Kuidas me maja ei ostnud

Ma lubasin mõnda aega tagasi, et kirjutan veidi kinnisvarast ja ausalt öeldes oli mul mõttes ennekõike kirjutada sellest, miks me siia jääda otsustasime (sellest hetkepärast) ja siis mingil hilisemal hetkel veidi kohaliku turu veidrusi tutvustada. Selle asemel räägin ma teile hetke pärast loo sellest, kuidas ma 10 päevaga terve emotsioonide ralli läbi elasin, minnes lausahastusest eufooriasse ja siis tagasi sinna ahastusse.

Esmalt aga see peamine küsimus, miks me üldse maja ostame, kui ma alles kevadel ütlesin, et 2024 lõpp on meie siin olemine piir. Lühike vastus oleks, et elu teeb omad korrektuurid, aga ilmselt huvitab nii mõndagi teist see pikem vastus.

Kui me siia kolisime, oli meil kohe plaan paar aastat raha säästa ja siis ehk maja osta, sest meie mõtetes oli umbes 10-15 aastaks siia jäämine. Ja siis me natuke pettusime. Me ootasime mõlemad midagi muud ja ehk olid ka me ootused mõneti vildakad, seega me mõtlesime, et oleme lepingu ja selle pikenduse ära (5+3 aastat) ning siis laseme jalga. Mida me siis ootasime? N. eeldas, et CERN on täis vahvaid inimesi, kellega on põnev intellektuaalseid vestlusi pidada (nagu oli Saksamaa instituudis), aga ta sai hoopiski tiimi, kus suurema osa meeste (naisi on kogu suure osakonna peale üks) lemmikteemadeks oli golf, mäesuusatamine ja sportautod. Lisaks oli ta suuremas osas oma tiimis veidi pettunud, kuid ülemus oli lahe ning taipas esimese aasta jooksul, et N.-il tuleb tiimi luuslanki löövatest itaallastest (nüüdseks kõik ka lahkunud) eemale hoida ning eriti hea on, kui talle osakonnaväliseid lisaprojekte tekitada, mis arenemisvõimalusi pakuvad. Mina lootsin, et leian ka lahedaid inimesi, aga kõik esimesel aastal leitud tuttavad kolisid järgneva aasta jooksul ära. See inimeste pidev vahetumine oli ja on nii väsitav ning kui Sipsiku sündides sai titegrupiga liitutud, siis ma pean nentima, et need inimesed suuresti väsitasid mind. Tahaks millestki muust ka vahel rääkida, kui sellest, kui mitu korda kellegi laps ärkab või mitu hammast tal on. Olin liitunud küll Genfi naisteklubiga, kuid peale matkamise ei teinud ma nendega koos midagi, sest klubihoone asub Genfi kaugemas otsas.

N.-i ülemus ütles augustis, et kui N. nõus on, uurib ta, kas tal oleks võimalik lepingupikenduse järel N.-ile tähtajatut lepingut pakkuda. See on see Püha Graal, mida suurem osa inimesi siin soovivad, sest tähtajatuid lepinguid ei anta enam nii kergekäeliselt ning selle lepingu saamine tähendab sisuliselt seda, et sa võid muutuda kohe pärast lepingu allkirjastamist maailma halvimaks töötajaks, aga lahti nad sinust enam ei saa ning palka ka vähendada ei tohi. Oo need töötajaid kaitsvad seadused! Küllaltki räigelt töötaja poole kaldus siin riigis, ütleks ma. Minu esimene reaktsioon oli kindel ei. Nii kõigi eelpool öeldu pärast kui ka seetõttu, et N. oli ise mulle öelnud, et kui ta kauaks CERNi ühele kohale paigale jääb (osakondade vahel väga inimesi ei vahetata), spetsialiseerub ta liialt ja ei saagi enam mujal tööd ning lisaks muutuks ta arendustöö pigem hooldustööks. N. aga esitas omapoolsed argumendid. Esiteks koroona. Me ei tea, mis seisus majandus paari aasta pärast on ja kes teab, kuidas asi areneb, seega raha ja töö osas on CERN turvaline valik. Kui asi väga hapuks läheb, ei pruugi muud instituudid ja ka suured ettevõtted tema profiiliga inimesi palgata. Teiseks ei muutuks ta töö nii monotoonseks, kui ta kartis ja arenguvõimalusi on edaspidigi. Kolmandaks oleks ehk hea juured kuhugi kinnitada. Isegi kui see pole terveks eluks. Viimase osas on tal muidugi õigus. On vist aeg stabiilsuseks.

