Category: Uncategorized

Lendan, ei lenda

Võtsin raske südamega vastu ratsionaalse otsuse juulis siiski Eestisse mitte lennata. See tähendab, et ma ei tulegi sel aastal Eestisse ja see mõte on kuidagi kummaline. Kui Eesti teatas, et nad Prantsusmaalt-Šveitsist tulijatelt karantiini ei nõua, uurisin ma pileteid ja olin elevil. Juunikuised piletid ehmatasid mind hinnaga kohe ära, sest praegu on Lufthansal vähendatud graafik ja see peegeldub hinnas kohe väga. Juulikuised piletid olid nagu ikka. Mõtlesin ja mõtlesin ringi ja mõtlesin uuesti ringi ja siis uuesti ja uuesti. Ja nii iga päev. Hommikul olin kindel, et lähen, lõunaks olin muutnud meelt, et pärastlõunal uuesti ringi mõelda…

Lõpuks oli vaja üht väga väsitavat päeva Sipsikuga, et mõista, et kui ma võtan üksi, umbes seitse kuud rasedana ja ligi kaheaastase ning mitte just kõige ratsionaalsema reisikaaslasega ette vahemaandumist nõudva lennu, siis ei pruugi see mõne osalise närvikavale just kõige paremini lõppeda. See oleks tehtav ja ilmselt läheks kõik ludinal, aga alati on see teine võimalus. Näiteks see, kus ma torman Frankfurdis, kisav ja rapsiv Sipsik kaenlas, terminali teises otsas asuva värava poole, sest keegi on jälle ära kaotanud mu käru, lend on hilinenud ja Sipsikul on paha tuju, sest ta pole saanud teha midagi, mida tema väikelapse aju kohe kindlasti nüüd ja praegu teha tahab.

N. pakkus, et lähme kõik koos nädalaks, aga nädal on liialt lühike aeg ja liiatigi tähendaks see seda, et N.-il oleks nädal aega vähem puhkust, mida sügisel välja võtta, et tite sündides pikemalt kodus olla. Mulle on see hetkel olulisem, kui Eestisse tulemine.

Siit aga mu küsimus. Ma tean, et on ebatõenäoline, et keegi sel suvel reisiks ja just nimelt siia meie maanurka, aga kui mõni selline isik juhtub olema, siis ehk annad endast märku? Mul on Tallinnas hulk asju, millest osa (riided ja mänguasjad – toeta kohalikke väikeettevõtteid!) saavad mu vanemad posti panna, aga no näiteks raamatuid ma postiga saata ei taha, sest see läheks erakordselt kalliks. Raamatutega pole muidugi ka kiiret, aga kui peaks juhtuma, et keegi tuleb siia ja tal on pagasis või autos ruumi… Vastu võin pakkuda pudeli head Bulgaaria veini, grill-tšilli, Franzu patsutamist ja muid taolisi hüvesid. Võin ka järgmisel korral siit tulles näiteks su lemmikjuustu kaasa tuua. Või šokolaadi. Kanepit ei too, mis sellest, et see Genfis legaalne on.

Juustust rääkides. See karamelliseeritud sibulatega Gruyeri pirukas on imeline! Double cream tähistab 45-50%-lise rasvasisaldusega paksu koort. Ilmselt võiks selle näiteks vahukoore ja mascarapone seguga asendada, kui midagi samalaadset poest ei leia. Ma tegin esimesel korral Normandia crème fraîche’iga, mis oli nagu hapukoorekontsentraat, sest rasva oli vist isegi üle 50%. Maitses neetult hästi. Nii koor kui ka see pirukas. Mul diagnoositi jälle rasedusdiabeet, seega vähese süsivesiku ja suure valgukogusega söögid on nüüd minu sõbrad. Pidi see nüüd just puuviljahooajale langema…

Neile, kellel süsivesikutega probleeme pole, soovitan seda tüümiani ja palsamäädikakreemiga kartulipirukat. Ma ei pannud ilmselt piisavalt palsamäädikakreemi, seega maitse jäi veidi plass, aga mõningase timmimisega saaks sellest imehea roa.

