Päevalill

Liputriipu märkasin juba esimesel korral, kui Baltijaama tunnelis käisin, aga täna vaatasin seda lopsakat taime ning ei saanud mitte jätta mõtisklemast, et kas juhus või keegi pani meelega seemne. Ilmselt ikka viimast, sest sihvkad on röstitud ja kasvama minna ei tohiks.

Nii kuum on tunne

Vaatan ilmateadet ja olen rahul, et ma hetkel Echenevexis pole, sest seal langeb temperatuur alla 30 alles pärast üheksat õhtul. Ühtlasi on hea, et me Genfis ei ela, sest seal tuli täna vist 38 ära. Genf on küll väike, roheline ja järvega, aga suvel läheb seal kohutavalt palavaks, sest ikkagi tiheasustus ja asfalt.

N. on Braunschweigis. Seal on ka palav ja homme ähvardavat 37 kraadiga, aga ta veedab päeva instituudi laboris, kus on hea ja jahe, sest kui poleks, ei saaks ta oma udupeenete masinatega mõõtmisi teha.

Franz lesib ilmselt kusagil varjus. Naaber laseb teda õue ja siis tuppa, söödab-joodab muidugi ka. Palusin tal osasid taimi ka kasta, aga et me voolikusüsteem on kipakas, ei tahtnud ma teda väga koormata, seega suurem osa taimi ilmselt hukkuvad. Olen järgmiseks aastaks kastmissüsteemi põhimõtteliselt välja valinud ning vihmaveekogumissüsteemi ka. Tuleb hakata krediitkaarti luhvtitama.

Otse silma all

Mu vanaemal oli seinal üks pilt. Mitte maal, lihtsalt mingi vana trükitud pilt, mis kujutas vee ääres olevat kindlust suurte mägedr taustal. Ma polnud kunagi sellele suurt tähelepanu pööranud (ilus jah, aga see oli ka kõik), kuid mõned päevad tagasi jäin seda silmitsema.

Ilmselt pole tegu fantaasiapildiga vaid eksisteeriva kindlusega. Millisega? Taustal kõrged mäed, mis saavad olla vaid Alpid, seega pole see kindlus mererannikul. Stiil on veidi saksalik. Ja need mäed seal taga näivad nii tuttavana, paistavad meilegi koju kätte. Kindlus meenutab ka midagi, mida kunagi nähtud.

Taustamäed on Dents du Midi ja kindlus Château Chillon Montreux lähedal ehk Genfi järve teises otsas. Käisime seal sees, kui Sipsik alles kõhuelanik oli.

Veider kokkusattumus ja hämmastav, et ma juba varem otsi kokku ei viinud.

Katse

Läksin T1 vihmavarju ja nägin plagu:

Kas tegu on IKEA värbamistiimi kavala nipiga, kuidas terad sõkalsest eemaldada? Kui intervjuukohta kaardi järgi üles ei leia, siis IKEA labürinti sul asja pole? Täitsa nutikas.

Devuška

Ma olin teist päeva Eestis, kui kohalikku kaubandusvõrku sukeldusin ning et kohalikus Coopis oli iseteeninduskassa, suundusin ma sinna. Piiksutasin kohukesed, mõned lapselõbustused ja siidri läbi (nägin miskit käsitöökat, maitses rõlgelt ja mõjus seedeelundkonnale kohutavalt) ning muidugi tuli siis klienditeenindajal tõendada, et ma ikka üle 18 olen. Astus naine lähemale ja küsis muiates, et on mul ikka vanust, mille peale ma kostsin vastu, et kas tema meelest ei ole siis või. No näidake ikka dokumenti, sest on ju tore, kui küsitakse, arvas ta. Tal olevat just eelmisel nädalal üks üle kahekümnene nii rõõmustanud, et küsiti. Ma kostsin vastu, ise kotist ID-kaarti õngitsedes, et 38-aastaselt on see jah ilmselge püüd komplimenti teha. Hoidsin end tagasi, et mitte lisada “või räige näkku valetamine”.

Ühel järgnevatest päevadest sõitsin Narva rongiga Tallinna poole, kui minust soovisid vahekäigus mööduda kaks naist (Narva rongid on alati triiki täis) ja kõnetasid mind kui devuškat. Venelastel muidugi ongi kõik devuškad ja devotškad, vanusest olenemata. Kas neil kahel sõnal on vahe ka? Tüdruk ja neiu?

