Paprikad ja hiidtomatid

Mida teha siis, kui tšuskopeki pole? Vanakooli, ikka vanakooli.

Esmalt tuleb valmis panna hulk paprikaid. Meil oli selline väike kogus, aga kui bulgaarlased paprikaid sisse tegema hakkavad, on kogused võrreldavad eestlaste kurgimarineerimisega. Teeäärsed letid müüvad paprikaid suurte kottidega ja paprikate röstimislõhn levib üle terve maa.

paprika1

Bulgaaria paprika on magus ja röstitult veel eriti hea. Kui paprikad olemas, võiks keegi need ära pesta ja keegi teine samal ajal lõkke teha (või kaminasse tule). Meilgi on täitsa olemas vanast rattarummust (või siis veljest?) tehtud grilliagregaat, aga sellel roostetas korsten küljest ära ning kamin on meil olemas, seega milleks kusagil maja taga lõket teha.

paprika2

Kaminas peab aga olema mingi alus, millele asetada metallplaat, mis tulikuumaks aetakse ja siis paprikad peale laotakse. Paprika korraga nii küpseb, kui ka kõrvetab endal nahka ning tulemuseks on vaat et süsimustad viljad, mis kinnisesse anumasse panna tuleks, sest omas aurus ja mahlas hoidmine aitab nahka veelgi paremini lahti lüüa.

paprika3

Ämm lasi neil öö läbi seista, et suitsune maitse paprikasse imbuks ja nahk paremini eemalduks, võttis neil siis naha maha ja toppis purki. Ei mingit marinaadi, soola ega äädikat, lihtsalt steriliseeritud purki ning kaan peale. Püsivad ilusasti aasta-kaks ning kui talvel purgi lahti teed ja paprikast salati teed, lööb suvemaitse hinge kinni.

Parim salat on ka kõige lihtsam:
Röstitud paprikaid, sibulat (kui kohe üldse toores sibul ei maitse, siis ära pane, aga see annab maitsele kõvasti juurde), peterselli, oliiviõli ja äädikat. Mmm…

No ja kui kõrvale saab süüa Bulgaaria päikese all kasvanud lihatomateid, on kogemus suisa hullutav. Ma kõndisin paar päeva tagasi ämma tomatitest mööda ning vaatasin, et oi, kena kobar seal, aga sidumisnöör surub ühele sisse. Hakkasin nööri lahti harutama ja vaatasin, et tomatid vist valmis ka. Vaatasin lähemalt ja avastasin kobara asemel hiidtomati.

rekordtomat.jpg

Advertisements

Orfeuse pisarad

Tegime täna väikese retke Batškovo kloostrisse, et seal veidi ringi vaadata, mäenõlval veidi matkata ning lõpetuseks keraamikat osta (mul on kergekujuline sõltuvus).

bat01.jpg

Kui ma viimati seal kloostris käisin, oli käimas hoogne ehitustöö ja veel eelmiselgi aastal, kui N. seal käis, oli sillutis rohkem jalgade murdmiseks kui kõndimiseks, aga nüüdseks on kõik kenasti korda tehtud ja vägagi ilusasti (ja olematu kitšiga, mis on eriti värskendav). Ilmselt on oma osa siin mängida ka uuel kloostriülemal, kes umbes kahe aasta eest töö eelmiselt üle võttis. Eelmine ei surnud ära ega jäänud dementseks vaid pidi lahkuma ühe vägagi pikantse skandaali tõttu. Nimelt kasutas ta hoogsalt prostituutide teenuseid ja tegi nendega suisa seksivideosid, millega ta hooples ja tänu millele ta vahele jäi.

bat02.jpg

Nagu paljudes kirikutes, ei saa Batškovo peakirikuski enam küünlaid hoones sees süüdata vaid selleks on loodud eraldi ala. Miks nii? See vähendab freskode tuhmumist ja tuleohtu ning popimates kohtades (ja seda see kirik on), võimaldab see ka neil, kes kirikusse ei mahu, oma küünal ära süüdata.

bat03

Meiegi ei mahtunud kirikusse, sest seal oli suisa saba. Mitte et sissepääsu eest maksta tuleks või midagi, aga lihtsalt paljud käivad seal kindlaid ikoone suudlemas-katsumas ning nii tekib ukse ette ummik-saba, millest on võimatu mööda saada. Pühapäeviti ei ole hea mõte poppidesse kirikutesse mina.

