Plahvatusohtlik
Mul olid selleks nädalavahetuseks plaanid. Ma pidin valmis tegema jõulukaardid, hakkama ehk üles riputama jõulutulesid, keerama kokku portsu piparkoogitainast, et sellest paar maja teha ning mõningad töötähtajad litsuvad ka selga. Selle asemel istun ma lapsega hotellis ja mõtlen, et mis siis nüüd saab ja kaua selline olukord veel kestab.
Mis siis juhtus? Oi, pikk jutt.
Asi sai alguse sellest, et paari nädala eest kurtis ülemisse korterisse saabunud füüsik, et tal küte ei tööta. Me üritasime välja mõelda, mis lahti on ja et me lahendust ei leidnud, käis kohal boilerifirma, et asja uurida. Selgus, et tollel boileril, mis ülemist korterit soojendab ja neile sooja vett annab, on veidi tuksis. Nimelt on võimalik korteris nautida kas kütet või sooja vett, aga mitte mõlemat korraga. Firma tellis uue jupi, aga sellega asi muidugi ei piirdunud. Tehnik ütles, et ta tundis gaasilõhna, seega ta uuris asja lähemalt ja leidis lekke.
Kutsusin välja torumehe, kes esimese hooga leket ei tuvastanud. Mul oli tol hetkel täielik déjà vu, sest kui ta meil üht lekkivat toruühendust timmimas käis, juhtus sama lugu, et ühenduskohast, kust muidu ladinal vett voolas, ei tulnud tema juuresolekul tilkagi. Torumees sügas pead ja küsis, et kumb tolle boilerifirma tehnikutest kohal käis. Mul polnud aimugi. “No kas ta oli prantslane või mitte?” Mina mõtlen pingsalt, et kuidas vastata viisakalt torumehele, kelle eesnimi on Hassan ja kelle habe nii mõnegi džihadisti kadedaks teeks. “Rääkis ta prantsuse keelt hästi?” Ma ei saa muidu, kui hakkan naerma. Ma räägin seda keelt nii kehvalt, mis hindaja mina siin olen! Pakkusin siiski, et pigem äkki ei olnud emakeelena prantsuse keelt kõnelev mees. Lõpuks leiame õige mehe, torumees teeb kõne, vahetab ära ühe toru ja gaasimõõturi ning sõnab, et ühel päeval tuleb järelevalve tööd kontrollima, aga ta andvat teada, kuna see olema saab.
Ülemise korruse küte ei toiminud ikka veel ehkki jupp vahetati paari päeva eest ära.
Neljapäeval helistas torumees ja ütles, et kontroll saaks reedel tulla. Kas ma kell 1 olen kodus? No eks ma siis olen.
N. läks neljapäeva varahommikul lennukile, mina lugesin poole ööni raamatut ja Sipsik otsustas ärgata eriti vara, seega ma olin hommikul õite sapine, sest mida see N. õieti endast mõtleb ja miks tema kogu aeg lapseta kusagil käia saab (magamatus teeb mu tigedaks ja erakordselt ebaratsionaalseks). Hing oli nii täis, et uurisin Šveitsi spaahotelle, leidsin ühelt hea pakkumise, saatsin selle N.-ile ja ütlesin, et tahan seda sünnipäevaks ja ma tahan sinna üksi minna. N. kostis selle peale, et mine aga, ma mõtlesingi, et sa võiks üksi mõne pikema reisi teha. Austraaliasse minna või Lõuna-Ameerikasse. Ma ilmselt päris nii kaugele minema ei hakka ja kuuks ajaks (nii palju saaks N. vajadusel palgata puhkust võtta) pildilt lahkumine ei mõjuks ehk ka Sipsiku närvikavale just kõige paremini. Broneerisin endale jõulu ja sünnipäeva vahele kaks ööd spaahotellis ning mõtisklesin hiljem, et kuhu ma võiks üksi nädalaks reisida. Londonisse? Pariisi? Normandiasse? Vahemere äärde? Maltale?
Ma ei jõudnud seda mõtet väga kaugele mõelda, sest ma läksin Sipsikuga mängugruppi, kus ma kell 11 torumehelt kõne sain, kes küsis, et ega ma nüüd kodus pole. Vat ei ole, kostsin ma, mille peale kostus torust üks mahlakas mèrde. Aga garaaži uks on lahti, seega minge aga sisse, lisasin ma.