Punane kraan

Pesin eile õhtul nõusid ja mõtlesin, et tea miks see vesi üldse soojemaks minna ei taha. Kui pesemisega valmis sain, otsustasin igaks juhuks korra keldris käia ja boilerit vaadata. Muidugi vilkus sellel mingi veateade. “Manque d’eau” ehk “vähe vett”. Kiire guugel teatas, et boileri rõhk on liialt madal ning selle tõstmiseks tuleb avada vastavad kraanid. Suurepärane, aga kus need kraanid on? Vana boileri puhul me seda teadsime, aga uue puhul jätsid paigaldajaid meid kahjuks sellest informeerimata ja mingit manuaali ka neist maha ei jäänud. Ma ei suutnud boileri pealt mingit täpsemat nime peale üldise margi tuvastada, et netist uurida. Vana boiler oli seina peal, uus on põrandal tuhaplokkidest alusel. Võtsin taskulambi ja pugesin boileri taha, siis viskasin end maha pikali, et boileri alla näha ning hakkasin vaikselt ärrituma. Kas ma pean jälle sellele neetud torumehele helistama? Või hooldusfirmasse?

Ühel hetkel märkasin boileri kõrval oleva suure veetsisterni peal olevat pappkasti. Sikutasin selle alla ning leidsin sealt muuhulgas boileri manuaali. See oli väga üldine, aga väitis, et avada tuleb kaks kraani, mis on olenevalt mudelist kas mustad või sinised ja asetsevad boileri all paremal. Viskusin uuesti põrandale ja otsisin kraane. Pole. Ärritusin veelgi.

N. sai mingil hetkel lapse magama, seega ma pistsin talle taskulambi pihku ja käskisin lahendus leida. N. uuris boilerit eest, tagant ja alt, siis vaatas ta boileri ja veepaagi vahel olevaid torusid ning keeras ühe punase kraani ettevaatlikult lahti. Rõhk hakkas tõusma! Boileril siis, mitte mul. Mind tabas kergendus ja rõhulangus. Kraan on leitud. Üks kraan, kahte ei ole. Ja see on, nagu öeldud, punane, mitte sinine või must. Lisaks asetseb see boilerist vasakul ja üldse mitte boileri all. Tõele au andes pole see isegi boilerile märkimisväärselt lähedal. Uimaivõi!

Hämmingus ämblik

Väikelapse keeleareng on kahtlemata lakkamatu huumori allikas. Huumori ja segaduse, sest miks peaks laps, kelle üks vanem ütleb lennuk ja teine cамолет, taevas põriseva masina kohta “titok” ütlema. Või miks on juukseklamber tema jaoks eesti keeles “tumantš”? Või miks, oh miks, mu kallis laps, ütled sa mütsi kohta pu**?

Mõned sõnad muutuvad vaat et iga päev. Ämblik on olnud näiteks “nämmik” ja “ämming” ning poole tunni eest kutsus ta laes istuvat pikakoivalist mu meelest “nämminguks”. Bulgaaria keeles on samas see elukas järjekindlalt “pakjak” (паяк).

Keeltel vahet tegemine on ka täiesti olemas, mis on kogu selle mitmekeelsuse puhul kõige omapärasem asi. Mitte et ta alati õiget keelt kasutaks või mõlemas keeles samu sõnu teaks, aga üldiselt läheb enam-vähem täppi. Ma olen ses osas muidugi karmim ka kui N. ja küsin üle, mida ta soovib, kui ta mulle bulgaariakeelse sõna ütleb. Minu käest “tapfi” (хляб) abil saia kätte ei saa.

Juba mõnda aega olen ma kahtlustanud, et ehkki me temaga inglise keeles ei räägi (ta küll siiski kuuleb seda piisavalt), on tal tekkinud mõned sõnad, mida ta mõistab. Tasub vaid öelda jutu sees “car”, kui selle peale tuleb lapselt võidukas “auto” või “кола”. Lisaks vastab ta N.-i bulgaariakeelsele küsimusele “Mida me tänaval inimestele ütleme?” “bonžuu” ehk bonjour. Kui mina sama asja eesti keeles küsin, tuleb sealt vastu “liugu!”, sest tühja see viisakus, me lähme nüüd mänguväljakule liugu laskma, eks?

