Raamatukoihamster

Ma võtsin kusagil novembris vastu otsuse. Õigemini kaks otsust. Esimene oli see, et ma ei tee kuni 2022. aasta lõpuni majas mitte midagi, mis pole otseselt kriitiline (näiteks uus nõudepesumasin…). Ma ei korista ülemist korrus, ma ei sordi asju, ma ei “taasta” mööblit, ma ei ürita keldris korda luua, ma ei tegele alumise korruse lõpetamata asjadega. Kui mul just selleks kohutavalt tuju pole. Ja ega polnudki.

Jaanuari alguses nikerdasin ühe kohvilaua lõpuni – olin tal eelmisel sügisel paksu värvikihi maha võtnud ja avastanud alt imeilusa puitpinna, aga siis jäi pooleli. Lihvisin ta lõpuks ära, immutasin putukatõrjega ja katsin värvitu vahaga. Imeilus! Vannitoakappi tuleb lakibensiiniga veel puhastada, sest ühest korrast ei piisanud. Mis iganes see asi on, millega nad teda kunagi katsid, on ikka veel seal kinni natuke ja lihvimistald läheb hetkega umbe. Esikusse mõeldud sekretärkapilaadset asja peaks ka puhastama hakkama. Ilmselt küll kevade poole, sest kui ma kemikaaliga lakki maha võtta tahaks, peaks kappi pärast pesema, aga seda peaks õues tegema. Võin ka muidugi lihtsalt laki maha lihvida. Ehk isegi lihtsam. Kaldusin teemast kõrvale. Jaanuaris korrastasin natuke üht keldrinurka ja olen vaikselt loonud kuhjakest asjadest, millest lahti tuleb saada. Aga veel pole seda entusiasmi tekkinud ehkki tunne, et peaks, tiksub kuklas küll.

Ülemise korrusega läks ootamatult hästi. Ta jäi mingi piirini pooleli ehk et näiteks sügavkülm sai sulatatud ja pestud, aga köögipõrand oli porine :) Siis kirjutas meile aga tuttav, kes siin vahel ööbimas käib, et kas saaks tulla. Mu esmane reaktsioon oli öelda ei, aga siis ma mõtlesin, et see on tegelikult hea ettekääne veidi koristada. Magamistuba oli juba novembrist korras, vets-vannituba ka (mõned surnud lepatriinud tuli kõigest põrandalt ära imeda), seega tuli vaid elutoas asjad mõistlikumatesse kuhjadesse panna, riiulid ära koristada ja köögis veidi puhastada. Mitte et see kõik oleks tuttavat häirinud, ta sisuliselt vaid ööbib ja käib duši all, tal suht suva, mis seal on. Ülemine korrus vajab jätkuvalt tähelepanu. Veel on koristada, lademetes on sortida (kogu kontor!) ja paigutada ning paar asja tuleks ka ära remontida – panna vannituppa alumise korruse vana segisti, vahetada välja mõned lambid (meil on seal pea kõikjal need valgustatud putukasurnuaiad ehk lakke kruvitud klaaskausikesed, seega kasutame alumisest korrusest jäänud lampe siin-seal), sulgeda korralikumalt korstnaava (seal on kamina jaoks koht olemas, penoplastitükk on augu ees ja lendab vahel eest ära) ja muud nipet-näpet.

Alumise korruse osas kemplen vaikivate torumeestega ning alustasin esikukapi loomist. Eile saabusid ja sai paika pandud esikukapi torud, nüüd tuleb uksed osta. Ja siis koridorikapp seest ära remontida ja sisu luua. Ja trepiastmed tuleb ära lihvida. Ja vannitoa niši riiulimaterjal leida. Ja keldrisse viiva trepikoja seinad ja lae võiks ehk veidi üles vuntsida või ehk isegi millegi õhukesega soojustada.

Aga see selleks. Mu teine otsus oli, et aasta 2023 on taastumise ja puhkamise aasta (ja aiale pühendatud aasta). Me ei võta majas ette ühtegi uut suuremapoolset projekti ehkki ma nendin, et me kahe korruse vahel olev trepp mädaneb, seega ma söön siin ehk peagi oma sõnu, aga selle trepiga on üks suurem idee seotud ja sellest kunagi tulevikus. Ma tean, et on asju, millega ma pean tegelema. Näiteks meil on vaja uut garaažiust, aga selle saamine pole ülisuur projekt. Kätte võtmise asi rohkem. Tellin ehk samast kohast, kus naabrid oma aknaluugis said ja tellin sama soojaga alumisele korrusele luugid ka. Näe, jälle läheb käest ära!

