Remont. Teine nädal.

Mu mõrvarlikud fantaasiad jätkuvad, kuid ma olen ühtlasi aru saanud, et see “adjutant laseb kuuli pähe” oleks halb, sest see keerataks kohe meie vastu – vandenõu ja märterlus! Õde ütles, et ta loeb uudiseid vaid kaks korda päevas, sest muidu hakkab ajudele ning tõsi ta on. Ma kahjuks ei suuda ERRi ja CNNi iga natukese aja tagant värskendamata jätta ehkki teen seda siiski harvemini kui varem. Nagu Raadihääl nentis, on see mõneti õudne, kui kiiresti tekib tuimus ja “normaalsus”. Istumegi nagu konnakesed järjest soojemaks minevad vees ja ei pane tähelegi, et katel juba mulinaga keeb. Aga jätkem see ja talletagem hoopis me remondiseiklusi.

Eelmisel nädalavahetusel vaatasime majas ringi ja imetlesime tekkinud avarust. Lisaks tirisin ma siit-sealt maha värvitavat tapeeti. Oi, see oli mõnus! Kui ääre lahti saad, jookseb terve paan ludinal seinalt maha. Umbes poole tirisin maha ja pool on veel võtta, sest meil tuleb ilmselt kõikidele seintele kipsplaat kleepida ja siis pahteldada-värvida. Või no mis meil. Me toredatel poolakatel ikka. Tapeet tuleb seepärast maha võtta, et muidu ei nakku liim piisavalt hästi ja kipsplaat võib lahti tulla ning seda ma küll ei tahaks.

Lisaks käis N. aianduspoes ja ostis meile viljapuid. Meil kasvavad aias nüüd kirss, viigimari ja hurmaa ning kui kaks esimest on meil naabri aias ka ja kasvavad mühinal (tõsi, kirsi kohta sõnas naaber, et viimastel aastatel mingil põhjusel kukuvad viljad valmimata maha), siis hurmaad ma siin kusagil näinud pole ehkki neid aianduspoes müüakse. Bulgaarias neid kasvatatakse ja nagu ma lugesin, siis too algupärane Aasiast pärit puu meil ellu ei jääks, aga külmemate (st mitte troopiliste) piirkondade jaoks on aretatud vastupidavam sort ning see meil usutavasti siis ka on.

Pühapäeva õhtul joonistasin valmis n-ö elektrisüsteemiplaani ehk märkisin majaplaanile ära, kuhu mis minema peab ning N. saatis selle koos lisakommentaaridega esmaspäeval elektrikule.

Esmaspäeval oli mu muruplats küttefirma autosid täis. Tipphetkel vist üks suur kaubik, kaks pirukaautot ja väike sõiduauto ning täristamine hakkas pihta. Võeti maha pea kõik veetorud ja asendati uutega (vanad olid vasest ja juba väga rohelised), plaaniti ventilatsioonitorude asukohti ning peagi järgnes sellele ka suur aukude puurimine. Tänaseks on mul kahes riidekapis augud keldrisse ja sealt aukudest on läbi pistetud suured torud. Tubades on seintes augud, kust õhk peaks hakkama sisse puhisema ning terve garaaž on tolmu täis. Ma ei taha hetkel veel eriti sellele mõelda, kui tüütu kõike seda koristada saab olema, sest suurem osa me maisest varast on garaažis. Lisaks on paigas seinale mineva vetsupoti “raam”, veetud on lisatorusid ja kõik näib laabuvat.

Neljapäeval ilmus jälle töid vaatama ka boss (see tore hispaanlane, keda on võimatu tabada) ja ta sõnas, et tead, mul on su elektriprobleemile lahendus. Sul on siin piisavalt ruumi (isolatsioonikihti oli veidi rohkem, kui me alguses arvasime), me matame kaablid uuest isolatsioonikihi alla. Mitmes kohas tuleks selleks küll põrandasse sooned lõigata, et kaablid madalamale panna, aga nii ei pea kõike ringi tegema, sest see ringitegemine maksab ilmselt 10 000, aga katmine umbes 2000. Lubasin selle peale mõelda.

