Maru taud

Me oleme nüüd kodus tagasi (jah, nüüd on tekkinud tunne, et ma saan lihtsalt “kodus” öelda ja mitte “Prantsusmaal” või “kodus Prantsusmaal”). Reedel hilinemiste ja muude asjade kiuste jõudsime ning olime endale auto vastu tellinud, mis välja ei ilmunud, seega läksime koju taksoga. Edaspidi võtame samas olukorras takso, sest nagu selgus, on Genfi lennujaamas pooled taksod minibussid, seega neli inimest, kolm kohvrit ja käru pole mingi probleem. N. hüppas CERNi juures taksost välja ja läks oma auto järele, ma lasin end koju sõidutada. Miks selline veider logistika? Lennujaamas pikalt parkimine maksab tunduvalt rohkem kui takso koju (80 franki, kui kedagi huvitab) ja kõik olid tänu hilinemisele liiga soodad, et bussiga CERNi minna.

Eestis sain kokku kõikidega, kellega oli vaja saada ning eriti hästi läks nendega, keda kohtasin korduvalt. Lisaks trehvasin kahe uue inimesega (lehvitan teile siit Prantsusmaalt!) ja üllatusin, kuidas blogide kaudu tundmine võib (ehkki ei pea) tekitada kohtudes pärast esimest viite minutit tunde, et ahh, ta juba vana tuttav ju! Sain Kumus käia, mööda Reidi teed promeneerida, esimest korda elus Paljassaare poolsaarel lonkida (ja kahte nudisti näha ehkki too teine oli end sellisesse kohta päikese ette laotanud, et ma tahaks teda pigem liputajaks nimetada), kaltsukatest seelikuid skoorida (mitte vaid endale), Hansalaadal uudistada, erinevates söögikohtades mekutada, Loomaaias luusida (N. oli siis ka juba meiega), Lottemaal lustida (või piinelda, sest oli palav ja me võtsime Itso-sani kaasa, mis oli ilmselge viga), Peipsi järves jalgupidi solberdada (vesi oli külm ja õitses veidi) ja lõputult lobiseda. Raamatuid ostsin ka ja kohvreid lahti pakkides tegin kaks virna. Hakkasin juba fotot tegema, et öelda, et näete, ma küll kukkusin läbi oma püüdes endale raamatuid mitte osta, aga lastele mõeldud kuhi on vähemalt kõrgem! (seal on, tõsi, mõningaid mu lapsepõlveraamatuid) Siis tõstis N. ühe riiete vahelt välja tulnud raamatu minu kuhja juurde ja noh, läks siis nii…

Murdusin ka jälle Baltijaama turu Sõbralt Sõbrale poes ning ostsin endale koju kola. Ma üritan end veenda, et need on kõik kasulikud ja vajalikud. Kokteilide segamiseks mõõdutopsik, lillepoti ümbrispott, vaasid… Loll, kes vabandust ei leia. Ma ei hakka parem mainimagi, et ma ostsin endale olude kokkusattumuste tõttu ka samovari, aga see jäi Eestisse, sest käsipagasi jaoks on ta veidi kobakas (ehkki kui inimeste käsipagaseid vaadata, siis…) ja veidi ebamugav transportida. Tuleb jääda ootama mõnd head hinge, kes mingil põhjusel siia piirkonda autoga tuleks. Või matkabussiga. Või suusabussiga. On kedagi? :)

Ühesõnaga oli üldiselt tore. Lõpp läks aga metsa ning selle lõpu oleks hea meelega vahele jätnud. Algas kõik esmaspäeval, kui ma ärkasin sõprade juures Tartus valusa kurgu ja käel sügeleva putukahammustusega. Magasin lahtise akna all ja putukahammustused pole suvel midagi ebatavalist (poisilgi oli vist paar), seega ei pööranud neile suurt tähelepanu. Teisipäeval sõitsime tagasi Kehra ja mul oli veidi imelik olla, seega võtsin õhtul Fervexit, magasin kolm tundi ja ärkasin keskööl räigelt sügelevate käte peale. Oli unetu öö. Hommikul oli Itso-san ka rohkem punniline, kui putukahammustuste puhul normaalne oleks. Perearsti pole, EMOsse punnidega ei lähe, helistasin perearstide nõuandeliinile. Arutasime variante ning arst pakkus midagi, mida ma variandina isegi ei kaalunud, aga mis, olgu ette ära öeldud, kahjuks täiesti tõsi oli. Käe-jala ja suutõbi ehk villiline enteroviirusstomatiit.

Tavaliselt põevad seda lapsed ja täiskasvanuid see eriti ei nakka. Ma olen vist eriti lapsemeelne inimene, sest mul põdesid lapsed seda väga kergelt, aga mina sain mingi eriti räige versiooni. 48 tundi lakkamatult sügelevaid ja villilisi käsi (ei, midagi ei aidanud sügelemise vastu, ma proovisin ilmselt kõike), suu ümber tulid ka kärnad ning ninna muidugi ka, seejärel ka villid jalgadele. Õnneks sügelesid vaid käed. Sügelesid ja olid valusad (jalad ka), no umbes nii nagu nad on siis, kui sul on vesivillid ja nahk on hell ja pinges. Magada ei saanud ehkki korra tabasin end öösel tukkumast, üks käsi kummeliteetõmmisega tassis.