Ma tahaks tegelikult sellest mitmekeelsusest ühel hetkel pikemalt kirjutada. See on põnev ja kohati täiesti hullumeelne teema, aga vajab pikemat süvenemist ja kirjutamist ning mõlemaks pole mul hetkel viitsimist. Kui mitte enne, siis juuli lõpus, kui N. lapsega kümneks päevaks Bulgaariasse läheb. Lugupeetud rongaema hõõrub siin suurest rõõmust käsi kokku ning plaanib lisaks hommikul kaua magamisele ja absoluutsele isekusele ka matkareisi Interlakenisse, sest no kuna siis veel kui mitte nüüd!

Et ostame siis Tesla?

Laps leidis mänguväljakult kahesendise. “Kes senti ei korja, see Teslat ei saa,” mõtlesin ma ja pistsin mündi taskusse. 

N. mainis koroonakriisi keskpaigas, et ilmselt võiks elektriautode hind peagi kukkuda ja ehk me peaks ikkagi Hundu välja vahetama, sest kuidas ma sinna kahe lapsega ära mahtuma peaks. Lapsed pole iseenesest probleemiks, nende turvavarustus on. Ma näiteks ei saa oma kõrvalistmele kedagi pikemat võtta, sest tänu Sipsiku toolile, mis hetkel veel seljaga sõidu suunas on, on iste tõmmatud kõige ette ja seljatugi kerge ettepoolse kaldega. Väga ebamugav. Susis mahub Sipsiku tool napilt juhi selja taha ning me oleme siin lühikesed inimesed, eks. Pikema juhi korral tooli sinna panna ei saaks. See aga selleks, hoopis elektriautodest tahtsin rääkida, sest kui N. oli oma mõtte välja öelnud, kostsin mina: “Et ostame mulle Tesla või?” N. arvas et ei, aga neid on ju muidki. Mina arvasin vastu, et mingi Renault Zoe pole Hundust palju suurem, seega ikkagi Tesla, aga kus me seda laeks? N. pakkus, et Saint-Genis-Pouilly Intermarché juures, kus on laadimispunkt ja et ma võiks selle Tesla jutu juba lõpetada, sest tollel on kõikide nuppude asemel iPad ja see on ometigi vastuvõetamatu ning lisaks on muid elektrikaid ja hübriide ka. Mina nentisin, et no on jah, aga ikkagi, äkki Tesla?

Sinna see jutt jäigi. Mõne päeva eest arvas N. jälle, et ehk me peaks mulle suurema auto ostma, mille peale mina arvasin, et ta võiks auto osas, mida ta heal juhul kuus korra kasutab, vähem arvata. Lisaks võime me vajadusel autod ära vahetada, kui ikka üldse ei mahu ja pealegi oleks elektriauto talle hoopis mõistlikum, sest tema kilometraaž on suurem, seega äkki ma võtan siis Susi (ehkki mulle meeldib Hundu rohkem) ja ta võib endale Tesla osta. N. arvas, et mu jutul on jumet, aga Tesla võin ma kohe kindlasti ära unustada.

“Aga äkki ikkagi Tesla?” pomisesin ma, kui me teemale joone alla tõmbasime.

Ei, me ei hakka autot välja vahetama. Ja ei, mul pole tegelikult Tesla osas kinnisideed. Mulle lihtsalt meeldib vahel N.-i kallal norida. Ehkki samas… siin liigub päris palju Teslasid ja nad on täitsa kenakesed.