Kusagil aastavahetuse paiku selgus, et tähtajatu leping on 95% kindel, seega me otsustasime kinnisvara vaatama hakata. Õigemini mina tegin kinnisvaraportaalile tiiru peale ning lõin meie kriteeriumitele vastavale kinnisvarale teavituse, lisaks kontakteerusin ühel hetkel pangaga, et meile konsultatsiooniaeg kinni panna. Kaks huvitavat maja leidsin ka. Üks asub kõrgemal mägedes ja vajavat kapitaalremonti (aga milline potentsiaal!), teine asub meist paarisaja meetri kaugusel (ka remonti vajav). Viimane on tänaseks müüdud.

Eelmise nädala kolmapäeval tuli müüki üks maja Crozet’s. Vaatasin ja halasin, et oi kui ilus. Pildid olid vaid väljast. Järgmisel päeval tulid ka siseruumide pildid. Halasin veel. Selline maja! Sellise hinnaga! Ei mingit vajadust renoveerida! Põrandaküttega! Vaatega! Rõduga! Vannitoas on jalgadega vann! Ja me pole veel pangaski käinud ning pealegi arvas N., et enne juunit, kui ta lepingupikenduse allkirjastab, ei annaks pank meile laenu (üldiselt tahetakse, et leping kehtiks veel vähemalt aasta)… Itaallane utsitas mind tagant, et ma ikka vaatama läheks. Kontakteerusin neljapäeval maakleriga ja sain teada, et selleks nädalaks küll enam ei saa, aga ehk esmaspäeval. Närveldasin terve nädalavahetuse. Aadress oli mul olemas ja asukoht oli korraga nii väga hea kui ka veidi kehv. Hea ses mõttes, et rattaga saaks poodi minna (ja ka tagasi tulla, sest ma võin põhimõtteliselt siitki Gexi rattaga poodi minna, aga tagasi ülesmäge ma vändata ei suuda). Halb ses mõttes, et maja tagant läks kahte küla ühendav tee ehkki tõele au andes on seal umbes sama palju liiklust kui meie tänaval. Me teame seda hästi, sest me kasutame seda teed regulaarselt.

Läksime esmaspäeval vaatama. Sõitsime hoovi ja ma kiunatasin. See maja on kohaliku stiilis talumaja vähendatud koopia ning ehitatud 20 aasta eest, aga näeb välja nagu oleks seal umbes 100 aastat seisnud. Googeldasin just “ferme gessienne” ehk Pays de Gexi farm ning leidsin sellest samast majast fotod. Kinnisvara portaalis neid enam pole. Nood fassaadi äärtes olevad ääred olevat selle piirkonna tüüpiline arhitektuur. Kui ma õigesti aru sain, on see tuulekaitse, sest piki Jura nõlva puhub kohati tugev tuul ja need ääred hoiavad tuule akendest-ustest eemal. Tavaliselt on need majad kaks-kolm korda suuremad.

