Veri, higi, pisarad ja la langue française

Lisaks spordieesmärgile võtsin ma enda pisikeses peas vastu otsuse prantsuse keelega jätkata. On häbiväärne, et olles sama kaua saksa keelt õppinud, läksin ma juba Oxfami tööle, aga prantsuse keele puhul suudan ma vaevu midagi välja pudistada. Aasta lõpuks pean ma B1 tasemel olema. Ei, ma ei kavatse teha mingit eksamit, sest see oleks kasutu ja mõttetu. Näiteks on mul üks perulasest sõber, kes elab Kanadas ja kellega me juhtumisi saksa keeles suhtleme. Sest miks mitte, eks? Ta oskab väga mitut keelt ja keskendus eelmisel aastal ametlike sertifikaatide saamisele. Ta saksa keel on minu omast kõvasti kehvem, aga ta tegi B2 eksami ära. Võttes arvesse ta väga lihtsakoelisi vigu, poleks ma seda arvanud, aga samas sõnavara tal muidugi on, seega see ilmselt kompenseeris. Aga see selleks. Ma kavatsen oma taset igapäevaeluga hakkama saamisega, DuoLingo lõpuni tegemise (ja mitte niisama, vaid nii, et ma tõesti mõistan seda grammatikat) ja lugemisega hinnata.

Minu esimene samm ongi iga päev viis Duolingo harjutusseeriat ära teha. On päev kolm ja mul tuleb juba silmist verd ning suust vahtu välja.

Quelle est l’importance du public?” küsib DuoLingo ja ma vastan, et mis on avalikkuse tähtsus. Vale, kallike, vale! “Kui palju pealtvaatajaid on?” oleks õige vastus. Ma. Tahaks. Nutta!

Aga ei saa, sest Sipsik ärkab kohe ja tahab süüa ning seejärel tuleb mul ettevaatlikult Gexi kärutada, sest me kindlustus saatis meile järjekordse “oih, me tegime veakese, köhige veel pappi!” kirja ning ma lähen seda olukorda lahendama.

Advertisements

Kolm paari

Kirjutasin ühe pikema e-kirja valmis ja läksin siis pesu kuivatisse panema. Ühtlasi ostsustasin, et korrastan siiski lõpuks keldris-garaažis oleva kolimiskastikuhja ära ning sean asjad nii korda kui võimalik. Eesmärk sai edukalt täidetud ning eesmärgi täitmise ajal avastasin ma ühelt riiulilt oma päikeseprillid ja kindad. Nojah, toona, kui ma nad “ära kaotasin”, tulin ma jah Sipsikuga jalutamast ning läksin otse kelder-garaaži, et pesu kuivama panna. Ju ma siis asetasin prillid ja kindad korraks käest ära ning sinna nad jäid.

N. ohkas selle peale, kui ma rõõmusõnumiga üles tulin, ja soovitas mul ühe paari autosse panna, sest siis ma vähemalt tean alati, kus üks paar on. Mõttel on jumet, aga mis siis saab, kui ma autos oleva paari kasutusele võtan ja ära kaotan?

Üks Franz ka. Vebruariidiraviks või nii. Mauk peab dieedile minema. Viimati kaalus ta arsti juures juba 5,7 kilo.

kaminaees

Lääbakil kastike

Mäletate, et meil tuli postkast puu küljest lahti ja N. kruvis selle tagasi? Kruvis ja ütles tuppa tulles, et sai nii hästi kinni, et järgmised 10 aastat on mureta. Noh, eile hommikul, kui ma poodi üritasin minna ja väljasõiduteel Susiga maadlesin, märkasin, et meie postkast on õite lääbakil. Ilmselt oli puu otsast suur lärakas jäätunud lund alla sadanud ning 10 aastat pidama pidanud kinnitus oli lahti tulnud.

Susiga maadlesin ma seetõttu, et me polnud sissesõiduteed puhastanud ning ma ei suutnud jäätunud lägavallist üle saada. Lägavalli tekitas sinna eelnevalt pärastlõunal sahk, aga et mul polnud Sipsikuga koos võimalik seda puhastada ja N. saabub üldiselt siis, kui juba pime on, jäi vall ööseks sinna ja oli hommikuks külmunud. Lõpuks sain ma N.-i abiga välja, sest erinevalt minust on ta Susiga harjunud ning teab, et sellisel juhul tuleb peale keerata lumerežiim koos n-ö traktorirežiimiga ning Susi murrab end siis igalt poolt läbi. Pärastlõunal, kui juba jälle sulas, lõhkusin selle valli labidaga lahti ja puhastasin terve sissesõidutee ära. Hea ajastus kusjuures, sest täna saabus üks noid professoreid, kes ülemist korterit vahel kasutavad ning kui ma poleks teed puhastanud, poleks tal kuhugi parkida olnud. Tavaliselt pargiks ta teepervel, aga seal on ka jäätunud vall.

