Viirustõrje

N. nentis lõunat süües, et Hiinas möllaval epideemial on tema kõrvaltööle (teadusajakirja toimetaja) teatav mõju. Nimelt ei esitata Hiinast enam artikleid ja Hiina teadlased on tavaliselt kohutavalt aktiivsed oma artikleid igale poole saatma, seega saabunud artiklite arv on märkimisväärselt kukkunud. Ilmselt ei istu kõik teadlased nüüd kusagil haiglas karantiinis vaid pigem on Hiina riigist välja mineva netiliikluse suuresti kinni keeranud, et keegi riigi teadmata väljapoole infot jagada ei saaks. Ei, ma pole vandenõuteoreetik, aga ega ometi keegi tõsiselt usu, et Hiina a) annab 100% tõest infot ja b) ei tee kõike, et end paremas valguses näidata?

B nagu bürokraatia

Prantsuse bürokraatia… Kas on vaja veel midagi enamat öelda? Tervitused siinkohal Britile, kes pagan teab kuna oma juba ammu ostetud majja sisse kolida saab. Mina oleks sinu asemel vist juba ammu kusagil väikeses pehmes toas, pikkade varukatega särk seljas.

Minu väike bürokraatiline ahastus on seotud mu auto registreerimisdokumentidega. Tuntuga ka kui carte grise. Huvitav miks hall kaart, see kaart pole ju hall? Või on see mingi igand nagu eestikeelne sinine leht? Tänusõnad siinkohal mekaomamullis nime kandvale kommenteerijale, kes mind ühele veebilehele suunas, kus seda va aadressivahetust lihtsam teha olevat. Vähemalt ei pea kusagil politseis passima, eks.

Meil tuli siin elu vahele, aga eile võttis N. lõpuks lehe lahti ja tegi avalduse ära. Isegi maksta sai oma täiesti mitte Prantsusmaal välja antud pangakaardiga. Ta toimetas oma kontoris ning ühel hetkel kostus sealt ahastavat äginat? “Mis on, ei õnnestunud ikka või?” pärisin ma ja panin juba vaimu valmis, et pean järgmisel päeval Gexi asju ajama minema. Selgus, et õnnestus küll, aga… Seal kodulehel saab ära teha esialgse avalduse ja maksta mingi lõivu, seejärel visatakse sulle lahti leht, kus on kirjas nimekiri dokumentidest, mis sul postiga järgi saata tuleb, et protsessi jätkata.

Vajalikud dokumendid:

  • Kahepoolne koopia kehtivast carte grise’ist;
  • Ametlik allkirjastatud  nõue aadressi muutmiseks;
  • Volitus sellele asutusele seda su nimel teha (nii selle kui eelmise puhul sai põhja alla laadida);
  • Kahepoolne koopia omaniku ID-kaardist;
  • Aadressikinnitus (selle juurde tuleme kohe tagasi);
  • Koopia liikluskindlustusest;
  • Omaniku juhiloa koopia;
  • Prinditud leheke nende veebilehelt, kus mõned andmed kirjas.

Kui mõni dokument on puudu või puudulik, tuleb maksta 15 eurot administratiivtasu ja kui auto on vanem kui neli aastat tuleb lisada ka tehnokontrolli läbimist tõendav paber. Miks see kõik aadressivahetuse pärast?!

Kõik muu on lihtsalt tehtav, aga vot see aadressikinnitus. Selleks sobivad:

  • Üürimakse kviitung akrediteeritud kinnisvaraagentuurile (pole, maksame otse omanikule);
  • Viimane maksuteatis (olemas, vist, kui see sobiks, aga kindel pole);
  • Gaasi- või elektrikviitung (omanik maksab);
  • Telefoni, mobiili või internetiarve (pole, netti maksab omanik);
  • Elektrifirma lepingukinnitus (pole);
  • Kodukindlustuse lepingukinnitus (tehtav!).

Läksin täna hommikul Gexi, astusin kindlustusfirma kontorisse ja pärast viisakat tervitust lisasin, et mul on üks kummaline küsimus. “Oh ei!” ütles mind teenindav naine rõõmsalt. Rääkisin talle oma pika lohiseva loo ära ja ta printis mulle kohe kinnituse välja. Tema arvates polnud ilmsesti tegu kummalise olukorraga nagu ma hiljem taipasin, sest ilmselt küsivad nende kliendid selliseid kinnitusi sageli. 

