Der härtere Kulm muss verdient werden

Kui me oma suviseid plaane tegime, utsitasin ma N.-i takka, et ta oma emale Prantsusmaale tuleku välja pakuks. Kui meie perekondlikult sel aastal Bulgaariasse ei lähe, oleks siiski tore, kui lapsed vähemalt ühte vanavanemat näeks. Ämm haaras võimalusest kohe kinni ning N. pakkus, et ma võiks ju seda aega ära kasutada ning kuhugi üksi puhkama minna. Pidin Eestis olles plaani paika panema, aga mul polnud eriti aega sellega tegeleda, seega ohkasin ühel õhtul N.-ile, et leia mulle majutus ja matkarajad! Kusagil Interlakeni ja Grindelwaldi kandis. Ohkasin ja unustasin. Kuni jõudis kätte lennupäev, kus Tervel otsustas autos mitte magada ja ma halasin N.-ile, et see lend tapab mu, sest üliväsinud titt ei tõota head. Olgu etteruttavalt öeldud, et mu ema suutis ta siiski lõpuks uinutada (mina ei suutnud, Sipsik lendas pidevalt sisse ja ei lasknud vennal uinuda), seega lend läks normaalselt. Halamisele järgneva tunni jooksul sain ma e-kirja ühelt Interlakeni hotellilt. Kirja sisuks oli broneeringukinnitus. Kergitasin kulmu. Lisaks hinnale (hõkk!) oli näha ka lisateenus. Pudel veini hotellituppa. Muigasin ja saatsin N.-ile sõnumi, kes selle peale ohkas ja nentis, et nii palju siis üllatusest. Kui ma hõkk-hinda mainisin, nentis N., et Interlakenis ongi hullud hinnad. Ta oli kaalunud spaa-hotelli, aga tolle ühe öö hind oli 800 franki… Üllatuse nurjumine oli samas hea, sest hotell unustas selle veini mulle saata, seega ma sain selle sujuvalt tühistada, sest mis ma seal üksi oma toas ikka tinistan. Tinistan parem üksi kusagil restos :)

Jõudsin Prantsusmaale ja mul oi paar päeva aega, et mõelda välja, kuidas ma Interlakenisse lähen (rong või auto) ja mida ma seal teen, sest N. ei valinud mulle matku välja. Õnneks leidsin ma hea blogi, kus palju soovitusi ja valisin sealt paar varianti välja.

Interlakenisse otsustasin lõpuks minna rongiga. Šveitsi rongid on kiired ja ühendused hästi läbimõeldud, kuid hind on muidugi ka vastav. Edasi-tagasi Nyon-Interlaken pilet oli 130 franki, sest erinevalt paljudest kohalikest pole mul soetatud tasulist allahindluskaarti, millega poole hinnaga sõita saaks. Interlakenisse on autoga umbes 3 tundi, aga Šveits on sageli ummikus, seega pigem kauem. Jätsin auto Nyonis parklasse, mille hind mind tagasi tulles väga ebameeldivalt üllatas, aga noh, oma viga, et odavamat parklat välja ei otsinud. Samas oleks siis pidanud leidma mingi viisi, kuidas sealt odavamast rongijaama saada samas kui see kallim parkla oli rongijaamast lühikese jalutuskäigu kaugusel.

Rong oli kiire ja mõnus. Lugesin raamatut, istusin Bernis ümber ja olingi peagi kohal. Hotellituba polnud veel valmis, seega vahetasin vetsus reisiriided matkariiete vastu, jätsin pagasi hoiule ja läksin seiklema. Esimene eesmärk oli leida võiku. Kell oli 11. Sain ühest pagariärist šnitslivõiku, mis oli mõnus, ja muigasin veidi Interlakeni üle. Gucci siin ja Rolex seal. Matkajate keskus pole see mitte. Muigasin ja võtsin siis suuna Harderbahni funikulöörijaamale, kust algab rada Harder Kulmile. Matkaradade veebileht All Trails ütleb: “Der härtere Kulm muss verdient werden, da er plötzlich die 800 Meter vertikalen Gefälle aufnimmt.” Ehk et Harder Kulmile tõus tuleb välja teenida, sest järsu raja kõrgusevahe on 800 meetrit. Mägimatkajade mitte kursis olevatele inimestele olgu öeldud, et see on küllaltki karm kõrgusevahe.

Ma olin korraks kaalunud funikulööriga üles minemist, et oma põlvi säästa, aga matkavaim tuli peale ja nii ma üles rühkisin. Väga meeldiv matk oli. Kõrgusevahe oli suur, aga rada oli… no mitte lauge, aga kuidagi inimlik. Meie majast üles Colomby de Gexini võib umbes sama vahe olla, aga rada on hoopis järsem ja karmim. Ma olin raja ajahinnangust tublisti ees ja see üllatas mind. Ma pole just kõige suurepärasemas vormis.

Interlakeni nimi tähendab sõna-sõnalt “järvede vahel” ning seda küllaltki ilmselgel põhjusel. Thunsee ja Brienzensee on linnakese otstes, Aare jõgi vahepeal. Ülemisel pildil on näha mu järgmise päeva matkakoht Schynige Platte.

Harder Kulmil ehk kõrgemais kohas ehk seal, kuhu ka funikulööriga saab, oli resto ja kunagi ammu oli seal olnud ka hotell. Pidanuks olema ka hämmastavad vaated, aga mina nägin suuresti pilvi.

