Ei iial enam

Kui me seekordne reisikogemus kolme sõnaga kokku võtta, oleks nendeks kolmeks sõnaks “ei”, “iial” ja “enam”, aga ilmselgelt tuleb mul augusti keskel tagasi koju saada, seega läheb kahjuks kordamisele. Ei, tegelikult see polnudki nii hull ja asi oli pigem kogunenud stressis, sest esiteks lükkus kõik edasi ja ma sain veel nädalakese oma ärevuses marineeruda ning teiseks võis see küll olla tore, et mul oli vaid üks lend, aga kogu see Zürichisse mineku jama (ja eelmiste plaanide luhtumine) ei teinud sellest just nii meeldivat kogemust, kui ma lootnud olin.

Me sõitsime kodust ära ühel hetkel pärast hommikusööki ning kui ma esialgu arvasin, et näe, GPS ütleb, et juba üheks kohal, aga tuppa saab alles kell kaks, seega pargime auto ja lähme linna, siis… No me ei jõudnud kella üheks kohale. Šveitsis on suurepärane ühistranspordisüsteem ja kiired rongid, aga neil on ka täiesti umbes kiirteed, millest osa on ka remondis. Me muidugi ei lootnudki ühe raksuga kohale sõita ja kui virin liiga suureks läks, oli aeg süüa, seega jäime ühes teeäärses einelas seisma. Ameerikapärane burksikoht. Huvitaval kombel on mu mõlemad lapsed oma elu esimese restoranikogemuse Šveitsis saanud. Sipsik, tõsi küll, käis ikka päris restos ehkki ta toona veel peale piima midagi ei söönud. Burks oli hea, titele oli söögitool ja kõrvallaua inimestel oli koer kaasas, seega kõik oli tore. Isegi eestlasi oli veel. Kõndisid me lauast mööda ja mu aju pole üldse harjunud eesti keelt kuulma, seega ma jäin korraks kuulatama ja siis vaatasime N.-iga teineteisele üllatunud pilgul otsa. Jõuavad ka igale poole!

Hotelli jõudsime tugevalt pärast kahte. Oli palav, oli väsimus, aga läksime siiski trammi peale ja sõitsime kesklinna. Jalutasime veidi ja mul oli kindel soov minna järve äärde, et seal juua külma jooki ja lapsele jäätist pakkuda, aga huvitaval kombel ei olnud kohe järve kaldal suurt midagi. Me muidugi väga kaugele mööda kallast ei kõndinud. Haarasime esimesest mõistlikumast kioskist lapsele jäätise, istusime pingile ja vaatasime luiki. Ilus järv. Nagu Šveitsis ikka. Õhtusöögiajaks läksime tagasi hotelli ning läksime nende restorani. Õnneks oli sellel ka väliala ning hotelli ümber park, seega kuniks lõpuks süüa sai (töötaja oli pikalt kuhugi kadunud), sai Sipsik mööda aeda ringi joosta. Ja üks meist tema kannul, sest piiret muidugi polnud.

Sõime hommikust, pakkisime kohvrid ja läksime lennujaama. Printisin isegi pagasilipikud välja (Swissil on mõnes lennujaamas võimalik n-ö oma lipikutega tulla) ning leppisime kokku, et N. aitab pagasi ja lapsed sisse ära viia. Sõitsime aga valesti ja sattusime kiss & fly parklasse. Kiire plaanide muutus. Titel pagasiruumis kiire mähkmevahetus, kaks kohvrit, käru, läpakakott pagasikärru, seljakott selga, titt kandekotti, Sipsik, kes N.-ist lahkuda ei soovinud, sülle ja terminali. Huh. Seal selgus, et ikkagi tuleb ülipikas sabas seista ja mingil põhjusel ma ei saanudki oma prinditud lipikuid kasutada. Sipsik üritas ringi vaadata ja uudistada ning mina käiasin katkise plaadina: “Ära mine emme juurest kaugele! Tule tagasi!” Turvakontroll oli kiire ja mõistlik. Tervel sai jääda kandekotti, 200-milliliitrine laste ibukapudel ei häirinud kedagi, kõik oli bueno. Zürichi lennujaamas on muide lastega peredele eraldi mängutuba, kus on ka mähkimisala ja köök, isegi eraldi toake magamiseks. Kõvasti etem kui Genfi lennujaama väike mänguväljak.

