Remont. Esimene nädal.

Ma pean nentima, et ma mõtisklen viimasel ajal palju. Näiteks selle üle, kumb oleks parem variant, kas see, kui Vladikese adjutant talle ühel hetkel lihtsalt kuuli pähe laseks või see, kui Vladikene tele-eetris insuldi saaks ja siis järgnevad 20 aastat täishalvatuna, kuid selge mõistusega mähkmetes ja voolikute küljes veedaks? Tõsi, see mõistus pole tal päris selge juba praegu, aga saate mõttest aru küll, eks? Kui ma ei eksi, siis Stalin suri umbes nii. Ta sai insuldi ja lähikondlased kuulsid toast imelikke hääli, kuid kartsid ruumi siseneda ja nii ta hommikul leiti.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Eelmisel reedel alustasime oma remonti ja ma tahaks talletada, mis vahepeal juhtunud on.

Reedel viis N. lapsed hoidu ja aeda ning siis käärisime käised üles ja asusime kolima. Osa asju üles, osa alla garaaži, osa asju ära. Ära viidud osa tuleb küll tagasi. Me nimelt otsustasime teha rahakotivaenuliku valiku ning oma diivani ja tugitoolid (mitte need IKEA omad) ära renoveerida lasta. Selgus, et neil pole vaja katet vahetada vaid et nahka saab renoveerida ja (loodetavasti) igasse värvitooni värvida. Õigus, ma vist juba kirjutasin sellest. Kui mehed olid diivani ja tugitoolid kaubikusse vinnanud, küsisin ma mu kontoritooli imetlevalt vanemalt mehelt (isa-poja ühisfirma), et kas ta vaataks ehk me pähklipuust suurt puhvetkappi. Pudiseb veidi siit ja sealt, kas ma võin ta veel paariks aastaks nii jätta? Madame! See tuleb kohe ära päästa! Mööblis on need pisimutlased, kes seda vaikselt söövad ja ehkki ma pakun, et poleks siin paari aastaga veel midagi juhtunud, tundus mõte renoveeritud kapist, mida ma pealegi veel nüüd kuidagi garaaži vedima ei pea, väga peibutav. Oleks ma teadnud, mis tulemas on, oleks ehk teisiti otsustanud.

Kolimist jätkasime veel nädalavahetusel ning kui ma pühapäeva hommikul köögikapid tühjaks teinud olin, keerasin ühtlasi kraani kinni. Pärastlõunal käisime Sipsikuga ühel sünnipäeval ja kui me naasime, teatas N., et meil on köögis gaasileke. Uurisin veidi, kallasin seebivett ja selgus, et lekib gaasikraani ühenduskoht ning nimelt see, mis on tsisterni poole ehk et kraan on kasutu. Ilmselt lõi see, kui ma kraani sulgesin, ühenduskoha kuidagi lahti. Meil on majas kaks gaasikraani. Üks köögis ja teine garaažis, aga garaaži oma sulgeb vaid katlasse mineva gaasi, seega ma sulgesin selle, lülitasin katla välja ning keerasin siis tsisternist gaasi kinni. Kolmas gaasilekke intsident kolme aasta jooksul! Seda ja maailmas toimuvat arvestades teatasin N.-ile, et see gaasitünn jääb sinna, kus ta on ja me läheme ikkagi soojuspumba peale üle. Kui meil kunagi jälle raha on. Nii ei saa ka sekvoia juured kahjustada ja tuumariik Prantsusmaal on elekter õnneks küllaltki stabiilse hinnaga. Me avastasime muide, et siin majas olid kunagi elektriradiaatorid. Ma ei teagi, kes siia gaasikatla pani. Eelmine omanik ehk? Me peaks vist neljandad omanikud olema.