Haigete isoleerimine

Saaremaal ja nüüd Lihulas toimunu taustal mõtlen ma, et Eestis tuleb karistusseadustikku muuta. See, et Saaremaa roolimõrvarile tahtliku tapmise süüdistus esitati, oli väga värskendav ja ma loodan, et ta mõistetakse ka süüdi, sest see loob teatava pretsedendi. Lihulas toimunut on ausalt öeldes Eesti kontekstis raske hoomata. Nagu N. nentis: “Oleks see USAs juhtunud, poleks see isegi esilehele jõudnud, aga Eestis!” Lisades juurde, et põhjamaade alkoholilembus ja puudulik joogikultuur on talle pärast kõiki neid aastaid jätkuvalt mõistetamatu.

Kuidas oleks, kui purjus peaga autorooli istumine võrduks karistusseadustikus mõrvakatsega? Jääd esimest korda politseile vahele, kaotad hoiatuseks näiteks juhtimisõiguse kolmeks aastaks ja auto, millega sõitsid, võetakse ka aastaks ära. Ah et pereauto ja lapsi pole millegagi kooli viia? Või sa ei saa nüüd autota kuidagi tööle? Äkki oleks pidanud sellele enne mõtlema? Teistkordsel vahelejäämisel, eriti kui sellega kaasneb kiiruse ületamine, läheks süüdlane automaatselt mõrvakatsega kohtu ette. Karm? On, aga nagu elu korduvalt kahjuks tõestanud on, on auto purjus inimese käes mõrvarelv, isegi kui ta kedagi otseselt ei sihi. 

Jah, alkoholism on haigus ja haigeid tuleb ravida, aga samas tuleb ka terveid inimesi kaitsta ja seega haiged, kui nad on ühiskonnale ohtlikud, isoleerida. Koroonasse nakatunu on kodus või haiglas karantiinis, autorooli kippuv alkohoolik vanglas või mingis kinnises võõrutusasutuses. Viimane oleks ehk isegi veelgi parem mõte. Vabanemisega kaasneb näiteks kohustus järgnevad viis aastat ampulli kanda ja vahel tehakse üllatusanalüüse, kas inimene on ikka kaine olnud, sest ampullist kahjuks üksi ei piisa. Mõned suudavad sellest hoolimata juua.

Muide, Šveitsis on liiklusseadusandlus väga karm. Trahvi võib saada juba siis, kui ületad kiirust 1 km/h ning kui sa sõidad asulas enam kui 16 km/h üle limiidi, lähed automaatselt kohtu ette. Vangistus on vägagi reaalne ning igasugused liiklusega seotud karistused mõjutavad ka muid elualasid. N.-i portugallasest ülemus ületas aastate eest natukene asula piires 15 km/h võrra kiirust ning selle tulemusena peatati kaheks kolmeks aastaks tema kodakondustaotluse menetlemine. Tänu sellele on Šveitsi liiklejad väga korralikud, sest meeldib meile seda tunnistada või mitte, hirm karistuse ees on päris mõjus distsiplineerija. 

Loheaed

Ma olen paar korda maininud, kuidas mu koju tekkis küllaltki ootamatult sukulentide ja mägisibulate kollektsioon, sest ma vaimustusin kohutavalt külas nähtud seadetest ja lahkusin nii Tšehhist suure hulga taimetega. Kaks neist hukkusid ja ühe matsin ma mõneks ajaks kogemata komposti kaevates sügavale mulla alla, aga ta tuli sellest eluga välja. Suured savianumad n-ö haldjaaia või miniatuuraia jaoks ostsin ma vahetult enne kõikide poodide sulgumist ehk märtsis ning suurema “aia” tegin ma aprilli lõpus valmis. Väiksemani jõudsin eile, sest tahtsin sinna esmalt paar taime juurde osta ja ma veidi ausalt öeldes kartsin ka. Nood mägisibulad on vintsked vennad, aga nood tillukesed sukulendid pigem mitte.

