Lõputu aiatöö

Lihavõttenädalavahetus möödus meil töiselt, sest me jätkasime juba varem alustatud puude kärpimist. Või siis pilastamist, kui Nelli tsiteerida.

Tegelikult ronis N. piltide tegemisele järgnenud päeval uuesti puu otsa ja lõikas maha kõige suurema pirnioksa ja umbes neljandiku ploomiokstest, seega see kuhi on neljandiku võrra suurem.

Suured oksad saeme tükkideks ja paneme teisele poole maja kuivama, väiksemad lähevad oksapurustisse, mille ma ühel hetkel naabrilt laenama pean. Saadud oksapuru paneme ilmselt sellele nõlvale:

Tirisin, lõikusin ja sikutasin sellel nõlval mitme päeva vabadel hetkedel, et eemaldada nii palju põldmarjavääte kui võimalik, lisaks eemaldasin kuni ukseluugini ka kõik luuderohu. Järele jäid vaid need rohekad puhmad, mis mingi eriti vastupidav lillelaadne isend on ning nüüd tuleb veel väikesed puud sealt välja juurida ja siis kõik multšiga katta (välja arvatud need lilled). Ehk aitab esiteks veidi lämmatada ehkki nii põldmari kui luuderohi on mõlemad vintsked vennad ning teiseks loob ehk veidi pinnast juurde, sest see on kõik suuresti kiviklibu. Järgmisel kevadel vaatame, mis seis on ja siis liigume edasi.

Suurem põldmarjarägastik ootab veel. N. kaugemas nurgas veidi alustas (meil on kolm kehvalt töötavat muruniidukit, seega retsime neid), aga tegelikult tuleks eemaldada kõik gaasitünni ümber olev kuni elektripostini, sest ideaalis tahaks ma kohe, kui me maja kätte saame, selle tsisterni maa sisse kaevata lasta, seega tasuks ümbrust veidi puhastada. Seal tuleb veel mingi vana betoonplatvorm ära lõhkuda ja nagu ma nüüd teada sain, jookseb meie krundi piir ilmselt sealt, kus on elektripost ehk et nii see surev hekk kui ka too leedripuu jäävad sel juhul aiale ette ja tuleb eemaldada. Leedrist on mul veidi kahju. Hekk pidi nii kui nii kaduma.

Mu hõlmikpuu on täitsa elus ja uues potis. Panin talle seltsiks ühe Echenevex metsast leitud fossiili, sest on hõlmikpuu isegi ju n-ö elav fossiil, olgu siis nad koos.

Meie aia mänd on ka paras bonsai. Kasvab kõveralt ja tal tuleks latv maha võtta, et ta suuremaks ei sirguks. Laps on muide avastanud, et selle okstel on jube mõnus turnida. Ta küll väidab enesekindlalt, et ta ei roni mitte puu otsa vaid puu taha ning ei tee mu korduvatest parandustest üldse välja. Keeleuuendaja selline!

Täna sain kätte diagnostikaarve. Kohe, kui see on tasutud, saan raporti ja siis saame kogu paki notarile üle anda ja ehk lähinädalatel eellepingu sõlmida ning siis uuesti panka minna. Põnev-põnev. Leidsin diagnostika tarbeks pabereid otsides ka maja plaani, seega ühel hetkel pildistan selle üles ja näitan ka. Lisaks tuleks leida mingi planeerimistarkvara. Ennekõike köögi jaoks, sest ma tahan ilusat ja funktsionaalset kööki. Mm, vask ja midagi rohekat ehk? Graniittööpind või mitte?

Tegelikult peaks esmalt maha istuma ja kirja panema kõik tööd, mida me esmajoones teha tahame, siis ehitusfirma kutsuda (ülla-ülla, tuttavad soovitasid mingit kohalikku bulgaarlaste oma :D), hinnapakkumine saada ja mõelda, kas enne jõule või kevadel. Kohutavalt tahaks kohe sügisel, kui ilmsesti võiks maja kätte saada, pihta hakata. Mul suva, kui jõuluks valmis ei saa. Ma lihtsalt ei taha veel ühte talve külma kivipõranda ja tuult läbi laskvate terrassiakendega. Põrandaküte, mu arm! Tõsi, elutoas siiski ilmselt kiviplaatide alla, aga magamistubadesse tulgu puitparkett! Ja põrandaküte. Kui see vesiküttega ikkagi võimalik on. Oeh. Nii palju asju, mida uurida. Nii vähe vaba aega, et seda teha.