Selle ees olev hoov oli lahe ja seal oleks lastele palju mänguruumi. Maja kõrval oli garaaž ja selle kõrval tall. Jah, tall. Õigemini kolme hobuse jaoks latrid. Minu peas võttis võimust idee luua sinna väliköök ja söömisala. Paneks suure lühtri lakke ja milline rustikaalselt šikk värk! Puhas Pinterest! Suitsusauna annaks ka ehk kuhugi tekitada (ja naabrid kutsuks iga kord tuletõrje, kui seda kütta….) .Tubade paigutus ülihästi läbimõeldud, kõik nägi kena välja. Olgu, suur tükk aeda oli varjus ja seal oli paar asja veel, aga 95% ideaalne. Ütlesin seda ka maakleritele ja sõnasin, et ma pole mu kõrval seisva abikaasaga seda küll arutanud, aga ma ostaks selle kohe ja täishinnaga. Me olime maakleritega ka algusest peale ausad, rääkides ära, et ehkki meie hinnangul on maja me eelarves, pole me pangas käinud ja põhimõtteliselt võib pank meile ka enne juunit mitte laenu anda. Maaklerid soovitasid siiski pakkumise teha. Prantsusmaal teevad huvilised ametliku pakkumise, mida omanikul on aega 15 päeva vaagida. Kui pakkumine vastu võetakse (allkirjastatud paber), tuleb 45 päeva jooksul notaris eelleping teha ja siis on kaks kuud aega rahastust otsida.

Veensin N.-i ära, et teeme pakkumise. Me saame selle ju kohe tagasi võtta, kui pank ei ütleb. Vähemalt on meil mingigi šanss, sest huvilisi olevat nagu murdu.

Saatsin esmaspäeva õhtul e-kirja, et meie pakkumine on selline. Vastu sain paberi, mis täita ja allkirjastada. Sinna läks kirja nii me pakutud hind kui ka lisaandmed, mille abil omanikku veenda. Näiteks palju sul omaosalust on jne. Kui on palju huvilisi, pidid sellised detailid aitama. Väideti meile. Kolmapäeva hommikul saatsin skännitud papri teele ja palusin neil seda võimaluse korral omanike eest reedeni peidus hoida, sest äkki tuleb meil see tagasi võtta ja milleks neile liigset stressi põhjustada (naispool olevat põduravõitu). Maaklerid vastasid, et seda nad teha ei saa, sest saabunud on konkureeriv pakkumine. Samas summas. Ka täissummas. Pagan…

N. oli õhtul pessimismi maskotiks. Tema oli kindel, et pank ütleb nii kui nii ei ja mida me üldse siin tõmbleme. Mina vastasin igati täiskasvanulikult ja mossitasin.

Läksime panka. Rääkisime oma loo ära, lugesime sissetulekud ette ning konsultant arvutas veidi ja printis välja paar paberit. Minu üllatuseks selgus, et me eelarve saab olla mõnevõrra kõrgem, kui ma arvanud olin ja lisaks saaks me võtta laenu ka Šveitsi frankides, mille puhul oleks intress veel eriti madal, sest on teatav kursirisk. See ei ole muide standard, et laenu frankides antakse, aga see konkreetne pank tegutseb (küll vaid privaatpanganduse alal) ka Šveitsis ja mõneti on nad vist siin maakonnas meiesugustele Šveitsist palka saavatele inimestele keskendunud. N.-i lepinguline olukord ei pannud teda ka kulmu kergitama. Ütles vaid, et tema meelest on ok, aga ta kontrollib kontori direktorilt üle. Õhtul tuli e-kiri, et nende poolest on ok. Saatsin maakleritele kirja. Vastu tuli: “Saaks te ehk pangast mõne kinnituse?” Saatsin foto meile laenulimiidist. Vastu tuli: “Midagi ametlikumat sooviks, küsige accord de principe’i nime kandvat dokumenti.” Saatsin jälle panka kirja ja hommikul vastas ta, et ehkki mõned maaklerid seda dokumenti küsivad (kinnitus laenu saamise kohta), ei tohiks nad seda tegelikult teha ja pangad ei tohiks seda enne eellepingu sõlmimist ja reaalset laenu taotlemist anda. Maaklerid jõudsid mulle enne helistada, kui ma neile kirja saata jõudsin. Õigemini saatsid nad mulle esmalt sõnumi, kas tohivad mulle sellel ja sellel kellaajal helistada. Ma tammusin pool tundi toas edasi ja tagasi ning mõtlesin, et huvitav mida nad öelda tahavad. Teised loobusid? Teised valiti? Ei. Teisel perel olevat see paber, seega selle puudumine nõrgestab meie positsiooni. Saate ehk vähemalt e-kirjaga kinnitusegi? Ohkasin ja kirjutasin uuesti panka. Paar tundi hiljem helistasin ka. Konsultant pidas parajasti direktoriga nõu ja lubas tagasi helistada. Tagasi ta ei helistanud, aga saatis mulle e-kirja, mille ma maakleritele edastada sain.