Mu plaan selleks nädalavahetuseks oli esiteks palju lugeda, teiseks vastata võimalikult paljudele kirjadele ja kolmandaks lõpetada N-i aktiivsel kaasabil ära mõned koristustööd. Lugenud ma olen, kirjutama hakkan nüüd ja koristustööd (sügavkülmik, ahi ja eriti räpane mikrokas) on tehtud. Õigus, keldris tuleks kolimiskastid kokku pakkida ja kuhugi ära panna. Üks viimne jupp on siis veel. Seejärel võib end vist ametlikult kolituks nimetada. Või mitte, sest tegelikult tuleks need astronoomiakaardid seinale panna ja telekas vist ka. Alati on mingi viimane jupike!

Drooniveri

Monty Python ütleks nüüd: “And now something completely different.

Mis on esimene mõte, kui teile Rwanda öeldakse? Mingi suvaline Aafrika riik? Genotsiid? Kuidas doonorivere droonidega kohale toomisega oleks?

Hoiatus! Titeblogi!

Ma vaatan, et hetkel on blogides trend rääkida mähkmetest. Ma siis räägin ka, sest… ma ei teagi… mulle tundub, et senini loetu peegeldab suuresti ühe mõtteviisi ühte külge elik riidemähkmete hullunud kollektsioneerijaid.

Sipsikut oodates mõtisklesin riidest mähkmete üle pikalt ja lugesin igasugust infot ning võin siin kohe kindlasti kinnitada, et loetud info oli segadusttekitav, vastukäiv ja jättis kohati mulje, et riidest mähkmed on rohkem raketiteadus kui raketiteadus ise. Küll tohib neid pesta vaid kindlate pesuvahenditega (ja sedagi võib vaid nanogrammi panna), siis on mingid tuhanded erinevad tüübid, mis omavahel ei sobitu ja… Keeruline. Uurida polnud ka kelleltki, sest mu sõpruskonna ainus riidemähkmete kasutaja oli Tikker ja tema lapsed käivad teadupärast juba koolis. Kõik väikelaste vanemad, kellelt ma teema kohta uurida üritasin, kirtsutasid nägu ja ütlesid, et kindlasti liialt mässamist ja kes seda sitta ikka sealt mähkmelt kraapida tahaks. Mähkmepaberist polnud keegi neist kuulnud, seega järeldasin, et tegelikult polnud keegi neist asja süvenenud ja andsid hinnanguid ise asja proovimata.

Mina mõtisklesin ja mõtlesin ühtlasi sellele et kuidas seda ideed N.-ile serveerida, kui ta ühel õhtul, kui titendus jutuks tuli, küsis, et kas tänapäeval riidest mähkmeid veel kasutatakse. Et oleks nagu iga aspekti pealt mõistlikum. Mõistlik oleks ka leida lahendus, mis teeniks pikalt (st kuni mähkmeea lõpuni), arvasin ma. Ja lahendus, mis vajaks võimalikult vähe sebimist (ehk ei mingeid sisude taskutesse toppimist) ja ei oleks ühe firma keskne süsteem (igasugused trukkidega kinnitatavad sisud).

Ostsin Nupsi stardipaketi (sisusid ostsin hiljem hulgim juurde), sest miks mitte Eesti tootjat toetada ning nende sisud on just sellised, mis näisid mõlemale nõudele vastavat ning igaks juhuks paar Imse Vimse vastsündinumähet ja kattepüksi (neid ostsin hiljem juurde). Kõik ütlevad, et neid pole vaja eriti, sest “paar nädalaga jäävad väikeseks”. Oleneb ikka lapsest. Sipsik oli tilluke ja esimestel kuudel madal kaaluiibega, seega need vastsündinu suurused kõlbasid siin veel jõuluni kasutada (ametlikult on need kuni 5-kilosele, aga noh, kuni 6 ütleks ma).