Pepu

Mulle on kusagilt kunagi meelde jäänud, et lastel on kusagil kolmanda ja neljanda eluaasta vahel (vist) mingi pepu- ja kakanaljade faas. Nalju Sipsik veel ei tee, aga ta konstateerib pidevalt, et kellelgi on pepu ning süüdistab kõiki puuksutamises. Täna väitis ta mulle muuhulgas, et auto tegi puuksu. Tea kas peaks kohe rinna ette lööma, et vaadake, kui arenenud laps mul on! Nii oma arengust ees! Haa, kujutage endale ette mingit titemammade kogunemist, kus kõik uhkustama kukuvad:

Esimene: Minu tibukene hakkas juba kuuekuuselt kõndima!
Teine: Minu tupsuke rääkis aastaselt täislausetega!
Kolmas: Minu silmaterake tegi enne kolmandat eluaastat puuksunalju!

Vaikus, mille ajal Esimene ja Teine meeleheitlikult midagi võrdväärset leida üritavad, et samasse kategooriasse tõusta.

Fekaalidest rääkides. Bulgaarias oli täna valimispäev (N. käis Genfis hääletamas) ning lävepakuküsitluste põhjal sai GERB ehk Boikokese partei 25% kõigist häältest, kuid usutavasti temast enam peaministrit ei saa. Liiga palju skandaale. Ma lugesin muiates ERRist, kuidas “Borisov on Bulgaaria poliitikat juhtinud üle kümne aasta, aga eelmisel aastal nõuti korduvalt tema tagasiastumist, kuna ta ei ole suutnud ohjeldada korruptsiooni ja oligarhe, kes riigi poliitikat omatahtsi suunavad.” Tähendab, jah, seepärast soovitakse tema tagasiastumist ka ja GERBi kui erakonna kadumist sest nad on, kui N.-i tsiteerida “erakond, kelle ainsaks eesmärgiks on olla võimul ja end sellega elatada”, aga… Ma pean kirjutama viimase aasta suurematest skandaalidest, mis Bulgaaria peaministriga kaasas on käinud. See on kohati nii absurdne, et tundub suisa, et see ei saa päris elu olla. Aga on. Kahjuks on. Võtan lähiajal ette ja panen N.-i abiga kirja. Pean tal pildimaterjali ka otsida laskma, sest üks mahlakamaid skandaale on seotud just nimelt fotodega.

Ja nüüd söögist. Mida me sel nädalal sõimegi? Börekke tegin uuesti ja suht sama sisuga kui viimanegi kord, lisaks proovisin paari uut retsepti. Muuhulgas õhukesi pannkooke, mis olid mõnevõrra pettumusttekitavad, sest esiteks ei tulnud nad nii õhukesed, kui korralikud ülepannikad olema peavad ja teiseks väitis retsept, et sealt saab 10 pannkooki. No ei. Ma ei teinud isegi korralikke ülepannikaid, sest tainas ei voolanud nii hästi, ja mul tuli neid viis. Täna tegin uuesti noid kohevaid pannkooke ning tegin taigna veidi vedelama. Tulid hoopis paremad kui eelmisel korral, seega kui keegi neid teha proovib, siis pange rohkem vedelikku, tulevad mõnusamad.

Soolase poole pealt tegin veel seenestroganovi, mis oli seda mässamist arvestades ka keskpärane roog. Sisuliselt koorene seenepasta ning lisaks sellele pettumusele ei saa ma mitte mainimata jätta välismaise toidublogija vaimuvaesust. Mushroom stroganoff võinuks mushtroganoff olla!

Mingil päeval sai tehtud Põhja-India ja Pakistani toidukultuuri kuuluvat rajma masalat ehkki ma kasutasin punaste ubade asemel muid. Oli mõnus ja lihtne roog. Järgmisel korral, kui punaseid ube keedan, proovin originaalversiooni ka ära.

Eile me grillisime. Muuhulgas katsetasin kamado grillis saia tegemist. Et meil läks meelest (või no õigemini N. ei kuulanud mind ja siis oli hilja) panna kõige põhja kuumust tagasi peegeldav plaat, oli pitsakivi foccacia tegemiseks liiga kuum (üldine temperatuur ka tegelikult). Salvestasin tuleviku tarbeks selle fakti kuhugi ajukäärdude vahele ning ühtlasi tahaks kohe, kui jälle juustu saab, pitsat teha, sest selle saiakese pealt oli näha, kui mõnusalt krõbeda põhja selle kiviga saaks. Tore on ka see, et kivi võib ju ka tavalisse ahju pista, kui grilli süüdata ei viitsi. Tõsi, suitsune lisamaitse jääb siis saamata. Grillitud köögiviljad, mehhikopärane salat ja Sipsiku poolt veidi hävitatud saiake:

Kamado puhul on lahe see, et ajad ta kuumaks (suht vähese puu- või söekogusega) ning see kuumus püsib tunde. Viskasin pärast toidu grillilt tulekut sinna fooliumisse pakendatud peedid (suitsune röstpeet…) ning küpsesid kenasti läbi. Võinuks vaat et veel kauemgi midagi küpsetada. Mul hakkab vaikselt hammas verele minema. Tahaks suitsuliha proovida teha… mm, suitsulihavõiku marineeritud kurgi ja sinepiga. Musta Tallinna leiba ja sinepit (mitte küll Eesti oma) saab vene poest, kõige originaalilähedasemat marineeritud kurki paarist poest (Polonia kaubamärk, kui kedagi kurginäljast huvitab). Hea suitsuliha on vaid puudu. Tõsi, selleks tuleks vist lihunikult mingit kindlat seatükki tellida. Nad siin rohkem veiserahvas.

