Müürida, müürida, müürida jah!
“Müüme selle majarisu maha ja ostame uusarendusse suure korteri!” urisesin ma paari päeva eest, kui kohalikud eripärad olid mu niigi napi kannatuse korralikult proovile pannud. Aga oodake, ma lippan sündmustest ette. Mingem ajas tagasi ligi neli kuud. Sinna aega, kui me olime ametlikult majaomanikeks saanud.
Ma olen juba kirjutanud kõigist teistest lepingutest ja nende ülevõtmise kohatistest raskustest, kuid ma olen vaid vaid vihjanud me gaasifirmale. Oo, Antargaz… /vaikne ohe/ Ma saatsin neile päringu enne, kui olime maja ära ostnud, lootes, et saame nii asjad kiiremini tehtud. Nemad saatsid, ja sellestki ma vist kirjutasin, mulle mõeldud vastuse eelmisele omanikule ning selle sisu oli lühidalt kokku võttes “ostke maja ära, siis räägime teiega.” Ostsime siis maja ära ja ma asusin nendega rääkima. Esmalt tuli saada mööda kõnerobotist ehk “kui soovite seda, siis vajutage üks” ja iga valiku järel tuli järjekordne “kui soovite seda, siis vajutage üks”. Seejärel tuli istuda kaua ootel. Õnneks seejärel minuga siiski räägiti ja tekkiski korraks tunne, et vau, asjad hakkavad liikuma! Andsin lademetes infot ja mulle öeldi, et pean neile saatma ostukinnituse ning maja gaasidiagnostika akti. Kuhu see saata? Info tuleb mulle meiliga. Kontrollisime tähthaaval mu meiliaadressi üle.
Ootasin seda meili umbes kolm nädalat, sest muid asju oli ka vaja teha, paak oli gaasi täis ja ma ei viitsinud jälle helistada. Aga mis mul lõpuks üle jäi. Helistasin ja rääkisin oma loo ära, et pidi tulema meil, aga ei tulnud, et äkki ikka saadate, ma saadan PDFid vastu. “Dokumendid tuleb saata postiga!” Ah või nii. “Ma saadan teile aadressi meiliga.” Kerge déjà vu, aga no las olla. Meil siiski õnneks saabuski ja kohe. Panin dokumendid posti ja mõtlesin, et tea kas nad siis võtavad minuga ise ühendust või pean ma jälle ise helistama?
Lasin mõned nädalad mööduda ja siis helistasin, sest no kaua ma ootan. Rääkisin oma mure ära, andsin lisainfot ja siis üritati mu kõnet edasi suunata. See ei õnnestunud ning minuga rääkinud inimene vabandas ette ja taha, lubades, et keegi võtab minuga bientôt (ehk varsti) ühendust. Olgu siis nii. Kandsin terve päeva telefoni endaga kaasas ja võtsin isegi ühe spämmkõne vastu, sest ehk ongi nemad. Ei, ei olnud. Oli reede ja ma lõrisesin veidi omaette. Oma viga muidugi, ei tasu olla selline ogar põhjamaalane, kes eeldab, et “varsti” tähendab paari tundi. Varsti võib tähendada paljusid asju. See on määratlemata ajamõõde. Selline relatiivne asi. Küsige Einsteinilt, ta räägib lähemalt.
Oli kolmapäev ja ma juba kaalusin, et peab vist jälle helistama hakkama, aga ma ei viitsinud. Läksin hoopis kaugesse mägikülla tuttavale külla ja kui ma parajasti suverehvidega mäest alla sõitsin ning auto pinisema kukkus, et jäite oht on, helises mu telefon. Kell oli viis läbi, seega mõtlesin, et ehk on N., kes mõtleb, et kus ma olen. Pidasin auto esimesel võimalusel kinni ja võtsin kotist telefoni. Vastamata kõne tundmatult numbrilt. Sõitsin koju ära ja unustasin selle kõne (ilmselt spämm jälle), kui mu telefon kodus uuesti helises. 06 algusega on enamasti siiski mobiiltelefonid, mõtlesin ma, seega võtsin vastu. Lustlik naisolevus teavitas, et on tahtnud mulle juba mitu päeva helistada, aga nende andmebaasis on vist vale number. Ilmselt oli tal eelmise omaniku mobiil, mida juba ilmselt vähemalt kümme aastat ei kasutata ning lisaks veel majas olnud lauatelefon, mis pole ka juba kes teab mis ajast aktiivne olnud. See kõik on väga huvitav, sest ma olen pidanud korduvalt neile oma numbrit üle korrutama, seega ma ei saa hästi aru, miks nad eelmise omaniku numbrid mulle külge kleepisid. Igatahes leppisime kokku kokkusaamise ja kõik oli tore.