Hommikul saabusid poolakad ja kohe nende järel ka torumehed, sest me olime bossiga kokku leppinud, et nad tulevad ja keeravad vee-gaasi kinni, et kogemata lammutustööde raames mõnd õnnetust ei juhtuks. Imeline! Mingil põhjusel ei saabunud küll mu suur prügikonteiner, sest midagi peab ju ikka juhtuma. Poolakad asusid lammutama, torumehed asusid mu suureks üllatuseks lisaks kokkulepitud töödele ka radikaid ja nende torusid eemaldama (oli plaanis nii kui nii, aga arvasin, et teevad seda hiljem). Mina jahtisin konteinerit. Rääkisin ühega, ootasin, ootasin, siis üritasin teda uuesti kätte saada ja sain vaid kõneposti, helistasin viiele erinevale numbrile ja lõpuks sain algselt inimeselt vastuse, et oih, meil läks siin midagi segi ja me saadame konteineri homme. Nõudsin, et tulgu nii vara kui võimalik. Kas kell 7 tohib? Muidugi! Olgu ette öeldud, et saabus nõks pärast kaheksat. Poolakad vangutasid pead, et nii väike kast, aga ma lohutasin neid sellega, et ma saan seda tühjendada lasta. Lisaks suunasin ma neid veidi sorteerimise suunas – ma ei lasknud konteinerisse panna puitu (sh uksi, meil võib seda materjali vaja minna, lisaks see on taaskasutatav materjal), tehnikat (peame gaasipliidi ise ära vedama ja see on raske!), mistravaipu (viisin kaks autotäit jäätmejaama põletusse). Ilmselt tuleb jäätmejaama viia ka torukapis olnud isolatsioonimaterjal ja seintelt tulev värvitav tapeet – mõlemad peaks põletuskonteinerisse sobima.

Ma käisin vahepeal vannitoapoes ja sain teada, et ikka on vaja randevuud, et asju tellida. Sain läbi häda randevuu juba neljapäevaks ja haarasin kaasa kõik kataloogid, et valik teha. Me ostame kõik asjad läbi torufirma, seega mul on limiteeritud valik poodidest, kust ma asju tellida saan. Õnneks neil on ka mõistliku hinnaga asju.

Jõudsin koju tagasi ja vaatasin, et ülemise korruse küte ei tööta. Kui kummaline, seda nad ju ei pidanud maha võtma. Vaatasin veidi murelikul pilgul katelt, kust oli küljest võetud hulk juppe ning otsisin siis aias kaubikute kõrval suitsu kimuvad torumehed üles. Üks oli ilmselt pigem prantslane ning teine raudselt hispaanlane (kus on, sinna tuleb juurde, on ekspattide kuldreegel). Selline vanem mees, veidi arnoldrüütelliku halli lokiga, kuid tema lokk oli hooletult, kuid samas elegantselt, sassis. Muide, kas olete märganud, et mõningatel rahvustel on suitsetamisstiil? Kuidas sigaretti hoitakse ja seda tõmmatakse? Kõik hispaanlased muidugi ühtemoodi ei suitseta, aga tema liigutustest õhkas hispaanialikkust. Nagu sangria ja flamenco. Kõndisin ligi, tervitasin ja küsisin, et kas saame peagi üles kütte tagasi, sest meil seal hetkel 16 kraadi. Vist prantslane sõnas, et ikka jah ning hispaanlane tegi: “Eeee…” (teate küll, see häälik, mida hispaanlased iga kord rääkima hakates venitavad). Ta mõõtis mind pilguga ja ütles, et ega kindel ei saa milleski olla, kas seda kütet ikka on täna vaja? Ma arvasin, et oleks nagu küll ja läksin Sipsikule aeda järele. Kui koju tulime, oli jätkuvalt külm, seega lükkasin suure kobaka elektriradika kontorist magamistuppa, et üks ruum soojaks ajada. Radikas on “kontoris”, kus magab Itso-san, sest seal ruumis ei tööta keskkütteradikas, sest sellel on regulaator kinni kiilunud (ütles pool tundi hiljem torumees, kes radikatest õhku välja laskma tuli). Olin just lapsele kohukest andmas ja multikat mängima panemas, kui uksele koputas kolmas torumees, kes hakkas kohe jalanõusid eemaldama, et mitte pori tuppa tuua. Vau, mõtlesin ma. Seda ei kohta siin riigis just sageli. Saime kütte ka tagasi.