Hansalaadal proovisin kiisudega kottasid jalga ja üks teine huviline oli veel, kuid järgi oli vaid üks sobiv number. Tallinna laos olevat veel, seega kas üks meist oleks nõus hiljem oma kotad saama? Teine huviline kostis, et kuna ma proovisin essana, siis on minu otsustada. Või õigemini sõnas ta, olles silma järgi minust ehk natuke vanem, et “neiu otsustab”. Neiu siis arvas, et tal olekski neid Tallinnast mugavam osta, sest siis ei pea neid kotis ringi tarima.

Prantsusmaal elades võttis ikka harjuda, et kogu aeg sulle madame öeldakse, aga nüüd sõnan juba isegi, kui kuhugi helistan, et olen madame Seejasee. Keele- ja kultuuriline eripära, sest kui eesti keeles proua öelda, kõlab see nii vanamoodsalt, aga saksa keeles Frau, inglise keeles madam või prantsuse keeles madame on igati tavapärane.

Plaanid ja tegelikkus

Mu esmaspäevane lend Genfist Zürichisse pidi väljuma 10.10 ning liikusid õudusjutud umbes lennujaamadest ja vajadusest eriti vara kohal olla. Genfi kohta oli arvamusi seinast seina. Mõni ütles, et pole mingeid järjekordi, teised ägasid, et jäid vaat et lennust maha. Parem minna siis juba varem, arvasin ma.

Sõitsime kodust umbes kell 7 välja, sest ehkki lennujaama saab umbes poole tunniga, algab umbes siis ka liiklusummik, seega lähme varuga. Ummikut ei olnud. Ebatavaline. N. parkis auto, läksime lennujaama, Swissi lettide ees oli umbes kümnepealine järjekord ja enne järjekorda astumist oma piletit näidates ütles klienditeenindaja, aga et kui sul vaja vaid pagas ära anda, siis mine sinna masina juurde. Iseteenindus. Muidugi! Star Alliance’i lendudega saab seda Genfis kasutada! Olin selle täiesti unustanud… Skännisin oma pardakaardi, printisin kaks lipikut, kleepisin need kohvri ja käru külge, viisin lindile, skännisin uuesti ja valmis.

Kell polnud veel kaheksagi, kui ma turvakontrolli jõudsin. Ka seal haigutas täielik tühjus, aga kui ma juba olin endale eripääsme ostnud, siis muidugi ma kasutasin seda. Sai siis eriti kiirelt läbi. Kell oli kaheksa. Pardaleminekuni oli tund ja nelikümmend minutit. Ostsin hommikusööki ja istusin lastega mänguväljakule maha. Mõnda aega see paelus neid, siis tuli ringi kõndida, sest poiss ei tahtnud istuda (Sipsik muidugi tahtis, aga no ühega annab läbi rääkida ja teisega mitte).

Pardaleminekuajaks oli suurem osa kaasa võetud söögist otsas. Esimene lend oli 35 minutit ja hilines ehk viis minutit, aga et muidugi oli kahe lennu vahel vähe aega, aga pikk maa kõndida, palusin vahekäigus istunud naisel end kiirelt mööda lasta, sest ma pidin järgmisele lennule jooksma. Siit ka põhjus, miks ma käru pagasisse ära panin – kui ma käru ootama jään, võin lennust maha jääda. Kiire vetsupaus (pressisime kolmekesi end kabiini, sest muidugi olid invavetsud kinni), ostsin mustikaid ja õunu, lidusin (poiss süles) karuper väravasse B07, mis oli mingi eriti eraldatud ala, kus toimusid vaid bussiga pardale minekud. Lend juba 5 minutit edasi lükatud. Sõin võikut, poiss vajas mähkmevahetust ja pardaleminek. Ei, tehniline rike, kõik tagasi välja! Või no mitte välja, me ei olnud veel bussilegi jõudnud, terminalis seisime. Ootasime ja ootasime, mina mõtlesin, et tegelikult päris hea, sest nüüd jõuab mu kohver küll lennule. Lõpuks algas uuesti pardaleminek ja Itso-san otsustas sel ajal, kui ma pileteid skännisin, teha sööstu avatud ukse poole. Minu röögatatud “STOPP!” teda ei heidutanud, aga õnneks haaras keegi temast kinni ta tõstis ta mu juurde tagasi. No olgu, ta poleks kaugele jõudnud, aga no siiski. See laps ei kuula ikka üldse…

Saime lennukisse ja selgus, et meie lennukoridoril laiutab kole äikesetorm, seega me peame ootama. Ootasime. Ootasime. Lõpuks lendasime. Maandusime Tallinnas kell viis ehk vist poolteist tundi hiljem kui pidanuks, aga pagas tuli tõesti kohale!