bat04.jpg

Kloostri väiksemas sisehoovis, kus ma varem vist käinud polnudki, asub väiksem kirik ja ja muuseum ning suuremas hoovis saab nüüd väikse tasu eest vanas söögisaalis olevaid freskosid vaatama minna ning seal pidid olema küllaltki haruldased maalingud, mis filosoofe kujutavad. Ja kui keegi ei tea, kuidas õigeusklikud (aga mitte vanausulised!) täpsemalt oma sõrmi kokku panevad, et risti ette lüüa, siis allpool on teile üks juhis. Panin erakordselt pange ja vabandan. Risti lüüakse ette ikka kolme sõrmega ning nendeks on pöial, nimetissõrm ja keskmine sõrm! Mul läheb kogu aeg segamini. Nagu ka see, kas vasemalt paremale või paremalt vasakule (õigeusklikel see viimane variant)

bat05

Väikese hoovi kirikus toimus parasjagu ristimine, seega me sinna sisse ronima ei hakanud, aga Sipsik ei näinud preestri leelotamisest kohkuvat, seega hoiame neljapäeva osas pöidlad pihus.

bat06.jpg

Ma olen seda ennegi öelnud, aga mulle kohutavalt meeldib Bulgaaria kirikute arhitektuur oma tugeva Bütsantsi mõjutuse, kumerate vormide ja värvide poolest.

bat07

Klooster vaadatud, astusime väravast tagasi maisesse maailma.

bat08

Kohe kloostrivärava vastas on teine värav ja kui seal läbi minna, leiab pärast mõningast kõndimist esmalt kloostri surnuaia ja luukambri (mõlemad külastajatele suletud) ning peagi pärast seda algab rahvuspark.

bat09.jpg

Paljudele inimestele meeldib siia piknikku pidama tulle ning olenevalt nende võimekusest, jäädakse kas kohe värava juurde, kõnnitakse koseni (hetkel täiesti kuiv) või veelgi kaugemale. Augusti kuus on kaks kirikupüha (või pigem sama püha, aga kalender on ju vahepeal muutunud, seega olukord on segane), mida peavad eriti au sees mustlased ja paljud tulevad just siia seda tähistama. Mul oli “au” ühel korral seda näha. Heal juhul korjasid nad oma prügi kottidesse ja jätsid kotid vedelema. Üldjuhul jäeti prügi sinna, kuhu ta kukkus ja seda kukkus ikka väga palju. Teine kirikupüha oli 28. augustil, aga ala oli väga puhas, seega ilmselt kas keelati territooriumile sisenemine või palgati hulk inimesi seda laga koristama.

bat10

Pioneerilaager oli siin kunagi ka. Taamalt paistab aga ühe pikema matka sihtpunkt (see madalam kuru), millega on seotud üks naljakas lugu. Ma olin esimest korda Bulgaarias ja Batškovos ning N. mainis, et lähme kõnnime pärast kloostri külastamist veidi. Selline “jalutuskäik pargis”, ütles ta. Kohe matka alguses rääkis ta, kuidas kord oli mingi ta ema sõber oma tütrega palunud nad matkale viia ja nad tulid siia ning see tütar (meiega samavanune) oli terve aja virisenud, et liiga raske on. Matk ei olnud jalutuskäik pargis vaid kestis päris kaua ja oli kohati väga järsk, mul oli vahepeal hing paelaga kaelas, aga puhtalt jonnist ma keeldusin virisemast, sest ilmselt N. meeldis mulle juba veidi ja oli vaja ju muljet avaldada.

bat15

Umbes 40 minutit kosest asub ravitoimega veega kabelike, mille seinast tuleb väga värskendavat (ja loodetavasti siis ravivat) vett. Kabeli kõrval kasvavad aga suured plaatanid, mis enam kui 300 aastat vanad on.

bat16

Kabeli juurest läheb tee kaheks ja vasakpoolne haru viib koobaskabeli juurde, millega on seotud üks erakordne lugu. Kloostrile kuulub üks väga vana ja väärtuslik Jumalaema ikoon, millele  on omistatud ka imettegevaid võimeid. Ottomani ikke ajal peitis keegi ikooni sinna koopakesse ning seda peeti kadunuks, kuniks kaks karjust selle 17. sajandil koopast leidsid. Alates sellest ajast toimub iga aasta ülestõusmispühade esmaspäeval rongkäik kloostrist koopani ja tagasi, et korrata ikooni rännakut (ja ikoon teeb selle rännaku iga kord kaasa)

bat12.jpg

Koopakesest läheb trepp edasi kalju kohale, kuhu on huvitaval kombel tekkinud ka väike islamiusuga seotud ala. Nimelt on osadel moslemitel kombeks pühadesse paikadesse tükike mõnest oma riideesemest jätta ning nii on koopa kohale puude külge nii riidribasid kui ka päris riideesemeid siduma hakatud.

