Maitsev fiasko

Minu jõuluõhtu grandioosne küpsetusplaan kukkuski välja just sellise fiaskona nagu ma kartsin. Ma üritasin teha ekleerirulli, mis on nagu rullbiskviit, aga keedutaignaga ning olgu siin öeldud, et ma polnud varem kunagi keedutainast teinud. Tainas õnnestus ja pistsin selle ahju. 30 minutit, ütles retsept. Pool aega oli möödunud, kui ärkas Sipsik ja tal oli Kriis. Hoidsin siiski kellal silma peal ja võtsin küpsetise õigeaegselt ahjust välja. Nägin kohe, et siit head nahka ei tule, sest krõbedat lehte ei anna mingi nipiga rulli keerata. Üritasin siiski ja no muidugi see ei õnnestunud. Röögatasin ja panin ahjule jalaga. Mitte nüüd ülitugevalt, lisaks oli suss jalas ja ahi pole ka teab mis tugevast materjalist, seega viga ma ei saanud. Mitte nagu üks mu klassiõde, kes kunagi suurest vihast (vist) keemiaklassi uksele virutas ja varbaluu murdis.

Lukustasin pere köögist välja ehk sulgesin turvavärava ning tegin vihast puhisedes piparkooke. Neist 30% ehk kaks plaaditäi lendasid otse ahjust komposti, sest kõrbesid täiesti ära ning teistelt plaatidelt tuli ka kõrbenuid välja nokkida. Ühes plaadinurgas on süsi, teises plaadinurgas on ideaalse küpsusastmega piparkook. Uimaivõi!

On vast ilmselge, et hotteoke ma ei teinud. Polnud vaja ka, sest ehkki me läksime esimese jõulupüha hommikul mägedesse lund vaatama, otsustas Sipsik suht kohe, et talle Ei Sobi, seega mu loodetud tunnine lumes sumpamine (sest Terveliga väga pikalt ei saa) asendus umbes 20-minutilise jalutuskäiguga. Nagu N. nentis: “Ära lähiaastatel mingeid suuri plaane tee, endal kergem.” Tervel käitus seevastu eesrindlikult ja vaatas oma suurte silmadega mõtlikult langevat lund.

Pärastlõunal läksime itaallastele külla. Me oleme tihedalt suhelnud ja kumbki pere riskigruppidega kokku ei puutu, seega kui kohalikud võivad teisest Prantsusmaa otsast kohale sõita, et sugulastega jõule pidada, võime meie ka, leidsime me. Oli imeline. Kodune tiramisu (“Ma ei leia siit õiget värsket mascarponet!” kurtis itaallane) ning Itaaliast saadetud panettone ja pandoro, mis tehtud mingis pagariäris ühe nende sõbra tellimusel, kes neid siis heategevuse eesmärgil müüb. Sel aastal läks raha Tšernobõli katastroofi tulemusel puudega sündinud laste toetuseks.

Pere naispool on Milaanost ja meespool Firenze lähedalt, seega kohe tulid välja ka piirkondlikud erinevused. Põhjas ehk Milaanos, mis on ühtlasi panettone “sünnipaik”, süüakse neid küpsetisi traditsiooniliselt nii, et sa pistad saiatüki tiramisu sisse. “Lõunas” nii ei tehta. Panettone oli imeliselt õhuline ja hõrk ning selle tegemine on mitmepäevane protsess. No juhul kui seda juuretisega teha, mis on see “õige” viis. Lisaks tuleb see pärast küpsemist pea alaspidi jahtuma panna, sest muidu kukub ta veidi kokku.

Kunagi võiks seda teha proovida. Kunagi, kui mul on mingi mõistlik ahi. Internet soovitas muuhulgas seda näiteks savist lillepotis küpsetada. Seda siis juhul kui toda spetsiaalset pabervormi kusagilt kätte ei saa.

