Tsivilisatsiooni sissetung

Vaatasime just üht dokumentaali, kus üks inglanna detsembris nädala neenetsitega koos elas. Mitmel korral tuli tema jutust välja see mõte, et küll on ikka kole, kuidas kaasaegne maailm sisse pressib ja neenetsid oma kultuuri ning traditsioone kaotamas on. Me jäime seepeale arutama, et kas see pole nagu veidi kõrk valge inimese suhtumine. Kui n-ö arenenud rahvad uusi põnevaid asju kasutusele võtavad, on see areng ja tore, aga kui seda teevad n-ö metsikud pärismaalased, on äkitselt tegu suure katastroofiga. Heldeke-heldeke, noored ei tahagi enam -50 kraadi juures jurtas elada vaid lähevad, saadanad, ülikooli ja tahavad arstiks saada. Kui see on inimeste soov (ja vaba tahe on ometigi inimõigus), siis kas see on kuidagi vähem olulisem, kui vanade traditsioonide iga hinna eest tallel hoidmine?

Hispaania reisikirjaga alustan homme, sest kui ma nüüd ei alusta, siis jääbki tegemata.

Advertisements

Nagu jäätis

Oli ilus soe kevad? Oli.
Aprikoosipuud õitsesid? Õitsesid.
Mesimummud sumisesid? Sumisesid.

talvtagasitalvtagasi2

Nojah siis…

N. tõi hommikul kausiga veidi lund tuppa, et Sipsikul lõbus oleks. Laps näppis lund ja asus seda siis väga elegantselt endale suhu pistma. Põhimõtteliselt ju jäätis.

Kuldkalake vol 2

Panin lapse hommikul elutoa põrandale, tõstsin kassi istumispadjalt tugitooli, panin istumispadja ära ning läksin tualetti. Tulin tagasi, kass oli põrandal ja laps veidi eemal. No las ta siis olla. Läksin kööki putru tegema ning kass järgnes mulle. Puder valmis, maasikad väiksemaks lõigatud, aeg laps üles noppida. Köögi turvavärava tagant vaatas mulle vastu rõõmus, aga suure verise kriimuga nägu. Kuradi kass!

Huvitav muidugi, et Sipsik selle litaka peale nutma ei hakanud. Edasine strateegia on kass alati õue visata, kui mul Sipsik üksi elutoa põrandale jätta vaja, sest ei, laps ei õppinud sellest midagi. Kass ilmus just elutuppa, kus ma praegu istun ning lapse hakkas säravail silmil kassi poole liikuma. Võeh…

Sukeldujad kanjonis

Reedel pakkisin ma Sipsiku autosse ja sõitsin Šveitsis asuvasse Bôle’i, et seal rongi peale hüpata, kus Genfist rongiga startinud matkakaaslased juba ees. Meie eesmärgiks oli astuda rongilt maha Noiraigue’is ning sealt mööda rada Bôle’i tagasi kõndida. Pidi umbes kolm tundi võtma. Koos pausidega.

Seltskond tervitas meid rongis rõõmsalt, sest ehkki see oli alles kolmas matk, mis ma nendega ette võtnud olen, olen ma ilmselgelt grupi kõige silmatorkavam liige, sest minuga on kaasas Sipsik. See, et ma lapsega matkamas käin, näib neid suuresti hämmastavat, aga ikka ja ainult positiivselt.

matk1.jpg

Kõndisime mööda L’Areuse’i jõe kallast, mis kohati lahedaks kanjoniks muutus, seega silmailu oli hulganisti.

matk2.jpg

Mina olin muidugi valmistanud ette Sipsiku eine ja selle siis rõõmsalt külmkappi unustanud, seega ei jäänud mul muud üle, kui kohvipausi ajal kohvikumehelt küsida, et ega neil banaane pole. Oli! Ei pidanudki matkakaaslastelt pommima.

matk3.jpg

See matkarada olevat nädalavahetuseti kohutavalt popp, sest esiteks on seal ilus ja teiseks on enam-vähem keskpunktis restoran (see, kus banaani sai), seega inimestele meeldib sinna matkata ja einestada.

matk4.jpg

Meie matkarajal teisi matkajaid eriti ei kohanud, aga see-eest hulpisid kanjonis kaks sukeldujat, kes fotosessiooni pidasid. Naljatasime ühe matkakaaslasega, et kindlasti räägivad hiljem piltide juurde, kuidas nad kusagil eriti kauges ja eksootilises kohas sukeldumas käisid, sest kes sealt pildi pealt ikka aru saab, kus nad on.

Järgmisel nädalal on vist plaanis matkata Lausanne’i lähedal, kus pidavat oleva õitsvad tulbiväljad, seega ma pean välja mõtlema, kas ma saan end kuidagi näiteks rongi peale tekitada või tuleks mul jälle autoga sihtpunkti minna.

