Pommi ja kommi!
Lõuna paiku tuli Majahaldjas ukse taha ja küsis, kas me plaanime õhtul kodus olla. Ilmselt küll, vastasin ma. Suurepärane, siis ta tooks meile veidi komme, et me saaks neid õhtul hällouviinitajatele jagada, sest tema on kodust ära, aga lapsed jooksevad ringi ja kui kommi ei saa, siis lõhuvad midagi ära või määrivad ukse hambapastaga kokku. Olgu…
Läksime nii sellest infost kui ka hommikusest telesaatest tingituna Watenbüttelis asuvasse köögivijapoodi. Watenbüttel on põhimõtteliselt Braunschweigi kõrval olev asula, aga on linnaga nii kokku kasvanud, et mina vaatan teda pigem kui linnaosa. Seal olev Gemüsegarten püüdis mu tähelepanu juba varem, aga ma polnud sinna mingil põhjusel varem sattunud. Kõrvitsavalik oli imeline, pistsime korvi ühe pisikese Jack-be-little kõrvitsa (või nii ma arvan), ühe piiskopimütsi (nii nad seda saksa keeles kutsuvad – Bishhofsmütze Kürbis) ja kaks pisikes rohelist kera, mille nime ma ei suuda netist leida, aga mida soovitati esmalt noaga torkida, seejärel potis tervena ära keeta ning siis ürdivõiga koos ära süüa. Pidavat imeline olema. Kartuleid ja sülti saime ka. Nämm. Poemüüja ei saanud mitte jätta küsimata, et kas ma tulen Rootsist või Norrast. Estlandi peale ta väga segaduses nägu õnneks ei teinud.
Kommi ostsime Watenbütelist ka. Igaks juhuks.
N. asus kodus kõrvitsaid uuristama, sest meie mõte oli panna trepiorva too väike Jack-be-little ning trepile tema suurem vennas, mille ma juba mõne nädala eest poest koju tõin.
Pisikõrvitsasse pani N. teeküünla, suurde kõrvitsasse vilkuva pealambi. Olles mõlemad mõistlikud ida-eurooplased, kaapis N. nii palju kui võimalik kõrvitsa söödavat osa välja ning seda on mul nüüd terve suur kausitäis. Mõned järgnevad päevad sööme me ilmselt kõrvitsasuppi.
Õhtusöögiks tegin köögiviljapirukat, mille retsepti ma olin juba igiammu endale ära salvestanud, aga mille tegemiseni polnud teps mitte jõudnud. Mõned asendused tegin ma retsepti ka, hapukoore asemel panin põhja peale hoopis tomatipastat ning hulganisti maitseaineid (paprikat, aed-piparrohtu). Lisaks ei suutnud ma juurvilju päris nii ilusasti rulli keerata, sest ma ignoreerisin soovitust kõik viilud ühekõrguseks lõigata (tundus väga raiskav teguviis, sest viljad on väga erineva suurusega). Küpsetasin seda pirukat soovitatud 45 minuti asemel tubli üle tunni ning ikka oli porgand ja baklažaan toores. Tikri suurel soovil tegin pildi ka:
Kell on siin pool kümme ja meie ukse taga on käinud vaid üks väike perekond. Tuleb vist ise komme sööma hakata. Ja ometigi ma tegin veel ukse peale ilusa “verise” käejälje. Kõik mu kunst jääb täiesti hindamata!
Serverisirvija 