Miks Boheem tegelikult Sitapea on

Kui kõik hästi läheb, kolime sel laupäeval oma uude koju. Usutavasti läheb kõik hästi ehkki kollavestid ähvardavad proteste jätkata ning see võib meie plaanidesse teatavaid auke lüüa. Näiteks ei pruugi Huberts kolimisautoga normaalsel ajal kohale jõuda. Mu sakslastest tuttavatest, kes end kaste kandma pakkusid, rääkimata. Loodame aga parimat.

Miks me siis kolime? Põhjuseid on tegelikult mitu, aga lõplikult sundis meid lahkuma see, et me üürileandja on… noh, see asi, mis sõnaga kunn riimub. Ei, mitte nunn või lunn.

Meie hädad said alguse jaanuaris, kui ühel kenal päeval märkasin ma, et külalistetoa laest tilgub vett. Korjasin kiiresti oma seinale riputatud kaardid kokku ning informeerisime asjast Boheemi. Selgus, et korsten, mis tegelikult üldse kasutuses pole ja mitte šaht just selle seina taga on, on murenenud ning vihma ladiseb sealt sisse. Vihma kallas ja kallas, seega leppisime kokku, et katsume hakkama saada, kuniks ilm kuivemaks jääb ja korsten ära kuivab, sest siis on parandamisel rohkem mõtet. Panime põrandale kaltsud ja ämbri, ühel hetkel puuris N. lakke ka augu, et vesi paremini välja voolata saaks ning jäime kuiva ilma ootama.

Märtsis hakkas vihm lõpuks järele jääma ja Boheem lubas, et aprillis saab kõik tehtud. Aprillis tegi ta vist tõepoolest korda korstna ning kandis sisse uue laminaadi, kuid kadus siis kümneks päevaks Itaaliasse rattaga sõitma. Ma olin sellest küllaltki häiritud, aga otsustasime sõbralikku joont jätkata. Aprilli lõpus külla tulnud sõber magas kontorisse lohistatud madratsil, sest külalistetuba oli rõske ja haises nõe järele.

Mai alguses käisin mina Eestis ja tagasi tulles polnud muidugi midagi tegema hakatud. Uurisime siis Boheemilt, et mis värk on ja ta vabandas ette ja taha, nentis, et ta on sitapea (noh, ta kasutas küll sõna asshole), aga et kohe, kui suur pidu peetud saab, hakkab ta kohe järgmisel päeval pihta ning  teeb kõik kiiresti korda. Kui ta kord tegema hakkab, teeb ta asju kiiresti, väitis ta.

Suur pidu oli Piraadi kordussünnipäev ja selle nimel parandati basseini ning vuntsiti aeda. Bassein tuli muidugi ka täis lasta ja selle nimel avati kõik kraanid. Juhtumisi tähendas see seda, et meil läks vesi ära. Mina vihastasin ja hüppasin peale Piraadile, kes muidugi milleski süüdi ei olnud, aga kes paraku mu teele esimesena ette jäi. Mis mõttes te võtate meilt ettehoiatamata vee ära!? Mul pesumasin ja nõudepesumasin käivad!

Peo ajaks bassein vett täis ei saanud ja ega seda keegi kasutada ka soovinud.

Päev pärast pidu ei hakanud muidugi keegi remonti tegema ja ega me seda eeldanudki. Möödus ka esmaspäev, mille käigus ei juhtunud midagi ning mina hakkasin juba küllaltki närviliseks muutuma, sest mu vanemad olid kolme nädala pärast külla tulemas ning Sipsiku saabumiseni polnud ka just ülemäära palju aega. N. kirjutas Boheemile e-kirja (loo esimene moraal: fikseeri alati kõik kirjalikult), kus nõudis aru ja viitas, et me maksame jaanuarist saadik toa eest, mida me kasutada ei saa (olgu, aprillist alates maksime üüri vähem). Boheem vastas, et ole mureta, kõik saab juuni lõpuks valmis. N. kostis, et see ei sobi mitte, sest tema lendab 20. juunil ära ning minu vanemad tulevad 21., aga enne seda peab keegi toa ära koristama ja mööbli sisse kandma ning seda ei tee kohe kindlasti mitte 8. kuud rase naine.