aiake1

Alguses plaanisin aiakesse panna ka tolle eraldiseisva puukese ja ehk ka oma hõlmikpuu (tuntud ka kui tulevane bonsai), aga siis oleks ma pidanud veelgi suurema anuma ostma ja tundus, et see ei sobiks enam kuidagi. Tollele puukesele peaks ka sel suvel suurema mullapalli tekitama. Esmalt tasub vist vana sammal ja nöörid lahti harutada… Tuleb veidi mõelda, kuidas seda teha. Paljundada võiks seda taime ka, sest väga kahju oleks teda lihtsalt kärpida ja siis mitte lõiatud oksakesi kasvama panna. Näete, juba olengi “nakatunud”! Kuhu ma selle botaanikaaia kõik talvel küll panen…

Suurema anuma põhjas on suurel hulgal jõe äärest korjatud kiviklibu, mis aitab esiteks reguleerida niiskust ja teiseks kulus mul mulda nii umbes pool kotti vähem (spetsiaalne sukulendimuld). Suurde potti on maetud ka üks Bulgaaria savipott, mille kaas purunes ja millele N. augud põhja puuris, et ma seda lillepotina kasutada saaks. Too potike on mõneti süüdi selles, et üks sukulentidest suri – auke oli potis liiga vähe ja sinna jäi liialt vett, seega taim mädanes ära. Savipott on seal jällegi mulla kokkuhoiu ja teise poti stabiliseerimise eesmärgil. Nimelt tuleb väiksem pott külmade ilmade saabudes tuppa tuua, seega ma tahtsin, et ta jääks suure poti mullast kõrgemale ning ei määrduks, kui ma taimi väetan. Pagan, ma pidin neid ju täna väetama… Homme siis.

aiake2

Väiksema poti põhja panin hulganisti Musta mere äärest korjatud merekarbikilde ning olgu öeldud, et need kaks parempoolset õitsvat sukulenti on poest toodud. Mägisibulad peaks tühja ala küllaltki kiiresti täis kasvatama, aga sukulendid päris nii kärmed vennad pole, seega ma üritan hetkel mõningaid paljundada, aga no näis kuidas sellega läheb. Parempoolsed suured mägisibulad on need, mis ma ise loodusest korjasin ning need paar mummukest seal lohest paremal on need, mis ma kogemata suure hulga mulla alla matsin. Õilmitsevad vaikselt, ütleks ma. Kui mõni neist peaks laienemisega liiga hoogu minema, tuleb ilmselt sekkuda. Too vasakpoolne alumine on väga kiirelt kasvama hakanud ja ründab peagi enda kohal oleva ja temaga üpris sarnase mägisibula territooriumi, seega ilmselt on ta üks esimesi, keda kärpida tuleb.

aiake3

Lohe on osa aroomilambist, mille õde mulle kunagi igiammu kinkis ja mida ma ehk kümmekond korda kasutasin. Lohe on minuga igale poole siiski kaasa kolinud, sest lohed mulle meeldivad ja see on kena dekoratsioon, aga kahjuks murdus sellel ühel hekel üks tiib küljest ning isegi kõige imetabasem superliim ei taha seda sinna tagasi kinnitada, seega panin ta oma aeda valvama. Aed on, nagu ilmselgelt pildilt näha, transporditav, mis on minusuguse keskmiselt kord paari aasta jooksul kolivale inimesele ideaalne lahendus. Pisiaiad ja bonsaid. Aiad mobiilsetele inimestele.

aiake4

Üleval on näha mu katse sukulente paljundada. Pidin mõned lehed küljest noppima, sest tahtsin taimed sügavamale mulda istutada, seega vaatame, mis neist saab. Tagaplaanil on ühe varasemalt poest toodud sukulendi paljunduskatse. Too sukulent olevat üks neid, mida iga loll ka paljundada suudab ja noh, nagu pildilt näha, vastab see tõele :) Vasakul sirgub vaikselt küpress ning paremal on veel üks Tšehhist saadud lill-bonsai, millele ma parema poti muretsema peaks. Ta on veidi kollakaks tõmbunud, aga ma loodan, et see on kõigest ajutine nähtus ja seotud jahedama öö ning kevadiselt karmi päikesega.

