52-40-9-0-3

Aasta viimasel päeval on siin saanud kombeks aasta jooksul loetud raamatutele otsa vaadata ja siis midagi arvata. Number kukkus vist jälle ehkki nädal ja raamat sai kirja, kuigi nentigem, et vaid tänu lastekirjandusele. Muidugi, suuremat osa neist (ja muudestki) olen pidanud nii palju lugema, et see võrduks vähemalt “Sõrmuste isanda” triloogiaga.

Minu suureks kurvastuseks on saksakeelsete raamatute skoor null. Ma lugesin küll saksa keeles. N.-i CERNist leitud Spiegeleid näiteks ja mõned peatükid Sicki keelehuumorit, aga ei midagi suuremat. Või siis olen unustanud kirja panna. Seegi on võimalik. Zarevi triloogiaga ei jätkanud ja ma arvan, et ma kui ma ta lõpuks kätte võtan, loen esimese uuesti läbi. Just nagu mul on plaanis Vseviovi Venemaa raamatute kolmandat osa lugeda pärast esimese kahe uuesti ülelugemist.

Kolm prantsusekeelset sai loetud ning mul on seda Christie’t seal veel lademetes ja küllap ma nad kõik läbi loen. Oleks vaid seda ajakest ja ajukese suutlikkust. Jaanuaris suure suuga lubatud viiest (oli vist viis) jäin kahega maha, aga see-eest olen kirjutanud prantsusekeelseid e-kirju, teinud lademetes prantsusekeelseid telefonikõnesid ja isegi ehitusluba taotlenud (olgu, see oli mingi lihtsustatud töödest teavitamise vorm vmt, aga siiski!). Prioriteedid olid mujal.

Inglisekeelseid vaid üheksa (ja neistki vist kaks lastekad). Muidugi pole siin midagi imestada, sest jällegi, seda va ajumahtu lihtsalt pole. Hing kisab raamatu järele, aga aju ütleb, et ahh, mis sa sibeled, vaata parem YouTube’ist veel üks aiandusvideo.

Stig Claessoni “Sina maga, mina pesen nõud” on Loomingu Raamatukogu väljaanne. Ostsin ta suht ehku peale ja mulle meeldis. Mõneti kurb, mõneti lihtsalt… ma ei tea… vananemine ja armastus, aga samas ka elu paratamatus? Novelli lõpus oli, nagu LRis kombeks, väike essee-tutvustus ka ning lugesin sealt, et kirjanik olevat oma poja kohaselt igavene tõbras olnud. Kirjanik oli selleks ajaks, kui poeg tema kohta hävitava raamatu avaldas, muidugi juba surnud. See pani mind mõtlema, kuidas (ja kas) peaks looja isik ja tema looming seotud olema. Kui on sitapea, aga kirjutab hästi? Vägivaldne joomar, aga teeb head muusikat? Kui pagar juhtub sitapea olema, aga ikka head baguette’i teeb, see meid ilmselt ei häiri. Kirjanike, näitlejate ja muusikute puhul on aga looming (ja ärge tulge ütlema, et baguette ei ole looming!) isikuga nii tugevalt seotud.

Triinu Merese “Kuigi sa proovid olla hea” võlus mind esimesest leheküljest just oma keelekasutusega. Lood endid ka, kuid ennekõike just midagi selles keelekasutuses, mis on minu jaoks seda hämmastavam, et näiteks tema blogis ma samasugust maagiat ei tunne (pigem vastupidi), kuid see ongi muidugi viimseni lihvitud ja veel korra üle lihvitud raamatuna avaldamiseks mineva teksti ja kiire blogipostituse vahe.

