Kivist ratsanik ja kadunud hiilgus

Meil oli Bulgaariasse tulles palju-palju ideid, asjaolud aga ei ole lasknud meil suuremat osa neist täide viia. Istanbuli ei jõudnud ja matkamist segab kehvake ilm, et aga kuhugigi reisida, võtsime nädala keskel suuna Bulgaaria idaossa.

Meie esimeseks sihtpunktiks oli Sliven, kust pidi minema tee Siniste kivide rahvusparki. Veidi enne linna nägime tee ääres seisvat linnukest. Ei, mitte kurge või kana vaid täitsa puhtaverelist lõbutüdrukut. Viimased pole siin riigis just eriti haruldased, mõne tee ääres on neid kohe eriti hulganisti. Näiteks loendas N. kord Plovdiv-Pazardžik teel (umbes 40 km) üle 20 linnukese ning väidetavalt tuleb suur osa Brüsselis tegutsevatest prostituutitest just Slivenist. Kas see hägune väide ka tõele vastab, ei julge ma öelda. Meie nähtud naine oli erakordselt napi ja kõrgele tõmmatud seelikuga, ei teagi kas mugavuse või reklaami eesmärgil.

Slivenis selgus, et tee, mida mööda me oleks pidanud rahvusparki sõitma, on suletud. Tulvaveed olevat nimelt osa mägiteest minema uhtnud ning keegi pole päris kindel, kuna see tee uuesti avatakse. Riik on vaene ja kõike parandada ei jõua. Õnneks viis meie sihtpunkti ka teine tee, mida mööda me mäkke tiirutama hakkasime. Õnn oli siiski üürike, sest esiteks oli ilm kehv ja teiseks oli meie sihtpunkt suletud. Sinised kivid on nimelt üks sajast turismiobjektist ning koht, mis pidanud meile templi andma, nägi äärmiselt hüljatud välja.

Mägedest laskudes sõitsime läbi Itšera ja Gradetsi külade, millest esimeses töötas N.-i vanaema ämmaemandana ja teine oli N.-i vanaisa koduküla. Tänaseks on sellest saanud valdavalt mustlaskogukonna elukoht, kuid toona oli see veel suuresti Bulgaaria küla. Bulgaaria küla tugeva rassismiilminguga, sest mustlastel oli keelatud küla keskelt läbi jooksvat jõge ületada ning bulgaarlaste külaossa tulla. Kättemaks on magus, eks.

N.-i vanaema kolis peale abiellumist samuti Gradetsi, aga et elu seal külas oli tema jaoks talumatu, koliti peagi Titša külla ning ühel hetkel Asenovgradi, mis oli vanaema sünnilinnaks ja mis asub Plovdivist 20 km kaugusel. N.-i ema on muideks sündinud Gradetsi lähedal asuvas Koteli linnas, kus asus toona lähim haigla. Olles piirkonna külade ainus ämmaemand, polnud vanaemal ilmselgelt kusagilt mujalt oma sünnituse jaoks abi saada kui lähilinna haiglast.

Kotel ise on selline tavaline väikelinnake, kus midagi suurt põnevat ei olegi. Linna südames asub suur monumentaalarhitektuurstiilis mausoleum/muuseum, mis selgitab piirkonna revolutsioonilist ajalugu ning kuhu on toodud Georgi Rakovski põrm.

kotel-mausoleum

Rakovski oli üks esimesi ja kõige tulihingelisemaid türklaste võimu vastu võitlejaid, kes üritas organiseerida ülestõuse. Muide, bulgaarlased on väga tugevalt kinni oma hiilgavas minevikus (suur Bulgaaria riik, tsaarid) ja 19. sajandil toimunud aprilli ülestõusus, mille abil kaasaegne riik loodi. Tõsi, toonane ülestõus oli suuresti äpardunud üritus, aga et Osmanite Türgi reageeris väga kättemaksuhimuliselt, tappes 50 000 tsiviilelanikku, pööras Lääne-Euroopa toimuvale suurt tähelepanu ning aitas seega riigil iseseisvuda.

Lisaks muuseumile on linnas veel pisike vanalinn, mis koosneb ilusatest puitmajadest, aga ma soovitaks Koteli asemel võtta suuna hoopis Žeravna nime kandvasse külla, mis asub Kotelist vähem kui 10 kilomeetri kaugussel ning mis on tervikuna kaitse alla võetud. Sinna külla moodsaid maju ehitada ei tohi, kõik uus peab välja nägema kui vana ning Žeravna on ilmselt nüüd üks minu kõige lemmikumaid külakesi Bulgaarias.

zheravna-majad

Need majad ei ole tegelikult väga-väga vanad, kuid nad on Bulgaaria mõistes natuke erilised, sest puitu ehitusmaterjalina siin nii laialt ei kasutatud Mõneti ka loogiline, sest ikkagi mägede maa ning kui Eestis on maakividest müüri ehitamine üks paras imetegu, siis siin võib leida (olenevalt piirkonnast) näiteks ideaalseid lapikuid kive katuse katmiseks või enam-vähem kandilisi kive, mida on kerge laduda.