Panettone oli imeline, aga siis proovisin ma pandorot ja… Mmmmmm… Ma pidin end tõsiselt tagasi hoidma, et mitte kolmandat tükki võtta. Pandoro tegemine on veelgi kõrgem tase, aga kui te mind ei usu, siis vaadake seda retsepti ja ärge te unustage allapoole kerida, kus kõik samm-sammult kirjas on. Tuleb “kõigest” kolm kergitust/tainast teha ja siis mingit rullimismaagiat. Samas pole muidugi vaja saia lakke riputada :) Ma tahaks seda kohutavalt kunagi teha. Kunagi. Esmalt peaks ma saama normaalse ahju ja seejärel end läbi küpsetama Paul Hollywoodi õpikust ja ehk ka ühest eestikeelsest kapsast, mille ema mulle andis. Ma ei ole eriti hea küpsetaja ja seda ennekõike seetõttu, et ma pole eriti palju oma elus küpsetanud. Aga nüüd tahaks. Kas pole mitte irooniline, et mul see just nüüd selle ahju tõttu võimalik pole?

Jah, ma suutsin selle postituse jooksul korduvalt oma ahju kiruda. Saite ikka aru, et mul on eriti kehv ahi? Või kordan veel paar korda kui väga ma seda ahju vihkan? :)

Oot, ma valetasin ennist. Täielik fiasko see jõuluõhtu küpsetusaktsioon ikkagi polnud, sest ma tegin vegan soodasaia. Bulgaarlastel peab see jõuluõhtul laual olema. Varasemalt olen üritanud mingit bulgaaria retsepti kasutada, aga sel korral guugeldasin ja võtsin mingist vegan-blogist retsepti. Tuli tunduvalt parem ehkki mu mandlipiim ei muutunud äädikaga toimel “hapupiimaks” kuigi retsepti väitel pidi see juhtuma. Olgu, nad tegelikult kirjutasid seal ka, et parima saia saab sojapiimaga ja no eks me siis mõnel teisel korral katsetame. Arenguruumi siin kindlasti veel on, sest sai võiks olla tunduvalt õhulisem, kuid selle vastu aitab ilmselt harjutamine. Soodasai valmib nii kiiresti, et seda võiks niisama vahel teha, kui N. ohkama hakkab, et “Meil pole kodus kunagi saia!”.

Mustnäpp

Inimesi, kel taimede eest hoolitsemine hästi välja tuleb, kiputakse rohenäppudeks kutsuma ja ma tavatsesin ennast ka pigem sellesse gruppi kuuluvaks pidada, aga see aasta on vist küll mingi needusega variant, sest mulle hakkab tunduma, et ma olen ikka pigem mustnäpp. Esmalt need tomatid ja tšillid, mida ma poputasin, aga mis suuresti kõik hukka läksid. Tuppa talvituma toodutest pean varsti juba teise ära viskama, aga ma kahtlustan, et see on ennekõike Franzu süü, sest ta nühib end tema toidukausi kõrval oleva vastu ning ka eelmine, mis räbalaks läks, asus just seal.

Kolmest orhideest on järel üks, mis endale, tõsi küll, kolm õievart kasvatanud on.

Eile kõndisin oma ürdisurnuaiast mööda, sest kui rosmariin kõrvale jätta, on kõik teised taimed seal poolte juurtega hauas. Mida ma oma aed-piparrohu jäänuste kõrval nägin? Koerajulki! Väiksemamõõdulised, seega mitte selle ületee pontu omad siis. Miks meil aial ometi aeda ümber pole!?

No ja siis terve sügise ma mõtlesin, et peaks selle suure mägisibulate poti ikka kompostihunnikusse tõstma, et talvel pott läbi ei külmuks, aga meil oli kogu aeg soe ja mu pea pole isegi mitte kapsastunud vaid kimchistunud, sest kapsas on vähemalt krõmps ja värske, aga kimchi on kimchi. Muidugi tuli meil natuke rohkem öökülma kui tavaliselt ja ma avastasin, et potis olev muld on külmunud. Vähemalt osaliselt. Ma tahaks loota, et kuna tegemist on siiski õuetaimedega, mida kiviktaimlates kasvatatakse ja mis looduses mägedes kasvavad, siis peaks-võiks nad selle üle elama, aga mingi osa minust nutab ja mõtleb vaikselt kevadise aianduspoe peale. Tõstsime poti eile koridori ja täna peaks ta keldrisse viima. Istugu kevadeni seal. Hõlmikpuu tõin ka kompostihunnikust ära. Loodetavasti on ta ikka veel elus. Milline ikaldus!