Täna keetsin hulga kikerherneid ehkki mitte nüüd nii suurel hulgal kui viimati. Viimati keetsin vist ligi kilo korraga, ajasin suurema osa neist hakklihamasinast läbi ja panin portsudena sügavkülma. Hea mugav hummuse ja falaelide jaoks võtta. Täna ei viitsinud ma nii palju jamada, seega keetsin vähem. Selle roa jaoks ja suure purgitäie veel. Võiks aquafaba ehk kikerherne keeduveega katsuda midagi teha, sest see toimib küpsetades kui munavalge ja mul on seda nüüd veidike seal purgis. Tänane roog oli marokopärane kikerherne tažiin, kuhu käivad ka rosinad, aga mida N. mu meelest ei märganud, sest ehkki ta sööb meeleldi rosinaid, on ta üks neid “magus ei sobi soolasesse toitu!” inimesi. Mulle maitses väga ja ehkki esmalt kartsin, et panin liialt agaavisiirupit, siis see maitse mahenes podisemise ajal tunduvalt. Lapse huvides ma vürtsi ei lisanud, törtsutasime tšillikastet hiljem kõrvale ja sõime bulguriga.

Peaks nüüd retseptiotsingutele asuma. Uus nädal, uued väljakutsed. Õnneks on kapis päris palju jääke ja röstpeeti ka, homse elame nende najal üle.

Kodutu koduküülik

Sain CERNi foorumi kaudu jänksile (või no küülikule) suurema puuri laenuks, mida Fargesis ära toomas käisin. Napilt läks. Nii mõneski mõttes. Farges on Collongesi lähedal ehk siit enam kui 10 km. Laupäeval poleks enam saanud minna :) No ja siis ei tahtnud see puur muidugi ära mahtuda. Sikutasin puuriomaniku abiga Sipsiku turvatooli Susist välja, lasime osa istmeid alla ning pakkisime auto täis. Tõin puuri ära koju ja läksin siis aianduspoodi, et puuri põhja mingit pudi tuua.

Panin talle ühe pappkarbi ka peitumispesaks, värskeid võilillelehti, kirsioksi ja mingi seemnetest koosneva pulga, mille ma talle loomatoidu osakonnast talle haarasin. Hetkel istub ta pappkasti peal ja jõllitab mind. Sest ta on ikka veel siin. Meil oli korraks lootus, aga mu lootus on asendunud mõningase ärritusega jänksi omanike suhtes, sest… Oeh. Tegin õhtust, kui naabrinaine tuli küsima, et kas me leidsime ka oma postkastist lipiku, kus keegi oma 29. märtsil kaduma läinud küülikut taga otsib. Meie postkast oli tühi. Naabrinaine tõi mulle siis oma lipiku ja ma helistasin ühel numbril. Keegi ei vastanud. Saatsin sõnumi. Poole üheksaks polnud tulnud vastust ega ka kedagi küülikule järele. Helistasin teisel numbril. Jälle keegi ei vastanud. Saatsin sinna ka sõnumi. Kell on peaaegu kümme– Oih, vaatasin just, et nad on veerand kümme sõnumid saatnud. Mul ju telefon läheb vaikseks automaatselt.

Homme saab jänks siis tagasi koju. Tuleb neile kõik jänksile ostetud asjad kaasa pakkida ja siis see suur puur koos šokolaadijänese või porgandikoogiga omanikule tagastada.

Järjekordne

Nojah siis. Kena lihavõtet ja kevadet, meil pannakse laupäevast jälle kogu riik lukku. Kui senini olid piirangud piirkonnapõhised, siis égalité (ja üldse mitte vähenemismärki näitavad nakatumisnumbrid) toob meid kõiki ühe mütsi alla. Kõik õppeasutused (sh sõimed ehk kõik lapsevanemad on omadega nüüd seal samuses) suletakse neljaks nädalaks (sinna sisse jääb muidugi ka lihavõttevaheaeg) ning rakendub liikumispiirang ehk et pead jääma oma kodust maksimaalselt 10 km kaugusele (ja kodust lahkumise eel täitma ära papri või e-papri). Jätkuvalt kehtib ka komandanditund 19.00-6.00.

