13/10/2021

Talveubin

Läksin pärastlõunal koos Sipsikuga Chevrier’sse, et osta õunu. Seal on nimelt üks kohalik õunakasvataja, kes supermarketi lettidelegi end sisse söönud ja neil on seal ladu, kust saab otse osta. Seal õunaostul käimine on vaat et me sügisene traditsioon. Saabusin, avasin autoukse ja väga sõbralik must labrador tervitas mind ning astusin õunamaailma. Ladusin koti õunu täis (oli 9 kilo, aga vanaproua utsitusel ladusin kilo juurde) ja proua uuris samal ajal, et mis keel see küll on, mida ma räägin.

Estonien.
Quoi?
Estonien.
Segaduses nägu. Proua lapselaps ütleb kõrvalt “Estonien“. Proua enam ei küsi, aga on ikka umbes sellise näoga nagu ma oleks keele lihtsalt välja mõelnud.

Kümme kilo õunu kaua ei kesta, aga ma ei taha korraga rohkem osta ka, sest ma kahtlustan, et nende hoiustustingimused on paremad kui mul.

Sõitsin seejärel 300 meetrit järgmise kasvataja lattu, kus lootsin kartulit ja pirne saada (sel esimesel olid pirnid jubedad), aga pirne polnud. Ostsin siis umbes 10-kilose koti kartulit ja ühe kõrvitsa. Kaalu ees seistes kõndis meist mööda üks vanahärra, kes võttis Sipsiku patsi korraks pihku ja hüüatas: “Oh la la!” Ega see blond juuksevärv siin just nii tavapärane ole jah.

Kodus tegin kõrvitsasuppi. Mitte küll sellest kõrvitsast vaid Bulgaariast toodust, mis ilmsesti eelmise aasta oma on. Veidi kuiv, aga kasutatav. Selle, mis suppi ei läinud, hakkisin kuubikuteks ja panin sügavkülma, sest ma ei taha kogu ülejäänud nädala kõrvitsat süüa. Talv on tulekul. Kõrvitsasupp ja õunakook.