Hulkurkass

Läksin eile üheksa paiku õue, et kass koju kutsuda. Ilmus toidukarbi krõbistamise peale ilusasti välja, tegi nurr ja siis jooksis mu juurest minema. Proovisin järgmise kahe tunni jooksul veel kaks korda ja siis lõin käega. Ilm soe, las siis olla õues. Jätsin kontoriakna lahti ja läksin magama. Öösel muidugi virgusin sageli ja vaatasin, kas kass on voodisse tekkinud. Ei olnud.

Kella seitsme ajal virgusin ja kuulsin väga tuttavat mütsakat. See heli tekib nimelt siis, kui Franz mu kontorilaualt põrandale hüppab. Tõusin üles, panin kontoriakna kinni ja leidsin kassikese esimeselt korruselt oma söögikausi juurest. Tegin talle pai ja läksin tagasi magama.

Kui ma kolmveerand kümne paiku kööki läksin, magas kass diivanil oma õiglast und, et seepeale ärgata ja kohe õue nõuda. No mine siis. Tunnike hiljem oli ta tagasi, et süüa ning ma eeldan, et nüüd magab ta jälle allkorruse diivanil oma õiglast und. Alanud on öiste luusimiste hooaeg.

Advertisements

Kalapäev

Plaanitud esimene kevadine grill jäi täna ära, sest Genfi juristidel oli vaja pärast matka kiirelt koju tagasi minna, et tööd teha. Oh neid küll. Matk ise oli täiesti imeline. Läksime Chevrier’st üles kabeli juurde ning kõndisime siis mööda mäenõlva tiiruga tagasi. Nõlvad olid täis nii noid lillat värvi “koerahambaid” kui ka nartsisse. Mõnes kohas oli nartsisse suisa nii palju, et terve nõlv oli helekollane. Karulauk oli veidi pikemaks sirgunud ehkki taimed on ikka veel pigem pisikesed, aga väikese peotäie ma õhtusöögiks siiski korjasin. Selgus, et prantsuse keele kutsutakse seda taime samamoodi nagu meite ja saksa keeles (Bärenlauch) – ail des ours ehk karude küüslauk.

Saatsin sõbrad koju ära, lugesin veidi, tegin süüa ja mainisin N.-ile oma tänast õhtusööki. Ta leidis, et see on kahtlane söök, sest kes on enne kuulnud riivsaiakihi all küpsetatud valgest kalast. Liiatigi on Norra lõhe ainus söödav kala!

Mis mu kummaliseks õhtusöögiks siis oli? Võtsin angerjafilee välja, lõikasin kolmeks (üks tükk läks sügavkülma, sest ei mahtunud ahjuvormi) ja panin ahjuvormi. Segasin kausis kokku riivsaia (tegin eelmisel nädalal kuivanud baguette’idest), sidrunimahla, oliiviõli, hakitud värske koriandri ja hakitud karulaugu. Raputasin fileedele veidi soola ja pipart ning katsin saiapuruseguga. 180 kraadi ja ahju. Kõrvale sõin peedisalatit – riivitud toores peet, oliiviõli, punane veiniäädikas, karulauk, aed-mustköömneid (tuntud ka kui mustad sibulaseemned või nigella seemned) ja kookoshelbed. Viimase puhul kõhklesin veidi. Olin ühest kokaraamatust kookoshelvestega peedisalati retsepti lugenud, aga tundus kummalise kooslusena. Kummaline, aga mitte üldse halb, ütleks ma. Kala oli samuti mõnus (ehkki luudega) ning too hapukas ja krõbe saiapuru oli imehea.

Ja kui jutt juba kalale läks, siis reedel tegin makrelle. Inspiratsiooniks see retsept, aga minupoolsete kohandustega. Rosmariin ja kala minu peas kokku ei käi, seega tõin aiast salveid ning kui või ja oliiviõli pannil segunenud olid, kuumutasin selles salveid. Makrellid (selgroota, aga nahaga) said veidi soola ja pipart ning kõhtu hakitud küüslauku. Tõsi, koos need “pakikesed” ei püsinud, seega ilmselt võinuks lihtsalt küüslaugu pannile visata. Kui kala mõlemalt poolt kiirelt praetud, pigistasin peale sidrunimahla ja puistasin ohtralt peterselli ning panin seejärel panni kuuma ahju (mul on malmpann, millel saab varre eemaldada). 180 kraadi ja ehk 10 minutit ning täiesti uskumatult hea roog oligi valmis. Kõrvale sõin apteegitillist tehtud salatit.