Kõik oli korras, kui jätta kõrvale see, et Tervel keeldus uinumast. Hommikune uinak algas tema jaoks ehk pool tundi enne seda, kui me pardale saime ja lennuk oli täiesti täis. Õhkutõusul Sipsik karjus, sest ta hakkas kartma. Laps, kes on korduvalt lennanud… Ja siis tuli kaks ja pool tundi hallata. Korra Sipsik jonnis, aga õnneks mitte kaua. Tervel üritas väänelda ja pakku pääseda, tema lõbustamiseks kulusid ära kõik kotis olud asjad. 10 minutit enne maandumist hakkas titt lohutamatult karjuma ja karjus pea maandumiseni. See oli, ma pean tunnistama, raske hetk. Mul tulid endale ka emotsionaalsest ülepingest pisarad silma. Ülepingest ja mõneti kergendusest. Vähemalt peagi maandume.

Me istusime lennuki tagumises otsas. Ma vihkan tagumises otsas istumist. Ma valin endale alati istekoha võimalikult ette, aga sel korral polnud mul võimalik kohti vahetada, sest ühtegi kõrvuti olevat kohta polnud enam vaba. Kuniks lennuk tühjenes, jäid mõlemad lapsed magama. Lennusaatja kandis unesegase Sipsiku lennukist välja ja pani ta kärru. Pagas. Pagas ei tulnud ega tulnud. Ja kui lõpuks tuli, tulid meie kohvrid muidugi sisuliselt viimastena. Mu kurnatusetase oli erakordselt kõrgel.

Puhkust esialgu veel pole. Tervelil on saabunud võõristamisfaas, seega ta kleepub minu külge ja enamasti karjub vanavanemate peale, aga Sipsik muidugi õnneks seevastu ei võõrista vaid jookseb mööda aeda ringi, sööb sõstraid on muidu rõõsa ja rõõmus. Aga mind on siiski ka vaja, seega ma ei saa veel eriti kuhugi kaduda.

Ma väga loodan, et ma saan peagi end välja magada. Ja Tallinnasse uitama minna. Ja et mu kurguvalu läheb ära. Enam kui kaks nädalat kurguvalu on väsitav (hetkel veel vasakpoolses küljes, ilmselt on kõrvas kerge põletik), nagu ka ikka veel kestev köha. See kõik on erakordselt väsitav. Loodetavasti saan homme mõningaid sõpru näha. Ehk saan sel nädalal tite uinakute ajal valmis kirjutada mõned asjad, mis järge ootavad. Järgmisel nädalal jõuan ehk mõne raamatugi lahti võtta. Kui see lugematusefaas veel kaua kestab, minetan ma lugemisoskuse täielikult. No olgu, täna jätkame “Tipi ja Täpiga”. Ikkagi klassika!

15 comments

  1. reet

    Sa oled kangelane! Mis siis, et väsinud, ka kangelased tohivad väsida. Tite ja põngerjaga üksi lennukis…

  2. Tikker

    Elavalt tulevad meelde igasugu mälestused väikelastega reisimise kohta ja see kurnatuse tunne samuti… Optimistina ma muidugi usun, et tagasireis läheb kergemalt – rõõmsate/õigel ajal magavate laste ja kiirelt liikuva pagasiga :P

    Ma olen siin täitsa töösse mattunud, aga järgmisest nädalast kuu lõpuni puhkus – loodan väga, et õnnestub ka sinuga trehvata. Eks arutleme privaatseid kanaleid pidi edasi, kui me mõlemad pisut taastunud oleme – kes millest… :D

    • Rohelohe

      Ma olen tagasilennu osas juba seetõttu optimistlik, et Tallinna lennujaam on väiksem, seega ma ei pea ülivara kohale minema ja kui Sipsik ka jooksu paneb, on ta leitav ja temast saadakse ka aru.

      Ma tahaks su maja vaatama tulla, aga logistika on igas mõttes keeruline. Arutame!

