54-27-22-2-3

On aeg teha iga-aastane kokkuvõte raamatutest. Kui mu matemaatika mind ei peta, lugesin sel aastal läbi 54 raamatut, millest 27 eesti keeles, 22 inglise keeles, kaks saksa keeles ja kolm prantsuse keeles. Tõsi, kirjutamise hetkel on n-ö ametlikult läbi loetud 53 raamatut, aga Cixin Liu “Death’s End” saab loetud enne, kui ma täna magama lähen, seega ma arvestan ta juba sinna hulka.

Eestikeelsete raamatute hulk on suur puhtalt tänu lasteraamatutele, aga ma tahaksin siinkohal ka viidata, et seal on raamatuid, mida ma olen lugenud ilmselt oma 100 korda. Näiteks sai Sipsik päkapikkudelt Julia Donaldsoni “Pulkmehe” ja seda on mõningatel päevadel kuni kümme korda loetud, sest vabalt võib juhtuda, et kui ma looga lõpule jõuan, tuleb seda otsast alustada. Ja siis veel üks kord. Ja ehk veel.

Saksa keeles lugesin läbi vaid kaks Dürrenmatti ning prantsuse keeles ühe Agatha Christie, ühe lasteraamatu ja ühe küllaltki kehva fantaasia valdkonda minema kirjutise. Mitu korda alustasin järgmist prantsusekeelset Christiet, aga ei jõudnud sellega kahjuks kuhugi. Võtan jaanuaris ette!

Ma lubasin endale küll, et ma sel aastal endale raamatuid ei soeta, aga no sellega läks nagu ta läks. Ärgem andkem lubadusi, mida nii kui nii pidada ei suuda.

Pierre Bayard “Kuidas rääkida raamatutest, mida me pole lugenud?”
Loomingu Raamatukogu varamust omapärane kirjutis, mis paljastab, et paljud pidevalt raamatutest rääkivad inimesed pole noid raamatuid ehk ilmtingimata lugenud ning annab nõu, kuidas saada enesekindlalt hakkama olukorras, kus tuleb ehk avaldada arvamust raamatu kohta, mida ühiskond justkui eeldab, et sa peaksid olema lugenud. Lõbus lugemine. Mõtlema panev ka.

Mary Beard “SPQR. Vana-Rooma ajalugu”
Kõik, mida te olete eales soovinud Vana-Rooma kohta teada saada. Või no ehk mitte kõik, aga küllaltki õhukesse raamatusse on pressitud palju infot, tegemata sellest väsitavat lugemiskogemust. Soovitan ka Beardi dokumentaalsarju Vana-Rooma kohta. Ta on hea jutuvestja.

Vladimir Orlov “Aldimängija Danilov”
Ma peaks seda raamatut tegelikult uuesti lugema, sest ma lugesin seda veidike kehval ajal ja väga hakitult. See on veidi nagu “Meister ja Margarita” ehkki mitte nii hea, aga ma olen Bulgakovi meistriteosest ka erakordselt heal arvamusel.

Boriss Pasternak “Doktor Živago”
Klassika, aga mul lugemata klassika (vt ka nimekirja esimest raamatut :)). Olin küll näinud 1965. aastal tehtud filmi Omar Sharifiga peaosas. Oi, kuidas mulle see näitleja meeldib! Ja oi, kuidas ma tahaks vene keelt osata, et kõiki neid raamatuid originaalis lugeda. Nojah, mul oli ju plaan Saksamaal endale mõni venekeelne sõbranje leida, kohe, kui saksa keel veel natuke kõrgemale tasemele jõuab, aga siis kolisime me Prantsusmaale ja tuli hoopis prantsuse keelt õppida. Raske elu mul.

Eva Roos “Teistmoodi mööblipood. Kastani 57” & “Teistmoodi mööblipood. Nähtamatu tüdruk”
Neid raamatuid ma siin juba kiitsin ja kiidan veel. Väga lustlikud ja hästi kirjutatud ning hiljuti ilmunud kolmas raamat on juba mu ostunimekirjas.