bat13.jpg

N. mainis, et Bulgaarias on üks moslemite pühapaik, mille juures olev metsake on rõivastega sisuliselt kaetud ja seal võib näha ka küllaltki omapäraseid annetusi. Seda, kas Allah su vanu stringe endale ikka nii väga tahab, jätan ma teie otsustada.

bat14

Üleval on veel üks vana kabel, kuhu hetkel sisse ei pääsenud ning me kuulutasime sellega oma matka lõppenuks (või noh, tagasi tuli ka vantsida) ja läksime sööma. Bulgaaria menüüd :)

bat17.jpg

Burnt toast indeed. Olgu siis mainitud, et niisama ühegi toidu juurde saia lauale ei tooda (ka suppide puhul) ning seda tuleb alati eraldi tellida. Siin pole mõeldud mitte kõrbenud röstsaia vaid röstitud saiaviilu.

Ja siis me ostlesime. Suur laualina, suur kauss (vasakpoolsel pildil see maas olev kõige suurem kollane kauss), kuus väiksemat kaussi (kõige ülemine kausirida), üks kaanega satš (nood grillialused parempoolsel ülemisel pildil. Viimane on mingi uus leiutis, sest senini satšidel, mis on täiesti hämmastavad grillimisvahendid, kaasi peal pole olnud. Maksime kokku 54 eurot ja sellest 22 eurot oli laualina. Müüja andis kingiks ühe ilusa dekoratiivtaldriku ka veel, sest ilmselt olime me päeva parimad kliendid.

Kõndisime koormatult auto poole ja peatusime vaid korraks, et osta veel kaks purki akaatsiaõiemett ning paki spetsiifilist taimeteed. Väidetavalt hakkasid taimed kasvama seal, kuhu langesid Orfeuse pisarad. Kas see tõele vastab, on raske öelda, aga tee on hea.

Eriti vabad kanad

Naljatasin paari päeva eest N.-iga, et me peaks ta ema endaga kaasa pakkima ning Prantsusmaale viima – Sipsik on temast vaimustuses ja süüa teeb ta hästi. Ma olen viimase kolme nädala jooksul teinud iga hommik lapsele putru, paar korda salatit ja täna omletti eriti vabade kanade munadest*. Kõik muu toit on tulnud ämmalt, sest iga kord, kui me linnas või nemad siin käivad (ja üht või teist juhtub tavaliselt pea iga päev), saame me purkidesse-karpidesse pakendatud sööki või siis kokkab ämm kohapeal midagi valmis. Lihtsad bulgaaria söögid, mille teevad maitsvaks hea kohalik tooraine.

Mõne söögiga või pigem toiduainega nii hästi jällegi ei lähe. Pasta on üks neist. Olen siin ennegi maininud, et bulgaarlased söövad makarone (hästi lägaks keedetult) hommikusöögiks. Kes ketšupi, kes fetaga. Minu jaoks kummaline, aga nende jaoks normaalne. Sellest tulenevalt on siin riigis arusaam, et pasta tuleb keeta hästi-hästi pehmeks (lödiks) ning mingist al dentest võid sa vaid unistada.

Me olime just Sofia lennujaamast mägikülla jõudnud, kui ämm tõi lauale midagi, mida ta pasta bologneseks kutsus. Hakklihakaste ja spagette meenutavad sarvemakaronid. Hea ettekujutlusvõime korral ehk bolognese jah, aga tegelikult ikka üldse mitte (hakkliha oli ka sea oma, sest veist siin nii väga ei sööda). Makaronid olid meie arusaamade kohaselt täiesti lödid, aga N.-i õepoeg kurtis, et vanaema pole neid piisavalt keetnud. N. ohkas hiljem, et ta ei saa mitte aru, miks ta ema vahel mingeid veidraid sööke teha üritab. Bulgaaria köök tuleb tal suurepäraselt välja, aga need muud katsetused on enamasti täielik katastroof.

