Sein

/reisikiri jätkub ja lõppeb/

Oma viimaseks matkapäevaks valisin Eiger Traili ehk Eigeri põhjaseina alt läbi mineva matkaraja ning et ma arvasin end selles ajaks mõõdukalt väsinud olevat, tegin matka mõnes mõttes tagurpidi ehk et ma mitte ei tõusnud Alpiglenist Eigeri seinani ja sealt Eigergletscheri jaamani vaid alustasin Eigerletscheri jaamast ja ainult laskusin. Esmalt tuli muidugi sinna jaama saada. Selleks sõitsin rongiga Lauterbrunnenisse, mis on äge jugasid täis org ja kuhu ma kunagi matkale minna tahaks. Näiteks koos lastega, sest suurem osa rajast on suisa kärusõbralik ehkki ühte koopasse, kus ka juga sees, ilmselt käruga ikka ei lasta, aga no me ei läheks siis enam käruga ka. Tuletabki meelde, et tuleb teine lapsekandmismatkakott ära osta. Hea ikka, et Sipsik siuke kribu on, saab teda veel kotti toppida. Igatahes. Lauterbrunnenis vahetasin rongi ja istusin Kleine Scheideggisse viivale rongile, mis vaikselt mäkke ragistas.

Ilm oli pilvine, aga sellegipoolest oli ilus. Vaatasin mööduvaid kõrgemaid külakesi ja mõtlesin, kui tore oleks siin kusagil mõnda aega elada. Tõsi, mingit talvist rahu, vaikust ja üksildust ei tasu seal ilmselt loota.

Siin-seal nägi lehmakesi, udused pilved hiilisid mäerüngaste vahel ja mina mõtlesin, et täna küll Jungfraujochi minemiseks hea päev pole. Jungfraujoch on Jungfrau tipu all oleval liustikul paiknev rongijaam ja sinna viiv rong läheb suurema osa ajast läbi tunneli, mis läbi Eigeri ja Mönchi uuristatud on. Märkimisväärne on see, et see tunnel uuristati 20. sajandi alguses ehk et liin avati 1912. aastal. Enne, kui keegi veel Eigeri põhjaseinast üles oli suutnud ronida. Rongitunnel on paaril korral olnud abiks hätta jäänud ronijate päästmisel, sest tunnelist avanevad Eigeri põhjaseina aknad.

Ühel hetkel hakkas Eiger “paistma”. See on ilmselt mu kõige lemmikum foto ehkki olin sunnitud selle rongiaknast tegema ja seega peegeldub klaasil ka muid asju ning seega pole foto tegelikult eriti ilus. Eiger ja tema ähvardav tume aura :D

Kleine Scheideggi jaamast saab alguse rongisõit Jungfraujochi ja tavaliselt peaks see rahvast umbes olema, kuid meil on ometigi erakordselt kummalised ajad käimas. Jungfraujochi rong peatub vaid Eigergletscheri jaamas ja siis juba sihtpunktis. Ma võinuks põhimõtteliselt maksta ka selle lühikese jupi eest, aga otsustasin Eigergletscheri jaama kõndida.

Lauterbrunnenist tõi mind üles selline rong. Nagu näha, on rööbaste vahel hammasratta (või siis rataste pigem) jaoks mõeldud “rada”, sest muidu ei suudaks rong järsemaid tõuse võtta. Eriti kui juba lund ja jäidet on.

Vaatasin Eigergletscheri suunas ja haletsesin neid otukesi, kes endale Jungfraujochi pileti soetanud olid. Palju õnne, lähete pilvi imetlema, sest mingist vaatest pole siin juttugi!

Jungfraujochi rong vuhises minust korduvalt mööda. Mul oli tunne, et neid läheb umbes üks iga 15 minuti tagant, aga ilmselt ikka harvemini, sest vahel tuleb rong ju ka tagasi :)

Tagasivaade Kleine Scheideggile. Ega seal peale rongijaama ja paari hotelli midagi olegi. No ja suusanõlv ka. Huvitaval kombel ei häirinud mind siin piirkonnas suusanõlvad. Ma ei tea, kas šveitslased tõesti suudavad vajalikku infrastruktuuri kuidagi ilusamini ehitada või milles asi, aga suusaliftid kuidagi sulandusid maastikku.

Natuke liustikku hakkas paistma ja ma olin seepärast väga elevil. Äkki isegi näeb kogu mäemassiivi!