zheravna-sein

Žeravna kõrgema võimu keskus on eriti armas – postkontor ja külavanema töökoht.

zheravna-post-valitsus

Meil oli plaan siia külla ööbima jääda ning ehkki hooaeg algab alles 1. maist, oli õnneks mõni hotell juba nüüd lahti. Oma öömaja leidsime suhteliselt juhuslikult kui me mõnd avatud söögikohta otsisime, sest külla saabudes näis avatud (ja pilgeni täis) olevat vaid üks. Ja hea oli, et sinna ei saanud, sest leitu oli täiesti imetabane.

zheravna-hotell

See maja ehitati 1850 ning suhteliselt hiljuti on kogu hoone korralikult renoveeritud ja kui ma ütlen korralikult, siis ma peaks lisama, et korralikult isegi eestlase standardite kohaselt. Kui enamasti on Bulgaarias ehitustööd veidi ligadi-logadi ning materjalid kehvad, siis siin majas vaatasin ma kadedalt ringi ja mõtlesin, et tahaks sellist maja endale. Söök oli maitsev ning vabu tube oli ka. Hotelli ise on väike, vaid kaks pisemat kahest tuba ning kaks kahe magamistoaga korter-tuba, aga väga hubane. Hinnad Bulgaaria mõistes üüratud (ikkagi väike küla), aga minu meelest naeruväärsed. Meie saime oma ilusa toakese 50 leevi ehk 25 euro eest, hommikusöök hinna sees. Olgu, suvel on hind ehk 10-15 leevi kõrgem, aga ikkagi.

Hotellil on koduleht ka, mis on jällegi paras haruldus siin riigis: www.ckcafe.eu Soovitan soojalt nii Žeravnat külastada kui ka sinna hotelli minna. Kui keegi peaks Burgasi lähistele suvitama minema (ehkki üldiselt ei soovitaks, rannik on siin jõledaid kuurorteid täis ja hinnad kõrged), siis sealt on Žeravnasse umbes 100 kilomeetrit, millest üks osa on kiirtee.

Žeravnas toimub ka üks eriti äge folkloorifestival, kuhu mul oli plaan minna kui me oleks oma pausiaasta ära teinud. Sel aastal toimub festival 21.-23. augustini ning mis teeb selle ürituse eriliseks, on nõue, et kõik osalejad (sh külastajad) peavad kandma rahvariideid ning moodsad asjad on keelatud, seal hulgas näiteks ka plastikust pudelid, fliistekid, välgumihklid. Ainus lubatud moodne vidin on prillid. Tavalised, päikeseprille ei lubata. Kaameraid kaasa võtta ei tohi ja mobiilid on lubatud vaid ühel väikesel alal. Täitsa etno. Mõned pildid (ametlik fotograaf neil ikkagi on) eelmise aasta üritusest leiab siit.

zheravna-kohvik

Üks idee, mille ma hotelli kohvik-restoranist kaasa võtsin, on sellise tee joomise, triktraki mängimise, raamatu lugemise ja muidu vedelemise nurk. Mul on tunne, et mul on seda kohutavalt vaja. Mõned madratsid, kate peale, padjad, lauakesed, kauss värskete datlitega ja kann teega, mida muud ongi õnneks vaja. Ahjaa, head raamatut, triktraki lauda ning mängukaaslast ka, aga need on mul olemas. N. õpetas mind ligi 8 aasta eest triktrakki mängima ning nagu ta ise nendib, on „muna kanast mööda läinud“ ehk ma kipun sagedamini võitma kui tema.

Ei, datleid Bulgaarias ei kasva, neid tuuakse Iraanist ning värsked datlid on neetult maitsvad. Eestis saab mu meelest ainult kuivatatuid, mis on ka head, aga värsked on mõnusamad.

Reisi teisel päeval võtsime suuna Šumenile, aga et sinna jõuda, tuli mäeahelik ületada. Tee viis mööda Veliki Preslavist, mis oli kunagi ammu-ammu Bulgaaria pealinn ning ehkki me olime eelnevalt kokku leppinud, et sinna me ei lähe, mõtlesime me linna piiril ümber. Lähme ja vaatame, kas on mõtet kunagi tagasi tulla. Liiatigi on siingi 100 turismiobjekti tempel meid ootamas (Žeravnas oli ka, me ilmselgelt olime templijahil).

Vurasime kunagise pealinna varemete juurde. Pealinna ehitas tsaar Simeon 10. sajandil ning see olevat olnud imeilus, kuid siis tulid varjaagid rüüsteretkele ning linnake lõpetas oma maise eksistentsi. Tõsi, varemed jäid ning kui türklased siia jõudsid, kutsusid nad Preslavi Vana-Istanbuliks, sest varemed olid nii muljetavaldavad. Tänapäeval nad nii suurt muljet ei avalda, sest 19. sajandil juhtus midagi erakordselt idiootlikku. Austerlasest parun von Hirsch, kes oli Ruse-Varna raudteeehitusprojekti eestvedaja, leidis, et kuna raudtee alla on kiviklibu vaja, siis miks mitte kasutada ära need varemed. Oleks see raudtee projekt leidnud aset napid 10-20 aastat hiljem poleks selline otsus loodetavasti enam võimalik olnud, aga ajalugu ümber ei tee.

pleslav-varemed

Fotol on näha umbes neljandik toonasest territooriumist, kuninglik palee ning südalinn. Kokku oli linnal kolm n-ö siselinna või müüriga piiratud osa. Kõige keskel oli tsaari palee ning seda ümbritsev, seejärel n-ö südalinn ning selle ümber ilmselt sõjavägi ja käsitöölised.