Lapsed käitusid üldiselt eesrindlikult. Oli hetki, aga no nad on ka “kohe-kohe neli” ja “sügisel saab kaheseks”, seega mõningased hetked kuuluvad lihtsalt eakohase käitumise juurde. See on ühtlasi viimane reis (st kui tagasireisi ka sisse arvestada), kus poiss süles reisima peab, mis mind rõõmustab, sest lapse lennu ajal süles hoidmine on palav ja tüütu. Mu rahakott muidugi niutsub veidi, sest edaspidi saab see Eestisse tulemine veel kallim olema. Ma N.-i piletite hindu ei tea (aga ta mainis, et päris kallis olevat), aga minu ja laste piletid olid kokku umbes 1300 franki. Järgmine aasta maksame poisi eest ka, siis saab vist sinna kahe ette keevitada. Aia. Kalliks läheb see kodumaa armastus :)

Nimekiri

Kohver on pakitud ja kohver on omakorda suurema kohvri sisse pakitud.
Naabrit on äraolekust informeeritud ja Franzu söötmisgraafik antud.
Katel on puhkuserežiimi seatud.
Käsipagas on täis vahetusriideid, snäkke ja loodetavasti veidi lõbustusi.
Külmkapp on tühjaks söödud.
Kogu aeg kummitab peas, et midagi ununes.

UPSi pakilipik on uksekella külge kleebitud ja plaatijale jäetud palve pakk tuppa tõsta (grr, ma tahtsin neid riideid enne reisi kätte saada!)
Natuke kastsin (ja tõmbasin välja ühe kõrvitsa, mis väga närune oli – mu kaks kuhilat on väga erinevad ja siit on teatavaid õppetunde saada), nüüd sajab. Kastmine enne vihma on alati vihma tuleku garantiiks.
Kassi tualett on tuppa toodud ehkki ta saab osaliselt õuekass olema (ehk nagu ta praegugi on).

Lihtsalt mõttena, et kui keegi soovib Eestis kokku saada, siis võib endast märku anda. Ettepanek suunatud inimestele, kes blogis mõned korrad sõna on võtnud ja seega tuttavad “näod” on. Enamasti liigun ma Tallinnas ringi, Tartu ja (loodetavasti) Pärnu on suuresti tihedalt tegevusi täis ehkki kiireks koogiks leiab ikka aega.

Tagasi minevikku

Käisin täna pangast läbi, et oma tšekiraamat ära tuua. Just. Ma vandusin kunagi, et sellist iganenud lollust mina endale ei taha, aga when in Rome… Diivanitüübid olid viimane tilk karikasse, sest ülekanne oli ikka nii-nii võimatu ja mina lihtsalt keeldusin eurotellisega nende juurde minemast (automaat annab maksimaalselt 50-euroseid). Ma ei saa aru, miks ülekanne neile ilmvõimatuna tundub. Ei ole mingi nurgatagune urgas või mustalt tegutsevad tüübid. Neil on Saint-Genis-Pouillys suur töötuba ja pood ning mu meelest pole pangakontota ka Prantsusmaal enam firma omamine võimalik. Aga ei. Murdusin siis ja tellisin tšekiraamatu. Raamatukest saades (selles on 33 tšekki, miks just selline arv? Kes teab!) palusin pangamehel endale selgitada, kuidas sellist veidrust kasutatakse, et ma ikka õigetesse kohtadesse kirjutaks. Homme kirjutan kolm tšekki valmis (isa ja kahe poja firma, igale üks) ja jätan need N.-ile. Mitte et just mina peaks neid kirjutama, sest raamat on me mõlema nimel. Ikkagi peene ühiskonto ja puha ehkki minu perekonnanimi on sealt puudu, sest ilmselgelt sai neil ruum otsa, seega seal on monsieur N. Perekonnanimi ning madame Eesnimi. Olgu siis…