8. kuud rase naine vihastas, kirjutas ka e-kirja, kraapis sellest toimetamise käigus ebaviisakused maha ja saatis teele. Kirjas fikseerisin kõik ta senised katmata lubadused ja nõudsin, et remont 10 päevaga tehtud saaks. Vastuse sain ma ka. Ma olin parasjagu CERNis, lobisesin tuttavaga ja ootasin kunstiteraapia algust. Vaatasin korraks e-posti ja seal oli vastus mu kirjale. “Su suhtumine ei sobi mulle. Tõmba vaiksemaks või ma ei tee seal korteris midagi!” Vaatasin seda kirja jahmunult ja saatsin N.-ile sõnumi: “Kas hakkan meile uut kodu otsima?” N. kostis: “Võib-olla.” Kahtlaselt emotsioonitu, mõtlesin ma.

Mina emotsioonitu ei olnud. Juhtumisi olin kunstiteraapias üksi, seega sain oma tundeid välja lasta ja vihast nutta. Polegi vist varem puhtalt vihast nutnud, aga rasedus teeb sinuga imelisi asju.

Samal päeval hakkas Boheem remonti tegema ka. Ülima aeglusega. Ja pole ma veel näinud inimest, kes remonti tehes selliselt lagastada suudaks. Oh seda “õnne”, et remonditav tuba teisel korrusel oli ja seega me iga päev treppi ja põrandaid pesema pidasime.

Loo teine moraal: alati ei tasu hea inimene olla ega eeldada, et senini meeldivalt käitunud inimene seda probleemide ilmnedes ka tegelikult on.

Kodus sõime õhtust ja arutasime asja. N. arvas, et mis me ikka kolima hakkame kohe, et titt tulekul ja kannataks uue aastani ära. Mina kostsin, et olukorda arvestades mina siin elada ei taha, sest see paik on muutunud ebameeldivaks ja ma ei soovi Boheemiga isegi samal ajal aias viibida. N. arvas, et ehk ma saan sellest ajapikku üle. Mina küsisin: “Sa ta kirja ei lugenud või?” N. küsis seepeale ettevaatlikult: “Mis kirja?” Selgus, et see meeldiv kiri oli vaid mulle saadetud, seega ma tutvustasin talle kirja sisu. Järgmisel hommikul, kui ma arvuti avasin, oli mu Skype’i aknas kaks linki üüritavale kinnisvarale.

Kahest leitud kinnisvarast oli üks juba võetud, aga teine oli imeline. Vannituba oli nii ilus, et koliks kas või ainult selle pärast ja aknast avanes vaade Alpidele. Üks tuba võinuks rohkem olla, aga muus osas väga lahe koht. Vabanes alles 1. septembril, aga me olime valmis ootama. Ja siis algas saaga, sest Prantsusmaal meil lihtsalt ei vea.

Saagast kirjutan ma homme, aga teid kindlasti huvitab, mis remondist sai. 19. juunil oli tuba veel lagane ja panemata olid mõned liistud. N. korjas tööriistad ühte hunnikusse ja koristas toa ära. Liistud pandi paika kas 20. või 21. juunil ning kui mu vanemad 21. juunil lõpuks maandusid (aitäh, Paavst!), lasin neil veidi hinge tõmmata ning pistsin siis isale akutrelli kätte ja käskisin voodi juppideks võtta. Ja seejärel voodi alumisel korrusele kanda ja uuesti kokku panna.

Remondi kvaliteet on naeruväärne. Ta tõmbas maha rikutud kipsi, asendas selle küllaltki lohakalt ning ei suvatsenud kuivanud pahtlit enne värvimist lihvidagi. Rääkimata sellest, et ta värvis ära vaid selle ühe seina ja osa lage, aga mitte tervet tuba ning paigaldatud laminaat nõtkub ja krigiseb mitmes kohas. Näiteks vannitoa ukse ees, seega kui laps magab, tuleb vannituppa sisuliselt hüpata, et laps üles ei ärkaks. Lisaks on tunda, kuidas seinast tuleb nõe haisu. Eriti nüüd, kui ilm sombune on.

Me muidugi vahel naljatame, et võiks mingi ilgema käki talle keerata. Näiteks vee nädalaks jooksma jätta (me tegime lepingu lõpetamise 8. detsembriga, et meil aega kolida oleks) või aeda paar kotti soola puistada. N.: “Kuule, mis taim see oligi, millest te Eestis lahti saada üritate?” Mina: “Karuputk?” N.: “See jah, selle seemneid ei saa kusagilt?”