Praegusel riikliku ajaloomuuseumi direktoril on „geniaalne“ idee hakata kõikvõimalikke kindlusi taastama ehk sisuliselt nullist ehitama, sest „turistidele meeldivad kindlused“. Preslav on loomulikult selles nimekirjas ehkki ma loodan, et neil ei jagu selleks ressurssi. Pigem võiks veidi võsa maha võtta ning raha mujale suunata, sest minu meelst on varemed koos nende hävitamise looga oluline monument.

Meie järgmine peatus oli Preslavi arheoloogiamuuseumis, mis oli äge. Neil on väljapanekus ka väike kuldaare ning et seda näha, tuleb muuseumitöötaja ning avab suure seifiukse. Kahe suure võtmega :) Väljapanek oli põnev, nad on siia kokku kogunud kõik, mida on suudetud varemetest päästa. Tükikesi kaunistustest, põnevaid raidkirju ja pisikesi esemeid. Palju seda just ei ole, aga annab hea ettekujutuse sellest, kui kaunis see linn kunagi olla võis.

preslav-keraamika

Mina jään lummatult vaatama suveniiriväljapanekut ning lahkun ilusa keraamilise kaelaehtega. Eelbulgaarlaste disain olevat. Eelbulgaarlane ei ole miski veider eelajalooline loom vaid umbes 9.-10. sajandil siin elanud rahvad, kellest praegune rahvus kujunes. Fotol on teine vidin ka, selle leidis N.-i ema nende suvekodust ja andis mulle.

proto-ehe

Šumen on linnana jällegi veidi igavavõitu ning me veedame seal edutult ligi tunni, üritades leida söögikohta. Lõpuks anname alla ja haarame kebapid. Linna peatänaval näivad võimutsevad kiirtoit ja kokteilibaarid. Veider. Miks me aga Šumenisse tulime? Siin on suure kindluse varemed ning hiiglaslik mošee, täpsemalt Bulgaaria suurim mošee.

shumen-kindlus

Томбул джамия, nagu seda bulgaaria keeles kutsutakse, on veidi õnnetus seisukorras, sest ilmselt pole kogukonnal olnud raha, et seda hooldada. Kunagi olevat see olnud üks ilusamaid mošeesid Bulgaarias, aga nüüd on ta mõneti rääbakas. Eks see näitab ka veidi kultuurilist või usulist diskrimineerimist, kui Bulgaaria riik õigeusu kirikutele ja kloostritele raha annab, aga mošeede jaoks eriti mitte. Isegi kui see mošee on riiklikuks mälestiseks kuulutatud. Õnneks on kusagilt veidi raha saadud (ilmselt näiteks Saudi-Araabiast) ning tellingud on üles pandud, plaan olevat kuppel korralikult renoveerida ja loodetavasti ka sees olevad maalingud.

shumen-lyhter

Meie viimane sihtpunkt on Madara, täpsemalt veidi Madarast väljas asuv koht, mida tuntakse Madara ratsaniku nime all. Tegu on ilmselt 8. sajandil liivakiviseina raiutud ratsaniku kujutisega, millest on saanud Bulgaaria sümbol. Ratsaniku leiab näiteks kõikidelt stotinkadelt. Üldiselt on ajaloolastel kaks versiooni. Esiteks võib see ratsanik olla Tervel, kes oli bulgaarlaste juht, keda tuntakse ka Euroopa päästjana, sest ta suutis tagasi lüüa suure araablaste armee, mis Konstantinoopolit piiras ning ristiusku ohustas. Teise versioonina pakutakse, et see ratsanik on Püha Jüri.

madara-ratsanik

madara-ratsanik-suur

Lisaks ratsanikule on seal kiviseinas mõned koopakesed ning trepid viivad platoole, kus asub jällegi kindlusevare. Varemeid on Bulgaarias hulganisti. Ilusaid vaateid kõrgelt mäe otsast on ka. Sellel konkreetsel platool kasvavad kõigele lisaks ka orhideed. Ma olin täiesti võlutud.

madara-orhidee

Tagasi Plovdivisse jõudes selgus, et me ei tohiks Franzu väga pikaks ajaks Bulgaariasse jätta. N.-i ema on nõrk lüli kassisöötmisahelas, ta murdub liiga kergelt kui kass nõudliku mjäu teeb. Külmkappi oli siginenud kassikonserve ning Franz oli saanud tunduvalt suurema hulga sööki kui pidanuks. Läheb teine siin põrsaks kätte kui asi nii jätkub.

Jaga oma mõtteid

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s