Mitte et see kõik väga mu elu mõjutaks. No nii palju mõjutab, et ma tahtsin just sel nädalavahetusel Vuache’i matkama minna ja karulauku korjata, aga sinna on umbes 30 km. Metssparglit sel aastal siis ilmselt korjata ei saa, sest see peaks ka varsti pea mullast välja pistma. Kui me seda just siin oma Jural kasvamas ei avasta, sest karulauku on lademetes, tuleb lihtsalt rohkem matkata. Või siis Crozet kaudu kõrgemale sõita. Siis saaks lapsed kaasa võtta. Muidu ei mängi hästi välja.

Huvitav kas turud jäävad avatuks?

Nooremapoolsetele tavainimestele lubatakse Prantsusmaal vaktsiini alates juuni keskpaigast, aga ma olen mõõdukalt pessimistlik. Tuleks end ehk Šveitsis järjekorda panna. Põhimõtteliselt on meil õigus seda Šveitsist saada, sest oleme rahvusvahelise organisatsiooniga seotud. Huvitav kas ma Eesti kodaniku, aga mitte residendina võiks Eestis vaktsiini saada? Tõsi, kui see pole just see ühedoosine, poleks sellest eriti kasu, sest ma poleks nii kaua kohal, et teine süst kätte saada.

Seda kõike vaadates hakkab mulle tunduma, et mu plaan Eestisse tulla võib siin veel koledal kombel läbi kukkuda. Oleks pidanud ikka eelmise aasta juulis tulema. Oleks lihtsam vist olnud.

Lihavõttejänku

Leidsime täna õhtul oma aiast. Esimesel katsel omanikku ei leidnud, aga kõige tõenäolisem kandidaat on üks pere, kes hiljuti ära kolis. Lähen homme sinna majja tagasi ja uurin, kas uuel elanikul on kontakte. Veider küll, kui kolides üks jänku maha jäetakse ja otsima ei tulda.

Hetkel on jänku Franzu puuris. Homme lasen mõneks ajaks aeda lahti, aga ta hüppab päris kiiresti, seega tuleb silma peal hoida. Huvitav kui kaugelt ta maksimaalselt tulla sai?

Vorstimasin

Tulin eile koju ja ukse taga oli pakk.

Mis pagana vorstid? Ja ma pole mingit köögitehnikat tellinud. Uurisin kasti lähemalt ja nägin, et see on Saksamaalt eraisiku poolt saadetud pakk N.-ile. Ja sain aru, mis masinaga tegemist on.

Kodune grillimismasin kahele vorstile. Sakslased ja nende kallis Wurst.

Muide, minu siinseid sakslastest tuttavaid iseloomustab ökopoes ostlemine ja kalduvus taimetoitluse poole ehkki mõnel juhul jällegi väga saksapärase suunaga. Nimelt kiitis üks mu tuttav (mu regulaarne saksakeelne vestluspartner), et Šveitsi Aldis on jube head taimset vorsti. Ma katsusin mitte naerma hakata.

Ma ise ostsin vahetult enne paastu tofut, sest no ma katsun seda endale meeldivamaks süüa, aga see konkreetne pakk maitses täpselt kui kõige odavam keedusardell, mis polegi vast üllatav, sest odav sardell koosneb suuresti sojajahust. Nõukaajal olid inimesed ajast ees. Sõid veganvorsti ja puha!

Pügamine

Lobisesin eile naabrinaisega ja mainisin, et küll on tore, et talunik puid maha saagis, sest meil kohe vaade parem. Tema kostis vastu, et nemad selle üle nii õnnelikud pole, sest ehkki nad näevad nüüd Alpidele lisaks ka veidi Salève’i, avaneb neile ka vaade sõnnikuhoidlale (või ma vähemalt eeldaks, et merderie seda tähendab). Ühe õnn on teise õnnetus.

Meie aga võtsime käsile puude pügamise ehkki ma pole päris kindel, kas mootorsaega poolte okste maha lõikamist just pügamiseks kutsuda saab. N. jõudis lisaks õunapuule, millel ta tõesti vaid uusi vesikasve eemaldas, saagida vaid ühte murelit, aga see kaotas ka umbes pooled oma oksad. Aastatega jämedateks tüvedeks kasvada lastud vesikasvud, millelt marju kätte ei saa ja mis alumistele okstele päikest ligi ei lase. Alumisel pildil on töö alles pooleli, lõigatav puu on see parempoolne. Keskmine on see pirn, mille ma kohe maha lõigata lubasin, kui maja meie, aga ma olen nüüd meelt muutnud, sest esiteks on see ainus kiige riputamiseks sobiv puu ja teiseks mõtlesin ma, et mis oleks, kui kasutaks seda puuonni ehitamiseks. Suurem osa onnist/mängumajast oleks postidel, aga puud annaks ka kuidagi ära kasutada. Lademetes oksi tuleb sellelt siiski eemaldada, sest esiteks on need mädad ja teiseks me ei taha neid pagana pirne.