Väike veehoidla. Laiaõlgsetele ujumisproffidele keelatud?

Kohe järvest üle tee oli väike veesilm, mis oleks olnud küllaltki peibutav koht mõned tunnid hiljem. Tol hetkel oli veel veidi jahe. See veesilmake on nimelt väikese nipiga – kui nupule vajutada, hakkab vesi mulksuma kui mullivannis.

Mm, pilved muudkui lähevad hõredamaks ja hõredamaks. Need otud äkki polnudki nii otud.

Mul oli telefonis terve pinu enam-vähem täpselt sama nurga alt tehtud fotosid. Nii siit kui ka hiljem päris raja pealt. Jah, me pole veel Eigeri rajale jõudnudki :) Selles postituses on väga palju pilte.

Ülemiselt pildilt ei tule see ehk nii hästi välja, aga nõlvad kui kuidagi trepjad seal ja ma jäin mõtlema, kas asi võiks olla selles, et seal kõnnivad ringi lehmad. Vantsivad ringi, otsivad magusamat heina ja aegamööda vajutavad trepprajad sisse.

Siin kivi juures seisin ma pikalt, sest pilved hajusid veelgi ja ma lihtsalt seisin ja vaatasin ja vaatasin ja vaatasin.

Ma otsustasin Eigergletscheri jaama väikese tiiruga minna ja kõndida moreeninõlva mööda. Selles orus oli kunagi ammu liustik, aga sellest pole muidugi enam midagi järgi.

See valge tipp on vist Jungraujoch ja vasem Mönch, aga nagu varem öeldud, ma pole mägede tuvastamises just kõige tugevam.

Mööda seda moreeniseljakut (on see ikka õige termin?) oli väga lahe kõndida. Mingi rada viis ka sealt alla (ilmselt orgu) ja hiljem märkasin, et oleks saanud teha ka väikese põike täitsa mäe alla, aga selleks hetkeks olin ma juba kõrgemal ja ei viitsinud alla tagasi minna. Ma küll oleks tahtnud vestelda selle naisega, kes minust veidi tagapool matkas ja korraliku kaameraga fotosid tegi, sest ma kujutan ette, et ta kasutas mind ilmselt päris mitmel fotol, sest inimene fotol annab fotot vaadates asjade suurusest parema arusaama. Oleks saanud endast matkafotosid. Tema läks aga just mööda seda väikest rada ja jäi minust ajaliselt nii palju maha, et me ei kohtunudki.

Eigergletscheri jaam on üüratu ja parasjagu ehitati seal veel midagi. Mind pani kulmu kergitama see, et betooni toodi kohale helikopteriga. Sinna jaama saab ju rongiga. Asi siis segumasin kohale viia ja oleks kordades odavam!

Eigergletscheri jaamas oli inimesi, kuid mitte just ülearu. Sinna saab nüüd ka Grindelwaldist gondliga, mis on veidi tüütu, sest see pagana gondel vuhiseb suure osa Eigeri rajast su lähedal ja teda on kuulda. Vaatasin siravat selget sinist taevast ja kõndisin siis piletiautomaadi juurde, et vaadata, mis see Jungfraujochi pilet ka on. 150 franki. Eeldame, et ikka edasi-tagasi :D Kaalusin mõnda aega, sest vaade oleks tõesti hea olnud, aga siis jätsin minemata, sest tahtsin ikkagi oma matka rahulikult ära teha ja pealegi oleks see selline asi, mida kunagi kogu perega teha. Tõsi, siis oleks ilmselt massid ka jälle. No mis seal siis ikka…

Eigeri raja algus on trööstitu. Jaama laiendus ja gondliehitus on tekitanud sinna tõelise songermaa, kus oli ka küllaltki palju prügi. Mul on harjumus radadelt prügi korjata, välja arvatud onnide lähedalt, see on mu meelest onnipidaja kohustus ja noh, jaam on päris suur. Koristagu seal siis! Olgu, tegelikult polnud midagi hullu. Kui, siis vaid Šveitsi standardeid arvestades.

Seal see gondel vuhisebki.

Päike tõuseb Eigeri tagant, seega suurem osa matkast oli varjus ning kaljuseintelt erodeeruv kivim oli kuidagi veidralt must, mis jättis küllaltki sünge mulje.