Aga vähemalt nägime eile kõrvuti asetseva Jupiteri ja Saturni ära, sest viimaks ometi oli selge taevas. Järgmine kord peaks 60 aasta pärast tulema ja ma väga ei panusta siis elus olemisele. Kuigi nojah, üks vanaema elas mul 89-aastaseks ja sealt on 96ni ju vaid väike samm. Või siis pigem 97ni, sest mul on paari päeva pärast sünnipäev.

Jõululoru

Tegin sel nädalal ühe halva otsuse, mille puhul ma juba ette teadsin, et tegu on halva otsusega. Ma läksin nimelt täna poodi. Ainult puhta peast segi inimene läheb 23. detsembril poodi, aga et ma ei soovinud sinna minna 24. detsembril, tuli seda teha täna, sest 25. detsembrist on poed kuni esmaspäevani suuresti kinni ning kui soovida jõulude ajal värsket liha-puuvilja tarbida, tuleb paratamatult minna poodi väga halval ajal. Mu plaan oli olla Grand Frais’s kohal kohe avamise tunnil ehk 8.30. See plaan kukkus läbi ja ma jõudsin sinna veidi enne kümmet. Grand Frais asub kohe piiri ääres ja on genflaste hulgas väga popp ostlemispaik. Lisaks on selle juures äsja valminud ristmik, mis esimesel läbimiskorral segasevõitu on ning ummikuid on seal pidevalt. Mu süda aimas halba, kui ma ristmiku ületasin, aga enam polnud midagi teha. Sõitsin maa-alusesse parklasse ja mõtisklesin, et huvitav kaua mul siit lahkudes aega läheb, sest vaadake, selle poe parkimislahendus on veidi kummaline. Poe ees olev parkla on väike ja maa-alusest parklast väljudes tuleb see läbida, et siis stoppmärgi juures vasakpööre teha. Kõik see olukorras, kus parkla, tee ja suur ristmik on umbes… Uhh…

Ostsin meie jõulukraami ära. 24. detsembri õhtusöök tuleb Bulgaaria traditsioonide kohane ehk suuresti vegan (välja arvatud kook, sest no korralikku kooki peab jõuluõhtul saama ja mul on ses osas grandioosne plaan, mis me ahju arvestades erakordselt vapustavalt läbi kukkuda võib), 25. hommikul, kui kingid jagatud*, tahaks matkama minna, seega tuleks selleks piknikuhõrgutisi teha (või no ilmselt teen vaid hotteoke, sest ma olen nende tegemist juba ammu plaaninud) ning pärastlõuna oleme itaallaste juurde itaaliapäraseid hõrgutisi maitsma palutud. Mingil hetkel teeme mesise ahjukana indiapäraste ahjukartulite ja -juurviljadega, sest seapraadi ausalt öeldes ei taha, kalkun väga ei maitse (kalkunisteigid on head, terve kalkun mitte) ning hane osas on siin mõned kõhkleval seisukohal (parti ärge isegi mainige, sest “part ei ole söödav”). Kaheksajalasalatit tahtsin ka teha, aga poes polnud kombitsaid.

Ei kõla just traditsioonilise jõululaua moodi, aga meie multi-kulti elu eeldabki ilmselt veidi loomingulisemat lähenemist. Nagu ma varemgi öelnud olen, meeldib mulle see mõte, et meil tekivad ajapikku oma enda traditsioonid ja toidud (või toidusuunad), mis jõuluga seostuvad. Üks tegelikult juba on – ma teen alati mingit kooki, mida ma varem teinud pole.