Sügisel tuleks puid ka pritsida, et samblast lahti saada, sest see ei mõju puudele hästi ning ehk isegi veel sel kevadel peaks luuviljalisi pritsima mingi seenhaiguste vastu aitava vahendiga, sest ilmselt on neil kõigil roostetõbi ning et sama asi kimbutab ka teatavaid igihaljaid puid-põõsaid ning meie hekk just selle all kannatab, on need kaks ilmselt seotud. Kardetavasti ei saa me sellest lahti enne, kui heki maha lõikame (loodetavasti varsti) ja puid regulaarselt pritsime. Ploom tuleb meil vist siiski ilmselt sel aastal maha võtta (ehk ka aprikoos), sest sellel on n-ö puuvähk ja N. avastas, et talve jooksul on osa koorest mädanema läinud ning lahti löönud. Vaatab, kas annab veel midagi teha. Ploomid on sellel puul imemaitsvad ja see on mu edasiste plaanide jaoks vajalik puu, sest selle ja pirni vahele mahuks kõige paremini see köielkõndimise komplekt, mille ma paari päeva eest tellisin.

Mina kaevasin aga kompostihunnikust välja kõik kasutatava mulla, tõstsin jälle teise kasti sisu ringi ning katsusin nii palju kompostiussikesi kui võimalik mitte aeda vaid kasti lahti lasta. Mulda vaadates tuleb nentida, et me sööme vist kohutavalt palju avokaadosid ja mune ehkki suur avokaadokivide ja munakoorte kogus tähendab pigem seda, et need ei lagune vähem kui kuue kuuga. Eelmisel korral leidsin mulda kaevates isegi idanema läinud avokaado ja siis veel ühe taime, mida ma mõnda aega mõtlikult vaatasin ja siis taipasin, et tegu on datlipalmiga. Kahjuks ma ei pannud kumbagi potti kasvama ja nüüd ma veidi kahetsen, aga samas me sööme avokaadosid ja värskeid datleid sageli, seega ehk võiks ühel hetkel katsetada. Suurema osa mulda kasutasin ära väikese maasikapeenra jaoks, mille piirdeks ma taluniku käest neli pikemat halgu palusin. Maasikapeenar on aprikoosi kõrval ja pildi tegemise hetkel varjus (umbes kell 5 ehk?). Vaidlesime N.-iga ja ta väitis, et maasikale ei meeldi, kui kõrvetav päike pidevalt pähe paistab, seega ma lõin peenra veidi aprikoosi varju (vari jõuab sinna pärast 12), mõtlemata, et maja vari ka ühel hetkel sinna jõuab. No vahet pole, see on ajutine lahendus. Kevadel tõstame kõik ringi.

Minu tulevane köögiviljaaed tuleb majast paremale ning ideaalis tuleb pildi esiotsa väike kasvuhoone, piki aeda (mida veel pole) istutame põldmarju (noid kultuurseid), vaarikaid ja muid taolisi asju, õunapuust majani tahaks panna marjapõõsad n-ö piirdeks ning kõik muu saab aegamööda peenarde alla panna. Tõsi, siin kõige päikeselisema ala all on paar kanalisatsiooniluuki, seega enne tuleb välja mõelda, mis seal all on ehkki mu plaan on ennekõike kaevamisvaba aeda harrastada, seega vahet väga pole. Puid-põõsaid lihtsalt sinna ei istuda. No ja kasvuhoone peab ka nii paigutama, et seda maha lammutama ei peaks, kui torudele ligi vaja pääseda.

Kohe maja kõrvale hakkab vari tekkima varajasel pärastlõunal, seega sinna kas ei pane midagi või paneme asju, mida vari ei häiri (juurikad?) ning maja nurga juurde tahaks panna puidust võre, millel võiks kasvada roosid vmt, sest ma tahaks tolle maja ees oleva kadakalise maha saagida, aga siis on terrass naabritele nähtav, mis oleks veidi ebamugav nii meile kui neile.