Samas sealt kaljude tagant paistev päike lasi teha väga lahedaid fotosid. Oleks ma fotohull, istunuks ma seal ilmselt tunde, sest see kuma ja valgus olid väga erakordsed.

Esmalt läheb rada mööda ühest väiksemast seinast ja siis hakkab paistma see tõeline monstrum. Mingi osa minust isegi mõistab seda kihku, mis kõiki neid inimesi seda vallutama ajas ehkki ma pole ja minust ka kunagi ei saa ronijat. Eigeri ajalugu on traagiline. Tsiteerigem Wikipediat: Since 1935, at least sixty-four climbers have died attempting the north face, earning it the German nickname Mordwand, literally “murder(ous) wall”—a pun on its correct title of Nordwand (North Wall). (Tõlge: 1935. aastast saadik on põhjaseinal ronides hukkunud vähemalt 64 inimest, andes seinale saksakeelse hüüdnime Mordwand ehk mõrvarlik sein, mis riimub selle ametliku nimega (Nordwand)).

Üks kõige kurvemaid Eigeri lugusid on Tony Kurzi oma, kes suri Eigeri seinal, olles kaotanud selle ronimisretke jooksul ülejäänud kolm oma kaaslast ning olles vaid loetud meetrid pääsemisest.

Suvisel ajal Eigeri seina mööda enam ei ronita, sest sein on pude ja ronimine liialt ohtlik. Küll aga saab minna via ferratale ja see on mul täitsa plaanis kui järgmisel korral matkama tulen. See ronimisrada jookseb mööda seda lõhet, mis kahe seina vahel on ning viib sinna, kuhu muidu vaid need hullud saavad, kes päriselt mööda seina ronivad. Seal on muide Eigeri tippu veel päris pikk ma minna, aga via ferrata ronijad lähevad mööda klibuvälja Eigergletscheri jaama.

Ma otsustasin ronijatele järgneda ja kõndida ronimisraja algusesse, et saada seinale veelgi lähemale.

Seal kõndides imetlesin hapraid taimi, mis seal kasvavad ja nende imelisi õisi ning minu peas küpses plaan koju alpiaed elik kiviktaimla luua. Senised retked aianduspoodi on olnud mõnevõrra pettumustekitavad, aga samas ei ole mul lähiaastatel veel aega selle projektiga tegeleda. Tuleb ta sellele köögi juures olevale klibunõlvale, kuhu paistab pärastlõunane päike ning kust ma pidevalt põldmarjavääte hävitamas käin. Esmalt tuleb need hävitada, enne ei ole mõtet seal suurt midagi teha. Ämm istutas sinna mõned taimed ja me külvasime põllulilli (suuresti tuli välja ristikhein), aga eriti kena see hetkel pole. Ühel päeval tuleb kiviktaimla.

Sein lähedalt vaadatud, kõndisin tagasi algsele rajale ja jätkasin laskumist. Laskumise ajal süvenes minus arusaam, et see rada on teistpidi tehes hoopis ägedam, sest sa alustad rohelisest orust (kui oled eriti usin, siis Grindelwaldist, aga pigem tasub Alpigleni sõita) ja siis tõused (päris kõva tõus on!) kõrgemale, läheb järjest kivisemaks ja suur sünge sein tuleb sulle järjest lähemale. See efekt oleks hoopis etem kui see, mille Eigergletscheri juurest tulles saab.

Grindelwaldi kohal on pilved.

See rada oli ideaalne lõpumatk ehkki ma pean tunnistama, et see, et tegu oli viimase matkaga, pani mu iga rakukese jonnima ja venitama. Ei taha siit ära! Tahan veel!

Lisaks täielik jonn-kadedus nende inimeste pihta, kes siit pärit on. Nagu mis mõttes te kasvate sellises kohas ülesse ja elate sellise ilu keskel?

Mul oli plaan Alpiglenis rongiga alla sõita, kuid nagu öeldud, rakukesed ei tahtnud lahkuda, seega vaatasin silte ja mõtlesin, et tea kas äkki teeks mingi ringi veel juurde.

See vesi maitses nii hästi! Üldiselt võib kõrgemal mägedes vett julgelt tarbida, aga enne tasub veenduda, et tegu pole karjamaaga, sest noh, karge liustikuvesi kerge fekaalilisandiga pole vast enam nii peibutav.