Läksin täna hommikul Sipsikuga itaallaste juurde mängima. Rääkisin neile sellest majast ja mida me seal teeks, kui me selle saaks. Itaallane arvas, et kui tuleb väliköök ja pitsaahi (ma olin just öelnud, et nende ekspertiis kuluks valimisel ära), siis tahab ta sinna ligipääsu saada. Vabalt! Ja siis helistas maakler. “Bonjour, madame. Malheuresement…” Blin! Rääkisime lõpuni, panin telefoni ära, kõndisin tagasi seltskonda ja sõnasin: “Korgime kanged joogid lahti, me jäime just majast ilma.” Kollektiivne ohe. Ei, tegelikult ei korkinud me midagi lahti. Nad pakkusin küll, et kui tahan, võin õhtul kurbust uputama tulla, aga no komandanditund hakkab kella kuuest… Mugin siin Lindti šokolaadi ja uputan oma hingevalu suhkrusse (ja keskkohal vohavasse pekki).

Olin kodus umbes tunnikese endast väljas, siis vaatasin kinnisvaraportaali ja seda maja, kus me elame ning elu läheb edasi. No ma võin ju loota, et äkki see müük ei õnnestu (ebatõenäoline küll), sest meie külas müüdi üks maja kahe päevaga maha, aga see on nüüd uuesti müügis, seega midagi läks valesti. Aga pigem tuleb jätkata otsimist ja ühel hetkel ka selle maja omanikuga rääkida. See maja pole SEE, aga no ehk käib kah, kui hinnas kokkuleppele saame. Või siis lähme seda kapitaalremonti vajavat vaatama. Põhimõtteliselt oleks seegi eelarves ehkki kas me tahaks sellist asja ette võtta… Pealegi läheb renoveerimine alati kallimaks, kui planeeritud ja meie peaks firma palkama. Me ei suuda isegi lapse mängukööki siin valmis ehitada, seega mingist maja renoveerimisest pole vaja rääkima hakatagi. Rääkimata sellest, et me kumbki ei räägi head prantsuse keelt. Ajada ise töömeeste mansa kokku ja hakata tegema? Ma nüsin endal ilmselt enne nüri noaga veenid läbi. Tõsi, eelmised üürnikud just seda tegidki. Seda töömeeste asja, mitte veenide nüsimist. Renoveerimine oli kolmandiku võrra odavam, kui üht firmat kasutades oleks olnud. Ahvatlev. Palkaks tolle naise projektijuhiks? Hmm…

Ma lähen võtan nüüd veel veidi šoksi ja homme on juba parem. Aga pagan küll, ma pean nüüd iga kord, kui ma Crozet kaudu sõidan, sellest majast mööda sõitma. See on nagu su eks, kes su Nobeli füüsikapreemia võitnud supermodelli pärast maha jättis, oleks kõrvalmajja kolinud. Supermodelliga koos muidugi.

12 comments

  1. Mar

    Aaah kui nõme! Damn! Korgin ka solidaarselt šokolaadi lahti selle lugemise peale nüüd…
    Aga ju siis tuleb miskit veel ägedamat teile! :)

    • Rohelohe

      Ma siiralt loodan. Ma tuvastasin vist Google Mapsi abil tolle kap. remonti vajava maja. Väga heas kohas tegelt… aga eelarvega läheks keeruliseks vist. Et mul ka mõnd padurikast sugulast pole!