Esimesed kuud pesime mähkmeid iga päev, sest alguses toimib lapse söömine-seedimine põhimõttel palju sisse ja palju välja. Ja pidevalt. Piimatoidulise lapse väljaheide minus erilisi emotsioone ei tekitanud ja mähkmepaberit me siis ei kasutanud, sest see oleks sealt paberilt lihtsalt ära voolanud. Mis aga mähkmete pesemisse puutub, siis lõpuks kuulasin kainet mõistust ja jätkasin sama pesugeeli kasutamist, mida ma kogu Prantsusmaal elamise kasutanud olen – L’Arbre Vert ehk tavapoe poolpidune öko. Võrreldav näiteks Froschiga, mida siin riigis Rainette’iks kutsukse (mõlemad sõnad tähendavad konna). Pesutsükkel on mõlema masinaga olnud “mingi 60-kraadine” ja kui ma alguses paningi pesuainet hästi väheke, siis peagi doseerin normaalselt ja isegi suuremas koguses. Esiteks oli meil Collongesis väga kare vesi (Échenevex majal on veepehmendusmasin – nii mõnus!) ja teiseks sattusin lugema üht riidest mähkmete tootmisega seotud inimese kirjutist, kus ta selle “hästi vähe pesuainet!” müüdi ümber lükkas. Tegu on väga määrdunud pesuga, mis vajab pesuainet ning kuniks pesutsükkel just mingi pooletunnine pole, loputab iga normaalne masin pesuvahendi välja.

Kui Sipsik vaikselt vastsündinu suurusest välja kasvama hakkas, tuli mul mähkmeid tellida, sest kattepüksid olid väikesed ja sisusid võinuks ka rohkem olla. Sattusin CERNi titegrupis käima ja kui ma parasjagu mähet vahetasin, märkas seda riidest mähet sakslanna, kes rõõmsalt enda lähenemist tutvustas. See süsteem kõlas nii hästi, et tellisin sama kraami. Avo&Cado lapid, mida Snappi nimelise klõpsuga püksteks voltida ja kattepüksid sinna peale. Ma olin seda varianti näinud, aga liiga keerukaks pidanud. Oh mind ullikest. Maailma parim süsteem – odav, lihtne, ei leki. Muide, lekkimist on üldse väga harva ette tulnud. Paksemat kraami minu mälu järgi vaid kahel korral ja seda ilmselt seetõttu, et meie laps oli alguses väga miniatuurne ja ega me osanud ka mähet korralikult jalga panna.

Oma sukakohvrist tegin Échenevex’sse kolides mähkmekohvri. Vasakul on Nupsi sisud, paremal Avo&Cadod (umbes veerand kuni kolmandik oli pildistamise hetkel hetkel pesus). Kattepükse on kuus paari ja seda on liiga palju, sest üldiselt saab päevas ühe paariga läbi ning me peseme mähkmeid iga kahe päeva tagant. Mingeid fliisist kuiva hoidvaid lapikesi me ei kasuta. Kui mähe on märg, tuleb mähe ära vahetada.

m2hkmekohver.jpg

Öösiti ja reisides kasutame ühekordseid mähkmeid, sest muidu vettiks laps liialt läbi (ma olen liiga laisk, et öösiti mähet vahetada) ja reisides on kohvriruumi muudele asjadele vaja :) Tõsi, kuuks ajaks autoga Bulgaariasse minnes tuleb see kohver kaasa ning Lugupeetud Ämm ja Äi on mägikülla pesumasinat tekitamas, et meil mugavam oleks.

Ja see sita kraapimine? Pole senini kraapima pidanud. Mähkmepaber püüab kõik kinni ja kõik see kraam tuleb koos paberiga mähkmelt maha ning läheb otse prügikasti. Ei tohi lihtsalt paberit panna unustada. Muidu läheb nii, nagu N.-iga kord juhtus.

N.: Crap!
Mina: What?
N.: She has crapped!
Mina: So?
N. There was no paper!
Mina tegin selle peale kaastundlikku häälitsust ja mõtlesin, et küll on hea, et N. mähet vahetama sattus.

Mustad mähkmed lähevad suurde kaanega plastmasskasti ja enam me neid eelnevalt ei loputa (mähkmepaberieelsel ajal küll). Vannituba ja kodu ei haise. Ausalt. Me oleme N.-iga mõlemad küllaltki lõhnatundlikud.

Arvutasin mõnda aega tagasi kokku, palju ma riidest mähkmetele kulutanud olen. 460 eurot ja ma tahaks loota, et ma ei pea midagi juurde ostma. Mind see hullus tabanud pole, et tahaks aga kõike uusi proovida ja kümneid kattepükse kokku osta. Ma ausalt öeldes ei mõista seda, aga noh, ma pole suurem asi hullunud emme ka.