N. kopeerib homme-ülehomme kõik vajalikud asjad ära ning ta ohkas juba neid formulare vaadates, et mille pagana pärast peab ta sama informatsiooni mitmele erinevale paberile kirja panema. Paneme paki kokku, kirjatuviga teele ja jääme parimat lootma. Ma kahtlustan, et see bürokraatia on puhtalt postiteenuse elus hoidmiseks välja mõeldud. Kui palju marke!

Mõni ametnik on kindlasti mõõdukalt segaduses, kui ta saab paki, kust vaatab vastu Prantsuse numbritega auto, mida omab Bulgaaria ID-kaardiga inimene, kellel on Soomes välja antud juhiluba. Hea et kaasomaniku dokumente vaja pole, sest siis läheks asi veelgi segasemaks. Kui me peaks uuesti Saksamaale kolima, peaks sealse loa võtma. See kehtib vist eluaeg, pole vaja vahetamisega jännata.

Kogu see jant tuletas meile jälle meelde, et Prantsusmaa pole meie käest ikka veel seda iga-aastast taxe d’habitation’i küsinud. Tea kas kollavestid ja muud jamad on nad nii ära halvanud, et isegi raha ei jõuta enam küsida? Kas peaks hakkama asja ametlikult uurima või võiks lihtsalt edasi ignoreerida, sest see ümmarguselt 600 eurot, mis see ilmselt olema saab, kulub endalegi ära? Valikud, valikud.

Natuke laserit

Veebruar on uue hamba kuu ehk et kui kõik plaanipäraselt läheb, saan ma 24. veebruaril endale uue hamba. Kes kuidas aastapäeva tähistab, eks.

Täna oli mul hambaarsti juurde  aeg, sest tuli teha “natuke laserit”. Ma väga ei süvenenud, mida ta selle all mõtleb, kui ta mulle aja kinni pani ja ma vaatasin teatava uudishimuga, kui ta assistent suure masina välja veeretas ja pistikusse pani. Arst tuli, andis mulle kaitseprillid, mille kohta ta ise nentis, et need on täiesti kasutud, aga seaduste tegijaid see ei huvita, seega ma pean neid kandma, sest seadus ütleb nii. Kes olen mina, et seadusega vaielda.

“Natuke laserit” tähendas mu elu kõige jubedamat hambaarstikogemust ning mul on tehtud nii juureravi, hammaste välja tõmbamist kui ka kruvi lõualuusse kruvimist. Põhimõtteliselt kõrvetatakse laseriga kruvi kattev ige lahti ning kui patsiendil just väga paha pole, tehakse seda tuimestuseta. See kõrvetamine polnudki esialgu üldse hull, sest igemele pritsiti ka vett ja pigem oli selline kummaline tunne. Mis kogemuse jubedaks tegi, oli see, et see kõrvetamine, millele järgnes kraapimine ja sudimine, millele ühel hetkel järgnes kruvile katte peale keeramine, mille käigus hambaarst sisuliselt käe küünarnukini mu suhu pani ning mulle okserefleksi tekitas, kestis nii pagana kaua. Kui esimesed 15-30 minutit (ega ma täpselt ju tea) olin ma zen ja üritasin olla lõdvestunud, siis viimased 15 või rohkem minutit (kokku kulus 45 minutit) olin ma nii pinges, et ma tundsin juba, kuidas mul rinnus pitsitab, sest ma olen nii krambis, et ilmselt on nii lihased kui närvid viimase piiri peal. Kui arst lõpuks valmis sai ja ma püsti tõusin, oli mul raske hingata. Teate seda tunnet, kui olete külmas õhus liialt kiiresti jooksnud ja kopsudel on valus, kui sügavamalt hingad? Täpselt see tunne, pluss pitsitav ribikorv, sügava hingamisega kaasnev köhimine ning valusalt pinges turi.

Läks enam kui tund enne kui ma end jälle normaalselt tundsin. Laseriga töödeldud ala on hell, aga ma loodan, et see läheb peagi mööda. Ausalt öeldes läheks iga kell pigem uuesti silmade laseroperatsioonile kui laseks enda peal veel “natuke laserit” teha. Võeh…

Maitse asi

Eile õhtul tolle köögiviljahautise viimaseid jääke süües küsis N., et kas pole kummaline, et Sipsikule see toit maitseb. Mina jäin talle kergitatud kulmuga otsa vaatama ja küsisin vastu, et miks ei peaks? Sest lastele ei pidanud ju üldiselt köögiviljad maitsema, sõnas N. Tõsi ta on, et ma olen mitmete inimeste käest kuulnud, kuidas nad mõtlevad imetrikke välja, et oma võsukesi köögivilju sööma saada ning sisimas head õnne tänanud, et mulle selline laps sattus, kes taldrikul Türgi ube nähes kõige esimese asjana neid nosima kukub.

