Toas on elevant

Seega rääkigem temast. Veidi enam kui aasta tagasi panin ma kirja ühe optimistliku kirjatüki. On märgiline, et ma alustasin seda kirjatükki lausega: “Kui esimese jaanuari põhjal järeldusi teha, siis on see aasta täis nurjunud/muudetud plaane, jonnihooge ja väsimust, aga ärgem tehkem esimese jaanuari põhjal mingeid järeldusi. ” Täiega oleks pidanud esimese jaanuari põhjal järeldusi tegema! Täpselt nii ju oligi! Suurem osa aastast! Positiivse külje pealt peaks sel aastal siis kõvasti paremini minema. Saab sõpradega koos muhedalt koos aega veeta, looduses konnata ja ponisid patsutada.

Igatahes. Võtsin sügava ohkega oma toonase kirjatüki lahti ja selmet teha samm-sammuline ülevaade, tuleb nentida, et 99% ei tulnud välja. Kehaga seonduvast olen ma tõesti natuke lasknud oma vitamiinitasemeid kontrollida, aga need on jäänud sinna raamidesse, mida endokrinoloog teha on tahtnud. Tänu temale sain novembris ka otse veeni kotitäie rauda. Tegi olemise märkimisväärselt paremaks küll. Kaalust ma parem ei räägiks ning igasuguse regulaarse kehahoolduse jaoks olen ma lihtsalt liiga laisk. Ainus positiivne asi siin on see, et läksin nüüd enam-vähem püsivalt õlidele üle. Ei kreemita nägu, õlitan. Keha puhul on siht sama, aga enne peab kreemitotsik tühjaks saama, aga ma olen laisk kreemitaja, seega seda lähiajal ilmselt ei juhtu.

Kõik peaga seonduv oli kolossaalne läbikukkumine. Rohkem polegi vist midagi öelda.

Teiste inimestega seonduvalt tuleb öelda, et verd andmas ei käinud ja kui oleks üritanud, poleks ilmselt võetud ka, sest mul on pidevalt rauapuudus, seega vaevalt mu hemoglobiin piisavalt kõrge oleks olnud. Ma olen küll üritanud inimestele (võõrastele) rohkem komplimente teha, püsida prantsusmaises remondihulluses väga rahulik ning sünnipäevakaardid said ka kõigile soovijatele teele pandud.

Uueks aastaks… võtan täpselt samad sihid, aga olen samas täiesti teadlik sellest, et see remontika siin röövib ilmselt mu viimsegi aja, närviraku ja vaimse võimekuse, seega ärgem siin väga suurelt looda. Ma näiteks kohe päris kindlasti ei usu, et ma kalligraafiaga tegeleda suudaks. Joonistaminegi on kahtluse all ehkki põhimõtteliselt olen ma sel aastal Sipsikule joonistanud küll (ja nentinud, et olen sellise keskmiselt andetu 10-aastase tasemel).

Lõpetuseks veidi huumorit. Käisin enne jõule Balexerti ostukeskuses ringi ning vaatasin nende ilusat kuuske.

Oi kui põnev, sel on mingi loendur peal ja võti küljepeal, seega kui nulli jõuab, läheb kuusk lahti? Võiks ju ootama jääda, see kaheksa ja pool minutit pole üldse pikk aeg!

Kõndisin kuusele lähemale ja möödusin sildist.

Nojah siis.

Tõlge: Kuusk enam ei avane. Täname mõistva suhtumise eest. Juhatus

Jaga oma mõtteid

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s