Kaks keedumuna ja baranka

N. viis hommikul Sipsiku hoidja juurde ja andis mulle siis auto, et ma mäkke sõita saaks, sest mida paremat võikski kahe väikelapsega inime endale sünnipäevaks tahta kui üksinda lumes sahistamist. Ma polnud teps mitte ainuke, kes sahistama minna tahtis ja parkla oli juba märkimisväärselt täis, aga leidsin koha, panin räätsad jalga ja lonkisin kelgutavatest lastest eemale. Lemmetas lund. Lemmetama on mu uus lemmiksõna nüüd. Nägin seda “Grühvli pojas” ja hoopis toredam viis end väljendada, kui öelda, et taevast langes lumehelbeid.

Oli mõnusalt vaikne, kostus vaid lumekriginat mu räätsade alt, langeva lume krõbinat ja vahel mõnda lindu. Tol hetkel oli tollel rajal inimesi vähe. Sahistasin mõnuga. Lumi oli puuderjas ja kohev ning puudel-postidel olid lumeokkad.

Jõudsin Grand Mont Rondi tippu, sõin ära kaks keedumuna ja baranka ning sahistasin üle puutumatu lume sinna suunas, kus lootsin rajaga hiljem uuesti kohtuda.

Küll on hea, et ma teadsin, kuhu ma minema pean, sest suunaviidad olid kõik jääs.

Mingil hetkel sahistasin mööda suusamatkaja jäetud jälgi ning pärast selle foto tegemist oli korraks selline fifty-sixty võimalus, et väänan jala välja ning tuleb abi järele roomata.

Tagasiteel tõin kondiitriärist kooki ning kodus sain teada, et meie aias oli ühel hetkel tegutsenud kaks koera. Üks, kes kuulub me lähedal elavale vanamehele, kes olevat kunagi külavanem olnud, oli kuidagi roninud me kompostikasti (ju seal siis lõhnas huvitavalt) ja ta kaapis seal entusiastlikult (palju õnne omanikule, sest seda koerakest pidi ta hiljem ilmselt kõvasti küürima) ning teine, keda me ei tea, aga kes olevat märkimisväärselt agressiivne olnud. See ei meeldi mulle. Ja mitte vaid seetõttu, et leidsin postkasti hoidva puu kõrvalt, mis, tõsi küll, jääb põhimõtteliselt me aiast välja, nii piraka julgahunniku, et see pidi küll otse Kerberose tagumikust välja lupsama, sest nii suure hulga väljutamiseks peab küll kolme suuga sööma. Mulle ei meeldi mõte, et mu aias, mis peaks olema turvaline koht, võib mingi tige peni näiteks mu lapsi rünnata. Aga noh, omanikule ei meeldi aiad ja pügatud puud. See on kõik väga tore ja toimis kolmekümne aasta eest, kui ta selle maja ostis, ilmselt suurepäraselt, aga nüüd on siin hoopis enam asustust ja nood kärpimata viljapuud kasutud, sest neilt ei saa suuremat osa saaki kätte.

Järgmine aasta toob ses osas küll ilmselt muudatuse, sest me plaanid on veidi muutunud ning võin väikese õrritusena välja öelda, et järgneval aastal saate siit loodetavasti lugeda, kuidas eestlane ja bulgaarlane Prantsusmaal maja ostavad. Mul silm juba tõmbleb vaikselt sellele kõigele mõeldes, sest meie soove arvestades tuleb meil ilmselt osta maja, mis vajab remonti ja noh… uuh… Muide, välistatud pole ka see, et me ostame selle sama maja, milles me elame, aga ma olen ses osas veidi kõhkleval seisukohal. Nii seetõttu, et sel majal on teatavad miinused (ehkki on ka märkimisväärsed plussid), kui ka seetõttu, et ma sattusin lobisema eelmiste üürnikega ning nad mainisid, et nad olid seda kolme aasta eest üritanud. Omaniku arusaam kinnisvara väärtusest lahknes sõltumatu eksperdi hinnangust 150 000 euro võrra ja ikka sinna ülespoole. Aga ma ei taha sellest kõigest praegu rääkida. Kunagi uuel aastal, kui asjad selgemad on. Me pole isegi veel pangas käinud ehkki tänu laenukalkulaatoritele ja itaallaste nõuannetele (nad ostsid kevadel maja), on meil üpriski hea ettekujutus, kus meie piirid paiknevad.

Nüüd on aeg kallata endale klaasike šampanjat, süüa tükike kooki ning nautida kaminatulevalgel oma uut eluaastat. Head uut teilegi ja homme räägime juba raamatutest, sest on kokkuvõtte aeg!

12 comments

  1. Piret

    Selle peale ei tea, kas peaks palju õnne või palju lund soovima. Nii et mõlemat! Las lemmetab järgmisel (elu)aastal õnne!
    Jään põnevusega raamatupostitust ootama.

  2. mekaomasmullis

    Hei! Mul on viimastest kuudest Prantsusmaal kinnisvara soetamise kogemus. Hea meelega jagan tähelepanekuid, kui vaja peaks olema.

  3. punanemammu

    On kaks elamise viisi. Sa võid elada nii, nagu polekski miski siin ilmas ime ja võid elada nii, nagu oleks kõik ime.(ütles kord Albert Einstein ja see kirjeldab tunnet lugedes postitust lemmetamisest, rajast (õigemini teekonnast tippu). Need hetked elus, kui antakse võimalus õnne tunnet tunda – rahu ja vaikust – on imelised. Imelist uut aastaringi! Tundub, et tuleb nii mõnegi ootamatu pöördega ;)
    PS! Ootan raamatu postitust

  4. reet

    Palju õnne nii sünnipäeva kui majaostumõtte puhul! Jään huviga ootama kõike, mida soovid oma kogemustest jagada.

    • Rohelohe

      Tänan! Ma usun, et ma jagan sellest protsessist küllaltki palju, sest ma kujutan juba ette, kui palju situatsioonikomöödiat ja frustratsiooni selle kõigega olema saab.

Jaga oma mõtteid

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s