Ma tahan sel aastal lugeda ja mul on lugemata raamatid palju. Ja ikka ostan raamatuid. Sain täna just paki Book Depositoryst Hobbi triloogia, kahe kokaraamatu ja huumorika vanemdamiskäsiraamatuga, viimase osas kummardus Hõbesulele, kelle kaudu ma raamatust teada sain. Alexil oli õigus, see on diagnoos. Raamatukoihamster. Ma ei sea mingit eesmärki. Kvantiteet pole kvaliteet. Kõik raamatud, mis ei kõneta, jätan pooleli ja annan ära. Kui ei taha saksa või prantsuse keeles lugeda, siis ei loe kah.

Ma tahan sel aastal tõesti oma kaalu kontrolli alla saada, sest ma olen KMI-kohaselt ülekaaluline (ehkki napilt) ja ma kahtlustan, et see on üks neist põhjustest, miks ma olen väsinud ja sageli haige. Ma ei liigu piisavalt. Ma tean seda vägagi hästi. Aga noh, mul on veidi ka ettekäändeid. Itso-san näiteks. Mul oli ju suur plaan trenni minna reedel. Mida ma tegin? Tassisin 12-kilost last ringi (kah trenn) ja korrutasin, et ei tohi kõndida. Laps on päris nutikas ja korrutab seda ise ka ning käib põlvili ringi, aga siis läheb meelest ära ja jookseb ühest toast teise. Ärge laske tal kõndida! Minge te ka õige per– Peruusse. Aga küll läheb seegi paremaks ja sügisel läheb ta lasteaeda, seega tunneli lõpust seda va valgust ikka veidi kumab.

Ma tahan ka rohkem põnevat süüa teha. Lapsed ei söö muidugi midagi, aga tühja nendega, milleks siis pasta ja pelmeenid leiutatud on. Mul on need kaks vegan raamatut Saksmaalt ning just saadud Ottolenghi köögiviljaraamat (“Flavour”) ja tema õpilase Iisraeli kokakunstist inspireeritud “Zahav”. Palju uut ja põnevat. Õigus, eelmisel sügisel noppisin avatud riiulilt kolm Itaalia kokaraamatut ja ühte neist olen ma juba põhjalikult lehitsenud (ning vaikselt ilastanud). Teistes kokaraamatutes on ka lademetes proovimata retsepte ning tuttav rääkis, et ta minia kinkis talle Aafrika söökide raamatu ja no kogu internet ka veel. Hiljuti nägin videot, kus tehti kimchiga boršši. Ma jumaldan kimchit! Ja boršši! Tuleb proovida!

Ma lubasin veganraamatust leitud head kapsasalati retsepti jagada ja ehk ongi see nüüd hea hetk. Ma olen ise seda retsepti vastavalt kapis olevale muutnud ning ikka on hea. See on selline hea salat, mille teed suures koguses valmis ja siis on kapis kogu aeg “rohelist” võtta. Talvel erakordselt tänuväärne asi.

Rotkohl mit Dattelsirup und Granatapfelkernen ehk punane kapsas datlisiirupi ja granaatõunaseemnetega ehkki olgu kohe öeldud, et viimaseid pole ma kunagi salatisse pannud, sest mul kas pole neid olnud või ma pole viitsinud granaatõuna puhastada :)

Riivi pool punast kapsast või terve väiksem (ca 800 grammi) peene riiviga. Ma proovisin Kitchen Aidi mõlemat standardriivi ja mulle meeldis peenem rohkem. Nii on lõpptulemus väga mahlane ja mitte eriti kapsakrõmps. Lisa juurde ribadeks lõigatud kuivatatud aprikoosid (ca 90 g; ma olen pannud küdoonia membrillot, kuivatatud viigimarju jmt mida kapis on) ja väga peeneks hakitud petersell (pool punti, mida iganes see tähendab). Kastmeks rösti kuumal pannil supilusikatäis vürtsköömneid. Sega kokku vürtsköömen, neli supilusikatäit oliiviõli, kolm supilusikatäit datlisiirupit (otsi ökopoest), kaks supilusikatäit sidrunimahla, tšillipulbrit (doseeri vastavalt oma maitsele, retsept ütleb neljandik teelusikat), veidi sooja ja pipart. Sega kaste ja kapsas kokku, kui sul on, pane ka umbes poole granaatõuna seemned.

Jaga oma mõtteid

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s