Miks, Franz, miks!?

Lähen mina aeda asjatama, sest vaja oleks tomatitelt mõned kollaseks tõmbunud lehed ja valminud viljad ära korjata, taimi kasta (me potipõllumajandus ja suurem osa lilli jäävad katuse alla) ning ehk ka pirnid kokku korjata jälle. Ukse jätan lahti. Kärbseid enam eriti pole, seega ei pea nende invasiooni pärast enam muretsema.

Korjasin tomateid, hoolitsesin taimede eest, mõtlesin, et mida ma küll tšillidega ette võtan, sest tahaks päris mitmed neist talvituma jätta (aga kuhu?) ja mida ma paljunema hakanud sukulentidega ette võtan. Annaks kellelegi? Teeks veel mõne poti? Aga kuhu ma panen need potid siin aknalaudadeta riigis? Potipõllumajandus on meil muide selline:

p6llumajandus

Alguses olid taimed terrassil, aga siin on vahel meeletult tugev tuul ja kui ma olin umbes kümnendat korda tomateid püsti tõstnud, käskisin N.-il need seina äärde vedada. Aknaluukide kinnitid on nööride sidumiseks päris head asjad ehkki paras kõver rägastik valitseb seal ikkagi. Tahan oma enda aeda ja kasvuhoonet!

Juurisin välja ühe ära kuivanud ronioa, mille me dekoratsiooniks kasvama panime (eriti ei kasvanud, sest pinnas on siin eriti kehva ja ilmselt jõid puud kõik vee ära), patsutasin mind uudistama tulnud hobust ning võtsin siis kaminatarvikute hulgast söetangid ning läksin pirne korjama. Söetangid (või kaminatangid või kuidas iganes neid kutsutakse) on herilasi täis pirnide korjamiseks hindamatu vahend, sest jätab sinu ja herilase vahele umbes pool meetrit. Herilased on õnneks hetkel kõik purjus ja uimased ehkki ämbrit lähen ma siiski õhtul tühjendama, sest nii oleks turvalisem. Pirne on puu otsas lademetes, aga kõik, mis alla sajavad, on kahjustatud ning vähemalt eelmisel aastal nad seistes maitselt ei paranenud. Ma küll kaalun jätkuvalt mingi hulga kokku korjamist ning pirnipüree tegemist, aga ma kahtlustan, et ma siiski ei viitsi jännata, sest Sipsik putru enam süüa ei soovi ja muud moosi on meil kelder täis. Suhkruvaba pirnipüree võiks samas steriliseerituna aastakese ikka säilida, seega Nimetule võiks ju kevad-talveks püreed teha, aga… no vaatame. Ma pean muide minema varsti kusagilt Balkani tooteid müüvast poest lutenitsat jahtima, sest meil on seda umbes kümme purki alles ja et me lapse lemmikhommikusöök (pannkookide ja omleti kõrval) on tatar või ja lutenitsaga, on mul peagi teatav paprikamöginadefitsiit ukse ees. Ise ka teha ei saa, sest esiteks pole sobivaid paprikaid ja teiseks on see nii töömahukas ettevõtmine, et meil lihtsalt poleks selleks aega. Olete kunagi grillitud paprikaid koorinud? Väga aeglane ja tüütu protsess…

Sain töödega ühele poole, vedasin kotitäie tühje pudelid ja purke auto kõrvale, et hiljem need ära visata ning istusin siis väikseks puhkehetkeks diivanile. Miks mu diivanilaua all prügi on? Ma alles eile koristasin! Oot, miks seal vereplekk on? Franz! Kas sa ei võiks oma hiiri õues ära süüa?!

Võimalik muidugi, et tegu on salakavala kättemaksuga selle eest, et Sipsik ta iga kord karvaloomadega katab, kui ta oma padjal puhata üritab.

kassikuhi

 

Ronima, ronima!

Tuttav saatis põneva lingi mudilaste ronimiskursusele ja tahtsin Sipsiku sinna kirja panna, sest Pikleri kolmnurgalt tugitoolileenile ja sealt alla libisemine hakkab vaikselt igavaks muutuma. Registreerumislinki vaadates kergitasin kulmu. Aadress algas kirjega bulgariasofia. Huvitav…

Kursus on muidugi täis (pagan!), sest ma oleks ilmselgelt pidanud kohe reageerima, aga eks ma kirjutan neile ja uurin, kas neil on ehk plaanis kursust laiendada või kuna jälle saaks, sest Sipsikule meeldib turnida (samas, millisele mudilasele ei meeldiks?)

