aiaehitajat ja muudegi tulevaste aiaprojektidega abilist. Ma nägin ta firmat siin lähedal tööd tegemas ja jätsin nime meelde. Vaatasin ta kodukat ja mulle meeldis seal loetu. Lõpuks kirjutasin talle ja ta vastas, mis oli ka positiivne. Leppisime täna kella üheksaks kohtumise kokku ja noh… kell saab peagi 12 ja ta pole end ilmutanud. Telefonile ega sõnumile ka ei vasta. See on üks asi, millega mul on neetult raske siin kohaneda. Ma olen harjunud, et kokkulepetest peetakse kinni ja et ollakse enam-vähem täpsed. Vaatasin hiljuti üht välistudengitele suunatud videot Soome eripäradest ja seal öeldi, et kui sa ütled soomlasele: “Me võiks järgmisel nädalal kohvitama minna,” siis soomlane eeldab, et sa kutsudki teda järgmisel nädalal kohvile. Minuga on sama moodi. Mul on siin peotäis erinevatest riikidest tuttavaid ja mõningatega (lõunapoolsetega ennekõike) on just see häda, et mina enda meelest teen temaga koos plaani ja kokkulepet, aga tema seda päris nii ei näe. Aga seegi teeb elu põnevamaks. Ma lihtsalt pean harjuma. Nagu ka sellega, et 3-aastane võib saada mingi veidra meeleolu või jonnihoo just siis, kui sul on vaja välja minema hakata ja et selliste asjade peale ärritumine ei aita. Inimesi ei muuda ja pealegi, kes see siin väidab, et see minu lähenemine see “õige” on, mida kõik järgima peaks? Mis ühele õige on teisele võõras jne.

Mägrast ka. Sõitsin mingil hommikul tagasi koju. Ilmselt oli see laupäev, sest käisin piima ostmas (me piimaautomaat pannakse kinni! Täielik ikaldus!) ja midagi veel tegemas. Keerasin käänakust üles ja nägin tee ääres mäkra. Kahjuks küll surnud mäkra. Ilmselt oli keegi talle põksu pannud, kui ta just ise sinna koolema ei roninud. Päevake-kaks hiljem oli keegi ta teest nii kahe meetri kaugusele lohistanud ning näib, et sinna ta ka jääb. Saab siis talve jooksul looduse eluringi vaadelda. Kui väga õpetlik lastele, eks. Puhas montessori. Togime surnud mäkra kepiga ja vaatame, mis juhtub.

Aga muidu. Mäger – mäkra. Mager – makra? :)

See paaviani lugu

Ma mainisin, et mind ründas kunagi Tansaanias paavian. Ma ei mäleta, kas ma olen seda lugu siin kunagi rääkinud, seega las ma siis räägin ja kui ma end kordan, siis vaevalt teiegi enam mäletate :)

Aasta oli siis usutavasti 2012 ning me olime Tansaanias, et ronida Aafrika kõrgeima mäe tippu. Selle siin:

Matk oli pikk (valisime kõige pikema versiooni, et võimalikult palju erinevat loodust nautida ja pikalt aklimatiseeruda) ning tippu m jõudsime, aga ega te mu sõnu uskuma pea. Pics or didn’t happen, eks.

Fotod on kõik suhteliselt kehva kvaliteediga, sest N.-i kaamera oli küllaltki vana ja kehva ning mul polnud vist üldse fotokat. Või ei, oli, aga see oli vist katki läinud. Liustikel ja pilvedel peegelduv päikesetõusuvalgus on sellest hoolimata ilus.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma tegelikult rääkida. Tolle paavianiga kohtusime ühes rahvuspargis, sest läksime pärast oma vallutust safarile. Oli parasjagu lõunapaus ja me istusime väljas, sõime võikut-banaani ning imetlesime läheduses keksivaid linde ja üht paaviani. Oli teine päris lähedal. Nii põnev! Vaikselt liipas veelgi lähemale. Vaata kui julge! Siis tegi ta kiire sööstu, hüppas lauale, me peitusime kiiresti laua alla (N. haaras oma toidukarbi, ma kaamera ja binokli), paavian haaras mu võiku, hüppas mulle turjale, sealt maha ja lidus minema. Tõhk selline!

Tahaks kuhugi reisile minna… Järgmisel aastal ehk võtame lapsed ja läheme kuhugi. Ei, mitte mingisse rannakuurortisse. Ma saan aru, et lastele meeldiks jne jne, aga minu ja N.-i hingele peab ka midagi olema ning ranna- ja basseiniinimesed pole me mitte.

Ahjaa, see halloweeni kook:

Makaak!

Sõitsin ükspäev Sipsikuga autoga ja laps hüüatas: “Makaak! Makaak!” Ma olin hetkeks hämmeldunud ja siis mõistsin, et ta mõtleb mänguväljakut. Ma olen nimelt harjunud kuulma: “Lähme makaakule!” seega lihtsalt makaak tekitas esmalt segadust.

Ma tahtsin siia panna pildi tollest paavianist (makaagi sugulane, eks, seos missugune!), kes Tansaanias mu võiku pihta pani, aga selleks peaks ma kusagilt üles leidma selle kõvaketta, kus peal see foto on ja siis sealt kaustast ka foto üles leidma ja ma ei viitsi. Luban pühalikult, et teen seda lähiajal ja räägin siis ka loo, kuidas mind kord Tansaanias paavian ründas.

