Magus amps

Ma pole ammu ühtegi retsepti jaganud, seega ilmselt oleks viimne hetk. Tuleb küll tunnistada, et olukorras, kus poisslaps ei söö suurt midagi ja tütarlaps on väga valiv, pole see söögitegu just kõige inspireerivam tegevus ja mingeid põnevaid katsetusi ma ka pigem ette ei võta. Viimase jaoks pole hetkel ka eriti energiat ja igasugused küpsetamist vajavad (magusamad) asjad on tänu me “suurepärasele” ahjule riskantsed. Oleks remont juba tehtud. Õigus, köögi jaoks on ka hinnapakkumist vaja…

Olgu siin toodud kolm retsepti maailma erinevast otstest. Alustagem kohaliku ratatouille‘ga, mida ilmselt suurem osa teist nii kui nii juba teha oskab, aga ma leidsin retsepti, mis hautisest visuaalselt imeilusa roa teeb. Mul ei olnud värsket basiilikut, seega seal retseptis olevat segu ma peale ei teinud, aga mul oli riivjuustu üle, seega ma panin hoopis seda ja sain krõbedase juustukoorikuga roa. Väga mõnus!

Juustust rääkides ka väike vahepala. Hetkel on Mont d’Or ehk “mägede kulla” hooaeg. Tegu on juustuga, mida müüakse septembrist maini ja mida on kõige parem süüa nii, et lõikad kooriku veidi katki, pistad sinna küüslauku, valad peale sortsu valget veini (puritaanidele Jura piirkonna vin jaune, mis meenutab oma maitselt kuiva šerrit), pakid juustu koos selle puukarbiga, milles seda müüdi, fooliumisse ja küpsetad ahjus ära. Minifondüü. Sõltuvusttekitav.

Prantsusmaalt liigume Marokosse ja küpsetame ühe bisteeya (sel on mitu erinevat nimekuju). Tegu on rikkaliku täidisega filotaignapirukaga. Mina ei lugenud retsepti väga hoolikalt, seega kui ma pirukat tegema hakkasin, avastasin ma, et mul on liiga vähe kana, sest põhimõtteliselt peaks terve piirakas kana täis olema. Ma asendasin puuduva kana kartuliga ning ma kipun arvama, et sellisena on see pirukas ehk isegi etem ehkki ma kavatsen kunagi ainult kanaga versiooni ka ära proovida. Tuhksuhkrut ma kaunistuseks peale ei puistanud, apelsiniõievett mul polnud ja et ma tõesti lugesin retsepti hooletult, oli mul ka kondita kintsuliha (vist, ma enam ei mäleta).

Täna tegin kõrvitsakooki. Kõrvitsapühale sobilik ja olin lubanud laste Halloweeni peole miskit kaasa võtta. Taigna ostsin poest, kõrvitsapüree tegin ise (soovitan kõrvitsat ahjus küpsetada ja siis püreestada, vajadusel ka sõelast läbi suruda, sest hautades jääb liiga vesine) ja suhkrut panin soovitatud 250 grammi asemel 100 ning seda oli rohkem kui küll. Ma ei saa aru, miks suurem osa koogiretsepte suhkruga üle piiri läheb. Mulle meeldib magus. Mulle meeldib hea (kvaliteetne!) baklava, mida paljud süüagi ei suuda. Aga vat paljude koogiretseptide juures on minu jaoks suhkrut liiga palju. Kui ma oleks kogu selle suhkru sinna sisse uhanud, poleks kõrvitsat üldse tunda olnud. Ma olen võib-olla imelik, aga kui ma teen kõrvitsakooki, siis võiks ju kõrvitsamaitset ikka ka olla. Või ei?

Ma peaks homseks ostunimekirja tegema ja poodi minema, aga mu pea on ideedest täitsa tühi. Ja väsimus on ka peal. Tuleb järelikult poes ja hiljem köögis loovalt läheneda. Külmkappi peaks koristama… Üldse tundub mulle, et meil on suuremat külmkappi vaja, aga samas mõtlen ma, et see võtaks ju rohkem ruumi ja elektrit ning võiks ju vana kapi lihtsalt keldri viia ja asju sealt tuua (elektrikulu siiski jääks), aga inimene on ju muidugi laisk ja ei viitsi keldris käia.

9 comments

  1. pelagia5

    Koogiretseptide suhtes nõus – mina tõmban ka suhkrukoguseid alati väiksemaks. Ma tahan kooki maitsta, mitte suhkrut :D

    • Rohelohe

      Kunagi üks inimene väitis mulle, et kohupiimal pole maitset ja seepärast tuleb kohupiimakoogile rohkem suhkrut panna. Ma olin tõsiselt segaduses, sest mu meelest on kohupiimal puhtalt väga hea maitse!

  2. punanemammu

    Kaasaegsete koogiretseptide osas noogutan mõistmatult kaasa, miks suhkrukogus nii metsik on. Mul on hulk nö nõukaaegseid põhiretsepte, kus suhkruga on mõistlikult ümberkäidud ja tänu sellele tekkinud ka retsepti lugedes tunnetus, et nüüd on asi selgelt ülepiiri. Siiani on meeles üks velvetikoogi valmistamine (tütar tegi esimest korda emadepäevaks), kus oli 400 gr toorjuustu + 400 gr tuhksuhkrut. Juhuslikult avaldasin arvamust, et on vast liiga palju…ta pani 300 gr ja see oli selline suhkrulaks, et hambad jäid naksti, nagu liimitult, kinni. Hiljem tehes 100 kuni 150 gr tuhksuhkruga on täiesti piisav kogus.
    PS! Kokakoolis rääkis õpetaja, et kaasaegsed kokaajakirjad on nö inspiratsiooni andmiseks, mitte retsepti järgi tegemiseks. Seetõttu üldse ei imesta, et enamusel, kes katsetab välja ei tule. Proovisin korra sealse retsepti järgi teha ploomi clafoutis’t ja läks kõige kaduva teed. Järgmine kord uurisin internetist ja tegin blogijate soovituste järgi – õnnestus. Seega on vaja tervet mõistust ja teadmisi omada tegevusest, mida teed.
    Mont d’Or – suu hakkas hommikul vett jooksma :)

    • Rohelohe

      Panid mind kohe mõtlema, et peaks oma nõukaaja küpsetuspiiblit tudeerima :) Ma enamasti kasutan kainet mõistust ja maitsmist, sest toores muna mind ei heiduta.
      Kokakooli õpetaja kommentaar on väga huvitav, aga ma ei mõista, miks retsept ei võiks korraga nii inspiratsiooni anda kui ka välja tulla. Või on kogu aeg vaja nii originaalne olla nüüd, et maitse enam üldse ei loe?

    • Rohelohe

      Mm, sõin just tüki hommikusöögiks ja kui ma peaks seda veel kunagi küpsetama, asendaksin suhkru ja piima kondenspiimaga. See annaks põneva nüansi juurde. Täielik jõulutunne tuleb peale, sest täidis on piparkoogimaitseline.

Jaga oma mõtteid

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s