Teisipäeval poolakad jätkasid. Ma läksin Itso-saniga pikale kärutiirule (aitäh sulle, kes sa soovitasid kell sammude lugemiseks rinnahodja paela külge kinnitada – toimib!), lobisesin naaberküla soomlasega, kes nentis, et käes on parim hetk Karjala tagasi võtmiseks, sest kõik vene sõdurid on hõivatud. Kiitsin plaani heaks – võtke esmalt Karjala ja siis liituge kohe NATOga. Kõndisin koju. Päike paistis, kevad oli õhus ja kõik näis minevat ladusalt. Jõudsin koju ja üks poolakatest kutsus mu majja. Meil on probleem, sõnas ta.

Las ma selgitan korraks. Meil oli majas põrandal kas mistra või plaadid ning nonde all umbes 5 cm betoonist pehmemat materjali, mis kõik tuli üles võtta, et põrandaküte panna. Kaasaegset kütet saab panna ka otse keraamilisele plaadile, kui tahta, aga meil on madalad laed (250 cm), seega me ei tahtnud põrandat tõsta. Nood voolikud on elektrikaablid. Augu all on alumise korruse elektrikilp (või kaitsmekapp?). Poolakad vangutasid pead, eestlane vangutas pead, bulgaarlane vangutas pead, prantslasest naaber sõnas: “Mais, c’est normal! Mul oma majas ka nii ja poeg ehitab praegu maja, seal ka nii.”

Täielik porno…

Helistasin torumehele ja ta sekretär lubas, et tüüp tuleb hiljemalt kolmapäeva hommikul läbi. Ma lasin poolakatel jätkata, sest mis meil muud üle jäi – uksed on tellitud, ma ei saa põrandat tõsta. N. uuris tuttavatelt bulgaarlastelt elektrikukontakte, sest kunagi nad olid kedagi soovitanud, aga me ei arvanud, et meil eraldi elektrikku vaja läheks.

Kolmapäeva hommikul vangutas hispaanlasest torumees pead ning lisaks juba leitule avastasime ka, et maja välisnurgas olev veekraan saab vett läbi vooliku, mis on tõmmatud vannitoast ja läbi magamistubade maja seinani, sealt alla garaaži ja siis välja. Leppisime kokku, et me kohtume elektrikuga (lubas neljapäeva õhtul tulla) ning ta tuleb siis uuesti reede pärastlõunal arutama. Poolakad olid selleks ajaks lõhkunud juba ühe masina, millega nad põrandaid lammutasid. Teine läks nädala jooksul veel. Tundsin end mõnevõrra süüdi.

Käisin Sipsikuga koos plaadipoes, et saada pakkumine elutoa-köögi plaatidele, mis võttis üüratult kaua aeda, sest üks konsultant oli hõivatud ja teine oli tagaruumides peidus. Hinnapakkumist ootan aga siiani. Saatsin neile täna meeldetuletuse, aga ma kahtlustan, et tuleb helistada ja uurida.

Neljapäeva hommikul viisin ise Sipsiku aeda ja läksin siis vannitoapoodi. Veetsin seal ebanormaalselt kaua aega, aga mulle sattus vahva konsultant, kellele ma kohe alguses ütlesin, et me avastasime majast just kuluka probleemi, seega mu büdžett on säästukas. Mitte et ma ka muidu ülikallis vetsupotis suurt väärtust näeks. Vetsupoti, tõsi küll, valisin lõpuks siiski kallima, kui algselt kataloogi põhjalt välja valitu. Vannitoa plaadid, vann, kraanikausid (vetsu ka üks), radikas, kraanid, vetsupott, dušid (vetsu käsidušš). Natuke liiga palju valikut oli. Hea, et büdžett piiri ette pani, pidi osa asju , aga valitud said. Samal õhtul pakkus tuttav mulle vanni müüa – oli paar aastat tagasi remondiks ostnud, aga siis remondi tegemata jätnud. Ta vann oli keraamiline, aga sama kujuga kui mu valitu. Peibutav, aga olin kooner ja jäin oma vanni juurde.