Endō Shūsaku “Vaikus”
Panen selle raamatu siia veidike kõheldes. See meeldis mulle ja isegi väga, aga ma tundsin, et ta jäi napiks. See kõneleb eurooplastest misjonäridest, kes keeldu ja surmaohtu trotsides Jaapanis kristluse sõnumit levitada üritasid. Peategelase isiklikud motiivid ja (vabandan, spoilerdan) märtriks saamise soov ning selle seondumine katoliikliku mõttemaailmaga, mis omakorda põrkus jaapanlaste maailmanägemusega võiks algatada nii mõningaidki diskussioone.

Margaret Atwood “The Blind Assassin”
See raamat on imeline. Mulle kohutavalt meeldivad raamatud, mis ei jookse mööda tavapärast Ast Bni narratiivijoont vaid lasevad paralleelselt erinevatel ajastutel ja lugudel voolata, tuues kõik lõpplahenduseks kokku. Huvitavalt kombel on mul taolise lähenemisega raamatuid selleaastases lugemisnimekirjas päris mitu. Kui lühidalt kokku võtta, siis vana naine räägib olevikusündmuste kõrval oma minevikust, mille vahele ilmuvad peatükid tema enesetapu sooritanud õe raamatust.

Paul Auster “4 3 2 1”
Olete kunagi mõelnud, et mis saanuks, kui teie elu oleks mingil hetkel läinud natuke teisiti? Kui te oleks kasvanud teistsugustes oludes? Teinud teistsuguseid valikuid? See raamat räägib neli korda ühe ja sama mehe loo, mis alates ühest lapsepõlvesündmusest erineva suuna võtab.

Tom Bissell “Apostle”
See on veidi kui reisiraamat, kuhu segatud veidi eneseotsinguid, Piibli ajalugu ja huumorit. Bissell võtab ette Jeesuse apostlid ning käib n-ö haualt-hauale ehkki nagu ta isegi nendib, pole tegelikult kellegi kohta täpselt teada, kuhu nad maetud on ning nii mõnelgi on, kui reliikviaid uskuda, olnud kolm pead ja seitse sääreluud.

Amal El-Mohtar & Max Gladstone “This Is How You Lose the Time War”
Ostsin selle raamatu lihtsalt selle pärast, et Book Depository soovitas seda mulle. Olin paki saabudes pettunud – nii õhuke! Hakkasin lugema ja kortsutasin esialgu veidi kulmu, aga siis imes lugu mu vaikselt endasse ja raamatu lõppedes tahtsin kisada, sest no kuulge, tahan veel! Ehkki samas tuleb nentida, et oleks see palju pikem olnud, oleks ilmselt venima hakanud. Sisust veidi ka. Kaks vaenujalal oleva poole sõdalast hakkavad teineteisele kirju jätma. Tegu on ajas peetava sõjaga ehk liigutakse nii maade kui ajastute vahel ning “kirjad” on peidetud kõige eriskummalistesse kohtadesse.

N. K. Jemisin “The Fifth Season”, “The Obelisk Gate” & “The Stone Sky”
On üks planeet, kus vahel ilmneb tappev viies aastaaeg ja kus on inimesi, kes suudavad maast jõudu võtta ning maad muuta. On müstilised taevas liikuvad obeliskid ja iidsed hüljatud linnad. On naine, kellel on minevik, millest ta kellelegi ei räägi. Esimene raamat hüpleb jällegi erinevate ajastute vahel ning ehkki nii mõnigi koht pani mind kas silmi pööritama või ohkama, oli üldjoontes see triloogia hea. Lõpp oli imal, aga noh, mis sa teed.