Lisaks on mul tobe mõte paigutada peenrad nii, et see näeks kõrgemalt (ehk tänavalt) vaadates lahe välja. Mu praegune idee on luua barokkaed. Hoia alt, Kadrioru park! Pilgupüüdjateks näiteks väike kõrgem veesilm (lindudele-mutukatele joomiseks), suur rabarberipuhmas jne. Selle ideega on aga üks häda. Ma teen kaevamisvaba aeda ehk sisuliselt madalaid kastpeenraid, aga barokkaias on sellised ilusad kumerad vormid ja nende loomine on veidi keerukas, sest selleks peaks kas poest ostma või ise tegema toikaid, millega peenart piirata. Sirgeid ääri on lihtsam teha. Või siis tuleb teha minimaalsel hulgal kumeraid nurki. Hmm, ehk peaks jämedamad murelioksad alles hoidma ja neist vestma… Õnneks mul on järgmise kevadeni aega mõelda. Vähemalt tean ma, kust suuremas koguses komposti tellida saab, sest sõitsin juhuslikult ühest jäätmejaamast mööda ja seal oli suur plakat üleval. Lisaks ütles naabrinaine, et talunik toob nii hobuse- kui lehmasõnnikut (mõnda aega seisnut) soovi korral tasuta (või vähemalt neile toob, aga küllap tooks meilegi).

Aga jätkem nüüd see aiajutt ja rääkigem hoopis söögist. Sellenädalased põnevad vegansöögid.

Täidetud kartulikotletid, mis riivsaiaga kaetud ja pannil praetud. Kui ma ei eksi, läks kotleti sisse sibul, seen ja hernes. Veidi peterselli ja maitseaineid ka. Kartulid maitsevad siin peres kõigile, muud polegi vaja lisada.

Marokopärase läätseseguga täidetud baklažaani ma ilmselt rohkem ei tee, sest ehkki see läätsesegu oli mõnus, ei andnud see baklažaan sel kujul midagi juurde. Ostsin tuttava soovituse peale täistera basmatit. Noh… Karriliste kõrvale sööks ma ikkagi klassikalist valget basmatit, seda täisteralist võiks burriito sisse panna või mõnes muus riisiroas kasutada.

Eile hommikul tegin vegan pannkooke, neid ameerikapärased. Tulid imehead, ei saanud arugi, et pole piima ja munaga ning lähevad kohe kindlasti mõnel hommikul kordamisele. Mu uus pann teeb nii nunnu mustri ka veel peale. Pildil on vist kõik pannkoogid, mis tehtud sai ja neist üks jäi järgi. Ameerika filme vaadates pakuks ma, et see on ühe inimese portsjon :D

Täna tõi N. turul käies Etioopia sööki kaasa. Tavaliselt sööme me lihaga kastet, aga sel korral on taldrikul mingi vürtsikas kaste, spinat ja kurkumaga hautatud köögiviljad. Viimast peaks isegi tegema vahel. No ja teffi pannkook ka. Need on sõltuvusttekitavalt head.

Õhtusöögiks grillisime köögivilju ja seeni. Satši kasutamisel grillitakse asjad esmalt portsude kaupa ära ja siis segatakse lõpuks kõik kokku. Peterselli kahjuks polnud. Tavaliselt puistame hakitud peterselli peale. Hummusega sepikut kõrvale ja eine missugune.

Meie uus sõber:

Ahvatlused

Ma pean seal ökopoes käimise ära lõpetama, sest ma satun kogu aeg imeliste asjade otsa ja need imelised asjad kipuvad kõik magusad olema. Näiteks ostsin sealt eelmisel korral suuri vegan küpsiseid. Tehtud Genfi lähedal ja jeerum, kui maitsvad. Täna käisin jälle poes ja no muidugi pidin ma ostma nüüd neid, mida eelmisel korral ei ostnud. Mu tänane lõuna oli üks suur küpsis ja õun, sest kel siin köögiviljasupiisu on, kui kapis küpsist on!

Lisaks napsasin uudistoodete riiulilt Pruno’choci purgi. See on kui heroiin, mida purgist lusikaga süüa saab! 70% ploome, 16% tumedat šokolaadi, 14% suhkrut ja veidi vaniljet. Geniaalne! Šokolaadiga moos! Maitseb muide leiva peal erakordselt hästi. Jah, leiva, mitte saia. Ma ei ole veel nii väljamaalaseks muutunud, et ma saia leivaks kutsuks :)

Mm, läheks teeks ehk ühe Pruno’choci võiku… Aga nii ma küll jõuluks oma kleitidesse ära ei mahu. Sellest saab raudselt üks neid asju, mida ma Eestisse tulles kingiks tooma hakkan.

Ahjaa, panin täna elu esimese kombucha hakkama. Keegi pakkus ühes grupis seda seenekest, seega ma ei suutnud vastu panna. Ma arvan, et esimene sats tuleb näiteks rosmariini ja ingveriga. Kõlab nagu põnev kombinatsioon.

Jogurtit teeme, kimchit ka. Keefiri ja veekeefiri olen ka teinud, juuretisega leiba-saia ka küpsetanud… Mida järgmiseks? Tomatikastet?

