Kõiges on süüdi telekas!

Hakkasime end peale erinevaid asjaajamisi mägikülla seadma ning olime majast 100 meetri kaugusele sõitnud kui helistasid N.-i vanemad. Telekas on parandatud, palun tooge ära ja võtke kaasa. Oh õnne… Taevas oli tume ja õhk raske, saabumas oli lõunamaine äike, aga lootsime, et ehk jõuame.

Telekaparandaja oli üllatunud, et me juba tulime, tal alles kast lahti ja vaja kinni kruvida. Ootamise ajal tegime autos telekale ruumi (olime vanast korterist, mis müüki läheb, raamatuid ja muud ära toonud) ning mina eemaldasin aegunud teemaksukleepse. Saime telku autosse ning nii pea kui N. mootori käivitas, langesid esimesed piisad.

Mägikülla on umbes 20 kilomeetrit kui puhtalt vahemaad vaadata. Kui kõrgusi vaadata, on sinna 500 meetrit, sest Plovdiv on umbes 150 meetri kõrgusel ja mägiküla 660 peal. Mõõduka kalde all, aga ei midagi ületamatult. Mina saan sinna sõitmisega vabalt hakkama ja see ütleb nii mõndagi.

Plovdivi piirist üle ja sadu järjest tugevneb, äike sähvib siin ja seal, müristab mis kole. Jõuame esimesest ja kõige madalamal asuvast külast läbi (on teine sisuliselt kohe Plovdivi kõrval, vaid paar kilomeetrit) kui peame alla vanduma ning peatuma. N. tõmbab auto lagedamas kohas tee äärde (puudest kaugele!) ning jääme tormi vaibumist ootama, sest võimalus mõne oksa või terve puuga pihta saada meid just eriti ei peibuta.

Kallab kui ämbrist, tuul sakutab autot ning ühel hetkel märkan, kuidas see tee, mille kõrval me pargime, mudajõeks muutuma hakkab. Järk-järgult kattub asfalt pruuni ja kiirevoolulise veega. Ei midagi väga hullu, kõige rohkem ehk 10-15 sentimeetrit. Mööduvad autod (mõned julged sõidavad) tekitavad tsunaamisid ning ühel hetkel kärgatab eriti särav äike. Võpatan, vaatan suunda, kus äike sähvatas ja näen maapinnalt kerkivaid sädemeid. Meist ehk 150 meetrit eemal.

Peatselt torm vaibub, ei kesta nad siin enamasti kunagi väga kaua, aga meie keerame auto ringi ja sõidame Plovdivisse tagasi. Miks? Kõrgemal on tee veel mõnda aega jõgi ning maalihked ei ole teps mitte ebatõenäolised. Tuleb paar tundi oodata, et maa taheneks ja siis ilmselt katsetame uuesti.

Plovdivisse jõudes peab Sidrun kahel korral digimuunduma amfiibsõidukiks, sest tekkinud lombid on väga sügavad ja autodest tekkinud lained tekitavad tunde, nagu sõidaks tormisel Peipsi järvel. Nagu ma N.-ile muigasin, nüüd saab autoalune ka puhtaks.

Kortermajja astudes tervitab meid räme solgihais. Kanalisatsioon on ilmselt majja naasnud ja keldri ära uputanud ning seda kõike vaid umbes 20-minutilise sajuga. Kõike seda vaadates pole vist eriline ime, et Bulgaarias teed kehvad on. Kui sul suviti paar korda kuus tõsisem torm on, siis pole vist väga loota, et teekate kaua vastu peab.

Jaga oma mõtteid

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s