aiake5

Et me laud poleks potte täis, tõin keldrist ühe (ilmselt IKEA või Bauhausi) riiuli üles, tõmbasin peitsiga üle ja N. kinnitas ta ukseluugi külge, et me seal taimi hoida saaks (kolm potti on  siiski veel laual). Umbes poole üheks on see riiul varjus, seega taimed ei kõrbe ära. Praegu tassin neid veel igaks ööks tuppa, aga homsest vist lõpetan selle ära. Öine temperatuur peaks paprikate-tšillide puhul küll 15 kraadi olema ja meil on homsest alates 10 või veidi enam, aga ma lihtsalt ei viitsi enam. Niigi on nad nirud ja mul suurt lootust sealt midagi saada pole (tomatid samas on nüüd hoogsalt kasvama hakanud). Lapse voodipiirdega tuli suur tükk pehmet kilet kaasa, tõmban neile selle ehk ööseks üle ja katsugu hakkama saada.

Tursapallike

Täna turul käies jäin ma mõtlema, et huvitav kuidas räägitakse Lääne-Euroopa turukultuurist kui millestki nii erilisest ning ma nendin, et mõneti see seda ka on, sest turg on pigem gurmee kui midagi nii igapäevast. Samas aga, ja ilmselt seetõttu, et see on pigem gurmee, on turud lahti kord nädalas, mis on ausalt öeldes mõneti tüütu, sest ma ostsin täna imehäid mureleid ja suurepäraseid maasikaid ning kui ma just homme ühele teisele turule ei lähe, pole mul neid enne järgmist nädalavahetust osta võimalik. No poest on, aga poemaasikad pole üldse nii head ja murelid nägid viimati ka nirud välja. Mulle meeldib see Ida-Euroopa lähenemine rohkem, kus turg on olemas kogu aeg. Seda kirjutades tuli mulle meie Plovdivi n-ö koduturg silme ette. Väike, aga imelisi puu- ja köögivilju täis. Seda ma sel aastal ei näe…

Turgudel on Prantsusmaal nüüd muidugi reeglid. Paika on pandud liikumistrajektoor ja mõned letid on veel lisaks lindiga eraldatud, et sa liiga lähedale ei läheks. Teoreetiliselt ei tohi sa vist enam ise vilju võtta ka. Muidu kehtis see reegel, et ise valisid korvi kokku ja siis andsid müügiinimesele (kui sa just ei tahtnud midagi, mis käeulatusest väljas oli). Ma suutsin muidugi reeglite vastu eksida, sest otsustasin lisaks söögile soetada juurde ühe mesilasvahakanga. Ma asusin seda valima ja katsusin pakendeid, mille peale madame’i informeeriti, et seda kahjuks teha ei tohi. See lett müüb mesilasvaha ka, seega ehk peaks järgmisel korral veidi ostma ja oma vanad vahakangad uuesti ära vahatama. Muide, kusagil kirjutati, et sel aastal pidavat Prantsusmaal olema erakordselt hea meeaasta (pluss eriti vähe õhusaastet), seega ilmselt tuleb ühel hetkel endale kohalikku mett soetada. Meil veel purk Bulgaariast toodut on, aga sügisel võiks ehk kohalikku osta.

No ja mask on ka kohustuslik. Oi kuidas ma vihkan maski kandmist, eriti kui see on rohkem vormi täiteks, mitte reaalse ohuhinnangu pärast ette nähtud. Meie piirkonnas on nimelt sisuliselt olematu nakatumisoht ja Genfis polevat vist juba mitu päeva ühtegi positiivset diagnoosi pandud. Aga see selleks. tagasi toidu juurde.

Turule oli ilmunud Brasiilia söökide müüja ning ostsime erinevaid friteeritud pallikesi ja pirukaid. Imeline! Neilt saab asju tellida ka ja nende koduleht on täis lademetes sööke, mida ma eales söönud pole, seega ma vist leidsin endale just uue lemmiku. Väidetavalt toovad tasuta koju ka, aga kui ka ei too, pole hullu, sest Gex on ju kohe me kõrval. Mm, see tursapallike oli ikka eriti hea. Kodulehelt vaatasin, et ilmselt on pallikese nimi bolinho de bacalhau. Mm, neil on teisipäeviti Cessys (ka meie lähedal) lett, peaks vist ostma minema…

Vabandage, ma mõtlen ilmselt liialt palju toidust.