Markus Väina “Lossi” ostsin puhtalt kaanekujunduse pärast. Õigemini see jäi mulle seetõttu silma. Polnud ei autorist ega raamatust midagi kuulnud. Juugendlik rohe-valge esikaas lihtsalt paelus mind. Lehitsesin. Nädala pärast lehitsesin teises poes jälle ja ostsin ära. Ilmselt võiks ta kohta öelda maagiline realism ja kindlasti pole ta raamat, mis igale lugejale meeldiks. Kohati mind midagi häiris (ehk peategelase olek?), aga samas mitte nii palju, et see lugemist seganud oleks. Lõpp tuli liiga kiiresti. Mitte selles mõttes, et raamat on liiga lühike, vaid selles mõttes, et esimesi päevi kirjeldatakse väga detailselt, siis joostakse paarist päevast üle ja siis ongi viimased päevad. Üks jupp, mis aitaks peategelase muutumist paremini kirjeldada jääb kui vahelt ära. Hullumaja stseene võinuks ka rohkem olla.

Marcin Wicha “Asjad, mida ma ära ei visanud” on üks naljakas kurb raamat, kus Wicha sorteerib oma surnud ema asju ja samal ajal meenutab läbi esemete oma ema ning tema elu. Võrratu!

Tõnu Õnnepalu “Lõpmatus” meeldis mulle tema kolmest n-ö reisiraamatust vist kõige rohkem, sest see oli kõige vähem reisiraamat. Niivõrd kuivõrd saab “Pariisi” ja “Aakeri” kohta reisiraamat öelda. Ma siiani ei tea, milline saar see on, kuhu ta endale varjupaiga lõi (ma ei viitsi guugeldada, kindlasti kusagilt tuleks välja).

Charles Dowdingi “No Dig Gardening, Course 1” ei paku neile, kes tema YouTube’i vaadanud on, suurt midagi uut, aga ma panen selle siia lihtsalt kirja, sest ta meeldib mulle. Veidi häbelik vanahärra ja tema köögivilja aed. No dig ehk kaevamisvaba aed tuleb suuresti ka meile. Kunagi loon ehk permakultuurse toidumetsa… Muide, rabarberid said eile maha istutatud. Oleks nad kauemaks garaaži pottidesse jäänud, oleks veebruaris juba rabarberikooki teha või— pagan! Ma saanuks veebruaris rabarberikooki teha, miks ma nad õue istutasin!?

Robin Hobbi “Fool’s Errand”, “The Golden Fool” ja “The Fool’s Fate” olid just nii vaimustavad, kui ma eeldasin. Mõistsin küll, et tegelikult pidanuks ma enne läbi lugema ühe teise triloogia, mis palgamõrtsuka ja selle triloogia vahele vist käib, aga see otseselt ei seganud. Tahan veel Hobbi! Mulle meeldib, kuidas ta loob suurema osa raamatust maailma ja inimvõrgustikke ning jõuab n-ö asjani alles viimastes peatükkides.

Michael Smithi “Shackleton. By Endurance We Conquer” on raamat Ernest Shackletonist (lugesin terve raamatu läbi ja alles pealkirja kirja pannes sain aru, et ta nimi polegi Shackelton vaid Shackleton) ehk mehest, kes jumaldas Antarktikat ja ekspeditsioone, kelle juhtimisstiil oli hämmastav ja kes suutis päästa oma mehed täiesti erakordsete tegudega surmast, kuid kes oli samas paras aferist ja ma ütleks et ka sitapea.

Agatha Christie “Le Crime de l’Orient-Express” on klassika, mida ma samas vist isegi kunagi lugenud ei olnud, aga lugu (ja lahendust) muidugi üldjoontes teadsin. Poirot’d on prantsuse keeles kuidagi eriti nunnu lugeda.

Sipsiku lemmiklektüüri (ei sisalda eelmisest aastast ülekandunuid lemmikuid) hulka kuulusid Annie M. G. Schmidti “Jip ja Janneke” (loen seda igal õhtul!), Beatrix Potteri “Kogutud lood” (mõned lood sealt), Riikka Jäntti “Väikese hiire” raamatud, Uno Leiese “Tipp ja Täpp”, Alex Haridi & Cecilia Davidssoni “Muumioru lood” (nende lihtsustatud Muumide raamatutel on kas originaalis väga puine keel või veidi kehv tõlge), Piret Raua “Natuke napakad lood” ja “Teistmoodi printsessilood”, Julia Donaldsoni “Room on the Broom” (pole veel kohanud Donaldsoni, mis talle ei meeldiks).

Head uut lugemisaastat!

Jaga oma mõtteid

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s