Karantiinisöömine

Postiljon käis just ja tõi ära portsu pakke. Me enamasti ei telli väga palju asju netist, aga see poodide sulgumine sattus hetkele, kus mul oli just paari asja vaja. Amazon oli tarneaegade osas väga pessimistlik, aga asjad, mis pidid järgmise nädala esmaspäeval saabuma, pandi mulle just terrassil olevale toolile. Postiljon jäi kenasti kahe meetri kaugusele ja sõnas, et ta allkirjastab minu eest saatelehe ära ja kinnitas mu kahtlust, et Gexi postkontor on tõepoolest kinni. Ainus, mis piirkonnas avatud, pidi Tehnopargis olema, aga kui häda käes, saab oma pakilipiku vist ka postiljonile anda.

Muide, eile saabus N.-ile üks raamat ning just nagu minu viimatine tellimus (eelmise aasta lõpus, ma lubasin endale, et ma ei osta sel aastal endale raamatuid), oli seegi tolli poolt (pakk tuli Suurbritanniast) hiiglaslikku sinisesse presendist kotti pandud. Me tellime üldiselt Bookdepositoryst päris sageli, seega neid kotte saab meil palju olema. N. nentis, et me võiks sarimõrvariteks hakata. Keskmist mõõtu laiba teisaldamiseks ideaalse suurusega kott.

Täna hommikul astusin mina ka üle pika aja (olgu, nädala) küla piiridest välja ja tegin autoga tiiru. Esmalt loomakliinikusse, kuhu oli valmis pandud Franzu ravim. Sisse kliinikusse ei saa, tuleb eelnevalt kontakteeruda ja aeg kokku leppida. Ostud tuuakse õue ja maksad kaardiga, abi vajavad loomad võetakse samuti uksel vastu. Oli muidugi mõneti vahva seista loomakliiniku ees ja üritada neile helistada, et oma saabumisest teada anda ning sattuda vaid automaatvastaja otsa. Loodetud “5 minti ja valmis” kujunes rohkem 20ks minutiks, aga vähemalt on loomakesel kahe kuu ravimivaru olemas. Tegelikult peaks ta arstile ka minema, aga no vaatab. Ehk kannatab veel. Näib teine suht rõõmus ja rõõsa olevat.

stressikass5

Olgu, rõõmus ehk mitte. Veidi mossis pigem.

Seejärel kärutasin oma lemmikpoodi (Grand Frais, kui mõnd Prantsusmaal elavat inimest huvitab). Avastasin selle poe alles sellel aastal, sest meitekandis on neid vaid üks ja see ei jää mulle otseselt tee peale. Selline kerge gurmeekallakuga toidupood, mille köögi- ja puuviljad on imelised, rääkimata sellest, et seal saab lisaks tavapärasele petersellile ka muid ürte mõistlikus koguses ja plastkarbita osta. Ja lahtiselt mustikaid!

Teel poodi nägin sandrameid ja olin juba valmis selgitama, kuhu ma teel olen ja miks kodust nii kaugel (10 km), aga selgus, et seal oli hoopiski toimunud üks plekimõlkimine. Need inimesed, kes irisevad, et “kuidas küll armetul riigil pole piisavalt näomaske ja kummikindad arstidele?! Pidid ju varud olema!?” võiks korraks maha istuda ja järele mõelda, kas meditsiinitöötajad on pandeemia ajal ainsad, kes neid asju vajavad. Või äkki politseinikud ka? Kas tavaliselt võtab perearst teid vastu kinnastatud käte ja näomaskiga? Ei? Aga nüüd? Kah mul ime, et varustus otsa saab. Varud on pigem loodud olukordadeks, kus on tavaolukord, aga tarneraskused või kriis, aga tarne toimib (või nii vähemalt ütleb minu loogika). Varustus on otsas muide kõikjal. Isegi Pinterest pakub mulle viimasel ajal näomaskide heegeldamise mustreid.