Arutasime seda N.-iga ja mõtlesime, et ootame esmalt elektriku hinnapakkumise ära. Üldiselt kippusime me küll siiski seda meelt olema, et me siiski pigem vahetaks kõik välja, sest parem teha seda nüüd ja olla kindel, et midagi meie siin elamise ajal ei juhtu, kui ehk 5-10 aasta pärast mingil imeviisil põranda all olevaid juhtmeid vahetama hakata. Lisaks ei usu ma, et seda hullust ikka nii “matta” saab, sest kohati on seal ikka sellised puntrad, et anna olla. Seda isolatsioonikihti tuleb meil aga vist nii kui nii põrandale valada, sest põrandad on väga ebatasased ning nagu öeldud, oli meil seda isolatsiooni seal rohkem, kui arvasime, seega põrandakõrguse taastamiseks tuleb veidi täita. Iroonia, kas pole? Lammutad kõik välja ja siis paned tagasi…

Laupäeval oli mul istutustalgu. Või no mis talgu, mina ja vahel Sipsik. Istutasin maha kaks karusmarja (üks punaste, teine kollaste viljadega), ühe mustsõstra, ühe punasesõstra, ühe karussõstra ehk sõstiku (millised nunnud nimed!) ja vist kuus vaarikat. Vaarikataimed sain tuttavalt, muud taimed aianduspoest. Järge ootavad veel kaks põldmarja (okkavabad taimed) ja üks tayberry, mis on vaarika ja põldmarja ristand ning mille eestikeelset nime ma ei tea. N. on aastaid rääkinud, kuidas ta tahaks neid kunagi oma aeda ja et aianduspoes neid juhtumisi oli (õigemini oli järgi täpselt üks taim), siis tema tahtmine peagi täitub. Tuttav lubas mulle kuni viis vaarikataime veel ning kui need kõik vohama hakkavad, on mul peagi suur vaarikavõpsik, mis meid kõiki hullupööra rõõmustab, sest vaarikad maitsevad siin peres kõigile (eriti N.-ile). Naaber käis ka pidevalt mu tegemisi uudistamas ja talle näib vist väga meeldivat, et me aeda loome. Mul on kuri kahtlus, et siin majas pole midagi sellist varem väga tehtud. Vähemalt mingeid jälgi sellest ma siin küll ei näe.

Lisaks oli ka väike koristus- ja sortimistalgu ehk panime maja seina äärde virna kõik lammutustöödest päästetud puitmaterjali ning seda on palju. Mu eesmärk oli lammutamise ajal võimalikult palju asju välja sorteerida ja konteinerisse vaid klibu panna, seega igasugused metallist liistud ja kõik puitmaterejal laoti mulle maja ette suurde kuhja, mille ma eelmisel nädalavahetusel ära sorteerisin (prügi, naelavaba puit, naeltega puit). Terve nädala võtsin iga võimaliku vaba hetke ja puhastasin puitu naeltest ja kruvidest ning nüüd on meil suur hulk kasutatavat puitmaterjali, millest aiaäärset piiret-lillekasti ehitada. Lisaks veel kõik uksed, mida ehk ka ühe projekti jaoks vaja läheb. Tulemus on see, et mul on jäätmejaama viia vaid väike kotike pisemate purunenud puitliistudega ja see teeb mulle ebanormaalselt palju rõõmu.