Järgmisel päeval helistas jälle tundmatu number ja jättis kõneposti teate. Teine Antargazi inimene, kes minuga täpselt samast asjast rääkida tahtis kui see eelmine. Sügasin veidi hämmeldunult pead ja helistasin talle järgmisel hommikul tagasi, et öelda, et tema kolleeg juba tegeleb minuga.
Kohtusin lustliku naisolevusega, vaatasime me tsisterni, arutasime, ma allkirjastasin paberi ning leppisime kokku, et ma leian müürsepa, sest me tsistern on sellises kohas, kus seda ümbritsevale pinnasele tugimüüri vaja on. Õhtupoole sain veel ametlikuma papri ka, mille mobiiliga allkirjastasin. Just, mobiiliga, sest Prantsusmaal on ka digiallkiri ja see on SMS kood. Toimib täitsa hästi. Olles lepingu ära allkirjastanud, saabus e-kiri, mis mind rõõmsalt tervitas ja siis teavitas, et umbes 15 päeva jooksul tuleb mul ära allkirjastada ka otsekorralduseleping. Ilmselt on see 15 päeva seal seetõttu, et kõiki lepinguid saab esimese kahe nädala jooksul lisakuludeta tühistada. 15 päeva pole veel möödas.
Kust leida müürseppa? Kirjutasin ühele aiahooldusfirmale (kõik nad üldiselt ehitavad ka aedu ja teevad aiaga seonduvaid müürsepatöid), kust sain isegi vastuse ja leppisime kokkusaamise kokku. Kõik oli väga positiivne kuni hetkeni, kui ta kohale ei ilmunud ning mu kõnet ja SMSi ignoreeris. Pole temast siiani midagi kuulnud. Koroona teda võtku!
Kurtsin samal pärastlõunal oma muret tuttavale, kes mõtiskles ja mulle siis kaks kontakti andis. Üks müürsepp, teine aiaehitaja. Juhuslikult oli see viimane ka ühtlasi see korstnapühkija, keda ma nüüd natuke ei salli, sest ta tõmbas mul viimati natuke naha üle kõrvade. Üritasin müürseppa kätte saada. Helistasin. Helistasin uuesti. Jätsin kõneposti teate. Helistasin uuesti. Vaikus. Nägin autoga sõites ühe müürsepa reklaami. Helistasin. Helistasin. Helistasin. Otsisin veel paar aiahooldusfirmat välja. Helistasin, helistasin, helistasin. Mitte ükski ei võtnud vastu! Mitte ükski ei helistanud tagasi! Helistasin isegi tollele nõmedale korstnapühkijale, aga ka too ei reageerinud mu kõnedele ega kõneposti jäetud teatele ehkki olime temaga septembris üldjoontes aiaehitusest rääkinud.
Siis saabuski see hetk, kus ma lihtsalt plahvatasin ja maja müüki panna tahtsin. Oli jõetu ja ahastust tekitav tunne. Antargaz helistas mulle mingil hetkel kogu selle jura keskel ja teatas, et tore oleks, kui saaks tsisterni jaanuaris maa sisse kaevata, et umbes siis on see ehk gaasist piisavalt tühi. Leida kedagi on raske. Leida kedagi, kes kohe oleks valmis tööle asuma? /jõuetu ägin-hälin/
Halasin tollele tuttavale, et ma olen neetud vist või kas nii ongi siin normaalne või. Ta ohkas ja nentis, et kõlab kui tavapärane Prantsusmaa. Ma võtsin vastu otsuse, et kui teisiti ei saa, siis laseme lihtsalt paaki gaasi juurde tuua. Gaasita me olla ei saa. Küttesüsteem ja värki.
Halahetk möödas, kammisin uuesti internetti ja leidsin mingi udupeene renoveerimis- ja luksprojekte tegeva müürsepa, kelle portfoolios muuhulgas kohalikest kividest tehtud tugimüür. Ilus! Helistasin talle ja mu suureks hämmastuseks võttis ta vastu. Palus õhtul kell kaheksa (!) tagasi helistada, sest ta on parasjagu roolis ja ei saa kalendrit vaadata. Temaga kohtun kolmapäeval.
