Mina, transanaine

Ma siiralt lootsin, et too märtsikuine pesumasina lohistamine on mu selle aasta viimane kodumasinavedu. Ei läinud õnneks.

Laupäeval vahetasime oma auto N.-i vanemate suurema isendi vastu ning viisime nende vanast korterist suvilasse ühe pisikese külmiku. Ägisesin veidi, aga õnneks ei kaalu pisike külmik nii palju kui üks pesumasin. Üks ühine omadus on neil küll – kinni pole kusagilt hea võtta.

Teisipäeval hakkasime mägikülast lahkuma kui N. mainis, et me peaks selle suure ja kobaka teleka kaasa võtma. On teine veidi rikkis ja vanemad soovivad seda parandada lasta. 30-kilone kast teiselt korruselt alla ja siis üle trepikeste ning küngaste autosse. Ma pakkusin, et me võiks nii “kogemata” selle kasti trepil maha pillata. Saaks vaevast lahti, sest niigi on N. veendunud, et pigem tuleks uus telekas osta ning mina olen veendunud, et pole seda telekat siia üldse vaja.

Napilt oleks see “kogemata” ka tõeks saanud, sest Maša siblis meie ümber ringi ja N. astus talle peale. See kräunatus ja meie võpatus oleks teleka peaaegu et maale toonud küll. Aga ei läinud õnneks. Mina isiklikult loodan, et see telekas on lootusetult katki, sest muidu tuleb meil äkki see mägikülla tagasi viia ja siis tuleb jälle tassida.

2 comments

  1. reet

    Ma olen ammu arvanud, et kandmissangade puudumine on tõsine konstruktsiooniviga kõigi suuremate kodumasinate puhul.

    • rohelohe

      Ausalt, miks nad ei võiks külgedele sangu teha või n-ö kandmisaugukesi? Hakka või leiutajaks ja patenteeri miski lihtsalt paigaldatav iminapp-sang. Hmm….

Jaga oma mõtteid

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s