Nimevalik

Hakkasin eile lugema raamatut “Ravimid, mis muutsid maailma” ning 27. leheküljelt tegin ma suurepärase avastuse. Kõndisin raamatuga N.-i juurde ning teatasin, et leidsin me lapsele sobiva nime, mis ajaloolisest isikust inspireeritud. Isikust, kelle nimi oli Philippus Aureolus Theophrastus Bombastus von Hohenheim. Pigem tuntud oma “lavanime” Paracelsus all.

Theophrastus Bombastus ei kõla üldse nagu laps, keda koolis lakkamatult kiustakse ja kes näiteks heroiinidiileriks, kupeldajaks või sarimõrvariks hakata võiks.

Põnevaid leide veidratest poodidest

Tänane päev on olnud imeline ja seda mitte vaid seetõttu,  et õhutemperatuur on saavutanud põhjamaalasele vastuvõetava taseme. Või no olgu, ilmselt ikka ennekõike seetõttu, sest ma suudan lõpuks ometi aktiivsemalt ringi liikuda ning käisin isegi matkal. Sõitsin hommikul Col de la Faucille’ile ning tegin sealt matka ilusa vaatega kohta. Silt väidab seal, vaateni jõudmine võtab 45 minutit, aga ma olin 30ga kohal ning kordagi ei võtnud hingeldama, mis on suurepärane, sest seal on mäkketõuse küll ning viimased kuu aega on isegi lapsega me tavapärase käruringi tegemine mulle juba poolel teel surma maitse suhu toonud. Nüüd tuleks välja mõelda, kuhu ma homme lähen. Ma kahtlustan, et ilmselt kõnnin siin samas küla kohal, sest ma peaks liivakasti küljed ja kaane ära puhastama ning peitsima ning mõningaid muid asju veel tegema, seega kuhugi kaugele pole mõtet minna. Pirnid tuleb kuidagi kokku korjata ehkki ma kahtlustan, et see töö võib reedesse jääda. Vihmasajus herilasi pole.

Ilm on siiski kummaline. Alles reedel oli lõõskav kuumus, paar päeva on olnud talutav, täna ja homme suurepärane ning reedest läheb külmaks. Nädalavahetusel suisa nii jahedaks, et ma kaalun tšillitaimede tuppa lohistamist. Aga see selleks. Tahtsin hoopis popp ja noortepärane olla ning oma viimase poetiiru saagist rääkida.

Kui pedantselt täpne olla, siis ma käisin muidugi toidupoes ka, aga teps mitte külmkapisisust ei tule siin juttu. Ma mainin sageli oma n-ö lemmikpoodi ehk realiseerimiskeskust ning et ma sealt täna kotitäie asjadega naasin, siis mõtlesin, et teen ehk ostudest ülevaate. Eriti popp ja noortepärane oleks vist mingi instastoori teha või midagi, aga ma päris nii popp ilmselgelt ei ole.

Täna oli poes lademetes lastele mõeldud asju, seega ma ladusin endale kotti selliseid põnevusi:

noos2

Hape karp on narratiivipusle ehk neljast pildist tuleb loogiline lugu kokku panna. Soovitatud 4+ tundub kuidagi vana selle jaoks, aga 2+ ilmselt on veel liiga totu, seega see läks kappi peitu. Hape on muide veider firma. Nende arusaam pakendist on kuidagi vildakas. See kast on kuus korda suurem kui vaja oleks… Ahjaa, maksis mäng viieka (või no 4.99), tavapoes ilmselt 20-30 euri. Hape kõrval on loomadega kolmeosalised fotopusled ja lotomäng, need saab ilmselt peagi näppu anda. Kriidikarbi puhul vaatasin õhtul, et peaks minema ja paar karpi veel ostma, sest me terrass on nii krobelistest plaatidest, et need kriidid on mul siin nädalaga otsas.

Karpide ees on posu kleepsuraamatuid, mis ilmselt peagi teemaks on. Või noh, oleks juba vist ka praegu veidi, aga ma hoian neid vihmasema ilma ja tubaste tegevuste ajaks. Muidugi, ilmateate kohaselt algab see vihmane aeg reedel, seega… Lisaks leidsin ühe paberlossimaketi, kaks nuputamisraamatut (nende kasutusele võtuni läheb mitu aastat aega), kaks nunnut Paperblanksi märkmikku, kaks plokki meisterdamispaberit (ma kasutan need ilmselt küll kirjapaberina ära) ja paki erivärvides käsitöövilti. Viimane kulus peagi marjaks ära.