Miks see aga nii on? Ma mäletan, et lugesin kunagi mingit artiklit, mis väitis, et laste maitsemeel on tundlikum ja mitmed maitsed neile ebameeldivad. Näiteks pidi brokoli mõru olema ja seepärast see paljudele lastele ei maitse ehkki ma kahtlustan, et siin võib olla oma süü selles, kuidas brokoli tehtud on. Lägaseks keedetud brokoli on vastik, aga veel veidi hambale vastu hakkav brokoli imeline. N. pakkus selle peale, et vähemalt põhja pool on probleemiks ilmselt see, et esiteks pole häid köögivilju ja teiseks ei oska inimesed neid valmistada (ehk lägane brokoli). Mitte et N. ise brokolit väga armastaks, ta on lihtsalt sunnitud seda vahel sööma, sest ülejäänud perele maitseb.

Mina kahtlustan ikkagi, et ehk on mängus geneetika. Need, kes ise lapsena pirtsutasid, saavad suurema tõenäosusega pirtsutava lapse (aga ei pruugi!) ning kui lapsevanematele endile ka tegelikult köögiviljad ei maitse ja nende maitsemeel pigem konservatiivsem on, siis miks peaks need toidud lapsele maitsema? Mul on endalgi sõpru, kes kohe kindlasti ei teeks “tervislikku” toitu, kui neil lapsi poleks. Ma kahtlustan, et need täiskasvanud on end sisimas ära veennud, et neile maitsevad köögiviljad, sest me kuuleme nii palju, kuidas köögivilju tuleb süüa, aga tegelikult sööks nad võimalusel midagi muud. Lapsed on siiramad. Ei maitse ja kõik.

Mulle maitsevad köögiviljad ja tõele au andes maitsevad mulle vist pea kõik söögid, kui need on heast toorainest ja hästi tehtud. Üritasin ennist välja mõelda, mida ma tõesti ei söö ning see nimekiri on lühike: lagrits (ehkki väga mahe aniisimaitse on mulle isegi juba talutav), salmiakki, toored austrid, Islandi ja Rootsi mädakalad, loomamaks (ehkki ma olen söönud head kodust pasteeti). Linnumaksa ma muide söön, aga mitte foie gras’d,  sest see pole midagi nii erilist, et õigustaks loomapiinamist (jah, jah, kahepalgeline omnivoor). Ma võiks siia muidugi lisada mõned spetsiifilised söögid, mille koostisosi ma eraldi sööks, aga keskendugem pigem toorainele.

N.-i maitsemeel on minu omast mõnevõrra konservatiivsem ning seega sööb ta lihadest vaid neid kõige klassikalisemaid variante (ja veis olgu well done), juust peab olema lõhnatu, tigusid ja angerjat ei soovi, haisvaid mädakalasid ja “toorest” kala ka mitte. Mereande ta sööb ehkki ta on kala osas pigem ettevaatlik. Ta näiteks ei usu mind, kui ma ütlen, et koorene lõhesupp või hommikusöögiks tehtud lõhevõiku on täiesti normaalsed asjad. Hommikuti kala ei sööda! Nagu ka omletti.

Meie toitumisharjumusi ja -eelistusi vaadates pole vist imestada, et Sipsik kõike sööb. Tuleb vaid loota, et ta sellest välja ei kasva, sest sellest oleks küll paganama kahju…

Ahjupotiilm

Enne kui vihm saabus ja kõik ära halliks muutis, jõudis N. käia matkamas ja mina Sipsikuga turul. Turul käimine on mõnes mõttes ikka kurjast, sest ma ostan alati asju, mida ma planeerinud pole. Sel korral kimbu artišokke ja mõned ilusad väikesed apteegitillid ehkki mul pole otseselt ühtegi head ideed, mida nendega ette võtta. Pakkusin N.-ile, et artišokke võiks lisada ahjus küpsetatud fetale, mida me teha planeerime, aga ta vastas, nagu ta ikka vastab, kui ma Bulgaaria traditsioonilisi retsepte mugandada tahan, et ta pole sellisest variandist eales kuulnud ja see kõlab kahtlaselt.

