Vaatenurga küsimus

CNN ketrab juba mitmenda artikliga teemat, kuidas Euroopa suhtub põgenikesse erinevalt. Siin on näiteks viimane artikkel. Tähendab, ühest küljest ma mõistan seda muret, et ebavõrdne kohtlemine, ksenofoobia ja rassism jne, aga samas… Kas see pole mitte universaalne asi, et sa tunned rohkem kaasa ja tahad aidata inimest, kellega sa suhestuda oskad? Umbes nagu paljud ei suuda lugeda raamatuid, kus pole tegelast, kellega nad suudaks samastuda (mind, oo erilist lillekest, pole see kunagi seganud). Oleks olukord, kus näiteks tuleks Tansaaniasse põgenikud Itaaliast ja Etioopiast, oldaks ka etiooplaste vastu soojemad, sest nad on rohkem omad. Ja nad on naabrid. Kuidas sa siis naabrit ei aita? Poolakate jaoks on ukrainlased naabrid ja nii mitmelgi tasandil “omad”. Muu Euroopa jaoks ka. Ning jah, see, et nad on valged ja kristlikust kultuuriruumist mängib siin absoluutselt rolli, sest kultuuritaust teeb su kas võõramaks või omamaks. Humanism humanismiks, me oleme siiski sisimas koopaelanikud.

Rääkimata sellest, et me oleme kodeeritud rohkem kaasa tundma naistele-lastele kui noortele meestele. Fakt, et ukrainlaste mehed (osaliselt küll tänu keelule lahkuda) jäävad riiki, et seda kaitsta, tõstab nende väärtust ja seeläbi ka kaastunnet nende naiste-laste vastu, kes sõja eest põgenevad, sest põgenevad tõesti need, kes on rohkem haavatavad. Ka mul on raske mõista noid põgenikke, kelle pere kraabib kokku 5000 dollarit, et saata üks noor mees sõjakoldest ära. Mees, kellel on sageli ka juba pere ja lapsed. Või siis nooremad õed-vennad. Jah, retk Euroopasse on ohtlik ja sageli füüsiliselt raske ning jah, nad loodavad pered järgi tuua, aga… kas praeguseks pole tänu internetile juba selge, et see perede järgi toomine ei pruugi ilmselt õnnestuda (või võtab 5+ aastat). Ja kuidas sa jätad oma pere sinna sõjakoldesse maha? Ja miks sa ei jää ja ei võitle?

Umbes samal põhjusel on mul, hoolimata isiklikest kontaktidest, raske ka kaasa tunda neile venelastele ja valgevenelastele, kes nüüd oma riikidest põgenevad ja sõjavastasusest räägivad. “Me ei saa protestida, meid pannakse vangi!” Teil on olnud, olenevalt riigist, 20-30 aastat, et midagi muuta või seda vähemalt üritada. Revolutsiooni on vaja, mitte vaikset leppimist! Mul on kahju hoopis neist ajateenijatest, kes Ukrainasse saadeti. Neist pooled on ilmselt täiesti normaalsed inimesed, kes on viimse ihukarvani hirmu täis ja ei taha seal olla. Kahuriliha, ei muud.

Me leiutasime ratta ja interneti ja kosmoselaevad, aga me oleme ikka täielikud pärdikud. Ja see võrdlus ausalt öeldes solvab pärdikuid.

Häšštääg UskInimkondaKadunud

Jaga oma mõtteid

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s