Category: Uncategorized

Kaheksa kuud

Viimaste andmete põhjal on Prantsusmaal hetkel kasulik erakordselt ülekaaluline olla, sest 1. maist hakatakse vaktsineerima kõiki täiskasvanuid, kelle kehamassiindeks vähemalt 30 on. Selliseid isikuid peaks 2,3 miljonit olema, väidab peaminister.

Esmaspäevast kaob 10-kilomeetrine liikumispiirang (jee, kaugemale matkale!), 19. maist tohib juba üheksani kodust väljas viibida ning avatakse restoranide terrassid, muuseumid ja kinod, 9. juunist tohib üheteistkümneni kodust väljas olla ja 30. juunist peaks komandanditund lõplikult kaduma. Kaheksa kuud komandanditundi! Uskumatu…

Tunneli lõpust paistab valgus, aga see võib ka vabalt kiirrong olla. Genf-Pariis TGV näiteks.

Kaugnägelik

Loen Hercule Poirot’d ja ette jääb sõna presbyte. Tähendab kaugnägelikku, aga ei saa mitte minna mööda sellest, et see sõna näib olevat kuidagi ühenduses sõnaga presbytérien, mis tähendab presbüterlast ehk teatava protestantismiharu esindajat. Tõsi tema on, et presbüterlaste kirikukorraldus on säärane, et kõrgeimaks organiks on n-ö vanemate kogu ja vanemad inimesed kipuvad kaugnägelikkuse all kannatama, aga ma kahtlustan, et nad ei valinud oma usuharule nime teps mitte selle järgi. Või no nad valisid omale nime selle järgi, et nad kasutavad presbüterlikku kirikukorraldust, seega tuleks pigem küsida, mida Calvin sellega mõtles, kui ta sellise ideega välja tuli. Kui see ikka tema poolt välja mõeldud nimi oli. Genfi mees, ta pidanuks prantsuse keelt tönkama küll.

Müsjöö abikaasa

Notari assistent saatis täna ligipääsu andmebaasi, kus meie ostutehingu dokumendid ripuvad, et me nendega tutvuda saaks. Hakkasin eellepingut lugema ja mühatasin. “Monsieur Seejasee, insener, ja madame Toojatoo, tema abikaasa…” Krdi patriarhaal-nahaalne ühiskond! Me ostame siin seda maja võrdsete partneritena, aga mina olen “abikaasa”. Fffffffffff!

Lisaks muudele põnevustele oli seal kaustas näiteks ka dokument, mis teatas, et me maja on seismiliselt keskmises ohupiirkonnas ning tõenäosus, et maja alt maa sisse kukub on pigem väike (Jura on karstiala, seega päris võimatu see samas poleks). Lisaks on meil siin mõnevõrra radooni, aga mitte liiga palju. Nii keskmiselt. Kui Eestis sellist analüüsi tehtaks, tuleks pool Lasnamäed vist punasesse tsooni kanda. Te ikka teate, et kui Kumu jaoks auku lõhati, tuli sealt radioaktiivset paekivi välja? Ei, ei olnud salajane militaartsoon, meitekandi (või siis pigem teitekandi…) paekivis on osaliselt radioaktiivne diktüoneema kilt. Diktüoneema on nagu homöopaatia – ma kunagi ei mäleta, kuidas seda kirjutatakse. Kas homopaatia on sõnana olemas? Võiks näiteks tähendada võrdselt jaotunud meelsust või ehk passiivset neutraalsust. Homo- kui homogeenne, mitte kui hää-hää pede, eks.

Tuleme nüüd tagasi dokumentide juurde. Huvitava infona lugesin, et siin külas on toimunud päris mitu ohvritega üleujutust (viimane 1993. aastal), mis on veidi kummaline, sest siin pole ju ühtegi suurt jõge. On Allondoni jõe alguspunkt, mis suviti ära kuivab ja mis asub külast all pool ja “kanjonis” ning siis on üks mööda mäge jooksev lõhe, kus kevadeti ehk vett jookseb, aga see on küll kõik. Aa, Varfeuille’i ojake on ka. Tõesti, ojake. Mainitakse mingite kaitserajatiste purunemist ja vihmaga seonduvat aeglast veenivoo tõusu. Mis pagana kaitserajatised? Allondoni silda võiks muidu kahtlustada, aga see pole enam siin külas. Hakka või koduloouurijaks siin.