Ahjaa, poes oli meeldiv, sest koroona tõttu on igal poel vastavalt oma ruutmeetritele teatav lubatud külastajate hulk. Inimesi oli palju, aga koroonaeelselt olen ma seal hullemaid masse näinud. Veidi pidi õues ootama, et sisse saaks, aga mitte eriti kaua. Parklast lahkumine… uhh… Panin ostud autosse ja katsusin mitte minestada, sest kogu parkla oli autode vingugaasi täis. Võtsin autoga sappa ja olin vist ainuke, kes seismise ajaks mootori seiskas, sest no kuulge, see saba liikus kiirusega üks-kaks autot viie minuti jooksul ja seal sabatas oma 30 autot. Lõpuks tekkis õue liikluskorraldaja, sest saba hakkas liikuma (olin vist 20 minutit oodanud). Siis olin vastik liiklusloru ja selmet läbi parkla sõita tegin lubamatu vasakpöörde. Kahetsesin seda kohe, sest tegelikult ma pigem eelistan liiklusreegleid järgida ja ega ma ainus ummikus istuja olnud, seega häbi hakkas. Ma polnud muidugi ainus, kes nii tegi, aga “teised tegid ka” pole suurem asi vabandus. Rohkem ei tee. Ka siis, kui ummik on. Pingviini ausõna!

Täna õhtul tuleks koristamisega alustada ja mõned ettevalmistused teha. Kilo piparkoogitainast on ka veel (ma kokku kaks kilo tegin), seega piparkooke peaks tegema ja suure hulga itaallaste juurde kaasa võtma.

* Otsustasin, et kuna me teeme Eesti päkapikke, siis kingid tulgu Bulgaaria (ja ka vist Prantsusmaa?) kommete kohaselt 25. detsembril. Muidu läheb asi veidi käest.

Snusmumrik

Ma guugeldasin, et kas ehk on olemas mõni ilus Nuuskmõmmiku nukk ning sattusin muidugi Muumilõksu. Mul on nüüd hädasti vaja Muumide parkimiskella. Aga oh millist küll?

No ja lapsele võiks voodipesu võtta ja Nuuskmõmmikuga plekkkruusi, et matkal hea teed ja kakaod juua oleks. Jah, talle meeldib Nuuskmõmmik üle kõige. Ma muide naersin, kui sain teada, et bulgaaria keeles on ta Snusmumrik, aga noh, ta on seda ka rootsi keeles :) Nunnu, kas pole?

Ühtlasi vaatasin mõningase üllatusega, et too kruus, mis ma kahe aasta eest lapsele ostsin on nüüd rariteetne kogumisobjekt, mida 71.80 eest müüdaks, kui neil neid veel oleks. Oleks pidanud neid toona Prismast äkki hulgim osta ja saaks nüüd kasumit teenida. Ma tahaks veel Muumide kruuse, aga ma ilmselt pigem ostan neid Eestist ja allahindlusega, sest ma kahtlustan, et Prismas need väikesed kruusid küll 20 euri tükk ei ole. Või noh, äkki nüüd juba on…

Kommunikatsioonihäired

Saime laupäeval pesumasina lahti ja haisva pesu kätte. Omanikku informeerisime ka. Tema arvas, et me võiks võtta ühendust selle mehega, kes masina talle kunagi müüs. Too olevat väga asjalik. Olgu. Ülemisel korrusel on väike pesumasin, seega nii karjuvalt kiire meil pole.

Tüübil on koduleht ja kodulehel on sõnumi saatmise vorm. Oo, milline rõõm! Nii on ju lihtsam! Saatsin pühapäeval teate ära. Esmaspäev aina tiksus ja tiksus, aga vastust ei tulnud. Ohkasin ja helistasin. Eesti numbrilt. Ei võetud vastu. Vaatasin, et tal on WhatsApp ka, seega saatsin kohe sõnumi, et näe, helistasin teile just ja mure selline jne. Ei kippu ega kõppu. Ma nägin, et ta oli sõnumit lugenud, aga vastata ei suvatsenud.

Hakkasin ärrituma, aga N. arvas, et ootame veel.

