Pildiuputus

Ma ei jõudnud vahepeal kirjutama ja mul on nüüd jälle terve posu pilte kogunenud. Katsun osad neist vähemalt siia üles panna ning juurde meenutada, mis viimastel päevadel juhtunud on.

Näiteks jalutasin ma sinna N.-i õepoja sünnipäevale ja et ilm oli meeldivalt soe (viimased päevad on olnud vihmane ja külm), otsustasin endale jäätist osta. Valikus oli brie ja mustikatega jäätis ning müüja teine küsimus mulle oli, et kas ma ikka tean, et brie on juust. Esimene küsimus oli, kas topsi või vahvli sisse ja ma ei saa aru, miks nad vahvlijäätisele plastikust lusika sisse torkavad.

Ühe vanalinna hotelli ees magab alati see lontu. Plovdivi kodutu koera klassikaline näide. Valge-pruuni (vael valge-musta) laiguline, kollane kiip kõrva küljes (näitab, et teda peetakse inimestele ohutuks ja ta on kastreeritud või steriliseeritud), lesib kusagil ja ei tee inimestest üldiselt välja. Täna õhtul restoranist koju tulles oli ta end trepil olevale vaibale kerra tõmmanud. Ilmselt siis maskott.

Reedel (ilmselt) võtsime Sipsiku kaasa ja sõitsime Asenovgradi, mis on kohe Plovdivi külje all ning meie esimene peatus oli paleontoloogiamuuseum, mis muidu on selline ajast ja arust kohake, aga kus näeb siit samast lähedalt leitud hiideluka skeletti. Olgu tõe huvides öeldud, et see pole originaal. Originaal on muidugi Sofia loodusmuuseumis.

Muuseumi fuajees olid suured seinaplaadid annetajate nimedega. Mulle meeldivad eriti need kaks härrasmeest, kes vastavalt 20 tonni ja 8 kuupmeetrit liiva annetanud on.

Parkisime auto kesklinna ja ma pidin nentima, et ma pole kunagi Asenovgradis ringi kõndinud. Ma olen sellest lugematuid kordi läbi sõitnud, aga ei kunagi peatunud. Ega seal otseselt midagi erilist polegi, sest peamine vaatamisväärsus jääb linnast välja. Seinamaalil on ta täitsa näha, aga enne kui me sinna läksime, lasime Sipsikul veidi mänguväljakul kiikuda ning mina kergitasin kulmu.

“Suitsetamise tsoon,” ütleb prügikastil olev kleeps. Neid prügikaste oli mänguväljaku ümber olevas pisitillukeses pargis umbes kaheksa.

Jões on vett vähevõitu, aga jõeäärne on muidu kena. N. rääkis, et kui ta väike oli, elasid ühed ta vanavanemad Asenovgradis ning too linn on alati olnud kuidagi korralikum, mis väljendus näiteks selles, et jõe äärde ja peatänavale patseerima minnes löödi end üles. Vanamehed korralike ülikondade ja viksitud kingadega, prouad kleitide ja kübaratega.

Väikese jalutuskäigu järel sõitsime linnast välja Aseni kindluse varemete juurde. Võrreldes eelmise korraga on sinna tekkinud nii tasuline parkla kui ka pilet, aga kumbki ei maksnud suurt midagi. Piletimüügimajakese aknal oli ka silt, et lähedal on külastamiseks avatud koobas, aga nende hooaeg algab alles mais, seega selle peame mõni teine kord plaani võtma. Kindluse varemed on nagu varemed ikka, aga mis seal lisaks vaadete vahvad on, on see osaliselt taastatud iidvana kirik.

Alumine korrus on väga askeetlik, aga ülemisel korrusel on isegi freskosid veidi alles. Alumisel korrusel sai mingisse auku münte loopida, mis Sipsikule väga muljet avaldas, seega ta joonistas õhtul “kiriku ja mündi”. See roheline ristkülik, juhuks kui te aru ei saanud. Kollane pliiats ei olnud piisavalt erk, et münt sealt roheliselt taustalt välja paistaks.