Ma olen diivanitüüpide peale veidi kuri ka. Alguses oli jutt, et naha saab värvida misiganes värvi, seega saatsin neile oma soovi. Selgus, et ei, ikka ei saa, sest kui enne oli hall, siis saab olla hall (või ilmselt must). Olgu, see helehall on ka kena. Nägin nädala eest diivanit ja sain šoki. See on tumehall. Nagu ka tugitoolid. Tähendab, ilmselt see on lähedane (kuid siiski tumedam) sellele värvile, mis diivanil kunagi oli, sest ta oli küllaltki kulunud, aga… Mina olen harjunud helehalli diivaniga ja ma ei tahtnud tumedat diivanit. Ma tegelikult ei tahtnud ka nahka, aga kattevahetus oleks olnud kuni kolm korda kallim (viiekohaline summa) kui see, mida nad tegid. Kahtlemata kvaliteetne töö, aga mitte see, mida ma tahtsin. Ei, ma ei hakanud vaidlema. Ma ei suutnud ja nad oleks mu seal kolmekesi surnuks rääkinud oma argumentidega. Küllap me harjume selle tumedaga ja kui ei harju, siis lohistame teisele korrusele ja leiame alla uue. Eriti küll ei tahaks, sest kvaliteetne, ilus ja mugav diivan on. Lihtsalt tumehall. Peaaegu must.

Plaatija pani elutoas viimased plaadid maha ja peaks esmaspäeval põranda ära vuukima. Ta küll viis mingil põhjusel kõik oma tööriistad minema, seega ma olen veidi segaduses, aga bossiga rääkides ma rõhutasin, et järgmisel pühapäeval tuleb meil köögimööbel üles kanda (no ei pea, aga ma tahaks) ja sellest järgneval esmaspäeval tulevad diivan, tugitoolid ja kummut, seega parem olgu tehtud. Laua ja toolid sain kätte! Lauaplaadil avastasin muljumisjälje, mille osas ma ei oska esialgu midagi ette võtta. See ei sega mind (N. raudselt viriseb), aga ideaalis võiks selle kunagi korda teha, aga see eeldaks vist puidupastaga täitmist ja siis puukiu peale joonistamist. Mõne aasta pärast puhastan nad kõik ära, punun toolidele uued isepadjad (ei, pole ealeski midagi peale patside ja pärjade pununud) ja teen kõik korda. Enne õpin prostama mööbli peal veidi taastamist. Täna näiteks lihvisin trepitükkidelt värvi maha. Trepiga oli üldse paras nali, sest see võeti betoonastmete* pealt maha ja pandi garaaži, kuid ma ei leidnud seda enam sealt. Küll aga leidsin põnevad köögimööblitükid, millest seinariiulid teha plaanisin. N. ostis isegi L-kinnitid ära, aga õnneks ei jõudnud seina panemiseni, sest kaks õhtut tagasi mõtisklesin enne uinumist mingil põhjusel trepi üle ja mul plahvatas. Need riiuliks sobivad mööblifragmendid on tegelikult me trepp! Või no kaks peamist juppi, veel kolm leidsin õuest materjalihunnikust (sortisin ära ja ladusin enam-vähem süsteemselt keldrisse) ja üks liist on vist kadunud ehkki ilmselt on ta seal “süsteemses” materjalihunnikus. Tuleb homme otsida. Tükke tuleb veel korra kardedama paberiga lihivada, siis ehk siit-sealt mõned kohad puupastaga parandada, vähem karedama paberiga lihvida ning lakkida.

* Enne, kui trepp lahti kangutati, olin ma mõelnud, et ehitan trepi ringi ehk et teen trepi sisse hoiustussahtli käsitolmuimejale ja muule taolisele tränale, aga siis võeti trepp lahti ja selgus, et seal all on betoonist astmed. Kerge pettumus, aga no mul poleks selle trepi ehitamiseks nii kui nii aega olnud.

