Mereõhk teeb vabaks!
Lend Odava Iirlasega ei olnudki halb. Pigem väga meeldiv. Muigama ajas vaid üks vanem vene proua, kes ilmselgelt peale oma emakeele ühtegi teist keelt ei rääkinud ja kes mingil müstilisel kombel oli suutnud lennukisse pääseda väga veidra kotiga. Selline ratastel järelveetav turukott. Kuhjaga asju täis, pealt kinni ei mahu, proua üritab seda pagasiriiulile pressida. Kohale saabub erutunud lennusaatja, kes üritab erinevates keeltes selgitada, et nii ikka ei saa. Keegi malbe eestlane sekkub ja aitab tõlkida.
Ärritusin küll jällegi turvakontrollis, sest mind kui sarilendajat ajavad närvi inimesed, kes ei suuda paar sammu ette mõelda ning turvakontrolliks valmistuda. Oi, vedelikud tuleb ette näidata jah? Oi, kus nad mul nüüd on? Oi, kas tõesti tuleb täna ka vöö ära võtta? Oi näe, on jah metalldetailid riietel, vaat kus lops. Mis mõttes ma ei või seda samuraimõõka käsipagasisse võtta? Viimane oli võib-olla väike kunstiline liialdus.
Kodu tervitas mind laussaju ja sooja ilmaga. Tere, Tallinn!
Hommikul määrisin pesus olles hoogsalt šampooni pähe ja ei saanud mitte aru, miks see ei vahuta. Palsamipudelist pigistatud ollus ilmselt ei vahuta jah… Meenus selle peale neljapäeval Oxfamis nähtud vanem mees, kes oli oma kiilanenud pealaele pikemad salgud (küllaltki ebaõnnestunult) peale kamminud ja siis klõpsuga kinnitanud. Koomilised on need mehed, kes kiilanemisest hoolimata pikki juukseid alles hoida tahavad.
Ahjah, Bremen on päris kenake kui tollest vanalinnast eemale minna. Schnoori ja Ostentori linnaosad näiteks nõuavad, et ma fotokaga tagasi läheks. Ma nimelt ei viitsinud fotokat kaasa võtta, ilmateade lubas tugevat sadu. Tutkit, Fedja, puhas päikesepaiste! Tuleb vist tagasi minna, sest nood lugematud hubased kohvikud ja disainipoed vajavad külastamist.
Serverisirvija 