Harder Kulmil paistis juba välja koroona mõju turismile. Seal oli inimesi ja mitte vähe, aga mitte nii palju, kui ilmselt tavapäraselt. Laudadest olid võetud ehk kolmandik ja see on koht, kuhu funikulööriga vaadet nautima ja õllekest-söögikest tarbima tullakse.

Mina otsustasin funikulööriga mitte alla minna ehkki esialgu kaalusin põlvede säästmiseks just seda teha ning lonkisin tagasi alla. Hotellis käisin pesemas, panin viisakamad riided selga ja läksin hulkuma. Harder Kulmi restoran on see väike tornike, mis kasiino tornikesest otse üles ja veidi paremal näha on.

Interlaken on kena, kuid minu jaoks ei midagi nii erilist. Ilmselt seetõttu, et ma olen Šveitsi arhitektuuri ja imeliselt siniste veekogudega juba harjunud. Tollele vasakpoolsele hotellile võiks küll pommi alla panna. Erakordselt jõletu!

Sellist vana ja nunnut mägionnikeste kraami oli ka. Järgmisel päeval nägin Grindelwaldi ja otsustasin, et järgmisel korral tuleb seal peatuda. Mitte ainult seepärast, et seal on chalet chalet otsa või et seal on vägevamad vaated, aga sealt on ka mugavam matkama minna.

Mulle muide kohutavalt meeldib see šveitsilik saksa keel nende naljakate sõnadega. Stube on Stübli. Kuidagi nunnu :) Mul läks kohati aju errorisse ka ehkki ma üritasin vapralt ainult saksa keeles rääkida, sest sellist võimalust ei saa ju kasutamata jätta! Kummaline oli näiteks rääkida inimesega, kes oli ilmselgelt immigrant (korealane ilmselt), aga kes rääkis sellist paksu ja tummist šveitsi saksa keelt. Täielik dissonants, ma ütlen! Ma eeldasin… Ma ei tea mida isegi… Tegelikult on see täiesti normaalne, sest inimene, kes emigreerub teatavasse keelekeskkonda võtab selle keele eripära üle, aga ikkagi oli naljakas. Pilt ja heli ei lähe kokku :)

Interlaken on ka ilmselgelt rikaste araablaste reisisihtkoht, sest pole mina varem nii palju araabiakeelseid silte, reklaame ja halal menüüsid näinud. Kõndisin ühel tänaval, kus oli riburadapidi India ja Pakistani söögikohti, kes kõik ka end araabia keeles reklaamisid. Mina potsatasin aga Mehhiko restosse maha, mis uhkelt teatas, et neil on linna parim Margariita. Olles ainus Mehhiko resto linnas, pole see vast kõige keerulisem ülesanne :D Võtsin koksi, ceviche ja fajita. Kõik oli maitsev. Margariita kohta ei oska ma kosta. Oli mu meelest mu elu teine selline koks. Ma suurem asi tekiila sõber pole. Kui, siis puhtalt. Ehkki tudengiaja kogemused panevad mind ses osas ka veidi kahtlema.

Tagasi hotellis istusin voodis ja mõtlesin, mida teha. Mul oli kaks matkavarianti. Ühe puhul oli ajaline piirang ehk et kui õigeks ajaks gondli peale ei jõua, ootab ees kuni kaks tundi laskumist. Aga see tundus ägedam. Otsustasin hommikul vaadata, mis seisus mu jalad on, aga kui Šveitsi matkaviit väidab kuus tundi ja ma matkan tegelikult kiiremini ja ma läheks varajase rongiga… Hommikul otsustan!

/Jätkub/

7 comments

  1. M

    Mu aju läks su blogi avades ja selle postituse saksakeelset pealkirja lugedes praegu hommikul korraks täiesti errorisse, hehe. Aga mõnus on lugeda su muljeid Berner Oberlandist, jään järge ootama!

    • Rohelohe

      Kui jõnglased võimaldavad, tuleb järg täna! Ma muide kaalusin tagasiteel sind rongijaama koksile kutsuda, aga päev läks nii pikaks, et ma oleks siis tõesti alles keskööl koju jõudnud.

  2. elutants

    Matkaviitadest – kas itaalia omadega on kogemusi? Mina neist aegadest aru ei saa.

    Aga Interlakenis olime kunagi mingis meganummus külas, sinna aga rong ei läinud, bussiga sai. Me läksime autoga aga bussi läks siis vaja kui matkarajal kusagile naaberkülla jõudsime ning mööda sõiduteed oleks väga nüri kõndida olnud. Tänapäeval on äpid jne aga Šveitsi nett on mittešveitslasele paras kirves.

    • Rohelohe

      Dolomiitides olen matkanud ja seal olime me ka püsivalt viidast kiiremad. Austrias samas vastas viit päris hästi meie kiirusele. Igas riigis on oma müstiline keskmine matkaja, kelle järgi neid viitu pannakse 😁

      Šveitsi nett on kirves ehkki Telia päevapakett on vahel mind päästnud. Õigus, tuletasidki meelde, et ma peaks oma kõnekaardi lepinguks ümber tegema. Meitekandis pakutakse sageli tasuta šveitsi kõne- ja netirändlust 😈

Jaga oma mõtteid

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s