Mõne päeva eest olime linnas ja märkasin köögis jahtumas midagi, mis meenutas makaronivormi. Kergitasin kulmu, aga no mis seal ikka. Järgmisel päeval tuldi sellega meie juurde. Kujutage ette mu üllatust, kui selgus, et see on magustoiduks mõeldud. Makaronid, muna ja piim, suhkur, vanilje ja kaneel. Ma veidi sõin ja ehk oleks see soojalt veel kuidagi söödav, aga külmalt…

Tegelikult peaks ämmalt kokatunde võtma, sest need kohalikud toidud on väga head. Tuleks kodus seda bulgaaria kokaraamatut veidi tudeerida, sest osa asju on ilmselt seal ka kirjas, aga osade asjade puhul jääb asi puhtalt tooraine taha kinni. Kui bulgaaria paprikaid (või vähemalt neid meenutavaid) pole, ei saa ka fetaga täidetud, munas paneeritud ja praetud paprikat ju teha.

* Eriti vabade kanade munad tulid N.-i vanemate teisest majakesest. Nad käisid ükspäev seal ja avastasid, et kellegi kanad on nende aia üle võtnud ja hoogsalt munenud. Korjasid munad kokku ja tõid meile. Mis nii viga kanu pidada :)

Tšuskopek

Lehitsesin Kauflandi brošüüri ja leidsin sealt väga bulgaarialiku (või siis balkanliku) toote:

paprikagrill.jpg

Paprika röstimise masin. Mugavam, kui seda grillil või lõkkele asetatud metallplaadil teha. Võtaks see masin röstitud paprikal naha ka maha, ostaks ma endale kohe ühe tšuskopeki.

Pildil olev on n-ö Mercedese tüüpi uhkem masin, millega saab kolme vilja korraga röstida N.-i perel oli kunagi ammu masin (masin leiutati 70ndatel), mis oli hiiglaslik, aga röstis korraga vaid ühe paprika. Röstimisaeg oli vist 15 sekundit. Miks Mercedes? Sest kui sa võtad ringi ja jagad selle kolmeks (see auk seal on kolmeks jaotatud), näeb see välja kui Mercedese logo.

Väike bulgaarlane

Sipsik on nüüd ametlikult ka Bulgaaria kodanik. Miks alles nüüd? Sest Bulgaaria on keeruline ja mina olin põikpäine.

Sipsiku sündides tuli meil haiglas täita mõned paberid, mille abil haigla Meyrini linnakesest (näib Genfi äärelinnana, tegelikult on eraldi linnake) Sipsikule sünnitunnistuse tõi. Minu põikpäisus seisnes selles, et ma ei soovinud Eesti dokumentidele meie kultuuriruumis mõneti võõrast isanime ning ega seal formularil nagu sobivat kohta ka polnud (sünnitunnistusel aga küll), seega leppisime kokku, et vaatame hiljem, mis selle nimega saab. Olgu aga ära mainitud, et seadusekohaselt tuleb lapse sünd kuue kuu jooksul Bulgaarias registreerida või vanemaid võib ähvardada rahatrahv.

N. võttis rahvusvahelisele sünnitunnistusele apostilli (ei peaks, aga noh… Bulgaaria) ning üritas siis suhelda nii Genfis asuva konsulaadi kui Bernis asuva saatkonnaga. Konsulaat maigutas suud ja saatkond teatas, et nemad küll last Bulgaaria kodanikuna ei registreeri, selleks tuleb kas ise Bulgaariasse minna või kedagi seda tegema volitada. Saatsime sünnitunnistuse ja avalduse, millega näitasime ära, kuidas lapse nime ladina tähestikus kirjutama peaks, Genfi sõbraga Bulgaariasse. Ta oli seal abiellumas, aga leidis mahti dokumendid N.-i emale üle anda.

Milleks oli vajalik see nimekuju kohta käiv avaldus? Sest see, kuidas nimesid kirillitsast ladina tähestikku või vastupidi muuta, on selline hägune ala ja sõltub veidi ka iga ametniku suvast. Eestlaste jaoks on kõik just nagu loogiline, aga tuletagem meelde, et näiteks inglise keeles saab Hruštšovist Khrushchev ja saksa keeles Veltševist Weltchev. N.-i nimi oli aastaid “valesti” kirjutatud, sest riigis on reegel, et nimekuju saab muuta vaid siis, kui sa tood ametliku dokumendi, kus su nimi on teisiti kirjutatud. N. sai Soomest ülikooli lõpudiplomi ja viis selle ametnikele, et oma nimi ära muuta.