Tõele au andes vaagisin ma pikalt, kas mitte alles jätta ka me vana vanni, sest ma tahaks aeda veesilma ning et seda saada, tuleb mingi vett pidav asi maa sisse matta. Vann sobiks suurepäraselt. N. ohkas. Nõustusin lõpuks vanni konteinerisse viskama ja lobisesin seejärel ühe taaskasutushullust sõpsiga, kes ütles, et ta jätaks kohe kindlasti vanni alles. Käisin terve nädalavahetuse ümber konteineri ja mõtlesin, et kas õngitseks välja või ei. Lisaks ei viidud seda va konteinerit enne kolmapäeva ära (pidid viima esmaspäeval, aga noh), seega ma sain ümber selle veel korduvalt tiirutada ja vaagida. Lõpuks jäi see vann N.-i kergenduseks konteinerisse, aga veesilma loon ma ükskord nii kui nii! Lindude, siilide, putukate ja kasside hüvanguks! Ehk tuleks nii konni ka aeda. Ühe suure kärnkonna ma sügisel leidsin. Ma kaevasin me põldmarjarägastiku kõrvale kallatud komposti- ja lehesegus mingil põhjusel ja too oli sinna talveks magama keeranud.

Elektriku hinnapakkumine saabus täna ja on ligi 8000 eurot, mis võtab suure ampsu mu eelarvepuhvist, aga see on kõik hea eesmärgi nimel. Täna garaažis pesu pesemas käies märkasin, et sein on märg, seega mingi uus toru vist lekib. Keerasin need kraanid, mis mu meelest vannituppa viivad, kinni ning homme, kui töömehed saabuvad, lasen asja kontrollida. Võib-olla me poleks tohtinud vannitoa seina ajutiselt pandud kraani kasutada? Aga kus ma muidu taimede jaoks vett oleks saanud? Õuekraan ühendati lahti ja enne, kui me oma mööblit eest ära ei tõsta, sinna vist garaažist ligi ka ei pääse, seega vett pole õues lähiajal loota.

Homme tuleb minna jäätmejaama. Susi on hetkel prügi triiki täis, sest panin sinna lisaks puidukotikesele ka ämbri metalliga (ukselingid jmt), vana dušikardinapuu, mikrolaineahju (ülemise korruse oma otsustas paar päeva tagasi valgusšõud korraldada ja ma pidin peaaegu ehmatusest südamerabanduse saama) ning suure kotitäie värvitavat tapeeti ja isolatsioonivilla, mis torukapist välja tuli. See vill suurem asi heliisolatsioon küll polnud, sest ülemise korruse veetõmbamine oli ikka liiga hästi kosta. Noid kotte on mul majas veel kolm ja tuleb ilmselt sama palju veel.

Uskumatu, aga me liigume päris kiiresti edasi. Hoolimata üllatustest, mis majaremondi juures harva head sorti üllatused on. Ütleks, et on olnud imeline nädal, aga neljapäeval sõideti mulle ummikus tagant sisse, seega Susil on kerge mõlk (või no plastikus mõra, need pamperid või mis iganes nende nimed on, on ju plastikust). Oli selline hetk (laste tagaistmedraama ja roheline tuli), kus mu aju üldse ei registreerinud, mis juhtus, seega muidugi ei jäänud ma seisma, et asja klaarida, seega see õpiraha tuleb kenasti meie taskust, mitte tolle teise juhi kindlustusfirmast. Õnneks on kahju väike ja kohalikku sõidu- ning parkimiskultuuri arvestades pole mu meelest seda pamperit (on ju pamper? või ei? Bumper) vahetada mõtetki. Nii kui nii rihib keegi mingil hetkel jälle ära.

Järgmisel nädalal tullakse kööki mõõtma ja ehk saab ventilatsioon valmis. Seejärel tuleb loodetavasti elektrik, 9. aprillil lendame Bulgaariasse, 26. aprillil tuleme tagasi, siis tuleb kohe müürsepp ning mais hakkame poolakatega loodetavasti lage-seinu remontima, tulevad aknad-uksed, siis tehakse lõpuni põrandaküte, põrandad, vannituba ja vets ning kui kõik tõesti nii laabub, saab juuni esimeses pooles köögi sisse. Plaan on vähemalt paigas!

Jaga oma mõtteid

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s