Kogu see ostu- ja renoveerimisprojekt on korraga nii põnev ja täiesti hirmutav. Mul on tunne, et ma peaks rohkem sahmima ja uurima, aga mul sai korraks aur otsa. Ja nüüd ma tunnen süümekaid, sest ma peaks sahmima ja uurima.

Väävlivannikuurort

Meie veganelu saab pühapäeval selleks aastaks otsa, kuid mitmed avastatud söögid jäävad meie menüüsse kindlasti edasi, sest meile meeldivad köögiviljad ja nii mõnigi uus avastus on olnud lihtsalt imeline. Tõele au andes ei ole see vegandamine märkimisväärselt raske olnud ja ma tunnen end kuidagi kergemana (ma olen ilmselt ka kilo-kaks kaotanud, aga ma ei pea ilmtingimata seda silmas). Ma ei tunne ka eriti millestki puudust ja võiksin ilmselt isegi jätkata. No olgu, veganjogurtist ma siiski suurt ei hooli ja küpsetisi-kooke tahaks ühel hetkel, aga ma mäletan, et kunagi Braunschweigis tehtud paast oli kuidagi keerulisem. Võimalik, et ma olen lihtsalt ise kokana arenenud. Või siis aitab kaasa ka hea pannkoogiretsept, mis koogiisu vaos hoida aitab :)

Olgu tõe huvides mainitud, et ma olen nende praeguseks kuue nädala jooksul siiski minimaalselt mitte-vegan asju söönud. Mett ei välistanud ma kohe alguses, aga ma olen pistnud põske ka Sipsikust jäänud juustuviilu või suitslõhetüki. Mulle ei meeldi toitu ära visata ja kui järgi jäänu oli midagi sellist, mille puhul ma võisin olla kindel, et seda hiljem ära ei sööda, siis ma vahel sõin selle ise ära. Tõsi, naabruskonna kassid said ka mõningal hulgal. Pelmeene näiteks :) N. küll hurjutas mind, et sellise rikkumise eest lähen ma otseteed põrgusse, aga ma sõnasin vastu, et ma muretseks tema asemel hoopis ta enda hinge pärast, sest minusuguse ateistirajakaga abiellumise eest saab ta minuga koos sinna väävlivannikuurortisse tulla.

Igatahes. Söögist tahtsin tegelikult rääkida. Bhindi masala jäi üles pildistamata, aga meeldis mulle kohutaval kombel. Tšillit ei pannud, sest lootsin, et laps äkki sööb, aga muidugi ei söönud ehkki ma olin lisanud kikerherneid, mida ta muidu jumaldab. Kui sulle meeldib okra, meeldib sulle ka see toit. Muide, okrad ja noid n-ö toidubanaane ostes (neist hetke pärast) küsis tumedanahaline kassapidaja üllatunult, et oi, kas te teete Aafrika toite? Ma kostsin, et okrad kasutakse ka Bulgaarias ja Türgis palju, aga siis võttis kassapidaja lindilt banaanid ja muigas, et neid banaane seal riigis vaevalt kasutatakse. Pidin nõustuma :) Tegelikult oli mul neid banaane hoopis ühe India söögi jaoks vaja.

India söögiks oli vazhakkai tikki ning põhimõtteliselt on need kartuli-banaani kotletid. Ma oleks pidanud banaane kauem keetma, sest neid kahvliga lödiks surudes ei tahtnud nad eriti lödistuda, aga maitse oli mõnus. Ma panin küll tunduvalt rohkem kartulit (ja ei pannud jahu) ning hakkisin ka koriandrit sisse, sest mul oli seda. Magus-hapu kastmega viisid keele alla, seega lähevad kindlasti kunagi kordamisele.

Kikerherneomlett oli jumalik! Aitäh-aitäh selle soovituse eest! Läks samuti retseptide varasalve ning usutavasti saab teda peagi uuesti tehtud, sest maitses mulle rohkem kui itaallaste farinata. Huvitav kas see võiks šiitakedega hea olla? Hmm…

Ma kahtlustan, et ülemisel pildil on kõrvitsa ja muude kapijääkide karri, mida ma eelmisel esmaspäeval tegin. Kapijäägikarri näib me traditsiooniline esmaspäevatoit olevat, sest tegin ka täna ühe kapijäägikarri, aga et ma ei viitsi pilti arvutisse tõmmata, jääb see viimase nädala kokkuvõttesse.

