Uuem ja parem

Kui esimese jaanuari põhjal järeldusi teha, siis on see aasta täis nurjunud/muudetud plaane, jonnihooge ja väsimust, aga ärgem tehkem esimese jaanuari põhjal mingeid järeldusi. Liiatigi lõhkusime me N.-iga mõlemad viimase kahe nädala jooksul ära klaasist eseme ning killud pidi ometigi õnne tooma. Eriti kui see juhtub peres, kus nõud pigem katki ei lähe. N. lõhkus ära ühe mu kuumaõhupallidega klaasi ja ma olin veidi kuri, sest no ei võinud siis kõige koledamat lõhkuda! Vähemalt ei lõhkunud ka kõige ilusamat. Mina võtsin aga kõrgelt kapist tühja purki ja see libises mul käest. Üritasin teist veel püüda, aga lendas kõmakaga kivipõrandale. Laps seisis seal kõrval, aga õnneks olid tal paksud püksid ja kummikud jalas. Sest kummikuid tuleb toas igaks juhuks ju kanda. Ei või iial teada, millal klaasikillud lendama hakkavad.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

Ma olen vist elus vaid korra mingeid uusaastalubadusi kirja pannud, need unustanud ja aasta lõpus avastanud, et suurem osa sai tehtud, mis oli iseenesest üllatav. Ma ei kavatse ka nüüd otseselt mingeid lubadusi anda, aga ma olen endale seadnud paar eesmärki. Kõiki neid ei anna ehk kvantitatiivselt mõõta, aga osasid ikka. Eesmärgid kukuvad kolme kategooriasse: keha, pea ja teised inimesed.

Kehaga seonduvalt. Ma kaalusin end hommikul ja ehmusin ehkki ma teadsin, et sealt vaatab ilmselt vastu väga kõrge number. Nii on. See on see nõiaring, kus kerge ülekaal (ja lapsed) panevad sind end pidevalt väsinult tundma ning selmet minna ja end liigutada, mis, veidral kombel, hiljem energiat juurde annaks, kallad endale veel teed ja õngitsed paar martsipanibatooni. Mul ei ole kavas päevapealt karmile dieedile minna (need üldiselt ei toimi) või loobuda suhkrust/jahust/võist/juustust või muust taolisest asjast, sest see oleks minu jaoks enda mõttetu piiramine ja tekitaks vaid trotsi. Võti on läbimõeldud toitumises, tervislikumates vahepalades, väiksemates portsudes (mul on kombeks üle süüa) ja rohkemas vedelikus. Ma joon liiga vähe vedelikku ja sageli, kui käsi haarab magusat, võiks ehk hoopis tassikese teed juua. Janu oskab end muideks näljaks maskeerida. Sporti tuleb ka teha ning kui jõusaalis avanevad, teen kaardi kõrvalküla klubisse, mis kell kuus hommikul juba uksed avab sest varahommik on ainus mõeldav trenniaeg. Lisaks jalutan nii palju kui võimalik ja katsun rattaga sõitma hakata, aga see eeldab, et keegi vaatab samal ajal lapsi, seega need tunnid on piiratud. Kuniks valgemaks läheb.

Ma ei hakka mingit kaalunumbrit siia panema ega kavatse end ka iganädalaselt kaaluda, seega ma mõõdan oma edusamme hoopis nii. Mul on paar 38 suuruses Fjällräveni matkapükse. Need peavad mugavalt ja pigistamata hiljemalt talvise matkahooaja alguses mulle jalga mahtuma. Lisaks peavad mulle aasta lõpus selga mahtuma kõik kapis olevad kleidid. Ainsa mööndusena luban ehk kitsaks jääda ühel ammu-ammu Tartu kaltsukast ostetud kleidil, millel suurust küljes pole, aga mis vist pigem 36 suurus on. Kui kleidid selga mahtuma hakkavad, näitan ehk oma kleidikapi sisu ka :)

Lisaks tuleb enda keha eest ka hoolitseda, seega ma võtan eesmärgiks end iga nädal poputada. Ma olen maininud, et olen kohutav laisk kreemitaja-maskitaja, kuid siinne ilmastik mu nahale ja juustele ei meeldi ja ma peaks end tegelikult rohkem kreemitama, seega katsun kord nädalas end korralikult üleni sisse võida ning otsin ka juuste jaoks midagi. Või õpin õlimaske tegema.