Pood oli meeldivalt inimtühi. Kaubast tühi samas ei olnud, seega laadisin käru häid asju täis. Me sõime nimelt pühapäeval hommikuks pannkooke (juba teist korda 10 päeva jooksul, N.-i on mingi pannkookide küpsetamise hullus tabanud) ja lõunaks pitsat, mis mind õhtulgi veel ägisema pani ning terve esmaspäeva ketrasin ma lakkamatult, kui väga mul värsket kraami vaja on, sest meil on vaid paar banaani ja mitu sidrunit, aga ei ühtegi õuna. Mis elu see selline on!? Ostsin õunu. Ja mustikaid. Ja maasikaid. Viimastega oli huvitav lugu. Märtsi lõpus ei ole maasikad kunagi odavad ega ka head, aga poes oli eripakkumine, kus kilohinnaks tuli neli eurot. Olgu, veidi vesised, aga laps sõi mul siin lõunapaiku sisuliselt ühe poolekilose karbi tühjaks. Spargel (sedapuhku Hispaaniast mitte Peruust) oli samuti eripakkumises – punt kahe euroga. Ebatavaliselt odav! Ilmselt ei ole sellisel kraamil väga minekut hetkel, sest kõik ostavad… Ma ei teagi tegelikult, mida nad ostavad. Sparglit ja maasikaid ilmselt mitte.

Ma ostsin vahukoort ka, aga ma kahtlustan, et laps sööb enne marjad käest, kui ma selle tegemiseni jõuan. Samas, kes on öelnud, et vahukoort niisama süüa ei või?

Ma kahtlustan, et kui jõusaalid kord uuesti lahti tehakse, toimub uue aasta vääriline tormlemine, sest kõik võtavad siin kodus mugides kaalust juurde. Ma sõin lõunaks kausi eriti tervislikku köögiviljasuppi, N. pani lapse ära magama, ma tegi tassi teed ja õngitsesin kotist pain au chocolat välja. Muidugi ma käisin pagariäris ka! Grand Frais poes on pagariäri eraldi asutusena ja kriisi puhul kinni, aga Chevry äri oli kenasti lahti. Seisime seal saiahuvilistega kenasti ukse taga rivis. Meeter kuni kaks vahet. Kui nii pikalt juba seistud, et saa ainult seemnetega baguette’i osta!

Ma peaksin tegelikult uuesti leiba/sepikut küpsetama. Esimene katse oli päris hea (see saadud juuretis on võimas!), aga meie küllaltki vana gaasiahi näib hoolimata sellel olevast nupust tundvat vaid üht temperatuuri ja kõik küpsetised kõrbevad põhjast ära. Ilmselt tuleb kuumatõke tekitada. Üks variant on panna leivavorm  liiva või mulla sisse teine variant võiks ehk olla suure küpsetusplaadi millegiga täitmine (liiv või muld?) ja alumisele kõrgusele panemine. Liiva mul ei ole. Kompostimuld? Aitakski seal olevaid seemneid tappa, sest ma muidugi ei sõelunud oma mulda läbi ja seal munarestides on näha taimi, mis kohe kindlasti pole võrsunud minu poolt sinna pandud seemnetest…

Ära sa märgi

Ma siin ennist ülbelt hüüdsin, et ega nad siin külavahel ikka dokumente kontrolli ja kas sa näed, olin just tee ääres kibuvitsa maha lõikamas, kui must tuhisesid mööda kaks ratturit, kellest üks meie aia teises otsas peatunud auto juures pikali käis. Auto kuulus sandarmitele ja ma ei saanudki hästi aru, et kas tüüp ehmatas või löödi ta uksega oimetuks. Ilmselt ikka esimest. :) Sandarmid, näomaskide ja kummikinnastega varustatud, nõudsid näha dokumente ja noomisid siis pikalt noori, et ringi jõlkumine on hetkel keelatud ja selle eest võiks neile kohe trahvi teha (ehkki sel korral lasti siiski armulikult trahvta minema). Noomimise ajal peatati ka üks roller, aga teisest suunas tulev ja veidi vanem rattur sõitis rahumeeli mööda. Ilmselt oli peamine eesmärk püüda ja hirmutada teismelisi, sest just nood ei tahtvat eriti karantiininõudest kinni pidada.