Läätsevorm või läätse moussaka oli ka mõnus. Ma ei oskagi seisukohta võtta, kas mulle meeldib läätsedest karjasepirukas rohkem kui see. Nad on üsna sarnased, kui moussaka peale kartuliputru, mitte vegan-bešamelli teha.

Nii, nüüd tuleb järjehoidjates sobrada ja viimaseks nädalaks retseptid välja valida ning ostunimekiri kokku panna. Vene poodi tuleb ka minna, sest mul on pasha jaoks kohupiima vaja ja too poolakate oma, mida seal müüakse, on just õige. Neljapäeval tuleks Grand Frais’st vutimune tuua. Ilmselt värvime paki vutimune ja 12 kanamuna. Ja avokaadosid on vaja. Avokaado-munavõid tuleb teha! Või teeks suisa pärismunavõid? Polegi seda kunagi teinud… Mm… Samas pasha JA munavõi koos on ehk liiast. Niigi ei tee ma bulgaarlaste lihavõtteküpsetist, mis põhimõtteliselt sama, kui meie kringel on, sest me leppisime kokku, et kõigi vaimsele tervisele on parem, kui mina end tolle kipaka ahju tõttu siniheleroheliseks ei vihasta. Veel mõned kuud, veel mõned kuud, ommmmm….

Tutvused

Tollest lihavõttejänku jamast oli kokkuvõttes ikkagi päris palju kasu, sest kui ma jänku omanikku otsisin ja erinevatele ustele koputasin, sain ma tuttavaks ühe äsja Echenevex’sse kolinud naisega. Tema oligi see, kes elab majas, mille eelmistel omanikel olid olnud küülikud, seega ma kahtlustasin, et ehk jäi neil üks maha või midagi taolist. Ma läksin järgmisel hommikul ja jätsin talle postkasti kirja, paludes tal mulle eelmiste omanike kontakt edastada. Ta võttis minuga ühendust just siis, kui jänku tegelikud omanikud jänkule järele tulema pidid, et mulle öelda, et tema maja eelmised omanikud jänkut kaotanud pole. Ma kasutasin juhust ja küsisin, et kui vana tal laps on (nägin ukse taga käies esikus käru) ning pakkusin, et ehk võiks tuttavaks saada. Jah, ma üritan siin oma põhjamaist introvertsust maha salata ja sotsiaalselt aktiivsem olla. Ma tean, ma jätan vahel kohutava seltskonnalõvi mulje, aga ma ei ole seda teps mitte.

Täna saime lõpuks kokku, sest varasematel kordadel tuli alati üks või teine asi vahele. Minu esimene Maltalt pärit tuttav. Ma olen muide hakanud telefonis inimeste nimedele rahvusi taha kirjutama (või muid võtmesõnu), sest sageli ei tea ma nende perekonnanimesid ja nii ongi mul “katalaan” ja “jänku” jmt lisandid seal.

Lobisesime meil aias ja ta mainis, et ta audiitorist mehel on piloodipaberid. Oo, ütlesin ma. Seejärel mainis ta, et nad rendivad vahel lennukit. Lähevad Lausanne’i lennujaama, võtavad lennuki ja lendavad kuhugi. Mu lõug hakkas vaikselt maa poole vajuma. Mees, kellele järjest enam retrolennukitega lennata meeldib, võtvat sageli sõpru lennureisidele kaasa. Näiteks lennatakse Gruyère’i (maandumine pidi seal piltilus olema) lõunatama või tehakse Šveitsi ringlendu. Kui nad USAs reisil olid, rentisid nad seal ka lennuki, sest pikki vahemaid oli nii parem katta ja no oma lennukiga kanjonite kohal lennelda, see on midagi erilist. Mu lõug oli selleks hetkeks juba maasse kaevunud. Siis küsis ta, et kas me tahaks mõni kord kaasa lendama tulla. Ma suutsin vaid hämmeldunult noogutada.

