Saab ka paremini

Kuidas siis jõulud ka lähevad? Vaata pealkirja. Täpselt nii lähevadki.

Itso-san oksendas ööl vastu neljapäeva umbes kaheksa korda. Järgmisel päeval oli rõõmus ja rõõsa, seega arvasime, et ehk ühekordne asi ja sellega on kõik kombes. Sakslased käisid siin isegi mängimas ja räätsasid laenamas. N. pani pärast õhtusööki poisi ära magama, ma nokitsesin paari sööki ette valmistada ja läksin veel ülakorrusele pakkepaberit tooma, kui kuulsin alt lapse hädakisa. Jõudsin alla ja Itso-san oli pursanud jõulise oksevulkaani läbi voodivõrgu vaipkattele (otse betoonile kleebitud) ning koristades selgus, et madratsikate polnud oma tööd teinud. Või no oli, aga sealt voolas seda kraami kõikjale ning madrats oli rikutud. Vana poroloonikas oli ning me üritasime seda järgmisel päeval pesta, aga ehkki N. sai ta puhtaks, ei tahtnud ta kuidagi ära kuivada. Proovisime isegi kuivatis.

Jõululaupäeval oli laps jälle rõõmus ja rõõsa. Või no dramaatiline, aga see näib olevat tema tavapärane olek. Sellest poisist tuleb üks neid lapsi, kes keset poodi end pikali viskavad ja üürgama pistavad, sest õunad pole sinist värvi või midagi muud taolist.

Ühesõnaga julgesime juba lootma hakata. Itaallased käisid vahepeal päeva päästmas ja tõid meile nii madratsi kui ka uue voodi juhuks kui madrats meie voodile liiga suur on (ja seda ta on). Siis muutus laps loiuks. Vaatas kurva näoga läbi Skype’i oma sugulasi ja puges mulle kaissu. N.-il oli “õnn” olla see, kelle süles ta parajasti kummeliteed jõi, kui toimus “Vaimude väljaajaja” vääriline purse. Laps otse vannituppa duši alla, diivanikate pessu, kõik (ma rõhutan, kõik!) N.-i riided pessu ja N. ise ka. Puhtaks pestud laps oli jõuluõhtusöögiajal mõõdukalt rõõmus, seega me saime õhtusööki nautida. Söögist kirjutan homme või mõnel järgneval päeval. Vegan laud jällegi. Öösel õnneks rohkem purskeid ei tulnud.

Täna sõi eelnevalt väga suure jonnihoo maha pidanud Sipsik N.-i süles kommi (me sõime hilist lõunat), kui laps korraks köhatas ja siis oksendas. N.-i ja lapse riided, tool, N.-i taldrik… Ma ütlesin kahjatsevalt (ja samas teatava kergendustundega, et see mina polnud), et tal ikka üldse ei vea ja usutavasti pole teda eales selliselt täis oksendatud, mille peale N. “Hmm…” tegi ja nentis, et ilmselt on teda hulleminigi täis oksendatud. Mina kergitasin kulmu ja teatasin, et ma ei taha teada, mis olukorras keegi täiskasvanud (olgu, pigem ikka teismeline) ta veel kapitaalsemalt täis oksendanud on, kui see eelmise päeva purse, kus okse isegi aluspesuni jõudis.

Itso-san pole antud hetkeks rohkem oksendanud ja ma loodan, et seda ehk öösel ka ei juhtu. Oleme talle sisse kallanud kummeliteed ja probiootikume ning mitte andnud piima. Sipsiku osas pole veel midagi kindlat, sest ta jõudis pärastlõunal veel korra oksendada. Kohe pärast seda, kui N. talle lusikatäie probiootikumidega segatud jogurtit andis. Kõht oli ka lahti. Üks meist saab võtta kaissu Itso-sani ja teine Sipsiku. Huvitav kumb hullem variant on? Viskaks kulli ja kirja?

Ja kuidas teie pühad ka mööduvad?

7 comments

  1. Alex

    Minuga võrreldes on teitel ikka väga pidulikult ette võetud ma ûtleks. Mul ainult lumehelbeke tasatasa. Kass on teitel ikka veel elus muidu?

    • Rohelohe

      Muidugi on elus. Ennist ütlesin just N.-ile, et kõige hullem oleks see, kui keegi kassi täis oksendaks. See punuks mööda tuba ringi, hõõruks läga kõikjale ja siis peaks teda veel kuidagi pesema ka.

  2. Mar

    Hah, ma mõtlesin, et mul oli kehvasti, aga…
    Mul jäid ka lapsed eelmisel nädalavahetusel oksetõppe. Ühel oli paar päeva, teisel tiba kauem. Jõuluks olid pinksponks korras mõlemad. Ma ise olin õnnelik, et huhh, hea et ise külge ei saanud. Ärkasin jõululaupäeval rõõmsalt üles, jõin kohvi, sõin šoksi, panin salatikartulid keema, plaanisin koristama hakata… kui järsku, minutipealt jäin haigeks, jooksin siis vetsuvahet ja magasin pool päeva külmavärinates maha lihtsalt. Artjom tõi apteegist miskist tabletti, mis imekombel mõjuski ja sain jälle jalad alla. Nii et teine pool päevast sõin-jõin nagu eimiskit poleks olnud.

    Aga muidu kõige hullem oksendamine, mis “mulle” on kunagi tehtud, oli nooruses (enne lapsi jne), kui mul tolmuimeja peale oksendati. Pesin ja puhastasin teda igatmoodi, aga veel aastaid hiljemgi viskas okselebra üles, kui käima panin.
    Lapsed nii suured, et oksendavad juba õnneks suht viisakalt. Ok, üks ropsis millegipärast mustapesukorvi korra seekord…

  3. punanemammu

    Brr… ohkan südamest… kas enam hullemaks minna saab…? Vastupidamist. Juhtub selliseid asju ka suurte lastega, see tuleb ootamatult ja alati on tulemuseks mingi toa osa remont/väljavahetamine.

Jaga oma mõtteid

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s