Veidi söögipoolist ostsin ka:

noos3

Mandlijahu kulub kindlasti marjaks ära, datleid ma jumaldan (aga värskeid pole alati saada), N. sai Belgia õlle, purgis on migi veider suvikõrvitsa-karri mögin (sama firma hernepesto oli imehea) ja karbikeses Laima kommid :) Laima sefiiri müüdi ka, aga mulle maitseb vaid klassikaline sefiir šokolaadis ning too peab väga värske olema.

Pistsin kotid autosse ja vurasin heategevuspoodi. Ma olin seal varem korra või kaks käinud, aga kunagi suhteliselt ammu. Ma läksin sinna eesmärgiga leida mingi odav mööblijupp, millest Sipsikule mänguköök teha. Mu lootus CERNi foorumist midagi saada hääbus ja uut mööblitükki ei tahaks nagu millegi sellise tarbeks võtta. Heategevuspoe parkla oli täis, seega tagurdasin sealt välja ning parkisin ühe kaugemal asuva poe juurde.

Heategevuspood üllatas mind. Nad on seal asju ümber korraldanud ja oleks mul ruumi, läheks ma sinna mööblit ostma. Ilusaid puhvetkappe oli. Ja laudu. Meil on aga siin majas liigagi palju mööblit, seega me parem ei tooks siia midagi juurde, kui just väga vaja ei ole. Peeglit samas oleks kohutavalt vaja, aga nüüd mõnda aega magamistuppa jälle ei mahu, sest mähkimislaud, häll ja kiik võtavad kõik ruumi ära. Ikaldus.

Keerutasin käes logisevat ehtekarpi ja mõtlesin, kas võiks sellest Sipsikule mingi laheda klaaskuulikeste ja muu träna hoiustamise karbi teha ning kõndisin siis nõudeosakonda. Peletasin endast eemale kõik häälekesed, mis mulle erinevaid lahedaid teekanne pähe üritasid määrida ning siis nägin ma midagi, mille puhul ma teadsin, et ma pean need saama.

noos1

Need klaasid. Mulle meenus kohe, kuidas meil kunagi kodus ka mingid samalaadsed klaasid (küll mu meelest ralliautodega) vitriinkapis seisid. Neid ei kasutatud vist mitte kunagi. No ja siis need lastele mõeldud Miki, Minni ja muidugi Sipsikuga klaasid. Kuue klaasi eest sooviti kolm euri, aga etteruttavalt võin öelda, et müüja hinda ei vaadanud ning ütles mulle hinnaks euri. Euro kõigi kuue eest siis. Kes olen mina, et vastu vaielda :) Too esiplaanil olev kannuke oli ka euro ja see on ilmselt mõeldud olema kas puhtalt dekoratsioon või lillepotihoidja või niisama kopsik, sest kannu funktsiooni ta ilmselgelt  täita ei saa, aga mul pole seda vajagi. N. puurib põhja paar auku ning ma istutan sinna ühe lille, millel hädasti uut potti vaja oleks. Ma olen aianduspoest kena väikest potti kui tikutulega otsinud, aga vot ei leidnud midagi oma maitsele ja kodus mul ka ühtegi sobivat vana anumat ei ole, millele puuri sisse lüüa võiks.

Näppisin mänguasjade nurgas metallist pisikest traktorit, aga jätsin ta siiski võtmata ning kaalusin, kas võtta suur karbitäis puidust ehitusklotse, aga ratsionaalne pool minust sai võitu ja tuletas meelde, et Duplode vastu need ilmselt ei saaks. Astusin mänguasjade juurest eemale ja mulle vaatas otsa Sipsiku tulevane mänguköök:

noos4

Või pigem siis selle keskne osa, sest seda tuleb suuremaks ehitada. Mul mõlgub mõttes paar varianti, aga ma pean esmalt mõõtma ja mõtlema, kui suureks ma ta ehitan. Sümmeetrilisem oleks kruvida kõige peale puitplaat, mis mõlemalt poolt sama palju üle ulatub ning sinna mingid jalad-riiulid tekitada, aga mul on mõningane ruumipuudus, seega ma lähen vist teist teed. Ilmselt võtan ka sahtli välja ja teen sellest tööpinnale riiuli, et sinna auku “ahi” ja väike kapp luua. Tuleb homme kapikest lähemalt vaadata ja veidi siit-sealt koputada. Ehk ka mõned joonised teha ja materjalivajadus läbi mõelda. Tööriistavajadus ka. Meil pole siin ju peale puuri ja akutrelli midagi, seega kardetavasti tuleb lasta kas poes jupid parajaks lõigata või kusagilt mõni tikksaag välja ajada. Tikksaagi läheks nii kui nii vaja, kui kraanikausi jaoks auku lõigata tahaks.

