Oivikuhakatis

Vaatasin hommikul Tervelit, kes oli end kõhuli keeranud ja selmet end tagasi selili keerata, hoopis roomata üritas, ning mühatasin: “Kohe näha, et N.-i laps, vastik overachiever selline!” Pidin eelmisel nädalal kuulama N.-i kurtmist, kuidas tal on sel nädalal arenguvestlus, aga eelmine aasta oli töises plaanis täielik ikaldus, sest esiteks koroona ja siis lapse sünd. Ja siis vahetult pärast arenguvestlust selgus, et tegelikult oli N. jälle teinud ära rohkem, kui planeeritud oli. Keelasin tal edaspidi “mul on vaja rohkem tööd teha” jutud ära.

Ootasin õhtul N.-i ja Sipsikut koju ning mõtlesin kolmveerand kuue paiku, et tea kus nad küll on. Komandanditund ju kohe algamas. Hetk hiljem tuli N.-ilt foto ja sõnum. Väike ummik, sest külavahelisel teel oleval sillal oli kaks autot kokku põrganud. Meil nimelt sajab lund ja no ei mõista need inimesed siin, et sel juhul tõepoolest tuleb pikivahet hoida, sest pidurdusmaa on pikem. Ja kui ma ütlen “need inimesed”, siis ei mõtle ma ilmtingimata kohalikke. Kohalikud on ehk lumega isegi veidi harjunud, sest seda tuleb ikka ette. Pigem võib siin ehk sõrme sisserännanute suunas viibutada. N. nägi koju sõites kokku kolme või nelja õnnetust ja hulganisti jobusid, kes tegid autoroolis kõiki neid asju, mida libedaga teha ei tohiks.

3 comments

  1. punanemammu

    “Overachiever” – muigan magusalt ja meenutan aega, kui muretsesin esiklapse “mitte-käima-hakkamise-pärast”. Kõik teised lapsed roomasid – esiklaps jättis vahele (hakkas neljakäpukil mingis vanuses edasi liikumist harrastama). Seejärel kõik teised lapsed ajasid end püsti ja tegid esimesed arglikud sammud – esiklaps ei näidanud mingeid märke “kõndimisest”…ja siis oma esimesel sünnipäeval – ajas end püsti ja kukkus jooksma,…jah jooksma, mitte kõndima ja enam ta paigal ei püsinud. Siiani.

    Mitteainult kaugel maal ei ole lumega häda, selgub, et ka kodumaal on lood kehvad, sest vahepealsed lumeta talved on inimestest taaskord “hädapätakad” teinud ja ei saada aru pikivahest, libisemisest ja sellest, et läbi lumevaalu ei ole mõistlik teha möödasõitu, kui oskusi napib, st lumevaalus ei hakata pidurdama, vaid lisatakse gaasi ning rooli ei ole mõtet keerata vastassuunas kui libisemine toimub teisele poole. Kõige õudsem selle juures on, et teeb viga teistele, so süütutele möödasõitjatele. Sel hetkel tahaks küll tangiga sõita maanteel.

    • Rohelohe

      Kusjuures Sipsik jättis ka roomamise vahele ning läks kohe käputamisele üle. Ma pakuks, et ehk seetõttu, et meil on siin külmad kivipõrandad ja oli parem kõht maast üles tõsta :D Aga see arengu pärast muretsemine… Pärast seda, kui ma jõudsin minna paanikasse, et mu laps 2-kuuselt ei naerata ja äkki on autist (naeratas järgmisel päeval pärast mu meeleheitehoogu), otsustasin ma, et ma katsun mitte näpuga järge ajada ja paanitseda. Üldjoontes on see ka õnnestunud. Vahel tuleb ikka ette, sest see on paratamatu, aga üldjoontes toimib.

      Kusjuures ma ise ka ei tea, kas ma enam oskaks väga talvistes oludes sõita. Ma eeldaks, et mingi lihasmälu on olemas ja käed keeravad automaatselt rooli õigele poole, kui libisema võtab, aga ega ma kindel ei ole…

      A sa osta lumesahk endale :D Saad tänava ka puhtaks lükata endal ja ei pea enam vallaga kemplema :D

      • punanemammu

        Saha ostmise asemel, küpsetasin naabrimehele küpsiseid, panin paar purki hoidiseid ja ühe “jägermeistri” külma peletamiseks – ta teeb edaspidi oma ATV-ga, mil sahk ees ja kelk järgi – oma lastele lõbusõitu ning meie tee ka puhtaks. Vallaviletsus ei ole siiani avaldusega tegelenud, kui järg minuni jõuab on lumi juba sulanud.

        Omal ajal muigasin kui lugesin noorte emade kommentaare, kuidas nende lapsed juba potil käivad ja sõnu kokku loevad aastaselt. Võtsin rahulikult isegi siis kui esiklaps 6selt veel ei veerinud – keegi meist pole “lolliks” jäänud ja kõik õpivad ühel hetkel lugema-kirjutama. OIuline on siiski inimeseks olemine ja teistega arvestamine, hoolimine. Nii ka läks, õppis lugema, kirjutama. Kõik inimesed on erinevad oma arengult ja võimetelt, lihtsalt see üles”haipimine” ja kiiresti jõudmine, ettepoole trügimine ja siis lõpuks oled ikka silmtsi keskpärasusega, st kõike võetakse mingi “kuldse keskmise” järgi ning individuaalset lähenemist ei ole, sest ei jõua…milleks see kõik. Isegi õigesti valmistatud pärmitaignast ei saa kiirmeetodil head küpsetist. Nii on ka lastega, tuleb anda aega ja tunnetust…kõik tuleb nagunii või väheke hiljem.

Jaga oma mõtteid

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s