Muide, on kohe näha, et koroona inimesi enam väga ei heiduta, sest olime tegemas hüvastijätutseremooniat ja ma rääkisin talle, mis see kallis probleem on, mis me leidsime ning ta tõmbas maski lõua alla, naaldus mulle usalduslikult lähemale ja nentis, et jaa, see renoveerimine on igavene nuhtlus, sest tal õde hakkas ka “natuke tegema” ja lõpuks jäi vaid puhas karp järgi.

Sel ajal, kui ma poes olin, vahetati lõpuks konteiner välja. Olin tühjendamise eelmise päeva pärastlõunal tellinud, rõhutades, et tehku seda nii varahommikul kui võimalik. Kell 11 minu jaoks enam varahommik pole, aga no mis me viriseme. Vähemalt viidi ja toodi, seega töö sai jätkuda.

Õhtul tuli elektrik ja vaatas me olukorra üle. Käiku läheb kõige kulukam versioon (muidugi, aga ega ma seal alternatiivi väga näinudki) ehk et kõik tuleb ümber ehitada. Asja teeb keerukaks see, et osa neid kaableid on ülemise korruse omad, mis on veidi kummaline, sest ülemine korrus ehitati välja hiljem (ehk planeeriti siis ette?) ja sel on eraldi kilp (või kaitsmekapp, ma ei tea, mis eesti keeles õigem oleks), aga no mõõdik on muidugi garaažis, seega sealt peab kaabel läbi minema. Mul tuleb nädalavahetuse jooksul panna paika kõik pistikud-lülitid nii alumisel korrusel kui ka garaažis, et elektrik saaks teha hinnapakkumise ja siis me loodame, et tal on märts-aprill aega, et see kõik ära teha.

Poolakad, kes olid asunud lammutama mõttega, et 3-4 päeva ja valmis, rassisid reedel hooga edasi, kuid lõpp siiski juba paistis. Torumees tuligi pärastlõunal ning panime sõjaplaani paika (st ma panin oma plaani talle nina alla ja ütlesin, et mu meelest võiks nii teha ja te arvate ju ometigi sama, eks?). Plaan näeb ette, et järgmisel nädalal alustavad nad torutöödega (uued torud kööki, vannituba on paras porr, vetsu on vaja kraanikaussi jne) ning kohe, kui saabub ventilatsioonisüsteemisüda (lubati kolmapäevaks), hakkavad seda paigaldama. See katab päris mitu märtsi nädalat ja minu suureks kergenduseks läheb ventilatsioonisüsteemisüda garaaži katla kõrvale, mitte ülemisele korrusele. Seal on juba seinas auk ka, kust välja minev toru läbi tõmmata. Aprillis ei toimu suurt midagi. Me oleme loodetavasti Bulgaarias, elektrik ehk teeb tööd ja kuu lõpus tuleb müürsepp seinakest tegema. Mais alguses saame loodetavasti alustada lagede ja seintega ning mai keskel paigaldatakse aknad (kui ei tule järjekordset viivitust). Kui aknas paigas, saab korda teha ka akende ümbruse ning kõik toad ära värvida. Kui see on tehtud, tulevad torumehed tagasi, et paigaldada põrandaküte, panna maha parkett ja plaadid, lõpetada vannitoas sein (enne akent ei saa). Ja siis saaks köögi üles panna ning tagasi alla kolida! Kas ma julgen juuni keskpaigaks köögi ära tellida? Või peaks veel ootama? Aga äkki on neil ka tootmisprobleemid? Nad lubasid küll, et tarneaeg on kaheksa nädalat, aga akendel pidi see 12 olema ning nüüd on 18.

Tervet pinu lampe oleks ka vaja. Ja uksi. No ja enne seda hulganisti kipsplaati, liimi, pahtlit, värvi… Ma esialgu ei hakka lampe ostma. Pirn kärab kah. Ja privaatsus ongi ülehinnatud, seega paneme vetsuuksele kardina.

Jaga oma mõtteid

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s