Maksin kauba eest ära (öökapp oli 15 eurot) ja palusin kapikest kümmekond minutit poes hoida, et ma auto ära tuua saaks. Pistsin kannukese seljakotti ja ladusin klaasid ettevaatlikult torni, et need auto juurde viia. Auto juures jäin mõtlema, et kuidas need klaasid küll purunemata koju viia, kui mulle meenus see tore pakk käsitöövilti. Imeline pakkevahend! Pakkisin klaasid ära, vurasin poe juurde, vinnasin kapi autosse ja sõitsin rahulolevalt kodu suunas.

Osa minust nüüd mõtleb, et kui tänaseni kippusin ma lootma, et titt väljub pigem varem kui hiljem, siis nüüd on mul energiat ja mitu põnevat projekti käsil, et tegelikult võiks ta nagu veidi veel oodata… Samas oleks ta sündides N. kodus ja kui Sipsik hoidja juures on, on mul ikkagi võimalus siin nokitseda, sest kui Nimetu saab olema Sipsiku sugune rahulik ja probleemivaba laps, poleks tema kõrvalt mänguköögi ja muude põnevuste ehitamine mingi probleem. Oi, ma olen elevil!

Unistustemaja

Ma olen viimasel ajal vaadanud küllaltki palju pisimajade ja alternatiivmajade videoid. Ei, mul ei ole mingit soovi kunagi haagisele ehitatud pisimajja (ehk inglise keeles tiny house) kolida, sest ehkki sellisel elul on teatavaid lahedaid külgi, olen ma siiski suurema ruumivajadusega. Juba mu raamatud vajaksid omaette maja, kui ma pisimajja koliks ja ma ei ole selline inimene, kes suudaks oma raamatutest vabatahtlikult loobuda. Miks ma neid videosid siis vaatan? Sest need majakesed meeldivad mulle ja sealt saab lahedaid ideid. Mõneti on see ka maailmapilti avardav. Eriti kui pisimajade juurest n-ö alternatiivmajade juurde liikuda. Mulle meeldib mõte ehitada kunagi väga funktsionaalne, aga samas meielik (või no siis minulik ehk kiiksuga) maja ning et see maja saab ilmselt kunagi olema Mägiküla krundil, paneb see sellele teatavad piirangud. Mulle võib näiteks maalaeva (inglise keeles earthship) kontseptsioon suuresti meeldida (ehkki kaugeltki mitte kõik selles), aga nende majade puhul tuleb krunti väga hoolikalt valida, sest on vaja teatavat päikesenurka ja majatagune tuleb sisuliselt maa alla matta, mis teeks selle meile võimatuks. Lisaks on need majad enamasti ühekordsed ja vajavad seega rohkem pinda, kui meil ehk oleks. Või no pinda jaguks, aga siis oleks terve krunt maja täis.

Igatahes. Vaatasin just seda videot ja vaimustusin jälle (eriti video teine pool, kus ta oma AirBnB-d näitab…).