Välisest ainult ei piisa, tuleb ka kere sisse vaadata, seega ma tahaks kevadel lasta teha vereproovi, mis mu vitamiinitasemeid vaataks. Ma olen alati arvanud, et mu mitmekesine toitumine on piisav, kuid eelmise aasta jooksul diagnoositi mul kaks korda D-vitamiini puudus. Viimane kord nüüd detsembris ja seda hoolimata sellest, et tegin kevadel kuuri, võtsin sügiseni raseda vitamiine, ja alustasin siis igapäevaselt D-vitamiini võtmisega. Kui D-vitamiin nii all on, siis mis veel puudu olla võiks?

  • Mahun matkapükstesse ja kõikidesse kleitidesse;
  • Kreemitan-maskitan igal nädalal;
  • Kontrollin vitamiinitasemeid.

Peaga seonduvalt. Siia kuuluvad kõik mõistust ja enesearengut puudutavad asjad.

Esmalt muidugi raamatud. Ma tahan võtta lugemiseks rohkem aega, mis tähendab, et kuna meil on päevas 24 tundi, tuleb seda aega leida millegi muu arvelt. Une arvelt ei saa, aga ma raiskan piisavalt aega internetiavaruses. Ei, kõik internetis veedetud aeg ei ole mõttetu, sest uudiseid tuleb ikka lugeda, toredaid blogisid ka ning YouTube’is on palju põnevat ja kasulikku (oi, kuidas ma olen sel aastal aiandusvideosid vaadanud!), aga… On kohad, kus võiks mitte käia, sest ma tean, et ma käin seal lihtsalt aega surnuks löömas. Seda aega, mida ma võiks lugemisega sisustada, sest ma käin seal sülearvutiga, seega ma võiks samahästi ka riiulilt raamatu võtta. Ma olen endale enam-vähem paika pannud mõned lehed, mida ma sel aastal vältida võiks. Ma ei kavatse seda nimekirja siin jagada.

Ma tahan teha rohkem loovaid asju. See on nii hägune eesmärk, eks. Pangem siia kirja kaks mõõdetavat lubadust – õpin iseseisvalt ära ühe kalligraafiastiili (ma pole kaks aastat vist kalligraafiat teinud…) ja hakkan uuesti joonistama. Ei midagi suurt ja grandioosset, lihtsalt võtan oma skitseerimisvihiku välja ja sirgeldan näiteks aias kasvavat puud või magavat Franzu ehkki ma olen loomade ja inimkehade joonistamises alati koba olnud. Portreed tulid mul kunagi hästi välja. Ei sunni end, aga proovin. Kui midagi ilusat välja tuleb, teen aasta lõpus blogis näituse.

Saksa keel. Ma kardan tõsiselt, et mu saksa keel hääbub, seega mul tuleb selles osas midagi ette võtta. Mul on lugemata Vladimir Zarevi triloogia kaks raamatut. Parajad tellised. Võtan need sel aastal ette. Lisaks katsun leida kellegi, kellega vahel saksa keeles rääkida (kaks võimalikku kandidaati on silmapiiril) ning ehk leian ka mõne saksakeelse kirjasõbra. Mul on kirjasõpru ja muidu sõpru, kelle emakeel on saksa keel, aga me oleme kuidagi kõigiga inglise keele peale jäänud ja seda harjumust on raske muuta.

Prantsuse keel. Neli aastat Prantsusmaal saab kohe varsti täis ja mu keeletase on mannetu. Mu saksa keel on raudselt parem. Hoolimata selle vaiksest hääbumisest. Seega: loen läbi vähemalt viis prantsusekeelset raamatut (näiteks neid Christie omi, mida mul on palju), teen lõpuks ometi lõpuni DuoLingo (nad pidevalt muudavad seda kursust), leian kellegi, kellega prantsuse keelt rääkida (üks kandidaat on silmapiiril) ja teen eraõpetaja abil läbi B1 taseme. Mul on ilmselt enam-vähem B1 tase (kuniks keegi ei eelda, et ma subjonctifi kasutan), aga ma tahaks grammatika ja muud selle taseme oskused kellegagi koos läbi käia, et siis aasta lõpus või 2022. aastal B2 ette võtta. Me jääme siia nüüd ju vist kauemaks ning minu jaoks on mõeldamatu, et ma siin umbkeelsena elaks.