Sööge rohkem kala! Kala hea!

Vetevool

Mõnusat ilma tuleb ometigi ära kasutada, seega käisin jälle matkamas (homme lähen ka, aga sedapuhku sõpradega). Sõitsin Saint-Germain-de-Jeux nime kandvasse külla, parkisin auto ja läksin rajale.

saint-germain2

Külas oli kunagi olnud päris mitu hüdroenergiat kasutavat hoonet, aga neist on järgi suuresti vaid varemed. Mõnus veekohin saatis mind veel pikalt ja mulle vist täitsa meeldiks sellises kohas elada. Peamine on mitte ära unustada, et heki taga mäslev vool on ehkki ma hästi ei kujuta ette, kuidas seda unustada saaks.

saint-germain

Järgnevad kolm tundi kõndisin enamasti metsas ja enamasti oli see väga ilus. Vahel sai puude vahel piiluda vaadet, vahel niisama tärkavat loodust imetleda ning metsikuid kitsekesi nägin ma ka. Ühte suurt 13-pealist karja nägin tänu sellele, et ühel hetkel kadus rajamärgistus ära ja ma ekslesin veidi (ei midagi dramaatilist, küla oli lähedal).

Homme viin Genfi sõbrad Vuache’ile matkama ja pärast seda avame grillihooaja, milleks ilmsesti juba viimne aeg on. Too põnev angerjas läheb grillile. Vaatab siis, mis temast saab.

Ühtlasi ma tahaks DuoLingo üle viriseda. Esmalt tegid nad prantsuse keele kursuse ringi, mis iseenesest polegi paha, lihtsalt et see sundis mind pooli õppetükke uuesti tegema, sest “me lisasime siia-sinna mõned uued sõnad”. See uuesti tegemine oli mul käsil, kui nad nüüd aga tervet toimimisloogikat muutsid ja ma pole veel täpselt aru saanud, miks see edasijõudnutele hea peaks olema, et ma nüüd jälle sisuliselt algusest pihta pean hakkama.

Angerjavareenik

Lõin eile külalistetoast väljudes varba tugevalt vastu lävepakku ära. Vandusin veidi ja mõtlesin siis tõsiselt, et kas varbaküünega võib hüvasi jätta, sest hakkas teine lillakat tooni minema. Õhtulgi tuikas veel veidi. Hommikul kergitasin ettevaatlikult tekiäärt ja tundus, et asi polegi nii hull. Õnneks ei teinud asja hullemaks ka see, et ma ujumast tulles trepist üles tuiskasin ja siis täpselt selle sama varba vastu trepiastet ära lõin. Õnneks õrnalt. Vanduma ei võtnud.

Tõin poest järjekordseid põnevusi. Esmalt maasikaid (Prantsusmaal kasvavatud), mida siin juba paar nädalat hoogsalt müüakse, aga mille osas ma äärmiselt skeptiline olen olnud. Noh, osa maasikaid sellest väikesest karbitäiest olid täitsa maasika moodi. Aiamaasikaga ei anna muidugi võrrelda. Ootan veel kuu ja proovin uuesti.

Seejärel lustisin jälle kalaleti ees ja ostsin huupi kahte sorti kala. Ühte kotti sai neli roogitud makrelli (ei, mul pole aimugi mida neist teha) ja teise üks ilmatuma pikk filee, milles ma angerjat kahtlustasin. Kodus guugeldades selgus, et ongi angerjas, aga mitte see, mida me harjunud sööma. Conger eel inglisekeeles ja väidetavalt jääb ta vahel võrkudesse, aga sihipäraselt teda ei püüta (ja vast ei tohikski, sest tegu on paljunemise mõttes pirtsaka kalaga). Mingit eriti põnevat retsepti ma leidnud ei ole ja kui midagi targemat pähe ei tule, saab ta kerge õli- ja ürdikattega ahju visatud ning jääkidest võiks ma proovida vareenikuid* teha. Jääke tuleb ilmselt palju, sest kõige tillem filee, mille müüja mulle leidis, kaalus pool kilo.