Lõunat sõitsime sööma Batškovo kloostrisse ja me tõesti vaid sõime seal ühes restos ning kloostrisse ei läinudki. Ma tegin vaid kiire tiiru seal ees oleval turistiturul (hiina kräppi on jälle rohkem kui kohalikku käsitööd), et keraamikat vaadata ning leidsin muuhulgas meeautomaadi.

Järgmisel päeval otsustasime veelgi kaugemale sõita ning suundusime Koprivštitsa poole. Võtsime väiksema tee, mida mööda me vist kumbki kordagi sõitnu polnud ja Stroevost (väike külake-linnake) läbi sõites märkasime keset peaväljakut MIGi. Oli vist 21. Ma küsiks N.-ilt, aga ta magab.

Mingil hetkel olevat Bulgaaria õhuvägi nende kasutamise lõpetanud ja neid pakuti linnadele-asulatele vaatamisväärsusteks. Ilmselt siis keegi oli kärme soovima. Ma ei tea, mulle ei meeldiks midagi sellist oma kodukohas näha. Sellised asjad kuuluvad lennundus- või militaarmuuseumisse.

Kopvrištitsasse on Plovdivist veidi alla kahe tunni sõita ning väikelinna sissesõit on Plovdivi poolt tulles päris kole ning mingil põhjusel oli terve kari hobuseid tee peal kondamas, mis tekitas elevust ja samas ka veidi ärevust. Miks siia kaugele (asula on suht eraldatud kohas) sõita? Vaat miks:

Kogu asula (mõningate uuemate mööndustega) on arhitektuuriline mälestusmärk ja oi kui ilus! See on Plovdivi kõrval teine koht, kus neid toredaid nukumajakesi leidub. Too kollane on kool ja sinine restoran. Millised kirkad värvid!

Juhin teie tähelepanu faktile, et kohalik hambaarst toimetab tolles kenas vanas majas ning nüüdseks on vist enam-vähem reegel, et igasuguste äride sildid peavad olema ajastutruud. Ei, seal on kaasaegsemaid ka, aga enamusel oli mu meelest majade stiiliga klappivad sildid.

Ma ei tea, kas ma olen seda maininud, aga bulgaarlastele meeldib enda aiale müür ümber ehitada. See on mõneti ajalooline komme mu meelest, sest õu oli kui elumaja pikendus ja müür aitas uudishimulikke pilke eemal hoida. Hajakülasid siin pole ja omavaheline suhtlus on intensiivsem kui Eestis, seega ehk andis kodust kindluse tegemine võimaluse peituda. Turvalisem oli see kindlasti ka.

Seinu ei sodita, neile tehakse sgrafiitot! Mingi nurga alt vaadates päris ilus ehkki majaomanik vaevalt eriti rõõmustab.

Kohe sgrafiitotud maja lähedal oli täpselt sama värvi kirik, mille hoovis kudrutasid tuvid (kodustatud eksemplarid) ja kus N.-il võttis nööbist kinni mingi mees, et temaga veidi lobiseda ja selgus, et ta elab meie Mägiküla kõrvalkülas ja ajab kodus samakat. No teeb rakiat. Ja tal olevat vaadis hoitud vanemat kraami. Andis oma numbri ja puha. Kõlab piisavalt kummaliselt, et tekitada soovi seda kõik vaatama minna, ise lootes, et mürgitust ei saa.

Kirikus sees olid imelised lühtrid…

ja omapärane küttesüsteem…

ja hunnitu triibuline vaip.

Pühapäeva hommikul läks N. meile üht kindlat hommikusöögiküpsetist ostma, aga kõik kohad olid kinni, seega ta tõi hoopis mošee kohvikust baklavaad ja muud taolist.

Suutsime kolmekesi vaevu ära süüa poole sellest. Taldrik on praetaldrik ehk et need on suured tükid. Mu meelest oli seal mošee kohvikus varem parem baklavaa…

Me oleme muide hulganisti mõnusaid söögikohti avastanud. Ma arvan, et ma teen reisi lõppedes ühe soovituste nimekirja. Kes teab, ehk kulub kellelegi marjaks ära. Suurem osa neist kohtadest on ilmselt ka paari aasta pärast veel olemas.

Aga nüüd on aeg uinuda. Järgmised pildid juba homme. Usutavasti.

Jaga oma mõtteid

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s