Kõigi nende majade puhul on üks element, mis mulle kohutavalt meeldib ja see on see klaasist koridor-kasvuhoone, mis läbi maja jookseb ja kraanikausi-duši vett kasutab (antud videod suunatakse see vesi pärast taimede kastmist edasi vetsupotti). Kui vahva oleks oma majja kunagi midagi sellist ehitada (suur klaasist elutoasein on mul nii kui nii mõtetes – talvel annaks valgust juurde ja suvel paneks kalde alla tõmmatud trossidele või võrgule mingi kiirelt kasvava taime vohama, et päikest varjata). Saaks näiteks aastaläbi värskeid ürte ning väikese õhku puhastava džungli. Vuliseva vee hääl on lisaks lõõgastav ka ning mulle meeldib vee taaskasutuse idee. Mõtisklen juba pikemalt aega ja ehk mõnevõrra morbiidselt, et kuidas me saaks Meteroloogi pärijatelt (ei, ta on veel elus, aga vist umbes 80 nüüd) üle tee asuvad krundid kätte. Ma näen oma vaimusilmas köögi- ja puuviljaaeda, kanu, paari rida viinamarju, marjapõõsaid ja ehk ka töötuba, kus N. asju nokitseda saaks (ta räägib mulle viimased 15 aastat, kuidas ta tegelikult kohutavalt tahaks puusepatööd teha/õppida, aga pole nagu aega ja kohta). Krunte on seal vist kolm (neljanda peal on Meteroloogi maja, seda ma ei taha) ja krundid ilmselt umbes 600-ruudused, seega kõik mahuks kenasti ära. Saaks näiteks meie maja vannitoavee ja katusele ladiseva vihmavee kuidagi toruga tee alt läbi suunata ja maa sisse maetud tünnidesse koguda. Põhjavett sealt ilmselt lootust leida pole, seega sellest oleks suvel kohutavalt abi, kui meil paartuhat liitrit vett varuks oleks. Ei peaks trassiveega kastma. Maa sisse kaevatud tünnid hoiavad ka talvel püsivat temperatuuri ja jäätumisohtu seega poleks.

Unistada on tore. Huvitav kas me kunagi selle maja ehitamiseni jõuame ka :)

Smaragdroheline unistus

Kiikasin hommikul korraks Pinteresti ja nägin seal täiesti uskumatult ilusat “mantlit”. Ma kirjutan “mantel”, sest pigem on see pikk jakk, sest mantel on mu peas siiski miski, mis on mõnevõrra soojem.

pitsmantel

Pilt siit.

Märkasin, et see on Etsys müügil olev asi ja klõpsasin peale. Oh sa vana… Küll on hea, et ma hetkel midagi tellida ei saa, sest ilmselgelt ei saa ma end mõõta, sest mu proportsioonid on kõike muud kui tavapärased, aga ma tahaks sealt poest vaat et kõike!

Näiteks seda jakk-mantliga samas toonis ja stiilis kleiti, seda jällegi smaragdrohelist kleiti, seda lahedat kahevärvilist kleiti (ning jah, muidugi koos selle jakiga, palun!) ja ehk ka midagi veidi tagasihoidlikumat nondeks päevadeks, kus kogu maailma tähelepanu vaja pole.

Jah, smaragdroheline on ilmselt mu kõige lemmikum värv ehkki mu meelest on mu ainus sellevärviline ese too Ivo Nikkolo kleit, milles ma abiellusin. Ilusat smaragdrohelist ei leia poest eriti.

Mul jäi pärast Sipsiku sündi tegemata suur pesuosturetk, mis tuntud ka nime all “saagem tagasi paremasse vormi kui enne ning ostkem kapp ilusat kvaliteetset pesu täis”. Mul on tunne, et kui see vorm ühel hetkel saabub, läheb käiku nii see pesuretk kui ka üks suurem tellimus sealt poest. Mitte et mul kapp kleite triiki täis poleks (pesu osas on seis samas väga nutune). Kleite, mis ka seda paremat/taastuvat vormi ootavad, et ilusasti seljas istuda. Ühtlasi peaks kontsadega juhtima õppima. Või pigem harjuma. Õppida pole siin midagi. Ma lihtsalt tunnen end kontsata kingaga autot juhtides mugavamalt, aga mulle meeldib vahel kõrgeid kontsi kanda. Viimast sain vist viimati Saksamaal pulmas käies teha. Tõsi, see pikk jalutuskäik kirikust peopaika oli samas jalgadele üpriski tappev…

Kust tulevad herilased?

Terve suve on hea ja rahulik ning herilasi pole vaat et kunagi näha, aga siis saabub august ning äkitselt on kõik kohad herilasi täis. Meil lõppes just aktsioon “Kuidas viia sutsu saamata kompostihunnikusse kraami”. Meil on nimelt kolm murekohta: kompostiämber köögi ukse taga, kompostihunnik ise ja pirnipuu. Kompostiämber vajab tühjendamist, aga päevasel ajal sumiseb see elust ja osa sellest elust on veidi tige. Kompostihunnikusse tahaks panna näiteks kompostiämbri sisu ning lisaks tuleks seda segada ja kasta, sest viimased kaks päeva on olnud kuum ja ma ei taha, et mu kompostiussikesed ära sureks. Lisaks vajab komposteerumisprotsess niiskust. Päeval, kui ma korraks kasti piilusin, vaatas mulle vastu terve parv herilasi ja kaks vaablast. Ei. Ei, ei, ei! Pirnipuu, mis toodab eriti söödamatuid pirnijunne, kukutab neid hoogsalt alla ning ma nägin täna üht, mida nosis korraga kaheksa herilast. Lapse kiik on seal lähedal ja üldiselt mulle aias mädanevad puuviljad ei meeldi, seega hakkasin neid eile õhtul kokku korjama. Võtsin appi liivakastikühvli, et mitte kogemata surakat saada. Jõudsin umbes kolmandiku kokku korjata, kui pirniämbris olev elu natuke liialt vihaseks muutus ja ma taanduma pidin.