Olgu, see oli hetkel veel selline suusoojaks küsimine, aga mulle tundus, et me klappisime inimestena, seega tuleb siin lihtsalt ühel nädalavahetusel grill kuumaks ajada ning perekondlikult tutvuda. Muidugi ma tahan eralennukiga (olgu, rendilennukiga) Gruyère’i fondüüd sööma sõita ja siis Zermatti suunduda, et Matterhorni ümber tiirutada!

Sookollid

Ma ei mäleta, et ma oleks pidanud kunagi Sipsiku titeajal juhtmete jmt pärast muretsema, kuid mingit hülgelikku liikumisviisi harrastav Tervel on viimastel päevadel väga järjekindlalt elutoas olevaid juhtmeid sikutama– kuidas hülged üldse maal liiguvad? Latsuvad?. Latsutas juhtmeid nätsutama. Tea kas peaks mühatama, et kohe näha, et mees. Tehnika kohe huvitab.

Sipsik sai oma Nuuskmõmmiku lõpuks kätte ja võttis suht esimese asjana tal püksid jalast, et nentida, et Nuuskmõmmikul on pepu. Tugev kaasaegne naine kasvab mul siin. Ei mingit ninnu-nännut, kenal kutil tõmmatakse lihtsalt kohe esmatutvumisel püksid jalast.

Mina aga avastasin täna juhuslikult, et pükstel, mida ma pea koguaeg kannan, on tagumiku peal auk. Selgitabki vast, miks eile tänaval kohatud ületeenaabrimees mulle kuidagi eriti sõbralikult tere ütles. Suurim mure pole aga mitte mingi hägune mainekadu vaid mure selles osas, kust endale asenduspüksid leida. Mulle ei meeldi internetist riideid tellida! Tõsi, need püksid tulid Amazoni kaudu. Ma olin sunnitud neil kummi järele laskma, sest “one size fits all” tähendab üldiselt seda, et ei sobi eriti kellelegi.

Söögiaeg!

Järjekordne toidukokkuvõte! Mida me siis sel nädalal sõimegi? Tõele au andes unustan ma enamasti pildistamise ära (ei ole minus seda toidublogija hinge, ei ole), seega fotodeta on üks sats börekke (samas, need näevad alati täpselt samasugused välja ka), N.-i tehtud wrapid ja üks wok, mille ma kapis leiduvast kokku viskasin. Muuhulgas oli seal ka üht ingveriga marineeritud tofut. Vaadake, ma ostsin kaks pakki tofut, aga need pakid on kaksikpakid, seega põhimõtteliselt oli mul neli eraldi pakendatud tofut. Kaks nõukasardellimaitselist ja kaks ingverimaitselist. Ingverimaitselise nokkis N. oma portsu seest välja (ma kangelaslikult või jonnakalt siiski sõin enda omad ära) ning too teine latakas läks otse komposti. Tofueksperimendi kuulutame lõppenuks. Rohkem ei osta.

Ma täpselt ei mäleta enam, millest need pätsikesed olid, aga ilmselt must uba, riivitud porgand ja suvikõrvits, ilmselt lisasin ka veidi jahu (kas tavalist või kikerherne oma), ürte. Veidi liiga märg tainas sai, aga mannas veeretatuna sai ära praadida. Need läksid kunagi hiljem sinna wrapi sisse ka. Nood saiad on jälle ühest jahusegust, mis ma ostsin ning neid kutsuti lihtsalt “Maroko saiaks”, seega ma ei saa mingit retsepti anda. Ahi kippus jälle põhjast kõrvetama, aga noh, mõned kuud veel, mõned kuul veel, nagu mu mantra siin on, kui köök mind välja vihastab.

Ühel õhtul proovisin teha seda Etioopia kapsarooga, mida turult kord ostsime. Oli valida kahe retsepti vahel ja ma võtsin vähemate koostisosadega variandi, mis oli ilmselt viga. Oli okei, aga mitte nii hea, kui see turult toodu. Tuleb mõnda teist retsepti katsetada.

Sain turul eelmisel nädalal imepisikesi Jaapani baklažaane ning panin osa neist karri sisse. Kapis oli veel keedetud musti ube järgi ja loopisin sinna veel kõike, mida kapis leidus ja mis tundus sobivat.