Kaks päeva veel ja me kolime. Loodetavasti läheb sel korral paremini.

Advertisements

Ära huilga!

Küsisin ühel õhtul Sipsikult, et miks ta huilgab. N. kuulis seda ja irvitas veidi omaette.

Mina: Kas see kõlab sulle naljakalt, kui ma “huilgan” ütlen?
N.: Jaa!

Avardasin N.-i maailmapilt faktiga, et eesti keeles on vene keelest ülevõtuna käibel ka tegusõna “huiama”.

Kiirusvest

Täna turule sõites märkasin, et kollavestid olid oma jätkuprotesti raames meie maanteel oleva kiiruskaamera kollase vestiga kinni teipinud. Pärast turul käimist oli mul midagi ka poest vaja ja lipsasin kiiresti tollest poest läbi, kuhu ma eelmisel nädalal ei saanud. Ma pole varem pühapäeviti poes käinud (üldiselt lahti kuni keskpäevani), aga ma kahtlustan, et see rahvamass oli seal seepärast, et eile ilmselt poodi jälle ei lastud. Ma täpselt ei tea, kas ja mis siin maanurgas eile protestide raames toimus, aga küllap midagi toimus.

Turult sain muuhulgas värskeid datleid. Mulle meeldivad datlid väga ja näiteks Saksamaal (või oli see Austrias) sai ühest poest väga mõnusaid kuivatatud datleid, mille niiskusaste pigem kõrge oli, aga värskeid datleid pole ma kunagi söönud. Olgu, nüüd olen ja ma olen värskete datlite fänn nüüd. Kui nad vaid turul 28 eurot per kilo ei oleks…

Kukeseeni müüdi turul ka. Nii klassikalisi kollaseid kui musti. Kaalusin hetkeks, aga need ei näinud väga head välja, seega jätsin ostmata. Sain hoopis juustumüüjaga jutu peale, maitsesin juuste ja ostsin liiga palju juustu. Lambapiimast sinihallitusjuust oli muideks imeline. Kitsepiimast sinihallitusjuust oli isegi parem, aga et N. kitsejuustu ei söö ja mul kapis kitsejuustu juba on (ja ma turult kitsejuustu samuti ostsin), võtsin kaalusõbraliku hoiaku ja lambapiimast juustu.

Terapeudimaffia

Käisin täna poes ja seejärel tankimas. Tankimas käisin selle poe juures, kuhu laupäeval minna üritasin, aga tee rehvidega blokeeritud oli. Tee oli lahti, aga vähemalt pooled kasutatud rehvidest vedelesid seal tee kõrval puude all. Ma nüüd ei teagi, kas nad plaanivad aktsiooni korrata või eeldasid nad, et kuna blokeeritud tee viib ka kohalikku jäätmejaama, siis viib jäätmejaam need sealt minema või? Lõrisema võtab.

Poes ostsin kooki. Niisama. Mitte et peaks, sest ehkki talvel on soojendav polster hea, tahaks siiski oma riietesse paremini mahtuma hakata. Sipsik andis aga pärast kodus koogiks põhjuse. Tulime koju, Sipsik sõi, mina sõin ja läksin siis endale teed tegema. Toast kostus vigin, aga ma otsustasin tee esmalt valmis teha ja siis vaatama minna. Kas sa näed, mõni siin arenes veidi ja õppis keeramise ära. Selle puhul võib kooki süüa küll.

Keeramine tuli nädala eest ka arstiga jutuks. Ma avaldasin muret, et sai just 4-kuuseks, aga veel ei keera. Arst kostis, et aga miks peaks. Keeramine peab kuuendaks kuuks selgeks saama, enne pole vaja muret tunda. Mina hüüatasin selle peale üllatunult, et vahi aga, Eestis saadetakse 5-kuused, kes keerata ei oska, füsioterapeudi juurde. Arst kergitas kulmu ja sõnas, et teil seal põhjas on eriti arenenud lapsed siis, sest nemad lähtuvad maailma keskmisest ja maailma keskmine ütleb, et kuuendaks kuuks olgu selge. Millisel eelneval kuul see täpsemalt juhtub, pole oluline.

