Dent d’Oche
Ma olen siin vahepeal matkamas käinud ja matkadest mitte kirjutanud, mitte et need poleks toredad olnud, aga ma ei sattunud fotosid tegema ja kuidagi nii läks. Käisin näiteks Salève’is asuvas Orjobet koopas (äge!), tegin osade matkaklubiliikmetega tiiru Jura nõlvadel, teisipäeval viisin ameeriklase koos ta pojaga Dôle’i otsa ning neljapäeval viis matkaklubi mind Dent d’Oche’ile.
Dôle’i matk oli tore. See on selline mitte väga raske matk, kus esmalt kõnnitakse pikalt mööda metsateed ja seejärel alpiaasadel (piirivalvuriteks on lehmad), et viimaks tippu tõusta. Umbes praegu on lillede tippaeg, seega ma tegin paar taimeklõpsu, aga ei suurt midagi muud.
Vahvat röövikupesa nägin ka.
Dent d’Oche’i matka pakkus välja üks kogenud matkaja ning meid oli lõpuks minemas kaks autotäit, millest kumbki ei suutnud viimase hetkeni otsustada, kuidas sinna raja alguspunkti sõita, sest valikus oli lühem, aga läbi Genfi kesklinna minev tee või 30 kilomeetrit pikem, aga mitte läbi Genfi kesklinna minev tee. Et me planeeritud Genfi sisenemise aeg oli kella seitsme ja veerand kaheksa vahel, otsustasime riskida. Ma pole Genfi eales nii tühjana näinud! Risk tasus igati ära.
Hambake (dent on hammas prantsuse keeles) on kerges pilvehägus.
Kohe parklast tuli hakata järsult mäkke minema ja me tegime head tempot. Kui ma Chalets d’Oche’i jõudsin, väitis kell, et ma olin matkanud 45 minutit ehkki viit väitis teekonna tund ja 25 võtvat (aga Prantsusmaa viidad on väga valed). Ootasin teisi järele ja kui järgmine jõudis, arutasime, et hästi läheb meil, sest keskmiselt oleme iga kümne minutiga 100 vertikaalmeetrit teinud. Ilmastik oli aga meie vastu, sest lubatud selge taeva asemel ootas meid tõusul udu (või no pilv, aga kui sa pilve sees kõnnid, on see udu). Pärast, kui orgu tagasi jõudsime, muidugi nöökisime üksteist, et oligi hea, et udu oli, sest nii me ei näinud, kui pikalt sealt nõlva pidi üles rühkima pidi.
Leppisime kokku, et järgmine kogunemiskoht on enne kette ning asusime teele. Ma läksin kiiremini ja ees, ameeriklanna poeg oli mul kannul ning lõpuks istusime kahekesi küllaltki pikalt, et teisi järele oodata. Korraks isegi selgines, aga siis oli jälle udu. Poiss oli muserdatud, sest tahtis kohutavalt head vaadet saada.
Kettidega osa oli üsna pikk, aga mulle meeldis. Kahetsesin vaid, et ma kindaid kaasa polnud võtnud, sest külm metall pani käed valutama.
Sealt lõhest tulime üles. Tähelepanelik vaataja näeb nõlval kaht Alpi kaljukitsekest (bouquetin).
Onni juures oli neid ka. See konkreetne lakkus ilmselt pissuaarist tulevat voolikut (uriinis on soola).
Sõime onnis sooja suppi ja läksime edasi. Rist on muide petlik, see ei asu teps mitte kõige kõrgemas punktis.
Ja sinna üles pääsemiseks tuli muidugi kette ja ronimisoskust kasutada.
Tippu jõudes olime täiesti pilve sees, seega mingit vaadet polnud, aga vähemalt saime kaljukitsega koos tšillida. Ma oleks talle peaaegu peale astunud, sest ta lösutas rajal ning rada pööras nii, et ma ei näinud teda enne, kui ta häiritult püsti hüppas ja eemale kablutas.
Alpitaimestik lummab mind alati.
Ja siis tuli alla minna. Tee oli pikk, järsuvõitu ja kette täis. Kaljukitsesid oli ka igal sammul.
Vahel lõi taeva selgemaks ja sain imetleda vaadet orgu, kuhu ma laskumas olin.
Leia pildilt mu kaaslased :)
Ma pean muidugi nentima, et see näeb pildi peal kuidagi hoopis võimatum välja, kui ta tegelikult oli. Peagi pärast seda juppi tegime pausi, sest grupi vanemad inimesed (ehkki ma kahtlustan, et mitte meie 71-aastane), soovisid veidi hinge tõmmata.
See mürakas on Château d’Oche. Naljakal kombel eksisteerib ühes teises departemangus sama nimega loss ka :) Müraka otsa viib ka matkarada, seega mul on midagi, mis seal mind tagasi ootab. No ja toda vaadet tahaks ka, sest muidugi oli selleks ajaks, kui me orgu laskusime, taevas ergassinine, mis meid muidugi erakordselt nörritas ehkki nentigem, et matk oli vaadete puudumisest hoolimata ülimalt vahva. See olevat üks neid selle piirkonna klassikalisi matku, kus rajal palju inimesi kipub olema ja oli ka sel neljapäeval. Mitte just üüratult palju, aga ühe juunikuu neljapäeva kohta küll.
Mürakas, ma tulen su juurde tagasi!
Tagasiteel kahtlesime viimase hetkeni, et milline tee võiks olla parim, aga lõpuks tegime hullu otsuse ja sõitsime läbi Genfi, sest Waze väitis Mont Blanci silla läbitava oleva ning suunas meid kõige otsema (ja räigelt umbes) tee asemel mööda järvekallast Bellevue’sse, et me sealt kaudu kiirteele ja ummikust mööda saaks. Läks ludinal ja ma ei saanudki Genfis sõitmise tõttu rabandust.
Järgmisel päeval olid jalad veidi väsinud, aga muidu polnud suurt midagi häda. Vorm on hea! Tour du Mont Blanci sellel aastal siiski ei tule, sest ma tahaks selle korraga ära teha (ja mul pole aega) ning onnides ööbimiseks tuleks umbes hiljemalt jaanuaris broneering ära teha. Mu ameeriklanna on aga nüüd äksi täis ja räägib, et kui ma tõesti järgmisel aastal seda matka teha plaanin, siis ta lendab ekstra Euroopasse ja tuleb minuga, sest ta tahab selle ära teha. Ta poeg kergitas seepeale kulmu ja küsis, et mis, mind ja teist venda ei võetagi kaasa või. Nooh, annab korraldada… Ehkki ma ideaalis teeks selle matka septembri esimese kahe nädala jooksul, aga samas langeb sinna alla ka Itso-sani sünnipäev ja ehk ma ei tohiks ikka selline rongaema olla, et Mont Blanci lapse viiendale sünnipäevale eelistan.
Serverisirvija 