Kõrvitsakoogi pildi panen ka peagi üles. Kohe, kui õigel hetkel meelde tuleb. Sest foto on telefonis, aga mul on hetkel läpakas sa süles ja telefon on… kusagil.

Magus amps

Ma pole ammu ühtegi retsepti jaganud, seega ilmselt oleks viimne hetk. Tuleb küll tunnistada, et olukorras, kus poisslaps ei söö suurt midagi ja tütarlaps on väga valiv, pole see söögitegu just kõige inspireerivam tegevus ja mingeid põnevaid katsetusi ma ka pigem ette ei võta. Viimase jaoks pole hetkel ka eriti energiat ja igasugused küpsetamist vajavad (magusamad) asjad on tänu me “suurepärasele” ahjule riskantsed. Oleks remont juba tehtud. Õigus, köögi jaoks on ka hinnapakkumist vaja…

Olgu siin toodud kolm retsepti maailma erinevast otstest. Alustagem kohaliku ratatouille‘ga, mida ilmselt suurem osa teist nii kui nii juba teha oskab, aga ma leidsin retsepti, mis hautisest visuaalselt imeilusa roa teeb. Mul ei olnud värsket basiilikut, seega seal retseptis olevat segu ma peale ei teinud, aga mul oli riivjuustu üle, seega ma panin hoopis seda ja sain krõbedase juustukoorikuga roa. Väga mõnus!

Juustust rääkides ka väike vahepala. Hetkel on Mont d’Or ehk “mägede kulla” hooaeg. Tegu on juustuga, mida müüakse septembrist maini ja mida on kõige parem süüa nii, et lõikad kooriku veidi katki, pistad sinna küüslauku, valad peale sortsu valget veini (puritaanidele Jura piirkonna vin jaune, mis meenutab oma maitselt kuiva šerrit), pakid juustu koos selle puukarbiga, milles seda müüdi, fooliumisse ja küpsetad ahjus ära. Minifondüü. Sõltuvusttekitav.

Prantsusmaalt liigume Marokosse ja küpsetame ühe bisteeya (sel on mitu erinevat nimekuju). Tegu on rikkaliku täidisega filotaignapirukaga. Mina ei lugenud retsepti väga hoolikalt, seega kui ma pirukat tegema hakkasin, avastasin ma, et mul on liiga vähe kana, sest põhimõtteliselt peaks terve piirakas kana täis olema. Ma asendasin puuduva kana kartuliga ning ma kipun arvama, et sellisena on see pirukas ehk isegi etem ehkki ma kavatsen kunagi ainult kanaga versiooni ka ära proovida. Tuhksuhkrut ma kaunistuseks peale ei puistanud, apelsiniõievett mul polnud ja et ma tõesti lugesin retsepti hooletult, oli mul ka kondita kintsuliha (vist, ma enam ei mäleta).

Täna tegin kõrvitsakooki. Kõrvitsapühale sobilik ja olin lubanud laste Halloweeni peole miskit kaasa võtta. Taigna ostsin poest, kõrvitsapüree tegin ise (soovitan kõrvitsat ahjus küpsetada ja siis püreestada, vajadusel ka sõelast läbi suruda, sest hautades jääb liiga vesine) ja suhkrut panin soovitatud 250 grammi asemel 100 ning seda oli rohkem kui küll. Ma ei saa aru, miks suurem osa koogiretsepte suhkruga üle piiri läheb. Mulle meeldib magus. Mulle meeldib hea (kvaliteetne!) baklava, mida paljud süüagi ei suuda. Aga vat paljude koogiretseptide juures on minu jaoks suhkrut liiga palju. Kui ma oleks kogu selle suhkru sinna sisse uhanud, poleks kõrvitsat üldse tunda olnud. Ma olen võib-olla imelik, aga kui ma teen kõrvitsakooki, siis võiks ju kõrvitsamaitset ikka ka olla. Või ei?

Ma peaks homseks ostunimekirja tegema ja poodi minema, aga mu pea on ideedest täitsa tühi. Ja väsimus on ka peal. Tuleb järelikult poes ja hiljem köögis loovalt läheneda. Külmkappi peaks koristama… Üldse tundub mulle, et meil on suuremat külmkappi vaja, aga samas mõtlen ma, et see võtaks ju rohkem ruumi ja elektrit ning võiks ju vana kapi lihtsalt keldri viia ja asju sealt tuua (elektrikulu siiski jääks), aga inimene on ju muidugi laisk ja ei viitsi keldris käia.

Lotte küsimus

Vabandage mu kehva otsimissuutlikust, aga kust saaks näha või osta Lotte muusikalide lindistusi? ERR on vähemalt ühte neist filminud, mingid klipid on ka YouTube’is üleval, aga ma ei leia täispikki kusagilt. ERRis on vaid mingi lühisari.

Peaks mingil vihmasel päeval Sipsikule esimest pikka multikat näitama. Kolmapäeval tuleb vist jõle ilm.

Lotte laulud on ka vahvad. Neid suudan ma kuulata. Ma tahaks neid mp3-na osta, aga see pole vist võimalik? Mul pole plaadiga lihtsalt midagi teha…

404

Klikkisin ERRis ühele uudisele ja selmet uudist näha, sain hoopis sellise ekraani:

Mulle meeldivad nunnud veateated :)