Ma hakkasin selle peale mõtlema, et pea kõik lapsed, keda ma tean, on füsioterapeudi juures käinud. Õde pakkus, et see võib olla seotud sellega, et lastearste meil enam pole ja perearstid ei oska olukorda hinnata ning seega saadavad igaks juhuks kohe terapeudi juurde. Ühest küljest nagu tore, sest kui tõesti mingi häda on, saab spetsialisti abi kiirelt, aga teisalt hakkab mulle tunduma, et ehk peaks lihtsalt lastel rahulikult areneda laskma ja igasuguste terapeutide juurde saatmisega vanemaid mitte stressi ajama. Olgu, stress tuleb nii kui nii, sest nagu me Raadiohäälega nentisime, on internet kurjast. Internetis joovad 4-kuused portselantassist rinnapiima, endal väike sõrm välja sirutatud, ning 6-kuused kõik istuvad ja söövad ise küpsist.

Jänese-Paul

Mulle jäi Pinterestis ette ilus pilt jänesesest. Tikituna. Pildi all oli kirje “coelho sentado“. Kiire pilk sõnaraamatusse (portugali-inglise, internetis muidugi) kinnitas mu kahtlust, et coelho tähendab portugali keeles jänest. Paulo Coelho on järelikult Jänese-Paul.

Lahterdamine

Russell Howard võtab väga hästi kokku selle, mida minagi mõelnud olen ehk et mille pagana pärast surutakse tüdrukuid riiete ja mänguasjade kaudu raamidesse:

Ma muideks ei salli eriti roosat värvi, seega kogu see lasteriiete teema on mulle tänu Sipsikule eriti masendav. Ma käisin hiljuti poodides, sest jõulud tulevad ja kingitusi on vaja (ei, Sipsikule me kingitusi ei tee, äärmisel juhul “kingin” talle söögitooli). Mänguasjapood kohutas mind kireva ja õudsa plastmassiga ning ehkki ma mõistan, et lapsed on maitsetud harakad, ei suuda ma midagi ilusat näha roosas kassis, kel sätendavad lillad silmad. Aga see selleks.

Mis mind eriti häirib, on paljude poodide suund lahterdada titeriided kaheks – poisid ja tüdrukud. Nagu paarikuustel oleks väga vahet, mida nad kannavad! Või isegi paariaastastel. Kehad on selles vanuses ju samad, milleks on vaja lahterdada? Ja muidugi on tüdrukutele suunatud riided pastelsed ja roosad, kaunistuseks ükssarvikud ja printsessid, tekstideks “olen ilus” ja “olen printsess”. Ökk. Poiste riided on täis sõnumeid “olen vapper” ja “olen tark”, värvigamma on hoopis laiem (sinepikollane! Miks sinepikollane “poiste” värv on?) ja kaunistuseks on erinevad loomad, dinosaurused, planeedid, teadus.

Sipsikule olen ma riideid ostnud vähe, sest ma sain neid terve hulga siit ja sealt, aga need, mis ma ostnud olen, on tulnud kas poodidest, mis imikuid ei lahterda või poiste osakonnast, sest palun selgitage mulle, miks need asjad poiste omad on:

riided.jpg

Olgu, kollid on suuresti sinised (oh sa heldene aeg!) ja mustal sallil olev tekst viitab meessoost isikule (sallid oli kolmikpakis, ma muidu kirjetega riideid väga ei salli), aga miks valge loomadega kampsik poiste oma on? Või hall loomanäoga sall?

 

Lohesall

Kodu pilte otsides jäi mulle silma foto mu heegeltööst. Alustasin seda Saksamaal ja siis heitusin, aga võtsin eelmise aasta sügisel uuesti ette ning lõpetasin kunagi talvel vist. Plaan oli sall heegeldada, aga lõpptulemus on tegelikult liiga lühike, et mugavalt ümber kaela istuda (saaks ma otstesse pikkust juurde heegeldada?). Mõtlesin, et kasutan seda ehk lapse voodikattena (pole kasutanud, sest mis seda sinna ikka toppida) või imetamise ajal enda kinni katmiseks (senini pole väga avalikult imetada vaja olnud ja mul on kotis üks teine sall, millest vajadusel teki teha saab). Nii ta mul seisab ja otstarvet ootab. Heegeldamine mulle isegi istub ehkki ma selles jätkuvalt lootusetult koba olen. Või noh, ma ei oleks koba, kui ma sagedamini heegeldaks ja harjutaks. Hakka või lapsele mänguasju heegeldama. Hmm… Polegi ehk tegelikult nii paha mõte…

lohesall