Kui ma nüüdse kogemuse põhjal tagasi vaatan, siis ma jätaks Nupsi stardipaketi ostmata. Sisud mulle jätkuvalt meeldivad (ehkki Avo&Cadod on etemad), aga nende pükse kasutasime me väga harva. Alguses oli S suurus liiga suur, nende trukid ei käi väga mugavalt (oleks pidanud ehk krõpsudega ostma) ja riidest vooderdus sunnib püksid väga kiiresti pessu panema. Keegi nelja S suuruses ahvikestega kattepüksi tahaks võileivahinnaga ära osta? :)

Ahjaa, Stoffywelt on hea pood. Kui suurema summa eest tellida, toovad Euroopas tasuta kohale ning hinnad on ilmselt Eesti poodidest odavamad (ega ma täpselt tea muidugi, ma pole võrrelnud)

Titeblogi lõpp, tagasi pärismaailma, kus Sipsik uinakust ärkab ja mähkmevahetust soovib.

Hundu lumes

Tol hommikul, kui palju lund oli tulnud, panin parasjagu Sipsikut söögitooli ja heitsin samal ajal pilgu õue. Heitsin ja korraks vaat et ehmatasin. Kus mu auto on? See peaks tavaliselt puude vahelt paistma! Siis ärkas aju üles ja tuletas meelde, et kui palju lund sajab, on täiesti tõenäoline, et pisike valge auto ei paista lihtsalt väga hästi välja. Hiljem õue minnes sai see ka kinnitust. Parkimiskohalt vaatas vastu ratastega lumekuhi.

Lumevangis

Meile jõudis osake sellest lumest, mis Kesk-Euroopat kummitab. Te seda klippi olete näinud? Meil nii palju lund ei tulnud. Õnneks. Kahjuks. Oleneb vaatepunktist, eks. Tuli ööga umbes 30 cm ja päeva jooksul sadas veidi juurde. Hommikul enne 8 avanes aias selline vaatepilt.

vaade2vaade3

Kui päikest ka juba veidi anti ja taamal lumepilved liikusid, oli pilt eriti ilus.

vaade7

Teisel pool maja polnud vahepeal Jurat nähagi.

vaade6

Aga ega mägi jänes ole, et ootamatult plehku paneb. Jätkuvalt alles teine!

vaade1

Nood kaadrid on muide Sipsiku toa aknast. Meie magamistoast näeb Alpe, tema omast Jurat. Tasakaal peab olema. Pisikestele pisikesed mäed ja suurematele suured.

Lisaks Rižole ja muudele kassidele keksib siin ka sageli linde ringi. Mõned tulevad isegi matile jalgu pühkima.

linnud.jpg

Ma näen siin pidevalt musträstaid ja punarindu. Pasknääre ja harakaid muidugi ka, aga just musträstaid näib palju olevat.

Mina aga olen mõneti lumevangis küll. Hundul talverehve pole ja nagu ma N.-ile ohkasin, siis ma pean järelikult laupäeval poodi süüa ostma minema (ma võiks muidugi nimekirja N-ile anda, aga ma eelistan ise poes käia). See ei ole eriti tore, sest laupäeviti poes käimine näib olevat kohalik perekondlik ajaveetmisvõimalus (on seda ilmselt igal pool). Massid. Lastega massid. Kuhjaga täis kärudega massid. Ma eelmisel laupäeval käisin ja tegin kõigele lisaks strateegilise vea ning panin kärru paari päikeseprille, sest mu mõlemad paarid olid kadunud. Ausalt, mu elus on mingi koll, kes päikeseprille varastab või peidab.

Viga oli see seetõttu, et mingil põhjusel ei võta Prantsusmaa toidupoodides turvaelemente küljest mitte kassiir vaid infoleti töötaja. Oli mäsu, seega too töötaja oli ka kassas. Ja tal oli seal kassas mingi häda. Andsin talle oma prillid, ta lippas infoletti, naasis karbitäie pulkadega, millega ta turvaelementi avada üritas. Õiget pulka ei leidnud ega leidnud ja tema järjekord vaatas mind mõrvarliku pilguga. Äkitselt viis ta prillid ja karbi minema ning käskis mul naastes 9. kassa juurde minna. Sealne kaasapidaja, kellel ka pikk saba, suutis turvaelemendi eemaldada.

Läksin auto juurde, küünitasin, et midagi kõrvaistmel lebavast seljakotist võtta ja nägin oma “kadunud” päikeseprille. Nii palju siis N.-i väitest, et ta otsis oma autost, aga ei leidnud mu prille (ma oli 99% kindel, et ma jätsin need detsembris sinna). Noh, vähemalt on mul jälle kaks paari päikeseprille. Ehk tuleb kolmas ka kusagilt välja.