Gurmaanijutud

Käisime eile tuttavatel horvaatidel külas. Nende meespool töötab N.-iga samas toas, seega me oleme n-ö ühes mullis. Muide, kas pole naljakas, et suurem osa meist tunneb kohutavalt vajadust rõhutada, kuidas me ikka ettevaatlikud ja korralikud oleme? Koroona osas.

Horvaadid pakkusid imelist veiselihahautist, mis pidavat korraliku horvaadi pulma lakmustest olema – kui on hea hautis, oli hea pulm ja kui ei, siis… no teadagi mis. Nad lugesid koostisosad ette ka ning nentisid, et neil võttis neli aastat katsetamist, enne kui vanaemade väärilise roaga hakkama said. Kõlab lihtsalt see roog, aga seal on nüansse.

Lisaks rääkisid nad meile pekast. Peka on horvaatide põnev viis asju küpsetada. Esmalt tuleb teha tuli mõnele kivist pinnale või leivaahju või mõnda suuremasse ahju ning kui on tekkinud piisavalt hõõguvat sütt, asetatakse sellele metallist ümmargune pann (nagu bulgaarlaste tava-pann, ütleks ma), mis kaetakse kas terrakotast või metallist kupliga, millele omakorda kuhjatakse hõõguvat sütt (kuppel on äärtega, seega süsi ei kuku maha). Sütt tuleb ilmselt vahel juurde kühveldada (seepärast ongi hea, kui on suurem ahi, kus roa lähedal veel paar halgu põleda saavad) ning sealt saadav toit pidi keele alla viima. Ma asusin guugeldama ja sattusin suht kohe kaheksajala peka otsa. Oh sa mait! Ilanire voolas suunurgast särgile. Mul on pekat vaja! Ja ilmselt siis ka leiva- või pitsaahju :) Kaminas põhimõtteliselt ehk saaks ka, aga pikema küpsemisaja puhul oleks vaja kusagilt sütt juurde tuua, sest tund aega mu meelest need söed piisavalt kuumana ei püsi. Ma võin muidugi eksida…

Meil on N.-iga plaan neile Horvaatiasse külla minna kunagi. Nad elavad hetkel küll Zagrebis (mõlemad töötavad seal ülikoolis), kuid on pärit rannikult. Mees sõnas, et ta käis juba poisikesena üksi merel purjetamas ning kirjeldas mõningaid värvikamaid seiku. Näiteks kuidas nad sõbraga mingeid turiste kalale viisid ja siis kogemata hiiglasliku kaheksajala kinni püüdsid. Kaheksajalga on raske tappa (hakkab kõigi kaheksa kombitsaga vastu!), seega turistid olid veidi ehmunud, kui nad sõbraga koos (nad olid ehk 13-aastased) kaheksajalga pähe pussitada üritasid.

Lisaks oleme me nüüd horvaatia oliiviõli fännid. Detsembris tõid nad meile väikese pudeli kodust oliiviõli ja kui ma ütlen kodust, siis jah, ise tehtut. Mehel pidi isa nii hobi korras oliiviõli tegema ning rannikul tehakse seda hoopis omamoodi. Nimelt pannakse oliivid esmalt merevette likku (ma ei täpsustanud, et kas kottidega merre või valavad vaadid merevett täis) ning siis kuumpressitakse õli välja. Selle õli maitse on hoopis teistsugune ja väga mahe ning nagu nad ise nentisid, kasutavad nad seda kõikjal, sest maitse ei ole nii tugev, et näiteks valge hõrgu kala n-ö ära tapaks.

Meeldiva lõuna lõpetas kohv. Ma enamasti ei joo kohvi ehkki ma olen selle osas leebemaks muutunud ning et horvaatidel on udupeene espressomasin, mida N. igatseval pilgul vaatas, siis lasin endalegi piimavahuse kohvi teha. Kohv pidi meespoole spetsialiteet olema. Kaalub oad grammipealt välja ja toimetab. Ta rääkis meile, et erakordselt oluline on ube vaakumpakendada, sest oad rääsuvad vaid kahe nädalaga, seega tema pakib oma oad (pärast originaalpakendi avamist) veinipudelitesse, mis suletakse silikoonist korgiga, läbi mille seejärel pudelisse jäänud õhk pumbaga välja võetakse. Võimalik, et ta on ses osas veidi maniakaalne, aga kohv oli küll pagana hea. Osta või endalegi espressomasin. Selline ilus läikivast metallist ja puust käepidemetega. Mis ühtlasi väiksema auto hinna maksab. Enne peaks ostma kodu, kus oleks köök, kus sellise jupstüki jaoks ruumi on…

Kinnisvarast peagi ka, aga lihtsalt tahaks viiksatada, et nüüd, kus otsus kodu osta on vastu võetud, tahaks ma seda kodu nüüd ja kohe. Et saaks oma maitse ja vajaduste järgi sisustada. Et saaks aeda istutada maasikad, vaarikad, hortensiad, lavendli (Prantsusmaa ju!) ja mis veel kõik muu. Et saaks ehk eksootika jaoks kasvuhoone. Saaks nüüd ja kohe…

2 comments

  1. punanemammu

    Pitsaahi oli meil plaanis…sai teine Itaaliast välja vaadatud. Varasematel aastatel tegin igal nädalavahetusel pitsat (õppisin itaallasest koka käe all õigesti tainast valmistama)…nüüd on meil kõik sportlased ja jahu tooted (st saialaadsed) on no-no-no-nooo (hästi tugev eitus). Läks hästi, et seda investeeringut ei teinud.

    Kaheksajala peale oleks ka minul süljenäärmed töötanud täistuuridel. Unistan hetkedest mere ääres, kus hommikusel tunnil tulevad kalurid merelt, kohalikud riputavad kaheksajalad nöörile kuivama ;), et need siis õhtul potti pista ja grillile asetada, piserdada peale oliivõli ja kasta värske saiatükke oliivõlisse (jah, nendel hetkedel on patt sai mitte süüa)…seniks lükkan valget lund ja naudin üllatavalt malbet Eesti kliimat, mis kolmapäeval lubas küll näidata kargemat palet (st miinus 20-25 kraadi alla nulli).

    • Rohelohe

      Mul on tekkinud vaikselt kasvav soov Itaaliasse paarile toidukoolitusele minna. Kui jälle saab ja mul natuke rohkem aega isendale on…

      Ma arvasin alati, et sportlased just söövad süsivesikuid ning eriti enne võistlusi, sest see annab energiat ja hoiab kõhu täis. Mingi jalgrattur, kellega kord ammu deidil käisin korra vähemalt väitis, et enne võistlust tuleb riisi ja muud taolist süüa.

Jaga oma mõtteid

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s