Pügamine
Lobisesin eile naabrinaisega ja mainisin, et küll on tore, et talunik puid maha saagis, sest meil kohe vaade parem. Tema kostis vastu, et nemad selle üle nii õnnelikud pole, sest ehkki nad näevad nüüd Alpidele lisaks ka veidi Salève’i, avaneb neile ka vaade sõnnikuhoidlale (või ma vähemalt eeldaks, et merderie seda tähendab). Ühe õnn on teise õnnetus.
Meie aga võtsime käsile puude pügamise ehkki ma pole päris kindel, kas mootorsaega poolte okste maha lõikamist just pügamiseks kutsuda saab. N. jõudis lisaks õunapuule, millel ta tõesti vaid uusi vesikasve eemaldas, saagida vaid ühte murelit, aga see kaotas ka umbes pooled oma oksad. Aastatega jämedateks tüvedeks kasvada lastud vesikasvud, millelt marju kätte ei saa ja mis alumistele okstele päikest ligi ei lase. Alumisel pildil on töö alles pooleli, lõigatav puu on see parempoolne. Keskmine on see pirn, mille ma kohe maha lõigata lubasin, kui maja meie, aga ma olen nüüd meelt muutnud, sest esiteks on see ainus kiige riputamiseks sobiv puu ja teiseks mõtlesin ma, et mis oleks, kui kasutaks seda puuonni ehitamiseks. Suurem osa onnist/mängumajast oleks postidel, aga puud annaks ka kuidagi ära kasutada. Lademetes oksi tuleb sellelt siiski eemaldada, sest esiteks on need mädad ja teiseks me ei taha neid pagana pirne.
Sügisel tuleks puid ka pritsida, et samblast lahti saada, sest see ei mõju puudele hästi ning ehk isegi veel sel kevadel peaks luuviljalisi pritsima mingi seenhaiguste vastu aitava vahendiga, sest ilmselt on neil kõigil roostetõbi ning et sama asi kimbutab ka teatavaid igihaljaid puid-põõsaid ning meie hekk just selle all kannatab, on need kaks ilmselt seotud. Kardetavasti ei saa me sellest lahti enne, kui heki maha lõikame (loodetavasti varsti) ja puid regulaarselt pritsime. Ploom tuleb meil vist siiski ilmselt sel aastal maha võtta (ehk ka aprikoos), sest sellel on n-ö puuvähk ja N. avastas, et talve jooksul on osa koorest mädanema läinud ning lahti löönud. Vaatab, kas annab veel midagi teha. Ploomid on sellel puul imemaitsvad ja see on mu edasiste plaanide jaoks vajalik puu, sest selle ja pirni vahele mahuks kõige paremini see köielkõndimise komplekt, mille ma paari päeva eest tellisin.
Mina kaevasin aga kompostihunnikust välja kõik kasutatava mulla, tõstsin jälle teise kasti sisu ringi ning katsusin nii palju kompostiussikesi kui võimalik mitte aeda vaid kasti lahti lasta. Mulda vaadates tuleb nentida, et me sööme vist kohutavalt palju avokaadosid ja mune ehkki suur avokaadokivide ja munakoorte kogus tähendab pigem seda, et need ei lagune vähem kui kuue kuuga. Eelmisel korral leidsin mulda kaevates isegi idanema läinud avokaado ja siis veel ühe taime, mida ma mõnda aega mõtlikult vaatasin ja siis taipasin, et tegu on datlipalmiga. Kahjuks ma ei pannud kumbagi potti kasvama ja nüüd ma veidi kahetsen, aga samas me sööme avokaadosid ja värskeid datleid sageli, seega ehk võiks ühel hetkel katsetada. Suurema osa mulda kasutasin ära väikese maasikapeenra jaoks, mille piirdeks ma taluniku käest neli pikemat halgu palusin. Maasikapeenar on aprikoosi kõrval ja pildi tegemise hetkel varjus (umbes kell 5 ehk?). Vaidlesime N.-iga ja ta väitis, et maasikale ei meeldi, kui kõrvetav päike pidevalt pähe paistab, seega ma lõin peenra veidi aprikoosi varju (vari jõuab sinna pärast 12), mõtlemata, et maja vari ka ühel hetkel sinna jõuab. No vahet pole, see on ajutine lahendus. Kevadel tõstame kõik ringi.
Minu tulevane köögiviljaaed tuleb majast paremale ning ideaalis tuleb pildi esiotsa väike kasvuhoone, piki aeda (mida veel pole) istutame põldmarju (noid kultuurseid), vaarikaid ja muid taolisi asju, õunapuust majani tahaks panna marjapõõsad n-ö piirdeks ning kõik muu saab aegamööda peenarde alla panna. Tõsi, siin kõige päikeselisema ala all on paar kanalisatsiooniluuki, seega enne tuleb välja mõelda, mis seal all on ehkki mu plaan on ennekõike kaevamisvaba aeda harrastada, seega vahet väga pole. Puid-põõsaid lihtsalt sinna ei istuda. No ja kasvuhoone peab ka nii paigutama, et seda maha lammutama ei peaks, kui torudele ligi vaja pääseda.
