Kuuldud trammis
Ma jumaldan Eesti e-riiki. Ainult Eestis on võimalik, et sa saadad riigiasutusele päringu ja saad poole tunniga oma probleemile lahenduse.
See tuletab mulle meelde seika mu viimasest Eestis käigust. Astusin trammi ja jäin seisma inglise keeles telefoni rääkiva mehe kõrvale, kes oma vestluskaaslasele virises, kuidas siin (ja ka Leedus, kus ta äri tegevat), inimesed üldse telefonitsi suhelda ei suuda. Muudkui aga kirjutavad e-kirju, selmet võtta toru ja helistada. Kui kohutav, arvas ta ning lisas, et ta peab hakkama oma töötajaid rohkem survestama, et nood ikka helistaks, mitte ei kribaks e-kirju.
Ma läksin kahjuks enne maha, kui ta kõne lõpetas, aga muidu oleks ma temaga diskussiooni astunud. Viidanud näiteks sellele, et selline kergelt kolonialistlik “ah neid lolle pärismalasi” suhtumine tegelikult äris ega ka elus väga kasulik pole ning küsinud, et kas ta pole ehk märganud, et lisaks sellele, et eestlased e-kirju kirjutavad, kipuvad eestlased neile ka kibekiirelt vastama. Lisaks on kiri siiski jälg, aga kõne ei ole ning sageli lõppevad telefonikõned lausega “aga pane mulle siis kõik meili ka”.
Peavad need trammid siis nii kiired olema! Oleks bussiga sõitnud, oleks kindlasti arutellu laskuda jõudnud.
Serverisirvija 