Jalgadega vorst
Põnn pidas eile sünnipäeva ning kõht on jätkuvalt head sööki ja kahte erinevat kooki täis. Minu kingitus kahjuks hetkel veel loosi ei läinud, sest muid põnevusi oli ilmselgelt liiga palju. Ilus nukk näiteks, mis kõhule vajutades eesti keeles räägib. Huvitaval kombel on nukk kuidagi väga nõudlik. “Emme, võta mind sülle!” “Emme, pane mu kingapaelad kinni, ma ise ei oska!” (a kus issi on?) ja minu eriline lemmik “Lähme mänguasjapoodi!”
Mina aga kõndisin paari nädala eest Saksamaal ühes mänguasjapoes ringi ning masendusin vaikselt neid jubinaid vaadates. “Tüdrukute” mängud on kõik roosad, lillad, sätendavad ja ponidega ning loomulikult on kõik koduse majapidamisega seotud asjad tüdrukute asjad. Mitte et näiteks Tikri poiss suurima vaimustusega mänguköögis ei mängiks või Raadiohääle väiksem tütar kui mini-insener ei oleks. Surugem ikka lapsed varakult raamidesse!
Igastahes luusisin ma poes ringi ja mõtlesin, et täielik ikaldus on. Siis aga jäi mulle ühel riiulil silma karbike näomaalingute tegemiseks mõeldud värvipulkadega. Haa! :) No ma nüüd siis eile üritasin Põnni korra veenda, et teeks talle äkki kassi näo pähe, sest me olime päev varem maakodu sauna taga pool tundi kvaliteetaega veetnud, vaadates ja mängides naaberaia sõnajalgades peitunud kassiga. Põnn arvas, et ei. Säh sulle kooki moosiga. Mitte et ma oleks kunagi ühtegi näomaalingut teinud, aga no julge hunt ja rasvane rind, eks.
Hiivasin siis selle peale õelt mõned raamatud ära ning lugesin eile öösel esimese läbi ka. Kiviräha viimase lasteraamatu. Oli väga muhe ehkki lõpp jäi mu jaoks veidi rabedaks.
Oskar muudkui joonistas, keel suust väljas, aga hamstri asemel ilmus paberile ikka ainult jalgadega vorst. “Aga las ta siis ollagi selline,” otsustas Oskar viimaks. “Haruldane, vorsti tõugu hamster.”
Serverisirvija 
Loe teist Oskarit ka, Venno Loosaare “Oskar läheb lasteaiast koju”. Ülimuhe, pugisesin kogu aeg.
Mis aga soorollidesse puutub, siis Kratt (8) istus terve lasteaia nukunurgas. Kratitaril (5) on nukke ja mängumajasid olnud küll, aga talle ei meeldi. Ja kõik. Ema käest sain pahandada, et miks ma tüdrukut ei suuna :D
Oeh, ütlen ma. Ma pean küll nentima, et mul ei ole üldjoontes klassikaliste soorollide vastu midagi, kuniks see asjaosalised endid õnnelikuks teeb, aga mulle ei meeldi arusaam, et miski on ainult naiste- või meeste töö. N. arvas ka meie kooselu eel, et ma hakkan tema päevasärke triikima. Naiivitar :) Triigib ise ja ilmselt paremini kui mina, sest ma jälestan triikimist, aga lastetriikraua leiab ikka ja ainult “tüdrukute mänguasjade” hulgast. No kurat.
Mina vihkasin lapsepõlves nukke, sest need olid kõvad. Ja igatsesin (oh, kuidas ma igatsesin … siiski mitte helepunast vihmavarju) ehitusklotse, aga neid mulle ei ostetud. Nüüd on mul kolm pärislast, kes on kohati veel üsna pehmed, kui just musklit ei mõõda, ja Maja, kus ehitamist jätkub kindlasti mitmeks põlveks. Aga triikida mulle sellegipoolest meeldib. :)
Minu lapsepõlveunistus oli puldiga auto, aga seninigi pole mul ühtegi. Samas, mul on päris auto, seega pole vist mõtet kurta :)
Ma olen triikimise osas muutunud leebemaks, ma suudan seda teha, ilma et ma ärrituks, aga iial ei hakka ma triikima voodipesusid ja riideid, mis triikimatagi head välja näevad.