Olgu teilegi soovitatud, et Jamie Oliveri veggie al forno (Jamie Cooks Italy, lk 34, netis retsepti kahjuks üleval pole) on imeline ehkki ma soovitaks teha nii nagu mina tegin ja köögiviljade paneeritult frittimise asemel need õliga pintseldatult ahjus ära küpsetada. Ma puistasin kihtide vahele lisaks mingist varasemast toidust jäänud kuskussi ja suitsumozzarella asemel, mida mul kodus  küll oli, sest see on Sipsiku lemmikjuust, panin tavalist, sest sel kukkus parim enne tähtaeg juba mõne päeva eest. Väga mõnus roog. Veidi nikerdamist, aga seda kõike absoluutselt väärt.

Kartuli- ja kalapirukas oli ka väga mõnus (ma ei pannud maisi ja juustu, aga kastmesse lisasin muskaatpähklit ja loorberit). Tõstsin selle lauale ja teatasin N.-ile, et näe, puhtalt sinu pärast ei pannud juustu, sest teil, bulgaarlastel, on mingi imelik arusaam, et piimatooted ja kala ei käi kokku. Siis ma vakatasin ja nentisin, et nojah, see kalakaste on tegelikult piima ja võiga, seega unusta ära, vahet pole. Sõi küll ja ära ei surnud.

Ja seda kanarooga olen ma vist juba soovitanud? Muigasin seda süües N.-ile, et esiteks on me lapsel jube kallis maitse – nokib aina piiniamänni seemneid kõigi taldrikutest välja ja sööb ära – ning teiseks on Sipsik oma esimese kahe eluaasta jooksul söönud hoopis enamaid asju kui ma esimese 20 jooksul. Mis pagana kapparid, päikesekuivatatud tomatid või kaheksajalg?! N. nentis, et ega ta sõi ka avokaadot esimest korda siis, kui ta juba 20. eluaastast möödas oli.

Varsti lubatud!

Lugesin just nimekirja asjadest, mis Genfis 6. juunist lubatud on (piir avaneb meil 15. juunist): mägiliftid, teatrid, botaanikaaiad, suured restoranigrupid, kolmekümnepealised kogunemised, prostituutide teenused ja muud sellised elunautlemist soodustavad asjad.

Kiirelt keetja

Keetsin eile musti ube, mida öö läbi leotanud olime. Muidugi kees pott üle ja lajatas lillaka vedeliku mu äsjapestud pliidile. Oad keevad alati üle ja ubade keetmine on tüütult pikk protsess, aga mulle ei maitse purgioad. Need on nii lägased ja tekstuuritud. Vaid kikerherneid ostan ma konserveeritult. Oad on aga meie peres kõigi suured lemmikud. Muide, bulgaaria keeles on uba “bob” ning minu üllatuseks ei saa öelda “üks uba”, sest nende jaoks on uba kui riis ehk et tuleb loendamatus hulgas. Saab öelda “üks oatera” (või mis sel oal on?) nagu me ütleme “üks riisitera”, aga “üks uba” on nende jaoks nonsens. Õigemini saab öelda küll. Saab öelda “oake” ehk “bobtše”, mis kõlab kuidagi erakordselt armsalt.

Pliiti küürides mõtlesin, et peaks kiirkeetja ostma ning kiire guugel näitas, et müüakse ka neid n-ö vanakoolikaid, mille lihtsalt pliidile panna saab, sest ma nimelt olin arvamusel, et tänapäeval saab vaid elektrilisi. Nüüd ma siis mõtlen, et kas osta veel üks pott juurde või siiski mitte. On kellelgi kodus selline?