N.-i ema käis tähtsas asutuses, kus keerutati dokumente ühte- ja teistpidi ning nenditi siis, et nii ei lähe teps mitte. Tahate lapse registreerida isanimega, mida sünnitunnistusel (lisaks apostillile ka vandetõlgi juures tõlgitud, sest neljakeelne sünnitunnistus ometigi ei päde) kirjas pole? Ema peab andma notariaalselt kinnitatud allkirja, et ta sellega nõus on! Oeh.

Jätsime asja sel hetkel pooleli ja algatasime protsessi uuesti, kui kõik elusalt ja tervelt Bulgaariasse jõudnud olime. Esmalt notarisse. Dokumendid valmistati ette, allkirjastasime ära ja naljatasin siis N.-iga, et näe, kirillitsas peaks mu nimes olev topelt i olema i ja igratko, aga vandetõlgi paberil on topelt i. Notar ehmatas ja sõnas, et see võib probleeme tekitada. Me otsustasime riskida ja jätsime dokumendid nii nagu nad olid.

Läksime linnavalitsusse. Tere, kus see osakond on, kus sünde registreerida saab? Teises majas. Lonkisime lõõskava päikese käes sinna, leidsime kabineti, N. andis dokumendid, tädike klõbistas veidi ja teatas, et vale piirkond. Me peame teise majja minema. See teine maja oli juhtumisi notari lähedal ja notar südalinna teises otsas. Lidusime lõõskava päikese all läbi kesklinna, et tublilt enne 12 kohale jõuda, sest muidu on lõuna ja oota siis paar tundi.

Tere, sooviks lapse ära registreerida. Dokumendid. Ma ulatan enda oma ka, ametnik heidab pilgu mu ID-kaardile. Välismaalane?! N. sõnab, et nojah, aga tema on ju bulgaarlane. Olgu, siis sobib. Viige aga esmalt oma dokumendid sekretariaati ja registreerige nende majja saabumine. Otsime õige koha ja naaseme siis lipikuga. Tädike hakkab klõbistama. Lapse nimi? N. ütleb nime. Kuna sündis? N. ütleb kuupäeva. Kus sündis? N. ütleb koha ja tädike ei tea, mis paik see on ja kuidas seda kirjutatakse. N. näitab sõrmega tädikese nina all olevale sünnitunnistuse tõlkele, kus kõik vajalik info bulgaaria keeles olemas on. Ema nimi on avaldusel teisiti kirjutatud kui tõlkel! Mina pööritan silmi ja sõnan N.-ile, et mul on täiesti ükskõik, seega käiku läheb “vale” nimekuju.

Lõpuks saame pliiatsiga suvalisele lipikule kirjutatud summa ja lähme  kassasse maksma. Makstud. N. annab oma telefoninumbri ja nädala pärast võime, kui kõik korras on, sünnitunnistusele järele tulla. Jah, sünnitunnistusele. Laps pole sündinud Bulgaarias, aga saab Bulgaaria sünnitunnistuse. Kui mina peaks mingil põhjusel kunagi Bulgaaria kodakondsust tahtma, saaksin minagi Bulgaaria sünnitunnistuse (kus oleks muidugi mu “vale” nimekuju). Mis on veider, aga nii asjad Bulgaarias käivad.

Täna käisime ja tõime paberi ära. Dokumente me lapsele tegema ei hakka, sest ID-kaarti saab alles alates 14. eluaastast, pass kehtib viis aastat ning dokumendipilte tehakse vaid fotokabiinides ehk et laps tuleks kuhugi tundideks ootama vedada. Eesti pass on reisimise mõttes Bulgaaria omast tugevam, seega milleks pungestada.

Üldjoontes ütleks, et läks lihtsamini, kui ma kartsin.

Muide, juhuks kui keegi selle üle pead murdnud on, siis lapsega reisides tuleks kaasas kanda sünnitunnistuse koopiat, et tõendada oma seotust lapsega ning soovitatavalt tuleks seda teha ka siis, kui sul on lapsega sama perenimi. Schengenis see paber senini kedagi huvitanud pole, aga Šveitsi piirivalvur soovis Bulgaariasse lennates (pole Schengen) seda näha. Olin lasknud N.-il igaks juhuks ka n-ö reisimisloa allkirjastada, aga see ei huvitanud kedagi. Mul oli korraks plaan Bulgaarias olles meile mõlemale lapsega reisimiseks notariaalsed volitused teha, aga need seotakse su reisidokumendiga ja ma pean enda omi kohe uuendama hakkama ning N. ilmselt lähiajal üksi lapsega ei reisi.