Täna hommikul vaatasin e-poes pesumasinaid ja mõtlesin, et kui ma tellin, siis tahetakse jälle telefoninumbrit ja see ei saa kindlasti võõramaine olla ning suvalist numbrit poleks vist sel puhul mõistlik kasutada (ma sisestan riigist ammu lahkunud tuttava vana numbri tavaliselt, keegi õnnetu saab ilmselt mu spämmi). Ohkasin, vaatasin Lycamobile’i, mille kaardiga mulle pideval Aafrikast kõnesid tuli, ning siis Orange’i. Neil on Val Thoiry’s pood, seega vurasin sinna. Ja hea oli, et läksin, sest netist tellides oleks ma kallima variandi valinud, aga mu vajaduse ära kuulanud klienditeenindaja soovitas hoopis midagi muud.

Kodus panin SIMi sisse, ootasin kella kaheni (lõuna!) ja helistasin. Kohe võeti vastu. Ütlesin, kes ma olen ja et olen teda kätte saada üritanud. E-kiri? Ei, tema pole mingit kirja saanud. No mida sa topid siis seda võimalust oma kodulehele, tahtnuks ma hüüatada, aga ei teinud seda. Jutukäigus selgus, et mu WhatsAppi oli ta näinud küll. Ma ei hakanud igaks juhuks küsima, miks ta ei vastanud. Levi oli niigi kehva. Nii kehva kohe, et kõne katkes ja ma ootasin, et ta helistaks tagasi, aga no ei. Milleks? Peaks potentsiaalsele kliendile tagasi helistama? Ärge tehke nalja! Saatsin talle siis sõnumi, et vabandust, levi on kehva (märkasin hiljem, et kasutan jätkuvalt mal seal, kus peaks olema mauvais/mauvaise), aga saaks ta enne jõule tulla? Tuleb siis teisipäeval.

Andsin omanikule teada, et tüüp tuleb ja öelgu, mis ta maksimum remondifond on. Omanik vastas üllatunult, et oot, ma mõtlesin, et ostame uue tollelt mehelt. Nagu… Mida!? Ma võinuks ammu juba uue masina e-poest ära tellida ja see toodaks kohale, pandaks paika ja vana viiakse minema. Selleks pole vaja mingi “tüübiga” rääkida.

Mul on üürikodus elamisest kopp ees!

Jõulupõõsas

Otsustasime lõplikult ära, et me sel aastal õue jõulukuuske ei too, sest ausalt öeldes mõjuks ta seal rohelise muru taustal kuidagi õnnetuna ja teiseks meeldib mulle tegelikult nii kui nii rohkem mõte lihtsalt aias olevaid puid kaunistada. Tuppa meil puu ei mahuks.

Võtsin täna esiukse kõrval oleva põõsa kaunistamise ette. Kahe nädala eest riputasin sinna ühed jõulutuled (sauna küljes on ka) ja tahtsin nüüd kuulikesed külge panna. Võtsin Sipsiku ka ühes. Sipsik esialgu veidi kriiskas, kui ma üritasin karbist kuule võtta ja neid põõsale riputada, sest ta tahtis neid sobrada ja endale hoida. Lõpuks sai ta aru, et see on tegelikult tore tegevus ning kaunistas isegi põõsa alumised oksad ja põõsa kõrval seisva potirododendroni ära.

Kui pea kõik kuulid olid ära pandud, tõi Sipsik oma ämbrikese ja asus kuulikesi ära korjama. Nojah siis. Kui ämber täis, tuli jalutama minna ja nii me koos kuulikestega mänguväljakule jõudsimegi. Kaks liugu ja koju tagasi. Minu kukil. Jõuluehetega ämber mulle vaat et näkku peksmas. Ilmselt avasin ma lapse kukile võtmisega Pandora laeka.

