Absurdistan

Ma pean ausalt tunnistama, et Prantsusmaa ei kasva mitte kuidagi mulle südame külge. Pigem vastupidi, sest siinne elukorraldus ajab ühel põhjamaalsel närvid krussi ning soovi küsida, miks kohalikud selliselt nõus elama on ja oma riiki nii vapustavalt heaks peavad. Nagu ma ühele uuele kirjasõbrale (prantslanna) ütlesin (ja huvitav, kas ta mulle tagasi ka kirjutab selle peale), et mul on seda kõike vaadates hea meel, et me N-iga Prantsusmaale makse ei maksa, sest arvestades kohalike maksude suurust, tekiks mul küll õigustatud küsimus, et miks ma oma raha eest teenust vastu ei saa.

Kui me siia kolisime, oli meil majas kohati veesurvega probleeme. Sooja vett pidi kolmandal korrusel hiiglama kaua ootama, aga vähemalt oli vesi alati olemas. Naabrid kurtsid, et neil on nutusem olukord ja vett kohati vaid niriseb (majja tuleb külm vesi meie keldrist, seega me saame vee esimesena). Umbes aastavahetuse paiku hakkas olukord halvenema ka meil ning kevadeks oli täiesti tavapärane see, et vesi lihtsalt kadus vahel mõneks ajaks. Boheem helistas kolm kuud jutti veefirmale, et asjad liikuma hakkaks, aga lõpuks öeldi talle: “Ärge helistage enam. Me teame, et teil on veesurvega probleeme ja see probleem on tervel teie tänaval.” Ühtlasi pakuti, et häda on meie majas ehk et torud on katakivi täis.

Oli vist mai, kui veefirma lõpuks kohal käis, luugi lahti kangutas ja nentis, et “Oih, seda tööriista, mida meil siin vaja läheks, pole meil täna kaasas.” Tagasi tulid nad umbes kolm nädalat hiljem, sest ega’s töö jänes ole. Tulid ja avastasid, et tegelikult on neil vaja ligipääsu mingile kraanile ning selleks ligipääsuks on neil vaja Collongesi küla nõusolekut. Järgnes pikk vaikus, mille kestel tuli näiteks ette olukordi, kus vesi kadus duši all käimise jooksul kuus (!!) korda ära. Selle aja jooksul käis meil torumees, kes meie torud äädikaga läbi loputas. Boheem (keda ma küll pigem Sitapeaks kutsuda tahaks, aga sellest kõigest kunagi tulevikus lähemalt) meid sellest pisiasjast muidugi ei teavitanud vaid ilmus hommikul kell 8 torumehega ukse taha, kadus keldrisse ja meil polnud päev otsa vett. Nii armas. Lisaks lagastati ära mu kelder, aga no detailid-detailid.

Torude loputamine ei muutnud midagi. Küll aga selgus, et tolle ligipääsuloa saamine venib, sest loa saamiseks tuleb enne saada mingi teine luba. Oli juuli algus ja me kõik närisime küüsi, sest augustis ei juhtu siin riigis teadagi mitte kui midagi.

Lõpuks teatas Boheem, et teisipäeval tullakse ja asutakse asja parandama. Esmaspäeval (üle-eelmisel) kell 8 tirises uksekell ja töömees teatas, et nad võtavad meil umbes kuni 12 vee ära. Nojah. Esmaspäev või teisipäev, poteito-potaato. Vesi oli meil kella 12 ilusasti olemas (ma ei julgenud veel pessu minna, sest pagan teab, äkki kaob vesi just siis, kui mul pea šampoonine) ning oli ka mõned tunnid pärast seda, sest 12-14 oli lõuna ning lõpuks oli vesi ära vist tunnikese hilisel pärastlõunal.

Töömehed vahetasid ära mingid torud, Boheem valas oma torudesse veel miskit hapet ja lõpuks oli meil tõesti majas uuesti normaalse survega vesi. Tõttasin rõõmsalt pessu, et avastada, et kraanist tuleb vaid külma vett. Selgus, et kütteõli oli otsa saanud ja seega sooja vett pole. See selgitaski, miks vesi juba nädalaid varem pigem jahe oli, aga ei selgita, kuidas Boheem ise ei märganud, et tal kütteõli otsa saamas on. Korraks oli seega nostalgia – nagu lapsepõlves, kui Lasnamäel suviti soe vesi kuuks või kaheks ära võeti ning pesemiseks potiga vett keetma pidi. Kütteõli saabus õnneks järgmisel päeval ja nüüd saab meil pesta. Boheemil võttis veel nädala, et oma tööriistad me keldrist kokku korjata. Ühel kenal päeval koristan ma ehk ka sinna tekitatud laga ära…

Lisagem siia veel sagedad elektrikatkestused, asjaajamise ülim aeglus ja inimeste hoolimatus teiste suhtes (eile lõugasid vastasmajas elavad punkarid kella kaheni öösel) ning sa hakkad aru saama, miks paljud inimesed üürihindade suurele erinevusele vaatamata siiski Šveitsi kolida eelistavad. Mitte et need prantsusekeelsed šveitslased nüüd prantslastest nii erinevad oleks. Ise peavad nad end prantslastest paremateks küll. Selles pole kahtlustki.