Varem ja hiljem

Tout à l’heure. Väljend, mille tähenduseks võib olla “praegu”, “hetke eest”, “hetke pärast”, “kohe”.

WWI soldiers deformed à tout à l’heure into “toot-a-loo” when they brought it into English. Väidab Lawless French.

Aga teate, mul hakkab prantsuse keele osas teatav hasart tekkima. Kireks ma seda veel ei kutsuks. Saksa keelt õppides tundsin ma selle keele vastu kirge ja nüüd masendust, kui ma oma Berliinist pärit sõpsiga räägin. Ta väitis viimati, et mul on kohutavalt hea aktsent. Ma ei hakanud küsima, et aktsent aktsendiks, aga kui pekkis viie palli skaalal mu grammatika on? Ta oleks liiga viisakas, et tõtt öelda.

Täna proovisin naabrimehega rääkida. Küsisin ta käest aiandusküsimusi ja mainisin, et me jääme nüüd pikemaks ajaks nende naabriteks. Ta näis selle üle rõõmustavat. Temaga rääkimine ei tule mul aga välja. Õigemini on temast raske aru saada, sest ta ei võta oma keeletaset tohmani tasemele alla. Noh, kui me kõrvuti tomateid kasvatama hakkame, tuleb meil ilmselt neid vestlusvõimalusi veelgi. Äkki suudan kunagi sellise vestluse maha pidada, kus ma kõigest aru ka saan.

Naabrimees sõnas ka lahkelt, et ta võib meile oma aiatöömasinaid laenata. Tal on see n-ö kündmismasin (ei, mitte traktor) ja oksapurusti ka. Viimast läheks meil ilmselt peagi vaja.

Esimene nädal

Meie seitsmenädalane veganelu algas eelmisel esmaspäeval ja nagu lubatud, teen ma väikese ülevaate sellest, mida ma selle nädala jooksul sõin. Esmalt olgu öeldud, et ma olen hajameelne, seega pildistamine ei tulnud ilmtingimata mulle meelde ja kui ka tuli, tegin suvalise klõpsu, seega valgus ja värvid on nii nagu nad on. Ja teiseks olgu öeldud, et enamasti jagub ühte sööki kaheks toidukorraks, seega ärge toitude vähesuse üle üllatuge.

Enne kui alustame, üks väike Franz.

Et ma täpselt üles ei kirjutanud, kuna ma mida sõin, on järgnev suvaline järjestus. Või no ma enam-vähem katsun panna samas järjekorras, kui me neid vist sõime.

Suurem osa hommikuid algas minul hummuseleivaga. Või hummusekrõbuskiga. Hummus millegagi või miski hummusega. Näe, esmaspäeval tegin isegi pilti. Puuvilja sõin ka. Pätu pätsas osa sellest endale.

Hummuse tegemisel on üks väga oluline asi, mida tuleb meeles pidada. Lisada tuleb hoopis rohkem vett, kui sa arvad. Lisaks on miksriga jube hea seda kõike segada-kloppida. No ja hakklihamasinaga on väga mõnus keedetud kikerherneid töödelda. Viimasel korral keetsin ära terve kilo kikerherneid, ajasin kõik läbi hakklihamasina ning jagasin saadu vist viieks. Ühest tulid kohe kotletid ja teised panin karpidesse ja sügavkülma. Väga mugav oli sügavkülmast kikerherne”püreed” võtta ja hummust teha.

Lisaks sõin korra hommikuks veega keedetud putru ja nentisin, et maitseb vastik. Putru rohkem ei tee.

Lõunaks sõin tol päeval eelmise päeva grillijääke ja mingit kruubijäänust.

Baklažaani “marineerisin” enne grillimist sojakastme, õli, agaavisiirupi ja sriracha kastme segus ning grillimise ajal pintseldasin segu baklažaaniviilakatele. Grillilt tulnud viilakatele puistasin röstitud seesamiseemneid.

Õhtul tegin ilmselt kinoakotlette ning nende kõrvale praetud banaani ja rohelisi herneid. Jah, fotol on hoopis praetud okra, sest selle foto tegin järgmise päeva lõunasöögi ajal.

Olgu mainitud, et praetud banaani tegime ikka selleks ette nähtud viljast (inglise keeles plantain), mitte tavalisest banaanist. Oli hea, aga mitte nii hea, kui need, mida mujal söönud olen. Kinoaburgerid olid head, aga järgmisel korral paneks ma jahu vähem ning lisaks mõnd köögivilja ja/või ürte, sest jahu tegi need natuke liiga tihkeks ja maitset võinuks rohkem olla. See-eest püsisid aga suurepäraselt koos! See on taimsete kotlettide puhul muidu alati probleemiks.