Koju jõudsin ma umbes 11.40 ning minu üllatuseks käis mu maja ümber sebimine. Gaasikontroll rääkis õnneks veidi inglise keelt, seega mu pea kohe ei plahvatanudki. Nad leidsid veel ühe lekke, aga nad ei saa täpselt aru, kus see on, seega nad on korduvalt propaanitsisterniühendust katkestanud ja boilereid sisse-välja lülitanud. Kontroll tuli vaatama ka kööki (meil on gaasipliit) ning oleks soovinud minna ka ülakorrusele, aga juhtumisi on selle korteri võtmed jäätmejaamakiibi küljes ja see võtmekimp N.-i autos. Kontroll küsis mingilt muult eksperdilt nõu, käis veel garaažis kontrollimas ja kui nad lõpuks tagasi tuppa ilmusid, nentis torumees, et meil on grand souci ehk suuremat sorti jama. Nimelt olevat kogu me süsteem valesti ehitatud ja on erakordselt ohtlik. Ikka on tore kuulda sõna “plahvatus”, kui keegi su kodust räägib…
Gaasiühendus keerati kinni, seega kogu maja on kütteta, sooja veeta ja süüa ei saa ka teha ning nii see jääb kuniks tsisternist tõmmatakse lisatoru ja gaasijaotus ringi ehitatakse. Kaua see aega võtab? Pole aimugi. Ma loodan, et esmaspäevaks selgub, et kas me räägime siin nädala(te)st või kuudest, aga kui see nõuab mingeid ametlikke kooskõlastusi, siis läheb ilmselt kaua, sest moslemist torumees võib ehk jõulu ajal lisatasu eest tööd teha, aga nood kooskõlastusi andvad ametnikud mitte. No ja lisaks tuleb toru tõmbamiseks kaevata ja vundamenti auk uuristada, seega… Oeh.
Gaasikontroll ja torumees lahkusid, ma saatsin nende raporti ja torumehe numbri omanikule (elab jätkuvalt Californias), sest torumees soovis temaga otse rääkida (mõistlik ka, omanik räägib ladusat prantsuse keelt, ma mitte). Boilerifirma käis uuesti kohal ja leidis üles gaasilekke meie boilerisse minevas torus, mille nad jupi saabudes ära vahetavad, aga teine boiler on ilmselt kutu. Mitte et ma sellest hetkel eriti hooliks, sest nood füüsikud võivad ka hostelis elada, meil on asi veidi kriitilisem.
Kui kõik olid lahkunud, oli mul tunne, et ma tunnen kraanikausikapist tulevat gaasilõhna (gaasikraan on seal). Ma ei saanudki aru, kas ma olen paranoik või mitte ning tegelikult keerati peaühendus kinni, seega isegi kui sealt mingi jääk veel immitsenuks, polnuks see ohtlik, aga minu viimseni pingule tõmmatud närvid katkesid, seega ma leidsin kööginurgaga hotellitoa, pakkisin paar asja kotti, jätsin kassile süüa ja tulin tulema. Lisaks närvidele katkes ka paast, sest selline olukord nõuab šokolaadi ja veini ning ma ei hooli paastust piisavalt, et siin veri ninast välja pingutada ja endale vegan toite teha. Peamine on üritada piiratud vahenditega lapsele süüa teha. Ma olen AirBnB-de poolt vist ära hellitatud, aga kööginurk, kus pole lõikelauda, õli, soola ja pipart mind just ei rõõmustanud.
Hommikul käisin kassi vaatamas. Too oli ilmselt käpad ristis hoidnud, sest vetsu ta kasutanud polnud ja lippas suure hooga kohe uksest välja. Panin talle süüa juurde, võtsin mõned ununenud asjad ja tulin tagasi hotelli.
Praegune sõjaplaan on osta väike elektripliit, hiivata ülemisest korterist ära elektriradikas (füüsik läks hostelisse) ning katsuda hakkama saada, sest alternatiivideks on väga kallid AirBnB-d või see kööktuba siin. Lapsepõlves võeti ka soe vesi suviti kuuks või kaheks ära, seega kopsikuga lobistamine pole mulle midagi uut. Välistemperatuur on nõks alla kümne kraadi, meil on kamin ning köögis enam gaasilõhna pole, seega ka see peaks üleelatav olema. Kui see kõik muidugi rämedalt venima ei hakka. Kui jõuludeks valmis ei saa, võtame esimese viimase hetke pakkumise kuhugi, kus on soe, jätame Franzu naabritele ja lähme ära.
Nagu ma N.-ile nentisin: Prantsusmaa ei meeldi meile ja meie ilmsesti ei meeldi Prantsusmaale. No kuidas saab, et meil siin riigis lihtsalt kogu aeg viltu veab?
Serverisirvija 
Oh heldus. Kui ma sarnaseid olukordi Peter Mayle’i Provence’i raamatutest lugesin, oli naljakas, päris inimeste puhul küll ei ole. Sooja alla kümne kraadi kõlab küll väga mõnusasti, Eestis on ebaharilikult sooja novembri puhul minus viis. Hoian teile pöialt, et asjad võimalikult ruttu korda saaksid ja ilm senikaua soe püsiks!
Tjah, minagi muigasin, kui Mayle’i raamatust seda kohta lugesin, aga nüüd ma enam ei muiga… Loodetavasti selgub peagi, kui kaua see olukord kestab või kas meil on võimalik mingi vahepealne lahendus välja mõelda. Homme lähen igatahes pliiti ostma.
Ehh, kleepsin just aknaid, ühekordsed vanad puitaknad ja pidev vihm õues koos +9 kraadiga, prrr. Kui radikas külm oleks, ma sureks.
Mõtlesin ka, et üks elektriradikas on aga samal ajal ei saa ahju kasutada jne. Teil normaalne elektrivõimsus?
Meil on vist ok elektriga. Ma pole kannu, tolmuimejat ja puhurit vist korraga proovinud, aga eks me peagi näe.