Konnapost

Konnadel ja postkastidel näib olevat üks ühine omadus. Kui sul neid vaja pole, on neid kõikjal. Igal nurgal on ootab postkast, suu ammuli, ning kasvuhoones ja selle ümber tuleb kõndida ettevaatlikult, et mõnd kahepaikset ära ei lömastaks. Kui sul on aga näpus postkaart või kiri, on kõik postkastid kadunud ning kui sa oled otsustanud ühe konna purki püüda, et Sipsik teda veidi kauem vaadelda saaks, on ka kõik konnad äkitselt haihtunud.

Tallinnas muidugi on lisaks veel üks postiteenusekriis. Postkontoreid pole enam kusagil. Või vähemalt seal, kus ma olen harjunud neid leidma. Olin kesklinnas ja tahtsin marke osta ning et ma olin vana Postimaja juures, kõndisin sinna sisse, läksin trepist alla, keerasin paremale ja– postkontorit pole. Käisin hoopis Toompea postkontoris siis. See nägi küll hoolimata oma erakordselt ägedast asukohast ja vahvatest ruumidest nii armetu ja hüljatud välja. Postkontoritel pole enam eriti otstarvet Eestis. Pakiautomaadiga saab pakke saada ja saata, pensionid lähevad pangakontodele ja kirju enam eriti ei saadeta, seega marke ostetakse harva. Ilmselt seetõttu pole ka Eestis margiautomaate.

Lähipäevil peaks minema ja vaatama, kas ma leiaksin endale poest ühe kohvri. Täpsemalt American Touristeri Soundwavesi sarja M-suuruses kohvri. Näiteks türkiissinise või salatirohelise. Ma tellisin juunis kaks kohvrit. Ühe sama sarja L-suuruses kollase ja M-suuruses türkiissinise, sest me ainus kohver (sama firma oma) on lagunemas ja ma olen piisavalt lennanud, et teada, kui tüütu on oma halli kohvrit kõigi nende teiste hallide ja mustade kohvrite hulgast leida. Türkiissinine kadus poolel teel minuni, seega ma võtsin poollagunenu kaasa. Mõtlesin hiljuti, et milleks osta raamatute jmt transportimiseks jälle plastkast, mis lagunenult kohale jõuab, kui ma võiks tegelikult selleks hoopis oma poolpidust kohvrit kasutada. Ehk peakski teda edaspidi sellel eesmärgil kaasa lennutama…

Osa asju panen ehk aga hoopiski postiga teele. Näiteks Sipsiku sünnipäevakingituse ehk Muumimaja, sest see on suur, aga kerge. Pakin sinna oma uhke rohelise kleidi ja N.-ile ostetud talvesaapad juurde ning las loksuvad tasapisi Prantsusmaa poole.

Muide, Eestis tehakse kenasid jalanõusid. Tartus asuv Samelin võib teid üllatada. Lihtsalt ärge nende kodulehele minge, minge parem nende Aparaaditehase taga asuvasse poodi. Vaatasin igatsevalt ja ohkasin, et miks mulle küll on sattunud riietuses osas konservatiivne mees, kes ei taha rohelisi või kollase-mustakirjusid kingi. Lapsele ostsin aga Oma Kinga või siis pigem TOKU sussid, mida lasteaias kanda saab. Kui mu Conversed kunagi läbi kuluvad, ostan endale TOKU tennised.

Jaga oma mõtteid

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s