Ilmselt tuleb Sipsikuga jalutama minemiseks ikka edaspidi paber tasku pista.

Tänane stressi maandav kassike teile ka:

stressikass4

Jautuskäik kassiga

Eile jäi stressimaanduspallike blogisse üles panemata. Siiralt vabandan :)

stressikass3

Arvestades Hispaanias levivat trendi oma koeri kodus n-ö luku taga olevatele inimestele välja rentida, pakkus N., et ta smuugeldab Franzu Genfi. Esmalt tuleb muidugi ära oodata, et Genf lukku läheks… Tund aega jalutamist kassiga on 100 franki, rihm on hinna sees.

Genfi lennujaam veel töötab, aga N. väitis mulle, et riiki lastakse vaid Šveitsi kodanikud ja residendid ning see n-ö Prantsuse sektor, mille kaudu maandudes otse Prantsusmaale saab, on suletud. Ma rääkisin eile telefonis oma diabeediõega seoses selle vereanalüüsiga, mida ma märtsi lõpus või pigem aprilli alguses tegema peaks ning ta otseselt ei öelnud, et ära tule La Touri, aga tema sõnadest õhkas läbi “tee see vereproov parem kusagil Prantsusmaal väiksemas kohas”. No vaatame, mida ma leida suudan…

Nõgest ja naati

Laps ärkas mingil põhjusel jälle enne seitset. Tea kas valmistab end kellakeeramiseks ette või? Pärast mõningast unelemist saime kõik jalad alla, sõime hommikust ning veerand üheksa jauras mul terrassiukse ees väike “õue-õue!” Ma pakkusin, et läheks äkki tunni aja pärast (mitte et selline pägalik midagi ajamääratlustest aduks), aga “õue-õue!” kippus juba nutumaiguliseks minema ning müts oli juba pähe tõmmatud ja sall käes. Andsin alla, täitsin muiates ära paberi, kus märkisin kodust väljumise põhjuseks “teen lähikonnas sporti”, pistsin lapse matkakotti ja läksime kõndima. Mul oli salakaval lisaplaan ka. Esiteks tahtsin ma vaadata, kas leian nõgeseid ja naati. Meil aias kasvab, aga kohe tee ääres, seega sealt ei taha nagu korjata. Ei, näljahäda pole veel saabunud, meil ongi kombeks kevadeti nõgesesuppi ja muud taolist teha, aga täna oli mul soov valmistada Pärsia kikerherne-ürdihautist, millesse peaks minema spinat ja koriander, aga mul polnud kumbagi. Vaid suur punt peterselli ja seal garaaži ukse ees kasvav murulauk.

Leidsin mõned õnnetud nõgesed Allondoni jõe äärest, aga eriti mul neid korjata ei lastud, sest pidin käima Sipsikuga edasi-tagasi üle silla jooksmas ja vaatamas, et ta jõkke ei kukuks. No või pigem ojja. Külm ja kiirevooluline sellegipoolest. Uudistasime niisama ja hiljem leidsime naati ka. Olid väga imepisikesed veel, aga veidi sai korjatud. Nüüd ma tean, kust saab :)

Teine kaval plaan oli täita üks kott pisikeste kividega. Sipsik aitas mind selle tegevuse juures entusiastlikult. Minu selg aga, kuhu hiljem maandus Sipsik ja need paar kilo kive, vandus terve kodutee. Kivikesed lähevad ühel hetkel sukulendivaagna põhja, aga esmalt lasen ma vist Sipsikul nendega õues mängida, sest kohe kui ta ärkab, tuleb ilmselt kohe ka “õue-õue!”. Õnneks on õues soe. Kampsunist täitsa piisab. Vahel pole sedagi vaja. Mida vaja oleks, on peanuppu kattev õhuke müts. Ma tellisin ühe ja mingis meeltesegadusehoos valisin kättesaamiskohaks postkontori (see oli nädalavahetusel). Osa postkontoreid pidi kinni olema (postiljonid siiski liiguvad), seega ilmselt ma oma mütsi enne pandeemia vaibumist kätte ei saa. Tuleb lapsele midagi muud pähe toppida.