Kohe maja kõrvale hakkab vari tekkima varajasel pärastlõunal, seega sinna kas ei pane midagi või paneme asju, mida vari ei häiri (juurikad?) ning maja nurga juurde tahaks panna puidust võre, millel võiks kasvada roosid vmt, sest ma tahaks tolle maja ees oleva kadakalise maha saagida, aga siis on terrass naabritele nähtav, mis oleks veidi ebamugav nii meile kui neile.
Lisaks on mul tobe mõte paigutada peenrad nii, et see näeks kõrgemalt (ehk tänavalt) vaadates lahe välja. Mu praegune idee on luua barokkaed. Hoia alt, Kadrioru park! Pilgupüüdjateks näiteks väike kõrgem veesilm (lindudele-mutukatele joomiseks), suur rabarberipuhmas jne. Selle ideega on aga üks häda. Ma teen kaevamisvaba aeda ehk sisuliselt madalaid kastpeenraid, aga barokkaias on sellised ilusad kumerad vormid ja nende loomine on veidi keerukas, sest selleks peaks kas poest ostma või ise tegema toikaid, millega peenart piirata. Sirgeid ääri on lihtsam teha. Või siis tuleb teha minimaalsel hulgal kumeraid nurki. Hmm, ehk peaks jämedamad murelioksad alles hoidma ja neist vestma… Õnneks mul on järgmise kevadeni aega mõelda. Vähemalt tean ma, kust suuremas koguses komposti tellida saab, sest sõitsin juhuslikult ühest jäätmejaamast mööda ja seal oli suur plakat üleval. Lisaks ütles naabrinaine, et talunik toob nii hobuse- kui lehmasõnnikut (mõnda aega seisnut) soovi korral tasuta (või vähemalt neile toob, aga küllap tooks meilegi).
Aga jätkem nüüd see aiajutt ja rääkigem hoopis söögist. Sellenädalased põnevad vegansöögid.
Täidetud kartulikotletid, mis riivsaiaga kaetud ja pannil praetud. Kui ma ei eksi, läks kotleti sisse sibul, seen ja hernes. Veidi peterselli ja maitseaineid ka. Kartulid maitsevad siin peres kõigile, muud polegi vaja lisada.
Marokopärase läätseseguga täidetud baklažaani ma ilmselt rohkem ei tee, sest ehkki see läätsesegu oli mõnus, ei andnud see baklažaan sel kujul midagi juurde. Ostsin tuttava soovituse peale täistera basmatit. Noh… Karriliste kõrvale sööks ma ikkagi klassikalist valget basmatit, seda täisteralist võiks burriito sisse panna või mõnes muus riisiroas kasutada.
Eile hommikul tegin vegan pannkooke, neid ameerikapärased. Tulid imehead, ei saanud arugi, et pole piima ja munaga ning lähevad kohe kindlasti mõnel hommikul kordamisele. Mu uus pann teeb nii nunnu mustri ka veel peale. Pildil on vist kõik pannkoogid, mis tehtud sai ja neist üks jäi järgi. Ameerika filme vaadates pakuks ma, et see on ühe inimese portsjon :D
Täna tõi N. turul käies Etioopia sööki kaasa. Tavaliselt sööme me lihaga kastet, aga sel korral on taldrikul mingi vürtsikas kaste, spinat ja kurkumaga hautatud köögiviljad. Viimast peaks isegi tegema vahel. No ja teffi pannkook ka. Need on sõltuvusttekitavalt head.
Õhtusöögiks grillisime köögivilju ja seeni. Satši kasutamisel grillitakse asjad esmalt portsude kaupa ära ja siis segatakse lõpuks kõik kokku. Peterselli kahjuks polnud. Tavaliselt puistame hakitud peterselli peale. Hummusega sepikut kõrvale ja eine missugune.
Meie uus sõber:
Serverisirvija 
Hmm, me nimetame sedalaadi mootorsaega viljapuude “pügamist” puude pilastamiseks… Teadmised, et kuidas ka kust täpselt on mõlemil teoreetilisemat laadi. Lihtsalt katsume rappida nii, et oksad ei oleks otse taevasse vaid pigem maaga paralleelsed ning, et kandvaid oksi jääks selline hulk, et kogu sügist ei pea veetma puude alt vilju komposti vedades. Kuna eelmine suvi oli meil hea õunaasta ja seega sel aastal tuleb kesine siis möödunud nädalal sai mõnuga saetud. Üks mingi kahtlane puu tuleb veel täitsa tüükaks saagida, häid õunu sealt ei tule aga tüükale hea amplit toetada :D
N.-il on tegelikult täitsa praktilist laadi teadmised ses osas, sest ta on Mägikülas aastaid puid kärpinud, aga nii korrast ära puid neil muidugi pole. Kaks murelit on tehtud ning näevad juba paremad välja. Peaks nüüd välja mõtlema, millega neid tolle haiguse vastu pritsida, siis saab ehk mureleid ka.