* Jah, kallid toidusõbrad, kalapelmeene ei ole olemas! Pelmeenis tohib olla ainult lihatäidis. Muude täidistega pelmeenilaadsed tooted on vareenikud.

Lest

Ostsin eelmisel nädalal kalaletist mingit valget kalafileed ning et mul nimi meelest läks, ei saanudki kodus järele vaadata, et mida ma siis ostsin (kleepsu peale nime ei pandud). Tegin fileedest kartuli-kalapätsikesi ning mekkis hää.

Lõpuks tuli nimi meelde ja selgus, et olin ostnud lestafileed. Vaat kus lops.

Praegu ootab mind kapis üks kuld-merikoger ehk doraado. Õigemini üks tema fileedest. Teagi nüüd, et kas praadida niisama ära või aurutada või…

Sähvib ja ladistab

Mul on tunne, et kui elada kohas, kus ilm on enamasti kena, siis see mõneti rikub su ära. Eestis elades ei mõjutanud ilm mind kunagi ja kuidagi, sest mis seal vahet oli, kas sadas või oli päike, ikka sai käidud ja oldud, kus vaja. Siin aga, kus ilm peaks pidevalt pigem ilus olema, on viimased kolm ja pool kuud kestnud sombune ilm mu ära väsitanud. Ei, vahel on kena ilma ka olnud päevaks või paariks, aga siis naaseb vihm. Mul on esimest korda elus midagi kevadväsimuselaadset ja see on ilmaga seotud – kohe kui ilm on päikesepaisteline ja seega võimaldab mul õues olla, on mul energiat hoopis rohkem. Kuidas me eelmisel kevadel matkasime…

Ilmateade on jälle muutunud. Reede ja nädalavahetus olid veel paari tunni eest päikesepaistelised, aga nüüd lubab pühapäevaks vihma. Ja sellele järgnevatel päevadel ka.

Ões sähvib äike. Selle aasta esimene.

Mul on vihma lõppemise soovimiseks väga oluline põhjus ka. Talviste tormidega murenes majal korsten ja vihma sadas sisse, mis on rikkunud meie külalistetoa lae ja seina. Boheem tahab selle ära remontida (sein tuleb lahti võtta ning ka põranda plaanib ta ära vahetada), aga esmalt peab veidike kuiv püsima, et ta saaks katusele ronida ja korstna ära parandada. Mai viimasel nädalavahetusel tuleb ehk hispaanlasest sõber Braunschweigist külla ja kui tuba korda ei saa, tuleb mul ta Boheemi juurde magama saata. Boheemil on tube palju, küllap ta kuhugi mahuks :)

Mida õhtul sööme?

“Mind vist!” ütleb jänku nägu.

miss88gikson

Et aga jutt juba söögile läks, siis olgu viimased põnevused ära mainitud. Midagi erakordselt eksootilist vist polegi köögis valminud, aga kolm rooga võib esile tõsta küll. Kõik on lihast. Taimetoitlased, ärge lugege!

Esmalt nägin ma umbes kahe nädala eest poes veisepõske müügil. Ma olen hautatud veisepõske miskis söögikohas mekkinud, aga ise polnud ma seda teinud, sest vastav lihatükk polnud kunagi ette jäänud. N. suhtus asjasse muidugi skeptiliselt, aga ma ei lasknud sellel enda veendumust kõigutada. Ma kasutasin seda retsepti. Põsed tulid mõnusalt muredad ja pehmed, aga maitse jäi minu jaoks veidi mannetuks. Midagi jäi puudu, aga ma ei tea, mis see oli.

