Tagasi minevikku

Käisin täna pangast läbi, et oma tšekiraamat ära tuua. Just. Ma vandusin kunagi, et sellist iganenud lollust mina endale ei taha, aga when in Rome… Diivanitüübid olid viimane tilk karikasse, sest ülekanne oli ikka nii-nii võimatu ja mina lihtsalt keeldusin eurotellisega nende juurde minemast (automaat annab maksimaalselt 50-euroseid). Ma ei saa aru, miks ülekanne neile ilmvõimatuna tundub. Ei ole mingi nurgatagune urgas või mustalt tegutsevad tüübid. Neil on Saint-Genis-Pouillys suur töötuba ja pood ning mu meelest pole pangakontota ka Prantsusmaal enam firma omamine võimalik. Aga ei. Murdusin siis ja tellisin tšekiraamatu. Raamatukest saades (selles on 33 tšekki, miks just selline arv? Kes teab!) palusin pangamehel endale selgitada, kuidas sellist veidrust kasutatakse, et ma ikka õigetesse kohtadesse kirjutaks. Homme kirjutan kolm tšekki valmis (isa ja kahe poja firma, igale üks) ja jätan need N.-ile. Mitte et just mina peaks neid kirjutama, sest raamat on me mõlema nimel. Ikkagi peene ühiskonto ja puha ehkki minu perekonnanimi on sealt puudu, sest ilmselgelt sai neil ruum otsa, seega seal on monsieur N. Perekonnanimi ning madame Eesnimi. Olgu siis…

Ma olen diivanitüüpide peale veidi kuri ka. Alguses oli jutt, et naha saab värvida misiganes värvi, seega saatsin neile oma soovi. Selgus, et ei, ikka ei saa, sest kui enne oli hall, siis saab olla hall (või ilmselt must). Olgu, see helehall on ka kena. Nägin nädala eest diivanit ja sain šoki. See on tumehall. Nagu ka tugitoolid. Tähendab, ilmselt see on lähedane (kuid siiski tumedam) sellele värvile, mis diivanil kunagi oli, sest ta oli küllaltki kulunud, aga… Mina olen harjunud helehalli diivaniga ja ma ei tahtnud tumedat diivanit. Ma tegelikult ei tahtnud ka nahka, aga kattevahetus oleks olnud kuni kolm korda kallim (viiekohaline summa) kui see, mida nad tegid. Kahtlemata kvaliteetne töö, aga mitte see, mida ma tahtsin. Ei, ma ei hakanud vaidlema. Ma ei suutnud ja nad oleks mu seal kolmekesi surnuks rääkinud oma argumentidega. Küllap me harjume selle tumedaga ja kui ei harju, siis lohistame teisele korrusele ja leiame alla uue. Eriti küll ei tahaks, sest kvaliteetne, ilus ja mugav diivan on. Lihtsalt tumehall. Peaaegu must.

Plaatija pani elutoas viimased plaadid maha ja peaks esmaspäeval põranda ära vuukima. Ta küll viis mingil põhjusel kõik oma tööriistad minema, seega ma olen veidi segaduses, aga bossiga rääkides ma rõhutasin, et järgmisel pühapäeval tuleb meil köögimööbel üles kanda (no ei pea, aga ma tahaks) ja sellest järgneval esmaspäeval tulevad diivan, tugitoolid ja kummut, seega parem olgu tehtud. Laua ja toolid sain kätte! Lauaplaadil avastasin muljumisjälje, mille osas ma ei oska esialgu midagi ette võtta. See ei sega mind (N. raudselt viriseb), aga ideaalis võiks selle kunagi korda teha, aga see eeldaks vist puidupastaga täitmist ja siis puukiu peale joonistamist. Mõne aasta pärast puhastan nad kõik ära, punun toolidele uued isepadjad (ei, pole ealeski midagi peale patside ja pärjade pununud) ja teen kõik korda. Enne õpin prostama mööbli peal veidi taastamist. Täna näiteks lihvisin trepitükkidelt värvi maha. Trepiga oli üldse paras nali, sest see võeti betoonastmete* pealt maha ja pandi garaaži, kuid ma ei leidnud seda enam sealt. Küll aga leidsin põnevad köögimööblitükid, millest seinariiulid teha plaanisin. N. ostis isegi L-kinnitid ära, aga õnneks ei jõudnud seina panemiseni, sest kaks õhtut tagasi mõtisklesin enne uinumist mingil põhjusel trepi üle ja mul plahvatas. Need riiuliks sobivad mööblifragmendid on tegelikult me trepp! Või no kaks peamist juppi, veel kolm leidsin õuest materjalihunnikust (sortisin ära ja ladusin enam-vähem süsteemselt keldrisse) ja üks liist on vist kadunud ehkki ilmselt on ta seal “süsteemses” materjalihunnikus. Tuleb homme otsida. Tükke tuleb veel korra kardedama paberiga lihivada, siis ehk siit-sealt mõned kohad puupastaga parandada, vähem karedama paberiga lihvida ning lakkida.

* Enne, kui trepp lahti kangutati, olin ma mõelnud, et ehitan trepi ringi ehk et teen trepi sisse hoiustussahtli käsitolmuimejale ja muule taolisele tränale, aga siis võeti trepp lahti ja selgus, et seal all on betoonist astmed. Kerge pettumus, aga no mul poleks selle trepi ehitamiseks nii kui nii aega olnud.

3 comments

  1. Alex

    Värvi võib maha saada ka kuumaõhupuhuriga. Vähem nühkimist. :) Aga muidu nii tore lugu. Kohe selline eluline.

Jaga oma mõtteid

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s