Võimalik, et järgmisel õhtul tegin börekke ehk türgipäraseid pirukarulle. Neid saab teha filotaignast, kuid siis peaks seda lehekest mitmeks kokku voltima. Meil on poodide halal- sektsioonis spetsiaalsed kolmnurksed taignaribad müügil, seega kasutasin neid. Tunnistan ausalt, et ma hästi ei mäleta, mida ma sinna sisse panin. Kartul, hernes ja üridi äkki? Pintseldasin pealt õliga ja küpsetasin ahjus, mingi hetke keerasin neid ka, et mõlemad küljed pruunistuks. Olid väga head ja lähevad peagi mingi muu sisuga kordamisele. Läätsed ja kartul indiapäraste vürtsidega võiks hea kombinatsioon olla. Nagu samosa, aga böreki kujul. Marineeritud kurk on ka poest. Avastasin lõpuks, et siin riigis siiski on söödavaid kurke. Nood pisikesed cornichonid on kohutavalt äädikased, aga aigre-doux märgistusega suured kurgid on mõnusalt mahedad. Loo moraal – loe, mis purkidel kirjas on! Laps on muide suur marineeritud kurgi sõber meil nüüd.

Kahel korral tegi N. wrappe/vräppe (kuidas neid eesti keeles kutsutaksegi?), sest meil oli kinoakotlette ja hiljem ka hirsi-peedikotlette. Ma täpselt ei tea, mida ta sinna paneb, sest on mõned söögid, mis siin majas vaid N.-i pärusmaa on. Näiteks õhukesed pannkoogid ja igasugused lavaši sisse keeratud eined. Enamasti on seal lisaks mingile kotletikesele mingit salatit või guacamolet, erinevatest asjadest kokku segatud kastet ja vahel ka hummust või marineeritud kurki või mingeid kapis olevaid jääke.

Hirsikotletid on sellised. Mul ei püsinud nad eriti koos ja ma kahtlustan, et selles võib süüdistada seda pisiasja, et ma keetsin hirsi valmis eelneval õhtul. Ma pidin neid nimelt eelneval õhtul tegema, aga siis oli mõlemal lapsel korraga KRIIS ja nii see hirss külmkappi rändas ja me sõime hoopis kaminas sütel tehtud kartuleid, ahjupeeti ja muid suvalisi asju. N.-is on muide kokk kaduma läinud, sest ta paneb isegi kõige suvalisemad toidud alati ilusalt taldrikule. Aga tagasi hirsikotlettide juurde.

Retsept (saadud tuttava käest):
250 g suure riiviga riivitud peeti
1 sibul
2 küüslauguküünt
400 g keedetud hirssi (ehk 200 g keetmata)
80 g päevalilleseemneid
4 sl jahu
Õli, sojakastet, hakitud peterselli, jahvatatud koriandrit, paprikapulbrit, pipart

Sega keedetud hirss muude koostisosadega ja vormi pätsikesed. Küpseta ahjus. Kui hirsi varem valmis keedad, soojenda see vähese veega kuumutades üles. Muidu ei hakka pätsid kokku ja hirss võib krõmps olla, sest kuivab seistes ära.

Üks absoluutne uus lemmik on baklažaani katsu karri. Järgisin enam-vähem seda retsepti ehkki kastet ma ära ei blenderdanud ning kasutasin seal tandoori maitseainet karri oma asemel (mul polnud lihtsalt karrit) ja kahvrilaimi lehti loorberi omade asemel (sest mu oli neid ja tundus hea mõte). Imeline roog! Ahjaa, baklažaani pintseldamissegusse lisasin õli ka. Tal on seal ainult sojakaste ja siirup. Soovitus ka – kui üle jääb ja toitu üles soojendad, siis tee seda ahjus, et riivsai krõbe oleks. Me soojendasime mikrokas ja no ei olnud enam nii hea, sest see krõbe riivsaia kiht on oluline.

Eile õhtul vaatasin kappi ja kombineerisin köögiviljadest mingi karrilaadse toote. Muide, see, et meil riis alati poolkerana taldrikul on, on mingi N.-i kiiks. Mingis India restos, kus me käia tavatsesime, serveeriti riisi alati nii ning nüüd tahab N. alati riisi selliselt taldrikule panna. Igal inimesel on oma väikesed rõõmud ja kiiksud. Samas ma pean nentima, et ilus näeb see välja küll. Hoopis parem kui riisikuhi.

Nüüd tuleb selle nädala sööke mõelda. Täna sõime karri jääke (mida siis muud!). Homme õhtul võiks köögiviljasuppi teha ja mõned hirsikotletid on ka veel järgi, seega kolmapäeval saaks ehk wrapi teha. Huvitaval kombel jagub seda va vegantoitu kuidagi hoopis kauemaks.