Eile tegin kapsarulle. Ma pole ealeski kapsarulle teinud ega vist ka eriti söönud, sest meie peres neid mu meelest kunagi ei tehtud. See on üks selliseid roogi, mis ratsionaalselt võttes peaks maitsema, sest koostisosad on head (nagu ka värskete köögiviljadega piimasupp või leivasupp), aga mingi sisemine hääl teeb “Väkk!”. Parim viis sellisest tundest üle saada, on seda rooga teha või kusagil süüa. Ei, seda piimasuppi pole ma ikka veel teinud või söönud. See Väkk on kuidagi liiga tugev, sest lapsepõlve lasteaiatrauma on oma jälje jätnud… Leivasuppi ma kunagi tööl sööklas sõin, täitsa maitses.

Kapsarulli otsustasin teha selle retsepti pärast, aga ma panin sinna hoopis teisi asju: risotoriis, riivitud porgand, paprika ja suvikõrvits, erinevad maitseained. Sisu oli jällegi liiga vedel ja kapsas maitsetu. Hapukapsaga oleks hea, bulgaarlased ja türklased hapendavad terveid päid ning teevad nendest kapsarulle. Tegelikult tavatseti Eestis ka kapsaid tervena hapendada, tsiteerigem ERMi blogi: “Praegune riivkapsaste tegemise komme ei ole väga vana. Eesti talurahvas hakkas peenestatud kapsaid hapendama alles 19. sajandil. Varem tehti nn sült- ehk hautatud kapsaid. Selleks pandi kapsapead kas tervelt või suuremad pooleks või neljaks lõigatuna patta ja kuumutati läbi. Kupatatud kapsapead laoti õue virna või kallati suurde toobrisse, kus nad kergelt hapnesid ning külmunult ületalve säilisid. Sealt raiuti kapsast jaokaupa toiduks.” Raiumiseks kasutati muidugi kapsarauda. Kui rotid seda muidugi minema ei tassinud. Häšštääg, peene klassikaviide!

Nõnnaks, aeg on minna kikerherne-kõrvitsa karrit tegema! Seejärel tuleb homseks ostunimekiri teha ehk et tuleb välja valida mõned söögid, mida teha. Eelmisel nädalal jäi see tegemata ja käisin poes lihtsalt ühel suvalisel vabal hetkel, seega tuli ootamatult palju improviseerida, aga tulemus polnud teps mitte kehva.

Inglise aktsent

Helistasin hommikul gaasifirmasse ja suutsin esimese kõne prantsuse keeles ära teha. Vastasin küsimustele ja siis sain ma aru, et nad helistavad tagasi. Helistasidki ja küsisid midagi, mida ma oleks just nagu pidanud tegema, aga millest ma aru ei saanud. Puterdasin midagi ja minuga rääkiv naine läks inglise keelele üle. Korraga nii natuke häbi kui ka kergendus. Ta tahtis, et ma vaataks, palju gaasi tsisternis alles on. Seejärel palus ta, et ma teeks seebivett ja kallaks selle paagi peal olevatele kraanidele ja muudele jubinatele, sest kui gaasi sealt lekib, on see mullide näol kohe näha. Tegin seebivett, kallasin ja nägin kohe mulle. Läksin ära tuppa ta kõnet ootama ja kui ma mõne aja pärast aknast välja vaatasin, nägin ma väga seebivahust gaasipaaki. Läksin tagasi õue ja tuvastasin, et lekib kohe mitmest kohast.

Helistas tagasi ja kuuldu põhjal lubas meie kontaktid nende lepingupartnerile anda, kes siis ühendust võtab. Ma kasutasin juhust ja küsisin, et kas maa-alune paak oleks kõvasti kallim, sest me ostame maja ära ja me paneks selle paagi pigem maa alla (jah, otsustasime gaasi pikemaks ajaks alles jätta, köögi osas veel mõtlen). Ta lubas mu kontaktid müügimeeskonnale edasi anda, et nad mulle helistaks ja sel teemal vestleks, sest maja ostes tuleb meil uus leping sõlmida ja oleks ehk mõistlik kõik korraga ära teha.