Rõõm pisiasjadest

Ma hakkan arvama, et mu torumeestefirma on ühtlasi mingi zen-budismi haru, mille eesmärgiks on oma klientidele lisaks tellitud töödele ka elulisi õppetunde anda. Saab õppida kannatlikkust ja ka taasavastada lapselikku rõõmu väikestest asjadest. Näiteks sellest, kui plaatija pärast mõningast vaikust siiski kohale ilmub. See rõõm, kui ma tema kollast kaubikut murul parkimas näen, on suisa esktaatiline.

Ma üldse ei taha ta üle tegelikult nuriseda, sest ta teeb oma tööd ülimalt korralikult ja annab mulle täpsustavaid küsimusi küsides häid nõuandeid. Näiteks eile küsis, et mis värvi vuugivahed teeme ja selgitas kohe, et ta võib nad teha plaatidega samas värvis, aga ta soovitaks helehalli, sest ehkki esimene variant näeks esimesed paar aastat kena välja, on pikemas perspektiivis helehall parem valik. Muidugi valisin helehalli.

Täna hommikul vaatasin, kuidas ta enne vuukimist ketaslõikuriga maha pandud plaatide vahesid puhastas. Ma ei teadnudki, et mingi selline tegevus vajalik on! Nikerdas vaikselt. Või no mitte vaikselt, see ketaslõikur vingus päris kõvasti.

Mind on tabanud lennueelneärevus. Ei, ma ei karda lennata. Ma jumaldan õhkutõuse ja maandumisi! Lennujaamas passimist ja pilvede kohal lendamist mitte nii väga, sest see on igav. Ärevus on seotud lastega ehkki ma loodan, et neil on põnev ja seega vähemalt osa ajast on nad teineteisega sõbralikud ja muidu vahvad. Tunnine lend ja siis kahe ja poole tunnine lend. See teine võib olla keeruline, kui poiss just magada ei kavatse. No ja kõigele lisaks liiguvad õudusjutud pilgeni täis lennujaamadest ja üüratutest sabadest. “Võimaluse korral reisige käsipagasiga”. Ei mängi välja. Mul on lendude vahel (mõlemat pidi) vaid nõks üle tunni. Pakun, et vähemalt ühel korral jään pagasist ilma. Vähemalt sain kasuliku vihje, et Genfis on võimalik endale turvakontrolli VIP-pääse osta (10 franki, aga kui maksate eurokaardiga on kallim, sest lisandub 3,5%-line konverteerimistasu). Loodetavasti see aitab veidi ja N. lubas meiega lennujaama sisse tulla (ta lendab paar tundi hiljem, aga tahab enne seda auto CERNi hoiule viia), et ma ei peaks korraga pikas sabas seisma ja kahte last haldama, seega kõik saab korda. Omm…

Kott tuleb küpsiseid ja muud taolist täis toppida. Kui muu ei aita, siis magus ikka aitab. Mind vähemalt.

Ühest ja teisest

Vannitoa plaatide kohta selgus, et need ei peagi klappima ning neid tellides nägin seina, kus need ei jookse mustrina (aga ma muidugi ei mäletanud, sest ma tellisin nad ilmselt märtsis). Olgu. Aga miks siis see mustrisseajamine võimalik on ja lisaks kordades parem välja näeb? Plaatija tegi ära vannitoa põranda ja siis köögi-söögitoa ning ma juba rõõmustasin, et saabki varsti selle kõige olulisema põranda valmis. Nali minu kulul, sest täna pole temast ei kippu ega kõppu kuulda olnud. No ise teavad, sest selle söögilaua kavatsen ma lihtsalt söögituppa tõsta ja vuukigu siis selle ümbert!

Meil siin sajab pea iga päev, mis on tore, sest nii on jahedam ja ei pea midagi kastma. N. küll juba kibeleb muru niitma, aga lootku aga, sest muruniiduk on garaaži tagumises nurgas ja selleni pääsemiseks tuleb köögimööbel eest ära tõsta.

Mingil põhjusel on sajust hoolimata mõned kõrvitsad lontis. Ilmselt vihmale järgnev intensiivne päike ehmatab neid. Mul on kahe kuhila peale kokku 14 kõrvitsat. Peaks olema 3 hokkaidot, 3 spagetti, 4 butternuti ja 4 (vist) sucrine du berryt. Kui sügisel kõrvitsauputust ei tule, siis mina ei mängi!