Hommikul leppisime kokku, et kui täna pimedaks läheb, katsume olukorraga tegeleda. Õhtul, enne kui pimenes, suutsin pirnid kokku korjata (olin need eelnevalt paari hunnikusse kokku loopinud). Tõin keldrist üles ka kimchiõnnetuse ehk et ma olin tohman ja keerasin oma seekordse kimchiportsu nässu. Kimchi oli selline… karvane…

Kell üheksa käisin olukorda kontrollimas. Kompostiämbrile antud jalalöök näitas, et herilasi pole. Pirniämbris üks veel purjutas ja kompostihunnikus istus üks eriti pirakas vaablane. Ootame siis veel. Pool tundi hiljem saatsin N.-i kompostiämbrile järele (kui seda toast läbi tuua ei taha, ja me ei taha, on selle äratoomine veidi ebamugav ettevõtmine) ning tühjendasin ise ära pirniämbri. Kimchi ja kompost läksid sinna kohe järele, N. segas veidi kasti sisu (ussid on elus!), pani sinna kõrval olevast kastist rohelist kraami peale, et herilasi peletada, ning peagi peaks kraani kinni keerama, sest liiga palju pole ka mõtet kasta. Loodetavasti pole vaja iga kord, kui midagi kompostihunnikusse panna on vaja, sellist aktsiooni ette võtta… Ühtlasi loodan ma, et täna oli tõesti see kõikse kõige viimane kuum päev. Kolmapäevaks veel ähvardab 27 kraadiga, aga üldiselt peaks temperatuur 25st kraadist allapoole jääma ning see sobib mulle suurepäraselt.

Lõvi ajas taga kahte…

Hakkasin lapsele “Sipsikut” ette lugema (aitäh, Pelagia5 soovitamast-meenutamast!) ning kolmanda peatüki keskel itsitasin:

Siis vaatas Anu seda filmi teistmoodi, ja nüüd see oli juba natuke parem film: lõvi ajas taga kahte neegrit, kuid kätte ei saanud ta neid samuti.

Mul on 2019. aastal trükitud raamat, seega see on ilmunud pärast seda, kui Agatha Christie “10 väikest neegrit” sai pealkirjaks “Ja siis ei olnud teda ka”. Ma tahaks kohe uuemat eestikeelset Pipit näha. On seal neegrikuningast isa või mitte?

Muide, käisin täna me põnevuste poes ja avastasin sealt müügilt kahte sorti Kalevi kommikarpe. Pistsin muidugi ostukorvi ehkki avastasin kodus hiljem, et tolle Annekese kommikarbi parim enne oli kahe päeva eest. Vaarikamarmelaadiga kommid kestavad veel oktoobrini ning ega see parim enne mind eriti kõiguta ka. Paar nädalat veel ja pistan kommid pintslisse. Laima Riia palsamiga komme oli ka jätkuvalt, aga mulle pole see rüübe kunagi meeldinud, seega ei. Külmkapist õngitsesin veel mõned jäätisedesserdid, mis samuti septembrit ootama jäävad. Tuleb ikka valmistuda, eks!

Laps oli täna esimest päeva terve päeva hoidja juures ja näib, et me valitud taktika kandis vilja. Või siis on Sipsik lihtsalt suurem. Või talle meeldib see hoidja rohkem (eks ta selline vanaema asendus ole ka). Me alustasime juulis nii, et hoidja käis ja oli temaga pool päeva meie juures ning ma olin esimesel korral ka kodus ehkki silma alt väljas. Järgmisel korral läksin kodust juba ära ja nii me paar nädalat nii tegimegi, et hoidja käis ühe või kaks poolikut päeva meie juures lapsega mängimas. Eelmisel nädalal viis N. lapse hoidja juurde. Ka poolikuks päevaks. Ei mingit kisa ega nuttu, laps oli rõõmus. Eile oli jällegi poolik päev ning täna siis esimene täispäev. Laps olevat terve päeva rõõmus ja rõõsa olnud ning täiesti rahumeelselt uinakusse läinud. Suurepärane! Järgmisest nädalast siis kaks täispäeva. Ma arvasin, et me jõuame selleni alles novembris, aga võta näpust.