Apteegitillidega võiks teha apteegitilli ja sealiha lasanjet, millest kuulsin üht matkalist rääkimas, aga ta retsepti mul pole. Nagu pole ka seliha ja lasanjeplaate ehkki viimaseid saaks ise teha, sest olekski juba viimane aeg pastamasin ära proovida. No ja nüüd ma guugeldasin seda rooga ning näib et sinna käivad seemned, mitte viljad.

Bulgaaria traditsioonilisi retsepte oleme siin viimase nädala jooksul suisa kahel korral teinud ning olgu nad siingi jagatud, sest mõlema puhul on tegu hea sombuse ilma roaga.

Ahjus küpsetatud oad kõrvitsaga
Kuivatatud oad
Kõrvits (tihkema viljalihaga)
Suitsupeekon
1-2 porgandit
Sibul
Oliiviõli
Kuivatatud münt ja ubade maitseainesegu (kuivatatud paprika, sibul, porgand, porru, sool, münt, petersell, leeskputk, tšilli)

Oad võiks olla suuremat sorti ja kohe kindlasti ei sobi siia purgioad. Tuleb võtta aega ning oad leotada ja ära keeta. Seda võib vabalt ka päev-kaks varem teha. Me keedame sageli suurema potitäie ube ja teeme neist siis erinevaid roogasid.

Sega suurde ahjupotti (ideaalis savist, aga malmpott sobib ka) kokku oad, hakitud kõrvits, juppideks lõigatud porgand, suitsupeekoni tükid, hakitud sibul, oliiviõli ja maitseained. Köögiviljade ja ubade suhe peaks olema umbes üks ühele, aga kui see ka veidi kõigub, pole midagi. Ubade maitseainet Eestist ilmselt ei saa (me toome seda alati Bulgaariast kaasa), seega võib lihtsalt kas või Vegetat lisada, aga kohe kindlasti peab lisama münti. Me kasutame kuivatatud münti, aga kui kodus juhtub värsket olema, siis sobib ilmselt peeneks hakitult ka see. Lisa potti ka veidi vett, et põhjast kinni ei hakkaks, aga mitte väga palju – kui roog valmis on, ei tohiks vett enam alles olla. Pane 160-kraadisesse ahju kuni kaheks tunniks ning sega vahepeal. Serveeri hakitud peterselliga.

Köögivilja-sealiha hautis
Läbikasvanud sealiha või ribi (mul oli kilo ribisid)
Kartulid (umbes samas koguses kui liha)
1 paprika
1 sibul
1-2 porgandit
1 baklažaan
Peotäis Türgi ube
Kamalutäis okrad
Peotäis kirsstomateid
Peterselli
Soola, pipart, paprikapulbrit

Lõika liha suuremateks kuubikuteks või ribi puhul lõika ribid lahti. Pruunista pannil liha, seejärel sibul, porgand, tomatid ja paprika. Pane ahjupotti (malmpott sobib ka) kõik pannilt tulnud kraam, lisa sinna ka hakitud kartulid ja ülejäänud köögiviljad (suupäraseks hakituna). Okra on toidu jaoks pigem vajalik, sest teeb leeme tummisemaks, aga kui no kui ei ole, siis ole. Lisa ka maitseained ja hakitud petersellivarred ning katsu kõik läbi segada. Lisa keevat vett nii palju, et umbes 2/3 koostisosadest oleks vee sees. Pista 180-kraadisesse ahju ja lase podiseda. Korra või kaks võiks vahepeal segada ja kui toit valmima hakkab, aga vedelikku veel liialt palju on, võta kaas pealt ja lase veel aurustuda. Serveeri hakitud peterselliga.

Oravašnitsel

Vedasin end hommikul poolvastutahtmist voodist välja, äratasin lapse ning sõitsin Rolle’i (nii 40 minutit siit), et seal rongi peale minna. Rolle’i rongijaama pargi ja sõida parklas oli ilusasti kohti, aga mida seal polnud, oli töötav parkimisautomaat. Vandusin. Siis kõndisin parkla lähedal seisva noormehe juurde ja küsisin, kas tema teada on siin kusagil veel mõni automaat. Ta polnud kindel, seega otsustasin autos ringi vaadata ja aknale kirja panna: “Automaat ei tööta, ei saanud maksta”. Kuniks ma kotist võtmeid otsisin, tuli noormees mulle järele ja pakkus, et ma võiks automaadist pilti teha, et vajadusel hiljem tõestada, et masin tõesti ei töötanud. Tänasin teda ülevoolavalt hea idee eest (mul polnud autos pastakat ka. Käekotis ja seljakotis tavaliselt on, aga matkakotis mitte), tegin pilti, ostsin rongipileti ja saatsin kõrgemate jõudude poole palve mitte lasta mu autot vahepeal ära vedada.

