Hingelind

Esmaspäeva hommikul tundsin, et vaese kaameli selg hakkab tugevalt nõtkuma, seega tegin klassikalise rongaema nükke ja hülgasin oma järeltulijad. Või no jätsin nad vanavanemate hoolde. Tervel on kohanenud ja ei karjugi enam, kui teda sülle võetakse.

Sain Lasnamäele autoga ja sealt bussiga kesklinna. Pea keegi ei kanna maske. Ma vist peaks ütlema, kuidas see on minu jaoks nii kummastav või vabastav, aga tõele au andes tundus see lihtsalt normaalne ja tavapärane. Ma pole Eestis ju maski kunagi kandnud (no veidi lennujaamas vaid). Prantsusmaal saab see efekt vast suurem olema, kui lõpuks poodi katmata näoga lubatakse.

Viisin Viru keskuse õmblustöökotta oma kleidi. Tolle, mis pea kahe aasta eest Serbia-Ungari piiril rebenes ning selgus, et see on päästetav ka ilma üht tikandiga vööd ohverdamata. Mite et see oleks olnud suurem asi ohverdus, sest ma ei kanna seda vööd nii kui nii. Üks töökoht kunagi üheks ürituseks tegi. Ilus, aga ma ei kanna vöösid.

Viru juurest astusin Kopli trammile ja sõitsin Paavli kaltsukasse. Mulle tundus, et mu hingel oleks seda vaja. Leidsin Sipsikule kiiresti kolm kena kleiti. Väike esteet tahab vaid kleite ja samas tahab riided kohe ära vahetada, kui sinna kas või tilgakegi vett peale läheb, seega meil nappis rõivaid, sest olemasolev kraam kipub väikseks jääma ja mul oligi plaan Eestist rõivaid leida. Siis läksin ülemisele korrusele ja leidsin endale kohe imelise kaelakee. Ja siis nägin ma kleiti. Armusin, aga vaatasin, et ei, see on mulle suur. Tegin ümber stange tiiru ja mõtlesin, et ehh, kui enam-vähem passib võib selle ju õmbleja juurde kohendamisele viia. Nali oli minu kulul. Kleit on mulle täpselt paras. Fakt, et see on suuruses 42 tekitab minus masendust ja ärge tulge mulle rääkima neid „tootjate numbrid erinevad” jutte. Ja ei, ei ole Itaalia toodang ja seega veidrad numbrid. Kodus avastasin muidugi, et seal on väike, ilmselt sigaretituhast tekitatud auk ja plekk, aga mul on idee, kuidas see ära tuunida. Kirsiks koogi peal oli aga vahetult enne maksma hakkamist tehtud avastus. Nägin kassa juures käekella. Vaatasin, meeldis, lootsin, et on töökorras ja käisin kolm eurot välja. Kaubamaja kellaparandaja pistis värske patarei sisse ja tiksub! Põhimõtteliselt sain täiskomplekti. Kingad vaid puudu, aga võib ju ka romantiliselt paljajalu heinas joosta või midagi.

Paavlist kõndisin Noblessnerisse. Imetlesin noid Erika tänava maju, mida veel korda pole tehtud. Milline potentsiaal! Sattusin hiljuti jalkastaadioni lähedal ühele tänavale (Asunduse ehk?) ja üllatusin sealsetest sammastega hoonetest. Tunne oma kodulinna, eks. Noblessneris pole ma igiammu käinud. Julgen arvata, et Eestist ära kolimisest saadik, seega kõik oli uus ja huvitav. Vaatasin maju ja mõnulesin, sest lõpuks ometi olin merekaldal. See tuul, see niiskus, see miski, mis teeb põhjamaisest merest minu jaoks eluliselt olulise elemendi. Istusin seal ühel pingil ja hingasin sisse. Vaatasin purjekaid ja kajakaid. Hingasin sisse. Ja otsustasin, et mul on sinna pelgupaika vaja. Ma tahan endale väikest merevaatega korterit. Merevaatega just nii nagu Noblessneris on. Aknad kai kohal, mitte „meri on seal kaugel teiste majade vahel sinetamas”. Ma tahan tulla keset jaanuari pimedust ja hallust siia, et istuda oma väikeses pesas, kus on loodetavasti suured aknad (vähemalt see, mis on otse mere poole), mille ette ma saaks panna tugitooli (sellise kookonilaadse, kuhu peituda), süüdata mõned küünlad, võtta mingi joogi, tõmmata end kerra ja vaadata-kuulata, kuidas jaanuaritorm õues möllab ja meri marutab. Ei mingit muusikat. Või kui, siis nii vaikselt-vaikselt, et sa ei saagi aru, kas mängib või ei, kui sa just kuulamiseks ei pinguta. Mul on tunne, et see oleks minu zen. Üksi tormis, aga samas tormi eest kaitstud. Kunksmoor on mu hingelind.

