Lossikemps
Mul on eelmisest aastast veel üks asi kirja panemata. Tegime nimelt 31. detsembril väikese retke, mis oli natuke kui mu sünnipäeva tähistamine, sest päev varem oli koledam ilm ja ma tahtsin aastavahetuseks asjad valmis osta, et pärast poodi minema ei peaks. Jätsime poisi hoidja juurde, et endal elu lihtsam ja autos vaiksem oleks ning suundusime mööda väiksemaid Annecy poole.
Esimeseks peatuseks olid Caille sillad. Neist vanem Pont Charles-Albert on 192-meetri pikkune rippsild, mis viib üle 147-meetrise sügaviku ja mis valmis 1839. aastal.
Silla disain oli vist ka 19. sajandi standardite kohaselt natuke kitšilik, aga see ei vähenda sillaehitajate ja inseneride hämmastavaid oskusi. Seisad seal ja vaatad seda ja mõtled, et mis pagana imetrikiga nad selle küll ehitasid.
Telefoni ei tasu maha pillata, sest silda katvas puitkattes oli piisavalt laiu lõhesid, millest tänapäeva moodne telefuunar läbi lipsab. Otsi siis pärast sealt kanjonist.
Sildu on seal kaks. Või no isegi kolm, sest sillal seistes näeb kaugel-kaugel ka kiirteesilda, mis on neist kolmest kõige igavama välimusega. Too siin on Caquot sild, mis valmis 1928. aastal ja millest pidi tegelikult saama raudteesild, aga raudteed ei tulnud ning nüüd saab sealt autoga üle. Rippsillast ei saa, seal tohib vaid kõndida.
Kell oli keskpäeva löömas ja Sipsik kurtis, et tal on kõht tühi (kohe näha, et Prantsusmaal kasvanud!), seega lubasin talle, et natuke tuleb veel sõita, aga siis saame lossis lõunat süüa. Täpsemalt château de Menthon St. Bernardis.
Tavaliselt on see talviti kinni, kuid sel aastal tehti sinna miski jõuluküla ning ehkki jõulud olid juba läbi, lubati, et lossiaed on lahti ja süüa antakse ka. Söömiseks paluti minna aiast läbi ja siis mäest alla laskuda, kuni jõuame väikese chalet‘ni. Chalet tähendab päris mitut asja, aga üldiselt võiks seda tõlkida kui “majake”. Pigem midagi väiksemat ehk.
Selle majakese võite mulle küll kohe sisse pakkida!
Lõunasöök oli pettumus, sest piltide järgi jäi tunne, et on päris resto ehkki see, et nad lubasid pidevat toitlustust kõlas muidugi kahtlaselt. Sai rakletitaldrikut (veidi meh), austreid (iik!), pannkooke, friikaid, suitsulõhe ja foie gras taldrikuid. No mis siis ikka. Sõime natuke ja nautisime erakordselt sooja ning päikselist ilma. Pärast okserallit ja nädal kestnud lakkamatut vihma oli päris tore vaheldus.
Lossi köögiviljaaias oli ehk aedniku maja. Tahaks endale ka sellist… Aed ise oli muidugi talveunes, aga seal sai vaadata kanu, paabulinde ja lambaid, lisaks peesitas siin-seal paar kassi. Mis sa veel tahta oskad!
See loss oli vist ka Disney’le mingit otsa pidi inspiratsiooniks. See ja Neuschwanstein.
Muide, vaatasime seda fassaadi, mis avaneb sissesõidutee poole ja jäime arutama, et huvitavad toakesed seal seina küljes, et ilmselt kemmergud. Näe, kahel isegi torustik, aga see peab ometigi uuema aja lisand olema. Ja siis mõtlesime, et oot, neil olid kemmergud selle poole peale, kust inimesed lossi sisenesid? Ja kõik on põhimõtteliselt ühes kohas. Ühest küljest ma nagu mõistan, sest nii reostab vaid ühe seina ära, aga sa pidid siis ju pool lossi läbi jooksma, et kemmergusse saada.
Lõpetuseks veidi puutöökunsti. Järgmiseks jõuluks teen meile ka siia tee äärde!
Serverisirvija 
Seal sildade all on vana termaalsauna varmed. Kuna seal on ka geopeituse punkt, siis uudistasin seal ükskord kuni tunne, et keegi jälgib mind enam rahu ei andnud. Peale vaevu hõõguvate sütega lõkkeaseme otsa komistamist tulin ruttu tulema.
Sillast ainult natuke edasi Annecy poole on vasakul pool teeääres üks tore poti- ja korvipood.
Seda poodi ma tean, aga pole kordagi õigel ajal pidama saanud, sest alati läheb meelest ära, et ta seal on!
Kuidas sa nende varemeteni pääsesid? Ma tean, et seal olid saunad, aga peale renoveeritud puhveti ma sellest muid märke näinud pole.
Ma ei mäleta kuidas ma sinna alla jõesängi sain, maps.me oli mul sel ajal vast telefonis juba olemas aga sellest on juba 10 aastat, nii et täpsemate mälupiltidega on kehvasti.