Veerand tundi hiljem helistas mulle torumees, kellel oli imeilus hääl ja kelle näol on ilmselt suurepärane armastuslaulude laulja kaotsi läinud. Ta küsis üle kõik asjad, mida gaasifirmaga juba räägitud oli ning kuuldes, et keerasin tsisternist gaasi kinni ja lülitasin katla välja, arvas ta, et ta tuleb siis homme, sest midagi ohtlikku pole. Ma kostsin vastu, et mul on titt majas ning kütteta oleks iga erakordselt niru olla. Ta siis ohkas ja ütles, et ta siis tuleb, sest titte tõesti kütteta majja jätta ei saa.

Torumees jõudis umbes kolme tunni pärast ja sõnas autost välja astudes esimese asjana, et poleks meil titte majas, poleks ta täna tulnud. Vahetas tsisternil kaks juppi ära ning märkas siis õues ringi jooksvat Sipsikut. “See pole ju titt!” ütles ta veidi solvunud ilmel. “Mul on kaks last, 7-kuune magab toas,” sõnasin ma ja torumees leebus. Sel ajal, kui katel uuesti tööle läks, uuris torumees, et kas ma olen ehk inglane. Ei. Šotlane? Ei. Iirlane? Ei. Austraallane? Ei, ma olen eestlane. Eestlane! Teil on inglise aktsent, teatas ta. Tore teada, et mu prantsuse keelel on inglise aktsent. Ta ise polevat ka prantslane ja välimuse põhjal pakuks ma näiteks Portugali või Hispaaniat, aga ma ei täpsustanud, kust ta pärit on. Prantsuse keelt rääkis ta mu meelest aktsendivabalt. Ühtlasi mainis ta, et elab siit küllaltki kaugel. Ta ütles nime ka, aga mulle ei jäänud meelde, kuid mul oli pärast seda veidi piinlik, sest ma eeldasin, et torumees tuleb siit samast Pays de Gexist, mitte 100+ kilomeetri kauguselt. Oleks võinud homseni oodata küll, meil on paar elektriradikat majas täitsa olemas.

N. on siin seda põldmarjarägasikku hekilõikuri, vana muruniiduki ja oksakääridega lõiganud ja maastiku topograafia hakkab vaikselt välja tulema. Lisaks on see piirkond nüüd Franzu ja üle tee elava halli kassipoja lemmikpaik. Kassipojale meeldib näiteks gaasitsisternil istuda.

Rägastik jätkub paremal pool veel 2-3 meetri võrra. Ilmselt jookseb meie krundipiir umbes sealt, kus on see elektriposti juures olev puu, sest aastate eest omastas Echenevex igaks juhuks jupi teeäärsest krundist, et tulevikus ehk infrastruktuuri arendada (ilmselt plaaniti elektrikaablid maasse matta). Seega jääb me haige hekk tegelikult me maalt välja, mis on mõnes mõttes hea sest saame selle maha lõigata, aga ei pea teda ehk välja juurima, et uusi puid samale kohal istutada. Nood kaks äbarikku kuuske kaovad ka ja hekk hakkab sealt, kus on see parempoolne äbarik (temast paremal on kaks lopsakat kuuske). Hekk saab ilmselt joosta peaaegu tsisternini, sest kui aed liigub talle lähemale, ei saa me tsisterni ette hekki panna, aga kui tsistern läheb maa alla, ei riiva see enam silma ja me saame sinna ehk väiksemaid ilupõõsaid või sirelivõsa istutada. Kaevetöid tuleb ka teha. Ilmselt läheb hekk sinna n-ö astmele, millel ka tsistern on. Seda astet polnud enne nähagi, sest rägastik oli peal. See rägastik saab kusjuures juba umbes kella ühest päikesevalgust, seega täiesti kasutu nõlv see pole ning ehk istutan isegi sinna kunagi midagi.

Logiraamat

Kass on viimasel ajal öösiti õues, mis on veidi kummaline, sest meil on veel öökülmad. Päeval ta muidugi suuresti magab.

Ma taipasin just, et ma peaks aeda ja peagi ka maja rohkem pildistama, et oleks kunagi hea vaadata, mis kõik tehtud sai. Näiteks too põldmarjarägastik väheneb hoogsalt ja N. pakkus, et ehk ostaks suure koti põldlillede seemneid ja puistaks sinna laiali. Ehkki lilleväli mulle meeldiks, pole ma kindel, kas need seal kiviklibus kasvama hakkaks. Kohalik linnupopulatsioon ilmselt mõtleks: “Ohhoo! Bufee!” Ja läinud nad ongi.