Advertisements

Osav jahimees

Oli öö ja kass naases, et meie magamistoa suletud ukse taga kräunuda. Togisin N.-i: “Kas sa kassile piisavalt süüa jätsid?” N. pomises, et jättis küll, aga ohkas siis ja hakkas end püsti ajama. Kui ta ukse juurde jõudis, hoiatasin teda igaks juhuks, et äkki on kassil jälle lind hambus või midagi, sest ta kräunub siis ka alati. N. avas ettevaatlikult ukse ja ohkas. Ei, ei olnud lind. Hiir hoopiski. Franz on ilmselgelt jõudnud järeldusele, et kuna me pere on kasvanud ja N. miskil põhjusel tööl ei käi (CERN annab, erinevalt Šveitsist,  2 nädalat isapuhkust), on tema õlgadele langenud pere ülalpidamise kohustus. N. tõstis kassi koos tema saagiga akna taha, kus ta oma toodut hoogsalt hävitama hakkas. Pole siis ime, et viimasel arstivisiidil kaalus kass 5,4 kilo. Tavaliselt võtab ta suviti alla, aga see suvi näib erandiks olevat.

Kont-kont-kont

Meie kallis vabakäigul olev kass hüppas täna hommikul kontoriaknast sisse ning mitte üksi. Surnud lind oli ka hambus. Jooksis sellega voodi alla ning N. pidi teda pikalt toikaga sudima, et ta sealt koos linnuga lahkuks. Jooksis lõpuks laua alla ning pika togimise peale võttis linnu hambusse, mille peale N. tal natist kinni haaras ja aknast välja tõstis. Söögu oma jahisaaki mujal.

Meie vaatasime aga viimastel päevadel kasvava murega ilmateadet ning N. käis eile poes ja naasis sealt konditsioneeriga. Nii saab vähemalt magamistoa päeva kõige kuumemaks ajaks maha jahutada, et ma siin koos lapsega puhta keema ei läheks, sest järgmisel nädalal meil temperatuur 34 kraadist allapoole ei kuku. Kui just tõesti lõpuks neljapäeval äikesetorm ei tule, aga seda tormi lubati siin ka eilseks ja ei sadanud siin midagi. Mul on tunne, et enne septembrit ma Sipsikuga jalutuskäike vist ette võtta ei saa. Õhtused aias istumised (kui päike on mäe taha vajunud) on maksimum, mida teha on võimalik, sest isegi siis on veel liialt palav.

Franzu päev

Hommikul, kui Franz ärkab, tuleb tal end esmalt korralikult venitada. Selle poosi nimi on allavaatav kass. Ei, ei ole allavaatav koer. Kass on. Pimedad olete või?

kasss01.jpg

Kui venitamine ja sirutamine on tehtud, on aeg esimeseks uinakuks. Soovitatavalt mõne inimese peal (kui liiga palav ei ole).

kasss02.jpg

Uinak tehtud, tuleb noid lärmakaid varblasi uudistada. Oi, kui vaid mõne kätte saaks…

kasss03

Seejärel on muidugi aeg järjekordseks uinakuks. Soovitatavalt jällegi mõne inimese peal.

kasss04

Õues tuleb muidugi ka käia ja võimaluse korral värsket kraami tarbida. Kas teie sööte piisavalt köögivilju?

kasss09

Seejärel on muidugi aeg järjekordseks uinakuks. Et on palav, tuleb seda teha pigem inimestest eemal.

kasss08

Kui uinak on tehtud, tuleb jälle korraks õue vaadata ning kas sa näed, need inimmolkused on vahepeal akna kinni pannud! Mis tõkestamine see veel olgu? Meil on siin kassidele vabaliiklustsoon!

kasss07

See ei jää muide ainsaks korraks. Istu ja kräunu seal aknal, molkused vahivad teise korruse aknast ja teevad pildi. No on sead!

kasss10

Seejärel on muidugi aeg väikeseks uinakuks.

kasss12

Uinakule järgneb teadustunnike, kus erakordselt intelligentne kassolevus üritab tollele tuhmile inimolevuse füüsikat selgitada. Vahel on need inimesed ikka hämmastavalt rumalad.

kasss05

Ongi õhtu käes ja on aeg magama minna.

