Vaikselt varsti
Mõned päevad veel ja me asume Bulgaaria poole teele. Enne seda tuleb muidugi peotäis olulisi asju ära teha. Rehvid vahetada, mõned seemned maha panna, asjad pakkida… 20 päeva kodust eemal ja võimalus veidi end tuulutada ning ehk isegi lapsed vanavanemate kaela jätta, et N.-iga kahekesi koos tuulduda.
Mul on tahtmine panna kirja hulk asju, mis vahepeal tehtud ning taipasin, et sügisese Saksamaa reisi viimane jupp jäi ka kirjutamata, aga vaevalt ma enne jõuan, kui oleme end Bulgaarias sisse seadnud. Sõbrad käisid külas (ja olid suurema osa ajast kõhugripis), siis käisid minu vanemad ning on suisa hämmastav, kui palju on võimalik ära teha, kui lapsed kogu aeg seljas ei ela. Me saime aia peaaegu püsti! Aiast peaks ka kirjutama. Me oleme päris palju asju seal korda saatnud ja usutavasti tuleb meil vägev köögivilja-lilleaed, aga kõigest sellest ehk kunagi veidi hiljem.
Ma pole sel aastal eriti endas kirjutamisvaimu leidnud. Ehk aitab Bulgaaria õhk pea selgemaks lüüa ja toob loovuse ka tagasi. Ja kui ei too, ehk siis on siin blogis peamiselt vaikus edasi.
Serverisirvija 