      • Nell

        Just, sina tuled Tikri maja vaatama ja mina tulen blogijat vaatama (2 tänavat eemalt) :D

      • Rohelohe

        Tunnen end juba kuulsusena! Panen siis hiigelpäikeseprillid ja laia äärega kübara pähe ning kotti pistan autogrammide kirjutamiseks markeri. Kirjanikud panevad autogrammid raamatusse, kuhu blogijad panevad? 🤔

  3. punanemammu

    Selle peale ütleks isegi James Bond: “Never ever.”. … ja sööks oma sõnu ;)
    Emadel on supervõimed ja -kannatus, aumedali ja tunnustuse annab igaüks endale ise. Need, kes sarnase “triangli” ja kannatuste raja on läbinud, teavad ja tunnustavad vaikides, isegi lennukis ohkvad vaikselt…mõeldes õnnelikult, et need ajad on õnneks möödas (mööduvad).
    PS! huvitav, et väikelastega pannakse lennuki tagumisse otsa istuma…mul on kord olnud vahejuhtum 1,2 aastasega, kes pärast 4 tunnist lendu (maandumiseni oli jäänud ca 40 minutit) otsustas hakata eesistuvat istet “loksutama”…seal aga istusid 2 kuldketiga ja hirmuäratava välimusega meest (kellega isegi tänaval kohtudes oleks hirmu tundnud)…keelasin, mis ma keelasin, tegevus jätkus. Seepeale tõusis eesistmel olev meesterahvas, mul vajus süda saapasäärde, ja ütles, et las laps loksutab istet, peaasi, et ei nuta. Poiss läks seepeale veel korraks hoogu (st loksutas kõvasti istme seljatuge)…ning rahunes.

    Rahu, ainult rahu…kõik möödub ja enam hullemaks ei saa minna.

    • Rohelohe

      Väikelapsed pannakse äriklassist kaugele 😉 Õnneks oli vets lähedal, ei pidanud Sipsikut Terveli mähkmevahetuseks pikaks üksi jätma.

      Inimesed üllatavad ja sageli positiivselt :) Eriti üllatavad ongi need stereotüübist väljas tegelased. Meie kõrval istuv venelanna näis ka väga tõrjuv, aga korjas küsimata Nuuskmõmmiku põrandalt ja aitas Sipsiku turvavöö kinni. Too lennusaatja, kes hiljem last tassis, naeratas meile iga kord julgustavalt, kui mööda kõndis. Oli armas.

  4. H

    See kuhjuv pinge on ehk veel kõige hullem stressitekitaja ja tujurikkuja.
    Mulle tuli meelde aastatagune lennureis, kus reisisin üksi 5-aastase, 2-aastase ja 6-kuusega. Pagasiks 2 kohvrit, 2 turvatooli ja seljakott. Lennud 2+2 tundi, vahepeal ooteaeg 3 tundi koroonamõjudega lennujaamas pluss autosõit 3 tundi. Lastest mitte keegi ei maganud lennukis ega lennujaamas mitte sekunditki (ka 6-kuune mitte), vastupidiselt minu plaanidele. Mitte keegi õnneks ei nutnud ka, aga mul oli pärast selline tunne, nagu oleks maratoni jooksnud või Everesti otsas käinud. Hingasin kohale jõudes piiiiiiiiikalt välja.

    Õnneks lapsed kasvavad ja närvid karastuvad. Pärast mitme lapse beebi- ja väikelapseiga jääb järjest vähemaks olukordi, mis suudavad endast välja viia :)

    • Rohelohe

      Oi jeerum… ma annan sulle selle kõige peale vaprusmedali. Mina lähen ülikergelt närvi ja endast välja, eriti kui ma olen väsinud ja stressis, seega kannatlikkust sellised olukorrad mulle just juurde ei too. Teatavat olukorraga leppimist ehk küll…

      • H

        “This too shall pass” on ilmselt kõikide lapsevanemate mantra :)

      • H

        Täiendan veel :)
        Ma hakkasin alles praegu mõtlema, et enda kogemuse jagamise sõnastus võis jätta mulje võistlusest “kellel on raskem/jubedam/väsitavam”. See ei olnud üldse minu mõte! Tahtsin lihtsalt jagada mõtet, et beebide/väikelastega reisimine on kohutavalt pingeline olenemata sellest, palju neid on ja kuidas nad reaalselt käituvad.

Jaga oma mõtteid

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s