Dementne kuldkalake

Tellisin lapsele eelmisel nädalal käru. Senini meil sellist imeasja ei olnud, sest Collongesis poleks sellega eriti kuhugi kärutada olnud ja ega Echenevex’s asi märkimisväärselt parem pole. Olgu, veidi on, aga kandekott/lina on hoopis mõnusam, sest siis saab metsavahele minna. Käru on aga peagi natuke vaja, sest kui saabub juuni, on siin nii palav, et me ilmselt oleks Sipsikuga mõlemad mõnevõrra sapised ja higised, kui me nii lähestikku olema peaksime. Lisaks lähme mais pulma ning oleks kena ilusat kleiti (N.-i puhul triiksärki ja pintsakut) kanda, seega kärus istuv laps oleks siin boonuseks.

Kärundus on järjekordne raketiteadus, aga minu valiku tegi lihtsaks üks kriteerium – mahtugu mulle autosse! Hundu on väike, seega guugeldasin “light baby strollers” või midagi taolist ning tellisin Cybexi Eezy S-i. Enda arvates tellisin halli. Eile saabunud pakist tuli välja tumesinine. Vaatasin seda ja kaalusin kaks hetke, et saadaks tagasi, aga siis jõudsin ma järeldusele, et esiteks ma ei viitsi ja teiseks on käru nagu auto – kuniks värv peale vaadates oksele ei aja, on täiesti ükskõik, mis värvi ta on.

N. kruvis eile köögi ukseava ette ka titetõkke, sest kärmelt käputav lapsisiku jaoks oleks kassisöögikauss ilmselt maailma kõige vägevam asi. Kassi käest sai see ennistnimetatud lapsisiksus eile ka oma esimese litaka kätte, sest vaadake, kass on kõige imetabasem asi maailmas. Sipsik teab seda, seega kui kass on nähtavas ja ligipääsetavas kohas, liigub Sipsik kohe kassi poole. Kass peesitas põrandal istumispadjal, mille ma tegelikult Sipsikule ronimisharjutuseks maha panin. Sipsik käppas (= lippas käputades) kohe ligi, haaras kassil kõrvast ja sai käpaga vastu. Tulemuseks on kriimud põsel, aga ilmselgelt on lapsel sama kehv mälu kui dementsel kuldkalakesel, sest pidin päeva jooksul teda korduvalt kassile lähenemast takistama.

Võileiva hind

Kliimasoojenemisega võitlemiseks on tavainimesena üks parimaid võimalusi võimalikult vähe rännata – ei mingit autot ja kohe kindlasti peaks piirama oma lendamist. Mina olen ses osas täiesti kohutav näide, sest meil on kaks autot ja lendame me ka sageli. Minusuguste pärast see maailm hukka lähebki, sest ei kompostihunnik, vähene tarbimine ega mannetud katsed vähem plastikut koju tuua kustuta mu aastast lennureostust. Isegi veganiks hakkamisest poleks kasu.

Ostsin muideks just piletid Eestisse ja jäin mõtlema, et Maa tuleviku nimel tuleks odavlennufirmad keelustada. Lendasime kolmekesi EasyJetiga Sevillasse ning pileteid olid alla 100 euro (pagasi eest pidi juurde maksma). Ostsin piletid muidugi juba novembris. Tänased piletid mai lõpuks mulle ja Sipsikule läksid maksma 400 franki (umbes 360 eurot). Kaks pagasiühikut on ka seal sees, aga see on Lufthansa standard, et tited ka 23 kilo pagasit saavad. Kui inimesed ei saaks võileivahinna eest lennata, lendaks nad hoopis vähem. On tegelikult üpriski ogar, et lennufirmad reklaamivad nädalavahetusreise.

Oleks pidanud Hundu asemel mingi hübriidi ostma. Mitte et seegi mu jalajälge eriti vähendanud oleks, aga nii saanuks enesepettusega tegeleda. Näe, hübriidiga sõidan ja prügi sorteerin, ma olen niiiiiii hea.

Nalja teete või?

DuoLingo prantsuse keele kursus uuendas end jälle. Jälle! Teist korda mu prantsuse keele õpingute vältel tehti kursus täiesti ringi ja ehkki ma ei pea päris otsast pihta hakkama, tuleb mul ikkagi uuesti teha mingi hulk tunde, sest siia-sinna on uusi asju lisatud. Ägisema võtab…

Lisatud hetk hiljem.

Huvitaval kombel võttis Duo mõned õppetunnid hiljem muudatused tagasi. Ilmselt uuendus tuleb, lihtsalt mõne aja pärast. Ma tahaks selle kursuse ikka lõpuni jõuda, aga kui nad pidevalt sudivad, läheb mul selleks küll veel paar aastat aega.