Lisaks seina kerkimis efektile oleks teistpidi minemisel ka see hea asi, et sein on kogu aeg su ees. Mina pidin seisma jääma ja tagasi vaatama. Kui Alpiglenist tulla, on vaja ilmselt ka sageli seisatada, sest on aja hinge tõmmata, aga iga selline hetk oleks imeline.

Leidsin lumesilla! Saatsin sõbrannale pildi ja leidsime, et tegu oleks kui kohaga, kus lohe on tukkunud ja lumi tema soomuste järgi end vorminud. Tugev koorik oli. Ega ta muidu nii kaua vastu poleks pidanud.

Ma otsustasin lisahaaki mitte teha, kuid hakkasin täiesti tõsiselt kaaluma võimalust Alpiglenist alla Grindelwaldi kõndida. Korraks nägi Eigerit ka, aga päike siras ta kohal ja liustik helkis nii tugevalt vastu, et silmanägemine ähvardas ära minna.

Alpiglenis on lisaks rongijaamale ka võimalus süüa, seega ma istusin maha ja nautisin nii sööki kui vaadet.

Minu taga istus üks väga vana ameeriklastest paar, kes rääkisid ettekandjale, et nad käivad siin juba seitsmekümnendatest saadik. Matkata nad enam ei suuda, aga õnneks saab rongiga veel sõita. Nende sõnutsi (ja seda rääkisid nad omavahel) on Alpiglen nende lemmikkoht. Nii armas oli neid kuulata ehkki samal ajal ka kuidagi morbiidne ja kurb, sest ilmselgelt oli tegu nende viimase reisiga ning nad vaatasid ümbritsevat hüvastijätva pilguga.

Ma leidsin menüüst omapärase magustoidu ja uurisin ettekandjalt, et mis see on.
Mina: Was sind dann diese Öpfelschl– Öpfelschüsch– Diese hier.

Ettekandja vuristas söögi nime ladusalt ette ja kinnitas mu kahtlust, et tegu on mingi ahjuõunalaadse tootega (Apfel-Öpfel). Tellisin portsu vahukoorega ja kui roog lauale kanti meenus mulle, et need va saksakeelsed arvavad, et vahukoor on see maitsestamata vussvaht, mis purgist tuleb. Oleks pidanud vaniljejäätisega võtma.

Laskusin Grindelwaldi ja mu põlved oigasid. See oli päris järsk minek ja lõpuks asfaldil. Peatusin ühe talu juures ja ostsin kitsejuustu, jõudsin Grindelwaldi ja arvasin ekslikult, et alumisest jaamast ülemisse ehk sinna, kuhu mul vaja minna, rongi ei käi ning vantsisin veel. Olin lõpuks täitsa sodi juba, aga ostsin jaamast postkaardi, saatsin teele, läksin rongiga Interlakenisse, võtsin hotellist pagasi (kiire ümberriietumine vetsus) ja läksin rongi peale. Bernis sain korraks ehmatuse osaliseks, sest rong hilines ja mul oli väga vähe aega, et Genfi rongile jõuda ning muidugi lasin ma kõrvust mööda, mis rajalt see rong läheb. Napilt jõudsin peale! Nyoni parkla automaat küsis mu käest üüratu summa, aga no mis tea. Vurasin koju ja mind tervitas ämma tehtud söök ning veel mitte magav Sipsik. Kell oli vist umbes kaheksa.

Siin postituses oli 43 fotot. Ilmselt rekord ehkki pead ei anna.

4 comments

  1. h

    Viimane pilt on puhas nostalgia. Seal parklas (rongist paremal) olen ma korduvalt peatunud aga kunagi matkama ma selles orus ei jõudnudki oma Šveitsi aastatel. Selle eest Lauterbrunneni oru lõpus olevas kämpas olen mitmel korral ööbinud ja seal ringi sõites nii ise ehmatanud kui koer, kui taevast järsku inimesi sajab. See on nimelt base jumperite üks lemmikkohti.

    Aitäh kõigi 43 pildi eest :)

  2. Ene

    Oi kui ilus kui ilus, no ikka nii ilus! Pilte võib tõesti iga kord ikka vähemalt sama palju olla, et mul oleks mida vaadata ja mille järgi õhata. Meil on ka siin mäed olemas ja mitte üldse halvad, aga Alpid on teine tera oma välimuse ja olemusega.

Jaga oma mõtteid

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s