Mul ei ole eriti jõuluehteid, aga nüüd ma mõtlen, et kui jõulud möödas on, tuleb teha poetiir ning järgmiseks korraks allahinnatud kaunistusi varuks osta (sel aastal ma rohkem kaunistada ei jõua). Ma tahaks suuremaid punaseid, kuldseid ja ehk ka siniseid kuule, et järgmisel aastal õunapuu ja ehk ka mõned muud puud ära kaunistada. Jõulutulesid võiks juurde osta. Mulle tegelikult meeldivad kõik need eriskummalised klaasist ehted, mida disainipoodides hingehinnaga müüakse, aga need ei oleks õues just kõige mõistlikum lahendus. Tegelikult peaks isegi olemasolevaid veidi revideerima ja ehk osa ära andma, mis teistega kohe üldse kokku ei sobi.

Oo, mulle tuli just hea mõte! Võiks järgmisel aastal proovida mingist ilmastikukindlast materjalist rookrooni teha ja mööda selle pulki jõulutuled jooksma panna. Ilusa valguslühtri saaks. Mm, kasutaks näiteks oksi? Liimipüstoliga kokku ja traadil jooksvada LEDid mässiks ümber. Oi, miks mul praegu selleks aega pole! Järgmisel aastal teen uksele ka mingi kaunistuse. Männikäbidest näiteks. Lisaks on siin metsas kõikjal seda tüüpilist jõulutaime, mille nime ma ei tea, aga mis on okkaliste lehtede ja punaste marjadega.

Muide, sain just guugeldades teada, et mistletoe on see puuparasiit (harilik puuvõõrik, ütleb Wiki), mida meil siin kõik puud täis on. Jälle targem.

Kassi voodi

Meil on lastega kasutuses olnud häll, millel on väga pikk ajalugu. Selle tõi N.-i emale tema enda ema, kes ämmaemandana leiba teenis. Seal hällis on maganud N.-i õde ja N., N.-i õe kolm last ja meie kaks last. Tegu pole mingi imeilusa asjaga vaid ratastel ja metallraamiga kaadervärgiga, mida nähes ma esialgu nina kirtsutasin, aga mis peagi mu südame võitis. Põhimõtteliselt nagu nood Moosese korvikesed, aga see korviosa on riidest ja seda on väga lihtne kiigutada. Sõrmeotsaga õrnalt lükkamisest piisab. Kasutada saab umbes selle hetkeni, kui laps end istuma ajab, siis tuleb mujale tõsta.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Kõndisin ükspäev magamistuppa ja nägin seal sellist vaatepilti:

Nojah, nii juhtub kui häll radika kõrvale panna… Enne kui keegi lapse turvalisuse pärast muretsema hakkab, siis lastele pole kass peale magama läinud. Jalgade juurde jah, aga rohkem mitte.

Pea maha?

Läksin hommikul Terveliga poodi. Ostsin näiteks lihaletist terve kana. Lihunik võttis kana kätte, kaalus ära ja küsis siis, et kas võtab tal pea ka maha. Ah?! Selgus, et kanal oli veel pea täitsa küljes, lihtsalt kere alla keeratud ja seega ma ei näinud seda. Ma pole varem letist tervet kana ostnud ja pakendatud kanal on pea üldiselt eemaldatud. Lasin siis pea maha võtta ja jäin siis mõtlema, et huvitav mida selle peaga teha saaks, kui ta kaasa võtaks. Kanapeasuppi?

Ostsin veel seda ja teist ning tegelikult oleks pidanud teise poodi ka minema, aga laps otsustas autosse saades üürgama pista. No olgu siis. Sõitsin maa-alusest parklast välja ning vaatasin üllatusega lund, mis taevast alla langes. Sõitsin kodu suunas, Tervel otsustas olla erakordselt rahulolematu* Sõitsin ja mõtisklesin, et kas minna Crozet kaudu või Chevry kaudu. Chevry jäi peale, sest sellel teel on rohkem liiklust ja mu meelest on seal tõus laugem. Mul pole talverehve, eks. Susil on, Hundul pole.

