Hommikusöögikala
Sipsik sööb hommikust putru või õigemini pigem sellel olevat moosi, kui ma ka lauda istun ja oma külmsuitsulõhega võikust ampsu võtan. Kala! Hüüab laps. Annan talle siis proovida, arvates, et ta ehk pigem ei tahaks seda, sest ehkki talle kala väga maitseb, on külmsuitsulõhe tekstuur veidi teistsugune. Veel! Toon kapist viimase lõheviilaka ja lõikan lapsele tükkideks.
Mina: Vahi aga, lapsele maitseb külmsuitsulõhe!
N. (teisest toast): Sa annad talle hommikusöögiks kala?!
Mina: Jah.
N.: Hommikul ei sööda kala!
Mina: Ja seda ütleb inimene, kes segab hommikusöögiks kokku kuivanud saiakuubikud, paprikapulbri, feta ja kuuma vee?
N.: Popara on täiesti normaalne hommikusöök!
Mina: Koertele ehk küll.
Tuleb poest lõhet juurde tuua. Sipsik on nii kui nii pigem soolaste hommikusöökide klubis, sest ta ei taha juba pikemat aega klassikalist putru. Sööb enamasti tatart rohke või ja ljutenitsaga, pastat (jah, pastat!) või ja juustuga, omletti ja no pannkookidest ei ütle ta ka ära, olgu need siis klassikalised või ricottast tehtud. Peaks talle ehk soolaste pannkookide kontseptsiooni tutvustama…
Kui me lõpuks Eestisse tulla saame, peaks lapsele õrnsoolalõhet ka pakkuma. N. ilmselt minestab selle peale :)
