Kah mul nutikas!

21/02/2022

Virisesin Raadiohäälele, et kaal näitab ebanormaalseid numbreid ja ta haaras härjal kohe sarvist ning kuulutas väljakutse välja. Kõnnime Krakowisse! Esmalt oli plaan esimeseks maiks, aga tõstsime mai lõppu ehk tema sünnipäevale ümber, sest sinna va kenasse Poola linna on 1200 kilomeetrit nii siit kui Tartust (olgu, mul veidi rohkem ja tal veidi vähem seega ümardasime). Telefoni ma kaasas tassida ei suuda, seega ostsin endale lõpuks kella, mis samme loeb. Vaatasin erinevaid, põlgasin ära kõik, mis olid liiga spordikellalikud ning panin vastu soovile osta kell, kus oleks nii palju funktsioone, et võtab silme eest kirjuks, sest mul pole seda kõike vaja. Ostsin Withingsi ECG Move’i, mis jälgib aktiivsust, unemustreid ja on suuteline EKGd tegema. Lisaks näeb see välja nagu täiesti tavaline seieritega kell ja samme loetakse ka seieriga. Ei oska mind teavitada sõnumitest ja kõnedest, ei näita jooksvalt pulssi, ei keeda kohvi. Ideaalne! Äpp on tal ka, et kõik info ikka kätte saaks ja seal saab muid sama firma seadmeid ka külge liita. Nutikaalu jmt. Ma otsustasin igal esmaspäeval end kaaluda ja ise äppi kirja panna, mis seis on. Hetkel on seis nutune. Graafik teatab, et KMI alusel olen ülekaaluline. Napilt, aga siiski olen. Vastu ei vaidle, olen jah.

Aga igatahes. Ümmarguselt tuleks mul iga päev kõndida 12 kilomeetrit. Teoreetiliselt sobiks petukaks rattasõit ka, aga no siin mägistel aladel on mul lihtsam kõndida ausalt öeldes, seega tartlasel on ilmselge eelis siin :) N. naeris mu juba välja ja ega tal on õigus ka, sest mu kell mõõdab nii samme kui kilomeetreid ja no 15 000 sammu siledal maal pole päris sama, mis mägedes. Mitte vaid seetõttu, et ülesmäge raskem minna on vaid ka seepärast, et sammud on lühemad ja läbitud distants seega ka :) Olgu öeldud, et ma vaatan siiski kilomeetreid mitte samme.

Laupäeval vedasin terve pere metsa jalutama. Oli vahva. Lisaks oli mul meie raskema seljakotiga seljas Itso-san ehk kokku umbes 13 kilo. Pärastlõunal meelitasin Sipsiku endaga uuesti kõndima ja ta nõustus tulema vaid seljakotis kantuna ehk et jälle sain lisakoormuse. Käisime ponisid söötmas ja ojakese ääres laevukesi ujutamas. Laevukeseks olid greibikoored – pole vaja reostamise pärast muretseda, mädanevad looduses ära. Sain oma eesmärgi täis!

Pühapäeval olid lihased valusad ja keegi jalutama minna ei tahtnud. Samas oli vaja lõunasöögiks mingit leivalist ja seega ma otsustasin kõndida Chevry imelisse pagariärisse. 3,8 kilomeetrit põldude ja golfiväljaku vahel. Andis võimaluse vaadata piirkonda, kust ma vaid autoga läbi sõitnud olen. Seal on näiteks üks château koos oma abihoonetega, kuhu luksuskortereid ehitatakse. 100-ruudune on väikseim ja hinnad algavad 600 000 eurost.

Lisaks nägin lahedat müürikest. Oleks tahtnud üht taime kaasa nokkida, aga tänav polnud tühi, seega ma ei hakanud salakütiks

Täpsemalt seda punast roosilaadse “õiega” taimekest. Ilus!

Tagasiteel tegin lisatiiru, aga 12 kilomeetrit täis ei saanud. Meie küla sai hiljuti oma esimese “lillekese”, mida jagatakse asulatele, kus haljastus ilus. Ma ei tea, kas asi on selles või mõningases hõõrdumises CERNi ja Echenevex vahel, aga noist ilmselgelt osakeste põrgutit meenutavatest dekoratsioonidest on viimasel ajal teod saanud.

Pärastlõuna oli kena, seega läksime lastega jalutama. Poiss oli kärus ja mina kärutasin. Kodus vaatasin, et mis mõttes ma pole oma samme täis saanud, see tiir on kolm kilomeetrit. Äpp teatas, et tubli töö! Sõitsid 28 minutit rattaga! Ee, ei? Meil on ühesõnaga veel silumiskohti siin. Liiatigi ei mõõtnud ta selle “rattasõidu” kilomeetreid, aga selle vastu saab vist rohtu siis, kui telefonil pidevalt kella asukohta määrata lubada. Ma veel ei tea, kas see siis toimib, kui telefon kodus laual on ja ma metsas. Võiks nagu. Muidu oleks sutsu mõttetu.

Täna läksin hommikul poisiga jalutama, aga esmalt tuli rahet, siis tugevat tuult ja kui ma koju jõudsin ka horisontaallörtsi. Lähiajal ma märkimisväärselt ei kõnni, ma arvan, aga vähemalt on entusiasmi ning see on kõige aluseks.

Lisaks on positiivne ka see, et täna on jälle asjad liikuma hakanud. Hommikul helistasin torumeestele ja sain teada, et oi, härra see-ja-see pidigi teie juurde tulema detaile arutama, kuidas kolmapäev sobiks? No ilmselgelt sobib. Siis helistasin diivaniparandajale ja see tuleb homme vaatama. Müürsepp andis teada, et aprillis ta ikka saaks ja see sobiks tegelikult päris hästi, sest hakkasin mõtlema, et parem ongi aknad-uksed jupiti ette panna. Esmalt magamistoad ja vannituba, sest magamistubadesse tuleb parkett (täna tellisime ära!) ja aknavahetus võiks seal midagi kogemata kriipida ning vannitoas on ka akent vaja enne kui seinu tegema hakatakse ja seda teevad mu torumehed. Seejärel pärast lihavõtteid kõik muud, sest esiteks varem müürsepp väga ei saa ja teiseks jätan ma torumeestele puhkuse ajaks maja võtmed. Ma jätan parem need võtmed, mis praegust ust avavad ja mitte need, mis uut ust avavad.

Päeva tegi eriti helgeks see, et sõitsin piimamasinast mööda, et vaadata, kas juba töötab (unustasin talunikult küsida ja ta vist sellega ei tegele ka – nägin Chevry’sse kõndides tolle piimatalu silti, mis piima masinasse viib) ja töötab! Parasjagu sättis üks sõbralik mees seal masinat üles ja mu küsimuse peale, et kas juba töötab sõnas ta, et jah. Teda võttis mu ülirõõmus “C’est parfait!” muigama. Piimaentusiastid. Tuleb piimapudelid jälle autosse tõsta.

Written by Rohelohe Rubriigid: Uncategorized