Cixin Liu “The Dark Forest” & “Death’s End”
Eelmisel aastal panin ma Liu triloogia esimese raamatu siia pika hambaga ning ma tellisin triloogia kaks viimast raamatut alles sellel sügisel. Need siin ei ole pika hambaga lisatud. Need on lisatud ülistuslaulu lauldes, sest tegu on tõelise pärliga. Ma arvan tegelikult, et kui ma oleks esimest raamatut lugedes teadnud, et tegu on esimese raamatuga kolmest, oleks ma seda teistmoodi lugenud ja sellest teistmoodi mõtelnud. Ma ei taha siia liiga palju kirja panna, et mitte lugemisrõõmu rikkuda, aga kui oled ulmesõber, siis soojalt soovitan. See on üks neid haruldusi, kus on koos nii teadus kui sotsioloogia ehk et arenev tehnoloogia ja inimloomus/ühiskondade muundumine erinevates olukordades.

Neal Stephenson “Quicksilver”, “King of the Vagabonds” & “Odalisque”
See on mõnes mõttes väga veider triloogia, sest ehkki neis on korduvaid tegelasi, puudub seal otseselt läbiv narratiiv. Lisaks lõppeb see kõik kuidagi lihtsalt ära ning tekib tunne, et üks raamat peaks veel olema, aga kõik kolm on erakordselt nauditavad, sest esiteks on pooled tegelased ajaloos eksisteerinud isikud (mingi piirini on nende kohta käiv jutt ka õige), teiseks hoiab toimuv sind pidevalt põnevil ja kolmandaks on Stephensonil erakordselt muhe huumorimeel.

Colin Woodard ” American Nations”
Miks on Põhja-Ameerika ja eriti USA selline nagu ta on? Kust tulevad osariikide erinevused ja poliitilised eelistused? Ajaloost, sõbrakesed, ikka ajaloost. Kaugemast, kui te esialgu arvate. Kui Ameerika “avastati” ja seejärel “asustati”, läks Põhja-Ameerikasse igasugust rahvast ning tekkisid oma piirkonnad, mis kas üritasid hoida oma vana kodumaa väärtusi või hoopiski luua oma uut vaba nurgakest ning üllatuslikult mõjutab see sajandite tagune migratsioon USA presidendivalimisi aastal 2020. Muide, minu jaoks oli üllatav teadasaamine see, et vabariiklased olid kunagi liberaalid ja demokraadid konservatiivid.

Friedrich Dürrenmatt “Der Besuch der alten Dame” & “Die Physiker”
Kaks näidendit, millest esimene on eesti keeles “Vana daami visiit”, millest tehtud isegi film Ita Everiga nimiosas. Kui te olete paduvaene ja teile pakutaks enneolematu hulk raha, mille nimel peaks te kollektiivina tapma ühe kindla isiku enese hulgast, siis mida te teeks? “Füüsikud” on näidend, mida võib vaadata vaid kui komöödiat või kui mõtisklust teaduseetikast. Naerda saab. Juhul kui te huumorimeel on minu omaga sama.

Ja lõpetuseks mõni sõna ka lasteraamatutest. Mis Sipsikule meeldib? Absoluutselt kõik Julia Donaldsoni raamatud (meil on pea kõik eestikeelsed olemas) ning mul on nii “Grühvel” kui “Lohe Zog” juba peas, peagi võin une pealt ka “Pulkmeest” ja “Tigu ja vaala” tsiteerida. Eno Raua “Sipsikut” nõuti ühel hetkel lakkamatult ja Sipsiku siginemine meie majja on vaimustust vaid kasvatanud. Mauri Kunnase “12 kinki jõulutaadile” oli muidugi detsembrikuus hitiks ning Miriam Latimeri “Dear Panda” meeldis talle ilmselt seetõttu, et talle meeldivad pandad. Ei, ma ei lugenud seda inglise keeles, ma tõlkisin jooksvalt. Jens Sigsgaardi “Palle üksi maailmas” ja Rikka Jäntti “Väike hiir sõidab maale” olid ühel hetkel pidevalt lugemises. Pettson ja Findus meeldivad talle muidugi ka, aga need on suuresti pikemad lood ja ta ei pruugi neid hetkel alati lõpuni kuulata viitsida. Bulgaaria keeles loetakse talle Beatrix Potterit ja üht Muumitrolli juttu. Meil pole väga palju bulgaariakeelseid raamatuid :)

Häid lugemiselamusi uueks aastaks!

Jaga oma mõtteid

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s