Ma niitsin täna ära muru, tirisin oma tüümianiväljalt välja suuri umbrohulisi, et väli ikka õilmitseks, korjasin kuivanud heina (talunik niitis teeäärt) ja multšisin sellega ära maasikad, Sipsik aitas mul murulaugu ja peterselli seemned maasikate juurde maha panna, N. maadles rägastikuga. Pärastlõunal käisin ta tööd vaatamas ja tundsin gaasitsisterni juures olles gaasilõhna. Ohkama võttis. Homme helistan sellele firmale, kellelt omanik tsisterni rendib. Just, rendib. Ma olin suht üllatunud, sest arvasin, et gaasitsisternid tuleb välja osta. Kas enam kui 20 aastat üüritasu ei võrdu juba tsisterni hinnaga?

Järjest lisandub nimekirja asju, mida ma peaks uurima. Õieti peaks ma tegema nimekirja asjadest, mida ma peaks uurima. Hetkel on see nimekiri mul peas ja ma kindlasti juba unustan asju. Remondinimekiri on vist peaaegu et valmis. Need asjad, mida ma veel ei tea, ootavad mõningate uurimistööde järel. Näiteks tuleb mul rääkida põrandakütet paigaldava firmaga, et teada saada, kas Prantsusmaal seda lähenemist kasutatakse, mida ma kasutada tahaks. Ja siis tuleks rääkida ventilatsioonisüsteeme paigaldava firmaga. Meie majal on sundventilatsioon kohustuslik ja kui ülemisel korrusel see tõesti toimib (ja on kahjuks lärmakas), siis meil mitte. Lisaks soovitas diagnostikaraport mingit uuemat süsteemi, mis peaks meile küttekuludelt säästu tooma. Ja ikkagi ei tea ma, kas kolmekordse klaasiga aknad oleks meie majale mõistlikud, sest ma ei tea tegelikult kui hästi see maja soojustatud on. Kas me kaotame sooja rohkem läbi akende või seinte-põranda? Tähendab, kolmekordne klaas on parem, aga kas see lisakulu annaks nii suure võidu?

Ühtlasi tegi N. midagi, mis pani mind oma vanaema peale mõtlema. Tal oli nimelt kombeks kirjutada üles kuna ta midagi aeda maha külvas või istutas ning lisaks märkis ta üles ilma. Viimase kohta ei tea ma, kas iga päev või ainult kevadel, sest ma vaid mäletan, et tal olid mingid vihikud, kuhu ta asju üles tähendas. Ma märkasin riiulil üht märkmikku ja N.-i teades pakkusin, et ta kirjutas üles, et ta pritsis täna puid (seenhaiguste vastu). Sealt läks mõte liikuma, et tegelikult võiks aia logiraamatut pidada küll ja et me oleme armastusväärselt vanamoodsad, ei tee me seda mitte Excelis vaid paberil. Võtsin kapist ühe ilusa mäepildiga märkmiku ja sellest saab me logiraamat. Paneme kirja, mida ja kuna maha paneme, mille kasvatamine õnnestub, kuna puid pritsime, miks mitte ka erinevad kulud. Mitte et meil seda kõike otseselt vaja oleks, aga no miks mitte.

Veel kaks nädalat ja kaks päeva eellepingu sõlmimiseni.

Erivajadustega hunt

Lugesin lapsele muinasjutte ette ja noh, mulle ei meeldinud lapsena ka need n-ö Disney muinasjutud, kus ainult ninnu-nännu printsessikesed ringi keksisid, aga nüüd täiskasvanuna panevad need kohe eriti kulmu kergitama. Kõik printsid on mingid eriti pealiskaudsed mölakad (mõned ka nekrofiilsete kalduvustega), isad hülgavad rahumeeli lapsi metsa, sest uus naine käsib nii, kolme põrsakese vanemad saadavad lapsed ellujäämislaagrisse ja no siis on Punamütsike.

Mina: Punamütsike on täiesti ebaloogiline lugu. Miks see hunt lihtsalt esmalt Punamütsikest ja siis vanaema ära ei söö? Miks on vaja esmalt Punamütsikest eksitada ja siis transvestiiti mängida?
N.: Hundil on ehk ka erivajadused.