Oma külasse keerates tuli juba eriti ettevaatlik olla, sest maa peal oli sentimeeter või kaks lund ning meil on siin järsud kurvid. Isegi aeglasel tempol hakkas auto veidi libisema, seega mõtlesin murelikult kodu ja minu vahele jääva kahe ringtee peale (mõlemad on ka kalde all). Õnnestus kohale saada ja ilmselt tuleb lapse jonni tänada, sest lund tuli aina juurde ning tunnike hiljem poleks ma vist koju enam saanud. Kui ma poleks just kusagilt talverehve ostnud ja autole alla kruvinud :D

Ahjaa, koroonauudiseid ka. Aastavahetus on tühistatud! Või noh, Prantsusmaa lubab esmaspäevast vabamat liikumist, et inimesed saaks jõuluks perede juurde minna, aga öine ringi kondamine pole jätkuvalt lubatud. Õigemini peab nüüd kodus olema juba kell kaheksa (varem üheksa) ning ehkki jõuluõhtul see piirang ei kehti, jääb see 31. detsembril jõusse. Noh, kui sel aastal udu pole, näeb ehk Genfi ilutulestikku. Oma aiast. Oma aias tohib olla. Mitte et me muidu kuhugi kaugemale läinud oleks. Tited ja värki.

* Ma ei tea, kas see on miski sooga seonduv asi, aga Tervel on hoopis nõudlikum ja häälekam kui Sipsik. Ma üldiselt olen seda meelt, et sugu iseloomu jmt ei määra, aga hakka või arvama, et siin on miski “allaheitlik-leplik tüdruk” versus “nõudlik-edukas poiss” seos.

Korgid väljas

Läksin hommikul keldrisse, et pesu pesema panna ja pesumasina tööle hakkamise hetkel kadus kogu majast elekter. Korgid. Üritasin lülitit tagasi sisse lülitada, kuid see klõpsas aina uuesti välja. Lülitasin pesumasina välja ja sain elektri tagasi, aga pesumasinat uuesti tööle panna ei saanud, sest siis käis klõps ja kogu maja oli jälle elektrita. Ei no tore. Pesumasina ust muidugi ka lahti ei saanud, sest programm oli alanud ja internet väidab, et ma peaks masina lahti kruvima, et ust avada. Pesumasinas on muide enam-vähem kõik Terveli mähkmed ja riided. Mõtlesin riided vähemalt käsitsi ära pesta (ja hiljem meenus, et ülemisel korrusel on pesumasin ka), aga seda nüüd ilmsesti ei juhtu. Mis siis ikka, ühekordsed mähkmed ja number suuremad riided.

Üritasin leida elektrikku. No ehk järgmine nädal mingil hetkel saaks, venitas üks telefonis vastuseks. Teine ei ole siiani vastanud ehkki ma näen, et ta on sõnumit lugenud (telefoni ta vastu ei võtnud, seega saatsin sõnumi). Paar numbrit on mul veel, aga N. arvas, et ta vaatab esmalt ise asja lähemalt. Kahjuks seda enne laupäeva ei juhtu, sest pärast tööd on pime ja pea väsinud, seega parem on veidi oodata. Ilmselt tuleb uus masin osta, sest kui tal just midagi lihtlabast viga pole, läheks masina remont ilmselt pea sama palju maksma kui uus masin.

Kirjutan juba mõttes omanikule kirja. “Hei, kas pole mitte põnev, et nende kahe aasta jooksul, mis me siin elanud oleme, on purunenud veepehmendi ja lisaks pidid sa küttesüsteemi sisuliselt ringi ehitama? Lisaks on neist kolmest muruniidukist, mis seal keldris on, üks juba jäätmejaamas ja teised kaks ilmselt lähevad talle kevadel sinna järele no ja selle pliidi koos oma eriti düsfunktsionaalse ahjuga tahaks ma ise puruks peksta ning ega sel külmikul vist ka enam pikka iga pole, aga mitte sellest ei tahtnus ma rääkida. Pesumasin tuleb uus osta! Millise võtame?” Pesukuivati ja nõudepesumasin töötavad samas laitmatult. Ptüi-ptüi-ptüi.