Muidugi on see idee küllaltki teostamatu, sest esiteks maksavad sealsed korterid paar neeru ja me juba pantisime enda omad, et maja osta ning teiseks ei nõustuks N. ilmselt oma neere teist korda pantima, et osta korter kohta, mis talle põrgut meenutaks (põhjamaist merd ja selle tuult meenutab ta siiani, mitte ilmtingimata helgete sõnadega). Liiatigi kui selle neerupantimise eest saaks mõne mõistlikuma investeeringu. Hakka või jälle karjääri tegema, et tormizeni saada!

Istusin Noblessneri kail ühte söögikohta maha, kus sai imelist krõbeda pardiga sojakastmega salatit, mis oli selline toiduelamus, et nentisin ettekandjale, et oleks mul aega, tuleks ma neile kööki tööle, et see retsept pihta panna. Sõin, mekutasin džinnikokteili kallal ja lasin tuulel end sakutada. Põrgusse see „äge kurgu- ja neelupõletik”, laske mul seda hetke nautida! Ma ei pane kampsunit selga!

Äge kurgu- ja neelupõletik oli nädala eest arsti diagnoos, kui ma end lõpuks arstile vedasin. Ma kahtlustasin, et äkki mul on põletik kõrvas, sest veel ühte neelupoolde jäänud valu hakkas kõrva kiirgama. Neljas nädal valusat kurku jookseb… Kahjuks olevat selline põletik adenoviiruste puhul sage kaasnäht ja ega siin midagi muud tea polegi kui oodata. Võtan ta kirjutatud Cirrust ja omal algatusel ibukat. Ühtlasi olen ma hakanud kahtlustama, et ma olen lidokaiini suhtes tundetu (haa!). Meil oli kodus üks lidokaiiniga kurgusprei, mis N.-i sõnutsi väga hästi aitama pidi. See oli peaaegu otsas ja ma eeldasin, et ehk on ka vanaks läinud. Ostsin mingi teistsuguse, ka lidokaiiniga. N. kiitis, mul väga tagasihoidlik efekt. Nüüd soovitas arst erinevaid imemistablette, millest kõigil ka lidokaiini sees. Ühe ostsin, teist oli isal. Kumbki ei aidanud!

No ja siis ma läksin Rahva Raamatusse. Arve oli… No ikka oli. Ostsin puuduvad Muumid, mõned asjad endale (Reet, sa oled täies mahus selles süüdi, et ma piraka „Kolme katku vahel” nüüd kohvrisse pressima pean! Mul ei läinud taaslugemiseind üle ehkki ma ei tea, kuna ma lugemiseni küll jõuan…). Ma tean, et ma lähen veel. Ma olen kui narkar, kel on oma laksu vaja. Mis sellest, et mul pole ei ajalist ega vist ka eriti vaimset võimekust palju lugeda, ma ei suuda raamatuid mitte koguda. Minu unistustekodu seinu palistavad raamaturiiulid. Ühtlasi, mitmed kiidavad noid Lennarti riiuleid. Huvitav kas mu kontori aadlidaami mööbliga sobituks ja kui mitu pisemat siseorganit ma nende Prantsusmaale transpordiks letti lööma peaks?

7 comments

    • Rohelohe

      Võis Asula olla küll. Kopli liinid on mul täitsa plaanis ja Lõimes ma mu meelest käinud pole, seega võtan plaani!

  1. Laura

    Soovitan neoangiini imemistablette. Neid mina olen eestist saanud ja vb saksamaalt onnestub ka. Aga hollandis ei myyda, sest liiga hästi mojuvad:).

    • Rohelohe

      Merepildid, mis sel päeval tegin, haihtusid ilmselt, sest need olid vanas telefonis ja ma ilmselt ei tõmmanud neid ringi. Kleidi osas on lootust 😉

Jaga oma mõtteid

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s