Sügisvärviline

Saatsin hommikul pere kodust ära ja tõmbasin siis ise ka tennised jalga ning haarasin kapilt autovõtmed. Sõitsin autoga veidi mäkke Le Pailly parklasse (1175 meetri kõrgusel) ning kõndisin sealt matkarajale. Mul polnud enne saabumist aimugi, kuhu sealt saab (olgu, ma aimasin), sest ma otsustasin just seal peatuda umbes viis minutit enne sinna jõudmist. Mu algne plaan oli sõita Col de la Faucille’le ja sealt üks tavapärane matk teha, aga mõtlesin sõites ringi.

Matkarajale astudes hakkas vaikselt tibutama, aga ma ei lasknud end sellest häirida. Keerasin mäkke tõusvale rajale ja kirusin end hetkeks, sest olin tulnud tennistega ja matkakepid maha unustanud. Viimase osas sai viga küll osaliselt parandatud ja ma murdsin ühe maas lebava kuiva oksa endale lihtsalt parajaks. Vihm rabistas puuokstes ja veidi jõudis ka minuni, aga üldiselt oli mõnus. Kõik oli nii värviline ja samuti märkimisväärselt libe. Märjad puulehed ei ole just kõige parem asi, millel mäkke kõndida (või laskuda) ja tenniste tallad on paraku küllaltki libedad.

Nägin hirve. Hiljem nägin mägikitse ka. Hirv tormas minema, aga mägikits jõllitas mind pikalt kõrgemalt kaljunukilt, teades vägagi hästi, et mina teda kuidagi ei ohusta. Tegin hulga fotosid.

Ma kaugele ei läinud, sest selleks poleks olnud aega ja kui ma mäeharjale jõudsin, pidi luust läbilõikav külm tuul mul kõrvad peast viima, seega ma keerasin otsa ringi. Varem ehk, kui oleks tegelikult soovinud.

Laskusin ettevaatlikult ja korjasin maast paar kohevat halli samblatuusti. Kõndisin, mõtisklesin ja siis libastusin.

Huvitav, kuidas kukkudes näib aeg kuidagi aeglasemalt liikuvat. Sa jõuad isegi mõelda: “Ma kukun!” ja siis mõelda: “Ma kukun…” Kukkusin täiesti pikali. Vasak käsi jäi kukkudes kõige alla. Või no mitte vist päris, sest abaluud, kuhu kunagi oli moodne värk endale tätoveeringuid teha, lajatasid mul vastu mingit kivi. Õnneks lapik, aga valus oli ikka. Ajasin end aietades püsti ja üritasin aru saada, kas ma peaks otsejoones traumapunkti sõitma. Liigutasin sõrmi, surusin käe rusikasse. Selge, luumurdu ega ka mõra pole. Läks hästi. Korjasin kukkunud kinda üles ja laskusin edasi.

Kõndisin peateele tagasi jõudes veel ühe karjaonnini (matkaonn ei saa öelda, kuulub talunikule, kes seal lehmi karjatab). Mõtlesin, et siia võiks pühapäeval perekondlikult tagasi tulla.

Ma keerasin ennist tagasi sealt, kus ülemisel pildil see elektripost on.

Läksin auto juurde ja keerasin just teele, kui mu pilk mu randmele läks. Hmm, kummaline. Aga hetkel ei saa lähemalt vaadata, tuleb mäest alla sõita. Käisin postkontoris ja unustasin oma randme, kuid siis jõudsin koju ja meenus. Vaatasin, painutasin, keerutasin. Siis helistasin N.-ile.

Vaadake, mul on randmel umbes viimased kuus aastat olnud tsüst ja sellest veelgi varem hakkas ranne teatavates asendites valu tegema. Plaan oli minna operatsioonile, aga Genfis soovitas arst esmalt lapsed saada (äkki läheb ise ära, sest äkki on hormonaalne asi) ning senini polnud see laste pärast võimalik. Kaalusin operatsiooni järgmisel aastal ära teha. Enam pole vaja. Mu ranne ja käsi tervikuna sai kukkudes kõvasti põrutada ning see põrutus pani ilmselt tsüsti lõhkema, sest mul pole enam käel seda muna. Saab näha, kas mu käsi taastub täielikult ehk et ma saaks uuesti joogat teha, sest üks asi, mida ma teha pole saanud, on kätekõverduselaadsed harjutused. Esialgu peab käsi muidugi põrutusest taastuma. Loodetavasti ei lähe mul nüüd ka terve tagumik siniseks. Abaluude (või on see ainsuses?) kandis on kere üpriski hell.

Pärastlõunal käisin heategevuslikku aiatööd tegemas ja katsetasime lambavilla multši. Oli päris lahe villa taimede ümber laotada ja esialgu oli ka kätel mõnus, sest just lambavillas olev linalool on see, mida kosmeetikas kasutatakse. Mõne aja pärast enam nii mõnus ei olnud, sest jõudsime räpasema villakihini ja kui linalool oli jätkuvalt kleepuv ja mõnus, siis villa sisse peitunud lambapabulad ei tekitanud soovi seda niisutavat ainet (linalooli, mitte sõnnikut!) endale kätesse hõõruda vaid pigem hoopis vastupidi.

8 comments

  1. punanemammu

    Jagad pilte siin maainimestele, kel kõige kõrgem mägi on Munamägi ja seegi kunstlikult kõrgeks ehitatud :(
    Mul tuli tahtmine kohe lennukisse istuda ja kohale sõita…tahan kaa mägedesse matkama…rahuldan oma baasvajadusi ilusaid pilte vaadates ja unistades.
    Abaluid on 2, seega mitmus sobib, kui sa just ei taha täpsustada, kas parem-või vasakpoolne ;)
    Uhh-uhh, kukkumine on halb…õnnelik õnnetus.

    • Rohelohe

      Täna vasakpoolsed ribid valutavad ja käsi täies ulatuses ka, aga üldises plaanis oli tõesti õnnelik õnnetus. Eriti kui veel tsüstist püsivalt lahti sain ehkki see pole veel kindel ning ilmselt on mul seal kusagil mingi muu randmehäda veel peidus, seega operatsioonist ilmselt ikka ei pääse.

  2. Rohhel

    Kunagi oli mul ka randmel selline tsüst, arstid rääkisid operatsioonist. Üks jutukas arst mainis, et sellest võib õige löögiga lahti saada, siis aga ütles, et ärgu ma seda proovima hakaku, tal lipsas lihtsalt huulilt. Läksin koju ja otsejoones raamaturiiuli juurde, valisin sealt hästi kätteistuva raamatu ja… “Mees, kes teadis ussisõnu” lõpetas mu tsüsti elutee. Õige löök oli järelikult. Üle kümne aasta juba muretu.
    Ärge kodus järgi tehke, mul tõenäoliselt lihtsalt väga vedas 🙂

    • Rohelohe

      Kas sa näed! Mul kahjuks on see teine häda siiski jätkuvalt alles ehk et tsüsti pole, aga teatava nurga ja keharaskuse all on valu. Sellega see kõik kunagi algas, seega ilmselt on mingi muu häda seal peidus…

Jaga oma mõtteid

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s