Sõita tuli üks peatus ning rongijaamas voolas ühest teisest vagunist välja suurem osa ülejäänud matkaseltskonda. Paar inimest ootasid meid juba Allamanis, et rongijaamast bussiga lähedal asuvasse väikelinna või külasse sõita ning sealt Rolle’i tagasi matkata. Ilm oli soe ja niiske ning need ilusad vaated järvele ja viinamarjaistandustele tuli endale suuresti ette kujutada, sest jällegi oli suhteliselt udune. Peaks sinna sügisel uuesti minema, kui viinamarjalehed värvi vahetama hakkavad.

Muide, Šveitsis on võimalik osta ühistranspordi aastakaart, mis katab kõik rongid, bussid, paadid (Genfis on bussipaadid) ja suurema osa mägilifte. Hind on 3000 franki ja ehkki see võib näida suure summana, siis ma maksin oma 4-minutilise sõidu eest juba 3.70. Kui igapäevaselt näiteks Nyonist Genfi tööle käia (rongiga 15 minutit), tasub see vägagi ära (pluss vahel töökohad hüvitavad osa kulust, et inimesed rohkem ühistransporti kasutaks) ja inimesed käivad tunduvalt kaugemalt kui Nyonist Genfi tööle. Nyon-Genf üks ots on 4.50 ja teadupärast on vaja tagasi koju ka saada. Nädalas seega 45 franki ja kui 48 nädalat tööl käia (puhkus vähemalt neli nädalat), läheks juba üle 2000 frangi. Lisaks tuleks maksta linnatranspordi eest ja muude võimalike reiside eest ka. Mõistlik süsteem. See 3000 on muidugi teise klassi kaart, on ka esimese klassi kaart ja see on mõneti kallim.

Rolle’i jõudes oli mu auto ilusasti alles ja trahvikviitungit ka polnud. Hurraa! Pakkisin Sipsiku, kelle kohta üks matkaja nentis, et ta pole teda selle aasta jooksul kordagi virisemas kuulnud, visklemise ja virina saatel autosse. Vurasin koju ja sain Echenevex’s väikese rabanduse, kui orav otse mu auto alla jooksis. Kõõksatasin, siis nägin aga peeglist, et ta istub siiski elusat teepervel ja asfaldil ei ole oravakujulist šnitslit ning sõitsin käte kerge värisemise saatel koju. 

Pusletükid ninas

Jäin siin mänguasjade üle mõtisklema. Õigemini selle üle, et väikelastele mõeldud mänguasjade vanusepiirangud on kuidagi veidrad. Näiteks väitis Sipsiku nupupusle pakend, et see on 2+ vanuses lastele. Mul ühtegi 2+ vanuses last pole, aga nupupusle tundub nii suurele lapsele veidi titekas. Või siis Duplod, mis on vist suisa 3+? Ma arvasin ka, et ega see Sipsik nendega lähiajal midagi mõtestatut ette võtta oska. Või noh, sobramine, sortimine ja laiali kandmine on tema peas kindlasti tegelikult väga mõtestatud tegevused. Võta näpust! Üritab juba mõnda aega hoogsalt klotse kokku panna ja nüüd tuleb see tal enamasti välja ka. Ta on küll absoluutselt emasse ehk et kui tükid kokku minna ei taha, pole süüdi see, et ta klotse korralikult joonduma ei pane vaid ikka klotsid ise. Röögatada tuleb! Ja ehk ka veidi taguda vahel.

Mõtiskledes panin kokku teooria, et see kõik on mänguasjatootjate kaval vandenõu, mis paneb vanemad tundma, et nende laps on ikka ilgelt tark. Näe! Paneb puslet kokku ehkki pole veel kakski! Geenius! Õde põrmustas mu teooria hetkega, nentides, et pigem on asi selles, et mänguasjadele kehtivad teatud ohutusnõuded ja lihtsam on panna asjale kõrgem vanusegrupp, kui riskida sellega, et keegi su kohtusse kaebab, sest ta laps on suutnud endale pusletüki ninna toppida.