Neli kakskümmend kümme

Panin end kirja Genfi ülikooli suvekooli prantsuse keele kursusele. Kolm nädalat intensiivset õpet ning siis peaks ehk A2 tase käes olema. Eeldusel, et ma esimesel päeval tasemetesti tehes läbi ei kuku ja mind A1 tegema ei saadeta. Üritan nüüd oma väga õrnalt põlevat indu selle keele vastu turgutada ning korrata kõike märtsis õpitut, teha Duolingo ja Memrise’i õppetükke ning muidugi lahendada ostetud grammatikaraamatu ülesandeid. Lisaks üritan ma rääkida. Veidi.

Bussipiletit ja baguette’i olen ma enam-vähem algusest peale prantsuse keeles ostnud, sest tegu pole just teab mis keerulise ülesandega. Saan aru ka, kui poes müüja küsib, kas mul kliendikaart on. Üleeile käisin postkontoris pakki saatmas ja marke ostmas ning sain samuti hakkama. Hääldasin küll sõna Europe saksapärase Europana, aga saadi minust aru küll. Siis läksin apteeki ja ostsin silmatilku. Riiulitel ma neid ei näinud, seega tuli küsida. Sõnaraamatust vaatasin järele, kuidas silmatilgad on, aga see tundus liialt keeruline sõna olevat, seega ma sõnasin: “Otsin midagi oma silmade jaoks. Need on väga kuivad.” Suutsin aru saada küsimusest, kas kuivuse põhjustab allergia ning asja ära osta. Hinnast ma aru ei saanud, sest numbrite puhul läheb mul vahel aju errorisse. Lisaks on prantslastel kohati väga ogarad numbrid. Seitsekümmend on “kuuskümmend kümme”, kaheksakümmend on “neli kakskümmend” ja üheksakümmend on “neli kakskümmend kümme”. Šveitslased on ses osas muideks mõistlikumad.

Täna käisin Franzuga arsti juures. Kõndisin sisse, ütlesin tere ning teavitasin, et mul on kella 9.40 un rendez-vous kokku lepitud. Arstiga rääkisime inglise keeles ja hiljem makstes ka, sest mul oli vaja üht-teist küsida.

Franzul läheb jätkuvalt hästi. Tal mõõdeti vererõhku ning nägin nüüd isegi ära, kuidas see käib. Saba kinnituskoha ümber keeratakse samasugune (aga väiksem) lapats, kui see, mis inimesel ümber käe läheb. Mõõdetakse neli korda. Franzu vererõhk on kontrolli all, aga peame talle jätkuvalt iga päev ühe tableti andma (õnneks sööb ta selle rõõmuga purustatult toidu sees ära). Kaalu on ta veidi kaotanud, aga see on palava ilma ja õues ringi rullimise tulemus. 4,9 kilo on tema jaoks täiesti OK kaal.

Kahe kuu pärast läheme tagasi ning siis tehakse neerudele uuesti ultraheli läbivaatus, et näha, kas see hiiglaslik neerukivi on nüüd lõpuks lahustunud või ei. Eritoit, mida Franz õnneks väga isukalt sööb (mida ta ei sööks isukalt?), peaks sellele hoogsalt kaasa aitama.

2 comments

  1. reet

    Oot, kas šveitslastel on mingid teistsugused numbrid kui prantslastel? Ma lähen siis kohe hulluks. Ja kuidas seda Europet prantsuse keeles hääldama peab, mina ei teagi, äkki ütled? Öroop?

    Franzule pai!

    • Rohelohe

      Prantslaste Euroopa on tõesti nagu Öroop :) Mina ütlesin muidugi saksapärase Oiropa…

      Šveitslastel on seitsekümmend septante, kaheksakümment huitante ja üheksakümmend nonante, mis kõlab minu kõrvale väheke mõistlikumalt :)

Jaga oma mõtteid

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s