  • Väldin teatavaid veebilehti ja kasutan leitud aega lugemiseks;
  • Õpin ära ühe uue kalligraafiastiili;
  • Hakkan uuesti joonistama (vähemalt 12 lõpetatud visandust);
  • Loen lõpuni Zarevi triloogia;
  • Leian lobisemiseks saksakeelse sõbra;
  • Leian saksakeelse kirjasõbra;
  • Loen läbi 5 prantsusekeelset raamatut;
  • Lõpetan DuoLingo prantsuse keele kursuse;
  • Leian lobisemiseks prantsusekeelse sõbra;
  • Teen eraõpetajaga läbi B1 taseme.

Teiste inimestega seonduvalt. Siia on vist kõige raskem midagi mõõdetavat kirja panna, seega ma ütlen lihtsalt, et võtan sihiks olla parem. Parem sõber, parem kaaskodanik, parem inimene. See on suuresti selline kõhutunde asi. Uurin sagedamini, kuidas sõpradel läheb ning olen aktiivsem kontakti võtma. Astun ise ligi, kui tundub, et keegi vajab abi, aga ei täi seda veel küsida. Märkan ja tunnustan teisi, olgu see kassapidaja kena soeng või ametniku kiire ja asjalik vastus. Kui hakkan ärrituma, hingan sügavalt sisse ja loen 20ni. Eriti kodus, sest kodurahu on oluline ja plärtsumine ääretult mürgine käitumine.

Ahjaa, märkamisest veel. Mul tuli seal lumes sahistades üks idee. Mulle meeldib kohutavalt kirju-kaarte saada ja saata. Kui sulle, kallis lugeja, ka meeldib, siis ma saadaks sulle hea meelega sel aastal sünnipäevakaardi. Postiga. Mark peal ja puha. Loodetavasti ise meisterdatud. Selleks tuleb sul kõigest mulle järgneva nädala lõpuks oma aadress ja sünnipäev saata (serverisirvija gmail com). Kui su sünnipäev on kohe-kohe (või oli täna), siis saabub kaart ilmsesti suure hilinemisega või lepime kokku, et see tuleb järgmiseks sünnipäevaks. Sinu valik!

Oot, ühe mõõdetava eesmärgi saan ma siiski panna:

  • Käin vähemalt korra verd andmas.

Ma peaks selle nimekirja vist kuhugi kirja panema. Miks mitte ilusas gooti kirjas – mu esimene kalligraafiaharjutus üle pika aja :)

2 comments

  1. punanemammu

    Kirja-kaardisõbranduses löön kaasa, mulle meeldib oma väikeste kätega kaarte valmistada ja kirju kirjutada…sellega seondub ootuse võlu. Kirjades on oma võlu…mul on alles koolipõlves vahetatud kirjad-kaardid, tore on vahetevahel vaadata ja näha, mis mõtted peas liikusid ja mis tol hetkel oluline oli.
    Mul on selle aasta märkmikus kirjas järgmine ülestähendus: A DREAM written down with a date becomes A GOAL. A goal broken down into steps becomes A PLAN. A plan backed by ACTION becomes REALITY.

    • Rohelohe

      Kaardid-kirjad on nii vahvad! Nii tore on arvete ja spämmile lisaks vahel ka midagi muud oma postkastist leida :) Ma kusjuures põletasin oma tiinekaea päevikud ja hulga vanu kirju ära. Esimesed seetõttu, et ma ei näinud neis midagi sellist, mida ma hoia tahaks – need polnud mingid kirjanduslikult ilusad asjad nagu Anne Franki vmt inimeste omad vaid pigem täis asju, mida ma ei tahaks ei ise lugeda ega lasta teistel vaadata. Ehkki samas oleks nad ehk oma laste tiinekaea mõistmiseks väärtuslik vahend… Kirjad… Mul oli neid kogunenud nii palju ja hulk neist katkenud kirjasõprustest, seega selmet neid ühest riigist teise tassida, harvendasin ma veidi nende ridu. Ma teen seda tegelikult regulaarselt ja hoian alles vaid valitud.

      Märkmikus olev mõte on täiesti õige! Unistada on vahva, aga kui tahta, et unistused täide läheks, tuleks selle nimel ka veidi mõtestatult liikuda. Ma peaks ise seda endale sagedamini meelde tuletama. Eriti kui ma mõtlen oma kunagisele plaanile asju luua ja neid Etsys või kusagil müüa. Rohkem enesekindlust! Ja tegusid! Kunagi…

Jaga oma mõtteid

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s