Raudne vesi

Tagasi Saksamaale.

Oma esimesel täispäeval lonkisin esmalt veidi Oberurselis ringi, sest sõbrannal oli arstiaeg ja ma tahtsin ta ära oodata, et koos Bad Homburgi minna. Oberursel on küllaltki nunnu. Vanem osa on vana hea fachwerk ja uuem osa on… no selline tüüpiline Saksamaa minu jaoks. Meenutab mõnes aspektis Soomet. Poodide sildid just ja muu taoline. Seda on keeruline selgitada, aga mõlemas riigis on selline veidi kulunud ja mitte eriti eputav stiil.

Mis nad siis panevad sellise ronitava skulptuuri parki! Mis mõttes pole mänguasi? Teinud oma jurakas tugevamast metallist!

Üks väga hea viis originaalse ja sõjajärgselt “taastatud” fachwerki eristada, on vaadata, kas maja on kõver või mitte. Kui jooned on kõverad ja maja veidi lööbakil, on raudselt originaal, aga kui kõik nurgad täpsed ja kõik palgid ühe läbimõõduga on, on kindlasti uusehitis.

Keegi oberurslane pani Viinist koerajulgasildi pihta…

Ilm oli muide ka täiesti imeline tol päeval. Mõnusalt soe ja taevas on nii vapustavat sinist värvi. Suvel ei ole taevas mu meelest kunagi nii ilus, aga ilmselt on siin mingi seos päikese intensiivsuse ja nurgaga. Päikeseloojangud ja -tõusud on talvisel ajal alati vägevamad. Vaatan vahel hommikuti Alpide tagant tõusvat päikest ning kohati on pilvedele maalitavad värvid täiesti uskumatud.

Kas see aedik kaitseb põõsakest või on too ennekuulmatute kuritegude eest sinna vangistatud?

See aedik on hoopis helgem. Sakslastele muideks meeldib kohutavalt igasuguse kribu-krabuga oma trepikesi ja ukseesiseid kaunistada. Vahel läheb see väga kitšiks kätte (jah, ma pean siin aiapäkapikkude armeesid silmas), aga enamasti on see väga nunnu. Alumine ukseesine oli, olgu tõe huvides öeldud, Bad Homburgis.

Oberurselist leidsin aga hoopis taimeromantikat.

Ja siis ühe palja peega poisi. Ma lugesin kunagi mingit selgitust selle kohta, miks sakslastel noid palja peega kakavaid poisse siin ja seal leidub (muuhulgas ka portselankujukestena), aga ma üldse ei mäleta enam. Tuleks vist guugeldada. Huvitav mis võtmesõnadega ma proovima peaks?

Leidsin kohe viite katalaanide samale traditsioonile ehkki neil on need puhtalt jõuludega seotud. Goslari Dukatenmännchen on ka mainitud ehkki nad ei selgita miks too tegelane seal on. Nojah, sitta kah. Vaadake parem Oberurseli kõige nunnumat rohelist ust.

No ja kohaliku pruulikoja (muidugi on igas külas oma pruulikoda, Saksamaa ju!) menüü on ka puhas klassika. Kamakas siga, hapukapsas, leib (või siis pigem sai) ja toop õllekest.

Sõbrannal oli arsti juures probleeme ja seega ei saanud ta kuidagi tulema, mistõttu läksin S-Bahniga ära Bad Homburgi. Tubli kolm minutit tuli sõita.

“Ilus vaade” on tänavale päris tore nimi.

Piilusin kirikusse sisse, et anda endale veel aega mõelda, kus ja mida ma süüa tahaks ning nägin enneolematut innovatsiooni.

Ega koroonaajastul ole vist jah väga hügieeniline seda va õnnistatud püha veekest ühest mannergust võtta.

Lonkisin ühte vietnami toidukohta sööma ja sõbrants andis teada, et ta on nüüd minu poole teel, seega pärast natuke liiga paljut sööki ja klaasikestkohalikku õunaveini (sisuliselt käärima läinud mahl, ei maitsenud hea) liikusime juba koos edasi.

Bad Homburgi lossi ees oli täiesti võrratu seedripuu. See oli üüratu ning ma mõtlesin kohe kahetsusega sellele meie seedrile, mille me maha lõikama pidime. Peaks kuhugi uue istutama, aga meil on nii palju puid, mida me istutada tahame, seega vabu kohti napib.

Lossihoovis tekkis korraks tunne, et oleme hoopiski Itaaliasse ära eksinud.

Istusime mõnda aega seal hoovis ja lihtsalt lobisesime. Sõbrannal on uues kohas tutvusi vähe, seega ta oli veel suuremas suhtlusnäljas kui mina. Rääkisime üksteist surnuks.

Lonkisime Bad Homburgi suure pargi ja spaa poole, et ma saaks seda suurepärast mineraalvett mekkida, mida siin maa seest välja voolab. Nagu kraanikausikese punakast toonist eeldada võib, on vesi äärmiselt kõrge rauasisaldusega ning maitseb täiesti rõlgelt. Võtsin lonksu ja sülitasin selle kohe välja. Mõningaid kohalikke ei paistnud see maitse häirivat, sest nägin vähemalt ühte meest vett kanistrisse valamast. Tal siis ehk erinevalt minust vere rauasisaldusega probleeme ei ole.

Vana ja uhke spaa, kuhu ma sisse lõpuks ei läinudki, sest nad nõudsid igal hetkel, kui sa just vees ei vedele, maski kandmist ja see tundus kuidagi üldse mitte lõõgastav.

Nüüd ma siis tean, mida ma oma vanade matkasaabastega teen :)

3 comments

  1. reet

    Eeeeehhh… Vana hea Bäääd Hämm-böög (nagu üks kanadalane seda järjekindlalt hääldas)… reis kestis ju veel edasi, eks, selliseid imelisi sissekandeid tuleb ju veel?

Jaga oma mõtteid

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s