Otsustasin jätkata otsinguid, sest parem on omada varuvariante ja aia ehitamiseks oleks ka kedagi vaja. Tähendab, ta teeb ka aedu, aga ma kardan, et ta on natu kallis ja meil veidi liiga prosta töö. Leidsin mingi üldehitusfirma. Helistasin ja nad vastasid (!). Nemad tulevad esmaspäeval. Umbes samal ajal helistasin veel ühte kohta, kust ei vastatud ja saatsin kirja teise kohta. Mõlemad firmad baseeruvad kusjuures Collonges’is, kus me enne elasime. Kui ma õhtul hiljem telefoni kotist välja võtsin, oli mul kaks vastamata kõnet, mille numbrid klappisid nonde kahe firmaga. Oli hiline aeg, seega ma tagasi helistama ei hakanud, aga üks neist helistas mulle eile pool üheksa hommikul ja palus saata aadressi. Ta siis vaatavat, mis ajal ta läbi tulla saab. Mõtlesin, et mis seal’s ikka, helistame tollele teisele ka, sest see, et keegi tagasi helistab, on nii kummastav, et ma lihtsalt ei saa talle mitte tagasi helistada. Sain ta kohe kätte ja ta tuleb ka kolmapäeval. Too hommikune helistaja helistas pärastlõunal tagasi ja ütles, et võib kohe laupäeval tulla. “Hmm, mul on kell 9 pangas kokkusaamine,” kostsin ma. “Ma tuleks siis kell kaheksa,” vastas ta.
Tuligi! Hoolimata väga nappidest unetundidest suutsin endast täiesti pädevat prantsuse keelt väljutada (või nii mulle endale tundus) ja loodetavasti tuleb mulle peagi ka üks hinnapakkumine. Kui kõik need tüübid kohale ilmuvad ja ka pakkumised teevad, on mul neid pakkumisi küll liiga palju, aga noh, läks seekord nii. Pealegi on siis valikut ehkki ma kahtlustan, et suuresti on neil kõigil umbes sama hind.
Panin just Sipsikut magama, kui mu telefon helises. Kell oli peaaegu üheksa. Laps jäi magama ja tulin elutuppa, et telefoni vaadata. Korstnapühkija helistas. Olgu, ma ka ei ole suurem asi kõnepostikuulaja (ehkki ma olen ses osas nüüd arenenud), aga mille paganase pärast on vaja mulle laupäeva õhtul kell üheksa helistada? Oota, saadanas, vähemalt mingi inimlikuma kellaajani! Ja ei, temalt ma hinnapakkumist ei soovi. See rongike on nüüd läinud ja mul on selle üle üldiselt hea meel. Tuttav mainiski, et tüüp tegi head tööd, aga kasseeris iga liigutuse peale raha. Viimane ilmselt on muidugi tavaline lähenemine, aga ma lihtsalt nüüd tean omast käest, palju ta väikesed liigutused maksavad…
Avame ehk ennustusvõistluse, et kui palju halle juuksekarvu mul selle remondisaaga lõpuks on? Nali oleks muidugi teie kulul, sest mu blondidest juustest ei paista hall ilmselt välja.
Serverisirvija 
Hämmastav, lihtsalt hämmastav, et need firmad ja inimesed kõik elavad millestki…huvitav millest? Isegi kui neil on palju tööd või pikad tööde järjekorrad, siis elementaarne on korraldada ju mingigi suhtluskanal. Küllap on see ka kultuuriline erinevus, põhjamaalastena oleme harjunud ju saksa täpsusega ;)
Hallide juuste osas – mängus kaasa ei tee, vahet ei ole kui palju neid juurde tuleb, värvida tuleb iga kahe kuu tagant ;)
Kogu selle jandi peale – oleks ma ise samamoodi korterisse soovinud kolida.
Neil on siin tõepoolest palju tööd ja elanikkond vahetub kiirelt, seega nad saavad endale ilmselt ülbust ka lubada, sest pole vaja suhteid hoida. Või siis nad ei soovi rabeleda, millest ma ka aru saan. Pole vaja end surnuks töötada, tuleb teha nii palju, et endal hea oleks, aga no öelge siis, et teil pole aega…