Jätkakem ka stressimaandusteenusega:

stressimaandus2

Lubatäht

Tund aega tagasi läks Prantsusmaa lukku. Kõlab kohutavalt melodramaatiliselt ausalt öeldes, aga põhimõtteliselt teisiti seda olukorda vist kirjeldada ei anna. Sain sellest teada eile õhtul uudiseid lugedes ja leppisime seega N.-iga kokku, et ta läheb kohe hommikul poodi ja katsub kapi värsket kraami täis osta. Ma mõtlesin pikalt tegelikult, kas see on hea mõte, sest ilmselt on massid ja poed tühjad ning paari päeva pärast oleks ehk parem, aga noh, otsustasime praegu nii.

N. jõudis Péroni veidi enne poe avamist ja sai kohe sisse, hiljem saabujad pidid ukse taga ootama, sest korraga lasti poodi vaid teatud hulk inimesi. Pood oli väga tühi, seega suurem osa nimekirjas olnud asju jäid ostmata, aga sellest pole ka midagi. Meil on süüa piisavalt, lihtsalt värskeid köögi- ja puuvilju ning piimatooteid tahaks. Ta üritas minna veel ehitusmaterjalide poodi, sest ta tööarvuti on Šveitsi oma ja Šveits kasutab mingil segasel põhjusel hoopis teistsuguseid pistikuid. Meil kodus muidugi adapterit ei ole. Pood oli kinni. Poe kõrval oli pagariäri, mille ees tuli seista sabas ja siseneda sai ühekaupa. N. ostis saia ja kaks pain au chocolat’d, samas kui eelnev inimene ostis 20 baguette’i. Ilmselt viskab ta need sügavkülma ja soojendab ühe hommikuti üles. Prantslased ei oska midagi peale saia hommikuti süüa.

Sel ajal, kui N. ostles, sain ma teada kaks asja. Esiteks tuleb alates kella 12st ringi liikudes endaga kaasas kanda välja prinditud lehekest (sest kõigil on kodus printerid, eks), kus sa deklareerid, miks sa ringi kondad. Lubatäheta ringiliikumise eest võib saada trahvi. Lubatud põhjused on:

  • töö, sest töö iseloom ei luba seda kodust teha;
  • toidu ja ravimite ostmine;
  • arstile minek;
  • perekondlik põhjus (aitad vanemaid isikuid, hoolitsed laste eest);
  • sport ja koerte pissitamine.

Teiseks sulges Šveits oma piiri. Või noh, sulges kõik väiksemad piiriületuspunktid ja suurematest saab üle, kui:

  • oled Šveitsi resident või kodanik;
  • töötad Šveitsis (Genf sõltub meeletult prantsuse tööjõust);
  • hädaolukord (väidetavalt kuulub siia alla ka arstil käimine, sest Pays de Gexi välismaalased käivad ilmselt 95% ulatuses Genfis arstil).

N. tuli koju ja ma naersin, kui ta pagasiruumi avas. Muidugi ostis ta Corona õlut ja vetsupaberit! Panin toidu ära, N. asus tööle ja siis lonkis ülemiselt korruselt alla, et CERNi sõita. Minu sõnumeid ta lugenud polnud, aga CERN teavitas ka kõiki, et Prantsusmaal ringi liikumiseks on vaja lubatähte, seega ta läks printima. Kontoris olevat olnud päris palju rahvast. Kõik tulid printima :)

Mingil põhjusel otsustas N. neid pabereid 50 tükki välja printida. Jah, vaevalt see olukord kahe nädalaga piirdub, aga ma ei usu, et ma peaks siia lähikonna metsa jalutama minekuks papri kaasa võtma. Kes siin kauges külakolkas ikka kontrollib. Iga puu alla sandarmit ei pane ju.