Me viimased kaks päeva Eestis. Lastel pidi olema veel viimane täispäev vanavanematega (neid õnneks polnud Kehras, kui me saabusime ja siis tuli juba kohtumist piirata) ja meil N.-iga päev kahekesi linnas. Veidi hea ja parema ostmist, aga veel olulisema asjana veidi aega kahekesi, et nautida teineteise seltskonda ja lihtsalt käest kinni ringi jalutada.

Enteroviirus on ülimalt nakkav, olen ma nüüd lugenud, seega reedesed lennud tegid mind murelikuks, aga ma tahtsin koju. Lastel lahtisi haavandeid polnud (haavandivedelik ja muud kehavedelikud on need, mis nakkust kannavad), lapsed on ilastamise ja kõige lakkumise east väljas, palavikku polnud kellelgi, seega lendasime, aga mina panin endale juba lennujaama sisenedes maski ette (Lufthansa lendudel oli nõutav nii kui nii) ja kindad kätte. Viimast küll rohkem kaasreisijate trauma vältimiseks, sest kui ma ise enda lähedal selliste kätega inimest oleks näinud, oleks ma ilmselt paanikasse läinud. Maski panin aga asja pärast, sest muidu võiks nina katsuda ja siis teoreetiliselt midagi levitada.

Tänaseks on lapsed täiesti terved ja mina ilmselt ka enam nakkusohtlik pole, aga hoiame kolmapäevini perevälistest inimestest eemale. Mitu küünt ma lõpuks kaotan, on veel lahtine. Jah, ma ütlesin “mitu küünt ma kaotan”. Mul läks viirus ka küünte alla ja nüüd on küsimus, kas kõik, mille all on laike näha, tulevad ära, või läheb mõningatega õnneks. Kui läheb halvemini, räägime ilmselt viiest küünest.

Kui viiruse peiteaega vaadata, saime selle suurima tõenäosusega Lottemaalt või äärmisel juhul Loomaaiast. Kuidas? Pole aimugi. Ma katsun lendamise osas olevaid süümekaid alla suruda ja end lohutada sellega, et meiega Eestis kokku puutunud inimesed on kõik terved ning Tartu sõbrad puutusid meiega kokku ilmselgelt juba siis, kui esimesed sümptomid avaldusid. Samas N. ei nakatunud üldse, seega ehk pole seegi näitaja.

Ma võtaks nüüd nii vahelduse mõttes aasta aega terviseprobleemideta elu. Aitäh, sisse pakkida pole vaja, hakkan kohe kasutama.

6 comments

  1. reet

    Appi, kui õudne lugu! Meie sõprade lapsed olid Tartus kutsehariduskeskuse kandis samas hädas juuli algusepoole, nii et see tegelikult liikus Tartu linna pidi ka, nemad said arvatavasti naabrilapselt. Neil küll täiskasvanud vist nii lapsemeelsed polnud. Huvitav, kas mingi allergiaravim oleks võinud sügelemise ära võtta? Pean igatahes pöialt, et küüned alles jääksid ja Sa paari aasta pärast kogu õudust üldse enam ei mäletakski.

    • Rohelohe

      Ma allergiaravimit apteekri soovitusel proovisin ja ei miskit… Ausalt öeldes, kui mul oleks valida, et kas veel paar päeva sügelust või kõik küüned kaovad, siis ma kaotaks meeleldi kõik küüned. Küünte kaotus on esteetiline probleem ja et ma kusagil tööl esinduslik välja nägema ei pea, see mind suurt ei morjenda (ülikoolis kaotasin kolm korraga, kui kursavend peol mu sõrmed ukse vahele lõi). See sügelus aga… brr…

  2. K

    Kui mu pesamuna tuulerõugetes oli, siis ta kannatas tohutult selle sügelemise käes ja ma olin täitsa meeleheitel sellest olukorrast, aga õnneks soovitas perearst siis Poxclin`i ja pärast selle kasutamist oli elu lill. Huvitav, kas see aitaks ka selle villilise enteroviirusstomatiidi puhul? Pole meditsiini-inimene, seega soovitada ei julge, aga ise nii karmis olukorras olles ilmselt prooviksin.

    • Rohelohe

      Noh, enam ei sügele 😄 Kas see Poxclin on mingi vaht? Kui nii, siis selle puhul oli apteeker kahtleval seisukohal, aga ega ta allergiaravimi abisse ka uskunud (ja tal oli õigus).

  3. Laura

    Liiga hilja tuleb see soovitus vist, aga mul onnestus ka see nakkushaigus pojalt saada.
    Minul aitas pikk leiges vannis istumine.
    Kohe tosiselt enne vanni minekut oli olek vaga nadi, aga peale vanni need punnid vist kuidagi kuivasid ara, voi see vedelik imbus valja. Igas tahes peale vannis kaiku oli peaaegu inimese tunne tagasi.

Jaga oma mõtteid

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s