Muide, käisime pühapäeval itaallastel külas (üks 2,5-aastane ja üks 5-kuune) ning ühel hetkel tuli ka tuttav katalaan (üks 2,5-aastane ja ka üks 5-kuune). Täiskasvanud vaatasid toimuvat ning nentisid, et tulgu mis tuleb, lasteaiakasvatajaks ei tahaks meist keegi mitte kunagi saada. Kuidas nad küll suudavad? Kas neil on kõigil neljakümnendateks eluaastateks kuulmispuue? Kas nõukaajal anti neile tervist kahjustava töö eest piima või tuusikuid? Ärge kunagi virisege oma lasteaedade õpetajate üle! Olge parem tänulikud, et nad olemas on :)

Vähem prügi, seltsimehed!

Ma üritan siin vaikselt vähendada meie pakendite hulka ning mingi nullkuluni pole mul ilmselgelt ei lootust ega ka soovi jõuda, aga vähem võiks seda plastikut siiski tarbida. Oma puu- ja köögiviljakotid poodi kaasa, ei osta väga ülepakendatud kraami, katsun oma liha-kala otse letist võtta (ehkki siin on veel arenguruumi kui palju), jogurtit teeme ise (ehkki seda ennekõike maitse pärast). Aga see selleks. Tahtsin hoopis kosmeetikast ja kodukeemiast kirjutada.

Dušigeele ei kasuta ma juba enam kui kümme aastat, sest käsitööseebid meeldivad mu nahale hoopis enam. Tavatsesin Eestist seepe kaasa osta, aga vaikselt olen sellest harjumusest loobuma hakanud. Hiljuti avastasin kohalikust kaubandusvõrgust eeslipiimaga seebid, mis mulle kohe eriti meeldima on hakanud. Maksavad kusjuures ka vähe, mis on veidi kummaline. Viimati nägin neid ühes poes vist 2.50 tükist, mis on käsitööseebi kohta kuidagi väga odav. Samas oli see vist kampaaniahind… Ma väga täpselt ei vaadanud. Hakkan nüüd mõtlema, et ehk peaks sinna poodi tagasi minema ja mõned seebid varuma…

Viimase aasta jooksul olen katsetanud paari tahket šampooni. Mu praegune on ka mu absoluutne lemmik. Ma ütleks nime, aga selle pakend oli väike seebi ümber keritud pabeririba ja see on juba ammu ümbertöötlemisse teel. Ma saan seda ühest ökopoest, kus ma ka lambapiima ja pähkleid ostmas käin ning ma loodan et see sealt müügilt ei kao, sest see vahutab mehiselt ja on üldse väga mõnus. Tõin samast ökopoest endale ka näo koorimiseks konjakikäsna, sest tõele au andes on seebi ja käsnaga koorimine mu meelest täpselt sama efektiivne kui spetsiaalse koorija kasutamine ning uudishimu ajel ostsin mõnda aega tagasi ka savikamaka. See pole mõeldud maskide tegemiseks vaid hoopis keha koormiseks. Kamakas on suure seebi kujuliseks kokku pressitud valge savi ning selle kasutamiseks pole vaja teha muud, kui nahk märjaks teha ja end “seebiga” hõõruda.

Palsami asemel kasutan Garnier juuksekreemi ehkki praegu ausalt öeldes mitte, sest mu juuksed ei näi seda hetkel väga tahtvat (ilmselt mingi rasedusega seotud eripära). Kipuvad rasvased jääma ja et juuksed muidu elektrit täis pole, siis ma ei kasutagi praegu midagi. Juuksekreem mulle muidu meeldib. Seda kulub naeruväärselt vähe ja no nentigem, kes meist tegelikult palsamit õigesti kasutab? Määrite seda rätikkuivadesse juustesse ja lasete viis minutit toimida? Seda ma arvasingi :)