N. rääkis hiljem, et kui ta poodi sõitis, oli tänu taastatud piirikontrollile piirist juba kilomeetrite kaugusel kohutav ummik. See pani mind mõtlema, et ma vist ikka ei saa järgmisel nädalal haiglasse vereproovi tegema minna, sest seda peaks andma tühja kõhuga, aga just hommikul on liiklus kõige hullem. Ilmselt võin ma auto Saint-Genis-Pouillysse jätta ja sealt kõndida, aga La Touri haiglasse võib sealt kõnd koos piiriületusega vabalt üle tunni võtta. Pays de Gexi valikud on… pea olematud. Mu lootus on hetkel Collonges’is asuv tervisekeskus, seega ma ootan uue nädala ära ning kui Genf minek ikka väga keeruline tundub (miks me autol rattahoidikut ei ole!), siis ma helistan neile ja katsun oma olukorra ära selgitada. Bellegarde’i haiglasse ma küll sõita ei taha, parem katsun juba La Touri pääseda. Samas on nende verevõtupunkt nii tobedas kohas, et isegi minusugune mitte just kõige suurem foobik mõtleb, et tea kas tahaks ikka riskida.

stressimaandus

Väike stressimaanduskassike ka jutu lõpetuseks.

Elutähtsad teenused

N. sai eile õhtul ülemuselt riburadapidi kirju, kus esmalt öeldi, et hiljemalt reedeks pannakse CERN kinni, siis räägiti kaugtööst ja lõpetuseks mainis ülemus, et ta läks isolatsiooni, sest puutus kokku sümptomitega isikuga. Me panime enne uinumist paika plaani. Esmalt tuleb meil mõlemal CERNis käia, sest mul on vaja dokumendipilti ja N.-i kontoris on sobiv valge sein. N. teeb tööpäeva ära, korjab kokku tööks vajaliku ning ma õhutan ülemise korruse korterit, et ta sinna oma kontori luua saaks, sest kui ta meie majaosas on, leiab Sipsik ta kohe kindlasti üles.

Sain CERNi ilusasti sisse ehkki kummikindaid valvur vangutas veidi imestunult pead, et mida ma küll siin teen. Parkla, kuhu tavaliselt kunagi ei mahu, oli meeldivalt tühi. Tegime klõpsud ära ja ma lasin jalga. Läksin aianduspoodi, mis mu meelest küll hädavajalik asutus pole (vaid nood pidid avatuks jääma), aga no mis seal’s ikka. Võtsin tünni muruseemet (N. nentis, et selle teeääre peale läheb seda palju), rosmariini, kaks lille Sipsiku aknale, savist vaagnad ja sukulentide mulda. Nüüd tuleb ämbrikesega matkama minna ja kiviklibu korjata, mida vaagnate põhja laotada. Või kasutada ära need Musta mere äärest korjatud merekarbid, mida ma umbes 15 aastat suures kotis hoidnud olen.

Aianduspoes oli üks maskiga inimene ja kassapidajal olid kummikindad käes. Seejärel läksin ökopoodi, et osta suurem kogus pähkleid. Me olime eelmises elus ilmselt oravad :)

Ökopoe parkla oli tavapärasest hoopis rohkem täis. Parkisin ära ja heitsin pilgu enda kõrvale parkinud auto poole. Selle roolis olev naine tõmbas endale parasjagu kummikindaid kätte. Ma tunnistan ausalt, et ma jõllitasin. Seejärel sikutas ta üle nina selle n-ö kauboisalli ja tõmbas selga jope.

Poes, kus enamasti on korraga umbes kolm klienti, oli neid hoopis enam, kuid olukord oli siiski talutav. Üks näomaskiga mees lasi kotikestesse erinevaid kuivaineid. Torudes oleva järgi otsustades eelistavad ka nullkululised ökoinimesed ennekõike pastat ja riisi. Ma võtsin erinevaid pähkleid ja seemneid (sain tuttava poolaka käest juuretist ja tahan seemneleiba teha), N.-ile purgi nutellalaadset toodet ning mõtlesin, et no vaatame siis jahu ka. Kastanijahu ja muud sellist võinuks ehk saada jah. N. just eile traagiliselt ütles, et jahu tuleb ikka osta, muidu ei saa ju pannkooke teha! Olgu lisatud, et me teeme pannkooke heal juhul kord kuus. Muide, kassiiridele oli selles poes pleksiklaasist seinake installeeritud, et kliendid neile peale ei aevastaks. Väga nutikas sellest poest.

