Plaanid ja tegelikkus

Mu esmaspäevane lend Genfist Zürichisse pidi väljuma 10.10 ning liikusid õudusjutud umbes lennujaamadest ja vajadusest eriti vara kohal olla. Genfi kohta oli arvamusi seinast seina. Mõni ütles, et pole mingeid järjekordi, teised ägasid, et jäid vaat et lennust maha. Parem minna siis juba varem, arvasin ma.

Sõitsime kodust umbes kell 7 välja, sest ehkki lennujaama saab umbes poole tunniga, algab umbes siis ka liiklusummik, seega lähme varuga. Ummikut ei olnud. Ebatavaline. N. parkis auto, läksime lennujaama, Swissi lettide ees oli umbes kümnepealine järjekord ja enne järjekorda astumist oma piletit näidates ütles klienditeenindaja, aga et kui sul vaja vaid pagas ära anda, siis mine sinna masina juurde. Iseteenindus. Muidugi! Star Alliance’i lendudega saab seda Genfis kasutada! Olin selle täiesti unustanud… Skännisin oma pardakaardi, printisin kaks lipikut, kleepisin need kohvri ja käru külge, viisin lindile, skännisin uuesti ja valmis.

Kell polnud veel kaheksagi, kui ma turvakontrolli jõudsin. Ka seal haigutas täielik tühjus, aga kui ma juba olin endale eripääsme ostnud, siis muidugi ma kasutasin seda. Sai siis eriti kiirelt läbi. Kell oli kaheksa. Pardaleminekuni oli tund ja nelikümmend minutit. Ostsin hommikusööki ja istusin lastega mänguväljakule maha. Mõnda aega see paelus neid, siis tuli ringi kõndida, sest poiss ei tahtnud istuda (Sipsik muidugi tahtis, aga no ühega annab läbi rääkida ja teisega mitte).

Pardaleminekuajaks oli suurem osa kaasa võetud söögist otsas. Esimene lend oli 35 minutit ja hilines ehk viis minutit, aga et muidugi oli kahe lennu vahel vähe aega, aga pikk maa kõndida, palusin vahekäigus istunud naisel end kiirelt mööda lasta, sest ma pidin järgmisele lennule jooksma. Siit ka põhjus, miks ma käru pagasisse ära panin – kui ma käru ootama jään, võin lennust maha jääda. Kiire vetsupaus (pressisime kolmekesi end kabiini, sest muidugi olid invavetsud kinni), ostsin mustikaid ja õunu, lidusin (poiss süles) karuper väravasse B07, mis oli mingi eriti eraldatud ala, kus toimusid vaid bussiga pardale minekud. Lend juba 5 minutit edasi lükatud. Sõin võikut, poiss vajas mähkmevahetust ja pardaleminek. Ei, tehniline rike, kõik tagasi välja! Või no mitte välja, me ei olnud veel bussilegi jõudnud, terminalis seisime. Ootasime ja ootasime, mina mõtlesin, et tegelikult päris hea, sest nüüd jõuab mu kohver küll lennule. Lõpuks algas uuesti pardaleminek ja Itso-san otsustas sel ajal, kui ma pileteid skännisin, teha sööstu avatud ukse poole. Minu röögatatud “STOPP!” teda ei heidutanud, aga õnneks haaras keegi temast kinni ta tõstis ta mu juurde tagasi. No olgu, ta poleks kaugele jõudnud, aga no siiski. See laps ei kuula ikka üldse…

Saime lennukisse ja selgus, et meie lennukoridoril laiutab kole äikesetorm, seega me peame ootama. Ootasime. Ootasime. Lõpuks lendasime. Maandusime Tallinnas kell viis ehk vist poolteist tundi hiljem kui pidanuks, aga pagas tuli tõesti kohale!

Lapsed käitusid üldiselt eesrindlikult. Oli hetki, aga no nad on ka “kohe-kohe neli” ja “sügisel saab kaheseks”, seega mõningased hetked kuuluvad lihtsalt eakohase käitumise juurde. See on ühtlasi viimane reis (st kui tagasireisi ka sisse arvestada), kus poiss süles reisima peab, mis mind rõõmustab, sest lapse lennu ajal süles hoidmine on palav ja tüütu. Mu rahakott muidugi niutsub veidi, sest edaspidi saab see Eestisse tulemine veel kallim olema. Ma N.-i piletite hindu ei tea (aga ta mainis, et päris kallis olevat), aga minu ja laste piletid olid kokku umbes 1300 franki. Järgmine aasta maksame poisi eest ka, siis saab vist sinna kahe ette keevitada. Aia. Kalliks läheb see kodumaa armastus :)

Jaga oma mõtteid

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s