Näo- ja kehakreeme on mul üks ehk et eraldi päeva- ja öökreemi ma ei kasuta ning mingeid piirkonnaspetsiifilisi kreeme ka mitte. Ma pean muidugi nentima, et kui teismeea akne (mis kestis tegelikult kolmekümnendate eluaastateni nii näol kui turjal) kõrvale jätta, on mul geenidega vedanud ning nahk on pigem rõõmus ja rõõsa. Ilmselt määrab naha puhul selle olukorra umbes 60% ulatuses geenid ja 40% ulatuses see, mida sa teed (ennekõike söök, jook, uni, mitte kreemid ja muu). Ma näiteks ei kreemita end mingi spetskreemiga, et raseduseaegseid venitusarme vältida ja ma kreemitan keha üldse väga harva, aga mingeid venitusarme pole mulle siginenud. Võimalik, et armide saamiseks tuleb ka tunduvalt kopsakamaks kosuda, aga mul õnnestub vist selgi korral üheksa lisakiloga piirduda.

Üks kreemisoovitus muide. Mul tekivad vahel põsesarnadele kuivad laigud (ilmselt kuivast õhust) ja mis koheselt aitas oli Weleda Skin Food kreem. Kahe päevaga oli laik läinud. Kreem ise on nii paks, et igapäevaselt seda tervele näole ei määriks, aga kui on probleemne koht, siis aitab kiirelt.

Aga tegelikult hakkasin ma seda kõike kirjutama, et rääkida sellest, kuidas ma peaaegu 15 liitrit pesugeeli ostnud oleks. Ma nimelt katsetasin mõnda aega tagasi seda “lähen pakendiga ökopoodi ja valan endale sealt pesuvahendit” varianti. Mulle väga ei meeldinud, sest pesuvahend oli kuidagi väga vedel (rohkem vesi kui geel) ja mingil põhjusel keeldus mu pudel (teise pesugeeli oma – taaskasutus!) normaalselt sulgumast. Lekkima ei hakanud, aga tila jäi valele poole. Mässasin temaga kodus pikalt, aga ei saanudki paika.

Ökopood pani mind aga mõtlema, et kas ma ei saaks endale kusagilt lihtsalt tünnitäit pesugeeli osta. Soovitatavalt sellises tünnis, kus on kraanike küljes, et iga kord sealt topsikusse geeli nõristada saaks, ja mitte suures kanistris, mida ma tõstagi ei jõua. Meil on pesumasin keldris, ruumi on seal piisavalt ning tünnitäis kestaks ilmselt päris kaua. Guugeldasin täna ja selgus, et Ecoveril on selline variant täitsa olemas. On 5-liitrised kanistrid, aga on ka 15-liitrised kraaniga “veinikastid”. Olin juba korvi ladumas nii pesugeeli kui -pehmendit ning kaalusin nõudepesuvedelikku ka, kui märkasin väikest aga. Pakendid toimivad vaid spetsiaalse kraaniga. Olgu, mõistlik tegelikult, et sa iga kord kraani ära ei viska, aga… Kraanid on poes otsas.

Panin end ootejärjekorda ja jään kraane ootama. Kuller ilmselt ei rõõmusta, kui ta peab mulle maja juurde tassima kasti, kus loksub kümnete liitrite kaupa vedelikku… Samas, kui nüüd mõtlema hakata, siis 15 liitri nõudepesuvahendiga saaks ilmselt mingi 5 aastat läbi, sest suurem osa nõusid läheb masinasse. 5-liitrisel kanistril oleks siin ehk rohkem jumet.

Ja kui nüüd mõtlema hakata, siis tegelikult tahaks ma neile kirjutada ja küsida, et miks nad oma nõudepesutablette vees lahustuvasse “kilesse” ei paki. Miks see väike äravisatav plastitükk?

Enne kui keegi küsib, siis muu kodukeemia osas on meil wc-geel, äädikageel (imeline, kui teil on lubjane vesi) ja mingi üldpuhastusvahendi kontsentraat, mida ma pihustiga pudelisse villin ja siis vajadusel määrdunud pindadel kasutan. Kunagi koristasin ma tualetti äädika ja soodaga, aga vänge äädikas hakkas ühel hetkel vastu. Äädikat on mul puhastusvahendite hulgas siiski küll. Peeglite ja akende puhastamiseks, sest Kärcheri aknapesur on vahva, aga mul tuleb millegagi hiljem klaas siiski üle hõõruda ning äädikast paremat asja ma ei tea.

Lõppegu sellega väike tibi- ja koduperenaisenurk. Ma lähen nüüd raamatut lugema.