N.-i Bulgaariasse minekuga avanes mulle kulinaaria peidetud uks, mis on tuntud ka kui “asjad, mida N. ei söö” nime all. Ennekõike sisaldab see nimistu liha, mis ei ole kas kana, kalkun, siga või veis, aga siia mahuvad ka kitsepiimatooted, paljud kalatooted ning tegelikult ka mingid jupid eelmainitud lihadest. Tegelikult on N.-i konservatiivsus väga valikuline, sest lehma maost tehtud suppi ja lehma magu üldiselt ta sööb, aga kui ma poes veiseaju nägin ja selle üle mõtisklema hakkasin, läks ta näost valgeks. Kui ma vaid mäletaks, mis poes see oli… Samuti sööb ta meeleldi ahjulõhet ning erinevaid suitsukalalisi ja ostab vahel kalamarja, aga kui mina söön Eestis olles õrnsoolalõhet, arvab ta, et toorest kala ei peaks sööma (see, et kalamari samuti “toores” on, teda ei häiri). Kala ei peaks ka hommikuks sööma, arvab ta, seega minu absoluutselt kõige lemmikum võileib ehk must leib külmsuitsulõhe ja avokaadoga on tema jaoks mingi veidrus. Mm, peaks külmsuitsulõhet ostma… Mul on üks kamakas musta leiba veel sügavkülmas.

Täiesti lootusetu ta muidugi ei ole, sest nii mõnegi tooraine osas on ta kõhklusi avaldanud, aga hiljem valminud sööki meelsasti söönud (veisepõsk, härjasaba jmt). Ma olen talle ühtlasi pühalikult vandunud, et ma ei ürita talle salamisi sisse sööta asju, mida ta väidab end mitte söövat. Ta ema serveeris kord küülikut ja N. sõi seda rõõmsalt, aga hiljem oli tal väidetavalt süda väga paha… Lammas ja kitsejuust on ainsad, mille ta kohe maitsest ära tunneks, seega neid ei annaks isegi parima tahtmise juures talle sisse sööta. Nii ongi, et üldiselt ma kodus noid “söödamatuid” liharoogi ei valmista, sest muidu peaks N. endale hoopis pastat või võikut tegema. Nüüd aga on mul võimalus eksperimenteerida :)

Eksperiment number üks: küülik. Olen küülikut kunagi Eestis elades ka valmistanud. Oli miski siidris ja Dijoni sinepis haudunud jänku, kui ma õigesti mäletan. Oli hea, aga maitses suuresti nagu kana. Nägin poes küülikut ja haarasin selle muidugi kaasa. Otsisin retsepte ja leidsin ühe, kus küülikut tumedas õlles hautati. Tumedat õlut mul kodus polnud, seega ma kasutasin mingit ale-tüüpi õllekest. Esmalt üritasin küllaltki edutult seda jänkut väiksemateks tükkideks saada (pakis oli terve poolitatud kere) ja siis praadisin malmpotis veidi. Jänku välja, sibulaviilud ja küüslauk sisse. Veidi praadimist, jänku tagasi, õlu peale, loorberilehed ja mingid maitseained ka (ilmselt suuresti sool-pipar). Kuidagi vähe vedelikku… Kas tuua keldrist veel üks pudel õlut või kasutada midagi muud? Kapis oli umbes klaasitäis pirnimahla (filtreerimata täismahl), seega valasin selle. Jänku haudus ilmselt umbes poolteist tundi ning mekk oli mõnus, aga siiski suuresti nagu kana. Pirnimahl andis huvitava õrna magusa maitse, mida oli ainult veidi tunda, seega mõne muu roa juures võiks seda nippi uuesti kasutada. Näiteks kana tehes.

Täna tegin lammast. Ostsin poest karbikese lambalihakuubikutega ning otsustasin sellest jäägihautist teha. Jäägihautist selles mõttes, et ma tahtsin võimalikult palju asju ära kasutada, mida kapis veel veidi järgi oli (ikkagi kevadise suurpuhastuse aeg tulemas). Praadisin kuubikuid malmpotis, lisasin sibulaviilud, viimased kärbatanud porgandid, hakitud küüslauguküüned ja hakitud sellerit, veidi hiljem punast veini, loorberit, koriandriseemneid, lambaläätse ja rosmariini. Kastme tummisemaks saamiseks parmesanikoorukest (see, mis tavaliselt kõigil prügikasti läheb) ja lihtsalt uitmõttena tai punast karripastat. Haudus lambake ilmselt umbes kaks tundi ning maitses hää. Kõrvale tegin salati bulgurist, tomatist, redistest, artišokisüdametest, basiilikust ja koriandrist. Ilmselt söön ma homme lõunaks täpselt sama sööki.