Õues põrkasin kokku tuttava austerlasega, kes nentis, et nemad kuhugi minna ei plaani ega saagi, sest väidetavalt ei laseks Austria neid enam üle piiri. Või ilmselt laseks, aga käsiks siis kaks nädalat karantiinis istuda ja sellise veidi üle aastasega ei näi see just kõige peibutavam mõte olevat. Ma naersin vastu, et kui ma ka tahaks Eestisse naasta, oleks ilmselt mu ainus võimalus lennata Londonisse, sest muud variandid on vist kõik juba laualt maas. Ei, me ei plaani kuhugi minna. Meil on siin kevad, aed ja lähedasi vanemaid inimesi pole ka, seega me istume siin, kuniks maailmalõpp jälle möödas on.

Koju sõites nägin minagi seda, mida N. mulle juba nädala eest mainis. Linnukesed on tagasi. Eks seegi ole elutähtis teenus ehkki ma kahtlen, kas neile praegusel hetkel, kus prantslastel soovitatakse isegi põsemusidest loobuda, just klientuuri jagub. Selle teenusega just sotsiaalset distantsi ei hoia.

Ahjaa, kui kedagi täpsemalt huvitab, miks ma rohkem Genfist tulevaid uudiseid loen ja sealseid arenguid jälgin, siis olgu siin antud väike geograafiline ülevaade. Meie asume Pays de Gexi maakonnas, mis on osa Aini departemangust, mis on osa Auvergne-Rhône-Alpes’i piirkonnast, mis on ühtlasi üks neid piirkondi, kuhu reisida ei soovitata. Siin on aga üks konks. Prantsusmaa on suur ja nood piirkonnad samuti. Meie piirkonna pealinnaks on Lyon, mis on meist märkimisväärselt kaugel. Lisaks on Pays de Gex ülejäänud Prantsusmaast sisuliselt äralõigatud. Selja taga on meil Jura mäed, mis jooksevad Šveitsist Rhône’i jõeni, millest läheb üle kaks silda (Pays de Gexis, mitte kogu jõe peale). Suurim linn meie lähikonnas on Bellegarde, kuhu viib käänuline mägitee. Põhimõtteliselt tuleb Prantsusmaalt siia saamiseks tulla kas üle Col de Faucille kuru (teisel pool mäge on peamiselt külad ja väikelinnad), sõita auto või bussiga (kui 33 veel sõidab) Bellegardist või autoga üle Fort l’Ecluse’i juures asuvast sillast (teine sild üle Rhône’i on ühtlasi piiripunkt Šveitsiga). No ja läbi (või pigem ümber, sest kiirtee on ühtlasi ringtee) Genfi ka. Nii on meie suurimaks ohuks siin Genf ja selle elanikud, kes siin ostlemas käivad, mis muidugi enam erilist turvatunnet ei tekita, sest šveitslased näivad piirangute peale vilistavat. Genf käskis muide nädalavahetusel kõikidel baaridel ja restodel uksed kinni panna, sest ei need asutused ega neid väisavad inimesed võtnud ettekirjutusi tõsiselt ja istusid suurtes gruppides ninapidi koos.

Kõigest hoolimata loodan ma, et kahe riigi vahel olevat piiri ei suleta, sest tänu Pays de Gexi marginaalsusele (Prantsusmaa silmis), oleme me Genfist küllaltki sõltuvad. Kõik mu arstid on seal ja mul on nii märtsi lõpus kui ka aprilli alguses vaja nende juures käia.

Ma lähen istutan nüüd rosmariini maha.