Seenehaldjad
Ärkasin kell seitse, kodust lahkusime pool kaheksa ja tagasi linna jõudsime pool kuus. Vahepealne aeg kulus seenemetsas ja sealt saadu sortimiseks ning puhastamiseks. Kolm suurt anumatäit kukeseeni, kaks ämbrit puhastatud puravikulisi, hulgim kitsemampleid ja potitäis kupatatud seeni. Lisaks on kõht pohli täis. Mõmm.
Ma täheldasin sel korral, et metsas on kohe kindlasti haldjad. Kõnnin mina auto poole, näen samblas peituvat klaaspudelit, tonksan ta saapaninaga välja ja nopin üles, sest rämps ei käi metsa ja klaas võib põhjustada metsatulekahjusid. Jõuan astuda mõned sammud kui mind peatavad kukeseened. Naeran isale, et näe, seenehaldjad tänavad.
Jõuan auto juurde, panen ämbri maha ning astun kaks sammu edasi, et minna ja korjata üks suur katkine klaaspurk puu alt üles. Purgi kõrvalt avastan puraviku.
Longin mööda teed edasi, isa vurab vaikselt autoga ees, ma korjan müslibatoonipakendi ja suitsupaki üles ning mõned sammud hiljem ootab mind tee ääres ilus kasepuravik. Isa on samal ajal auto ära parkinud, panen rämpsu autosse, võtan oma ämbri, astun paar sammu ja jälle puravikud.
Korjake metsast sinna mitte käivaid asju üles ja küll mets teid selle eest tänab. Ühtlasi saadaksin virtuaalse maksahaagi kõigile neile tõbrastele, kes peavad heaks ideeks loopida oma rämpsu metsa. Näiteks vedeleb põõsa all kõrrejoogipakk. Õpetage jah oma jõnglastele, et tetrapakkide metsa loopimine normaalne on.
Metsa peaks veel minema. Pohli vaja veel süüa (oi, kuidas punetab!) ja no mõned ämbritäied puravikke võiks ju veel olla. Ei, ma ei ütle, kus ma käin. Nagu iga teine eestlane, varjan ma oma seenekohti sama kiivalt kui oma ID-kaardi PIN-koodi.
Serverisirvija 