  2. pelagia5

    Ah, ma tean seda tunnet – mõttes juba jood uue kodu köögis kohvi ja siis tuleb mingi (tavaliselt paberimajanduslik) pauk. Edu ja kannatlikust kodu leidmisel!

  3. Tikker

    Oi, ma nii kujutan ette kõiki neid emotsioone ja seda pettumust… Nii hiljuti samamoodi läbitud sammud…

    Aga noh, ilmselgelt on siin täpselt kaks varianti

    1) kui SEE ongi TEIE maja, siis teised ikkagi mingil põhjusel loobuvad
    2) kuskil mujal on teie jaoks midagi veel ideaalsemat :)

    Mul ju oli Tamme majaga sama lugu – esimesed soovijad olid täiesti kindlad ja lõpuks otsustasid isiklikel põhjustel ümber. Ma juba teadsin, et ei saa, kuni maakler ootamatult uuesti kontakteerus.

    Aga noh, teadagi, kus mina praegu olen… :D Mul mõlemad punktid läbitud :D

    Igatahes, elan kaasa su otsingutele, nii põnev!

  4. punanemammu

    Oh, lugesin hommikul kui olin lõpetanud pannkoogi (pohla-õunamoosiga) ja kohvi.
    Mind on alati hämmastanud pakkumismenetlus, so nagu kandideerimine, et kõigepealt hind ja siis taust, omanik valib, kellele kodu edasi läheb. Ei hakka veritsevale haavale soola peale raputama…Kõik, mis tulema peab, tuleb ühel või teisel su juurde ja saab su omaks. Usu, nii läheb.
    Kui aastaid tagasi endale maatükki otsisime, kuhu maja ehitada…leidsime ideaalse (eelnes pikk, pea kaks aastat kestnud otsimisperiood)…olime matkamas, istusime mere ääres ja arutasime asja…hommiku on õhtust targem – ütlevad vanad eestlased. Hommikul pakkisime kiirustades asjad kokku ja sõitsime tuhatnelja maa omaniku juurde ja sõlmisime käsirahalepingu. Käsirahaks maksin järgmisel päeval poole maa hinnast, et omanikul ei oleks mõtteski kellegi teise pakkumist kaaluda.
    Maja renoveerimise osas – kui Sul on võimalik ehitajaid majutada samas majas seni kui ehitus käib – siis soovitan võtta kodumaalt ehitajad – mul käivad tuttavad niimoodi ehitamas Skandinaavias ja Saksamaal – üks objekt – teevad töö ära, sõna levib ja enne kui lahkuma asutavad on neil järgmine pakkumine juba taskus ning ettevõtmine laineb, nüüd on punti võetud paar poolakat ja leedukat. Hea töömees on kullahinnaga.

  5. Nell

    Korgin lahti, paar mandliküpsist, et sind kurbuse uputamisel abistada (ja kere keskkoha vahamist soodustada… :S )
    Ma nõustun siinkohal Tikriga. Kui see maja oli teile määratud siis te selle veel saate või siis lihtsalt ei ole “see õige” maja lihtsalt veel turule tulnud. Kuna elukoht on teil ju olemas siis ootaks tõesti täisuslikkust ja “enamvähemaga” ei lepiks… (kuigi juba mõte, et saaks midagi renoveerida, paneb mul peopesad kihelema ja peas filmi jooksma, et mida ja kuidas võiks…)

    • Rohelohe

      Mul paneb renoveerimisemõte ka filmi jooksma ja rahakoti oigama, sest kahe pägaliku ja ühe töönarkomaani kõrval tähendab see ehitusfirmat ja noh… mu imeline “täielik parsa” vajavat kohe nii kapitaalset remonti et kohe kole.