Näete, see kuhil on hoopis rõõmsam, aga see saab ka veidi enam varju. Päike on siin aias probleemiks.

Mu ülejäänud köögiviljaaed näeb mannetu välja, sest ma arvasin rumalalt, et mu poest toodud ja ise kasvatatud taimed on päikesega juba harjunud. Ei olnud. Kõik uued taimed läksid kollaseks ja olid umbes kuu aega šokis, seejärel hakkasid vaikselt elumärke ilmutama. Till samas vohab kenasti mu maasikapeenras (samasse külvatud petersell on umbes 3-millimeetrine) ja ma loodan, et sellest saab mu aias umbrohi. Tuleviku mõttes plaanin küll sinna kaugemasse nurka kasvuhoonet. Olen ta isegi juba välja valinud ehkki mõtlen veel, kas on ikka parim koht, sest naabri õunapuu viskab hommikul kuni umbes üheksani sinna oma varju, aga pärast seda on puhas päike. Oleks koht, kus taimi ette kasvatada ja talvituda, lisaks ei peaks rahe pärast muretsema.

Sel aastal maadlevad kõik sipelgatega ning mulle on ühed isendid artišoki alla pesa teinud. Ma ei tea, mida nendega ette võtta, aga ma kardan veidi, et see kahjustab lõpuks mu artišokki, mis ei ole tore mõte, sest tegu on mitmeaastase taimega ja ma ei tahaks temast ilma jääda.

Kupli saime ka püsti ja selle taga paistab mu naabri väga lopsakas aed. Tal on veidi enam varju ning ligi 40 aastat selles aias taimede kasvatamise kogemust, seega ma ei saa lähitulevikuski tema lähedale. Mööda kuplit peaksid kasvama oad ja ehk ka pudelkõrvitsad (nood said ka päikesešoki), lisaks olen sinna puistanud lillesibulaid ning istutanud ringi ürte. Noid kahte münti pean ma ühel hetkel väga julmalt piirama hakkama, sest nad olid juba selle kahe kuuga sellise juurevõrgustiku kasvatanud end ma ei saanud neid peenrast vaat et kättegi. Kuplile ehitame ilmselt mingi kõrgema põhja, et ta kõrgem oleks ja ühel hetkel ostan sinna ehk ilusa pingi, et ubade varjus raamatut lugeda.

Laupäeval helistas mulle kuller, et tal on mulle kolm pakki. Olin eelnevalt selle kohta ka kirja saanud ja veidi pead süganud, et mis see nüüd olema peaks. Saatja oli tundmatu (aga netipoodidega tuleb seda ikka ette) ja miks peaks kolm pakki tulema? Võtsin pakid. Kolm täpselt ühesugust karpi. Avasin esimese ja hakkasin naerma:

Pappkarbi sees on väga tugevast papist korvike, et värvipurk ikka turvaliselt kohale jõuaks. Need kolm purki mahuks ühte kasti! Või mis “mahuks”! Mahuvad!

Pühapäeval segasin tapeediliimi kokku. Imeline värv.

Laupäeval värvisin lae alt seina ära ja ise muigasin, et ostsin seintele päris kalli värvi, mis põhimõtteliselt ei erine väga lihtsalt valgest. Sable chaud ehk soe liiv.

Maadlesin esimese kaardi paika panna ja nägin, et viltu jäi, aga mis sa enam teed, sest ega maakaart ole vinüültapeet, mida annab viis korda seinalt maha kakkuda.

Hetkeseis on selline:

Oleks pidanud suurtel kaartidel valged ääreribad ära lõikama, aga mis seal enam. Kleebin sinna ehk veel midagi peale. Vasakusse nurka ma tegelikult kleepisin ka midagi, aga see oli nii teist tooni, et kriipis kohutavalt silma. Leidsin vana Col de la Faucille matkakaardi, kust sinna sobivamas toonis tüki saab. Hetkel näib, et kõik püsib veel seinas, seega tuleb viimane tükk ära kleepida ja siis põrandalakiga paar kihti peale teha. Pliidi taha tuleb mu meelest siiski klaas panna, sest ma ei usu, et see muidu püsima jääb.

Meie küla on tervelt kolme kaardi peal, aga ühel neist jääb ta köögikapi varju.