kasss06

Valgus! Sini-heleroheline…

Üritasin siin ühel pärastlõunal või õhtul lapsele laulda. Mitte otseselt unelaulu. Niisama. Igasugused nutvad karumõmmid ja soov mitte magama minna pole päris minu teetassike, seega ma mingil põhjusel üritasin laulda Gunnar Grapsi “Valgust”. Kiiresti selgus kaks olulist asja:

  1. Ma ei oska eriti laulda
  2. Ma ei mäleta kunagi laulude sõnu

Seega nägi see välja umbes nii: “Valgus, sini-heleroheline valgus, mis hmm-hmm-hmm-hmm saadab. Valgus, sini-heleroheline valgus…”

Originaali ka. Oh neid hurmavaid mulleteid ja meeleheitlikku läänemaiste bändide liigutuste kopeerimist:

Nõel pähe

Šveitsis ja Prantsusmaal on kombeks, et sünnitusjärgselt koju saanud peret tuleb vaatama ämmaemand. Mul vedas ja üks haigla valveämmaemand leidis mulle Collongesis tegutseva ja natukene inglise keelt rääkiva ämmaemanda. Eks me räägime tegelikult suuuresti segakeelt, sest ega ta inglise keel just suurepärane pole ja mulle on see jällegi hea võimalus keelt harjutada. Prantsusekeelne imetamissõnavara täieneb hoogsalt :)

On selline leebehäälne naine, kes muuhulgas ka nõelravi teeb. Pakkus seda ka mulle ühe probleemi lahendamiseks ja et ma olen mõõdukalt uudishimulik, siis arvasin, et miks ka mitte. Kummaline, aga üldse mitte halb kogemus (ma ei oska küll öelda, kas sellest ka abi oli). Vedeled oma voodil külili ning leebe hääleke selgitab sulle prantsuse-inglise segakeeles nõelravi filosoofiat ja mida ta teha kavatseb. Nõelad üldiselt valu ei teinud ning kui ta ühel hetkel mu abaluude ümbrust hoogsalt torkis, oli mul suisa kõdi. Itsitasin ja üritasin meeleheitlikult paigal püsida.

Üks nõel torgati ka lagipähe ja ühel hetkel teatas ta, et seda nõela on nüüd vaja soojendada. Olgu siis. Võttis välgumihkli ja istus mu pea juurde. Nõuab teatavat zen-olekut, et mitte hakata muretsema selle üle, et kas ta äkki võiks kogemata mu juuksed põlema panna.

Homöopaatilisi* terakesi kirjutas ta mulle ka välja (lisaks pärisrohule). Ma muigasin ja muigan siiani. Suhkruterakesed :) Ei, ma saan aru, miks homöopaatia inimestele meeldib. Esiteks on see odav (vähemalt see asi oli) ja homöopaadid on sellised empaatilised olevused, kes tekitavad sinus tunde, et sinust hoolitakse. Aga see on siiski suhkur. Kõigest suhkur. Mitte et mul suhkru vastu midagi oleks. Ehkki tõele au andes maksab pakk suhkrut poes muidugi vähem kui need terakesed.

* Ma pean iga kord järele vaatama, kuidas seda kirjutatakse.

Pirukafestival

Lasnamäel toimub täna pirukafestival. Pirukafestival! Minu Tallinna kodust üldse mitte kaugel. Ma tahan ka pirukat!

Ühtlasi tervitused nendele nolkidele, kes arvasid, et jube naljakas on kell 4 öösel uksekella lasta ja siis jalgade padinal minema joosta. Naeran siin hoopips mina, sest esiteks olin ma nii kui nii üleval, sest Sipsik tahtis süüa. Teiseks, kui ka ei oleks olnud, siis uksekella peale ma vaevalt ärganud oleks või kui ka oleks, oleks ma seda heli ilmselt unenäo osaks pidanud ja uuesti uinunud. Kolmandaks, isegi kui ma oleks ärganud ja mõistnud, et tegu on uksekellaga, siis maailmas on väga vähe asju, mis mind kell 4 hommikul voodist välja ja ust avama suudavad meelitada. Kui maja lahtise leegiga põleks, lastaks ilmselt uuesti kella või löödaks uks maha, millegi muu pärast pole vaja kell 4 hommikul inimesi tülitada.

Ma ei mäletagi, kas me ka lapsepõlves mööda kortermaja ringi jooksime ja uksekelli tiristasime. Vist mitte. Ma mäletan küll väga selgelt, kuidas mu õde oma sõpradega tüngakõnesid tegi ning üks neist oli mingisse lillepoodi, millele ta astreid müüa üritas. Aastaaeg oli ilmselt varasuvi, seega lillepood oli mõõdukalt hämmingus. Laste huumorimeel on… lapsik.