2925 meetrit

Paar päeva tagasi pakkisime end kokku ja sõitsime Borovetsi, kust saab 5-kilomeetrise suusaliftiga Musalale ehk Bulgaaria ja kogu Balkani kõrgeimale tipule lähemale ning käisime tipus ära. Lapse esimene ühe riigi kõrgeim tipp on nüüd siis käes. Nüüd tuleb Munamäe otsas ära käia, et ausam oleks, aga rääkigem esmalt sellest retkest.

Musala on 2925 meetrit kõrge, asub Rila mäestikus ja väidetavalt tuleb selle nimi araabia keelest, tähendades kas “nägin Jumalat” või “Jumala lähedal”. Huvitaval kombel on see Rila mäestiku ainus mägi, millel on araabia juurtega nimi. Mina käisin Musala otsas 2012. aastal ning siis oli tegu kevadise matkaga, kus tagasiteel põlvini sulalumes sumbata tuli. Ei olnud kerge, aga üldjoontes pole see keeruline matk.

musala01

Matka esimesed kuni tund (ma kella ei vaadanud kahjuks) kulgeb mööda laia rada ning viib matkaonnini. Õigemini kaheni, aga uuem, mida aastate eest ehitama hakati, pole vist ikka veel avatud. Onni juures on järveke ning sinna ja tagasi matkab ilmselt suurem osa lastega peresid. Hoolimata sellest, et oli kolmapäev, oli inimesi märkimisväärselt palju.

musala02

Tegime lõunapausi ja lasime Sipsikul jalgu sirutada. Veel oli ta noorim rajal kohatu, aga matka jätkates kõndis meile vastu üks naine paarikuuse lapsega (ma küll arvan, et ta ilmselt tipus ei käinud).

musala03

Onnist edasi läheb veidi järsemaks ning järgmine eesmärk on jõuda teise onnini. Õigupoolest peaks see lihtsalt varjualune olema, kuhu halva ilma eest peituda saab, aga sel korral müüdi seal isegi juua.

Musala lähedal on mitu järve ning tänaseks on ka seal ujumine keelatud, et inimesed õrna ökosüsteemi puhta sinnasamusesse ei keeraks. N. nentis küll, et ta on aastate eest ühes neist ujunud. Või no pigem paljalt korraks sisse hüpanud ja kohe välja tulnud. Soojad need järved ei ole. Enam ta seda ei teeks, sõnas ta, sest igal matkajal on taskus nutitelefon ja on siis vaja, et ta paljas tagumik internetti jõuab.

See osa Rilast on väga kivine ning temperatuur läks tõustes aina jahedamaks. Tipus oli vist umbes 12 kraadi sooja ja tugev tuul. Alumisel pildil paistab see varjualune-onn.

musala10

Viimase jupi kõndisime kahe turske ja väga tätoveeritud mehe taga, kes kõigile vastutulijatele seletasid, kuidas nad ei tulnud üles suusaliftiga vaid matkasid Borovetsist üles (umbes kaks tundi igavat matka). Tipus rääkis üks neist kõva häälega telefoniga, kirjeldades oma matka (ikka otse Borovetsist, rõhutas ta) ja mainis, kuidas inimesi on palju ja siis on isegi ühed 13-kuuse lapsega!

musala11

Tipus tee joodud, läksime tagasi alla.

musala12

Suusalifti lähedal müüdi vaarikaid ja mustikaid (noid korralikke metsamustikaid), seega muidugi haarasime mõlemaid ning mugisime terve pika sõidu marju. Laps on muide igasugustest suusaliftidest kohutavalt vaimustuses. Talle vist meeldiksid karusellid. Peaks ta lõbustusparki viima järgmisel aastal.

musala13

Alla  jõudes läksime sööma ning sattusime samasse kohta, kus 2012. aastalgi söödud sai. Sama koer :) Toona oli neid koeri küll kaks, aga too teine oli küllaltki vana. Mina sõin lehmamaosuppi ehk škembe tšorbad ning N. koos Sipsikuga oasuppi.

Kodus kustusid kõik osapooled kiirelt ning ära põles vaid N.-i seitel, sest ta unustas mütsi maha. Parem tulemus kui viimasel korral, kui ta päevituskreemi hooletult näkku määrides endale kolmnurga näkku põletas.