      Elukoha häda on veidi see, et me maksame üüri selmet maksta laenu 😁 Ja vigu on siin ka nigu sigu. Ja päris ideaalset võibki ootama jääda…

  6. Britt

    Näh, nõme! Aga küll tuleb uus ja mõnusam! Või juhtub siiski ime ja see maja ikkagi vabaneb. Muidugi sellised olukorrad ei juhtu just üleliia tihti, aga tean oma lähiringkonnast viimase poole aasta jooksul kahte juhtumit. Tegu oli siis inimestega, kes olid juba esialgse lepingu sõlminud ja kõik oli kena, aga siis otsustasid maja ostmisest siiski loobuda (ja valisid üsna priske leppetrahvi maksmisega, mis ühel juhul ulatus üle 30 000eur)… Niisiis igasuguseid asju juhtub!

    • Rohelohe

      Ma arvan, et seda imet ei juhtu, sest see pere käis seda maja kolm korda vaatamas ja oli hullult vaimustuses ning kui ma ei eksi, on leppetrahviks need notaritasud, eks? Selle maja puhul oleks need vist umbes 47 000 olnud, seega see pole ka just summa, mida lastega pere kergekäeliselt käest annaks. Tõele au andes olen ma sellega juba leppinud ja fantaseerin nüüd ühe hiiglama palju remonti vajava maja osas ning kaalun me praegust maja, sest ausalt öeldes said me sõbrad täna kinnituse, et saavad osta meist 5minutilise jalutuskäigu kaugusel oleva maja, seega see maja siin sai ühe plussi juurde. Mitte et see siia allkorrusele ruumi juurde tekitaks… Ja ruumi oleks juurde vaja.

  7. punanemammu

    Jätsin paar päeva tagasi Sulle kommentaari, nüüd näen, et see on haihtunud interneti avarustesse. Ühel korral on ennegi juhtunud – põhjus tuvastamata.
    Kõik asjad tulevad ühel või teisel moel Su juurde, just õigel ajal või siis natuke hiljem. Mulle on siiani suureks mõistatuseks pakkumismenetlus Prantsusmaal, st so nagu kandideerimine, milles hinnatakse nii pakkumise suurust kui pakkujat ennast. Keeruline ja pisut mõistetamatu põhjamaalasele, kes üldjuhul ütleb, mis on hind ja siis “ootab”. Lugedes Britt’i eelnevat saagat sobiva maja otsingul ja elades ühe hea sõbra otsingutele kaasa, mis lõpuks ikkagi päädis teises riigis kinnisvara ostmisega, vangutan imestusest pead ja imetlen kannatust.

    Aastaid tagasi otsisime maatükki, kuhu ehitama hakata. Käisime ja vaagisime, lõpuks leidsime sobiva koha. Arutasime asja ja leidsime, et hommik on õhtust targem. Hommikul pakkisime asjad kokku ja sõitsime maaomaniku juurde ning sõlmima käsirahalepingut, panin käsiraha summaks poole maa ostu hinnast, et omanikul ei tekiks kiusatust maatükki kellegile teisele müüa. Pisuta asjaajamist ja kinnistu sai meie omaks. Nüüd elame maal ja metsas, linn on vahepeal küll lähemale liikunud ja liiklust rohkem. Otsingute periood kestis pea 3 aastat, ent leidsime selle “oma” koha.

    PS! Remonti vajavast majast, soovitan kasutada võimalust leida endale ehitajad kodumaalt. Mul on tutvusringkonnas sellised ehitajad, kes käivad Euroopas ehitamas, st elavad renoveeritavas majas (võtavad selliseid objekte, kus saab vahepeal ööbida)…ja kui algselt koosnes meeskond ainult eestlastest, siis nüüd on punti võetud osavate kätega poolakaid ja paar leedukat. Töökvaliteedi osas on kliendid olnud rahulolevad ja enne kui jõuavad objekti lõpetada on – järgmine leping taskus. Paistab, et neid niipea kodumaa ehitusturul ei kohta. Sellest tingituna tuleb kodumaal rinda pista samade probleemidega, mis mujal (tööd venivad, kahtlane kvaliteet jms).

    Pikk kommentaar tuli, loodan, et internet seda nüüd ära ei söö.

Jaga oma mõtteid

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s