Oraaaanž

Võtsin hommikul Sipsiku kaasa (poiss oli hoius) ja läksin Val Thoiry ostukeskusesse, sest seal asub üks kahest meie piirkonna Orange’i kontorist. Olin korra varemgi üritanud seal löögile saada (neil on alati üüratud sabad) ja seejärel nende kodulehel mobiililepingut teha üritanud, aga süsteem jooksis kokku ning sinna see jäi. Oli saba. Nagu ikka. Uksel seisis mees, kes õlavarrel oleva kirje kohaselt oli turvamees. Veider. Seisin mõnda aega, Sipsik lõbutses mingi karuselliautoga (tööle ei pannud, olen õppinud varasematest kogemusest, et ta hakkab kohe kartma) ja siis lugesin seinal olevaid teateid. Selgus, et turvamees on seal põhjusega. Kolme poetöötajat olevat rünnatud ja seega on neil nüüd vähendatud koosseis ning palun olge kannatlikud ja üldsegi võiksite endale randevuu broneerida. Ma polnud teadlikki, et selline variant eksisteerib! Kahjuks silt ei täpsustanud, miks töötajaid rünnati. Kas keegi üritas telefone varastada või raevus kehva internetiühenduse või aeglase teeninduse peale?

Lõpuks jõudis järg minuni. Särtsakas naine teatas, et oi, aega läheb, aga on teil muidu kõik vajalik dokumentatsioon kaasas ehk et isikut tõendav dokument, pangakonto number ja elukohatõend. Viimase puhul tegin ma: “Eee…” “No mõni arve ehk?” Aa, ikka leiab. Astusin sisse ja jäin ootama ning siis taipasin, et kõik me kommunaalide arved saadetakse teatena, mis kutsub neid vastava firma keskkonnast alla laadima. Tuletasin kiirelt netifirma salasõna meelde ja laadisin endale arve alla. Passida tuli mõnda aega, aga õnneks mul vedas ja tolle naise pärast mind saabunud randevuu oli unustanud midagi kaasa tuua, seega temaga läks umbes viis minutit ja siis saingi ma jaole. Saatsin nende ebanormaalsele e-posti aadressile oma dokud, nati klõbistati, andsin kaks allkirja ja keeldusin lapsele pakutud pulgakommist, tehtud! Eriti positiivne on see, et erinevalt Eesti numbrist saan ma Prantsuse numbrit ELiga võrdsetel tingimustel ka Šveitsis kasutada, mis teeb mu elu märgatavalt lihtsamaks, sest ma ei pea mobiilselt netti enam kodust lahkudes kinni keerama.

Eesti numbri peaks nüüd kinni panema, sest ilmselgelt me ei liigu siit pikemat aega kuhugi, seega ma ei pea enam muretsema selle pärast, et keegi kaotab tänu numbrimuutusele mu kontakti. Veider, mul on see number ligi 20 aastat olnud. Sain ta, kui ülikooli minnes lõpuks mobiili sain. Keskkoolis ei tundnud ma selle järele vajadust ehkki osadel kaasõppuritel need juba olid. Natuke kurb on temast isegi loobuda, aga mul pole teda vist enam millekski vaja. SmartID on seadmepõhine. LHVs peaks kontaktnumbri ära vahetama, nad ei võta võõralt numbrilt helistades jutule (või vähemalt selline oli nende reegel mõnda aega tagasi).

Naljakas, see on nagu järjekordse niidikese läbilõikamine. Mis järgmiseks? Prantsusmaa juhiluba ilmselt. Mitte-residendina ma vist Eesti oma enam uuendada ei saa. Õigus, ma peaks N.-ile ütlema, et ta CERNi adminne togiks, sest ma võiks siiski ühel hetkel uue Prantsusmaa ID-kaardi saada. Mul on jätkuvalt see, mille Sipsik ligi kahe aasta eest muruniidukisse viskas. Igaks sajaks juhuks võiks see ju olemas olla.

2 comments

  1. Mar

    Mul on Eesti number endiselt alles… ta nii odava kuutasuga, et ei näe mõtet ära lõpetada, hea emega jutustada nt. Hisp numbrilt on Eestisse märgatavalt kallim helistada…

Jaga oma mõtteid

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s