Täna viisin esmalt Franzu arsti juurde ja pidin maski ette panema, sest nüüdsest saab kliinikusse isegi sisse, aga maski kandmine on seal kohustuslik. Jätsin kassi sinna ja läksin sisseoste tegema. Poes näis, et inimesed on vaikselt paanikafaasist väljumas ehk et maske oli vähem kui tavaliselt ja keegi ei karanud minust kui katkuhaigest eemale, kui ma neist lähedamalt möödusin (no ei saa riiulite vahel kahemeetrist distantsi kuidagi ju hoida!).

Laupäeval ilmusid mulle aga ukse taha kaks inimest, kes jaotasid maske. Meie departemang annab igale täiskasvanule ühe pestava maski (näed, võinuks Etsyst tellimata jätta!) ning nad käisid neid üle andmas. Endil neil samas maske ees polnud ehkki nad seisid mulle väga lähedal ja soovisid allkirjagi saada. Huvitav kas kunagi vaidlevad terviseeksperdid selle paika ka, et kas see mask on ikka kasuks või pigem mitte. Ma ikka muigan, kui ma poes neid maskitatud inimesi näen, kellel mask ilusasti nina alla tõmmatud on. Ei, ma saan aru, jube vastik on hingata selle maskiga, aga nina alla tõmmatud maskist on umbes samapalju kasu kui katkisest kondoomist.

Linnupesasupp

Meil on õues käimas sajandi torm ning juba on kaugele põllule lennanud üks plastikämber, mille me kompostihunniku kõrvalt ära tuua unustasime ning keset muruplatsi on linnupesa (pojad küll ilmselt juba ammu lennuvõimelised).

N.: Oo, teeks linnupesasuppi?
Mina: Koroona teine tulemine?

Kass, keda me paar päeva toas hoidsime, et linnupojad lendamise käppa tiiba saaks, põgenes neljapäeva õhtul toast (me lasime ta enamasti pärast üheksat välja, et ta veidi lindude uneajal luusida saaks) ja naasis alles reedel kella ühe paiku. N. nägi teda hommikul kauguses, aga kodu lähedale ei tulnud. Oli terve reede veidi äraolev, sest tea, mis neil lollidel inimtolgustel jälle plaanis. Panevad tuppa kinni või midagi. N. ehmatas ta eile õhtul jälle korraks ära, sest kass tuli kapakuga hobutalli poolt, endal tuust heina ja suur matsakas hiir hambus. Me sõime parasjagu õues õhtust. N. peletas kassi harjaga eemale. Ei tule meie juurde hiirt närima! Ebaviisakas meist muidugi, teine tahtis ka õhtusöögiga liituda.

kassjarebane

Mina vandusin aga eile, et see aasta on nüüd viimane, kus ma seemnetest tšillisid-tomateid ette kasvatan ning ma olen nõus seda uuesti tegema alles siis, kui mul on selleks tegevuseks normaalsed tingimused. Näiteks väike (kasvõi tubane) kasvuhoone ja oma aed. Ma kipun arvama, et need suurtes pottides istuvad tomatid on osaliselt ka tormi ohvriks langenud. Et mulle ka õigeaegselt meelde ei tulnud paluda N.-il need kuhugi varju tõsta…

Igavene ikaldus on mul siin kogu aeg selle aiandusega. Vähemalt on mägisibulate kompositsioon kena ja näib et ka täie tervise juures, sest taimed on paljunema hakanud. Nüüd tuleks teine pott ka valmis teha, aga ma veidi kardan, sest kui nood mägisibulad on vintsked vennad, siis nood tubased sukulendid on veidi pirtsakamad. Homme ehk vaatan ja mõtlen, lisaks peaks mõned tšillid ümber istutama ja õue ühe riiuli püsti panema, kuhu ma taimi panna saaks. Mingi lina tuleb ilmselt ka ette panna, sest päike kõrvetab kohutavalt ja ma ei tahaks neid suure hädaga enam-vähem elujõuliseks saadud taimi kohe ära tappa. Kusagil juuni keskel taluvad ehk otsest päikesepaistet ka.